Vaimulik kogemus s.t ebaratsionaalne

Enamus usklikke kes on usule tulnud, on kohanud kuidas piiblit ratsionaalset selgitatakse. Näiteks Alfa kursusel püütakse inimestele asju ratsionaalselt ära selgitada. Kuid Jumal kutsub inimest, siis ta ei tee seda ratsionaalselt, need esimesed kokkupuuted üleloomuliku Jumalaga on inimesele seletamatud! Inimene otsib isikut (Jumalat) kes on eelkõige üleloomulik!

Ebaratsionaalne (sünonüümid): mõttetu, irratsionaalne, mõistusevastane, ebaotstarbekas, mittemõistuslik, mõistmatu.

Mida teevad kristlased? Nad tegutsevad otse vastupidiselt! Püüavad vaimseid asju ära põhjendada mida tegelikult ei pea selgitama, vähemasti sel viisil. Jumal ei tee seda nii! Millegipärast aga kristlased arvavad et see on vajalik. Nad arvavad, et kui inimene saab Jumalast ratsionaalselt aru, siis ta tulebki usule. Ei pruugi! Otse vastupidi. Uskmatu küsib "ja mis siis?" Põhjendatult. Miks?

Kui sa usule tulid, otsisid Jumalat kui üleloomulikku, vaimset, seletamatut, võimast, siis miks sa arvad, et teistel - uutel tulijatel on see teisiti? Ei ole. Põhjus miks kristlased kipuvad kõike ratsionaalselt ära põhjendada seisneb hirmus või selles, et nad arvavad, et inimene ei saa midagi aru.

Jumal kutsub inimest vaimsete kogemuste abil, aga kristlane mõistusega? Jumal ütleb, usu ja siis sa saad päästetud. Faktid ei päästa. Seetõttu paljud inimesed ei saa üldse aru. "Miks ma peaksin kristlaseks hakkama, kui kõik on nii tavaline, mõistusega ära seletatav, mis teadmisi saab juurde ka kristliku kirjandust uurides ja küllap ma mingi aeg siis uurin edasi." Sestap fookus on sel juhul teadmistel, mitte Jumala väel.

Jumal on vaim, keda saab kogeda oma vaimu läbi, on kogemus, kus inimese vaim kohtub Jumala vaimuga.

Tulles tagasi "miks" küsimuse juurde tundub eriti kummaline, et kristlasena sa otsid Jumalat ja suhtled temaga vaimsel tasandil, ega teistele, uutele sa serveerid tavalist asja. Ise toitud tippkokakunstist, aga teistele serveerid valmistoitu. Isegi Jeesus ütles: "Lase esmalt lastel saada kõhud täis, ei ole ilus võtta laste leiba".

Usule tulijale tuleb pakkuda praadi, mitte raasukesi, mis muidu "laualt maha pudeneksid". (Mk 7:27)

Kahtlemata saab Jumalat uurida ja palju fakte omandada ka ratsionaalselt, aga need jäävad teadmiste tasandile mis on elutud faktid. Inimesed ei otsi Jumalat faktide tõttu, vaid otsivad teda sügavatel, isiklikel ja vaimsetel põhjustel.

Nad saavad piiblist lugeda et Jumal armastab, aga nad ei saa sellest enne maitset suhu, kui nad ei ole teda proovinud, enne täielikult kogenud. Piibel ütleb, maitske, Jumal on hea! Kui Jumal puudutab kellegi südant, ravib ta terveks, parandab ta elujärje ning ta saab otse suhelda. Samuti saab inimene päästetud kui ta võtab Jeesuse vastu oma intuitiivse kogemuse tõttu ehk sellest ei piisa kui sa kõike tead, vaid kui praktiseerid seda, siis sa saad aru mis maitse sel on.

Jeesus ei ütle, et uuri mind mõistusega ja siis sa saad aru. Vaimseid asju tuleb mõista vaimselt!

Kahjuks on neid inimesi kes räägivad eelkõige Jumala vaimust äärmiselt vähe. Ilmselt seetõttu, et neil endil ei ole aega sellega tegeleda või on vähe kogemusi, nad teavad tsiteerida piiblit, aga nad ei tea kuidas Jumalaga suhtlemine tegelikult töötab, sest nad ei tee seda. Kui nad ise ei saa aru vaimsetest asjadest, kuidas nad siis saaksid teistele rääkida vaimust?

Kogudused on kui klubid, kelle liikmed tegelevad kõige muuga v.a vaimsete asjadega. Senine valitsev ratsionalism kogudustes on tegelikult üsna valdav nähtus (ütleks masendav), mistõttu paljud kadunud hinged pöördunud või siirduvad sensitiivide suunas, sest need ju tegelevad asjadega mis tunduvad üleloomulikud või vähemalt vaimsed. Põhjendatult otsivad. Kui kogudused ei tegutse vaimses maailmas, siis inimene oma otsingutes kaldub sinna, kus seda leiab (imiteeritakse). Inimene saab aru, et seal nagu midagi on ja ma uurin... See siiski ei ole see õige, mida ta peaks otsima või tegelikult hing vajab ja otsib. Sest sensitiivil, maagil, selgeltnägijal ega nõial pole mingit vastust inimese hingeküsimustele, ei saa anda igavest elu, neid pattudest puhastada. Need on hukatuse teenrid, põrgulised, kes kisuvad endaga kaasa kergeusklikke, eksitades kõiki ja võttes nende hingelt igavese elu. Nad on vastutustundetud, väljas omakasu tõttu. Kahjuks.

Kui kogudustes midagi toimub, siis hakkab inimene nende suunas huvi tundma ja otsima vastuseid oma vaimus, otsima Jumalat sealt, kust ta ennast ilmutab - teiste vaimusaanute - usklike seas.

Ratsionalism, mis pagasiga inimene tuleb Jumala juurde, võib olla omamoodi koorem ja takistus, kui see on peamine viis, kuidas mõistusega püüda asju ära selgitada, mida tegelikult tuleks vaimselt kogeda, läbi teha, tunnetada.

Kristlased, kes pööravad tähelepanu Jumala, tema Püha Vaimu tööle nende endi ja kõigi inimeste elus, teevad just seda mida Jumal teeb, kus ta üleloomulike, vaimsete kogemuste abil kutsub inimest usule. Tehke nii nagu Jumal toimib ja te olete Jumala plaanis iga ilmaga ja tema teenistuses! Ja kui te pole kindel, siis head eeskuju leiab algkogudusest, kuidas kristlased teisi aitasid ja nõustasid ning paljud said päästetud.

Mis juhtub sinuga, kui vaim ära võtta?

Vaim omab inimese olemuses äärmiselt suurt tähtsust!

Inimene on ihu, hing ja vaim, kui sealt võtta ära hing, siis inimene kaotab teadvuse, ta on endast väljas, kui aga võtta ära vaim, siis inimene jääb teadvusele, kuid tema ihu ja käitumine ei erine loomadest. Ta on kui üks nendest. Ka kõige Jumalakartmatumal inimesel on vaim, aga ta ei kasuta seda. Seetõttu on meie seas palju neid, kes käituvad otsekui barbarid, loomad, neis puudub igasugune inimlikkus. Ent nende inimeste vaim ei pääse löögile. Teisisõnu kõik inimesed kes ei ole Jumalaga lepitatud, on ühel või teisel määral vaimselt surnud, kes sügavamalt, kes vähem. Kui inimene minetab oma südametunnistuse, on ta sügaval kriisis, sest tema vaim ei saa normaalselt toimida. Kuid selline langemine ei ole sünnipärane, sest inimese sündimisel algavad kõik ühe joone pealt, aga te võite juba üsna lapseeas näha, kuidas mõned lapsed on rikutud, neil ei ole enam mingeid piire. Juba kümne aastaselt on nad valmis pätid, innukad ahnelt kõike kurjust tegema, mis väljendub kõiksugustes halbades tegudes. See tuleb sellest, et nende vaimne langus võrreldes teiste eakaaslastega toimub kiiremini. Täisealiseks saades on nad kriminaalid, keda ei ohjelda mitte miski. Nad on hinged, kelle vaim ei toimi. Kuid neis siiski on osake vaimust veel alles. Kui nad tuleksid Jumala juurde, sünniks nende vaim uuesti ja nad saaksid uueks looduks, nagu piibel kirjeldab. Seetõttu te võite näha palju neid enne seda, kes kõik on ühel või teisel tasemel, olenevalt sellest kui palju nendes elav vaim saab väljenduda.

Me kõik teame, mis juhtub inimesega siis, kui temasse läheb kuri vaim. See deemon hakkab teda mõjutama igas mõttes. Te kõik olete näinud videoklippe kuidas inimesi vabastatakse kurjadest vaimudest ja kuidas inimene pärast seda normaalseks muutub. Kuri vaim võtab kontrolli kogu inimese ihu, vaimu ja hinge üle ja need pildid ei ole ilusad, kui inimene viskub deemoni käes, on kurjast vaimust vaevatud. Selline on vaimne, reaalne maailm mis inimesi ümbritseb. Kui inimene võtab vastu kurjuse jõud, muutub tema olukord veel halvemaks kui enne seda oli. Seda teeb langenud vaim, keda piibel nimetab deemoniks. Deemon kontrollib inimese vaimu ja sellel on kohutavad tagajärjed.

Mis juhtub siis, kui inimesest vaim ära võtta?

Kui inimeses on vaid hing ja ihu. See on võimalik. Näiteks Taanieli raamat kirjeldab sellist sündmust. Kui inimesest võtta ära vaim, siis ta muutub pigem loomade sarnaseks, ta kaotas mõistuse. See juhtus kuningas Nebukadnetsariga. Piibel kirjeldab, et ta sõi rohtu nagu härjad ja viibis loomade seas. (Tn 4:30) Tal oli hing ja ihu. Ta elas, ta sõi, ta magas väljal. Kõike seda teevad ka loomad, neil pole vaimu. Edasi kirjeldatakse kuidas ta sai mõistuse tagasi. Enne seda kui ta kaotas vaimu, ta pilkas Jumalat, pärast seda kui sai vaimu, hakkas Jumalat kiitma, ülistama ja tänama (Tn 4:34) ehk teisisõnu sai oma veast aru! "Mulle tuli mõistus tagasi," kirjeldab Taanieli raamat. Ehk ta sai vaimu tagasi ja see oli uuendatud kujul. Sama toimub kõigi inimestega, kui nende vaim saab uuendatud, siis nad hakkavad Jumalat kiitma, tänama, tunnistama.

Vaatamata sellele, et inimeses on vaim, on see nii maha surutud, et selle funktsioonid on praktiliselt olematud, aga see vaim siiski meis on, vastasel korral me oleksime otsekui arutud, kes on mõistuse kaotanud. Midagi siiski toimib inimeses ka siis veel, kui ta on mõrtsukas, külmavereline (öeldakse), keda ei peata mitte miski. Kõik kes kaotavad enesevalitsuse, on pannud oma vaimu luku taha. Nende isikute käitumine sarnaneb pigem metslasele kui inimesele. Metslases puudub inimlikkus, mõistlik meel ja armastus. Barbari käitumises puudub igasugune armastus, need ei saa sellest väärtusest aru. Võib öelda, et ta on peaaegu mõistuse kaotanud. Võib öelda küll, et võtke inimesest ära vaim ja ta kaotab oma näo. Seetõttu vahel öeldakse "näotu lugu".

