PÕRGU

"Põrgusse see põrgu!" öeldakse vahel. Sa ei taha põrgusse minna. Mitte keegi ei taha põrgusse!

Me oleme kuulnud, et maisest kehast saab muld ja hing elab igavesti. Kuid vähesed on pannud tähele, et mitte kõik inimese maisest ihust ei muutu mullaks ja see on inimese suurim probleem!

Mida see hingevaenlane seal põrgus ikka saaks teha sinu hingega, kuivõrd ehk hingevalu. On nii?

Kuid häda on selles, et need inimesed, kellele Jeesus andis ülesande hoiatada põrgu kohutavusest, on tunnistanud põrgukogemustest, nad on seal viibides inimesi ära tundnud. Mis see tähendab? See tähendab seda, et põrgus on inimesel kuju, muidu ei saaks teda ära tunda. Põrgus on inimesel ihu. Kas see pole mitte piibliga vastuolus? Jeesus on viinud inimesi põrgusse ja seda näidanud neile teiste hoiatamiseks, et need räägiksid sellest kõigile, kui kohutav see on. Et tõmmata ka tähelepanu piibli faktidele, et põrgu pole mingi väljamõeldis, mentaalne paik, vaid füüsiline, reaalne koht, mis ei olnud mõeldud inimestele. See valmistati kuradile ja tema järgijatele, deemonitele, igaveseks kinnipidamise kohaks. (Mt 25:41) Seal ei ole midagi inimlikku, see on kõige hullem paik kogu universumis.

Kas põrgus on keha?

Jeesus hoiatas oma jüngreid sellest väga selgesõnaliselt keda karta ja keda mitte. (Mt 10:26-31) Ta ütles: "Ja ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata!" Ta selgitab, et põrgus on nii hing kui ihu ehk keha. Aga see selgitab väga palju ära.

Kui inimene sureb, siis põrgu ei satu mitte üksnes hing vaid ka tema ihu osa. 

Kuigi seda osa on äärmiselt vähe, piisab sellest, et inimesel oleks identiteet selgesti eristatav ja äratuntav!

Hing ei kaalu midagi, aga ihul on kaal ning teadupärast muutub inimene pärast surma mõned grammid kergemaks. Sellest piisab. Häda on selles, et selle ihu osaga inimene tunnetab valu. Sest kuidas saab inimest piinata, kui ta surnud on, kui ta ihu on elutu? Suurem osa on elutu, nagu vahel öeldakse heitis hinge. Sellest ihu tühisest osast piisab, et inimene tunneks valuaistinguid, kobab, näeb (Lk 16:23) ja kuuleb (Mt 24:51), haistab ja saab aru, mis temaga toimub.

Põrgus on inimene täie teadvuse juures igavesti, sest teadvusetus oleks pääsemine, kui ta kaotaks mõistuse, ei saaks aru mis temaga toimub ega kogeks enam valuaistinguid. See oleks justkui piinade lõpp. Seetõttu inimene kogeb põrgupiinu kõigi ihu meeltega, mis talle põrgus osaks langeb. Sellel ei ole lõppu!

Piinamine on olukord, kus ihu kogeb meeletut valu, näiteks lükkab deemon tema keha sisse ora, kuivõrd inimesel on ihu, siis on võimalik seda teha igavesti. (Mt 18:34) Verd ei jookse, sest põrgus ei ole vedelikke, vett (Sak 9:11), põrgus ei ole elu allikaid. Selline lõputu ahastav piinamine kordub ja kordub ja kordub... sest seal on hingega kaasas keha, mida piinatakse, mis tajub meelte kaudu ja kogeb valuaistinguid. (keha, ihu, vt siit: Mt 5:29, 18:34), Sel moel saab inimene täiesti aru mis põrgus temaga toimub, kahjuks.

Selline toiming ei ole vaimne piinamine, see oleks liiga lihtne, aga ometi tehakse ka seda, sest inimene kogeb seal lootusetust, pole lootust (Õp 11:7), pole rahu, pole õiglust, ta kogeb hingepiina, ahastust, hirmu, alandust, häbi. Kuid põrgus on ka tuli ja tulepõrgu, kus piinatakse igavesti. (Mt 5:22, 25:41, Mk 9:43, Lk 3:17, Ilm 20:10)

Jeesus ei varjanud tõsiasja, et osa ihust satub põrgusse. 

Selle tõe varjamine on kasulik hingevaenlasele. Sest inimene arvab, et pärast surma ei tunne ta midagi. Et surm on justkui pääsemine maistest raskustest. Vabanemine. Aga tegelikult ei ole. Maised raskused võrreldes põrgupiinadega on naljanumber. See on suur eksitus, hingevaenlase poolt seatud lõks!

Kui inimene vaid teaks, mida ta peab põrgus läbi elama, ei viivitaks ta hetkegi ja võtaks Jeesuse vastu oma päästjaks. 

Paljud inimesed olenemata oma usulistest veenumustest mõtlevad, et nad on piisavalt head ja Jumal ei luba neile midagi nii kohutavat. Kuid nad ei arvesta sellega, et nad ei ole piisavalt head pühaduses. Jumal on püha jumal. Tegelikult ei oma tähtsust mis normidele inimene vastab, vaid see, kas ta usub Jeesust ja võtab ta vastu isiklikuks Päästjaks.

Ei soovita riskida, sest oma arvamus ei tee kõlblikuks. Enamus teab kümmet käsku (nähtavasti pole kedagi tapnud) ja rikkunud enda meelest talle teadaolevaid käske. Kas mitte kunagi valetanud ja Jumalat kõiges austanud? Vaevalt. Me petame ennast. (1Jh 1:8) Seetõttu on vajalik teada, mille alusel Jumal otsustab. Tema otsustas selle ühel tingimusel, kelleks on Kristus, kes suri pattude eest. (Rm 5:8) Enamus inimesi ei mõista, et nad on pattu teinud ja mõned neist arvavad, et religioossete toimingutega tagavad endale pääsu taevasse. Aga Jumal ei ütle seda. Sest päästetud saab usu kaudu, armust ja see ei olene inimestest enestest ega mitte tegudest. (Ef 2:8,9) Jeesus küsis variseridelt: "Kuidas te võiksite ära põgeneda põrgust?" (Mt 23:33)

Kuidas saab armastav Jumal kedagi saata nii kohutavasse paika kui põrgu?

Vastus on lihtne: ta ei saadagi. Vaid sinna saadab inimest tema enda valik!

Sest inimene lükkab tagasi Jeesuse. Jeesus on Jumala poolt määratud päästetee ja Päästja kõigile kes usuvad. Inimesel on vaba tahe, vaba valik. Vaba valik ka patte mitte kahetseda ja patust pöörduda.

Juba Mooses kirjutas, et Jumal pani inimese valiku ette, kas elu või surm, kas õnnistus või needus ja ütles, vali elu!

Jeesuse kohta kirjutab piibel, et ta on tee, tõde ja elu, et mitte keegi ei saa taevasse muidu kui Kristuse kaudu. (Jh 14:16) Kui inimene ei tee mitte midagi selleks, siis ka see on valik. Ta on teinud oma valiku, mis on surm ja põrgu. Mingit muud võimalust ei ole. Kes ei usu Jeesusesse, selle üle on kohus juba otsuse teinud. Ta satub põrgusse. Päris kohutav tõsiasi. Põrgupiin kestab igavaesti...

Ma mõtlen, kes teist tahab minna põrgusse? 

Kui te midagi ette ei võta, lähete põrgusse. (Lk 13:3) Võibolla sa mõtled mida ma peaksin siis tegema et pääseda?

