Koroona egoism alavääristab teisi haigeid

Koroonahaige ei ole kuidagi püham kui teised haigused või tõved. Riik vorbib koroonahaigetest kangelasi, eliithaigeid, kes on privilegeeritud, kus koroona surma peetakse teistega võrreldes hinnalisemaks kui mõni teise haiguse põhjustatud surm. See on deemonlik mõtteviis! Aga koroonasurma võrrelda teiste kannatuste ja kannatajatega on sügavalt ebaeetiline, seejuures häbimärgistades teiste inimeste kannatusi sel ettekäändel.

Jeesus ei õpetanud, et üks haigus on "püham" kui teine. Haigus on haigus. Ei ole eliithaigust, mille haigestunuid tuleb ülistada, heroiseerida või kuidagi esile tõsta, neid eelistada või teisi haigusi ja kannatusi pisendada. Üks koroonasurm ei saa olla tähtsam kui tuhanded vähihaiged. Surmakultus on deemonitele omane tegevus. Jeesus parandas kõik haigused ja tõved, ega teinud nendel puhul mingit vahet, seda isegi surnud üles äratades.

Mille poolest koroona surm on parem kui vähisurm või liiklusõnnetuse ohver või surmav infarkt? On täiesti ebaeetiline koroonahaiget võrrelda mistahes haigusega, teisi haigeid alavääristada.

Samuti ükski haigus ei anna õigust paljudele teistele igas mõttes kahju tekitada ning panna neid koroona tagajärgede tõttu kannatama. Mida paraku täna nõutakse, lausa karjuvalt! Jeesus seda ei õpetanud, et teised peaksid haiguste pärast vastutuse võtma või kuidagi olema tõrjutud või taluma hukkamõistmist. (Jh 9:2, Mt 9:11, Lk 5:30) On väga egoistlik seda teha, ent egoism on patt.

Kui armastus hoolitseb teiste eest, siis egoistile on tähtis üksnes see, et tema mina oleks rahuldatud. Talle ei lähe korda raskused, mida ta teistele põhjustab, ei aeg ega energia mis ta teistelt röövib. Ta kasutab kaasinimesi teadlikult ära. Egoist elab endale, mitte Jumalale ega ligimesele. Selle asemel kummardab ta enese mina ja soovib, et teised seda sama teeksid. Ta mõistetakse hukka, Il 22:15. Oma hoolimatuses minakesksuses tegeleb ta oma tahtmiste rahuldamisega, hoolimata kahjust mis ta ligimestele tekitab. Oma egoismi tuleb vihata ja pidada sellest võitlust sellest vabanemiseks. Kuni Jumalal on ruumi, Il 3:1.  Kristlasest egoistid on silmakirjalikud,  kes elavad kujutletavat kristlikku elu. (2Kr 5:15) Kahjuks paljud kristlased hoiavad egoismist kinni ja domineerib ka nende vaimulikes suhetes, Fl 2:21. Kes hindab kõike selle järgi, mida tema sellest saab. Kes on moonutus Jeesuse jüngrist, ta pole seda, Lk 14:27. Ta ei kuulu Jumalariiki. Tal puudub ohvrielu, kus on tõeline armastus. Ta ei kuulu Jeesusele ega oma kodakondsust ei nüüd ega tulevikus.

Me peame mõistma sellest vabanemise vajadust, mingu see meile maksma mis tahes. See nõuab tahet ja otsust. Kas me jätkame enese maksmapanekut ja esmajoones oma nõudmiste täitumist või tahame oma mina iidoli hukka mõista, selles on küsimus. Jeesus tahab meid vabastada isekuse ahelatest, aga meil tuleb teadlikult ennast alistuda Jumalale. (Fl 2:5-7) Kui meile jõuab kohale, et Jeesus loobus oma aust meie heaks, siis me alles hakkame vihkama oma egoismi. Kui mõni ego tegu esile tuleb, peame sellest otsustavalt ära pöörduma. Jumal võib nõuda ka mitmeid valusaid ohvreid, aga ta muudab meie hinge armastavaks ja ennastohverdavaks hingeks.

KEDA JUMAL VIHKAB

"Kus teie Jumal nüüd on, et see juhtus?" suhtumist näeb internetist iga päev, eriti Facebooki kommentaariumis. Inimeste eludes juhtub õnnetusi, kannatusi. Jumal ei kaitse ateiste ja agnostikuid. "Ma ei usu, sest Jumal lasi surra." Selline on jumal inimeste ettekujutlustes, mitte nagu piibel kirjeldab.

Milline arusaam Jumalast

Jumal ei välista kannatusi, aga selline Jumal ei meeldi inimestele.

Inimesed on ise loonud vildaka ebajumala oma mõtetes, oma kujutlustes. Kui aga vähegi uurida, siis avastab üsna ruttu, et meie mõttepilt ei lähe kokku tegeliku olemusega, milline Jumal on. Enamus ebajumalaid ongi inimeste kujutlustes neile õnne toojad. See oli juba vanasti nii, igaks eluvaldkonnaks oli inimestel oma jumal, kes pidi tagama õnne ehk olema inimestele meelt mööda. See ei ole muutunud. Inimesed ootavad Jumalalt õnne. Mida Jumal peab neile tagama! See on manipulatsioon. Kuid Jumal on selline nagu ta on, nagu ta Moosesele ütles, "Ma olen see, kes ma Olen!" ja Mooses ütles ""Ma Olen" on mind läkitanud teie juurde". Inimese asi on välja uurida, milline Jumal on. Arvamisega ei jõua Jumala olemusele kuigi palju lähemale. Inimesed arvavad, et Jumal on armastus, nagu kristlased ühtelugu korrutavad, kuid see on tundeline! Seetõttu pole mingi ime et need, kelle lähedased surevad vähki või hukkuvad, ei suuda leppida. "Väidetavalt pidi ta olema armastav Jumal?" ütlevad nad.

Mis toimub tegelikult

Vana Testament kirjeldab läbi sündmuste üsna ühemõtteliselt, mida Jumal peab väärtuslikuks. Selle läbi me võime teda rohkem tundma õppida. Te leiate šokeerivaid nüansse, kui piiblit rida realt lugeda. Kui te valite endale meelepäraseid asju, on need kui rosinad, mitte rosinasai. Taavet kirjutas, maitske ja vaadake, et Issand on hea! Seetõttu siit või sealt sirvides võime luua vale ettekujutluse. Kui aga süveneda kogu raamatusse, siis võib avaneda terviklik pilt. Milline on tervikpilt Jumalast?

Jumala armastusest kirjutab Uus Testament, aga sealgi üsna vähe. Kui te uurite apostlite tegude raamatus jüngrite elu, leiate samuti üsna karmid sõnad. Parandage meelt, hüljake ebajumalateenistus, te olete patused, jne-jne. Üsna vähe armastust. Kui piiblis on üle 30 000 kirjakoha, siis Uues Testamendis saja ringis kirjutab armastusest. Seda on imevähe! Vanas Testamendis on Jumala armastusest vaid mõned salmid.

Piibel kirjeldab, kuidas Jeesus suhtles ühe noormehega, kes tundis käske, kuid ei olnud kogenud Jumala armastust ega saanud sellest jutust aru mitte midagi. (Mk 10:21) See ei jõudnud talle kohale. See ei ole muutunud ka täna.

Kristlased räägivad inimestele Jumala armastusest, aga need ei saa sellest midagi aru. Nad pole seda kohanud.

Selleks et mõista, mida üldse tähendab "Jumal on armastus," peab inimene ise Jumalat kogema. Te võite rääkida inimestele tuhandeid kordi, et Jumal armastab sind, aga see ei toimi, tühi jutt. Seepärast Vana Testament on kahtlemata väga vajalik osa ka täna, mis aitab Jumalat lähemalt tundma õppida. Kes ta isik on.

Muide, see on põhjus, miks ei kasva kogudused. Kus räägitakse ilusat juttu. Mitte seda, mida Jumal tahab et me inimestele ütleksime. Räägitakse kõike seda, mida inimestele meeldib kuulata, mida need kuulda tahavad. Välditakse tõde või ei räägita avalikult.

Oma vahel öeldes

Jumala armastusest saab rääkida nende vahel, kes sellega on kokku puutunud. Jeesuse jüngrid rääkisid üsna vähe Jumala armastusest, kui siis isekeskis. Johannes suisa ütleb välja järgmist, et kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Jumala armastust. Kogu maailm armastab iseennast, aga mitte Jumalat. "Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat," kirjutab Johannes. (1Jh 4:8) Piibel kirjutab veel seda, et need kes on saanud aru mida tähendab Jumala armastus, on "kohustatud armastama üksteist", s.t mitte kõike ja kõiki. Sest sellest poleks kasu. Kuna Jumala armastust tuleb tunnetada, mis Jumalal on meie vastu. See ei ole niisama lihtsasti mõistetav, nagu juhtus noormehega kes tuli Jeesuse juurde, kes teadis ja pidas käske, kuid polnud kunagi kogenud seda armastust. Siin ei räägita seksuaalsest ihaldamisest ehk erootikast ega ka kiindumusest, mis on inimeste vahel põhinev meeldimine või mõttelaad, kus tuntakse ühtsust kui sõbrad, mis on su enda valik. Jumala armastus on usklike omavaheline teema. Millest need aru saavad ja mõistavad. See pole jututeema neile, kes pole Jumalaga kohtunud. Sest need ei tea sellest midagi mõelda. Sa saad rääkida sellest mida sa oled kogenud vaid selle isikuga, kes on kogenud seda sama.

Pole ime, kui inimesed midagi aru ei saa. Sedasama selgitab apostel Paulus kirjas roomlastele. Jeesuse jüngrid ei kuulutanud sel viisil nagu täna paljudes kirikutes tehakse. Apostlite tegudes pole sõnagi Jumala armastusest, aga kogudused kasvasid plahvatuslikult. Kui nad oleksid kuulutanud ühtelugu, et Jumal on armastus, ei oleks seda juhtunud. Evangeelium levis, ilma et oleks räägitud Jumala armastusest. Kas pole kummaline?

Jumala armastusest saab rääkida siis, kui Jumal on teinud inimesele midagi sellist, mida see ei ole ära teeninud. Seetõttu jüngrid olid vaoshoitud, ei kasutanud armastuse sõnu kergekäeliselt. See oli testsugune armastus kui inimeste vahel tavaks oli.

Mis on sinu eriline kogemus?

Kujuta ette et sa oled pangale võlgu maja eest ja sa ei saa seda tasuda ning sa pead tänavale kolima ning jääd veel võlgu panga ees. Ühtäkki pank teatab, et sa ei pea enam maksma! Sa tead, et sa ei ole seda ära maksnud, seda välja teeninud, ometi sa oled võlast vaba! Kuidas see võimalik on? Sa saad aru, et sind koheldi eriliselt, kuigi sa olid majast ilma jäämas, saad sa nüüdsest elada seal edasi, veel enam, see maja on sinu oma. Kas see on tasuta? Sulle küll. Aga keegi maksis võla sinu eest ära. Seetõttu pank kohtles sind eriliselt. Mitte et sa oleks ise midagi selleks teinud, aga keegi tegi. Su elu oli põhjas, kus sa olid mõtlemas ka kõige hullemaid mõtteid, aga korraga tabas eriline õnn, mille tulemusel kustutati sinu võlgnevus. Veel enam. Sa said ka omanikuks! Kõik, kes seda oma nahal ei ole kogenud, need tegelikult ei tea mida sa tundsid kui sa põhjas ära käisid ja mida sa mõtlesid siis, kui sa vabanesid võlaorjusest. Sa said omanikuks. See on sinu eriline kogemus, soosing, mida mõistab vaid see, kes ise midagi sarnast on pidanud läbi elama. Keegi teine ei mõista. Sa ei saanud isegi midagi vastu pakkuda, kui vaid tänada sulle osaks saanud teo eest! Keegi tuli, ostis sind vabaks, täiesti omakasupüüdmatult. Milline armastus! Väga haruldane. Vahest keegi tunneb mõnda sellist inimest, kes seda on teinud?

Jeesus rääkis haruldase loo halastaja samaarlasest, kes nägi teepeal maas läbi pekstud juuti, kellest kõik kaarega möödusid, ent samaarlane tõstis ta üles (ps. samaarlased ei sallinud juute), hoolitses ta eest, lõpuks viis lähedal olevasse öömajja ja ütles peremehele, et kui sul peaks veel mingeid kulusid tekkima, siis ma tasun tulles nende eest. Jeesus toob selle näite kui Jumala armastusest. Siin pole tegu ei erootika ega kiindumise, vaid agape armastusega. Mis on praktiline ja omakasupüüdmatu armastus. Need kes kogevad sellist armastust, mõistavad Jumala armastust. Võimalik, et see samaarlane oli ise kunagi midagi sarnast kogenud, kuid piibel sellest ei kirjuta. Kuskil ei ole öeldud, et agape armastus on kõigile arusaadav, kõigile mõistetav. Võite otsida, aga te ei leia seda. Kuigi te saate lugeda kirjast roomlastele, et "Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud," ei tähenda otsejoones seda, et see kuidagi väljendub iseenesest. See on üks Jumalik and, mida antakse ja mida tuleb kasutada. Ilma kasutamata on see vaid and nagu iga teine.

Paulus ütleb, et Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. Me olime Jumala vaenlased, väärt hukkamõistu. Kui mõned jultunud ateistid ütlevad, et Jumal peaks kogu kurjuse hävitama, siis nad tegelikult ei anna aru, et Jumal peaks sel juhul hävitama ka neid ennast. Jumala armastust ei koge see kes seda praktiseerib, vaid see, kelle peal seda praktiseeritakse. Seetõttu see ongi nii haruldane, et isegi need, kellel on and, ei tea millest jutt käib. Nad küll räägivad, aga ei tee, sest ise pole kogenud.

Viha. Needus. Häving.

Jumal on inimestega kannatlik, väga kannatlik. Aga ta võib inimeste peale ka vihastada, mille tagajärjel ta hävitas linnade kaupa jäledaid inimesi (soodoma jt), kusjuures veeuputuse puhul Jumal nägi, et nii kuhjunud kurjusele oli võimalik piir panna vaid totaalselt. Kuid samast loost näeme ka, et Jumalal oli kellegi üle hea meel, kelleks tollal osutus Noa ja tema pere, keda ta siis otsustas säästa. Kuid enamuse olid kurjad nii läbi ja lõhki, tülgastavalt, et seda pidi peatama. Jumal võib inimesi ka jälestada ja fakt on see, et kõige jälestavamad on need, kes teevad inimloomuvastaseid tegusid, mehed seksivad meestega või naised naistega ning pilkavad. Kui kõlbmatu moonutab Jumala loomingut, jälestab ta neid kes seda teevad, sest need lähevad otseselt vastuollu milleski, mida Jumal lõi kauniks. See puudutab ka seksi. Sest ka seks oli Jumala looming ja see oli väga hea! Ta ei loonud Aadama kõrvale meest, elukaaslast, vaid lõi naise. Kui inimesed rikuvad tema loomingut, jälestab ta seda!

