Psühhiaatrite sõnul mõjub liivakellakujulise naisekeha nägemine meestele nagu narkootikum või alkohol.
"Evolutsioonilises ja kultuurilises mõistes on see arusaadav. Mehed hindavad naiste juures viljakusele viitavaid elemente. Selle tõttu on läbi sajandite meestele meeldinud naiste liivakellakujuline keha," laususid psühhiaatrid. Live Science.
Ma lisan siinkohal võrdluseks pildi liivakellast. No ma ei tea? Mul pole kunagi pähe tulnud mõtet, et liivakell on naise torso. Liivakell ei ole kunagi ajus käivitanud mõnu või heaolutunde piirkondi või erootiliselt mõjunud.
Paremal: William-Adolphe Bouguereau maal "Veenuse sünd" aastast 1879.
Seda lugu lugedes tekkis hoopis mõte, et mida siis piibel kirjutab naise kehast?
Leidsin mõned kirjakohad. Siis mingis mõttes võib olla psühhiaatritel ka õigus, kuid ei usu et liivakell selleks sobib. Piiblis võrreldakse elu kandvaid objekte elavatega.
"Olgu õnnistatud su allikas ja tunne rõõmu oma noorpõlve naisest, kes on otsekui armas emahirv, kena kaljukits - ta rinnad joovastagu sind igal ajal, eksi alati tema kallistustesse." Õpetussõnad 5:19,20
"Su kaks rinda on nagu kaks vasikakest, gaselli kaksikut, kes söövad liiliate keskel." Ülemlaul 4:5
Veel kirjutatakse et "Teadlased uurisid ka, kas ja kuidas mõjutab teiste naiste kehakuju naiste ajusid ning kuidas nad reageerivad."Selgus, et naised pööravad teistele naistele tähelepanu, et võrrelda enda atraktiivsust nende omaga ning hoida oma partnerit atraktiivseks peetavatest naistest eemal," sõnasid psühhiaatrid."
Lõpetuseks kirjutatakse: "Teadlased tegid kokkuvõtte, et meeste puhul ei sa teha ühest järeldust, et neid juhib bioloogia ning et liivakella figuurist kehast ilma jäetud naised peaksid partneri leidmise lootuse maha matma."
Jumala armastus on saladus, kõigist saladusist suurim ja ainus võti ülejäänud saladuste avamiseks. See on aukartust äratav!
Rohkem kui nelisada aastat enne Kristuse sündimist kreeka filosoof Platon ütles järgmist: “Kui universumis leidub vaid üks Jumal, siis millest see Jumal mõtleb? Ja kui see Jumal on mõistusega olend, siis kindlasti ta peab millegist mõtlema. Ja kui ta on ainus Jumal, siis keda see Jumal armastab? Ja selle jaoks, et olla õnnelik Jumal, ta peab kedagi armastama…” Need Platoni loogilised mõtisklused viisid ta õigetele järeldustele ja küsimustele, millistele ta õigeid vastuseid ei leidnud.
Kuid paraku, Platon polnud erand üldises reeglis. Küsimusele, kes on Jumal, millest ta mõtleb, keda armastab, ei leidnud vastuseid ei vana-aja mõtlejad ega käesoleva aja filosoofid, “sest kes on ära tundnud Issanda meele”, “kuna maailm Jumala tarkuses ei tundnut Jumalat ära tarkuse abil”. “Sest kui nad seda oleksid tundnud, ei oleks nad kirkuse Issandat risti löönud”. Need lihtsad väljavõtted piibli tekstidest tunnistavad vaid inimlikest katsetest tõde leida seda leidmata.
Autoriteetsed vastused kõigile meie küsimustele tulid kui “ilmutused ülevalt”, tulid maailma ühes Jumala Poja Jeesuse Kristusega – kehastunud Jumala armastusega.” Aga me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistmise, et me tunneksime ära Tõelise.”
Jeesuse Kristuse läbi me saime teada, et Jumal on üks, kuid esineb kolmes isikus, et Jumal armastab oma ainusündinud Poega ja Poeg armastab oma taevast Isa, et see täiuslik jumalik armastus on nii ühtne ja võimas, et selle pidev nendevaheline ilming väljendub kolmandas isikus – Pühas Vaimus, Püha Kolmainsuse kolmandas isikus.
Aga kõik küsimused, mis puudutavad Jumala Kolmainsust, me alandlikult tunnistame, on ja jäävad alatiseks saladuseks. Me võime aukartuses välja öelda omi mõtteid, kuid ei saa teha neist kristlikke dogmasid.