Jumal on vaim. Aga ka inimeses on vaim. Me oleme vaimolendid. Kas me tunnistame seda või mitte, siis kõigele vaatamata me omame kogemusi, et meie sees on veel midagi, mis on meie intellektile võõras, tekitab võõristust, kuna me ei saa sellest pärist hästi aru. Me ei saa aru kuidas on nii, et kui me teeme midagi halba, varjame halba, valetame, siis meie sees käivitub mingi seletamatu isik, mida me tunneme südametunnistuse piinade või lihtsalt südametunnistuse all. See on kõigil. Ainult et need, kes on oma vaimse isiku üha enam maha surunud, ühel hetkel enam ei taju midagi, neil on kivine süda, nagu piibel kirjeldab. Kui su südametunnistus hakkab tööle, siis see on ju imelik nähtus, kas pole? See ei olene arutlemisest. Sa võid mida iganes enese õigustuseks välja mõelda, aga südametunnistus jääb märku andma. Järelikult midagi on valesti, peaksid sa sellele reageerima.

Kuivõrd see on osa vaimu funktsionaalsusest, siis sellel funktsioonil on meile ja mitte ainult meile, ka ligimese armastamisele ning Jumala, Looja seisukohast oluline tähtsus meie hinge eest hoolt kandmisel. See on nagu viirusetõrje programm sinu arvutis, mida saab maha installeerida ning see lakkab hoiatamast. Kuid see on vaid üks vaimu ülesanne paljudest.

Kõige tähtsam on see, et selle nn isiku abil inimene saab suhelda Jumalaga. Kuna Jumal on vaim, siis ta pani ka inimese sisse vaimu, et inimene saaks Jumalaga kontakti ja rääkida. Kuid kristlased teavad, et kui nad võtavad Jeesuse vastu oma ellu, siis nende vaim saab uueks, aga nad saavad boonuseks osa veel ühest vaimust - Püha Vaimust, kes tuleb inimest nõustama, aitama ja see on võimas abimees, kes inimeses jääb elama seni, kuni ta käib koos Jumalaga või ta lahkub siit ilmast igavesse ellu, Taevasse.

Vaim omab inimese olemuses oma kindlaid ülesandeid ja on osa inimese tervikust, mis koosneb ihust, hingest ja vaimust.

Uskmatud ei tunnista vaimu kui sellist, vaid nad pigem ütlevad kõrgelt arenenud inimeste suhtes, et see oli suurvaim (= mõttetark). Nad arvavad, et inimese mõtted, iseloom ja omandatud teadmised ja arutlemised ongi tema vaim, aga see ei ole nii, see on osa hingest. See on hingeline. Vaimul on sellega seoses oma roll, ühendav ja vaimul on otsene tähtsus selles, kui tark inimene on. Samas nn suured mõttetargad ei pruugi üldse oma vaimu kasutada sihipäraselt, mida Jumal selles näeb ja tarkuseks peab. Sest teadmised, arutlemised ei ole veel tarkus, aga fakt on see, et ilma vaimuta kaotab inimene mõistuse. Võta ära vaim ja inimese mõtlev osa saab halvatud.

Niisiis need, kes ei ole usklikud, peavad suuri kirjanike, teadlasi, filosoofe jpt suurvaimudeks, aga see ei ole nii. Neil on lihtsalt teadmisi enam kui neil, kes ei ole selles valdkonnas ennast arendanud sellisel tasemel kui nemad seda tegid. Piibli seisukohast ei oma nende teadmised mitte mingit tähtsust ja see on ka loomulik, sest isegi siis kui üks teadlane suudaks mõista kogu teadust, ei teaks ta võrreldes Loojaga ikkagi suurt midagi, see oleks tühine võrreldes Vaimuga, kes selle kõik kokku pani ja valmistas. See on ikkagi tühine. Küll aga peab Jumal neid inimesi palju enamaks, kes on aru saanud kuidas vaimsed asjad tegelikult toimivad, mis rolli mängib selles ihu, hing ja vaim.

Kui Jeesus suri ristil, siis ta ütles mida?

Ta ei öelnud, Isa, sinu kätte ma annan oma hinge. Ta ei öelnud, võta vastu mu hing. Arst Luukas kirjeldab Jeesuse surma ristil. (Lk 23:46) Ta kirjutab täpselt. "Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!" Seda öeldes ta heitis hinge. Tema maisest ihust lahkus vaim ja hing.

Täpselt sama toimub meie kõigiga. Kui inimene sureb, siis temast lahkub vaim ja ta nö heidab hinge. Tema koht määratakse aga selle alusel, mis otsuse ta tegi enne seda, kas ta võttis Jumala vastu või elas koos Jumalaga. Kui ta elas oma elu ilma Jumalata, siis peab ta ka oma igavese elu veetma hukatuses, mis selleks on määratud. Neile, kes oma maises elus ei tahtnud Jumalast midagi kuulda, ei saa eeldada, et Jumal nende vaimu vastu võtab. Nad satuvad põrgu, sinna, mis on määratud kuradile ja tema langenud inglitele, langenud vaimudele aga ka langenud inimese vaimudele. See on väga lihtne.

Kurat visati taevast välja tema mässu tõttu koos seltskonnaga, siis loomulikult püüab ta Jumala vastu teha kõike mis võimalik veel on ja seda ta teeb inimestele, kes ei hooli Jumalast. See seltskond, vaimselt "surnud" inimesed, on tema käes, iga hing, kes sureb, satub põrgu, midagi ei ole teha. Otsus, mida sa teed siin, mõjutab sinu kohta pärast seda kui sa siit lahkud, igaveseks. Kui su vaim on "surnud" siis, siis see jääb nii ka pärast seda kui sa sured. Kui su vaim elab koos Jumalaga, siis sa elad koos Jumalaga ka pärast surma. Vaim määrab ära sinu hinge olukorra ja kvaliteedi mitte üksnes siin, maises elus, vaid ka seal, igavikus. Vaimust sõltub kõik. Ei oma tähtsust, milline on su ihu; milline on su hing, kui palju sa õpid, kas su iseloom teistele meeldib, millised on su teadmised. See kõik on vajalik ja me peaksime püüdlema kõike paremat. Määrab ikkagi ära see, mida sa võtad ette oma vaimuga. See on sinu käes!

Kui sa tahad oma vaimu uuendada, siis see ei ole teadmiste omandamine, vaid selleks tuleb pöörduda suure Vaimu poole, kelleks on Jumal. Tema pani üksnes inimese sisse vaimu (loomad ei saanud vaimu), seetõttu tema teab ja saab sinu vaimu uuendada. Aga sa pead tegema omalt poolt esimese sammu. Pöörduma Jumala poole läbi Jeesuse. Paluma andeks oma patud. Andma oma elu Jumalale, mis tähendab, et sa lubad tal ennast uueks muuta, millega sinu vaim "sünnib uuesti" ja see hakkab funktsioneerima nagu kord ja kohus ja sa saad endale lisaks abilise, isiku näol, kes on Püha Vaim. Tema parim osa selle kõige juures. Kes tõstab sinu vaimu uuele tasandile, mis muudab sinu elu täiesti. Sa õpid oma vaimu tundma. Sa õpid aja jooksul tundma Püha Vaimu ja kõik see teeb su hingele head. Vaim sinu sees ei ole enam varjusurmas, vaid see saab uue hingamise ja see saab olema koostöö uuel tasandil.

KAS HINGELIK ON DEEMONLIK?

Kindlasti mitte? Teisisõnu võiks küsida veel, kas hing on siis langenud vaim? Muidugi mitte! Jaakobus paneb "maise", "hingelise" ja "deemonliku" ühe dimensiooni peale, olete tähele pannud? (loe: Jk 3:15) Miks? Asi on nimelt selles, et langenud vaimud heideti Taevast välja, kuid sellegi poolest vaimolend, ent inetu - deemon, ta ei muutu hingeks. See ei muuda vaime hingeks, samuti ei muutu hing deemoniks; neil on ainulaadsed, erinevad tunnused ja funktsioonid, mille Jumal andis loomise ajal.

Kuivõrd hingel ei ole võimalik Taevas ringi kolada (nagu kirjutasime meie eelmises postituses), aga samuti langenud inglil ei ole asja enam Taevasse, siis Jaakobus panebki need ühe pulga peale ehk madalamale dimensioonile. Samas ingel on inimesest kõrgem, võimsam olevus. Aga maapeal loodud olevuste seas on vaim üksnes inimeses, hing aga kogu loomariigis. Näiteks on koeral hing, kuid koer ei pääse Taevasse puhtalt sel põhjusel, et temas puudub vaim. Küll aga on mõned hinged (kes on kogenud kehast väljumist) tunnistanud pärast rändamist, et nad nägid taevas loomi nt koera. See võib nii olla, aga kindlasti on see koht kõigest "taevas" (selle eesruum), mitte Taevas. Piibel kirjeldab, et isegi varblased on loetud ja Jumal hoolitseb nende eest, kuivõrd neile omistati hing, ent see ei tähenda seda, et nad pääsevad sama koha peale kuhu igavese elu pärinud inimhinged saavad koha. Niisiis, Jumal on selle teema lahendanud ja muuhulgas on olemas ka taevas, madalam dimensioon. Kõigele on mõeldud.

Jumal puhus oma Vaimu inimese sisse, kes siis ärkas ellu (algselt igaveseks), teised tehti lihtsalt valmis, millega said hinge. Hing ei ole kindlasti deemon või deemonlik. Jaakobus lihtsalt sellega annab mõista, et inimesed võiksid oma hinge eest hoolt kanda, teades, et nad ei ole siin üksi (kurat oma deemonitega valitseb maad) ning kui inimene jätab oma hinge hooletusse, siis ärgu arvaku, et kurat seda tähele ei pane ja asja niisama jätab. Kurat püüab varastada igat hinge kui ta vähegi saab. Paulus ütleb, et meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega. Ef 6:12  Näiteks panna mõne mehe pähe halvad kavatsused, mida viimane siis enese teadmata omaks võtab ja halvimal juhul teoks teeb. Selles kontekstis Jaakobus kutsub üles meid keelt talitsema, mis on hinge pädevuses, kas see kontrollib kõne või mitte. Kui inimeses ei ole Jumala vaimu, siis ta räägib mida ta hing õigeks peab ent see ei pruugi veel õige olla. Kui aga inimene laseb Jumala vaimul ennast korrigeerida, siis toimub selline omamoodi sümbioos (vanakreeka keelest σύν "koos" ja βίωσις "elamine") - Jumala ja inimese vaimu koos elamine, kus Püha Vaim tuleb meile appi ja blokeerib halvad sõnad enne kui need saavad välja öeldud. Teate küll millest ma räägin? Lihtsalt, sa ei saa välja öelda halbu sõnu, sest sinu vaim ei lase seda teha, sel viisil ta juhib hinge tegevust. See on üsna edukas, kui inimene on Jumala vaimuga uuendatud ja täidetud. Omast jõust sellega välja ei vea.

Kui inimeses on Püha Vaim, siis sinna deemon ei saa minna, küll aga saab deemon mõjutada inimest väljastpoolt - hingelaadi (mõtteviisi) kaudu.