Usu Jeesusesse! Võta ta vastu oma isiklikuks Päästjaks. Kuidas seda teha? Palveta. Sa ei tea mida? Vaata siit: kui sa tahad pääseda  

Siinkohal veel kirjakohti, mis viitavad põrgule.
Põrgu: Ps 55:16, 143:7, Õp 7:28, 9:18, 27:20; Js 5:14, Mt 16:18, 23:33; Lk 12:5, 2Pe 2:4, Ilm 20:14 jpt.

Mis juhtub sinuga, kui vaim ära võtta?

Vaim omab inimese olemuses äärmiselt suurt tähtsust!

Inimene on ihu, hing ja vaim, kui sealt võtta ära hing, siis inimene kaotab teadvuse, ta on endast väljas, kui aga võtta ära vaim, siis inimene jääb teadvusele, kuid tema ihu ja käitumine ei erine loomadest. Ta on kui üks nendest. Ka kõige Jumalakartmatumal inimesel on vaim, aga ta ei kasuta seda. Seetõttu on meie seas palju neid, kes käituvad otsekui barbarid, loomad, neis puudub igasugune inimlikkus. Ent nende inimeste vaim ei pääse löögile. Teisisõnu kõik inimesed kes ei ole Jumalaga lepitatud, on ühel või teisel määral vaimselt surnud, kes sügavamalt, kes vähem. Kui inimene minetab oma südametunnistuse, on ta sügaval kriisis, sest tema vaim ei saa normaalselt toimida. Kuid selline langemine ei ole sünnipärane, sest inimese sündimisel algavad kõik ühe joone pealt, aga te võite juba üsna lapseeas näha, kuidas mõned lapsed on rikutud, neil ei ole enam mingeid piire. Juba kümne aastaselt on nad valmis pätid, innukad ahnelt kõike kurjust tegema, mis väljendub kõiksugustes halbades tegudes. See tuleb sellest, et nende vaimne langus võrreldes teiste eakaaslastega toimub kiiremini. Täisealiseks saades on nad kriminaalid, keda ei ohjelda mitte miski. Nad on hinged, kelle vaim ei toimi. Kuid neis siiski on osake vaimust veel alles. Kui nad tuleksid Jumala juurde, sünniks nende vaim uuesti ja nad saaksid uueks looduks, nagu piibel kirjeldab. Seetõttu te võite näha palju neid enne seda, kes kõik on ühel või teisel tasemel, olenevalt sellest kui palju nendes elav vaim saab väljenduda.

Me kõik teame, mis juhtub inimesega siis, kui temasse läheb kuri vaim. See deemon hakkab teda mõjutama igas mõttes. Te kõik olete näinud videoklippe kuidas inimesi vabastatakse kurjadest vaimudest ja kuidas inimene pärast seda normaalseks muutub. Kuri vaim võtab kontrolli kogu inimese ihu, vaimu ja hinge üle ja need pildid ei ole ilusad, kui inimene viskub deemoni käes, on kurjast vaimust vaevatud. Selline on vaimne, reaalne maailm mis inimesi ümbritseb. Kui inimene võtab vastu kurjuse jõud, muutub tema olukord veel halvemaks kui enne seda oli. Seda teeb langenud vaim, keda piibel nimetab deemoniks. Deemon kontrollib inimese vaimu ja sellel on kohutavad tagajärjed.

Mis juhtub siis, kui inimesest vaim ära võtta?

Kui inimeses on vaid hing ja ihu. See on võimalik. Näiteks Taanieli raamat kirjeldab sellist sündmust. Kui inimesest võtta ära vaim, siis ta muutub pigem loomade sarnaseks, ta kaotas mõistuse. See juhtus kuningas Nebukadnetsariga. Piibel kirjeldab, et ta sõi rohtu nagu härjad ja viibis loomade seas. (Tn 4:30) Tal oli hing ja ihu. Ta elas, ta sõi, ta magas väljal. Kõike seda teevad ka loomad, neil pole vaimu. Edasi kirjeldatakse kuidas ta sai mõistuse tagasi. Enne seda kui ta kaotas vaimu, ta pilkas Jumalat, pärast seda kui sai vaimu, hakkas Jumalat kiitma, ülistama ja tänama (Tn 4:34) ehk teisisõnu sai oma veast aru! "Mulle tuli mõistus tagasi," kirjeldab Taanieli raamat. Ehk ta sai vaimu tagasi ja see oli uuendatud kujul. Sama toimub kõigi inimestega, kui nende vaim saab uuendatud, siis nad hakkavad Jumalat kiitma, tänama, tunnistama.

Vaatamata sellele, et inimeses on vaim, on see nii maha surutud, et selle funktsioonid on praktiliselt olematud, aga see vaim siiski meis on, vastasel korral me oleksime otsekui arutud, kes on mõistuse kaotanud. Midagi siiski toimib inimeses ka siis veel, kui ta on mõrtsukas, külmavereline (öeldakse), keda ei peata mitte miski. Kõik kes kaotavad enesevalitsuse, on pannud oma vaimu luku taha. Nende isikute käitumine sarnaneb pigem metslasele kui inimesele. Metslases puudub inimlikkus, mõistlik meel ja armastus. Barbari käitumises puudub igasugune armastus, need ei saa sellest väärtusest aru. Võib öelda, et ta on peaaegu mõistuse kaotanud. Võib öelda küll, et võtke inimesest ära vaim ja ta kaotab oma näo. Seetõttu vahel öeldakse "näotu lugu".

Jumal on vaim. Aga ka inimeses on vaim. Me oleme vaimolendid. Kas me tunnistame seda või mitte, siis kõigele vaatamata me omame kogemusi, et meie sees on veel midagi, mis on meie intellektile võõras, tekitab võõristust, kuna me ei saa sellest pärist hästi aru. Me ei saa aru kuidas on nii, et kui me teeme midagi halba, varjame halba, valetame, siis meie sees käivitub mingi seletamatu isik, mida me tunneme südametunnistuse piinade või lihtsalt südametunnistuse all. See on kõigil. Ainult et need, kes on oma vaimse isiku üha enam maha surunud, ühel hetkel enam ei taju midagi, neil on kivine süda, nagu piibel kirjeldab. Kui su südametunnistus hakkab tööle, siis see on ju imelik nähtus, kas pole? See ei olene arutlemisest. Sa võid mida iganes enese õigustuseks välja mõelda, aga südametunnistus jääb märku andma. Järelikult midagi on valesti, peaksid sa sellele reageerima.

Kuivõrd see on osa vaimu funktsionaalsusest, siis sellel funktsioonil on meile ja mitte ainult meile, ka ligimese armastamisele ning Jumala, Looja seisukohast oluline tähtsus meie hinge eest hoolt kandmisel. See on nagu viirusetõrje programm sinu arvutis, mida saab maha installeerida ning see lakkab hoiatamast. Kuid see on vaid üks vaimu ülesanne paljudest.

Kõige tähtsam on see, et selle nn isiku abil inimene saab suhelda Jumalaga. Kuna Jumal on vaim, siis ta pani ka inimese sisse vaimu, et inimene saaks Jumalaga kontakti ja rääkida. Kuid kristlased teavad, et kui nad võtavad Jeesuse vastu oma ellu, siis nende vaim saab uueks, aga nad saavad boonuseks osa veel ühest vaimust - Püha Vaimust, kes tuleb inimest nõustama, aitama ja see on võimas abimees, kes inimeses jääb elama seni, kuni ta käib koos Jumalaga või ta lahkub siit ilmast igavesse ellu, Taevasse.

Vaim omab inimese olemuses oma kindlaid ülesandeid ja on osa inimese tervikust, mis koosneb ihust, hingest ja vaimust.