Arv kolm, koosneb algusest, keskpaigast ja lõpust – sümboliseerib lõpetatust ja täiuslikkust. Me näeme selles Jumala armastuse täiuslikkust, tema alguseta olemist, tema katkematut voolamist, tema lõputut ja absoluutset lõpetatust lõputus igavikus.
Ilmalik kirjandus kõikidel sajanditel ja rahvastel sisaldab endas palju hämmastavalt tarku mõtteteri ja sügavaid tõdesid, kuid kõige suuremad nendest tõdedest asuvad jumalikus ilmutuses – Piiblis. Teiste sõnadega – tõdedest Piiblis suurim, imetlusväärsem ja suurepärasem on tõde, mis on väljendatud sõnadega: “Jumal on armastus!”
Inimkonna parimad suurvaimud, pühendades oma elu jumalaotsimisele ja jumalatunnetusele, ei ole veel niisugusele arusaamisele jõudnud. Sokratesel, Platonil, aristotesel, Senekal, Markus Aureliusel, Budhal, Muhamedil ja teistel pole vähimatki vihjet selle kohta, et Jumal on armastuse Jumal.
Ei saa vastu vaielda sellele, et mõned nimetatud isikuist pole just vähe rääkinud armastusest, aga mitte kui armastusest, millist nimetetakse jumalikus ilmutuses "agapeks", vaid kui "erosest" ja "filiast".
Vaadake, mispärast küsimusele: “Kes Jumal on?” ainult kristlus annab selge, otsekohese ja ammendava vastuse: “Jumal on armastus”. Küsimusele: “Miks Jumal armastab?” on vaid üks õige vastus: Seepärast, et tema Jumalik loomus on armastus. Jumal ei või mittearmastada, sest armastus kuulub Tema jumaliku iseloomu.
“Jumal on armastus.” Need kolm sõna on Pühakirjas kõige kallihinnalisemad, mis iial inimese suust on lähtunud, kaasaarvatud isegi need, mis on olnud Pühast Vaimust ajendatud. Võib veendunult öelda, et kui kõik teised tõed - inimliku tarkuse sügavaimad mõtteterad maailma horisondilt kaovad, siis need kolm sõna - Jumal on armastus, kui jumaliku ilmutuse päike, saavad särama igavesti! Need suurepärased sõnad on üheks võimsamaks kinnituseks Pühakirja jumaliku päritolu kohta.
Teema „Mis on armastus?“ on olnud üks minu lemmikteemadest läbi 10-aasta, millest umbes viie aasta eest sai päevast-päeva räägitud, räägitud, räägitud ja veel kord räägitud. Kuid ajad muutuvad, inimesed muutuvad, noored kasvavad peale, kõik suuline paratamatult ununeb. Aga küsimused jäävad.
Vahel leian end mõttelt, et kuidas selle asjaga ikkagi on (paljut ei suuda enam meenutada)? Tunnen nüüd, et paras aeg on see teema taas üles võtta! Sõbrapäev on selleks vägagi sobiv ajastus, kas pole? Õhus on armastust!
Mida armastus üldse tähendab?
Seda, mida tähendab päike materiaalsele maailmale,
tähendab armastus vaimulikule maailmale.
Mis on armastus? Iga inimene on veendunud, et ta teab, mida armastus tähendab kuni ajani, mil temalt ei nõuta selle mõiste täpset määratlemist.
Sõna armastus on ülev ja kõige kallihinnalisem sõna inimkõnes. Kuid kahjuks seda sõna on kasutatud nii kergemeelselt ja teda on nii vääriti mõistetud, et meie päevil ta enam ei väljenda oma algupärast tähendust.
Üsna sageli me sõnaga armastus mõtlematult määrame kindlaks oma ühe või teise suhtumise erinevate isikute, asjade, ideede ja mõistete suhtes. Me kasutame sama harjunud tegusõna "armastama", rääkides sõpradest, korterist, piltidest, kassist, maitsvast toidust, lemmik bändist, kiirest sõidust autos, šokolaadist pähklitega, ja mis kõigest veel!
Nii imelik kui see ka pole, isegi oma armastust Jumala vastu me väljendame sama sõnaga. Inimesed on selle sõnaga nii kodunenud, et neid enam ei häirigi selle sõna väärkasutamine või mõnel juhul selle kuritarvitamine. Sõna armastus nii laialdane kasutamine läheb mõnikord kuni naeruväärsuseni. Toon näite.