SEGADUS SEOSES TAEVA(STE) KOGEMISEGA

SEGADUS SEOSES TAEVA KOGEMISEGA

Paljud esoteerikud õpetavad oma nn taevastest kogemustest, kuid kõik need on tegelikult "taevased" jutumärkides. Piibel räägib samuti taevast mitmes dimensioonis. Seetõttu need kes ütlevad, et nad on viibinud Taevas, samas pole hinge heitnud, - eksitavad teid oma kogetud väidetega! Kuidas?
Asi on nimelt selles, et nad räägivad sellest kuidas nad olid endast väljas ja mida kõike nad seal (mida nad nimetavad kui taevas) nägid, siis see võib kohati olla õige, aga see ei ole see koht mida kristlased tunnevad kui Taevas või mida piibel selleks kohaks defineerib. Niisiis, eksitakse millega?
Inimene koosneb hingest, vaimust ja ihust. Kui inimene ei sure, siis ta võib kogeda hingerändamist (nt unes, koomas olles jpt juhtudel). Sel puhul hing on otsekui inimesest väljas/ära, aga vaim on inimeses edasi, kuna inimene ei ole surnud! Siin aetakse segi asjaolu - nagu vahel öeldakse et keegi "heitis hinge", siis see ei tähenda, et ta hing lahkus kuhugi ära; vaid tähendab täpselt seda, et ta vaim lahkus ja ka hing (üheskoos), ta suri. Kui aga keegi räägib, et ta oli koomas ja nägi taevaseid kohti, siis ta tegelikult oli vaid taeva eelruumides, mitte Taevas kus on Jumala troon ja tema pühad. Näiteks seal ei ole langenud ingleid (deemoneid) sh kurat, kes visati Taevast välja. Aga kus nad siis on, tekib küsimus, eks ole.

Sest sinna (Taevas) jõuab inimene mitte siis, kui ta kogeb hingelisi elamusi, vaid üksnes siis, kui ta ihu sureb, mil lahkub ta vaim ja siis on tal võimalus olla koos Jumalaga igavesti või ta saab Jumalast lahutatud, olenevalt sellest, mis otsuse ta oma elus eelnevalt tegi. Sest kui ta otsustas elada oma maise elu ilma Jumalata, siis pole tal ka mingit lootust igavesele elule koos Jumalaga, ta vaim (sh hing) viiakse põrgu. See et ta vahepeal koges hinge äraolemist või hing nägi taevaseid kohti ei tähenda absoluutselt seda, et pärast surma ta sinna jääb. EI. Sest inimesel on peale hinge ka vaim ja selle alusel määratakse tema saatus. Hing on vaid osa inimese isiksusest, sh teadmised, iseloom, annid jms õpitud kogemused ja nn vaimne pagas, kuid vaim on hoopis midagi muud! Vaim asub inimese sees, mitte peas (!), kus on hing, vaid südames (!!!); see on isik - vaim, kelle abil inimene saab suhelda Jumalaga. Ka Jumal on vaim, mitte hing. (Ärge ajage segamini.) Inimesel on hing, kuid Jumalal ei ole hinge! Samas Jeesusel, tänu maisele elule on hing, Jeesus on Jumala poeg ja tema ülesannete täitmiseks siin oli tal hing ja nii ka igavikus, see on erand. Sel on oma põhjus, aga sellest mõni teine kord pikemalt.

Nii et ärge laske ennast eksitada neil kes ütlevad, et nad olid endast ära, vaimsel rännakul (taevastes sfäärides), siis tegelikult nende vaim ei rännanud kuhugi, sest muidu ta oleks pidanud surema ja ta pidi jõudma Taevasse (aga Taevast ei ole tagasiteed, nagu piibel ütleb), vaid sel juhul jääb ainus võimalus: hing rändas. Hing üksi ei pääse Taevasse lihtsalt nö ära käima ja sinna kohale vaatama. Samas on olnud tunnistusi, kus keegi on võetud kaasa, kuid see on toimunud koos Jeesusega, tema juhtimisel ehk kui Jeesus isiklikult kedagi sinna viib ja midagi tahab näidata. See on piibelik. Jeesuse käes on nö Taeva võtmed ja uks. Keegi ei saa Taevasse kui vaid Jeesuse kaudu.

Kuidas te vahet teete?

Uurige, kas ta süda seiskus. Kui ei seiskunud, siis oli see hingeline kogemus, kui süda seiskus, siis vaimne kogemus; sest vahel mõned surevad ja kohtuvad Jeesusega, aga Jeesus on nad veel tagasi läkitanud (mingi eesmärgi tõttu) ja siis on vaim inimese sisse tagasi pöördunud (kuigi ta ihu oli kliiniliselt surnud) ja inimene on ärganud ellu.

Niisiis, ärge teil olgu selle nähtusega mingit segadust ja olge tähelepanelikud, hinnake fakte, et te ei laseks ennast eksitada.

Kuidas sa aru saad, et Jumal räägib sinuga?

See on tegelikult väga lihtne.

Ühel suvalisel hetkel sa korraga tajud, et nüüd on su sees midagi sellist, mis peab välja tulema. Jumal tahab midagi öelda. Sa hüppad üles, otsid paberi ja hakkad mõtteid kirja panema. Seda, mida Jumala vaim sulle selgitab ja inspireerib.

Sa ei pea selle juures suurt arutama, aga sa koged ahaa efekti. Samuti need sõnad ja mõtted, mis sa saad, tulevad ise; ja tihti tulevad need justkui jutustused, selgitused, hoiatused, otsekui uudistevoog. Ent ühel hetkel see peatub ja siis sa saad aega neid lugeda. Sa tunned kohe ära, see pole võimalik! Kuna sa vaimselt ei ole selleks suuteline.

Kui sa nüüd veel mõne aja pärast loed uuesti neid mõtteid, siis sa imestad, kas tõesti mina olen selle peale tulnud?! Sa saad aru, et ei ole. Sa mõistad, et tekst on tõesti nii eriline, et sa ise ei suudaks selle juurde välja jõuda. Need ideed lihtsalt on nii erilised. Sest teksti autor on Püha Vaim, kes kristlase sees elab ja teda õpetab. Lihtne. Imeline.

Ja nii need pöördumised korduvad.

Sa ei tea kunagi ette, millal Jumal hakkab rääkima.

Fakt on see, et sa pead kuuldel olema või suutma häälestada ennast õigele lainele. Kui sind ümbritseb palju "müra" või segavaid tegureid, siis on sul raske seda teha.

Ta võib kõnetada sind igal ajal. Aga kui sa võtad tema jaoks aega ja teil kujuneb välja ühine "nõupidamine", siis Jumala vaim teab juba sinuga arvestada ja teie koostöö muutub regulaarseks ja viljakaks. Aga sa tunned kohe ära, et see on tema!

Kuid enamasti ei juhtu seda palvetamise ajal, kus sa pöördud oma küsimustega tema poole, sest fookus on sinu asjadel. Kui sa nüüd aga suudad oma vaimu vaigistada ja jääd teda kuulama, siis ta saab ka palveajal sinu vastu kõnetada ja rääkida seda, mida tal öelda on. Seetõttu see sõltub osalt ka sinust, kas sa oled valmis seda kõike vastu võtma.

Mõnikord ta lihtsalt ütleb, et pane ennast valmis või annab ette teema ja sa valmistad ennast selles juba ette.

Siis aga järgneb mõne aja pärast põhjalik pöördumine.

See ongi selline vastastikune kasulik koostöö, kus sinu poolt oodatakse eelkõige valmisolekut. See ei ole üldse nii tavaline, et sa kohe tead kuidas seda ära tunda (Jumala pöördumist). Kuidas reageerida, mida teha edasi ja kuidas panna vaim valmis ning kõik see vastu võtta. See nõuab omamoodi harjutamist, kogemust, aga kui sa praktiseerid, siis aja jooksul teie vahel tekib mõistmine, õigemini sa õpid teda tundma ja temaga suhtlema ning lõpuks see muutub loomulikuks, iseenesestmõistetavaks, igapäevaseks toiminguks, mille läbi sinu vaim saab otseses mõttes üles ehitatud ja sa oled võimeline edastama ka sõnumit teistele kui on vaja seda teha.

Piibel kirjeldab sellist pöördumist läbi paljude jumalameeste. Kõik jumalamehed on seda kogenud. Vaata lisaks ja näiteks ka mõningaid kohti piiblist: Jr 1:13, 28:12, 32:26, 33:1; Jn 1:1; Hg 2:20; Sk 7:8 jt

Kristlasena sa saad suhelda Jumalaga otse. Ole valmis, kui ta sind kõnetab. Te võite ju kõik ükshaaval prohvetlikult kõnelda, kirjutab piibel 1Kr 14:31. Taotlege innukalt prohvetlikult kõnelemist! (1Kr 14:39)

Hingedepäev on paganlik tava

Paar päeva tagasi tegime Kristliku Mõttevõra fännilehel postituse seoses hingedepäevaga. Selles tõime välja viite, paganlikule ohvriteenistusele ja tavale ning ühtlasi ka hoiatasime, et kes sellist praktikat teevad, ei päri jumalariiki.

Samuti lisasime, et hingedepäeval ei ole midagi pistmist kristlusega.

Mida siis siinkohal tahame täpsustada, millest see ikkagi tuleb, et kristlased on tähistamas hingedepäeva.

Asi on nimelt selles, et hingedepäeva kehtestamise ajalugu küünib tuhande aasta taha, kuna 1006 aastal katoliku kirik kehtestas usus surnute mälestamise päeva, millega tegelikult avati uks paganlikule praktikale ja tavale kirikus. Piibel on selle vastu selgelt väljendatud tõed. Algkoguduses ei olnud hingedepäeva, see oleks karmilt hukka mõistetud. Samuti põrkuvad need vastu Jeesuse seisukohavõttu. Ta ei rääkinud hingedepäevast, vaid hinge väärtusest, mis hingega juhtub ja mis meist saab siis kui me sureme. Tuletage siis seda meelde!

Me kõik peame meeles surnuid ja selles pole midagi halba, kui me mälestame neid regulaarselt. Kuid teadupärast ei surnud sinu lähedased inimesed ühel ja samal päeval, vaid surmapäev on neil erinev ja sa meenutad nii nende sünni- kui ka surmapäeva.

Halvaks läheb asi aga siis, kui selle käigus hakatakse tegema ja tehakse sakraalse tähendusega toiminguid, iseäranis püütakse kutsuda välja hinge või tehakse ohvritalitusi, näiteks tapetakse mõni loom ja siis viiakse sellest valmistatud roog esivanema hauale või jäetakse see kuhugi, kuhu arvatakse et nende vaim võiks tulla.

Sel puhul on tegu otseselt ebajumalateenistusega, mida piibel rangelt ära keelab ja kes seda teevad, need ei päri jumalariiki. Mis nendest saab? Piibel kirjutab, et nende koht on tulepõrgus. Nii ongi.

Täna ei ole hingedepäev üldsegi mingi süütu lahkunute mälestuspäev, vaid vägagi ohtlik ohvriteenistus ja paganlik tava enam kui kunagi varem, mida avalikult ka interneti teel kutsutakse tegema. Ojaa, muidugi ei keela me teil seda teha, meil kehtib usuvaliku vabadus, ent ometi peate teadma, millised on selle ohvriteenistuse tagajärjed.