Jumalat: "Kus teie Jumal siis on?!" Mis on otseselt vastuolus Jumala loominguga, milleks oli seks mehe ja naise vahel. Ta lõi inimese meheks ja naiseks. Ta ei loonud Aadama kõrvale meest! Kui inimesed seda rüvetavad, siis Jumal jälestab neid. Ta neab neid, ega ei õnnista. See võib mõne jaoks tulla üllatusena, aga sel juhul see inimene ei ole lugenud piiblit. Ta ütleb otsesõnu, ma õnnistan teid, kui te käite minu teedel ja nean, kui te ei käi. Jumala õnnistusest ja needusest on väga raske lugeda. Sestap Jumal on väga kannatlik, aga ta võib ka väga vihaseks saada, kui tema loodud maailmas talle pähe istutakse. Seetõttu Jumal armastab, aga ka vihkab.

Kes pole kuulnud, otsige ja te leiate üles kirjakohad, milles kirjutakse, et Jumal vihkab. Mõned kristlased väidavad, et Jumal ei vihka inimest, kuid vihkab kurja, siis see tegelikult ei ole täpne, sest kurjus saab avalikuks kurjade inimeste kaudu, nende sees. Kui piibel kirjutab Jumala vihast, siis enamus neid kohti räägib sellest, et Jumal vihkab kurje inimesi. Kurjus ilmneb kurjade inimeste sees.

Jumal vihkab pattu, aga armastab patust, on tegelikult vaid klišee, mida piibel ei kirjuta.

Vastupidi, ta vihkab patust, kuid armastab igaüht, kes patust ära pöördub. Jeesus ütles: kui su käsi ajab sind patustama, raiu ta ära. Sul on parem minna jalutuna ellu kui kahe käega põrgusse kustutamatusse tulle. (Mk 9:43, Mt 18:9) Kus te näete, et Jumal armastab patust? Ei armasta. Patune on needuse all. See on täiesti vale klišee, mis soosib kurjust ja kurja inimest patuga edasi elama. Jumal vihkab võrdselt jumalakartmatut ja ka tema jumalakartmatut tegu. Kohtu alla ei lähe kellegi teod iseenesest, vaid ikka inimene koos oma kurjade tegudega. Seetõttu evangeeliumi mõte ei ole, et Jumal armastab kurje inimesi nende kurjuses, vaid ta armastab vaid neid inimesi, kes kurjast ära pöörduvad ja tahavad saada päästetud Issanda Jeesuse Kristuse läbi. Meiegi olime kord vihaalused, (Tt 3:3-7) aga tema armust õigeks saanud. Ja Jumala viha saab avalikuks igasuguse jumalakartmatuse ja ülekohtu vastu, (Rm 1:18) seda kindlamini päästetakse kristlased viha eest nüüd. (Rm 5:9) Kõik kes on päästmata, on loomu poolest viha lapsed, ütleb Paulus efeslastele 2:3. Jeesus tõmbab kristlased välja tulevast vihast, loe 1Ts 1:10.

Ta vihkab ka patuseid kui need ei taha patust lahti öelda, klammerdudes patu külge, ei soostu päästetud saama. Jumal võib vihata, aga armastada, neid, kes teda armastavad. Ta võib inimesi tervendada, aga ka lasta hukkuda. Piibel kirjeldab, et ta on tapnud palju inimesi, kui selleks on ilmselge põhjus. Piiblist te saate lugeda Jumala isikust, kes on väga tasakaalus. See ei tähenda, et Jumal on ühtlasi hea ja halb või tujukas. Asi pole armastuses. Sest inimeses on enamus külgi mille üle me isegi tunneme piinlikust.

See eelnev on selgitatav vaid sellega, et Jumal on hea. Kuid meie ai arva kaugeltki Jumalat nii heaks kui ta tegelikult on ja kipume ennast arvama palju palju kordi paremaks, kui me tegelikult oleme. Kas te olete kohanud piisavalt head inimest? Mina küll ei ole. Panen selle koha peale suure küsimärgi. Me oleme normaalsed ja ebanormaalsed. Kuid keegi pole piisavalt hea, arvan ma. Mitte keegi ei ole ligilähedanegi sellele, milline on Jumal oma headuses. Sa küsid siis, miks ta siis tapab kui ta hea on? Sest ta on HEA. Mis mõttes?!

Kuna inimesena me ei ole kogenud täiuslikku headust, siis seda ongi raske mõista. Hea Jumal peab vihkama kurja, kurjust ja kurje inimesi. Sest ta on nii hea. Seetõttu läbinisti halvad tuleb hävitada, mis selgitab ka mitmed hävitustööd, mida piibel kirjeldab. Näiteks veeuputus, kus inimsugu oli nii läbinisti kuri ja muutus üha kurjemaks, seal ei olnud muud valikut. Piiramatu vägivald, väärastunud seks jne. Piibel kirjutab, et Jumal kahetses, et ta üldse inimese lõi. Kujutad sa ette, kui Jumal peaks ütlema sinu kohta: Ma kahetsen, et sa sündisid! Päris karm. Aga nii see just oli tollal. Vahel teeb laps su hinge nii täis, et sa võid mõelda, et ma kahetsen, et ma üldse lapse tegin. Parem oleks, kui ta poleks sündinud, sest nad on kõiges sinu vastu ja sinust üle astunud, sulle pähe istunud. Ma usun, et Jumalal oli sama tunne, ning ta nendes sündmuste läbi inimesed hävitas. Veeuputusega ta hävitas praktiliselt kõik. Mõned piibliuurijad on leidnud, et loomisest veeuputuseni oli ligi 2 tuhat aastat. Kujuta ette, kui palju Jumal ootas enne, kui otsustas teha kõigele lõpu.

Kurjad hukkusid otse jüngrite silme ees

Paljud jüngrid tõid kogudusele annetusi. Nende seas oli abielupaar kes müüs oma vara, aga osa rahast jättis endale, pani kõrvale. Loomulikult nad võisid vara omada, aga asi oli selles, et nad valetasid teistele. Peetrus ütles: sa ei valetanud inimestele, vaid Jumalale. Seejärel kukkus mees surnult maha. Kolme tunni pärast tuli kohale ka selle mehe naine ja ka tema valetas. Otsekohe kukkus ka naine surnult maha nagu ta mees paar tundu varem. Mida nad siis erilist tegid? Mõni ütleks, et annetasid oma vara kogudusele ja Jumal tappis nad selle eest! Tegelikult aga tappis neid nende enda valelikkus. Jumal vihkab valelikkust. Ta on tapnud palju inimesi. Selletõttu hävitatakse veel paljud. Kõik, kes tema loodud maailma moraalselt saastavad.

Jumal võib meid tappa, aga võib ka ellu äratada ja tervendada. Mõlema osas leiab palju näiteid. Kuid tapmiseks on alati konkreetne põhjus, mis on huvitav.

Kes on piisavalt hea?

Jumal on väga kannatlik, aga ta on ka väga vihane. Jumal õnnistab, aga ka neab. Jumal armastab, aga ka vihkab. Jumal surmad, aga ka äratab ellu. See on tasakaalustatud pilt tema olemusest. Mis ei tähenda seda, et Jumal on ühtlasi nii halb kui hea. Mis neid kahte vastandlikku poolt siis ühendab, küsid sa. See on seletatav vaid tõsiasjaga, et ta ON HEA. Samas meil on raske ette kujutada kui hea Jumal on. Sest me pole kohanud häid inimesi, läbi ja lõhki häid! Me kohtame inimesi, kelles on palju headust, aga ikka leiab ka midagi halba. „Mitte keegi pole täiuslik!“ ütlevad vahel mõned. Ainult Jumal on hea. Miks Jumal siis tapab, vihkab, neab inimesi? Sest ta on ülimalt hea. Kuna me pole kogenud ülimat headust, siis seda on raske isegi ette kujutada, kui hea on piisavalt hea. Kuna Jumal on piisavalt hea, siis ta peab vihkama kurja ja kurje. Ta peab karistama kurje inimesi. Ta peab hävitama läbinisti halvad. Jumal lõi hea maailma. Pani sinna head inimesed. Andis neile valikuvabaduse hea ja kurja vahel. Aga inimesed mõtlevad ja levitavad pidevalt ainult kurja. Neil on võimalus mõelda ja teha head, aga nad valivad kurja. Jumal ei talu kurjust. Ta ei salli kurjust. Ta hävitab neid, kes on muutunud nii kurjaks, et ei vääri enam elu.

Hea tähendus

Tänapäeval ei ole sõnal „hea“ enam seda tähendust, mida Jumal sellele omistas. Inimesed on minetanud selle tähenduse. Nüüd reklaamitakse kõike sõnaga „parim!“ Hea ei ole piisavalt hea, et müüa. Eestlane on selle asemel võtnud kasutusele suisa uue väljendi: normaalne! Kui eestlane leiab, et see on hea, siis ta ütleb „Normaalne.“ Normaalne ilm, normaalne jook, normaalne naine, kõik on normaalne. Me mõtleme selle all meeldimist, laike. Võibolla ongi parem, sest sõna „hea“ tuleks kasutada vaid Jumala kohta. Sest Jumal on ainus hea isik kogu universumis. Seetõttu kes siis veel teab, oskab ja peab kurjuse ja kurjadega tegelema?

Ta on nii hea, et ei luba kurjal minema pääseda.

Meil on tegelikult lihtsam Jumalat mõista, kui me kasutame sõna õiglane. Õiglus! Jumal on õiglane ja seda mõistavad enamjaolt veel need, kes ei ole veel üdini rikutud ja kurjad. Need inimesed tunnustavad, et tapmine, valetamine, varastamine on pahed ja selle eest tuleb inimest karistada. Nii on õiglane. Sedasama arvab ka õiglane Jumal. Kui aga Jumal on mõne meelest õiglane, siis see mida Jumal teeb, on õige. Kuid Jumal on täiuslikult õiglane. Teda ei saa manipuleerida, meelehea abil ära osta ega teha midagi sellist, et kuritööst pääseda karistuseta. Jumal teeb õigesti ja õiglaselt. Tore, et ta selline Jumal on. Mõtle, kui õudne oleks, kui keegi kuri saaks teda ära osta või mõjutada nii, et see pääseks karistusest. Sellist Jumalat ei taha keegi, kes õiglusest vähegi veel midagi mõtleb või seda peab järgimisväärseks. Kuid õigluse teine pool on see, et ta ei saa teha midagi sellist, midagi valelikku, mis oleks ebaõiglane. Neid asju on väga palju, mida õiglus ei võimalda teha. Ta ei saa kedagi tappa valel eesmärgil, kasutada jõudu lihtsalt sellega mängimiseks või oma jõu demonstreerimiseks. See oleks vastu tema õiglast loomust. Seetõttu piibel tegelikult kirjeldab Jumala õiglust ja tema tegevust, kuidas ta õiglasel moel toimib. Seetõttu ta peab kurja alati karistama! Oma õiglase loomuse pärast. Et õiglus saaks jalule seatud! Ta ei oleks õiglane Jumal, kui ta vaataks kurjusele läbi sõrmede. Ta ei saa nii toimida. Ta ei luba kurjal minema pääseda, sest ta on niivõrd hea Jumal. Mis mulle meeldib, sest meil on moraalne maailm.

Ükski kuri ei jää karistamata. Kuigi enamus kuritegusid jääb avastamata, siis ometi mitte karistamata. Kurjategijad loodavad karistuseta pääseda, aga nad ei arvesta sellega, et Jumala õiglane otsus tabab neid varem või hiljem. Jumal on õiglane! Ja igaüks annab oma tegude eest vastutust varem või hiljem. Parem siis varem, sest põrgus on juba liiga hilja. Kõige eest tuleb maksta! Sest kogu maailm on õiglase Jumala täieliku kontrolli all. Ükski pahategu, patt ega kuritöö ei jää Jumala eest varju. Tema teab täpselt kõike, mida iga inimene on korda saatnud.

Õiglane Jumal ei või andestada. Muidu ta ei oleks õiglane! Ta peab kurja hävitama. Ta peab halbu karistama. Jumal on otsustanud nii teha. Ta karistab neid, kes on teinud halba ja päästab need, kes andeks paluvad enne kui tuleb karistus. Seetõttu inimene saab andeks paluda. Aga karistus tuleb ikka kanda. Õnneks hea uudis on see, et selle karistuse kandis sinu eest ära Jumala poeg. Ei ole nii, et karistus jääb ära kui sa andeks palud. Ei. Sinu karistus läheb Jeesuse peale. Tema võttis sinu karistuse enda peale, et sa võiksid pääseda kui sa teda palud ja kahetsed oma kurja ning pöördud kurjusest. Kuidas sulle see meeldib?

Sa ütled, see oleks ebaõiglane, kui keegi teine pannakse vangi sinu eest. Keegi peab seda tegema. Midagi ei ole teha. Sest mida on kurjal inimesel enda eest Jumalale anda? Midagi. Sul ei ole mitte midagi sellist, millega võiks sinu ebamoraalse mineviku pärast tasuda. Seetõttu Jumal otsustas, et ta päästab sind armust.

Mis oleks ebaaus?

Sa tõenäoliselt oled üks nendest, kes arvab, et teised on halvad. See ei ole väga vale. Nad tõesti põhjustavad probleeme. Kuid kui sa palud, miks ta siis ei hävita kõik halbu inimesi? Siis nähtavasti oleksid sina üks nendest, üldiselt meie kõik, kes tuleks sel juhul hävitada, kui ta seda täna teeks. Kes üldse pääseks? Alles ei jää mitte kedagi. Me kõik oleme valinud vahel halba ja mitte üksnes head. Kedagi ei jää järgi. Ka mitte selle postituse kirjutajat. Kui Jumal teeks nii, mida ma olen ära teeninud, ma ei oleks enam elus. Õiglane Jumal ei saa minu pattu andestada välja arvatud juhul, kui keegi selle eest ära maksab. Kui keegi minu välja teenitud karistuse kurja eest on ära kandnud. Kui Jumal ütleks mulle: „Ah, las olla, ma ei karista sind. Ära enam tee!“ Siis see oleks ebaõiglane ja ebamoraalne tema poolt. See oleks ebaaus. Kui Jumal on õiglane, siis ta ei saa mulle nii öelda. Ent ta saab mulle öelda: „Ma annan sulle andeks. Sest Jeesus suri ristil sinu kurjuse eest. Seetõttu sa võid nüüd minna.“

Samuti ei saa õiglane Jumal karistada süütut. Ainult süüdlast saab karistada. Mida ma üldse olen välja teeninud, kas tema hukkamõistu või õigeksmõistmise? Kas ma üldse väärin elu? Ammugi igavest elu! Kui keegi on üldse olnud süütu, siis see on olnud tema poeg – Jeesus. Miks Jumal siis karistas oma süütut poega? Jumal lasi tal vägivaldselt surra. Ta karistas süütut ainusündinud poega enneaegse surmaga. Sellest aga järgmisel korral...

Samal teemal
Loe lisaks: JUMALA NÄO OOTUSES (I osa)

PÕRGU

"Põrgusse see põrgu!" öeldakse vahel. Sa ei taha põrgusse minna. Mitte keegi ei taha põrgusse!

Me oleme kuulnud, et maisest kehast saab muld ja hing elab igavesti. Kuid vähesed on pannud tähele, et mitte kõik inimese maisest ihust ei muutu mullaks ja see on inimese suurim probleem!

Mida see hingevaenlane seal põrgus ikka saaks teha sinu hingega, kuivõrd ehk hingevalu. On nii?