Uskmatud ei tunnista vaimu kui sellist, vaid nad pigem ütlevad kõrgelt arenenud inimeste suhtes, et see oli suurvaim (= mõttetark). Nad arvavad, et inimese mõtted, iseloom ja omandatud teadmised ja arutlemised ongi tema vaim, aga see ei ole nii, see on osa hingest. See on hingeline. Vaimul on sellega seoses oma roll, ühendav ja vaimul on otsene tähtsus selles, kui tark inimene on. Samas nn suured mõttetargad ei pruugi üldse oma vaimu kasutada sihipäraselt, mida Jumal selles näeb ja tarkuseks peab. Sest teadmised, arutlemised ei ole veel tarkus, aga fakt on see, et ilma vaimuta kaotab inimene mõistuse. Võta ära vaim ja inimese mõtlev osa saab halvatud.

Niisiis need, kes ei ole usklikud, peavad suuri kirjanike, teadlasi, filosoofe jpt suurvaimudeks, aga see ei ole nii. Neil on lihtsalt teadmisi enam kui neil, kes ei ole selles valdkonnas ennast arendanud sellisel tasemel kui nemad seda tegid. Piibli seisukohast ei oma nende teadmised mitte mingit tähtsust ja see on ka loomulik, sest isegi siis kui üks teadlane suudaks mõista kogu teadust, ei teaks ta võrreldes Loojaga ikkagi suurt midagi, see oleks tühine võrreldes Vaimuga, kes selle kõik kokku pani ja valmistas. See on ikkagi tühine. Küll aga peab Jumal neid inimesi palju enamaks, kes on aru saanud kuidas vaimsed asjad tegelikult toimivad, mis rolli mängib selles ihu, hing ja vaim.

Kui Jeesus suri ristil, siis ta ütles mida?

Ta ei öelnud, Isa, sinu kätte ma annan oma hinge. Ta ei öelnud, võta vastu mu hing. Arst Luukas kirjeldab Jeesuse surma ristil. (Lk 23:46) Ta kirjutab täpselt. "Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!" Seda öeldes ta heitis hinge. Tema maisest ihust lahkus vaim ja hing.

Täpselt sama toimub meie kõigiga. Kui inimene sureb, siis temast lahkub vaim ja ta nö heidab hinge. Tema koht määratakse aga selle alusel, mis otsuse ta tegi enne seda, kas ta võttis Jumala vastu või elas koos Jumalaga. Kui ta elas oma elu ilma Jumalata, siis peab ta ka oma igavese elu veetma hukatuses, mis selleks on määratud. Neile, kes oma maises elus ei tahtnud Jumalast midagi kuulda, ei saa eeldada, et Jumal nende vaimu vastu võtab. Nad satuvad põrgu, sinna, mis on määratud kuradile ja tema langenud inglitele, langenud vaimudele aga ka langenud inimese vaimudele. See on väga lihtne.

Kurat visati taevast välja tema mässu tõttu koos seltskonnaga, siis loomulikult püüab ta Jumala vastu teha kõike mis võimalik veel on ja seda ta teeb inimestele, kes ei hooli Jumalast. See seltskond, vaimselt "surnud" inimesed, on tema käes, iga hing, kes sureb, satub põrgu, midagi ei ole teha. Otsus, mida sa teed siin, mõjutab sinu kohta pärast seda kui sa siit lahkud, igaveseks. Kui su vaim on "surnud" siis, siis see jääb nii ka pärast seda kui sa sured. Kui su vaim elab koos Jumalaga, siis sa elad koos Jumalaga ka pärast surma. Vaim määrab ära sinu hinge olukorra ja kvaliteedi mitte üksnes siin, maises elus, vaid ka seal, igavikus. Vaimust sõltub kõik. Ei oma tähtsust, milline on su ihu; milline on su hing, kui palju sa õpid, kas su iseloom teistele meeldib, millised on su teadmised. See kõik on vajalik ja me peaksime püüdlema kõike paremat. Määrab ikkagi ära see, mida sa võtad ette oma vaimuga. See on sinu käes!

Kui sa tahad oma vaimu uuendada, siis see ei ole teadmiste omandamine, vaid selleks tuleb pöörduda suure Vaimu poole, kelleks on Jumal. Tema pani üksnes inimese sisse vaimu (loomad ei saanud vaimu), seetõttu tema teab ja saab sinu vaimu uuendada. Aga sa pead tegema omalt poolt esimese sammu. Pöörduma Jumala poole läbi Jeesuse. Paluma andeks oma patud. Andma oma elu Jumalale, mis tähendab, et sa lubad tal ennast uueks muuta, millega sinu vaim "sünnib uuesti" ja see hakkab funktsioneerima nagu kord ja kohus ja sa saad endale lisaks abilise, isiku näol, kes on Püha Vaim. Tema parim osa selle kõige juures. Kes tõstab sinu vaimu uuele tasandile, mis muudab sinu elu täiesti. Sa õpid oma vaimu tundma. Sa õpid aja jooksul tundma Püha Vaimu ja kõik see teeb su hingele head. Vaim sinu sees ei ole enam varjusurmas, vaid see saab uue hingamise ja see saab olema koostöö uuel tasandil.

Kuidas analüüsida taevaste kogemist?

Mida saab ja kuidas hinnata nn taevaste kogemist?

Esmalt, mida sellest kirjutatakse? Vaata, Issanda, su Jumala päralt on taevas ja taevaste taevas, maa ja kõik, mis seal on, kirjutab VT. 5Ms 10:14, samuti 1Kn 8:27, 2Aj 2:5, 6:18 ja 36 ptk 23 salm et "Issand, taevaste Jumal", aga ka Esr 1:2. Ent Nehemja märgib, et "Issand, sina oled teinud taeva, taevaste taevad ja kõik nende väe, maa ja kõik mis selle peal on" (Ne 9:6) Salmist kirjutab, et "Jumal, üle taevaste, üle kogu maailma" ptk 57:6, 12 ja 68,34 jpt salmid, milles igal poole märgitakse taevastest.

UT ei vaiki seda maha või ei ole selles küsimuses kuidagi jätnud meid teadmatusse, nt apostel Paulus märgib seda oma kirjades. On arusaadav, et vana maailm saab hästi aru, millest jutt käib. Paremini kui meie siin infoühiskonnas, kes me arvame, et taevas lõpeb seal, mida me saame näha füüsiliste silmadega. See ei vasta tõele. Sellest mõned näited allpool. Ent enne seda, nt Paulus kirjutab efeslastele, kes nõudsid tarkust ja olid selle edendajad, et Jumala mitmekülgne tarkus saab teatavaks koguduse kaudu (ehk siis kristlaste) taevastele valitsustele ja meelevaldadele. Ta ei ütle siin taeva valitsusele (ainsuses), vaid taevastele! (Ef 3:10). Mees teab, millest mees räägib. Samas pöördumises ta kirjeldab veelgi enam, ta ütleb: "kes on tulnud alla, on sama, kes on ka läinud üles üle kõigi taevaste (! ps), et ta täidaks kõiksuse. See on ikka väga selgelt kirjas. Heebrea kirja autor kirjutab taevastest. Nii et üks asi on Taevas, kus on Jumala troon ja tema pühad, päästetud koos Jeesusega, hoopis iseasi on taevad enne seda dimensiooni. Piibel teeb sel vahet ja nii oleks ka meil kummaline seda tõika ignoreerida, arvata, et kõik on üks sega puder ja kapsad, eriti veel siis, kui me puutume kokku nähtustega, praktikaga, sündmustega, mis selles valdkonnas sageli aset leiavad. Kristlastena me teame seda, aga me peame ka aru saama ja vahet tegema, mis ja kuidas asjad on seatud.