Iseasi on küünla süütamine lähedaste kalmul, mis iseenesest ei ole riitus, kuid üksnes seni, kui inimene ei hakka tegema rumalusi, näiteks püüda hingega suhelda. Teadupärast hinged on igavesed, ent surnud hinged ei ole vabalt ringi uitavad tegelased, vaid need on kas taevas või põrgus. On vaid kaks kohta, kas hing läheb Jumala juurde või mitte. Arvates, et hinged on tegelased, kes meid külastavad ja tulevad koju või kalmule, on sügavalt ekslik ka paganlik ebausk. Kurjad vaimud tulevad, mitte hinged. Seetõttu kes teevad hingedepäeval sakraalseid toiminguid, tegelikult üritavad suhelda kurjade vaimudega. Loomulikult on see võimalik. Aga inimene saab seda, mida ta soovib. Kui ta tahab suhelda vaimudega, siis see annab vaimule selge loa tulla ja sekkuda inimese ellu, mis aga on juba kurjast ja täielikult kristliku usu ja praktika vastane akt ning eelkõige selle inimese vastu suunatud.

Arvates, et me saame kontakti hingega tulevad välja vaimud, mis ei ole kaugeltki nii süütud, kui meile võivad nad tunduda.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kirik on ennegi teinud iseendale karuteene ja selleläbi kaotanud palju hingi kuradile. Aga kuna kirik, see oleme ju kõik meie ja kuna inimesed on ekslikud, siis on ka kirikus läbi aegade tehtud vigu, mida kahjuks veel täna ei julgeta tunnistada ja ikka ja jälle kohtab neid, kes üritavad musta valgeks rääkida. Kleebivad tõe kinni. Lootes et see lunastab vead. Kahjuks mitte. Seetõttu me oleme kindlalt seisukohal, et kristluse ja kristlastele pole mingit kasu hingepäevast, vaid sellest võib tekkida kahju, kui selle juurde tuleb ebajumalateenistus. Hull on lugu aga siis, kui see muutub korvamatuks ja hing läheb hukka.

Seetõttu kui sa küsid täna, kas me keelame surnute mälestamist? Siis loomulikult mitte. Aga meie teeme seda siis, kui selleks on alust. Sünnipäeval, surmapäeval ja mõnel muul päeval. Ent kindlasti ei pea Kristlik Mõttevõra õigeks hingedepäeva tähistamist juba eelpooltoodud põhjustel ja pigem kutsume inimesi iseäranis kristlasi üles tervele mõistusele ja puhta usu juurde. Eriti siis usupuhastusajal. Tuletame meelde, mida tegi Martin Luther. See oli tollal täielik tabu. Ent täna me alles mõistame, mida see mees sisuliselt tegi. Tänu Jumalale!

Tulgem tagasi puhta usu ja puhta tõe juurde, sest pooltõde ei tee vabaks, vaid tõde.

Olge mõistlikud ja hoitud!

Kuidas Jumal kutsub inimest?

Kõigepealt ta püüab pöörduda inimese poole ja köita tema tähelepanu. Ta võib seda teha mitmel erineval moel.

Sa võid märgata ennast tegemas ja mõtlemas asjadele, mida sa varem ei teinud või pidasid imelikuks. Nüüd pakub see sulle huvi. Näiteks leiad ennast ühtäkki mõtlemast usuteemal või üleloomulikel asjadel. Jumal juhib sinu tähelepanu neis asjus mistahes eseme, inimese või olukorra läbi. Ei ole olemas ühtegi kindlat viisi, kuidas ta seda sinuga teeb, sest ta võtab iga inimest väga personaalselt, sa oled eriline. Ei ole olemas kedagi teist nagu sina. Sa oled ainulaadne ja nii võtab seda ka Jumal. Kuna ta teab ja tunneb sind. Seetõttu ta valib tähelepanu äratamiseks just need viisid, mis sinu olukorras sobiv on, et sa märkaksid ja mõtleksid selle kõige üle.

Ta võib teha mõne ime enne sinu ja tema suhte algust, sest mõned inimesed ei usu enne, kui nad ei ole näinud imet, oma silmaga. Seetõttu nende inimeste tähelepanu võitmiseks ta võib tekitada nende silme all ka mõne üleloomuliku nähtuse või olukorra, mille üle sa hakkad mõtisklema. Veider olukord, mis tundub kummaline, erakordne juhtum, igatahes pole selles midagi tavalist. Või päästab sind õnnetusest, mis aga selle juures tundub eriti kummaline on see, et sa saad enne seda märguandeid, aga nii nagu ikka, alles pärast juhtumit mõtled, olin ma alles rumal, ma oleks saanud ju seda kõike ära hoida, kui ma oleks neid märke tähele pannud. Oma vaimusilmas sa tajusid neid, kuid pidasid totruseks.

See tundub samuti eriline, kui sa saad terveks emotsionaalselt või füüsiliselt mõnest pahest, millega oled sa pikki aega maadelnud, püüdnud ennast parandada, aga jõuetult. Näiteks võtab ära suitsetamise tahte. Päeva pealt. Kes on kaua suitsetanud, need on ainetest sõltuvad. Samuti on nad sõltuvad seltskonnast. See on emotsionaalne sõltuvus. Kellega ta varem koos suitsetas, kes neile suitsu pakkus ja kutsus koos suitsu tegema, kuid nüüd julgeb öelda: tänan, ei. Ühtäkki saab inimene hetkega vabaks ning ta ei tunne mingit sõltuvust, ta organism ei vaja enam seda ainet. Arstid teavad, et see ei ole normaalne, nii ei ole võimalik! Aga see ongi ime. Seetõttu tulebki näha, et selle taga ei olnud sinu tahe, vaid Jumala kutse ja pöördumine.

Siis ta võib su teele juhtida inimesi , kes on usuga kokku puutunud või samuti tunnevad huvi nende teemade vastu mida sina uurid, millega sa kokku puutud. Kus sa tajud, et su huvi usuasjade vastu on ebatavaliselt kõrge, palju enam kui enne ning sa mõtiskled selle üle iga päev, kuigi sa isegi ei mäleta, millal sa seda varem viimati tegid.

Ka võib sulle tulla imesid või üleloomulikke nähtusi, nägemusi, kummalisi unenägusid, ingleid ja kõike muud vaimumaailmast.

Võimalik, et sa astud läbi mõne kiriku ukse ja satud jumalateenistusele või jääb sulle poes silma mõni esoteeriline raamat. Kummaline, sa võtad selle kätte ja lappad seda. Ise ka ei tea, miks sa seda teed.
Sa võid lugeda piiblit. Kuid enamus sellest tekstist jääb arusaamatuks, tundub igav, kummaliselt väljendatud ja sa mõtled, mis sinul kõige sellega pistmist on. Aga, kuidas nad seda loevad.

Nii või naa, hakkavad su elus toimuma erilised nähtused ja leiavad aset sündmused, mis viivad su mõtted igavikulistele teemadele, kus sa leiad ennast mõtetelt: kes ma olen; mis minust saab; mis saab kui ma suren; miks ma üldse siin elan; mida ma elult ootan?

Inimene on oma põhiolemuselt vaimolend, kes suudab naerda, nutta, nalja teha. Loom ei saa aru huumorist. Selle mõistmine on omane vaid vaimolendile. See tähendab, et meie peas on mitut liiki mõtted. Elu ei ole ainult söömine, seks ja surm. Inimese sees on vaim ja peas olevad mõtted võib liigitada.

1. Minu arutused ja loogilised käigud ning teadmised.

2. Kellegi teise mõtted, kus sa vahel leiad ennast: imelik (!), et ma seda mõtlen! Ja kui see mõte avaldada, siis sa tunned piinlikust, õõvastust, võõristust ning seetõttu ongi need kellegi teise mõtted, aga sa ei tea kelle (?). Sulle need igatahes ei meeldi ja tunduvad võõrad. Ma ei taha enam sellest mõelda, on ju? Need võivad olla halvatahtelised, kavalad, eksitavad, näivad heatahtlikud, kui suurendavad halba kellegi suhtes. Inimene on mõjutatud vaimumaailmast sh deemonitest, ei tohi unustada.

3. Samuti mõtted, mis on tuntud kui kõhutunne. Inimesed vahel räägivad: mu kõhutunne ütles seda. Aga ma ei teinud, pidasin seda totruseks. Näed nüüd mis juhtus... Miski sinu sees annab sulle veel märku, annab mõtlemisainet, mis on oma eesmärgi poolest hoidev, lootust pakkuv, armastust väljendav, vahel ka noomiv (südametunnistus), kuid kindlasti need mõtted ei ole loogilised arutlused, kuidas sa lahendad mõnda matemaatika ülesannet.

Kuna inimene on loomult võimeline mõtisklema enda sees, suhtlema ja vastu võtma vaimseid mõtteid, siis ka Jumala pöördumine toimub vaimses sfääris, vaimutasandil - kolmes "lainepikkuses".
Kui Jumal kutsub inimest, siis see tabab ennast mõtetelt, millel võib olla üleloomulik iseloom, aga vahel ka täiesti loomulik tunnus või segatud, osake mõlemast.

Vaimumaailm mõjutab inimest pidevalt, ka tema enese teadmata, tahes tahtmata puutuvad kõik kokku ühel või teisel määral asjadega, mida on raske loogiliselt ära seletada. Loogika ongi selleks, et inimene suudaks kõige selle juures ellu jääda, käituda arukalt, mitte kergeusklikult ja naiivselt ning hukkuda.

Seepärast öeldakse vahel, ta on vaimulik, mis sisuliselt tähendab seda, et ta on harjutanud oma meelte abil vahet tegema headel, halbadel ning loogilistel mõtetel, et neid ära tunda ja seda kõike heas mõttes ära kasutada ning miks ka mitte, olla nõustaja. Ka vanemad usklikud on harjunud ja kogenud, kes võivad teha kõike seda mida vaimulikud suudavad.

Niisiis, kui sa oled midagi sarnast läbi elanud või kogenud, siis tea, et Jumal kutsub inimest tema elu jooksul paar korda. Inimese vaim võib olla nii koormatud kõige muuga, et ta ei pruugi kohe taibata, milles asi on. Nii kutsub Jumal inimest ja kui sa midagi sellist koged, siis on õige aeg! Jumal on pöördunud sinu poole. Pane tähele...

Miks ma olen kristlane?

Kui ma küsin endalt, miks ma olen kristlane? Siis sellele küsimusele on ainult üks õige vastus. Kristlaseks saadakse paljudel põhjustel. Kui kristlaste käest küsida, kuidas sinust sai kristlane, siis nad nimetavad erinevaid asjaolusid, isiklikke, mentaalseid, emotsionaalseid põhjuseid, materiaalseid, enamasti on kõigil erinevad - isiklikud, kuid ükski neist nimetatud asjaoludest ei ole tegelik põhjus, miks inimesest saab kristlane.

Kristlaseks ei saada, vaid kristlaseks sünnitakse. Kuid selleks, et inimene tuleks kristliku usu juurde, on vaid üks mõjuv põhjus: inimene saab isikliku, personaalse kutse - Jumal kutsub teda isiklikult.