Kuid häda on selles, et need inimesed, kellele Jeesus andis ülesande hoiatada põrgu kohutavusest, on tunnistanud põrgukogemustest, nad on seal viibides inimesi ära tundnud. Mis see tähendab? See tähendab seda, et põrgus on inimesel kuju, muidu ei saaks teda ära tunda. Põrgus on inimesel ihu. Kas see pole mitte piibliga vastuolus? Jeesus on viinud inimesi põrgusse ja seda näidanud neile teiste hoiatamiseks, et need räägiksid sellest kõigile, kui kohutav see on. Et tõmmata ka tähelepanu piibli faktidele, et põrgu pole mingi väljamõeldis, mentaalne paik, vaid füüsiline, reaalne koht, mis ei olnud mõeldud inimestele. See valmistati kuradile ja tema järgijatele, deemonitele, igaveseks kinnipidamise kohaks. (Mt 25:41) Seal ei ole midagi inimlikku, see on kõige hullem paik kogu universumis.

Kas põrgus on keha?

Jeesus hoiatas oma jüngreid sellest väga selgesõnaliselt keda karta ja keda mitte. (Mt 10:26-31) Ta ütles: "Ja ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata!" Ta selgitab, et põrgus on nii hing kui ihu ehk keha. Aga see selgitab väga palju ära.

Kui inimene sureb, siis põrgu ei satu mitte üksnes hing vaid ka tema ihu osa. 

Kuigi seda osa on äärmiselt vähe, piisab sellest, et inimesel oleks identiteet selgesti eristatav ja äratuntav!

Hing ei kaalu midagi, aga ihul on kaal ning teadupärast muutub inimene pärast surma mõned grammid kergemaks. Sellest piisab. Häda on selles, et selle ihu osaga inimene tunnetab valu. Sest kuidas saab inimest piinata, kui ta surnud on, kui ta ihu on elutu? Suurem osa on elutu, nagu vahel öeldakse heitis hinge. Sellest ihu tühisest osast piisab, et inimene tunneks valuaistinguid, kobab, näeb (Lk 16:23) ja kuuleb (Mt 24:51), haistab ja saab aru, mis temaga toimub.

Põrgus on inimene täie teadvuse juures igavesti, sest teadvusetus oleks pääsemine, kui ta kaotaks mõistuse, ei saaks aru mis temaga toimub ega kogeks enam valuaistinguid. See oleks justkui piinade lõpp. Seetõttu inimene kogeb põrgupiinu kõigi ihu meeltega, mis talle põrgus osaks langeb. Sellel ei ole lõppu!

Piinamine on olukord, kus ihu kogeb meeletut valu, näiteks lükkab deemon tema keha sisse ora, kuivõrd inimesel on ihu, siis on võimalik seda teha igavesti. (Mt 18:34) Verd ei jookse, sest põrgus ei ole vedelikke, vett (Sak 9:11), põrgus ei ole elu allikaid. Selline lõputu ahastav piinamine kordub ja kordub ja kordub... sest seal on hingega kaasas keha, mida piinatakse, mis tajub meelte kaudu ja kogeb valuaistinguid. (keha, ihu, vt siit: Mt 5:29, 18:34), Sel moel saab inimene täiesti aru mis põrgus temaga toimub, kahjuks.

Selline toiming ei ole vaimne piinamine, see oleks liiga lihtne, aga ometi tehakse ka seda, sest inimene kogeb seal lootusetust, pole lootust (Õp 11:7), pole rahu, pole õiglust, ta kogeb hingepiina, ahastust, hirmu, alandust, häbi. Kuid põrgus on ka tuli ja tulepõrgu, kus piinatakse igavesti. (Mt 5:22, 25:41, Mk 9:43, Lk 3:17, Ilm 20:10)

Jeesus ei varjanud tõsiasja, et osa ihust satub põrgusse. 

Selle tõe varjamine on kasulik hingevaenlasele. Sest inimene arvab, et pärast surma ei tunne ta midagi. Et surm on justkui pääsemine maistest raskustest. Vabanemine. Aga tegelikult ei ole. Maised raskused võrreldes põrgupiinadega on naljanumber. See on suur eksitus, hingevaenlase poolt seatud lõks!

Kui inimene vaid teaks, mida ta peab põrgus läbi elama, ei viivitaks ta hetkegi ja võtaks Jeesuse vastu oma päästjaks. 

Paljud inimesed olenemata oma usulistest veenumustest mõtlevad, et nad on piisavalt head ja Jumal ei luba neile midagi nii kohutavat. Kuid nad ei arvesta sellega, et nad ei ole piisavalt head pühaduses. Jumal on püha jumal. Tegelikult ei oma tähtsust mis normidele inimene vastab, vaid see, kas ta usub Jeesust ja võtab ta vastu isiklikuks Päästjaks.

Ei soovita riskida, sest oma arvamus ei tee kõlblikuks. Enamus teab kümmet käsku (nähtavasti pole kedagi tapnud) ja rikkunud enda meelest talle teadaolevaid käske. Kas mitte kunagi valetanud ja Jumalat kõiges austanud? Vaevalt. Me petame ennast. (1Jh 1:8) Seetõttu on vajalik teada, mille alusel Jumal otsustab. Tema otsustas selle ühel tingimusel, kelleks on Kristus, kes suri pattude eest. (Rm 5:8) Enamus inimesi ei mõista, et nad on pattu teinud ja mõned neist arvavad, et religioossete toimingutega tagavad endale pääsu taevasse. Aga Jumal ei ütle seda. Sest päästetud saab usu kaudu, armust ja see ei olene inimestest enestest ega mitte tegudest. (Ef 2:8,9) Jeesus küsis variseridelt: "Kuidas te võiksite ära põgeneda põrgust?" (Mt 23:33)

Kuidas saab armastav Jumal kedagi saata nii kohutavasse paika kui põrgu?

Vastus on lihtne: ta ei saadagi. Vaid sinna saadab inimest tema enda valik!

Sest inimene lükkab tagasi Jeesuse. Jeesus on Jumala poolt määratud päästetee ja Päästja kõigile kes usuvad. Inimesel on vaba tahe, vaba valik. Vaba valik ka patte mitte kahetseda ja patust pöörduda.

Juba Mooses kirjutas, et Jumal pani inimese valiku ette, kas elu või surm, kas õnnistus või needus ja ütles, vali elu!

Jeesuse kohta kirjutab piibel, et ta on tee, tõde ja elu, et mitte keegi ei saa taevasse muidu kui Kristuse kaudu. (Jh 14:16) Kui inimene ei tee mitte midagi selleks, siis ka see on valik. Ta on teinud oma valiku, mis on surm ja põrgu. Mingit muud võimalust ei ole. Kes ei usu Jeesusesse, selle üle on kohus juba otsuse teinud. Ta satub põrgusse. Päris kohutav tõsiasi. Põrgupiin kestab igavaesti...

Ma mõtlen, kes teist tahab minna põrgusse? 

Kui te midagi ette ei võta, lähete põrgusse. (Lk 13:3) Võibolla sa mõtled mida ma peaksin siis tegema et pääseda?

Usu Jeesusesse! Võta ta vastu oma isiklikuks Päästjaks. Kuidas seda teha? Palveta. Sa ei tea mida? Vaata siit: kui sa tahad pääseda  

Siinkohal veel kirjakohti, mis viitavad põrgule.
Põrgu: Ps 55:16, 143:7, Õp 7:28, 9:18, 27:20; Js 5:14, Mt 16:18, 23:33; Lk 12:5, 2Pe 2:4, Ilm 20:14 jpt.

Kooseluseadus - ausalt öeldes

Kristlik Mõttevõra eesmärk ei ole kindlasti poliitikas kaasa rääkida. Küll aga hoiame Eestis toimuval silma peal. Käesoleva lühendatud kõne puhul tahame välja tuua need mõtteid, mis meie meelest väärivad tähelepanu või ära märkimist.

---

Martin Helme kõne Riigikogus: miks on vaja tühistada kooseluseadus

10/05/2016

Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esimees Martin Helme kaitses täna Riigikogu kõnetoolis Konservatiivse Rahvaerakonna eelnõud tunnistada kehtetuks kooseluseadus. Avaldame Helme kõne.

MARTIN HELME:

„Kooseluseaduse vastuvõtmisega üle-eelmisel aastal ühiskonna liitmise asemel hoopis lõhestati ühiskonda. /---/

Eesti ühiskonnas ei ole kunagi olnud mingit tellimust ega nõudmist samasooliste suhete riikliku reguleerimise järele. /---/ Veel sellel aastal läbi viidud arvamusküsitlused näitavad, et ühiskondlik arvamus selles küsimuses on küllaltki paika loksunud. Laias laastus 2/3 Eesti inimestest ei poolda kooseluseadust, ei poolda selle kooseluseaduse rakendamist, või kui küsitakse teistpidi, siis laias laastus seesama 2/3 või umbes 60% Eesti inimestest leiab, et kooseluseadus tuleks tühistada.

/---/ Ei ole olemas mingeid instantse, kes võivad kehtestada seadusi, mis lõppkokkuvõttes ei leia rahva heakskiitu. Kui nii tehakse, nagu on juhtunud, siis lõhestatakse ühiskonda /---/

/---/ Notarid on alates jaanuarist sõlminud Eestis kooselulepinguid ja minu küsimuse peale, palju nelja kuu jooksul kooselulepinguid on sõlmitud, vastati, et 25. Terve Eesti peale nelja kuu jooksul! Kui me lugesime siin aasta lõpus lugusid meediast sellest, kuidas ikkagi samasoolised inimesed loevad sekundeid uusaastaööni, et oma õnnele alus panna kooselulepingu sõlmimisega, siis jääb nadiks see number. Arvestame ka sellega, et selle 25 sees enamus on erisooliste paaride kooselulepingud. Päris täpset numbrit mulle notarite koda nii kiiresti ei suutnud öelda, aga me oleme kursis, et neid samasooliste kooselulepinguid on vähem. Ja see tähendab omakorda seda, et mingit tegelikku vajadust kellelgi kooseluseaduse või kooselu registreerimise järele sellisel moel, nagu meile on reklaamitud, ei ole. Me ju kõik mäletame neid tohutuid nutulugusid, kuidas inimesed tahavad tulla n-ö oma suhteid legaliseerima ja kuidas inimesed ainult ootavad, kuidas nad saaksid riigi silmis ka ausaks. Tegelikult oli see kõik täielik jama.

Ja see on täiesti kooskõlas sellega, mida ütlesid kooseluseaduse vastased, kui kooseluseadust menetleti: et tegemist on võlts- või valeettekäändega. Tegemist on sooviga tegelikult ümber teha ühiskondlikku korda, pöörata pea peale traditsioonilised väärtused ja iidsed tõed ja senine kehtinud kord. Tegemist on sulaselgelt lihtsalt avalikkusele valetamisega, justkui oleks mingisugune vajadus kellelgi kusagil kooselulepingute järele.

Me teame ka seda, et õiguskantsler Allar Jõks on varasemalt korduvalt nii-öelda andnud selgitusi vastavatele küsimustele selle kooseluseaduse kohustuslikkuse või vajalikkuse kohta ja viidanud kahele väga olulisele punktile. Esiteks, ei ole olemas mingit rahvusvahelist õigusnormi Euroopa Liidu aluslepingutes või inimõiguste konventsioonides, mis kohustaks või sunniks riike samasooliste suhteid kuidagi reguleerima. Kui keegi tuleb väitma, et on, siis see väide on vale. Siinjuures tuleb silmas pidada, et Euroopa Liidus on selge poliitiline surve liikmesriikidele samasooliste suhteid riiklikult reguleerida, aga see on erinev asi kui väide, et kuskil mingi leping või konventsioon meid selleks kohustab. Ei kohusta!

Teiseks, mida on öelnud Allar Jõks, kui ta oli õiguskantsler, on see, et Eesti põhiseaduses ei ole mingisugust põhjust või mingisugust nõuet samasooliste suhete riiklikuks reguleerimiseks. Põhiseaduse §27 räägib sellest, kuidas perekond kui rahvuse kasvamise alus on riigi erilise kaitse all. /---/ Eesti põhiseadus võeti vastu palju kauem aega tagasi, aastal 1992, ja sel ajal mingisuguses ühiskondlikus arutelus mitte keegi mitte ei arvanud, et perekond võiks olla midagi muud kui üks mees ja üks naine. Eesti põhiseaduse mõtte kohaselt on perekond väga konkreetselt üks mees ja üks naine. Kui keegi räägib siin, et perekonna mõistet võib laiendada, siis jah, võib, see on sellisel juhul poliitiline valik, poliitiline soov. Poliitiliste valikute, ideoloogiliste erimeelsuste üle kogu see väitlus käibki. Aga tulla väitma, et meie põhiseadus nõuab seda, on absoluutselt selgelt avalikkuse eksitamine või soovmõtlemine. Nii et vajadust või kohustust Eestil kooseluseadust vastu võtta ei ole.

/---/ Eelmises Riigikogu kooseisus toimus valitsuse vahetus umbes aasta enne valimisi ja valitsusse said kaks liberaalset parteid: üks oli vasakliberaalne ehk sotsiaaldemokraadid, teine oli paremliberaalne ehk Reformierakond. Nende kahe liberaalse erakonna, ütleme siis, ühiseks sooviks oli Eestis reguleerida riiklikult samasooliste suhted. Kuna ühiskonna vastuseis oli täiesti selge, täiesti ilmne, siis ei tuldud avalikkuse ette mitte ausa jutuga näiteks tsiviilpartnerlusest, vaid üritati seda kibedat pilli avalikkusele sisse sööta muu mudruga koos ehk siis räägiti sellest, et see on sooneutraalne seadus, kus sõltumata sellest, kas nad on samasoolised või erisoolised, antakse inimestele võimalus oma kooselu registreerida lepinguliselt. Ja niimoodi samm sammu haaval sooviti liikuda meil homopartnerluse legaliseerimiseni Eestis.

Loomulikult avalikkus nägi selle vale läbi. Loomulikult oli siis juba kõigile selge, et jutt ei käi nendest tavalist kooselu harrastavatest kümnetest tuhandetest Eesti paaridest, kus ühel või teisel põhjusel koos elavad mees ja naine ei soovi abielluda ega soovi teha ka mingisugust varalist lepingut. Jutt käis juba siis selgelt ikkagi samasooliste inimeste suhete reguleerimisest ja see nii-öelda peideti või põimiti sisse sellele nii-öelda sooneutraalsesse seadusesse. Sisuliselt oli tegemist petukaubaga, ainult et see pettus loomulikult nähti kohe läbi. Ja kuna see pettus nähti kohe läbi, siis nii sotsiaaldemokraatide kui ka Reformierakondade ridades eelmises Riigikogu koosseisus oli inimesi, kes põhimõtteliselt maailmavaateliselt või ka lihtsalt sel põhjusel, et nad said aru, et nad peavad aasta pärast astuma oma valimisringkonnas oma valijate ette ja oma tegudest aru andma, ei olnud nõus toetama seda kooseluseadust niisugusel kujul, nagu ta Riigikogu ette toodi. Sellele järgnes loomulikult alatu ja inetu ja väga ebatavaline või pretsedenditu käitumine ehk kooseluseadusest visati välja need punktid, mis oleks nõudnud 51 hääle saamist parlamendisaalis, ehk siis need, millest me tänapäeval räägime kui rakendussätetest. Ja surutigi see seadus läbi, väga napilt muidugi. Suruti läbi see seadus lihthäälteenamusega. Meenutame, need lihthääled olid siis 38 vastu ja 40 poolt.

