Miks ma olen kristlane?

Kui ma küsin endalt, miks ma olen kristlane? Siis sellele küsimusele on ainult üks õige vastus. Kristlaseks saadakse paljudel põhjustel. Kui kristlaste käest küsida, kuidas sinust sai kristlane, siis nad nimetavad erinevaid asjaolusid, isiklikke, mentaalseid, emotsionaalseid põhjuseid, materiaalseid, enamasti on kõigil erinevad - isiklikud, kuid ükski neist nimetatud asjaoludest ei ole tegelik põhjus, miks inimesest saab kristlane.

Kristlaseks ei saada, vaid kristlaseks sünnitakse. Kuid selleks, et inimene tuleks kristliku usu juurde, on vaid üks mõjuv põhjus: inimene saab isikliku, personaalse kutse - Jumal kutsub teda isiklikult.

Kui Jumal inimest isiklikult ei kutsu, siis võib inimene arvata vahete-vahel, et ta on kristlane (Seetõttu on maailmas palju probleeme tekkinud libakristlaste tõttu, kes tegelikult Kristust ei tunne isiklikult ja teevad vahel halba kristlusele ja Kristuse nimel.), kasv või ainuüksi sel põhjusel, et ta pooldab kristlikku maailmavaadet, või tal on kristlik taust, ta on kasvanud üles kristlikus perekonnas. Kuid tegelikult ta ei ole kristlane. Kristlane on vaid see, keda Jeesus on isiklikult kutsunud. See võib olla sulle üllatus? Vähemalt siis, kui sa arvad, et su vanemad on kristlased ja siis oled ka sina, ei ole, sa ei ole kristlane seni, kuni sa ei ole kutsutud ja sa ei ole Jumalat vastu võtnud.

Selleks et saada kristlaseks, on muidugi vaja teada, kelleks sa saad ja mida see seisund endaga kaasa toob, kuid sellest on vähe! Isegi siis, kui sa hakkad nö ise kristlaseks ja arvad, et sa seda oledki, siis sa ei ole ühtki veel kristlane seni, kuni sa ei ole Jeesust vastu võtnud. Ega piibel ilma asjata ei hoiata, et paljud ütlevad viimsel Kohtupäeval, et ma tunnen Sind, kuid Kristus vastab, mine ära igavesse tulle, Ma ei tunne sind (Kui sa oled piiblit lugenud, siis sa tead, mida ma siinkohal mõtlen.) See tähendab seda, et inimene võib mängida kristlast ja paljud on kristlust matkinud ja matkivad ka täna, kuid kristlus on midagi enamat kui kommete täitmine ja usund. Kristlusega kaasnev elav suhe Jumalaga. Kas sa koged seda?! Ok.

Kui nüüd tulla KUTSE juurde, siis Jumal on nii seadnud, et ta kutsub inimesi personaalselt. Umbes samal viisil, nagu Jeesus valis endale jüngrid, 12 apostlit. Mida ta tegi? Ta kutsus neid isiklikult. Mida need tegid? Nad vastasid Jeesuse kutsele ning neist said tema järgijad, kristlased. Kutse on midagi isiklikku. See ei ole ajalehekuulutus, kuigi ta seda võib olla, vahel kui inimene saab südamesse minna ja osaleda mõnel krusaadil, evangeelsel üritusel.

Kuid Jumala kutse tähendab eelkõige seda, et Jumal pöördub sinu poole ja kui ta seda teeb, siis sa tajud seda, üsna märgatavalt. Sul on valik, sa kas järgned, nagu Peetrus, kes jättis maha kalavõrgud ja elupõhise ameti (Sa ei pruugi seda teha, kui ei ole vaja.) ja järgnes Issandale, või sa ei järgne. Sa ei lükka kutset tagasi, aga sa ka ei vasta tema kutsele.

Jumal kutsub inimest uuesti (Aga ära sellele lootust pane.) ja teeb seda paar korda inimese elu jooksul.