Kui Jumal inimest isiklikult ei kutsu, siis võib inimene arvata vahete-vahel, et ta on kristlane (Seetõttu on maailmas palju probleeme tekkinud libakristlaste tõttu, kes tegelikult Kristust ei tunne isiklikult ja teevad vahel halba kristlusele ja Kristuse nimel.), kasv või ainuüksi sel põhjusel, et ta pooldab kristlikku maailmavaadet, või tal on kristlik taust, ta on kasvanud üles kristlikus perekonnas. Kuid tegelikult ta ei ole kristlane. Kristlane on vaid see, keda Jeesus on isiklikult kutsunud. See võib olla sulle üllatus? Vähemalt siis, kui sa arvad, et su vanemad on kristlased ja siis oled ka sina, ei ole, sa ei ole kristlane seni, kuni sa ei ole kutsutud ja sa ei ole Jumalat vastu võtnud.

Selleks et saada kristlaseks, on muidugi vaja teada, kelleks sa saad ja mida see seisund endaga kaasa toob, kuid sellest on vähe! Isegi siis, kui sa hakkad nö ise kristlaseks ja arvad, et sa seda oledki, siis sa ei ole ühtki veel kristlane seni, kuni sa ei ole Jeesust vastu võtnud. Ega piibel ilma asjata ei hoiata, et paljud ütlevad viimsel Kohtupäeval, et ma tunnen Sind, kuid Kristus vastab, mine ära igavesse tulle, Ma ei tunne sind (Kui sa oled piiblit lugenud, siis sa tead, mida ma siinkohal mõtlen.) See tähendab seda, et inimene võib mängida kristlast ja paljud on kristlust matkinud ja matkivad ka täna, kuid kristlus on midagi enamat kui kommete täitmine ja usund. Kristlusega kaasnev elav suhe Jumalaga. Kas sa koged seda?! Ok.

Kui nüüd tulla KUTSE juurde, siis Jumal on nii seadnud, et ta kutsub inimesi personaalselt. Umbes samal viisil, nagu Jeesus valis endale jüngrid, 12 apostlit. Mida ta tegi? Ta kutsus neid isiklikult. Mida need tegid? Nad vastasid Jeesuse kutsele ning neist said tema järgijad, kristlased. Kutse on midagi isiklikku. See ei ole ajalehekuulutus, kuigi ta seda võib olla, vahel kui inimene saab südamesse minna ja osaleda mõnel krusaadil, evangeelsel üritusel.

Kuid Jumala kutse tähendab eelkõige seda, et Jumal pöördub sinu poole ja kui ta seda teeb, siis sa tajud seda, üsna märgatavalt. Sul on valik, sa kas järgned, nagu Peetrus, kes jättis maha kalavõrgud ja elupõhise ameti (Sa ei pruugi seda teha, kui ei ole vaja.) ja järgnes Issandale, või sa ei järgne. Sa ei lükka kutset tagasi, aga sa ka ei vasta tema kutsele.

Jumal kutsub inimest uuesti (Aga ära sellele lootust pane.) ja teeb seda paar korda inimese elu jooksul.

Kui sa hästi järgi mõtled, siis ka sinu elus võis olla periood, kus sa mõtlesid Jumala peale või küsimustel, mis sinust saab, kes sa oled ja mis on sinu elu mõte? Sa mõtlesid asjadele, mis on igavikulised, vaimsed, sa puutusid erineval viisil kokku usklikega või Jumal juhtis sinu tähelepanu, isegi alateadlikult, sa ei pruukinud mõsta, et Ta seda teeb, aga su tähelepanu köitsid vaimulikud asjad.

Niisiis. Sinu elus võis olla inimesi, kes püüdsid sulle rääkida, personaalselt, Jeesusest.

Kui sa hästi järgi mõtled, siis sa võisid kogeda mingil perioodil intensiivset huvi või nö kokkusattumust vaimulike asjade, esemete ja ka inimestega. Kõigil on see nii. Jumal kutsub kõiki, kuid teeb seda erineval ajal ja viisil. See ei ole manipuleerimine ega massipsühhoos, vaid see on personaalne lähenemine otsekui sa saad kutse osaleda milleski, nt kutsutakse sind pulma. Selline kutse on ju personaalne.

Jumal kutsub nii kõiki inimesi. Jumal teab meie elu algust enne kui me siia ilma sünnime ja teab ka millal meie elu lõpeb, nii et Jumal kasutab seda vahepealset perioodi ja püüab saada iga inimesega kontakti, taastada patu tõttu katkenud side ja äratada üles inimeses surnud vaimne inimene, et teda päästa igavesest hukust.

Näiteks mind - isiklikult on Jumal kutsunud mitu korda. Kui ma hästi järgi mõtlen, siis esimest korda toimus see siis, kui ma olin 16-17 aastane, siis ma täheldasin oma elus elavat huvi vaimses suunas, kuid sellele ei järgnenud tulemust. Vahest ka seetõttu, et tollal ei olnud kedagi, kes oleks mind konkreetselt kirikusse tirinud. Minu kätte sattus väga huvitavat kirjandust, mul tärkas küll huvi, minu ellu tulid mõned usklikud, kuid sellega asi piirdus, mitte selletõttu, et keegi teine oleks olnud süüdi või Jumal oli saamatu, et ta ei suutnud mind tirida vägisi, ära pöörata (nagu vahel halvustatakse), vaid seetõttu, et mu huvi jäi leebeks ja see oli üldse enese otsimise aeg ja ma läksin Jumalast ikkagi kaugemale ja ei võtnud teda tõsiselt. Ma ei lükanud kutset küll tagasi, aga ma ei võtnud seda ka vastu.

Siis läks mööda hulk aastaid, umbes ligi 20 aastat enne, kui Jumal pöördus mu poole uuesti ja kustus mind. Seekord toimusid minu elus taas sündmused, selged märgid, mis juhtisid mu huvi ja mõtted vaimsetele asjadele. Loomulikult oli selleks ka isiklikke põhjuseid nagu alati on. Kuid kutse vastamise ajendiks oli ikkagi tajutav nn ahhaa efekt, äratundmine, et Jeesus või siis tollal minu jaoks veel lihtsalt Jumal ja vaimsed asjad hakkasid minu ellu ühtäkki tekkima kumulatiivselt ja nii juhtis päev-päeva järel Jumal mind enese juurde, kuni ma lõpuks sain aru, et see oled sina Jumal, Sina, kes kõnetab mind isiklikult. Ma ei ütleks, et kuuldavalt, vaid ma mõistsin, et need mõtted ja sündmused, seigad elus ja kokkusattumused ei olnud minu enese tegevusest tingitud, mitte minu soovid, tahe ja mõtted; ei olnudki pelgalt ka juhused, vaid Jumala poolt hästi organiseeritud Kutse edastamine, Tema ära tundmiseks, aru saamiseks ja lõpuks tunnustamiseks. Sest kui keegi võtab Kutse vastu, siis ta ju tegelikult aktsepteerib kutse saatjat.

Kui Jumal kutsus mind teist korda, siis ma võtsin ta kutse vastu ja andsin oma elu Jumalale. Täpselt nii see oli. Taipamine ei tulnud silmapilkselt, kuid see oli umbes nii, et ma olin otsekui sündimata beebi loote vedelikus, kõrvad vett täis :) Kes võis kuulda küll ema häält läbi kõhu, kui ema rääkis; beebi, kes peagi hakkab sündima, kuid omamata vähimatki aimu sellest, kes temaga räägib, mis heli see on, mis on selle tähendus, milline on ema ja üldse, milline see maailm on, kus ma ju ei elanud veel, vaid loksusin oma pisikeses kotikeses. See sai olla vaid ähmane hääl, kuid see ei saanudki olla selgem, sest ma olin sündimata veel. Kuid Jumal suhtleb meiega delikaatselt, sest Jumal ei pööra kedagi vägisi oma usku, vaid ta kutsub! Sa ei saa isegi valida päeva, mil sa kutse saad ja samuti sünnid, sest see on ette otsustatud ja teada, millal su aeg saab täis ja ema sind ilmale toob. Sa ei saa valida ka seda, kuidas sa sünnid. Tegelikult ei sa valida mitte midagi. Kõik on ära otsustatud ja ette ja taha ära tehtud. Nii on ka vaimselt, kui inimese vaim sünnib uuesti. Ja ka kutse vastu võtmist on võimalik vaid kinnitada.

Alguses, enne uuestisündi (Ega Jumala kõne eesmärgid ja mõtteid tuli õppida tundma, nagu rääkima); kui emotsionaalselt (naeratus, soojus, hoolivus, armastus) oli need, millest saab noor kristlane aru, see on küll vaevumärgatav "kõne" ja inimese poolt saab siin olla vastuseks vaid abitus ja usaldus, et keegi kuuleb ja näeb ja vastab ning hoolib ja õpetab, ent see oli tajutav tunne, piisavalt ja märke oli mitmeid, mida siinkohal ei jõua üles kirjutada.

Aga küll sa tunned ära sulle tehtud märgid. Vähehaaval, kui ma taipasin et Jumalaga on võimalik rääkida, Temaga kõnelda (mitte ainult palvetada), siis lõpuks läks mõistus lahti rohkem, eriti siis, kui mu vaim sündis uuesti, alles sellest hetkest tekib de fakto üldse võimalus usklikul hakata suhtlema oma Jumalaga ja teda näha, nii nagu vaja ja mis muud, kui värske kristlasena on esmane armastus ikka väga tugev ja siiras ning kus inimene püüab õppida tundma oma Loojat, milline ta on, mida ta mõtleb... nii miljon muud küsimust. See tunne on ülihea, kui sa saad patud maha panna ja su vaim on taas võimeline pärast seda aru saama, sest Jumal on vaim ja vaimseid asju tuleb mõista vaimselt.

Nõnda siis, sealt edasi algab uus elu, koos Jeesusega ja ütleks nii, see on uskumatult põnev ja igav küll ei hakka. Tõsiselt huvitav elu ja põnev on õppida tundma suurt Jumalat ja Isa ning tema Poega ja Püha Vaimu, niivõrd, kuivõrd see inimesele üldse võimalikuks on tehtud, aga isegi selles ei pea lootma inimene oma tarkusele, vaid Jumal ise õpetab oma Püha Vaimu abil, juhatab ja räägib inimese vastu, otsekui ema oma vastsündinud beebiga, püüab teha ennast beebile arusaadavaks. Ise ka teate, kui vaevaline see on, aga laps õpib kiiresti. Ja Kutse on seda väärt!

Seetõttu, mitte kunagi ära arva, et inimesest saab kristlane seetõttu, et ta püüab hakata kristlaseks, või et ta on eluheidik, kuigi ta seda võib olla, või ta on hirmus patukott, ka see võib olla õige, aga Jumal kustub kõiki ja Jumal ei tee vahet, kui patune keegi on, et a´la kõigepealt patusemad ees ja siis need, kes vähem patused. Mingit skeemi kutse edastamisel vaevalt et keegi teab. Üks on kindel, Jumal tunneb meid kõiki isiklikult ja armastab meid, seetõttu ta pöördub isiklikult meie kõigi poole ning ainus ja tegelik põhjus kristlaseks saamiseks on Jeesuse kutse. Ma olen kristlane, sest ma sain kutse, Jumal kutsus mind.