Tulles tagasi nende näidete juurde, mis UT sisaldab, siis mõned näited lühidalt.

Esmalt, Peetrus.

Paljud teist teavad Peetruse keskpäeva nn katuse sündmust. Kes ei tea, siis selle kohta saab lugeda Apostlite 10 ptk. Piibel kirjeldab, et Peetrus läks palvetama ja siis sündis, et ta oli nagu endast ära. Nägi laskuvat anuma, mida maa peale lasti ja ta pidi sealt sööma, kuid keeldus. Teadupärast juutidel on toidu osas ranged reeglid ja ka Peetrus järgis neid kui juut, ometi kuulis ta siis lisaks nägemusele häält, mis ütles: "Mida Jumal on puhtaks tunnistanud, seda sina ära pea keelatuks!” Ning lõpuks ta sõi. Mida siis sellest arvata?

Esiteks Peetrus oli endast ära ja see tähendab ilmselgelt, et ta ihu oli küll katusel, aga hing rändas, mille pilti siis antud koht kirjeldab. Kas Peetrus oli surnud? Ei, ta ihu elas, järelikult vaim oli temas. Küll aga ta ei kontakteerunud füüsiliste meeltega ehk ta hing oli kehast väljas. Selles kohas me ei saa teada, et ta kõht sai täis (vastupidiselt toiduimed viie või nelja tuhande inimese toitmine, "Ja kõik said kõhud täis." vrd Mk 6:42 vs Ap 10:10), seega tegemist oli hingelise kogemusega, kus hing oli nagu endast ära, kehast väljas ja midagi toimus, mida silmadega ei olnud kõrvaltvaatajal näha. Fakt, jääb faktiks. Peetruse hing käis taevastes dimensioonides ja sealt anti talle kindlad juhtnöörid, mille tagamõttest mõnel teisel korral, miks seda oli vaja talle selgitada.

Teiseks, Stefanos.

Piibel kirjeldab Stefanose hukkumist ja taevastest läbi minekut kus Stefanos nägi suisa Taevast. Kõrvaltolijad seda ei näinud. Kuidas ta seda sai näha, kui piibel seda välistab. Asi on nimelt selles, et Stefanos ei kogenud hinge rändamist vaid vaim hakkas ihust eemalduma. Teadupärast kui inimene sureb, siis lahkub inimesest mitte üksnes hing, aga ka vaim! Kuivõrd Stefanos oli täis Püha Vaimu ja ta võeti vastu Taevasse, siis ilmselgelt Jumal tahtis selle sündmuse läbi talletada, et Taevas on tema ja ta poeg ja tema poja läbi/tõttu toimub Taevasse minek. See sündmus, kirjeldab mis juhtub usklikega, kui nad surevad või nende hinge ja vaimuga, kui nende maine ihu jääb siia maha. See on vaimne "rännak", kuid kust ei ole tagasiteed. See viib otse Taevasse, mitte taevastesse sfääridesse. Niisiis, Stefanos vaatas üles ja nägi Jumala kirkust ja Jeesust seismas Jumala paremal käel. See on koht, kuhu saavad kristlased. Ja ta ütles mida? "Issand Jeesus, võta mu vaim vastu!" ja ta suri.

Selline "pikema loomuga" läbi surma minek. Kuid pane tähele, ta ei ütle, võta mu hing vastu, vaid ütleb, võta mu vaim vastu. Taevasse saavad need, kellel on vaim. (Lisaks hingele vaim. Loomadel ei vaimu! Jumal on vaim ja inimeses on osa tema vaimust ja me oleme vaimolendid. Suhtlus Jumalaga toimub samuti vaimu läbi, mitte hinge abil. Hing on lihtsalt vahend, mis on vaimu avaldusi teostab.) Nõnda, Jumal tegi puust ja punaselt ette, kuidas asjad käivad. Et meil oleks need teada, mis saab usklikest, - päästetutest ja meil ei oleks selle suhtes teadmine, tarkust taevastel ka vahet teha.

Kolmandaks, jüngrid.

Piibel kirjeldab Jeesuse kirgastamise juhtumis taas taeva kogemist. Vaatame põgusalt ka seda sündmust. Seda kirjeldatakse läbi mitme jüngri kes olid samal ajal koos Jeesusega. Seetõttu on see eriti autentne. Mis seal siis juhtus. Jeesus läks jüngritega üksildasse paika ja ühtäkki jüngrid nägid kuidas Jeesuse pale hakkas kiirgama (ilmselt siis helendama, valgust peegeldama vms), sõna sõnalt: ta pale säras otsekui päike. Ei saa öelda, et me oleme kuskil oma füüsiliste silmadega näinud midagi sellist, et kellegi nägu lausa särab ja isegi rõivad said valgeks. See on ilmselge Jumala väe kohaloleku märk. Kuid edasi kirjeldatakse, et Peetrus hakkas rääkima Jeesusega, seega oli ta mitte endast ära, vaid nö täie mõistuse ja teadvuse juures. Enne seda nad ilmselgelt nägid/kuulsid oma füüsiliste silmade ja kõrvadega Eeliat ja Moosest, sest vastasel korral ei oleks nad nendega (Eelia, Mooses) rääkinud. Seega võime öelda, et asi oli otsekui 3D kinos. Jüngrid nägid Eeliat, Moosest, kes teadupärast peaks ju olema/asuma Taevas, ent ühtäkki näitasid ennast kõigile paigas viibinud isikutele ja mida veel (!), toimus kõnelus, nagu nõupidamisel. Kõik nägid kõiki ja said kuulda millest teised rääkisid, ainus, keda seal näha ei olnud oli Jumal ise. Ent tema kohalolu oli täiesti kindel. Kui Peetrus ütles, et teeme Eeliale ja Moosesele ka lehtmaja (lehtmajade pühal oli kombeks neid kergehitisi teha), siis korraga Jumala isa ütleb kuuldavalt välja (nii et kõik Teda kuulevad, aga ei näe teda! pilv varjab): "See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!” Teisisõnu, poisid, ärge siin mingit tsirkust korraldage, vaid pange tähele mida Jeesus teeb ja kuulake teda. Ühesõnaga, Peetrus võis tummaks võtta küll, kui kuuleb, kuidas Jumal temaga räägib ja talle sõnad peale loeb. Ühest küljest üsna naljakas, teisest - tõepoolest, mehed, saage aru asja tõsidusest. See ei ole siin enam mingi traditsioon, mida te rutiinist korraldate kord aastas, vaid Jumalal on käimas reaalajas konkreetne plaan, millega teil oleks kohe mõistlik ühineda, esmalt ennast kurssi viia! Antud näite puhul ei ole tegu ei hinge rändamise ega vaimse nähtusega, vaid suisa reaalse Jumala väe avalduse ja isikute ilmumisega nii, et see on inimeste füüsilistele meeltele tajutav. Miks? Sest esiteks toimus nö Jeesuse "seadistamine" (kui nii võib öelda), teiseks ka nõupidamine kõrgeimal tasemel, millest isegi Jumal võttis osa peale nende, kes olid eelnevalt Taevasse võetud (ehk siis Eelia, Mooses).

Kokkuvõtteks me võime öelda nendes küsimustes on mitmed dimensioonid, kuidas need siis avalduvad, selle põhjal me saame neid nähtusi või nähtut ja kogetut süstematiseerida/klassifitseerida laias laastus, kas hingeline elamus, vaimne või füüsiline ent Jumala väe mõjujõul toimunud sündmus. Ei ole siin mingit saladust, maagiat, selgetnägemist, demonismi, millega inimesi eksitatakse omakasu tõttu ja need inimesed on põrguteel, vaid piiblis on väga selgel välja joonistatud ja meile arusaadavad taevased sündmused, millel saate vahet teha,  - ja tulebki teha! Siin ei ole mingit trikki.