Mis oli sellise käitumise tagajärjeks? Selle käitumise tagajärjeks loomulikult esimene asi oli see, et ühiskond ärritati kohutavalt üles, täiesti asjatult. Täiesti asjatult provotseeriti Eesti ühiskonda. Kusjuures ma pean ütlema, et Eesti ühiskond on niigi stressis. Ja selle ühiskondliku ärritamise tagajärjeks – ma teen suure kummarduse tänuga sotsidele – olid ka uued poliitilised jõud parlamendis. Te ei saa ignoreerida kahe kolmandiku inimeste sügavaid veendumusi ja arvata, et sellel ei ole poliitilist tagasilööki.

/---/

Lisaks on meil veel loomulikult tekkinud kurioosne olukord, millega ma alustasin: seadus on vastu võetud, välja kuulutatud ja osade inimeste arvates kehtib, teiste inimeste arvates ei kehti. Kusjuures need arvajad ei ole lihtsalt meie erakonna liikmed, siin on ikkagi väga kaalukaid õiguseksperte, näiteks ka justiitsminister, kes leiab, et kuna kooseluseaduse viimases paragrahvis on sõnaselgelt kirjas, et seadus hakkab kehtima koos rakendusaktidega ja neid rakendusakte ei ole, siis lihtsa loogika kohaselt tähendab see seda, et kuni rakendusakte ei ole, see seadus ei kehti. Siin me näeme jälle Eesti riigis vohavat voluntarismi, kus sisuliselt, vormiliselt seadus ei kehti, aga osaliselt seda juba täiendatakse.

Et sellist äärmiselt halba olukorda ära lõpetada, oleme tulnud lagedale ettepanekuga kooseluseadus tühistada. Me leiame, et sellega minnakse tagasi olukorda n-ö enne sõda ehk ühiskonnas taastatakse olukord, mis tegelikult rahuldas absoluutselt enamust ühiskonnas, kus samasoolistel inimestel olid kõik võimalused ennast teostada, ka koos elada ja oma varalisi suhteid reguleerida võlaõigusseaduse järgi, pärimisseaduse järgi, mitmete teiste õigusaktide järgi. Nad saavad oma elu niimoodi korraldada, ilma et oleks ühiskonna valdava osa veendumusi, moraalseid väärtusi ja mis väga oluline, millest, ma arvan, meil tuleb veel juttu eraldi, loomulikku käitumist solvatud.

See on aga kõige olulisem, millest me peame aru saama: kui me nüüd tühistame kooseluseaduse, siis me ei lähe tagasi kiviaega, siis me ei lähe tagasi mingisugusesse keskaega, me läheme tagasi aastasse 2013, kus inimesi ei põletatud tuleriitadel, nagu siin Mihkel Raud meile eelmine kord, kui sellest teemast juttu oli, arvas, et hakkab juhtuma, kui me selle seaduse tühistame. Inimesi ei pandud vangi ei kuulatud üle, sellepärast et nad käisid kuskil väga kahtlase kuulsusega baaris. Me teame, et Eesti politseil puudub üldse mingisugunegi arvestatav statistika selle kohta, et Eestis oleks seksuaalse sättumuse järgi inimesi ahistatud, taga kiusatud, pekstud või midagi taolist. Puudub! Nii et ärge tulge rääkima, et see on sellepärast, et vaesed homod ei julge endast ja enda tagakiusamisest rääkida. Kui Eestis oleks üksainus juhtum, kus homole on antud peksa selle eest, et ta on homo, siis küllap juba homoliikumine oleks selle nii suure kella külge pannud, et me kuuleks sellest söögi alla ja söögi peale. Tikutulega aetakse neid juhtumeid taga ja ikka ei leita! Nii et Eestis ei ole mingit diskrimineerimist, Eestis ei hakka uuesti olema mingit diskrimineerimist, kui kooseluseadus tema poolikul või vigasel kujul seadusandlusest kustutatakse. Eestis lihtsalt arvestatakse sellisel juhul, kui me selle seaduse ära tühistame, nii nagu meie eelnõu ette näeb, Eestis arvestatakse inimeste väärtushoiakutega, arvestatakse sellega, mis on valdava osa ühiskonna arvamus, ja arvestatakse – ma juhin tähelepanu sellelegi – kõikides parteides oma valijatega. /---/

Kui keegi hakkab siin arutlema selle üle, mis mulje me jätame muule maailmale, siis tooksin ühe lihtsa näite. Aafrikas, kust me võtame lahkelt vastu kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu ja kõrgelt haritud muid inimesi, on siia-sinna 50 riigi ümber – see sõltub päevast, kas mõni provints on sel päeval saanud iseseisvaks või mitte. Aga nendest 50 riigist 35-s on homosuhted kriminaliseeritud. 35-s või 36-s, see sõltub sellest, kuhumaale me selle kriminaliseerimise piiri tõmbame. Tõsi on see, et suurem osa neist on moslemiriigid Põhja-Aafrikas. Aga Euroopa selles mõttes on ühesugune ja muu maailm on teistsugune ning kui me vaatame Euroopasse, siis mitte kusagil ei ole sellest elu läinud paremaks, toredamaks. Need probleemid, mis homokogukonnal on, ei ole ära kadunud. Nii et see seadus ei lahenda ühtegi nendest probleemidest. Nii et mitte midagi ei muutu Eestis halvemaks, kui see halb seadus tühistatakse.“

Martin Helme kõne pikemalt saate lugeda otse siit

Kuulujutt

Kõik vale liigid on Jumala ees jõledus ja jälgid "kõik, kes valet armastavad ja teevad," kirjutab piibel Ilm 22:15. Üheks selliseks vale liigiks, purustavaks ja kahjutoovaks on kuulujutt.

Vahel me imestame, kui kergeusklikud inimesed on, kes neid kuulujutte usuvad, kui võtavad neid tõe pähe ning suure rahulduse, agaruse ja kahjurõõmuga kõike kuuldut teistele edasi räägivad, kes on samasugused kergemeelsed ja rikutud mõtteviisiga inimesed.

Ausalt öeldes, on olemas eri liik inimesi, keda nimetatakse tagarääkijateks, laimajateks, keelepeksjateks, kes tegelevad halva levitamisega, tekitavad tühje kuulujutte ja levitavad kuuldusi, isegi kõige uskumatumaid. Nad ei leia seni rahuldust, kuni pole mustanud mõnda inimest, kuni pole kedagi poriga üle valanud, mis on väljamõeldis. Aga nad ei mõtle sellele, et pori loopija käed saavad poriseks. Niisugused inimesed kahjustavad teiste reputatsiooni, teevad kahju karjäärile, teevad kõike, mis ei ole elus normaalne.

Nende nurjatute eesmärkide saavutamiseks, segavad kuulujuttude levitajad vahele oma ohvrite ühiskondlikule tegevusele, elukutsele, veendumustele, aktiivsusele, finantsasjadele, plaanidele, abielule, ja kõigele, mis puudutavad ohvri isiklikke ja perekondlikke saladusi.

Eriliseks nurjatuseks ja alatuseks on see, et need inimesed sosistavad igale kaaslasele oma skandaalsetest avastustest ja oletustest: "Mina küll seda ei usu, aga tead mis ma kuulsin..." paluvad kuuldust saladuses hoida. Nad teavad juba ette, et selline kuulujutt levib välkkiirelt.

Need saatana teenrid rahuldavad oma rääkimise himu erilise jultumuse ja häbitusega. Nad ei levita kuuldusi mitte üksnes suuliselt, vaid ka kirju kirjutades. Anonüümkirjadega nad veenavad saajaid, öeldes, et ainult sügav armastus ja usaldus tema vastu sundis teatama sellest kurvast faktist.

Kui nad on oma töö teinud, siis nad rõõmustavad, et põrgulik kättemaksu või vaenu tuli on süüdatud ja põleb, et kuulujutt levib kui surmatoov mürk, mis antakse edasi suust-suhu, mürgitades paljude inimeste südameid. Nende kahjurõõm suureneb, kui häda ohver ei aima, kelle kaudu see kuuldus levis ja alguse sai.

Seda teevad kuulujuttude rääkijad. Isegi loomadel tundub olevat enam inimlikkust, kuna need murravad toitumiseks, aga inimene ründab lõbu pärast. Teatavasti põrgus saab esikoha see, kes teistele enam kurja teeb. Saatanlik ülesanne seisneb selles, et rääkida valet tõe pähe, usaldusväärse faktina, aga tõde moonutada tundmatuseni.

Kuid tänu Jumalale, armastusel on imetlusväärne võime ära tunda ja instinktiivselt eristada, kus on tõde ja kus vale. See on Jumala and. Sest tõe äratundmine inimese südames on Jumala üleloomulik tulemus. Seetõttu armastus ei rõõmusta, kui inimene satub hätta, ka ettevaatamatuse tõttu, kogenematuse, naiivsuse, liigse usalduse, jutukuse, kaebuse või kuulujutu läbi.

Armastus ei rõõmusta, kui saatan viib inimesi pattu tegema, mure või väljapääsmatusse olukorda, viib neid pettumuse või meeleheitesse, irvitades ja irooniliselt mõnitades nende üle.

Armastus ei usu kuulujutte, kuigi ta isiklikult ei kontrolli nende allikat, aga armastus ei tee teisele kurja: "kes keelt ei peksa, ei tee teisele kurja ega tõsta laimujuttu oma ligimese peale," kirjutab Psalm 15:3. Armastus ei tunne rõõmu kurjusest, ega ütle: oota sa, see on alles algus. Armastus ei rõõmusta ülekohtust, vaid vastupidi, niisuguses olukorras ta muutub eriti halastavaks, kaastundlikuks kannatanu vastu. Vene kirjanik Turgenev on öelnud: „Laitmiseks on õigus vaid sellel, kes armastab“.

Mis on lootus?

Kuni usule tulekuni me elasime ilma Jumalata, ilma päästeta, ilma tõelise ja igavese lootuseta. Kuigi mõned usklikud elavad ikka veel ilma lootuseta, sest nad ei ole vastu võtnud päästet ja korrutavad üha, et nad saavad päästetud alles siis, kui nad surevad, nõnda nad elavad sõna järgi, aga pole ära tundnud Jumala väge. Jumala riik ei ole sõnas, vaid väes. Jumala muutvas väes, mis annab meile uue lootuse. Mõned aga usuvad veelgi suuremat valet, et nende hinged ei pääse taevasse, vaid nad peavad ootama suurt kohtupäeva ja siis selgub, kas nad pääsevad Taevasse või mitte. Sellinegi usk on vale. Sellega teevad nad tühiseks Kristuse ristisurma ja pääste: pääste patuelust, kui Jeesus võimaldab elada uut elu iga päev koos Jumalaga; hingede pääste, sest me ei pea surema hirmus et ei saa Jumala juurde; kolmandaks, pääste igavesest kohtust, sest kristlaste üle ei mõisteta kohut, vaid koos Jeesusega mõistavad Tema omad kohut suurel kohtupäeval kõigi ülekohtuste üle. Seda viisi, me võime olla eksitatud igasuguste eksiõpetuste tuultes ja ei pruugi võtta Kristust tõsiselt, millest ta meid päästis! Aga Kristus päästis meid patuelust, põrgust ja kohtupäevast. Ja kui sa ei usu päästesse, siis sul polegi lootust. Sa elad ilma igavese lootuseta. Ilma lootuseta pole elu. Mis on lootus?

Jumala sõna ütleb, et meile jääb usk, lootus, armastus; kuigi kõigist suurem on armastus, siis mis on lootus? Kas sa tead, milline on lootus? See ei ole lootus, mida maailmas ohtralt pakutakse.

Jumal valis teiseks lootuse, kuna tegi selle meie hinge jaoks tugevuseks, otsekui ankruks, mis hoiab meid usus. Usk on kui laev, mille pardal me sõidame. Jumal on lootuse jumal, meie kindel ja kõigutamatu tugi (He 6 ptk, Rm 15 pt). Aga lootus, millest siin räägitakse, on tuttav ainult usklikele, kes on aru saanud oma vaimulikust pankrotist, elanud üle lootusetuse, täieliku meeleheite ning on tulnud lootuses Jumala juurde, et teha lepitust ja saada rahu Jumalaga. Selleks et vastu võtta Jumala lootus, tuleb teadlikult tulla Jumala juurde, et panna oma igavene lootus Kristuse päästele.

Meie olukord kuni usule tulekuni oli niivõrd kohutav, kuigi me ise seda ei näinud ja elasime pattudes ja petsime iseennast üha uute ja uute valedega, mida kogu maailm pakub, peaasi, et sa ei mõtleks tegelikkusele, mis sind ees ootab, millest sa ilma jääd. Inimesed panevad lootuse rahale, sõpradele, tutvustele, poliitikale, riigile, perekonnale, aga see kõik on tühine. Lootus tuleb Kristuse kaudu. Apostel Paulus kirjutab: "Meiegi olime kord ju arutud, sõnakuulmatud, eksijad, orjates mitmesuguseid himusid ja lõbusid, elades kurjuses ja kadeduses, olime vihaalused ja vihkasime üksteist" (Tt 3:3). Sest me elasime kaasaegse maailma kommete järgi, kes avaldub kõigi nende läbi, kes pole Jumalale sõnakuulelikud. Meie elasime oma lihahimude järgi, täites oma ohjeldamatuid soove, sest me olime lahus Kristusest. Me arvasime, et me oleme vabad ja tegime kõike oma tahtmise järgi, kuid tegelikult me olime teiste orjuses. Me tegime kõike seda, mida ütles meile meedia, poliitik, moekunstnik, ülemus, töökaaslane, sõber, pere liige; aga mitte Jumal, mitte Kristus, mitte Jumala sõna. Ja nii me käitusime et teistele meeldida, aga mõtlesime, miks me küll ei suuda seda ja inimesed pole ikka meie poolt. Nii me elasime kõike seda, mida ütlesid teised inimesed ja ei elanud seda, mida me ise oleks tahtnud või oleks Jumala sõna järgi õige. Me arvasime, et me oleme vabad, tegelikult olime orjad, sõgedad, ahned tegema kõike, alludes vabatahtlikult teistele, aga mitte Jumalale, kes soovis, et me oleksime vabad. Arukad, mõistlikud, täis Jumala tarkust ja õigust. Meil ei olnud lootust, kuid Kristus tõi lootuse. Uskmatud elavad ilma lootuseta, sest nad ei vali Jumalat. Kes valib Kristuse, see saab lootuse, mis tuleb üksnes Jumalalt.

Elus võib palju kaotada ja varsti võib jälle palju tasa teha ja tagasi saada, kuid lootuse kaotamine tähendab eelkõige kõige kaotamist. Surmamõistetu kambrile võib kirjutada: Sina, kes sa siia satud, jäta igasugune lootus! Kuid isegi surmamõistetud saavad uue lootuse, kui nad pöörduvad Jumala poole. Jumala sõna järgi, on eranditult kõik inimesed surmamõistetud. Sest kõik on pattu teinud. Seetõttu väärivad hukkamõistmist ja Jumala kohtuotsus kõlab: kes ei usu, on juba hukka mõistetud, sest ta pole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse. Patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas (Rm 6:23). Kui me veel ei ole tulnud Kristuse juurde armu saamiseks ja pääste vastu võtmiseks, siis surmaotsus on meile juba väljakuulutatud ja me ootame Jumala kohtuotsuse täideviimist.