Tunne ära, kui ta kutsub sind ja ära lase seda võimalust käest, sest see võib olla sinu viimane võimalus. Kui Jumal kustub, siis see ei ole mingi tavaline kutse, vaid see KUTSE viib sind otsejoones igavesse ellu! See on kõige väärtuslikum kutse, mida sa oma elus saada võid. Võta SEE KUTSE vastu!

Mõtle positiivselt!

Lugesin täna (10.09.2011) Postimees nädalalisa Arter, kus 24. lk oli humoorikas ristsõna, mille piltidel kujutati politsei autoga hiljuti juhtunud õnnetust. Selle pildil ütleb üks politseinik teistele "See läks küll nüüd pahasti!" Teine vastab "Mõtle positiivselt - politsei pole kunagi ...!" mille vastuse saamiseks tuleb lahendada ristsõna. Esimene mõte, mis selle lause lõpetuseks tuli pähe oli: "jäänud süüdi liiklusõnnetuses". Kui me lastega lugesime kokku tähtede arvu, siis avastasime, et ristsõnast puudub just sama arv tähemärke. Kas see on kokkusattumus? Pigem mitte, arvan ma. Ilmselt on selline arvamus välja kujunenud tänu meedias kajastatud sündmustele. Aga see selleks. Keegi võiks siiski selle ristsõna ära lahendada ja selgitada lahenduse, kas selline eelpool toodud vastus või need sõnad olid oodatud ristsõna lahendus. Kuid ma ei tahtnud sellest kirjutada.

See mõte - "mõtle positiivselt," hakkas minu vastu rääkima ja mulle tundub, et Jumal tahab midagi selle läbi öelda.

Edasi ma jäin mõttele, et on ju nii, inimesed mõtlevad kahel viisil, ühed positiivselt, teised negatiivselt. Ühed on optimistid, teised pessimistid. Mis te arvate, mida Jumal tahab?

Olenemata sellest, kas inimene tunneb isiklikult Jumalat või kas ta on Jeesuse vastu võtnud, siis sellele vaatamata toimub tema peas lahing mõttetasandil. Eks ole? Sest kas sa oled usklik või ei ole, siis mõtlemisest sa ei pääse. Sa pead mõtlema oma peaga ja siis tegema järeldused, kas uskuma või mitte. Need kes usuvad, on optimistid, kes ei usu, on pessimistid.

Kui nüüd jätta piibel kõrvale, siis me võime küll öelda, et positiivne mõtlemine viib edasi. Negatiivne mõtteviis takistab inimese elukorraldamist üleüldse.

Kui me aga loeme piiblist kasvõi evangeeliumeid, siis mida me sealt leiame? On ju kirjeldused, kuidas inimesele tuletatakse ühel või teisel viisil meelde ikka seda sama mõtet - mõtle positiivselt. Kuid seda öeldakse teiste sõnadega. Selle juures öeldakse veel seda, et Jumal mõtleb inimesest positiivselt ja usu seda, mida Jumal mõtleb sinust! Kas pole hea teada, et Jumal ei mõista kohut meie üle vaid mõtleb head ja armastab, ükskõik millised me siis oleme, kas head või halvad, Jumal soovib olla meie julgustaja ja sõber. Kas sa teadsid seda? Kas sa usud seda? Kui sa usud, siis sa pead mõtlema positiivselt.

Ainult positiivne mõtteviis on usust, negatiivne mõtteviis sisestab pessimismi ja kartust. Hirm on usu vastand.

Jumal ütles, ära karda. Ma olen sind päästnud oma Poja vere läbi igavesse ellu ja sa saad õigeks mõistetud usu läbi Jeesusesse Kristusesse. Mida sa pead tegema, et saada päästetud (nii küsisid inimesed tihti Jeesuselt)? Sa pead uskuma! Usust saad sa õigeks mõistetud. Tegudest pole kasu. Meid mõistetakse õigeks usust, kirjutab Rooma kiri. Vahel tulid inimesed Jeesuse või usklike juurde ja küsisid: mida ma pean tegema, et saada õigeks. Ja neile vastati: usu ainult - ja saad sina ja su pere päästetud. No kes ei tahaks saada päästetud?! Tahate ma ütlen teile kes? Saatan.

Saatan on see, kes sisestab inimeste mõttemaailma pessimismi ja negatiivseid mõtteid. Seetõttu on äärmiselt tähtis mõelda positiivselt. Jeesus mõtles positiivselt. Tagajärjed pidid olema positiivsed, kui need seda polnud, siis oli see kas kaval eksitus või viga või tuli proovile panna. Saatan oli see, kes kiusas Jeesust kõrbes 40 päeva. Mida saatan tegi? Ta suhtles Jeesusega. Ta ütles igasuguseid mõtteid - viitas piibli kirjakohtadele. Need olid Jumala sõna mõtted, millele ta juhtis Jeesuse tähelepanu. Kuid Jeesus tegi mida? Ta mõtles positiivselt ja läbis kõik kõrbekiusatused edukalt. Saatan ei suutnud Jeesust petta, kuna Jeesus võttis saatana poolt toodud kirjakoha ja mõtles positiivselt. Saatan ei suuda mõelda positiivselt. Ta on "prokurör" - süüdistaja ja valede isand, ilma Jumala väest ning tarkuse vaimust. Ta võib tsiteerida kirjakohti ja väänata Jumala sõna oma äranägemisel, kuid need ei sobi antud konteksti, et sellest tuleks midagi head ja positiivset.

Kui sa pole usklik, aga mõtled positiivselt, siis see on suur samm usu ja kordamineku suunas, aga palju enam saab see õnnistada sind siis, kui sa käid oma elu koos Jumalaga. Jumal on hea. Kui sa mõtled positiivselt, siis sa mõtle ka selle peale, millised on selle mõtte tagajärjed, millest sa positiivselt mõtled juhul, kui neid teostada. Kas see toob head või külvab kurja?

Meie peas keerleb iga päev palju kurje mõtteid ja meie mõtteviis võib olla kurjusest täidetud, aga me võime mõelda ka häid mõtteid, kuid eksida. Mõtle positiivselt ja kustuta oma peast ära kõik mõtted, mis takistavad sinu elu korraldamist või loovad olukorrad, mille tagajärjed võivad olla halvad, seda mitte üksnes isiklikult sulle vaid ka kaasinimestele. Armasta oma ligimest.

Kui sa mõtled positiivselt, siis analüüsi oma mõtteid. Jeesus tegi sama.

Ta ei testinud läbi mitte üksnes oma mõtted, vaid aitas teha seda ka inimestel, kes teda kuulasid; vahel andis ta nõu vastu inimeste tahet, kui need arvasid tegevat head, kuid Jeesus nägi kaugemale, mis olid nende mõtete tegelikult tagajärjed ja vead.

Jumal tuleb kristlastele appi oma Püha Vaimu läbi, kes on inimese abimees, nõuandja ja juhendaja Vaim.

Maailmas on palju deemoneid ja kurje vaime, kes kõik püüavad inimesi juhtida just mõtete abil eemale Jumala tahtest ja eksitada võimalikult palju inimesi, et need ei võtaks kuulda Jumala häält ja head nõu, vaid hukuksid ja langeksid saatana kätte.

Uskuge mind, et saatan ei tee selliseid trikke mitte üksnes usklikke taga kiusates, vaid teeb seda iga päev ka nende inimestega, kes ei taha uskuda Jumalat ja mõtlevad ise omi mõtteid üksi - lahus Jumalast. Kui sina oled üks nendest, siis arvesta sellega, et vaimumaailm on meie ümber sõltumata sellest kas me seda näeme, usume või tahame või ei taha ja pole inimest, kelle peas poleks olnud mõtteid, mille avaldamine oleks piinlik. On ju nii?! Kust need mõtted tulid?

Inimene sünnib siia maailma ja õpib ümbritsevat elu tundma ja vaimne reaalsus on see, et iga päev võib meie peas olla mõtteid, mis tegelikult ei kuulu meile või ei ole meie mõtted. Mõtle selle peale - mõtle positiivselt!

Paul Gauguin: Kollane Kristus

Paul Gauguin (1848-1903) teenis leiba börsimaaklerina ja vabadel hetkedel hakkas tegelema maaliga, kellest aja jooksul sai maalikunstnik. 34-aastasena astus otsustava sammu, jättis küllaltki tasuva pangaametniku elukutse ja pühendus täielikult maalikunstlile, hiljem ka skulptuurile ja puunikerdustele ning on jätnud meile suurepärased teosed, millest mõned on eriti tähelepanuväärsed.



P.Gaugin, autoportree (koos Kollase Kristusega), maalitud 1889.

Varasemates töödes on tunda neoimpressionistide mõju, kuid alates 1886. aastast võtab ta kunst uue suuna, mis väljendus lahtiütlemises impressionismist ja püüdles lihtsustava laadi poole. Ta pidas ennast sünteetikuks. Ta pidas lugu ka arhailisest kunstist ja ütles, et pärast Raffaeli esinev kunst pole kunst. Gauguin töötab mõni aeg koos van Gogh´iga Arles´is, Prantsusmaa lõunaosas. 1891. aastal asub ta Tahiti saarele, siis uuesti Prantsusmaal, lõpuks sureb ta kõigist mahajäetuna pidalitõbisena ja unustatuna Dominique ´i saarel.



Pildil: Christ jaune Tremalo, tundmatu skulptori teos, Pont-Aven, 189 x 133 cm.




Paul Gauguin poolt maalitud Kollane Kristus - "Il Cristo giallo" (prantsuse keeles) on detailides üsna sarnane, kas pole?! See on maalitud sügisel 1889 Pont-Avenis.



Paul Gauguini "Le Kristuse vert", Roheline Kristus, maalitud 1889 Pont-Aven, Prantsusmaal. Koos Kollase Kristusega peetakse neid sümbolismi võtmeteosteks. Topograafiliselt on kujutatud Atlandi ookeani rannikut, Le Pouldu.

Tegelikult ei ole tema loomingus sidet impressiionismiga, vaid pigem väljendas end primitiivsete rahvaste kunstiloomingu kaudu.



Tahitil elades ta leidis end.



P. Gauguin: Nägemus pärast jutlust, 1888. Sellel on kujutatud Jaakobi võitlus Jumalaga, 1Ms 32:23-33.

Ta kunstilaad kujunes välja arhaiseerivaks ja primitiivseks nagu keskaja skulptuur. Tema töödes on domineeriv stiliseeriv joon ja dekoratiivsus. Gauguini joon ei ole aga klassikaliselt ilus, see on nurgeline, jõuline, barbaarne. Peamine rõhk on tugevate kontrastidega värvidel.

Gauguini Tahiti ajajärgust on eriline koht maalil Surnute vaim on valvel (1892, New York, erakogu), mis aitab mõista Gauguini kunstilist loomemeetodit.



Sellel on kujutatud tema tahiitilannast naine Tehura, see õrn armastav troopikaparadiisi Eeva. Lõuendil on ta maalitud alasti lamavana valgel vaibal, kuulamas pisut eemal istuvat vanaeite - surma, kes jutustab teises maailmas olevatest surnute vaimudest. Hirm kumiseb pildil otsekui matusekell. Siin teostas P. Gauguin oma ammuse unistuse: väljendas selle mõtte, idee, mida soovis avaldada puhtmaaliliste vahenditega, peaaegu ilma jutustava süzee abita. Lilla, tumesinine ja oranz, kollane värv tekitab pelutava üldmulje. Valkjaskollane ja roheline vaip kutsub esile kujutluse kunstlikust valgusest, ööst. Niisugune öö on aga kurjade vaimude kuningriik. Nad on nähtamatud, peitunud säravatesse, viirastusliku kujuga lilledesse, võib-olla aga sellesse heasse naisesse.