Vaimne maailm on väga reaalne ja inimene saab peamiselt hingelisi kogemusi (endast ära, hinge rändamine, unenägu, okultism, koomas, jt), kuid üldjuhul neil ei ole midagi pistmist Taeva kogemisega. Taevast ei ole tagasiteed. Piibel kinnitab seda. Kes on kord vastu võetud, see ei saa sealt siia tulla nö ringi kolama, ega ka vastupidi mitte, sinna ei pääse kui vaid Jeesuse kaudu. Kui Jeesus kedagi viib ja tahab näidata Taevaseid kohti või suisa Põrgut (kõike seda on esinenud), siis see on Tema otsus, inimene ei saa seda esile kutsuda. See on üksnes Jumala käes. Kõik väited, et "ma käisin Taevas", sest olin endast ära, toimub  tegelikult taevaste dimensioonis mitte seal kõrges kohas, mida piibel tunneb kui Taevas, kus on Jumala troon, tema pühad sh päästetud. Seetõttu te saate neid asju hinnata ja teha õiged järeldused.

UT leiab ka teisi näiteid taevaste kogemistest, kuid meil on vaja aru saada, mis need on, mis asjaoludel ja siis me saame neid tõlgitseda, mitte enesele hukatuseks nagu esoteerikud, okultistid, maagid või nn sensitiivid asja inimestele serveerivad ning selle läbi hukutavad palju hingi; vaid ikka nii, nagu Jumal on asjad seadnud ja me mõistaksime tema loomingut ja meie kohta selles. Nii et kõik kes väidavad, et nad on paradiisis käinud, ei vasta tõele, see on vaid medali üks külg. Jumal on loonud taevad ja selles on oma süsteem, kord, aga üks on neist kõrgem koht, see on Taevas.

SEGADUS SEOSES TAEVA(STE) KOGEMISEGA

SEGADUS SEOSES TAEVA KOGEMISEGA

Paljud esoteerikud õpetavad oma nn taevastest kogemustest, kuid kõik need on tegelikult "taevased" jutumärkides. Piibel räägib samuti taevast mitmes dimensioonis. Seetõttu need kes ütlevad, et nad on viibinud Taevas, samas pole hinge heitnud, - eksitavad teid oma kogetud väidetega! Kuidas?
Asi on nimelt selles, et nad räägivad sellest kuidas nad olid endast väljas ja mida kõike nad seal (mida nad nimetavad kui taevas) nägid, siis see võib kohati olla õige, aga see ei ole see koht mida kristlased tunnevad kui Taevas või mida piibel selleks kohaks defineerib. Niisiis, eksitakse millega?
Inimene koosneb hingest, vaimust ja ihust. Kui inimene ei sure, siis ta võib kogeda hingerändamist (nt unes, koomas olles jpt juhtudel). Sel puhul hing on otsekui inimesest väljas/ära, aga vaim on inimeses edasi, kuna inimene ei ole surnud! Siin aetakse segi asjaolu - nagu vahel öeldakse et keegi "heitis hinge", siis see ei tähenda, et ta hing lahkus kuhugi ära; vaid tähendab täpselt seda, et ta vaim lahkus ja ka hing (üheskoos), ta suri. Kui aga keegi räägib, et ta oli koomas ja nägi taevaseid kohti, siis ta tegelikult oli vaid taeva eelruumides, mitte Taevas kus on Jumala troon ja tema pühad. Näiteks seal ei ole langenud ingleid (deemoneid) sh kurat, kes visati Taevast välja. Aga kus nad siis on, tekib küsimus, eks ole.

Sest sinna (Taevas) jõuab inimene mitte siis, kui ta kogeb hingelisi elamusi, vaid üksnes siis, kui ta ihu sureb, mil lahkub ta vaim ja siis on tal võimalus olla koos Jumalaga igavesti või ta saab Jumalast lahutatud, olenevalt sellest, mis otsuse ta oma elus eelnevalt tegi. Sest kui ta otsustas elada oma maise elu ilma Jumalata, siis pole tal ka mingit lootust igavesele elule koos Jumalaga, ta vaim (sh hing) viiakse põrgu. See et ta vahepeal koges hinge äraolemist või hing nägi taevaseid kohti ei tähenda absoluutselt seda, et pärast surma ta sinna jääb. EI. Sest inimesel on peale hinge ka vaim ja selle alusel määratakse tema saatus. Hing on vaid osa inimese isiksusest, sh teadmised, iseloom, annid jms õpitud kogemused ja nn vaimne pagas, kuid vaim on hoopis midagi muud! Vaim asub inimese sees, mitte peas (!), kus on hing, vaid südames (!!!); see on isik - vaim, kelle abil inimene saab suhelda Jumalaga. Ka Jumal on vaim, mitte hing. (Ärge ajage segamini.) Inimesel on hing, kuid Jumalal ei ole hinge! Samas Jeesusel, tänu maisele elule on hing, Jeesus on Jumala poeg ja tema ülesannete täitmiseks siin oli tal hing ja nii ka igavikus, see on erand. Sel on oma põhjus, aga sellest mõni teine kord pikemalt.

Nii et ärge laske ennast eksitada neil kes ütlevad, et nad olid endast ära, vaimsel rännakul (taevastes sfäärides), siis tegelikult nende vaim ei rännanud kuhugi, sest muidu ta oleks pidanud surema ja ta pidi jõudma Taevasse (aga Taevast ei ole tagasiteed, nagu piibel ütleb), vaid sel juhul jääb ainus võimalus: hing rändas. Hing üksi ei pääse Taevasse lihtsalt nö ära käima ja sinna kohale vaatama. Samas on olnud tunnistusi, kus keegi on võetud kaasa, kuid see on toimunud koos Jeesusega, tema juhtimisel ehk kui Jeesus isiklikult kedagi sinna viib ja midagi tahab näidata. See on piibelik. Jeesuse käes on nö Taeva võtmed ja uks. Keegi ei saa Taevasse kui vaid Jeesuse kaudu.

Kuidas te vahet teete?

Uurige, kas ta süda seiskus. Kui ei seiskunud, siis oli see hingeline kogemus, kui süda seiskus, siis vaimne kogemus; sest vahel mõned surevad ja kohtuvad Jeesusega, aga Jeesus on nad veel tagasi läkitanud (mingi eesmärgi tõttu) ja siis on vaim inimese sisse tagasi pöördunud (kuigi ta ihu oli kliiniliselt surnud) ja inimene on ärganud ellu.

Niisiis, ärge teil olgu selle nähtusega mingit segadust ja olge tähelepanelikud, hinnake fakte, et te ei laseks ennast eksitada.

Saunaehitus ja kümblemine

Eestlane on saunarahvas ja pidanud saunast lugu juba mitu sajandit, kuigi me võime ajaloost lugeda, et parunid heitsid eestlastele ette nende vähest hügeeni. Siiski pole alust arvata, et eestlastele ei meeldinud vesi või kümblemine. Saunad arenesid käsikäes eestlaste jõukuse kasvuga, mida jõukamaks sai talupoeg, seda enam ta sai endale lubada. Sulaste sagedane eluase oligi saun, kus ta võis siis elada koos perega, kuni tal endal talu polnud. Seda sai kasutada enda tarbeks.

Eestlaste saunad  ei olnud algselt meile tuntud soomesaunad, vaid suitsusaunad (pildil).