Jumal on nii teinud, et inimesel pole mingit muud väljapääsu saada Jumala juurde ja temaga lepitatud, kui vaid kahetseda ja vastu võtta Jumala and - pääste Kristuses - kas päästa end või Jumala kutse ja arm ning andestus tagasi lükata ja igavesti hukkuda. Paljud inimesed täiesti teadlikult hülgavad selle lihtsa ja kõigile kättesaadava Jumala lootuse ja pääste tee, sest loodavad end päästa isiklike tegude, isikliku tee või usuvad mõnda muud valet ja ebajumalat. Kuid need kõik elavad valede lootustega. Järgides enamuse eeskuju kuni uskumuseni, me samuti lootsime oma patud andeks paluda, lootsime nendest välja osta või saavutada Jumala õigeksmõistev otsus oma heategude läbi.

Paljud inimesed elavad edasi eemaletõukava lootusega, lohutades iseennast: nagunii suren, aetakse auku ja kõigel lõpp! Tänapäeva materjalismi juures tundub ka see lootus tõepärane, aga kõigi inimlike saavutuste seas on inimene kaotanud igasuguse mõistliku meele. August algab tal põrgutee. Kristlik lootus pole aga midagi muud kui Jumala poolt meile tõotatud igavese pääste eelmaitsmine. Läbi surma igavesse ellu. Sest Jumal oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist kadumatu ja rüvetamatu ja närtsimatu pärandi saamiseks, mis on taevas talletatud meile (1Pe 1:3,4). Sellest päästest me rõõmustame üliväga! Kristlik lootus on meie vaimulik varustus.

Tule Jumala juurde ja sul on kuhjaga lootust ja uus elu!

Lisaks lugemist: Kui sa tahad saada päästetud?

Kuulge, mida Jumal meilt küsib

Eesti rahvas!

Mida Jumal küsib meilt:

1. Kui palju olete kulutanud uhkuse peale ja kui palju olete ohvreid toonud oma auahnusele?
2. Kui palju on kadedus teile kurja teinud?
3. Kui palju nõuab ohvreid ahnuse ohjeldamine?
4. Kui palju energiat kulutate tigeduse taltsutamiseks ja selle tagajärgede heastamiseks?
5. Missugust ohvrit nõuab laiskus ja lohakus elus ja asjaajamistes?
6. Palju maksab flirt, kiimalus ja vabaarmastus?
7. Kui palju oleme valedega teistele kahju teinud?
8. Kas oskate kokku arvestada seda, kui palju on teile maksma läinud Jumala armu hülgamine?
9. Millega kaaluda üles kahju, mis johtub sellest, et Pühal Vaimul pole kohta teie südames ja elus?

"Sest mikspärast tahate teie surra oh eesti sugu!", küsis Jumal prohvet Johannes Matvei-Kaarepi läbi selle küsimuse ja need ülalpool nimetatud umbes 80-aastat tagasi.

Kui neid lugeda, siis poleks vahepeal nagu mitte midagi muutunud. Kas pole?! Kõik teemad on aktuaalsed. Eesti rahvas hülgas Jumala juba ligi sajand tagasi ega pole pöördunud Jeesuse heategude tunnustamiseks, et taastada jumalakartlik elu ja eesti sugu side Jumalaga. Eestlane eelistab minna hukka.

Jumal pakub kaastundlikult võimalust eestlaste elujärje parandamiseks ning Kristus kutsub kõiki, kellel Eesti tulevik kallis on, meeleparandusele.

Jumal kinkis eestlastele vabaduse, mille see rahvas lubas oma uskmatutel juhtidel maha mängida ja taas orjastada vööra rahaikke alla, veel suurema totalitarismi rõhumise alla kui seda oli nõukogude vene ike. See rahvas ei oska ega taha olla vaba rahvas, kuidas see rahvas saab siis olla vaba patuorjusest?! Ei saagi.

Loetletud küsimused tõstatati umbes 1920ndate lõpul, ometi on need kõik väga aktuaalsed. Vahepal pole midagi muutunud praktilises elus. Me ei taha iseseisva rahvana püsima jääda ning lõpuks igavest elu pärida. Meie hädade sh majanduse peapõhjused peituvad meie südames, meie ahnuses, pettustes, kadeduses, JOKK skeemides, vabaarmastuses, kiimaluses ja milles kõiges veel, mida siin on nimetatagi häbi.

Ometi Jumal tahab eesti rahvast õnnetustest päästa, aga abi saamiseks peavad eestlased Jumala poole pöörduma. Alustama oma südamest isikliku meeleparanduse ja uuestisünni kaudu. Seda kutsus Jumal juba 80 aastat tagasi ning ta ei ole väsinud seda tegemast ja lootmast, vahest eesti sugu pöördub patust.

Kui me alistume Jumala tahtele ja plaanidele, siis päästab Jumal meid selle maailma peale saabuvatest raskustest. Kätte on jõudnud silmapilk, kus me peame kiirelt otsustama: kas tahame endiselt omal jõul kõiki majandusraskusi ja poliitilisi küsimusi lahendada, mille tulemusel me hukume, meist sõidetakse üle EL masinavärgiga meie endi poolt valitud juhtide eestvedamisel või tahame tunnistada oma seniseid eksitusi ja paluda: Jumal ole meile patustele armuline. Ole sina eelkõige meie rahva juht ja kõiges, päästa meid.

Mis on kadedus?

Kadedus on ärritus ja meelepaha, mida põhjustab ligimese edu ja heaolu. "Ja ma nägin, et kõik vaev ja kõik saavutused töös tekitavad inimeses ainult kadedust ligimese vastu" kirjutab Koguja (Kg 4:4). Kadestaja, nähes teist õnnelikuna, muutub õnnetuks. Ligimese edu kadestaja silmis on ilmne kuritegu. Kas naabri edu võtab une silmist?

Kõigist iseloomu vigadest ja puudustest on kadedus kõige jõledam, vastikum ja universaalsem. See on kõigi poolt laidetud ja samal ajal hästi varjatud. See hukutav tunne (!) on maise elu "nurgakivi". "Olles tuttava juures ja nähes, millises külluses ta elab, siis 3 ööd järjest ma ei saanud magada."

Huvitav on see, et väga harva kadestatakse inimest tema vaimulike saavutuste pärast, et ta rohkem armastab, on kannatlikum, heldem kui teised või õiglasem kui kaaslased. Kadedus ei teki mitte vaimuliku, vaid enamasti materiaalse elu suhtes.

Kes on vaba kadedusest?

Kadedus on omane kõigile rahvastele, rassidele ja põlvkondadele. Kõik on sellest kohutavast haigusest nakatunud. "Meiegi olime kord ju arutud ... elades kurjuses ja kadeduses, olime vihaalused ja vihkasime üksteist," kirjutab apostel Paulus. (Tm 3:3)

Paljud usklikud on kadedad

Paraku kadedus hiilib ka kristlaste ümber, nagu kurat, kes otsib keda neelata ning tungib südamesse. Kristlus ei ole vabanenud kadeduse ilmingutest. Kõik me oleme inimesed. Kadedus on lihalik ilming: "Aga liha teod on ilmsed, need on vaen, riid, kade meel..." Kadestav kristlane ei ole vaimulik, vaid lihalik, kes elab mitte vaimu, vaid madalate tunnete- liha järgi. "Kui teie südames on kibedat kadedust ja riiakust, siis ärge hoobelge ja valetage tõe vastu," manitseb Jaakobus. (Jk 3:14) Ta kirjutab seda tarkuse kontekstis, kes teie seas on tark, see ei saa olla samal ajal kade. Ka Paulus ütleb korintlastele "kui teie seas on kiivust ja riidu - eks te siis ole lihalikud" (1Kr 3:3). Seega mitte keegi ei ole kadeduse vastu kindlustatud, oled sa uskmatu või usklik. Mõnikord õnnestub kadedusel pugeda ka mõne vaimuliku südamesse. Aga lugege ka VT, mis juhtus Korahi, Daatani ja Abiramiga, kui nad kadestasid Moosese ja Aaroni kõrget positsiooni või autoriteeti, vt 4Ms 16ptk.

Jeesus anti Pilaatuse kätte kadedusest ja vangistasid tema jüngrid

Ülempreestrid ja vanemad kadestasid Kristust. Pilaatus sai sellest aru, et juudid oli Kristuse peale kadedad. Piibel kirjeldab seda Mk 15 ptk. "Ta ju mõistis, et ülempreestrid olid kadedusest Jeesuse tema kätte andnud." Eriti veel olukorras, kui nad olid näinud Kristuse võidukat sissesõitu Jeruusalemma, kui tema teele laotati palmioksi ja kangaid ning rahvas hüüdis: "Hoosianna Taaveti Pojale!" Variserid ütlesid nüüd üksteisele: "Eks te näe, et te ei saavuta midagi! Vaata, kogu maailm jookseb tema järele!" (Jh 12.19)

Variserid kadestasid isegi Jeesuse jüngreid, nii et nad pistsid nad vanglasse, vt Ap 5:17. "Aga ülempreester ja kõik ta kaaslased, saduseride erakond, muutusid kadedaks..." Apostel Pauluse jälitamine oli samuti tingitud kadedusest. Näiteks Pisiidia Antiokias, Ap 13 ptk. "Rahvahulki nähes muutusid juudid väga kadedaks ja vaidlesid pilgates vastu Pauluse sõnadele." Kuid see ei olnud ühekordne pretsedent, algkoguduses, vaid täna pilgatakse kristlasi ja vaieldakse usu üle kadedusest, k.a denominatsioonide vahel. Eriti veel siis, kui mõnel kohalikul "rabil" ei ole niipalju jüngreid kui mõnel teisel on; kui ta ei oma nii suurt edu, kui mõni teine külaline, evangelist, kristlane.


Kadestamine on patt

10 käsku olid ette nähtud osalt ka selleks, et ohjeldada inimese inimlikku kadedust. Käsu sõna "ära himusta" tähendab "ära kadesta". Ära kadesta, kui su ligimesel on parem elukoht, varustus, perekond, ilusam naine ja tervemad lapsed, tublimad alluvad, uuem auto või suurem töötasu. Ära kadesta midagi, mis su kaaslasel on parem. Kuidas sa saad olla samal ajal kade ja usklik?

Kadestamine ei ole üksnes lihalik patt, vaid deemonlik

Kadestamise patt ei tule üksinda. Kadestamine ei ole süütu nö inimlik pahe või tegu. Kadestaja allub pahaaimamatult deemonile. Kadestamine on deemonlik, kus inimene annab järgi oma madalale tundele, aga seejuures lubab juhtida enda mõtteid deemonil ja seetõttu ei ole inimene enam võimeline vastu panema ka teistele halbadele tunnetele, mis sellega kaasnevad, sh kohtumõistmine, vihkamine, laim, tagarääkimine, julmus ja ka tapmine. Tuletagem meelde, et esimene inimene tapeti kadedusest. Aadama poeg Kain tappis oma venna Aabeli kadedusest. Kadedusest vihkas Saul Taavetit, kui inimesed tunnustasid Taaveti kangelastegu, täitis Sauli südame deemonlik kadedus, mis muutis ta haiglaseks.

Süttides kadeduse deemonist, laimab kadestaja ja räägib halba kõigi kohta, keda kadestab, olgu vaenlasi või sõpru, kuigi mõned, keda ta kadestab, on nii õnnetud, et vajavad pigem kaastunnet. Kadedus ei luba kristlastel teha head ja aidata neid, kes vajaksid materiaalset tuge, eelkõige lihtsat abi. 

Kadestajad tunneb ära sellest, et neil võib olla omadusi, mis väljenduvad ranges kriitikas, uhkuses, laiskuses ja rumaluses. Kadestades kõiki, kes oma mõistliku eluga on neid seljataha jätnud. Neil ei ole midagi üle jäänud, kui tõelisi talente kadestada ja laita. Saalomon ütleb: "Jumal annab inimesele rikkuse, vara ja au." Jumal vaatab, kellele mida anda. Kui Jumal annab ühele enam kui teisele, siis on tal selleks täielik õigus. Ta ei ole kohustatud küsima kadestaja nõusolekut.

Armastus vs kadedus

Armastus ja kadedus on vastandid. Kui sa oled kade, siis sinus pole armastust. Kui sinus on armastust, siis ei mahu sinna kadedus. See on ilmselge vastuolu nagu valgus ja pimedus. Pole olemas midagi nii selgelt vastuolulist, kui armastus ja kadedus.

Armastus on headus, kadedus varjatud egoism. Armastus on ülalt pärinev tarkus, vaimne and, mille üleloomulik võimekus antakse Püha Vaimu abil meie südamesse, nagu Rooma kiri seda korduvalt selgitab. Armastus on Püha Vaimu vili, usu tulemus. Kadedus on deemonlik, egoistlik ja põlastusväärseim tunne, sest kadeduses pole siirust, see on silmakirjalik ja võlts. Armastus on avameelne, otsekohene ja tõsiselt võetav, meeldiv tarkus. Kadedus peidab end teesklemisega, meeilitustega, kergemeelsusega, on tühine ja kaval! Armastus seevastu on ohutu. Sest armastus on rahulik ja rahulolev. Armastus on valmis heaks teoks. Kadedus on valmis ootamatuks kurjuseks. Kõigist tunnetest on kadedus kõige jälgim inimsuhetes ja tunnetes. Kadedus on otsekui viirus. Kui see aga täidab uskliku südame, siis tema vaimulik kasv peatub, ta on halvatud. Just seetõttu manitseb Peetrus uuestisündinuid - uusi usklike, kristlasi: "Pange siis maha kogu kurjus ja kogu kavalus ja silmakirjatsemine, kadetsemine ja mis tahes keelepeks!" (1Pt 2:1) Hüljake need pahed, mis valdasid teie elu enne kristlaseks saamist. Jeesus ei olnud kade.

Kadedus kogudustes

Kui kadedus tungib kogudustesse, siis see halvab vaimuliku k.a eluterve arengu ja vaimuliku töö, millega ei kaasne vaimulikku edukust. "Sest kus on kadedust ja riiakust, seal on kärsitust ja igasuguseid halbu tegusid," kirjeldab Jaakobus 3:16. Seepärast ärgem olgem auahned, üksteise ärritajad, üksteise kadestajad. Ka Pauluse teenistus kutsus esile kadedust tema kaastöölistes, miks me arvame, et meie kogudustes ei ole kadedust? Kristlased otsustasid Paulusele varju heita, teda jutlustega kahjustada, kuid Paulus suhtus neisse armastusega ja suuremeelsusega. Rooma vanglas viibides ta kirjutas: "teised kuulutavad Kristust kiusu pärast, mitte puhta meelega... Kui Kristust kuulutatakse igal kombel, olgu tagamõttega (kadedusega), olgu tõemeeli, siis selle üle ma rõõmustan." (Fl 1 ptk) See ei tähenda seda, et me peaksime soosima kiusu ja kadedusest motiveeritud tööd koguduses.