Rahu või rahu?

„Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitusus – millegi niisuguse vastu ei ole Seadus,“ kiri galaatlastele 5:22-23.

Väärib tähelepanu, et loetletud isikuomadused oma olemuselt ei ole inimliku, vaid Jumaliku päritoluga. Inimese isiksuse juures tekivad need Püha Vaimu otsese tegevuse tagajärjel.

Aga kuidas jääb siis nendega, kes ei usu Jeesust? Nad tunnevad samuti rahu, on lahked või suudavad ennast valitseda.

Ja see on tõsi! Nad suudavad seda näidata. Kuid vahe seisneb selles, et loomupärase inimloomuse poolt on võimatu saavutada loetletud omaduste kõrget kvaliteeti, sisemist rahu.

Armastus saab olla põhjalik. Rahu saab olla püsiv. Kui esikohale seada armastuse väärtus, omadus, hind, mis see maksma läheb, siis selgub, et kõrgemat taset on võimatu saavutada loomupäraselt, ilma Jumala abita.

„Vaevalt, et keegi läheb surma isegi õige eest, kuigi hea sõbra eest mõni ehk julgeks surra,“ kirjutab Paulus roomlastele 5:7. Püha Vaimu abil on armastuse kõrge tase paneb palvetama oma vaenlaste eest. „Issand, ära pane neile seda patuks,“ palvetas Stefanos, kui teda kividega surnuks visati. Selline on Vaimu vili, armastus, mis armastab lootmata vastuarmast, mis alati andestab, kui ei järgne soovitud tulemust.

Sest Jumala agape armastus on välja valatud usklike südamesse Püha Vaimu läbi. Täpselt seda sama saab tunnistada kõigi teiste omaduste kohta, mida Paulus nimetab oma kirjas galaatlastele.

Inimene võib tunda rahu, mis ekstreemses olukorras pole just loomulik tunne.

Meile kõigile meeldib vaadata filmikangelast, kes ekstreemsetes oludes säilitab külma närvi, mitteverbaalne keel ei osuta erutusele, väliselt iseloomustab teda illustraatorite vähesus.

Meil endil pole seda natukest rahu isegi väljaspool sündmusi, diivanil istudes ja kõike seda jälgides. Kas see rahu avaldub loomupäraselt, reaalses elus, kui seista vastakuti samade probleemidega?

„Ja Jumala rahu, mis on ülem, kui kogu mõistmine,“ kirjutab Paulus. See hoiab südamed ja mõtted probleemidest kõrgemal, üleloomulikult, sest tegemist on omadusega, mis ületab meie loomupärase suhtumise inimestesse ja olukordadesse.

Sama kehtib kvantiteedi, koguse suuruse ehk hulga suhtes. See on teine peamine erinevus uskliku ja mitteuskliku vahel.

Ei piisa, kui ollakse hea ja lahke. Peaaegu igaüks suudab seda. Tähtis pole mis me räägime, vaid mida me teeme, alateadlik mõju, mis on peegeldub Jeesuse väest. Inimese elu ja iseloom, püsiv omadus, mida võiks iseloomustada „Kristuse sarnane“ mees. Seda suudab inimeses nähtavaks teha vaid Jumala vaim. Ükskõik millisena ma võiksin kujutada Püha Vaimu tööd inimeses, ei ole sellest tähtsamat ega üleloomulikumalt kui keegi on püsivalt täis armastust, rõõmu, rahu, muid teisi omadusi, mis muudavad iga kristlase Jumala Poja sarnaseks.

Kuigi vaid Püha Vaim võib selliseid muudatusi esile tuua, siiski ei saa üksi kristlane seejuures jääda kõrvalseisjaks, arvates, et see on ainult Jumala töö, las tema teeb ja mina ootan ja vaatan kõrvalt, kuidas rahu peale lendab. Kas see põhineb ikka inimese ja Jumala vahelisele koostööl?

„Sest Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja toimite tema hea nõu kohaselt“ filiplastele 2:13. Seetõttu pole kasu, kui me ootame ja midagi ette ei võta. Meie tegutseme ja Jumal tegutseb. Tegutsemisel on tulemust, kui see toimub Püha Vaimu jõus, mitte ihu ponnistustes.

„Kui te aga Vaimu abil ihu teod suretate, siis te elate,“ kirjutab Rooma kiri 8:13. Panustada tuleb Vaimu abile. Ise me seda ei suuda. Aga Püha Vaim tuleb appi. Selle üle võib vaid rõõmu tunda!

Galaatia kirja sama peatüki 25. salm selgitab ühemõtteliselt, „käigem ka Vaimus.“! Kiri efeslastele 6. peatükk 10. salm kinnitab: „saage vägevaks Issandas ja tema tugevuse jõus“. Jõud tuleb Jumala käest.

Lõppeks, Paulus selgitab isikliku kogemusest, ta tõdeb, et ta tegeleb sellega otsustavalt, see on jõupingutus, ta selgitab, et ta näeb vaeva, kuid võitleb Jumala jõu toimel ning võtab kokku kogu mõtte sõnadega, „mis minus on tegev väega.“

Pole kahtlustki selles, et Jumal ootab, et me näeksime vaeva selle nimel, et need omadused meie sees välja areneksid, kuid Püha Vaimu abil, kes meid aitab, õpetab, lohutab, julgustab ja muudab meid Kristuse loomuse sarnaseks. Milline rõõmustamise põhjus? Ühest küljest ta annab meile omaduse, teiest küljest aitab meil rahu vastu võtta. Lõpuks teeb nii, et see omadus avalduks meie maises elus ja püsivalt.

See on ju lihtsalt mäng?

Juhtusin eile nägema kahte põnevat videolõiku mängimisest ja tekkis mõte, mida tahan teiega jagada.

Nimelt. Mäng isenesest pole ju midagi uudset, kuid nende kahe klipi vaatamisel joonistub välja terav kontrast.

Ühel juhul muutub mäng psühhiliseks probleemiks, kuidas deemon võib mõjutada inimese mõtlemist mängimise ajal ja inimene kaotab enese üle kontrolli. NB! Klipp on shokeeriv ja nõrganärvilistel ei soovita seda vaadata!

Aga teise klipi puhul näete, kui suur on Jumala poolt loodud maailm ja kuidas see vahetult mõjutab teie vaimu ja emotsionaalsust. Puhas rõõm! Nautige kogu südamest :)

Kuidas saab kõik tulla heaks?

Vahel me areneme teadmistes, aga miks meie usuline areng jääb kinni?

"Noor kristlane" ei tähenda ea poolest noort inimest. Ta võib olla pensionär, aga kui ta on usule tulnud, siis ta on noor kristlane. Tal puuduvad teadmised piiblist ja ta meeled ei ole kogenud vaimude eristamises.

Kui teile õpetetakse "loe piiblit" ja õpi seda tundma, siis see on väga õige. Kuid piibli lugemine ja tundmine ei ole veel vaimude tundmine. Samas võime olla teoloogid, suudame tunda vaime, aga meie ei tunne lihtsat tõde, mida tähendab uuestisündimine. Nii juhtus Nikodeemosega (Jh 3 ptk), ta oli rabi, Iisraeli õpetaja, kuid ta ei olnud Vaimust sündinud.

Täna on vähe teolooge, kes pole Vaimust sündinud. Nad on ka osavad filosoofid, kuid vaimude eristamise poolest väetid lapsed. Nad tunnevad piiblit, kuid ei suuda eristada head ja kurja. Kui nad ei tee vahet mis on deemonlik või mis ei ole seda, siis nad on ikka veel noored kristlased. "Tahke toit on aga täisealiste jaoks, kelle meeled on kogemuste varal harjunud eristama head ja kurja" kirjutab Hb 5:14.

Selle tõttu juhid langevad usust ära. Nad on õppinud sõna, nad on Vaimselt sündinud, aga nad ei võta asja tõsiselt. Nad ei kasuta oma meeli vaimude eristamiseks ega tee vahet heal ja kurjal. Peetrus kirjutab, et nende viimane lugu on halvem kui esimene. 2Pt 2 ptk.

Inimene pääseb, kui ta kriisi tagajärjel hindab ümber oma väärtused. Aga kui ta arvab et "kõik tuleb heaks", siis ta ei ole veel mitte millestki aru saanud. "Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks - neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud" haarab ta asjatult õlekõrrest, mis viib ta põhja. Rm 8:28.

Sest kui meie põhjustatud kannatused on KÕIK mis tuleb heaks, siis me oleme deemonlikult isekad. Me oleme ikka veel eksituses. Kuna ei ole aru andnud, mida meie teo tagajärjed põhjustavad ühiskonnas, koguduses ja lähedastes inimestes. Seepärast me vajame uuestisündmist, piibli tundmist, aga ka vaimuande, võimet eristada vaime, et püsida usus.

Tunne iseennast

Armastuse teema järgmised peatükid puudutavad armastust iseenese vastu.

Kristluses on läbi aegade levinud paljud valeõpetused, mis kutsuvad kristlast olema enese vastu karmid, piitsutama oma ihu, seda risti lööma, kuid samas teadmata, mida selline tegevus tähendab ja miks seda üldse vaja on kui on. Kristus ei ole inimest kutsunud hävitama, vaid ta tuli, et meil oleks elu ja kõike ülirohkesti (Jh 10:10).

Sageli õpetatakse: "salga ära oma mina", "võta oma rist" ja järgne teda! "Keda?" küsib Kristus täna.

Kristlus ei soovi meid näha hingeliste inimestena, kristuse ei soovi meid näha isegi mitte vaimulike inimestena. Ammugi ei soovi ta näha meie räsitud ja vaevatud ihu. Piiblist ei leia te ühtegi inimest, kellelt Jeesus seda nõudis. Neid pole. Jeesus ütles: "Teie ei tea, mida te palute. Kas te võite juua karikast, mida mina joon, või saada ristitud selle ristimisega, millega mind ristitakse?" Küll aga kohtate te igal "sammul" läbi nelja evangeeliumi inimesi, kes kõik said terveks ihu, hinge ja vaimu poolest; olid nad siis kurjast vaimust vaevatud või ihulikult haiged.

• Kristus ei oota meilt ülespuhutud vaimulikkust.

• Kristus ei oota meilt hingelist inimest - filosoofi.

• Kristus ei oota isegi mitte ihu risti löömist.

Miks? Sest Kristus tuli päästma kogu inimest, vaimu, hinge ja ihu. Judaismis on inimene tervik ja Kristus nägi inimeses tervikut. Jeesus armastab inimest, mitte vaimulikku inimest. Jeesus armastab tervet inimest, mitte ihu risti löönud inimest. Inimene ei saa imiteerida seda, mida tegi Jumala poeg.