Soomesauna kultuur tekkis Eestis või läks nö moodi alles 70ndatel, eriti pärast Soome ekspresidendi Urho Kekkoneni visiiti aastal 1964. Kus iga jõukam asutus või tollal nn majand ja/või kolhoos ehitas soomesauna. Tallinnfilmi teos "Naine kütab sauna" (1978) on film, mis on väga hea näide just tollal alguse saanud saunakultuurist. Üldsusele tuntud nn kekkoneni saun põles maha aastal 2002 aasta varem renoveerimise käigus tehtud ehitusvea tõttu (kivivilla ja korstna vahe ei olnud 20 cm, sest kivivill oli korstnale liiga lähedal). Juttude järgi oli kekkoneni saun eriti hea soojapidavusega, mida ei pidanud saunas viibimise ajal enam kütma. See asus Käärikul järve kaldal (Valgamaal), Kääriku spordi- ja puhkekeskuses. Ka praegu saab legendaarset sauna minna nautima, mis asub endiselt Kääriku järve kaldal.

Kuna sauna oli vaja vett, siis ehitati saun mõne veesilma kaldale või sageli ka oja äärde, kui läheduses polnud järve. Enamus suitsusaunu ei paikne mitte eluhoonete läheduses, vaid asusid algselt hoonetest kaugemal veel teisel põhjusel, tuleohu tõttu. Kuna suitsusaunast väljub suits ukse kaudu, korstent sealt ei leia. Keris oli suur, mille kütmiseks kulus terve päev. 

Sauna kasutati mitte üksnes pesemiseks, vaid ka laste sünnitamise korral, mis aga peamine, suitsusaunas suitsetati liha. Kui sisenete mõnda suitsusauna, siis eriti eksootiline aroom on vanades saunades, kus suitsetati liha. Liha võidi seal suitsetada juba 20-aastat tagasi, aga liha aromaatne maa suitsusingi lõhn ei ole suitsusaunast kuhugi kadunud. Seda aroomi aitab levitada nii sein, lagi, kui ka lavalauad, aga enamasti parred, mille peal liha suitsetati. Selliseid saunu ei ole Eestis väga palju ja kui teil on suitsusaun, mis vajab renoveerimist, siis selle sauna väärtus peitub just nendes vanades palkides, millest imbub veel aastaid aegade hõngu, mida tuleks kindlasti korda teha. Igal juhul tuleb see säilitada nii suures mahus kui vähegi võimalik on.

Sauna taastamisega ei pea sauna tooma veetorustikku ega ka mitte boilerit, vaid sellise sauna puhul tuleks piirduda puudega köetava kerisega, millega soojendatakase ühtlasi ka pesuvett selle külge monteeritud veepaagis.

Kui teile ei sobi suitsusauna keris (seda tuleb kütta tervelt päev), siis saate asendada mõne kaasaegsema saunaahjuga, samas ei tuleks ära põlata sauna mustaks muutunud palke, et muuta õhu koostist. See ei ole võimalik, sest kui te kütate seda vana sauna, siis kõik see aroom tungib igal juhul läbi vooderduse. Kui te küsite, kas panna vooderdust, siis pigem mitte. Küll aga võib vabalt panna uue põranda ja ehitada uue saunalava. Kui aga saunalava oli vana tugev laud, siis võiks pigem seda sama kasutada, lihtsalt ära puhastada.

Tavaliselt on vanadel saunadel ka alumised palgid mädanenud, sel juhul tuleks need kas asendada varemalt kuskil kasutuses olnud sarnaste palkidega (nt jämedus, tahutud) või eemaldada ja ehitada sellevõrra kivist või mõnest muust ajastule sobivast materjalist. Vana sauna ümberehitamisel ei sobi kaasaegsed ehitusmaterjalid, natuke tuleb vaeva näha ja mõelda, mis materjal ei riku ära üldist muljet. Vahel tuleb hankida ka halliks muutunud laudu, et uue lauaga sauna muljet ära ei riku. See on võimalik. Paljudes vanades saekaadrites vedeleb materjali, mida pole keegi kasutanud, aga ajahammas on sellele juba jälje jätnud, mistõttu selline ehituspuit sobib just vana hoone taastamisel.

Kui nüüd sauna juures pole veekogu kuhu sulpsata, siis on veel üks hea asi, mida soomlastelt õppida on. Nimelt! Soomes on laialt kasutusel kümblustünnid, soome keeles kylpytynnyri. Sageli on need puidust. Kui puidust kümblustünnide hooldus on vaevarikkam ja nõuab palju tähelepanu, siis võib kasutada ka klaasplastist sisuga kümblustünni, mida on väga mugav puhastada ja see ei kuiva ära.


Kümblustünnid on ahjuta või sagedamini ahjuga köetavad (vaata näiteks ulkokamina), seega te saate ise valida, kas te kütate sauna ja jätate kümblustünnis vee soojendamata või kütate mõlemaid või ei küta sauna ja käite vaid kümblustünnis, selle vett eelnevalt soojendades. Vaheldus missugune!

Kellel aga sellest vähe, siis saab sauna ette või suurema sauna korral ka sauna sisse uputada mõne klaasplastist minibasseini ehk soomlastel on see uimo-allas. Seega nii saab juurde veel ühe võimaluse. Minibasseinis on vesi külm ja kümblustünnis soe, siis saunatamise ajal on suisa valik mida kasutada! Külm ja soe vaheldumisi on vereringele ja tervisele väga kasulik protseduur. Soomlaste kümblustünnid ehk kylpytynnyrit või maakeeli tünnisaun on väga lõõgastav ja mõnus ajaviide sõltumata aastaajast, eelkõige aga külma ilma puhul, millest Eestis puudu ei tule.

Kümblemine sobib igas vanuses inimestele ja aitab sauna juurde luua mõnusa meeleolu. Iga sauna juurde käib vesi, kui teil on tiik või järv, siis basseini otstarve puudub. Vanadel eestlastel asusid aitades või saunades lihasoolamiseks suuremat sorti puust tünnid, aga jõukamad pered kasutasid suurt tünni ka saunamõnudeks ehk siis kümblemiseks, mis käis saunatamise juurde ning on tervislik ihu jahutus pärast kuuma leili.

Vaata filmi: Naine kütab sauna



Head sauna taastamist.
Hüva leili!

Jumal tervendab kasvajast

29. novembril 2011.a laekus Kristliku Mõttevõra e-postil üks eriline palvesoov:

„Palun palvetage minu eest, mul leiti neljapäeval tsüst kasvaja munasarjade juurest, reedel lähen uuesti arsti juurde. Ette tänades, Liisi.“

Ps. Pilt on illustreeriv. Pildil munasarja tsüst.

Täna tahame jagada rõõmu oma kõigi lugejatega, et Jumal on hea, ta vastab palvetele. Siinkohal avaldame sellest sündmusest ka täpsema kirjelduse.

Liisi tunnistus:

See juhtus 29. novembril 2011 kui mul algasid jubedad valud alakõhus. Ütlesin seda emale, ta arvas: "See ei ole normaalne. Kutsume kiirabi." Algul ma väga ei tahtnud. Aga siis olin nõus. Kiirabi tuli kohale ja arst ütles: "Viime kohe haiglasse." Mind viidi haiglasse ja olin seal kaks tundi. Tehti proovid ja muid selliseid asju. Kui järsku tuli arst tagasi ja teatas: "Teil on kasvaja munasarjade juures." (2,1 cm). Ehmatasin ära ja helistasin emale. Ema ütles "Ära muretse. Küll Jumal tervendab sind." Ma uskusin seda.