Keegi õnnelik võitis reklaamitaval loteriil tähelepanuväärse summa raha. Ajakirjanik, tundes huvi, küsis, mida õnneseen mõtleb nüüd teha ja millele võidetud summa kulutada? “Olge rahulik,” vastas see, “ilma armastuseta ma ei kuluta sellest krossigi, kõik saab minu poolt kulutatud armastusega.” Oletades, et õnneseen räägib heategevusest, pöördus ajakirjanik kõrvalseisva abikaasa poole: “Kas teie olete täielikult nõus oma mehe õilsa otsusega?” “Ja kuidas veel – rõõmuga ja ühtki sõna vastu rääkimata!” vastas õnnelik naine ning lisas kelmikalt naeratades “Sest mul on armastav mees ja mina tema truu naine, pealegi on mu nimi Armastus – Ljubov Gavrilovna!”
Antud juhul osutus armastus ainult nimeks. Te küsite, millest on tulnud sõna armastus niisugune kontrollimatu kasutamine? Üldpõhjus on ehk selles, et meil pole vajalikke sõnu armastuse mitmesuguste nüansside määramiseks.
Lihalik armastus
Vanad kreeklased olid nõudlikumad inimesed. Nende keeles on kolm sõna armastuse erinevate külgede ja ilmingute väljendamiseks. Kreekakeelne sõna eros defineerib armastust kui kirge, lihalikku, animaalset, instinktiivset, bioloogilist, armastust, mida dikteerivad näärmed. 21. sajandil – nn “vaba armastuse”, “seksuaalse revolutsiooni”,”uue moraali” sajandil armastuse all mõistetakse ja sellest räägitakse kui taltsutamatute kirgede kontrollimatust rahuldamisest, seaduspäraseks peetakse igasuguseid sugulisi loomuvastasusi (1Ms 6:11,12) ja “himudes põlemist (2Pe 2:12-14).”
Hingeline kiindumus
Teine kreekakeelne sõna filia iseloomustab armastust kui hingelist kiindumust, mis ilmneb ustavate sõprade vahel. See pole midagi muud kui siiras, puhas hingeliste tunnete ilming inimeste vahel. Niisuguse armastuse näitena võiksime tuua Ruti ja Noomi või Taaveti ja Joonatani, nagu on kirjutatud: “Joonatani hing oli nagu ühte köidetud Taaveti hingega ja Joonatan armastas teda nagu oma hinge (1Sm 18:1).” Sama liiki armastust me võime kohata veel Jeesuse, Marta, Maria ja Laatsaruse suhetes üksteisega.
Tõeline sõprus, millist me kohtame kõigis toodud näidetes, on üks inimliku armastuse kaunimaid külgi.
Mis juhib sõprusele, see on sisemise hingelise sümpaatia – poolehoiu ja usalduse tunne teise inimese vastu, tunne, mis antakse edasi ühelt inimeselt teisele ja vastastikku tajutakse. Sõprus sünnib seal, kus kaks mõistust, kaks tunnet ja kaks otsust ühte langevad.
Vaimulik armastus
Kolmas kreekakeelne sõna on agape. See väljendab kiindumuse kõrgemat astet, vaimulikku armastust aga mitte hingelist ja lihalikku, vaid püha ja Jumalast lähtuvat.
Jumala Sõna õpetab, et inimene koosneb ihust, hingest ja vaimust, olles kolmainsus. Siit lähtuvalt me tunneme kolmekülgset armastust: lihalikku, hingelist ja vaimulikku. Armastus kui agape on tuttav ainult vaimust uuesti sündinud inimestele. Vaimulik armastus on mõttetu ilma pöördumiseta Kristuse poole, mõttetu ilma meeleparanduseta ja lepituseta Jumalaga.
Algupärane vaimulik armastus on haruldane nähtus, kuid samal ajal ka täiesti reaalne ja kergesti tunnetatav. “Pole olemas niisugust silmakirjalikkust, mis suudaks varjata armastust seal, kus see on olemas või näidata seal, kus armastust ei ole”, räägib F. Ljarošfuko.
Tõeline armastus pälvib oma püha nime agape kui ta ilmneb Püha Vaimu viljana ja tuleb meisse kui Jumala and, kui ta valatakse meie südamesse Püha Vaimu läbi (Rm 5:5), kes meile (loe: usklikele) on antud.
Naine ärgu pangu meest "põlema" (ärgu mingu mehest lahku).
Mees ärgu hüljaku naist.
Need lihtsad põhimõtted on aidanud minu abielu. Good luck!