Kuid on ime, kui sa pole kuulnud ülekutseid: "lööge oma ihu risti" või "te peate maksma kümnist" või "te peate paastuma või muidu" jt sarnased "sina pead tegema" käsuõpetused. Ja kui sa seda kõike ei tee, siis sa oled läbikukkunud kristlane! Valeõpetused, ühel või teisel põhjusel, aga mis teenivad organisatsiooni huve, mitte Inimesele mõeldud, mitte armastuse jaoks. Jeesus tuli päästma inimest, mitte templit ega kirikut. Teate miks?

Sest nendes käskudes sisaldub kartus ja hirm, mille tagajärg on surm. Kas tea teate, mida Jeesus ütleb hirmu kohta? Võibolla te olete kuulnud, et hirm ja usk on vastandid, aga võimalik et vähem on neid kes teavad, mida tähendab täiuslik armastus.

"Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja, sest kartuses on karistus, aga kartja ei ole saanud täiuslikuks armastuses." 1Jh 4:8.

Kus see kartus asub? See asub inimeses! Kes elab hirmu all. Ja see inimene pole saanud täiuslikuks, sest ta ei tunne mida tähendab "täiuslik armastus", sest ta elab ikka veel käsu all, mille tagajärjeks on surm. Kas sa tunned sellist inimest?

Kui te soovite kohtuda inimesega, kes kogu teie elu jooksul vaenas teid igal sammul ja oli alati teie kõige kurjem vastane ning vaenlane? Minge siis kõige lähema peegli ette ja te näete seda inimest, vaenlast, kahjurit ja despooti.

Suurem osa meie ebaõnnest tuleb meile sellest, et me ei ela mitte Jumala tahte järgi, vaid ülemäära enesearmastava, suurelise ja riiaka "mina" tahte järgi. Enesearmastus ja egoism, oma "mina" jumaldamine - on inimese viirushaigus, needus, mis sai alguse Eeva petmisega ja kandub üha edasi põlvest põlve kõigile inimestele ja täidab neid pealaest jalatallani. See on surmav ja lämmatav suits, mis imbub inimesse vere läbi ja mürgitab kõik maise elu meeldimise.

Kui meie enesearmastus ei tunne piire ja me oleme sellega ümbritsetud kui nähtamatu looriga, siis see tingimata püüab meid heita sinna, kuhu vaevalt et julgeksid meid tõugata isegi meie kõige kurjemad vaenlased, kellest oli juttu juba eelmistes peatükkides teemal "Mis on armastus".

"Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus! Pange end proovile! Või te ei tunne ennast, et Jeesus Kristus on teie sees? Kui ei, siis te olete ju kõlbmatud!" 2Kr 13:5.

Milline vaim valitseb?

Jeesus rangelt laitis jeruusalemlasi selle eest, et need olid tapnud prohvetid. Jeesus nuttis vaimuliku pimeduse pärast, aga kuni viimase päevani siin maapeal ta armastas - "armastas neid lõpuni," nagu pühakiri ütleb. Jeesus otsis nende päästet. Niisugune oli Kristuse vaim, kas nendest ajenditest inimene juhindub? Milline on minu elu?

Kord kaks apostlit - jünger Jaakobus ja Johannes, saates Jeesust teel Galileast Jeruusalemma, sisenesid samaarlaste alevisse ja püüdsid seal leida ööbimiskohta Jeesusele ja endile. Nähes et samaarlased vastasid neile eitavalt, said kõuepojad vihaseks. Olid valmis samaarlasi karistama, tahtes kogu alevi hävitada "tulega taevast". Nad ütlesid Jeesusele: "Issand, kas sa tahad, et me käsime tulel taevast alla tulla ja nad ära hävitada?" (Lk 9:54). Jeesus aga sõitles jüngreid ja nad läksid teise külasse.

"Ma ei ole tulnud maailma üle kohut mõistma, vaid maailma päästma," tunnistab Jeesus (Jh 12:47).

Kahjuks paljud kristlased ka tänapäeval ei tea tegelikult, millise vaimu valitsejad nad on. Tihti vaenlast ähvardades, räägivad ägestunult: "Teie olge vait ... või muidu ma ei vastuta oma tegude eest!" või vähemasti kui nad seda välja ei ütle, siis nende käitumine reedab seda suhtumist. Kristlane võib endast välja minna ja osutuda metsaliseks või tõeliseks mõrvariks.

Kord aastaid tagasi, kui Sakala keskus veel alles oli, siis toimusid seal evangeelsed teenistused. Korraga hakkas üks mees valjult teenistusel kogetut arvustama ja ruttas kõva sõnu öeldes teenistuselt minema nagu pöörane. Ei tea mis tal sisse läks. Aga mees oli "püha viha" täis ja tegi ägestunult halvustavaid etteheiteid. Ei mäleta enam selle mehe nägu ja ei tea öelda, mis temast edasi sai, aga loodan parimat. Jumal on armuline.

Kas see on Kristuse Vaim?

Kas see mees üldse teadis, mis vaim tal on? Kristuse Vaim on kannatlikkuse, armastuse vaim. Kui sageli meie vaim ei küüni lihtsa mõistmise ja armastuseni! Seepärast on vaja vaimud läbi testida. Kiri roomlastele ütleb: "Kellel ei ole Kristuse Vaimu, see ei ole tema oma." Rm 8:9.

Jumalik seep

Kuidas seep teeb vahet nahal ja mustusel? Ta ei teegi. Seep ei tea mitte midagi meie nahast ega sellest, mis on mustus. Ainus asi, mida seep teeb on see, et ta eraldab erinevad ained üksteisest ja "hoolitseb" selle eest, et need – bakterid ja nahk jälle kokku ei liituks, liimuks, kleepuks. Seda teeb seep!

Mõned inimesed ei kasuta seepi, sest nad arvavad, et käsi saab puhtaks ka ilma seebi abita. Pilaatus pesi sümboolselt oma käed puhtaks pärast otsust anda Jeesus juutidele risti lüüa. Kuid veega.

Isegi mitte puhta veega ei saa käsi hästi pesta, kuna vee pindpinevus on ebasoodne. Efektiivne on see siis, kui pesemise tulemusel vesi tungiks bakterite ja naha vahele ning eemaldaks mustuse. Kuna aga veemolekulid on omavahel tugevasti ühenduses, ei taha need mustuse alla või bakterite ja naha vahele tungida. Selles kohas tulebki appi seep. Kuidas? Seebi molekulid kahandavad pindepinevust. Kõik on pannud nõela vee peale, kes seda trikki ei tea! Aga pane vette natuke seepi ja nõel vajub kohe põhja, ta ei jää veepinnale ujuma. Sest vee kandev kile on kadunud. Seebivesi tungib hästi kahe pinna vahele, milleks siis on mustus ja nahk. Käte hõõrumine aitab sellele kaasa! Samal põhimõttel töötab ka pesumasin, millel trumli pöörlemine aitab mustuse riiete küljest lahti. Seebimolekulid kinnituvad ühe otsaga rasvatilga külge, samal ajal teine ots on vees. Seega hoiavad seebi molekulid osakesi nahast teatud kaugusel, et vesi saaks neid ära uhtuda.

Kristlased kasutavad väljendit "pestud Jeesuse veres," mis sisuliselt tähendab, pestud Jumala seebiga. See on ühest küljest Jumala garantii, et see seep on tõhusaim, teisest küljest tähendab see seda, et "mustus", milleks siis on patt, eraldatakse inimese ihust piltlikult nii, et püha veri tungib patu ja inimese vahele ning see uhutakse inimesest maha. Mustust saab eraldada seebi abil, pattu saab eraldada vere abil. Kuid mitte igasuguse vere abil. Üksnes selleks ette nähtud ohvri vere abil, milles siis väljenduski Jumala plaan ja Jeesuse surma minek iga inimese eest, et nad võiksid saada päästetud ja olla Jumalaga lepitatud ning elada rahus Jumalaga. Nii et siis üks asi on patust puhtaks pesemine, rituaal, mida tegi Pilaatus juutide kombe kohaselt, kuid mis teda ei lunastanud, teine asi on inimeste puhtaks pesemine patust, kus Jeesuse kalli verega eraldatakse patt inimesest lahti ja uhutakse eemale ning patul on juba raskem inimese külge kleepuda, sest Püha Vaim pühitseb inimest, kui too hoidub pattu tegemast ning hoiab Jumala poole.

Mõnikord ütlevad inimesed, milleks meile Kristus?! Kõik religioonid pakuvad puhtaks pesemist. Omamoodi on neil ka õigus, ainult et see lahendus on puudulik. Sest need põhinevad inimese meetodil, pesu ilma seebita. Kuid selleks et inimene saaks puhtaks Jumala ees ja ei sureks, peab ta kasutama Jumala lahendust - „jumalikku seepi“. Sest üksnes Jumala poolt pakutud lahendus puhtaks pesta sobib ja vastab Jumala kõrgele standardile. Kõik seebimüüjad lubavad, et nende seep peseb kõige puhtamaks. Mõni aga ütleb, milleks seepi? Jeesus ütles Johannese ristimise kohta, et see on vajalik ja lasi ennast ristida, sest see on meeleparanduse märk. Märk sellest, et inimene tahab pesta ja puhtaks saada, kuid sisemine puhtus ei kao välise pesu abil. Inimene on patuga tihedalt kokku kasvanud. Inimene vajab sisepesu. Sisepesu on võimalik vaid vahendiga, mis sobib kokku inimese loomusega, samade elementidega, millest koosneb inimene. Kui inimest pesta Jeesuse verega, alles siis ta saab puhtaks seespidiselt.

Mõned ütlevad, „jube küll, teil on verine usk“. Ütleks siis nii. Et see „jube veri“ voolab ka ütleja rinnus, mitte vähem ehtne veri ja kui seda verd enam ei voola, siis pole ka elu. Veres peitub elu. Veres peitub inimese hing. Kui inimene sureb, siis öeldakse, et ta heitis hinge. Täpselt nii ongi. Kui inimene vaimselt on surnud, siis ometi on temas see veri, mis voolab. Inimene ei koge Jumalat, ei usu Jumalat, aga sellele vaatamata voolab temas veri. Pesuks tungib Jeesuse veri puhastama ja eraldama inimesest vaimset mustust, mida veega ei pese. Kuhu vesi ei ulatu ega tungi. Kandevõime segab. Kui inimeses on veri, siis tuleb inimese vaimu puhtaks pesta vere abil. Kuid see veri peab olema püha ja laitmatu. Kuivõrd Jeesus oli patuta, siis tema veri on just see – püha - mida inimene vajab, et puhtaks saada südamelt. Uusünd on ainus lahendus. See ei ole ajupesu. See ei ole ka välipesu, milleks on Johannese ristimine. See on sisepesu, Jeesuse veri eraldab mustuse ja ei lase sellel enam kleepuda inimese külge. Inimene on uuestisündinud. Ta saab suhelda Jumalaga. Ta saab aru Jumalast. Ja ta elab koos Jumalaga.

Nõnda siis. Jumal mõtles välja uue päästeplaani kogu inimkonnale, ja kes tema seepi ei kasuta, need puhtaks ei saa. Kahju küll, aga nii see on. Tema poolt on plaan ja seep, meie poolt on valik, kas me võtame vastu tema seebi ja kasutame puhtaks saamiseks või mitte. Või loodame ikka veel oma jõule või otsime mõnda teist seepi ja ebajumalat või loodame vee peale ning ütleme „Milleks meile verd on vaja?“