Usku peab olema

Palvetasin palju ja palusin eestpalveid. Arst kutsus mind tagasi 8. detsembril 2011. Läksin kohale ja ta teatas: "Jah, teil on kasvaja. Teeme uued uuringud ja vaatame kaugele asi on arenenud." Seejärel tehti uued uuringud ja jäin vastust ootama. Arst tuli mõne aja pärast tagasi minu juurde ja oli ehmunud näoga, ta teatas: "Teil ei ole enam kasvajat." Ma olin üliõnnelik! Arst oli muidugi jahmunud, aga meie teadsime, et see on palve vastus. Me olime selle üle väga õnnelikud.

Tahan selle tunnistusega öelda, et usku peab olema ja sa ei tohi kaotada lootust! Mõelge, piiblis on ju kirjas, et Jeesus suri ka meie haiguste pärast risti peal ja tänu  temale on meil tervis. USK EI JÄTA HÄBISSE ! Jumal õnnistagu Teid! :)

9. jaanuar 2011
Liisi

Kuidas ennast taltsutada?

Paulus oli veendunud, et enesesalgamine pole ühekordne sündmus, vaid pidev vaimulik protsess. Kui enesesalgamise teele asuda, tuleb sellel käia. Ta kirjeldab, kuidas ta talitseb oma ihu ja teeb selle oma teenriks, 1Kr 9:27. "Ma suren iga päev" tunnistab Paulus korintlastele (1Kr 15:31). Aga mina?

Paulus ei olnud kitsarinnaline sektant, vaid pooldas avarat kristlikku lähenemist: "Mulle on kõik lubatud! Siiski miski ärgu saagu meelevalda minu üle," täiendab ta oma seisukohta 1Kr 6:12. Ühseõnaga, proovige hoida kinni heast.

Jumala sõna omistab suurt tähtsust meie keele ohjeldamisele. Kui keegi kõnes ei eksi, siis ta on täiuslik mees ja võib talitseda kogu ihu. Jaakobus tõdeb, et kui keegi arvab Jumalat teenivat, aga oma keelt ei ohjelda, siis ta petab oma südant. Teisisõnu ta veab alt Jumala Püha Vaimu, kes on tema sees. Mida saab üks inimene taltsutada?

Kasvõi oma isu, omakasupüüdlikust, ahnust, ihnust, küllastamatust, laiskust, lihalikke ambitsioone ja paljusid teisi kavatsusi. Meie vana aadama ohjeldamatus ei tunne piire. Samas oma jõuga võitmine on ilmvõimatu. Uuestisündimine on vältimatu eeldus. Miljonid inimesed püüavad täna ennast parandada, k.a kristlased, kuid need ponnistused lõpevad läbikukkumisega, kui ihu taltsutamisel ei tule kaasa Jumal ja tema vägi.

Endataltsutamine ei ole mitte järelemõtlemise tulemus, mitte loogika tulemus, vaid vaimulik kogemus, kuidas Jumal avab meie mõistuse ja südame aru saama inimhingest, millised me tegelikult oleme. Mitte need, kelleks me ennast peame või mis mulje inimestel meist on, vaid meie tegelik pale, lihalik loomus. Oleks kohutav, kui inimesed saaksid lugeda teiste inimeste mõtteid. Aga Jumal ei jäta meid üksi selles protsessis. Esmalt tuleb meil iseennast taltsutada, aga kui me tema nõudmist põlgame või jääme hätta, siis Jumal võtab asja ise käsile. Piibel on täis selliseid näiteid. Enese armastamine peaks sisuliselt tähendama enese korrigeerimist.

Aga on olemas veel üks oht: enese alahindamine.

Sageli me mõtleme endast palju halvemini, eriti eestlased, iseäranis eestimaa kristlased. Kohati on lausa piinlik näha, kuidas alandlikkus on valeõpetus. Aga kui Jumal loob meile uue vaimu ja algab uus elu, siis me saame tema kodakondsuse, oleme tema lapsed, kuninglik preesterkond, püha rahvas! Kas sa tead et sa oled kuninga laps? Kas sa ikka tõsiselt ka tead, et sa oled kuninga kojast või sa arvad ikka veel, et Jumal tahab sind näha orjasoost, seisuseta, õnnetu äbarikuna? Kristlased mõtlevad endast palju halvemini, kui asi väärt on sõna otseses mõttes! Kui Jumal ütleb, et sa oled kuningliku pere liige, siis sa oledki! Vale, negatiivne ettekujutus endast kui enesesisendus häbeneb ja piirab meie isiksuse arengut. Vaja on hoida ranget tasakaalu enese alahindamise ja ülehindamise vahel. Selles raskes küsimuses suudab meid aidata vaid Püha Vaim, kes toob tõe ja selguse ning tarkuse. Ta aitab meil ennast hinnata, olema iseenesed, mitte jäljendama ja mitte esinema kellegi teisena - ei parema ega halvemana. Mõelda endast rohkem kui peab või vähem kui peab - on ühtviisi kahjulik ja hukatuslik.

Enese tundmise vaimulik saavutus oleks tunda ennast nii nagu Jumal meid tunneb ja armastab oma igavese armastusega. Jumala armust olen ma see, kes ma olen. Mitte see milline ma olin kuni oma elu andmiseni Kristusele ja mitte see, milliseks ma saan, kui ma kohtun Kristusega palgest palgesse ühel päeval, kas surma läbi igavesse ellu või siis ülestõusmisel, kui Kristus tuleb järgi oma kogudusele ja meid muudetakse ära, vaid see, kellena Kristus mind täna just praegu näeb.

Sellepärast võiks meie pidevaks palveks olla:

• Olla see, kelleks Jumal mind on loonud
• Olla seal, kuhu Tema mind on pannud
• Täita kõiges Tema tahet
• Teha vaid seda, mis temale on meelepärane
• Ja kõiges austada Tema nime.

Hing on ihu jaoks

Kui hing on ihu jaoks, siis armastus on hinge jaoks.

Hing ilma armastuseta on surnud. Kui me oleme huvitatud ainult iseendast, siis me sureme vaimulikult. Aga kui me unustuseni teisi armastame ja teenime, siis vaimulikult me elame ja õitseme või nagu piibel kirjutab, kanname head vilja.

Armastus pole mitte ainult tee meie uuestisünnile, vaid tee ka meie vaimulikule arendamisele.

Inimesest võib saada kõige üksildasem ja õnnetum olend kui ta:

• hülgab oma esialgse, Jumala poolt ettemääratu

• pöörab kõrvale tõelisest elumõttest ja eesmärgist

Inimesel ei ole alust kedagi süüdistada oma hüljatuses või üksinduses. Sest üksildus ja isiklik enesearmastus on uhkuse tagajärg. Kõrgim inimene tunneb ennast väga vähe ja veel vähem püüab tunda teisi või aru saada ja tunda Jumalat. Sest ta ei armasta kedagi. Seetõttu ei kohta armastust mitte kunagi. Egoism ja enesearmastus pole kunagi ligitõmbavad.

Inimene, kes alatihti tunnistab, et keegi teda ei armasta, osutub seltsimatuks, inimestega suhtlemisest eemalehoiduvaks, üksindust eelistavaks ja võimalik isegi, et inimvihkajaks isikuks. Ta võib süüdistada teisi. Aga ta saab süüdistada iseennest oma andestamatuses. Üksnes igaüks ise saab endale andestada. Paljud võivad olla süüdi, et nad teda haavasid, kuid andestamatuses ei sa teisi süüdistada. Ta on ise ennast selleni viinud. Enesearmastaja võib suhted katkestada inimestega ja Jumalaga, aga iseendaga mitte.

Õnnetu inimene on igalpool üksik, kas teda teised ümbritsevad või mitte. Me oleme harjunud, et enesearmastaja on egoist. Kuid enesearmastusel on ka teine pool. Väärikas. Jumalale kallis. Selline pool, mis hellitab ja suhtub enda isikusse õrnalt ja andestavalt. Hing on ihu jaoks. Kes seda taipab?

