Koroona egoism alavääristab teisi haigeid

Koroonahaige ei ole kuidagi püham kui teised haigused või tõved. Riik vorbib koroonahaigetest kangelasi, eliithaigeid, kes on privilegeeritud, kus koroona surma peetakse teistega võrreldes hinnalisemaks kui mõni teise haiguse põhjustatud surm. See on deemonlik mõtteviis! Aga koroonasurma võrrelda teiste kannatuste ja kannatajatega on sügavalt ebaeetiline, seejuures häbimärgistades teiste inimeste kannatusi sel ettekäändel.

Jeesus ei õpetanud, et üks haigus on "püham" kui teine. Haigus on haigus. Ei ole eliithaigust, mille haigestunuid tuleb ülistada, heroiseerida või kuidagi esile tõsta, neid eelistada või teisi haigusi ja kannatusi pisendada. Üks koroonasurm ei saa olla tähtsam kui tuhanded vähihaiged. Surmakultus on deemonitele omane tegevus. Jeesus parandas kõik haigused ja tõved, ega teinud nendel puhul mingit vahet, seda isegi surnud üles äratades.

Mille poolest koroona surm on parem kui vähisurm või liiklusõnnetuse ohver või surmav infarkt? On täiesti ebaeetiline koroonahaiget võrrelda mistahes haigusega, teisi haigeid alavääristada.

Samuti ükski haigus ei anna õigust paljudele teistele igas mõttes kahju tekitada ning panna neid koroona tagajärgede tõttu kannatama. Mida paraku täna nõutakse, lausa karjuvalt! Jeesus seda ei õpetanud, et teised peaksid haiguste pärast vastutuse võtma või kuidagi olema tõrjutud või taluma hukkamõistmist. (Jh 9:2, Mt 9:11, Lk 5:30) On väga egoistlik seda teha, ent egoism on patt.

Kui armastus hoolitseb teiste eest, siis egoistile on tähtis üksnes see, et tema mina oleks rahuldatud. Talle ei lähe korda raskused, mida ta teistele põhjustab, ei aeg ega energia mis ta teistelt röövib. Ta kasutab kaasinimesi teadlikult ära. Egoist elab endale, mitte Jumalale ega ligimesele. Selle asemel kummardab ta enese mina ja soovib, et teised seda sama teeksid. Ta mõistetakse hukka, Il 22:15. Oma hoolimatuses minakesksuses tegeleb ta oma tahtmiste rahuldamisega, hoolimata kahjust mis ta ligimestele tekitab. Oma egoismi tuleb vihata ja pidada sellest võitlust sellest vabanemiseks. Kuni Jumalal on ruumi, Il 3:1.  Kristlasest egoistid on silmakirjalikud,  kes elavad kujutletavat kristlikku elu. (2Kr 5:15) Kahjuks paljud kristlased hoiavad egoismist kinni ja domineerib ka nende vaimulikes suhetes, Fl 2:21. Kes hindab kõike selle järgi, mida tema sellest saab. Kes on moonutus Jeesuse jüngrist, ta pole seda, Lk 14:27. Ta ei kuulu Jumalariiki. Tal puudub ohvrielu, kus on tõeline armastus. Ta ei kuulu Jeesusele ega oma kodakondsust ei nüüd ega tulevikus.

Me peame mõistma sellest vabanemise vajadust, mingu see meile maksma mis tahes. See nõuab tahet ja otsust. Kas me jätkame enese maksmapanekut ja esmajoones oma nõudmiste täitumist või tahame oma mina iidoli hukka mõista, selles on küsimus. Jeesus tahab meid vabastada isekuse ahelatest, aga meil tuleb teadlikult ennast alistuda Jumalale. (Fl 2:5-7) Kui meile jõuab kohale, et Jeesus loobus oma aust meie heaks, siis me alles hakkame vihkama oma egoismi. Kui mõni ego tegu esile tuleb, peame sellest otsustavalt ära pöörduma. Jumal võib nõuda ka mitmeid valusaid ohvreid, aga ta muudab meie hinge armastavaks ja ennastohverdavaks hingeks.