Kus on vabanemine kadeduse pahest?

Ainus rohi on armastus. Sest armastus ei kadesta. Armastus suudab vastu seista pahedele. Püsima jääb vaid see, kes paneb maha kõik kadeduse ja täidab ennast Jumala - agape armastusega. Seetõttu tuleb vaadata enese sisse ja juurida välja kõik kibedad mõtted, mis meie elu mürgitavad, et seal oleks ruumi vaid headele mõtetele ja armastusele. Kontrolli alati oma südant põhjalikult. Küllap sa tunned ära, kui kadeduse vaim tahab sind rünnata. Seisa talle vastu! Ära lase teda oma südamesse. Kui sa muidu ei saa, siis andmine vabastab väe. Anna ära ja saa saad Jumaliku jõu. Jeesus tegi seda sama. Ta õpetas, et kui kellegilt nõutakse kuube, siis anna ära ka kõik. Kuid õppigem avaldama armastust ligimeste suhtes ja olema suuremeelsed otsekui apostel Paulus. Kui keegi on edukas, siis rõõmustagem, sest iga hea and tuleb ju Jumalalt. Andkem au Jumalale. Sest Jumala põhimõte on lihtne: kellel on (armastust), sellele antakse ja tal on küllalt, aga kellel ei ole (armastust), sellelt võetakse ära ka seegi, mis tal on (Mt 13:12). Käigem armastuses, siis te ei täida lihalikke himusid. Ole väga õnnistatud ja armastatud!

Kuidas miljonid võtavad vastu Jeesuse

10 õige pärast

Piibel kirjutab, et Kristuse tulekut ei tea isegi mitte Jumala Poeg. Siis huvitav oleks kunagi teada saada, mitu korda Jumal on maailmale armu andnud. Sest fakt on see, et ta võis seda teha korduvalt. Kui me tähelepanelikult loeme piiblit, siis me saame näha, et veeuputuse ja maailma loomise vahel ei ole pikk periood. Kurjus kasvas väga kiiresti, aga pole kirjutatud, et keegi oleks palunud, et Jumal annaks armu. Kui me nüüd läheme sündmustes edasi, siis Soodoma hävitamine ei olnud nii mastaapne kui veeuputus, siiski ääretult silmapaistev sündmus. Mis aga selle sündmuse juures taas leida võib, on inimeste tohutu kurjus. Alles nad astusid - 8 inimest maha Noa laevalt, ja juba on kogu maailm kurjusest kihamas. Loti pääsemine oli nii erakordne, kuid kui me seda sündmuste käiku uurime, siis taas ei olnud kedagi palumas inimeste eest. See oli nii napikas, et isegi Loti naine ei pääsenud. Aabrahami aja sündmustes edasi rännates jõuame Moosese aega ja seal oli Iisraelil hea põli, aga piibel kirjutab, et uus valitseja ei mäletanud midagi (või ei tahtnud mäletada) Joosepi teenet, millega egiptlased kindlast näljasurmast pääsesid. Kuid mis neist egiptlastest rääkida, kui isegi juudid (iisrael) unustasid Jumala headuse kiiresti, kuidas Jumal neid ime läbi kuiva Kõrkja mere tõi ja päästis vaarao sõjaväe käest, nood kõik uppusid. Kõrbes hakkasid juudid kiiresti nurisema: mis Sa tõid meid siia surema või!? Enne seda tegi Jumal ka egiptlaste leeris nö triki, mis päästis valla surma, kes siis käis majast majja ja kõik egiptlaste sündinud pojad surid sel ööl. Taas ei antud armu, kuna keegi ei palunud või ei osanud paluda elava Jumala poole. Rännates edasi, jõuame Korahi jõugu (suguvõsa) hukuni. Nad tegid pattu ja pole kirjas, et nende eest oleks palutud. Tuhanded hukkusid hetkega. Esimene tõsine kord kui keegi üldse palus rahva eest ja Jumala armu tõsiselt, oli vahest siis, kui Aaron oli sunitud lepitama Jumala viha rumalate inimeste tõttu, et kõik ei hukkuks sellest. See läks napilt. Kuid tol päeval hukkus taas hetkega tuhandeid. Samas piisas ühe mõistliku mehe palvest ja tegutsemisest. Piibel kirjutab, et üks ajab tuhat põgenema. Küllap see üks suudab palvetada ka kogu meie maa ja rahva eest, et me ei hukuks, kuigi me oleme huku tõsiselt ära teeninud, oma pattude tõttu väärime surma. Jeesus ütles, et isegi tema ei tea, millal ta tagasi tuleb. Me ei saa tema käest küsida! Sellest poleks kasu. Isa üksi teab. Siiski on huvitav kunagi teada saada, mitu korda Jumal on kogu maailma peale halastanud viimase 2000 aasta jooksul. Enne seda Ta tegi lepingu, et enam ei tule uut veeuputust. Kuid ta ei teinud lepingut, et maa ei huku. Ta ei teinud ka lepingut, et me võime siin igavesti pattu viljeleda. Vastupidi. Kogu maailm hukub, kirjutab piibel. Jeesus tuleb tagasi, see on kindel. Paljud on püüdnud seda enesele hukatuseks ette ennustada. Aga kuidas sa ennustad ette seda, mida isegi Jeesus ei tea! Millegi pärast ma arvan, et Jumal on siiski maailma peale juba mitu korda halastanud 2000 aasta jooksul, tänu sellele, et on ikka veel neid ustavaid, kes paluvad armu. Jumal on armuline. Tema arm ei ole otsa lõppenud. Sestap ei ole meil vaja tegeleda kõikvõimalike ennustamiste ja maagiaga, vaid pigem paluge Isa. Isa on hea. Kui me palume, siis meile antakse. Kui me palume oma patud andeks, siis juba täna me saame päästetud. Kuid mis saab homme, kas homme päike tõuseb, see sõltub mitte meist, ega teadlastest, vaid Jumala armust. Sestap palugem Jumalalt armu. Paluge, et Jumal kutsuks ja päästaks veel paljusid, nii eestlasi, venelasi ja kõiki teisi rahvusi. Jumal on armastus. Jumala iseloomuomadused on pühadus ja armastus. Niineve peale Jumal halastas, sest selle linna pärast paluti (Joona 3). Niineve mehed uskusid Jumalasse, kuulutasid paastu ja riietusid kotiriidesse, nii suured kui väikesed. Jumal pöördus ja ei hävitanud Niineve linna. Iroonia seisneb selles, et Joona ei palvetanudki Niineve pärast, ta oli Jumala peale isiklik viha. Piibel kirjutab, et kui Joona oli kuulutanud Niineve linnale hävingut, siis Joona läks linnast välja ja asus ida poole linna; ta tegi enesele sinna lehtmajakese ja istus selle varjus, et näha mis linnaga juhtub (Jn 4:5). Õnneks siiski Niineve elanikud taipasid ise pöörduda Jumala poole ja parandasid meelt oma linna pärast, ja Jumal andis armu. Kui Jumal näeb Tallinas kasvõi 10 õiget, küllap ta siis mõtleb meie peale ja kuuleb palveid. Aabraham palus Soodoma pärast ja Issand ütles: kui ma leian Soodoma linnast 50 õiget, siis annan nende pärast andeks kogu paigale (1Ms 18:26), kuid Aabraham jätkas tingimist ja lõpuks Jumal ütles: ma ei hävita 10 pärast (1Ms 18:32). Kui Jumal on nii armuline, et ta kümne pärast säilitab linna, mis kubiseb patust, siis kui mitu korda ta on säästnud maailma tuhande õige - kristlase pärast?

Kes tahab olla täiuslik?

Kui mõtted puudutavad mõtlejat, siis sõnad on mõeldud vastuvõtjale. Sõnad on mõtte vili. Mõtete sisu üle vastutab mõtleja eelkõige enda ja Jumala ees, öeldud sõnade eest vastutame inimeste ees.

Armastus ei leia mingit rahuldust negatiivsetest sõnadest, negatiivsest mõtteviisist, eitavatest asjadest, mis ei ehita üles ausaid suhteid. Armastus suhtub skeptiliselt (kaastundlikult ütlejasse) kõigesse kuuldud halvasse. Armastus rõõmutseb kui kuuldus osutub valeks ja tõde seatakse jalule, 1Kr 13:6

Lähtekoht: vale arvamus on patt. Tahtlik valetamine on jõledus Jumala ees. Kõik kes valet armastavad ja levitavad võivad jääda ukse taha. Nii on kirjutatud, Il 22:15, "väljaspool on kõik, kes valet armastavad ja teevad." Kas siin ei tehakse järelandmisi?

Maailmas on kahte liiki inimesi. Keelepeksjad, laimajad, lõksutajad, kes tegelevad kurja levitamisega, tekitavad tühje jutte ja levitavad neid. Inimesed aga usuvad neid jutte. Rahulduse, kahjurõõmuga levitatakse seda edasi teistele.

Meedia on elatub kõmulugudest ja halbade sõnumite levitamisest. Mida skandaalsem kuuldus, seda suuremate tähtedega ja esilehel! Miks?! Sest inimesed janunevad halbade uudiste järele, mitte heade. Kõige rohkem klikke saab laim, mis tõuseb kõige loetavamaks artikliks. Mida räpasem uudis, seda kõrgem koht pingereas! Inimene loeb kõigepealt surmakuulutused ja politseiteated, halba uudist ja siis head, kui aega on. Hea sõnum ei ületa uudistekünnist. See ei paku huvi inimestele. Just sellel põhjusel neid ei avaldatagi. Suured portaalid pakuvad sms teenust "Tahad olla esimene, kes teab olulisi uudiseid?" ja saadab välja pommuudised sündmustest, mis aset leiavad. Kuid laim ja solvamine on kuritegu. Laimu ja solvangute levitamine on osalemine kuriteos. Eritiagarad on selles anonüümsed netikommentaatiorid, valimata isikuid ja valimata sõnu. Kuid avaldatud laimus pole süüdi mitte üksnes laimaja, vaid ka selle levitaja või kes seda avaldab.

Aga eriliseks nurjatuseks on sosistada oma skandaalsetest oletustest, paludes asja saladuses hoida. Ette teades, et see jutt levib edasi välgukiirusel. Kui mürk on külvatud, tunnevad inimesed sellest kahjurõõmu. Muide, inglise keeles puudub vaste eesti sõnale "kahjurõõm". Pealekaebaja mõtteviis moonutab tõde (Mt 4 ptk, või 1Ms “kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi”), vale esitades tõe pähe – usaldusväärse faktina!

Armastus eristab tunnetuslikult, südames, kus on tõde ja vale. See on Jumala and. Püha Vaimu vili. Armastus ei rõõmusta, kui deemon viib inimese patu köidikusse, mure kuristikku, väljapääsmatusse tupikusse, viib meeleheitesse, irvitades rumaluse üle. Vastupidi, niisugustel juhtudel muutub armastus eriti kaastundlikuks kannatanu vastu.

Teiseks millega armastusei nõustu, on eitav suhtumine inimestesse.

On vähe neid, keda me tunneme isiklikult. Enamjaolt teame inimesi vaid kuuldu järgi. Meil võib ühest inimesest olla erinev mulje, oma arvamus. Ent täiuslikke inimesi pole olemas. Prohvetid ja preestrid (Eeli) olid ekslikud, sest inimene võib olla täidetud patuste arvamustega.

Kui sageli algab inimese arvamus kiitmisega, mille tegelik eesmärk on laita. Milles põhjus? Armastuse puudumises. Aga arvamine ja hukkamõistmine on vennad. Seal kus armastus puudub, rikutakse hukkamõistmise piiri kergesti.

Mõned tuntud jumalamehed käituvad samal viisil, mõistavad hukka inimesi, keda nad nad isiklikult ei tunne. Kuid milline on meie teenistus, kui me ei suuda ohjelda oma keelt, Jakoobus Jk 1:26.

Meie arvamus kellegi kohta sõltub peamiselt meie südame vaimulikkust seisukorrast.

Õige otsuse langetamiseks oleks vaja Jumala õiglust. (Lk 6:37) Meie arvamused võivad olla ekslikult isegi siis, kui me oleme juhtunut pealt näinud! Loe 1Sm 1:15. Kas mitte ei olnud see mees tõeline Jumala sulane! Oli. Vaata ka Ap 2:13 või mida arvati Jeesusest loe Jh 2:19. Kõik need inimesed eksisid.

Igasugune ebaõige arvamus inimese kohta võib olla ebaõiglane, aga kui see on välja öeldud, siis valetunnistus! Juudase tunnistust Mt 26:4.

Samas meil on võimalik inimestest head rääkida, mida temas näha on ja ei pea lisama midagi enamat. Me saame olla väärikad, auliseks tarbeks (2Tm 2:20). Kui meil pole midagi head rääkida, siis pigem vaikigem.

Armastus ei mõtle ega räägi ebatõtt, ei rõõmusta valest, ei karda valet, vaid võitleb valega ja võidab! Inimene olles täidetud Kristuse armastusega, “ei karda õnnetuse sõnumit, tema süda on kindel, ta loodab Issanda peale,” Ps 112:7.

Jeesus koges inimeste valehinnanguid (loe Jh 7:12), aga mida ta tegi? Kuidas ta reageeris valele? Loe Jh 8:15,16. Kas meie saame sama öelda oma arvamuste kohta? Piibel kirjutab, et me saame olla täiuslikud, see on kõigile jõukohane. Jaakobus kirjutab 3:2: "Me kõik eksime paljus. Kui keegi ei eksi kõnes, siis ta on täiuslik."

Hülga oma "mina"

Iseenda tundmise teine oluline etapp tähendab iseenesest loobumist. Üks jumalamees on öelnud: "kui ma jälgin mind ümbritsevate inimeste elu, ma ei suuda mitte masenduda, nähes nende rikutust. Kui mu hinge rikutus süveneb, tuleb mulle meeleheide."

Me vajame mitte ainult päästmist patu meelevallast, patu vihkamist, saatanast ja ümbritsevast maailmast, vaid me vajame ühtlasi vabastamist ka endast, enese valest enesearmastusest. Jutt ei ole enese lugupidamisest, vaid isekusest. Jeesus esitas oma jüngritele PEAMISE TINGIMUSENA enesest lahtiütlemise. Kui keegi tahab olla minu jünger, siis ta salaku end (Lk 9:23). Kui paljud kristlased, kes järgivad Jeesust, täidavad tegelikult peamist tingimust või järgivad Kristust ilma enesesalgamiseta? Kahjuks.

Iseenesest loobumine on alati seotud Kristuse vastuvõtmisega oma südamesse, seotud uue elu algusega, uue looduga. Meis elav uus inimene hülgab vana inimese ja takistab meie vanal inimesel ennast ilmneda (Ef 4:22-24). Kes on Kristuses, see on uus loodu, vana on möödunud, vaata KÕIK on uueks saanud.

Kogu tõde põrgust

Ilmutuse raamatut on palju vääriti tõlgendatud, eriti põrgu teemat ja tulejärve käsitlemist.

Amazing Facts, levitab eksitavat õpetust, mis räägib sellest, et "Jumal käitub ka õelatega armastaval viisil".