Milline oli Jeesuse nägu?

Tunne iseennast

Armastuse teema järgmised peatükid puudutavad armastust iseenese vastu.

Kristluses on läbi aegade levinud paljud valeõpetused, mis kutsuvad kristlast olema enese vastu karmid, piitsutama oma ihu, seda risti lööma, kuid samas teadmata, mida selline tegevus tähendab ja miks seda üldse vaja on kui on. Kristus ei ole inimest kutsunud hävitama, vaid ta tuli, et meil oleks elu ja kõike ülirohkesti (Jh 10:10).

Sageli õpetatakse: "salga ära oma mina", "võta oma rist" ja järgne teda! "Keda?" küsib Kristus täna.

Kristlus ei soovi meid näha hingeliste inimestena, kristuse ei soovi meid näha isegi mitte vaimulike inimestena. Ammugi ei soovi ta näha meie räsitud ja vaevatud ihu. Piiblist ei leia te ühtegi inimest, kellelt Jeesus seda nõudis. Neid pole. Jeesus ütles: "Teie ei tea, mida te palute. Kas te võite juua karikast, mida mina joon, või saada ristitud selle ristimisega, millega mind ristitakse?" Küll aga kohtate te igal "sammul" läbi nelja evangeeliumi inimesi, kes kõik said terveks ihu, hinge ja vaimu poolest; olid nad siis kurjast vaimust vaevatud või ihulikult haiged.

• Kristus ei oota meilt ülespuhutud vaimulikkust.

• Kristus ei oota meilt hingelist inimest - filosoofi.

• Kristus ei oota isegi mitte ihu risti löömist.

Miks? Sest Kristus tuli päästma kogu inimest, vaimu, hinge ja ihu. Judaismis on inimene tervik ja Kristus nägi inimeses tervikut. Jeesus armastab inimest, mitte vaimulikku inimest. Jeesus armastab tervet inimest, mitte ihu risti löönud inimest. Inimene ei saa imiteerida seda, mida tegi Jumala poeg.

Kuid on ime, kui sa pole kuulnud ülekutseid: "lööge oma ihu risti" või "te peate maksma kümnist" või "te peate paastuma või muidu" jt sarnased "sina pead tegema" käsuõpetused. Ja kui sa seda kõike ei tee, siis sa oled läbikukkunud kristlane! Valeõpetused, ühel või teisel põhjusel, aga mis teenivad organisatsiooni huve, mitte Inimesele mõeldud, mitte armastuse jaoks. Jeesus tuli päästma inimest, mitte templit ega kirikut. Teate miks?

Sest nendes käskudes sisaldub kartus ja hirm, mille tagajärg on surm. Kas tea teate, mida Jeesus ütleb hirmu kohta? Võibolla te olete kuulnud, et hirm ja usk on vastandid, aga võimalik et vähem on neid kes teavad, mida tähendab täiuslik armastus.

"Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja, sest kartuses on karistus, aga kartja ei ole saanud täiuslikuks armastuses." 1Jh 4:8.

Kus see kartus asub? See asub inimeses! Kes elab hirmu all. Ja see inimene pole saanud täiuslikuks, sest ta ei tunne mida tähendab "täiuslik armastus", sest ta elab ikka veel käsu all, mille tagajärjeks on surm. Kas sa tunned sellist inimest?

Kui te soovite kohtuda inimesega, kes kogu teie elu jooksul vaenas teid igal sammul ja oli alati teie kõige kurjem vastane ning vaenlane? Minge siis kõige lähema peegli ette ja te näete seda inimest, vaenlast, kahjurit ja despooti.

Suurem osa meie ebaõnnest tuleb meile sellest, et me ei ela mitte Jumala tahte järgi, vaid ülemäära enesearmastava, suurelise ja riiaka "mina" tahte järgi. Enesearmastus ja egoism, oma "mina" jumaldamine - on inimese viirushaigus, needus, mis sai alguse Eeva petmisega ja kandub üha edasi põlvest põlve kõigile inimestele ja täidab neid pealaest jalatallani. See on surmav ja lämmatav suits, mis imbub inimesse vere läbi ja mürgitab kõik maise elu meeldimise.

Kui meie enesearmastus ei tunne piire ja me oleme sellega ümbritsetud kui nähtamatu looriga, siis see tingimata püüab meid heita sinna, kuhu vaevalt et julgeksid meid tõugata isegi meie kõige kurjemad vaenlased, kellest oli juttu juba eelmistes peatükkides teemal "Mis on armastus".

"Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus! Pange end proovile! Või te ei tunne ennast, et Jeesus Kristus on teie sees? Kui ei, siis te olete ju kõlbmatud!" 2Kr 13:5.

Kas Aadamal oli naba?

"Kas Aadamal oli naba?" on hea küsimus.



Kõik maailma suurimad kunstikogud ja galeriid sisaldavad maale "Aadam ja Eeva", mis on tehtud väga paljude kunstnike poolt. Kui neid aktimaale lähemalt uurida, siis Aadamal on naba. Aga kas Aadamal oli naba?

Ainuõige vastus on: ei saanud olla. Kuna Aadam ei sündinud naisest, vaid tehti mullast (1Ms 2:7).

Ka Eeva ei sündinud naisest ja seetõttu ei saanud ka temal olla naba. Jumal kasutas Eeva tegemiseks Aadama küljeluud (1Ms 2:21-22).



Dürer, Albrecht teos Adam and Eve, maalitud 1507; õlimaal, asub: Museo Nacional del Prado, Madriid.

Seetõttu jääb pisut arusaamatuks, mis põhjusel Aadam ja Eeva on saanud naba. Aga nii on joonistatud läbi sajandite. Kuid mina joonistaksin Aadama ja Eeva ilma nabata.



Nii näeb välja Düreri maal Aadam ja Eeva juhul, kui neilt eemaldada naba. Tundub usutavam :)

Kuid Aadama ja Eeva lastel oli kindlasti naba, nii nagu kõigil naisest sündinutel ja ka meil.

Ihu suretamine. Shokeeriv!

Mõne kultuuri või filosoofia mõttemaailma järgi ahvatleb teiselpool okkalist kannatust ja ebainimlikku võitlust oma loomusega imeline ja seletamatu rahu.

Jeesus ütles, et KUI KEEGI TAHAB, siis ta võtku enese peale rist ja salaku end. Sellest sai enesepiitsutajate uhkuse post. Mis ei vii nende mõttemaailma karvavõrdki lähemale kristluse tuumale, mis on armastus. Armastus ei jäänud ristile. Armastuse mõttemaailmas on rist vaid ajutine sündmus, millele järgnes surm, ka see oli ajutine. Surmale järgnes elu! Igavene elu.

Kristllane ei pea end identifitseerida mitte risti ja lõputu enesepiitsutamise või ihu suretamisega, vaid võiduga! See on elu. Jeesus tõusis surnuist üles. Jeesus elab! Täna elab ta iga kristlase südames oma Püha Vaimu läbi ja see on kristlase tugevus. Mitte ihu suretamine, millest pole karvavõrdki kasu.


Hoiatus!

Nõrganärvilistel soovitan brouser sulgeda ja allolev pilt jätta vaatamata!!!
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.




Kuid ka ilu taotlemisega võib ületada mõistlikud piirid.

Tatoveeringud!



Pildil silma sarvkesta tatoveerimine.





Eriti oli see levinud 19. sajandil, kuid tehnoloogia areng lõi uued võimalused ja täna asendab silma võrkkesta tatoveerimist värvilised kontaktläätsed ehk nn crazy lenses.