Tõde on selles, et Jumal tõepoolest käitub õelaga vastavalt Jumala iseloomule, milleks on armastus ja pühadus; kuid vale seisneb selles, et Jumal käitub õelaga armastaval viisil pärast õela surma. See ei vasta tõele.

Rõhutakse Jumala iseloomu omadusele, et Jumal on armastus ja ta iseloom ei muutu, seega peab Jumal armastama neid ka pärast nende surma, s.t kasvõi põrgus. Kuid see on kaval saatanlik vale, millega omal ajal Eeva ära peteti; ja tänaseni eksitatakse inimesi. Inimese tähelepanu juhitakse eemale olulisest seadusest (UT ja VT kirjakohad), on tavaline manipulatsioon.

Sellist manipulatsiooni kasutab pastor Doug Batchelor (pildil) oma loengutes, nt Tulejärv. Selles mõttes väidab pastor, et Jumala armastus tuleb ilmsiks sellega, et Jumal armastab inimesi ka pärast surma, vahet pole. See on piibli moonutamine ja vale tõlgendus. Jumal saab armastada neid, kes valivad Jeesuse, tema Poja, sest tema kaudu tegi Jumal nähtavaks oma armastuse (Rm 5:8) meie kõigi vastu.

Tema loengus esitab ta manipuleerivaid küsimusi, nt: "Mitut kadunud hinge karistatakse põrgus Piibli järgi praegu?" Ja toob siis kirjakoha, et vastus peitub 2Pt 2:9.

Pastori poolt laialt levitatud valeõpetus räägib sellest, et õelad justkui peetakse kinni, et nad ei satugi põrgusse. Batchelor viitab korduvalt kirjakohale 2Pt 2:9. Aga saatana iroonia seisneb selles, et see kirjakoht hoiatab eksiõpetajate eest. Seega kui seda tõlgenda nii, et seada ennast justkui õigele poolele - tõe õpetaja rolli, siis peaks ka väide olema tõene.

Mõnikord räägitakse veel sellest, et inimesi peetakse kinni, kõiki, kes läksid surma enne Kristust, kuid siis tahaksin ma teada, miks Jeesusele ilmus Mooses ja Eelia? Kellega Jeesus rääkis ja seda sündmust tunnistasid ka tema jüngrid. Miks siis Mooses ja Eelia Taevas on, kui inimesi peetakse kinni?!

Õigem oleks küsida, kus need inimesed - paljud teised on?

Mingit kinnipidamise kohta ei ole. Inimeste suurim puudus seisneb selles, et me kipume mitte arvestama ajastuga. Kaasaegses ühiskonnas on loodud eeluurimisvanglad või kinnipidamisasutused. Piibel räägib selgelt kahest vaimsest maailmast, üks on Taevas, kust langenud inglid välja visati ja teine koht on Põrgu, mis on valmistatud Saatana ja tema inglite jaoks. Aga saatuse otsustavad sündmused, mis toimuvad maa peal. Seega. Kui inimene ei vali Jeesust, siis on hingevaenlasel meelevald tema hinge üle ning ta satub põrgusse. Väga lihtne ja selge, milles pole abstraktseid elemente. Aga mida Jumal tegi juutidega enne seda või kuidas Aabraham sai Taevasse; siis me teame et usust. Sellest räägib heebrea kiri. Usk.

Niisiis, Doug, valeõpetaja küsib jultunult: "Kus on kinnipeetud?" Sama asja küsib ka hingevaenlane naiivsetelt või neilt, kes tahavad mõelda, et põrgut pole olemas. Kui Jumal lõi esimese inimese, siis oleks saanud saatan sama moodi küsida Eeva käest: "Kus on kinnipeetud?" Põrgu on tühi!

"Olete te midagi reserveerinud?" (eesti k. piibel: kinni pidanud). Sest ta väidab, et "See on midagi, mida hoitakse teie jaoks." Minu jaoks?! Vabandust väga?! Mul ei ole seda vaja. Kuna ma tean, milline on minu saatus pärast surma, sest ma olen oma otsuse ära teinud. Ma valisin Jeesuse! Jeesus on tõde ja uks ja tee Taevasse. Milleks mulle seda vahe lüli. Kristlane ei vaja seda.

Või nagu katolik kirik õpetab nn puhastavat tuld. Põrgus ei ole mingit puhastavat tuld. Küll aga on maailmas nn puhastav Püha Vaimu tuli, millega meid kristlasi nö läbi katsutakse.

Nüüd Amazing Facts valeõpetus õpetab, et "ülekohtused on reserveeritud, neid hoitakse kohtupäeva jaoks." Vabandust, aga milleks? Et teil ei ole kellegi üle kohut mõista, pole kinnipeetavaid või?!

Piibel kirjutab, et kohtupäev tuleb saatana ja tema deemonite üle ja selleks loodi ka põrgu, see ei ole inimlik koht. Kuid kuhu satuvad kahjuks ka kõik ülekohtused inimesed. Tagasiteed ei ole. Jeesus ütleb, et Taeva ja põrgu vahel on kuristik, see ei ole üknes metafoor.

Kes on põrgus? Põrgus on deemonid. Kes on deemon? Deemon on kuri vaim, langenud ingel. Kas inimene on põrgus ihulikult. Ei ole. Inimene on surnud. kuid tema hing on põrgus. Ta ei saa ise enam midagi enda heaks teha, ta on saatana vang. Deemonid teevad temaga seda, mida heaks arvavad. Jeesus ütleb (loe Lk 16:19-31) väga ühemõtteliselt, et põrgust tagasi ei saa, "ega tulda ka sealt meie juurde" (s.t Taevasse!!!). Seal tunned valu, vt salm 25 ja 26.

Maa peal oleks pidanud oma otsuse ära tegema. Kuna sa valisid elu ilma Jumalata, siis palun, siin on sinu valik. See valik ei riiva kuidagi Jumala armastust ja õiglust. Kui inimene ei soovi Jumala armastust vastu võtta, siis on kombeks selles Jumalat süüdistada. Et Jumal ei armasta!

Jumal andis oma ainusündinud Poja, et kõik kes soovivad, saavad päästetud.

Kui sa ei soovi Jumala ilmutatud armastust, siis see ei tähenda, et Jumala armastus ja olemus sellest muutub. See ei ole mainekujundus. Midagi ei muutu.

Mis puudutab kohtupäeva, siis see saab tulema, kus mõistetakse kohut nii deemonite, kui ka ülekohtuste üle. Kuid see ei tähenda, et ülekohtusted pärivad Jumalariigi. Ei päri! Selles mõttes on suur kohtupäev Jumala lõpliku korra kehtestamine. Aga petta ennast lootusega, et ma olen ülekohtune, lähen kuhugi "ooteruumi" ja ootan kohtupäeva ning Jumal võtab mind Taevasse oma armastuse pärast ja halastab, on naeruväärne! Kus sa enne olid, küsib Jumal. Millesks siis Jumalal oli vaja Jeesust?! Siis on Jeesuse ristisurm tühine, kuna pärast peetakse nagunii kohut. Kuid ärgem unustagem, et kohut peetakse langenud inglite ja deemonite tõttu, mitte inimeste tõttu, kes naeruvääristavad Jeesuse valatud vere ja Jumala plaani päästa inimkond hukust, kuid sattusid põrgu.

Ja veel. Nad toovad Jh 12:48. Mille järgi nad õpetavad, et tasu ja karistus alles tuleb. St. viimsel päeval.

Tegelikult me teame, et Mooses ja Eelia jpt said oma tasu kohe kätte ja nii saavad ka kõik teised oma tasu, kes koguvad vara Taevasse, nagu Jeesus õpetas inimestele. Selleks ei ole vaja kohtupäeva. Tasu kohtust ei ole mingi preemia või boonus, vaid igavene surm, nagu rooma kiri selgitab, et patu palk on surm.

Jeesus rääkis, et nende oma teod süüdistavad neid Jumala ees, see ongi see sama "sõna, mis mõistab tema üle kohut". Ka see on juba ette teada, sest Jumala Sõna on kirjutatud, millest saab kontrollida, järgi uurida. Jeeus viitas variseridele, et tehke nende õpetuse järgi, kuid ärge tehke nende tegude järgi. Miks? Sest nende teod ei vastanud pühakirjale, kuna nad olid ära unustanud halastuse, õigluse ja armastuse. Jumal on armastus. Jeesus näitas, kuidas tuleb inimestele anda armastust, nendest hoolida, neid aidata ja toetada. Kuid variserid ja kirjatundjad pilkasid teda selle tõttu. Samamoodi pilkavad Jumalat pastor Doug Batchelor ja tema jüngrid ja eksitavad inimesi katteta lubadustega ja nende valeõpetajate hukatus on ette teada, et nad lähevad põrgu.

Doug küsib: "Kui palju inimesi läheb põrgusse praegu?" ja vastab, et "mitte kedagi." Mis on absoluutne vale!

Jeesus rääkis põrgusse sattunutest ja nende piinadest, kes palusid, et neid sealt vabastatakse (Lk 16:24), kuid oli juba liiga hilja. Kuid selle tõe valgusess esitab Doug retoorilise küsimuse: "Kas ma siis ei usugi põrgu tulle?" See on äärmiselt küüniline ja vastustustundetu, ta ütleb veel: "Usun küll, kui see teil tuju paremaks teeb." ???

Ausalt öeldes see ajab mul südame pahaks ja tekitab õõvastust, millise jultumusega ta inimesi eksitab ja naerab Jumala Sõna üle! Minu tuju see paremaks ei tee, kui keegi põrgusse läheb. Ainsad olevused, kes selle üle head meelt tunnevad, on deemonid, sest neil on jälle kedagi piinata ja irvitada, et said ühe hinge taas kätte, Jumalal on vähem. Kurb.

"Usun, et nad põrgus põlevad," lisab ta veel ja siis ütleb, et "see oli minu baptistidest sõpradele. Neil oli vaja seda kuulda. (toim: mõnitab) Minu isa oli baptist." "Kuid piibli järgi ei põle praegu veel keegi" eksitab Doug edasi.

Tegelikult ei ole isegi vahet, kas sa kärssad või põled lahtise leegiga või upud põlevas väävlis, sest tegelikult oled sa põrgus. Aga nagu ütleb eesti rahvatarkus: mõni valetab nii, et suu suitseb.

Siis ma tahaks näha tema tõendeid, kui ta ütleb, et keegi praegu ei põle, siis, kuidas ta selle välja mõõtis ja tuvastas?!

Aga ta viitab ekslikult "Sest Issand ütleb, et nad on kinni peetud. Kohut pole olnud" 2Pt 2:9. "Ülestõusmist pole veel olnud. Isegi õelate ülestõsusmist mitte" läheb ta oma järeldustega naeruväärseks.

Ülestõusmisel tuleb Jeesus järgi oma pühadele (!!!) (2Ts 4: 16; Il 20:6), kes pääsevad. Ta viitab siinkohal 1Ts 4:16, et esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses, pärast kistakse meid, kes me oleme üle jäänud elama, ühtviisi koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu. Kuid ta "unustab" lisamata, et seadused on vahepeal muutunud. On ka teised kirjakohad. Jeesus rääkis põrgust, et need, kes usuvad Moosest, nemad järgigu oma Moosest! Kuid parem järgi Mind. Ta räägib juutidest ja vanast lepingust, kuid ühel hetkel toimus seaduses muutus, kehtima hakkas uus leping. Seetõttu tuleb küsida, kas sa elasid siin 2070 aastat tagasi?! Kui ei ela, siis sul pole lootust. Ainus lootus on Jeesus, kes on tõde ja uks ja pääste. Nii et täna surres, ei ole sul enam lootust olla nende surnute või nn "ülekohtuste" juutide ridades (Lk 16:22 "surid"), või kirjutas apostel Paulus tessalooniklastele.

Medali teine pool seineb selles samas kirjas tessalooniklastele, kus öeldakse selgelt ja ühemõtteliselt, et paljud ülekohtused hukuvad pettuse tõttu, sellepärast et nad ei võtnud vastu tõe armastust, et nad oleksid pääsenud (vt 2Ts 9-12). Sellepärast saadab Jumal neile eksitused, et nad hakaksid uskuma valet ja nii saavad kohtualuseks ja hukuvad, kuna neile meeldis ülekohus.

Viimsest kohtust

Kõik vana lepingu ajal surnud õiged kanti Taevasse (nt Lk 16:22), seaduse järgi. Kristlased kantakse Taevasse uue lepingu alusel, mõistetakse õigeks Jumala armust usu läbi.

Kõik vana lepingu all surnud ülekohtused on põrgus, seda ka uue lepingu ajal. Vahet ei ole.

Kuid enne vana lepingut? Sai veel usust Taevasse. Näiteks Aabraham. Sest Jumal tegi lepingu alles Moosese eluajal. Inimesed surid ka enne Moosese lepingut, seaduseta. UT kirjutab, et evangeelium kuulutakse seni, kuni kõigile on sellest räägitud. Miks seda tehakse? Sest Jumal armastab kõiki. Ta soovib, et kõik saaksid teha oma valiku.

Seega tuleb mõista kohut nende üle, kes surid ilma seaduseta või surid enne seadust, olenemata sellest, kas ta oli suur või väike, nende tegude järgi (Il 20:13). Kuid keda Eluraamatus kirjas pole, visatakse tulejärve. See on teine surm. Kurat, eksitaja visatakse tule- ja väävlijärve, kus on ka metsaline ja valeprohvet, ning neid piinatakse päevad ja ööd igavesest ajast igavesti (Il 19:10).

Täna võib öelda, et evangeelium on levinud üle kogu maailma, nii et suurem osa inimestest ei saa end välja vabandada , et nad ei tea sellest midagi. Nende valikud otsutavad nende koha. Kes lükkab evangeeliumi kõrvale, ei võta vastu, siis sõna mõistab tema üle kohut (Jh 12:48). Uskmatute ja jäledate ja mõrtsukate ja hoorajate ja nõidade ja ebajumalateenijate ja kõigi valetajate osa on tule ja väävliga põlevas järves (Il 21:8).

Kui sulle meeldib ülekohus või valides seda valeõpetust, mida õpetab Doug Batchelor ja tema organisatsioon Amazing Facts, ei ole vaja süüdistada Jumalat kui sa hukud ning põled põrgus koos Batcheloriga. Tema pole sinu päästja. On vaid üks Päästja, see on Jeesus. Vali Kristus ja sind päästetakse!

Mina olen oma otsuse teinud ja ma tean, et Jeesus ootab mind Taevas ja ma saan kohut mõista koos temaga kõigi deemonite ja kuradi vägede üle ühel päeval, kui tuleb kohtupäev. Nii kirjutab piibel, et õiged mõistavad kohut ülekohtuste üle, vt 1Kr 6:2-3, aga ka Tn 7:22; Mt 19:28; Il 20:4. Valik on sinu!

Angelica Zambrano: ma nägin Johannes Paulus II on põrgus

Ma olen 18 aastane ja õpin „José María Velazco Ibarra“‐i kolledžis, mis asub El Cantón, El Empalme, Ecuadoris. Ta kohtus Jeesusega, kes viis teda kaasa Taevasse, aga ka Põrgu. Jeesus andis talle ka sõnumi meie jaoks: "Tütar, mine ja ütle inimkonnale, et aeg on tagasi tulla Minu juurde." "Kuid ära ütle mu rahvale, et Ma tulen pea, vaid Ma juba tulen," rääkis talle Jeesus. Kohtumine (toim: lühendatud kujul) „Ma näitan sulle põrgut. Sa lähed maale tagasi ja räägid inimkonnale, et põrgu on olemas, et põrgu ei ole lihtsalt kellegi ettekujutuse vili. Samuti näitan Ma sulle Oma Au, sest sa pead mu rahvale ütlema et nad oleksid valmis. Mu Au on olemas samuti nagu Minagi olen“. Ja jälle palus Ta mind mitte karta. Ma ütlesin Talle: „Issand, ma tahan ainult Taevast näha, mitte põrgut, sest see on liiga hirmus koht“. Ta vastas: „Tütreke, Ma olen sinuga. Ma ei jäta sind sinna, Ma näitan sulle põrgut sellepärast, et paljud teavad et see on olemas, kuid neil ei ole selle ees hirmu. Nad arvavad, et see on lihtsalt mingi mäng, et põrgu on lihtsalt nali. Samuti on paljusid, kes ei tea sellest midagi. Sellepärast tahan Ma sulle näidata seda kohta. Praegu on maailmas rohkem patuseid kui neid, kes käivad Minu Aus. Räägi neile“. Nende sõnade juures hakkas Ta nutma – ma nägin, kuidas pisarad langesid Ta riietele. Ma küsisn: „Issand, miks Sa nutad?“ Ta vastas: „Tütreke, kadumaläinud hingesid on liiga palju. Ma näitan sulle põrgut, ja siis mine ja räägi teistele inimestele tõde, et nad enam ei tuleks sinna paika“. Põrgu Ja äkki, veel kui Ta rääkis, hakkas kõik liikuma. Maa värises, ja ma nägin kuidas all hakkas paistma tume auk. Me seisime mingil kaljul ja olime inglitest ümbritsetud. Ma hüüdsin: ”Issand, ma ei taha sinna minna”. Mille peale Ta vastas: „Ära karda, sest Mina olen sinuga“. Hetke pärast olime selle augu sees. Vaatasin alla, kuid ei näinud midagi – seal oli läbitungimatu pimedus, kuid minuni kandusid mijonid hääled. Mul hakkas palav, ma tundsin nagu põleks mul ihu. Ma küsisin: „Mis see on? Ma ei taha sinna!“ Issand ütles et see on tunnel põrgusse. Sealt Sealt tõusis üles õudset, vastikut ja ilget lõhna, ja ma palvetasin et Ta mind ei viiks sinna. Ta vastas: „Tütar, sul on vaja näha põrgut“. Siis ma hüüdsin: „Miks, Issand, mille jaoks?“ Ja Tema vastas: „Et sa võiksid inimkonnale rääkida tõtt, sest nad on hukkumas. Paljud on juba Minu jaoks hukkunud ja liiga vähe inimesi pääseb Taevasse“ (Mt 7:14). Seda öeldes Ta hakkas nutma. Ta sõnad andsid mulle jõudu ja julgustasid. Ma läksin edasi. Jõudsime tunneli lõppu. Vaatasin alla ja nägin kuristikku mis oli kaetud leekidega. Issand ütles: „Tütar, ma annan sulle selle“. Ta käes oli tühi kaustik. „Tütar, võta pliiats et võiksid üles kirjutada kõik, mida Ma sulle näitan. Kirjuta üles kõik mida näed ja kuuled, nii nagu sa ise oleksid seda kõike läbi elanud“. Kuid mina vaidlesin vastu: „Issand, ma teen nii nagu Sa soovid, kuid mulle on juba praegu palju näidatud. Ma nägin kuidas hinged vaevlevad, ja kuidas neid lakuvad tohutud tuleleegid“. Issand küsis: „Kas oled valmis nägema seda, mida Ma kavatsen sulle näidata?“ Ma vastasin: „Jah, Issand“. Ta viis mind kongi, kus ma nägin noort inimest tules. Märkasin et kongil oli number, kuid ma ei suutnud sellest aru saada, need oleksid nagu ümberpööratult kirjutatud. Ma küsisin Jeesuselt: „Miks ta on siin, Issand?“ Seejärel tuli mulle meelde, et ta on kuidagi tuttav mulle. See inimene tundis Jumalat, kuid pöördus kord Temast ära ja kiindus narkootikumidesse, alkoholi. Ta ei tahtnud käia õigel teel. Jeesus hoiatas palju kordi teda selle eest, mis temaga võib juhtuda. Ta ei tahtnud käia õigel teel. Jeesus hoiatas teda mitu korda, mis võib temaga juhtuda. Issand ütles: „Tütar, ta on siin selle pärast, et nii temaga iga teise inimesega, kes lükkab Minu Sõna kõrvale, on juba ennast hukkumisele määranud. Sõna, mis Ma olen rääkinud mõistab tema üle kohut viimsel päeval“ (Jh 12:48). Seda öeldes hakkas Jeesus taas nutma. Meie Jeesus ei nuta nii, nagu meie. Ta nutab südamevaluga; nutab et välja nutta kogu valu kibedus, mis on Ta hinge kogunenud. „Ma ei ole loonud põrgut inimeste jaoks“, ‐ ütles Ta. Seepärast tekkis mul küsimus. – „Kuid mik siis siin on inimesed?“ Ta vastas: „Tütar, ma lõin põrgu saatana ja tema inglite – kurjade vaimude jaoks (Mt 25:41), kuid seepärast, et inimene teeb pattu ja ei kahetse, sattub ta siia“ (Mt 7:14). Issand nuttis kibedasti ja mul oli väga valus Tema pisaraid näha. „Tütar, Ma andsin inimkonna eest oma elu, et nad ei hukkuks, et nad ei sattuks põrgusse. Ma andsin oma elu armastusest ja armust, et inimestel oleks võimalus kahetseda ja sisse minna Taeva Kuningriiki“. Jeesus oigas nagu inimene, kes ei suuda rohkem valu kannatada, ‐ see oli nii suur kui Issand vaatas hukkuvate hingede peale. Jeesuse kõrval tundsin ennast ohutuses. Ma mõtlesin: „Kui ma eemaldun Temast, jään ma siia igaveseks“. Küsisin pisarates: „Jeesus, kas põrgus on ka minu sugulasi?“ Jumal vastas: „Tütar, Ma olen sinuga“, sest ma olin hirmul. Ta viis mind teise kambrisse. Ma ei suutnud isegi ette kujutada et keegi minu sugulastest võiks sattuda põrgusse. Ma nägin kuidas kambris piinleb naine: ta nägu sõid ussid, ja rind oli läbi torgatud langenud vaimude odaga. Naine hüüdis: „Issand, heida mulle armu, anna andeks, palun, vii mind siit ära kasvõi minutiks!“ (Lk 16:24). Põrgus piinlevad inimesed oma pahade tegude mälestustes mida nad maa peal tegid. Paharetid õrritavad inimesi: „Parandage meelt ja andke au, sest nüüd on see teie Kuningriik“, ja inimesed kisendavad, meenutades mida nad on kunagi varem kuulnud või lugenud Jumalast või lugenud Tema Sõnast. Need, kes on tundnud Jumalat, kuid Ta hüljanud, piinlevad teistest rohkem. Jumal ütles: „Nemad ei või enam saada päästetud, kuid elavad võivad“. Ma küsisin Jumalalt: „Issand, miks minu vanavanaema on siin“? Ta vastas: „Tema on siin sellepärast, et ta oleks võinud kord andeks anda... Tütar, kes ei anna andeks teistele, neile ei saa ka Mina anda andeks“. Ma ütlesin: „Kuid Sa oled ju kõike Andeksandja, Sina oled Armuline Jumal“. Ja Tema vastas: „Alati peab kõigile andeks andma. Just sellepärast, et need inimesed ei ole teistele andeks andnud, on sattunud nad põrgusse. Mine ja ütle inimkonnale, et nad leiaksid aja andeks anda, tuleta eriti seda meelde Minu Rahvale, sest paljud ei ole veel õppinud seda tegema. Ütle, et nad puhastaksid oma südamed kadedusest, solvumistest ja vihkamisest. Kui inimene, kes pole kunagi andeks andnud sureb äkki, saadetakse ta põrgusse, sest keegi ei või osta igavest elu“. Kui me eemaldusime mu vanavanaema kambri juurest, hakkas ta kriiskama, pilgates ja needes Issanda nime; põrgus neavad kõik Jumalat. Me lahkusime sellest põrgu osast. Paljud inimesed sirutasid käsi Jeesuse käte poole, anudes neid vabastada neid põrgu piinadest. Kuid Issand ei saanud enam midagi teha nende heaks, ja inimesed hakkasid Jumalat needma. Jeesus nuttis ja rääkis: „Mul on valus neid kuulata, valus näha mida nad teevad, sest Ma ei saa enam midagi teha nende jaoks. Kuid Ma ütlen sulle – veel on võimalus päästa neid, kes on elus, kes ei ole veel maa pealt lahkunud. Neil on veel aega meelt parandada!“ Issand ütles mulle, et siin on ka palju kuulsaid inimesi, kes on Temast kuulnud. Ta ütles: „Ma näitan ahju teist osa“. Me tulime kohta, kus leekides piinles üks naine ja anus Jumalalt andeksandmist. Jeesus viitas temale ja ütles: „Naist, keda sa näed, on Selena“. Kui me tulime talle lähemale, hakkas ta karjuma: „Issand, heida mulle armu, anna andeks, võta mind siit ära!“ Kuid Jumal vaatas talle otsa ja ütles: „Hilja, liiga hilja. Nüüd ei või sa enam andeks saada". Siis pöördus ta minu poole: „Palun, ma palun sind, räägi sellest inimestele, et nad räägiksid kõigile et teised ei sattuks siia, et nad ei kuulaks ega laulaks minu laule“ (1Jh 2:15). Ma küsisin temalt: „Miks sa minult seda palud?“ ‐ ja ta vastas: „Sest iga kord, kui inimesed laulavad mu laule, piinatakse mind veel enam ja see inimene, kes kuulab ja laulab minu laule, sattub samuti siia põrgusse. Palun, ütle neile et nad ei tuleks siia. Ütle neile, et põrgu on tõepoolest olemas!“ Ja ta hakkas valjusti kisendama, kusagilt kaugelt olid deemonid hetnud temasse oda. „Aita mind, Issand, heida mulle armu!“ Kuid Tema ütles kurvalt: "Liiga hilja." Heitsin pilgu selle põrguosa üle: see oli täidetud lauljate ja näitlejatega, kes kõik olid juba surnud. Nende ainukeseks tegevuseks oli laulmine, ja nad ei suutnud enam peatuda. Isand selgitas: „Põrgus jätkab inimene sama tegevust, mida ta tegi Maa peal olles“. Ma märkasin kuidas palju deemoneid kutsusid esile midagi vihmataolist. Ma alguses mõtlesin nii. Kuid hiljem hakkasid inimesed selle alt ära jooksma karjudes: „Ei, aita meid, Issand! See ei või niimoodi jätkuda!“, kuid deemonid ainult naersid selle peale ja ütlesid inimestele: „Ülistage ja kummardage, see on nüüd igaveseks teie kuningriik!“ Ma nägin kuidas leegid lahvatasid uue jõuga ja usside hulk inimestes lisandus. Küsisin Jeesuselt: „Mis siin sünnib? Issand, mis see on?“ Jumal vastas: „See on patu palk“ (Ps 11:6). Siis viis Issand mind kohta, kus oli väga kuulus inimene. Varemalt olin ma kahepalgeline kristlane ja arvasin, et pärast surma sattub inimene taevasse; sest need, kes kuulutavad suurte inimhulkade ees, sattuvad samuti taevasse, kuid ma eksisin. Kui suri Johannes Paulus II, rääkisid mu sõbrad ja sugulased mulle, et ta on nüüd taevas. Kõikides tv kanalites, ajalehtedes ja teistes massiteabe vahendites räägiti: „Johannes Paulus II suri ja pukab nüüd rahus. Rõõmustab koos Issanda ja inglitega taevas“, ja mina uskusin seda kõike. Kuid see oli vaid enesepettus, sest ma nägin seda inimest põrgus. Vaatasin talle otsa ja sain aru, et see on Johannes Paulus II! Issand ütles mulle: „Vaata tütar, see on paavst Johannes Paulus II. Ta on praegu põrgus ja piinleb, sest ei parandanud meelt“. Mina aga küsisin: „Issand, miks ta siin on? Ta ju on jutlustanud kirikutes“. Jeesus vastas: „Tütar, mitte ühelgi hoorajal ega kõlvatul ega ahnitsejal - tähendab ebajumalateenreil - ei ole pärandit Kristuse ja Jumala riigis“ (Ef 5:5). Ma vastasin: „Ma usun, et tema üle on kohut õigesti mõistetud, kuid tahksin teada, miks Johannes Paulus II on siin, sest ta ju õpetas paljusid inimesi!“ Jeesus vastas: „Jah, tütar, ta rääkis paljudele, kuid mitte kunagi ei rääkinud tõtt – sellest missugune on ta tegelikult. Nii pastor kui ka tema kari teadsid seda tõde. Ta eelistas päästele raha ega õpetanud, et põrgu on olemas. Ja sellepärast on ta nüüd siin“. Ta kaela ümber oli ogadega uss, mida ta püüdis ära võtta. Ma palusin Jumalat: „Issand, aita teda!“. Inimene karjus: „Aita mind, Issand, heida mulle armu, vii mind sellest kohast minema! Issand, ma tahan minna tagasi Maa peale ja meelt parandada!“ Jumal vaatas teda ja ütles: „Sa mõistsid kõike hästi. Sa said kõigest hästi aru. Sa teadsid, et selline koht on olemas... Liiga hilja. Sul ei ole enam võimalust meelt parandada“. Issand jätkas: „Vaata tütar, Ma näitan sulle tema elu“. Jumal näitas mulle tohutut ekraani, millel ma võisin näha, kuidas see inimene teenis missal palju kordi. Ma nägin, kuidas inimesed missal kummardasid ebajumalaid. Jeesus ütles: "Vaata, tütar, kui palju ebajumalaid siin on. Ebajumala teenistus ei päästa. Mina olen Ainus, kes võib päästa. Ma armastan patust, kuid mitte pattu. Mine räägi inimestele, et Ma armastan neid, ja nad peavad tulema Minu juurde." Kuni Issand rääkis, nägin ma kuidas sellele inimesele anti raha, kuid aina oli seda tema jaoks vähe. Ma nägin, kuidas ta istus oma troonil, nägin ka teist tema elu poolt, mis polnud üldsegi nii "suursugune". See on tõsi, et preestritel ei lubata abielluda, kuid võib teile kinnitada ega pole üldsegi ise välja mõelnud, - seda näitas mulle Issand - et nad magasid koos nunnadega ja paljude teiste naistega! Issand näitas mulle kuidas need inimesed elavad hooruses, kuid Sõna ütleb, et hooradel ei ole Tema Kuningriigis pärandit. Kui ma seda kõike jälgisin, ütles mulle Issand: „Tütar, kõike seda, mida ma sulle näitasin, sündis tema elu jooksul, ja sünnib paljude teiste preestrite ja paavstide eludes". Siis ta ütles mulle: "Tütar, mine ja ütle inimkonnale, et aeg on tagasi tulla Minu juurde."