Kui sa hästi järgi mõtled, siis ka sinu elus võis olla periood, kus sa mõtlesid Jumala peale või küsimustel, mis sinust saab, kes sa oled ja mis on sinu elu mõte? Sa mõtlesid asjadele, mis on igavikulised, vaimsed, sa puutusid erineval viisil kokku usklikega või Jumal juhtis sinu tähelepanu, isegi alateadlikult, sa ei pruukinud mõsta, et Ta seda teeb, aga su tähelepanu köitsid vaimulikud asjad.

Niisiis. Sinu elus võis olla inimesi, kes püüdsid sulle rääkida, personaalselt, Jeesusest.

Kui sa hästi järgi mõtled, siis sa võisid kogeda mingil perioodil intensiivset huvi või nö kokkusattumust vaimulike asjade, esemete ja ka inimestega. Kõigil on see nii. Jumal kutsub kõiki, kuid teeb seda erineval ajal ja viisil. See ei ole manipuleerimine ega massipsühhoos, vaid see on personaalne lähenemine otsekui sa saad kutse osaleda milleski, nt kutsutakse sind pulma. Selline kutse on ju personaalne.

Jumal kutsub nii kõiki inimesi. Jumal teab meie elu algust enne kui me siia ilma sünnime ja teab ka millal meie elu lõpeb, nii et Jumal kasutab seda vahepealset perioodi ja püüab saada iga inimesega kontakti, taastada patu tõttu katkenud side ja äratada üles inimeses surnud vaimne inimene, et teda päästa igavesest hukust.

Näiteks mind - isiklikult on Jumal kutsunud mitu korda. Kui ma hästi järgi mõtlen, siis esimest korda toimus see siis, kui ma olin 16-17 aastane, siis ma täheldasin oma elus elavat huvi vaimses suunas, kuid sellele ei järgnenud tulemust. Vahest ka seetõttu, et tollal ei olnud kedagi, kes oleks mind konkreetselt kirikusse tirinud. Minu kätte sattus väga huvitavat kirjandust, mul tärkas küll huvi, minu ellu tulid mõned usklikud, kuid sellega asi piirdus, mitte selletõttu, et keegi teine oleks olnud süüdi või Jumal oli saamatu, et ta ei suutnud mind tirida vägisi, ära pöörata (nagu vahel halvustatakse), vaid seetõttu, et mu huvi jäi leebeks ja see oli üldse enese otsimise aeg ja ma läksin Jumalast ikkagi kaugemale ja ei võtnud teda tõsiselt. Ma ei lükanud kutset küll tagasi, aga ma ei võtnud seda ka vastu.

Siis läks mööda hulk aastaid, umbes ligi 20 aastat enne, kui Jumal pöördus mu poole uuesti ja kustus mind. Seekord toimusid minu elus taas sündmused, selged märgid, mis juhtisid mu huvi ja mõtted vaimsetele asjadele. Loomulikult oli selleks ka isiklikke põhjuseid nagu alati on. Kuid kutse vastamise ajendiks oli ikkagi tajutav nn ahhaa efekt, äratundmine, et Jeesus või siis tollal minu jaoks veel lihtsalt Jumal ja vaimsed asjad hakkasid minu ellu ühtäkki tekkima kumulatiivselt ja nii juhtis päev-päeva järel Jumal mind enese juurde, kuni ma lõpuks sain aru, et see oled sina Jumal, Sina, kes kõnetab mind isiklikult. Ma ei ütleks, et kuuldavalt, vaid ma mõistsin, et need mõtted ja sündmused, seigad elus ja kokkusattumused ei olnud minu enese tegevusest tingitud, mitte minu soovid, tahe ja mõtted; ei olnudki pelgalt ka juhused, vaid Jumala poolt hästi organiseeritud Kutse edastamine, Tema ära tundmiseks, aru saamiseks ja lõpuks tunnustamiseks. Sest kui keegi võtab Kutse vastu, siis ta ju tegelikult aktsepteerib kutse saatjat.

Kui Jumal kutsus mind teist korda, siis ma võtsin ta kutse vastu ja andsin oma elu Jumalale. Täpselt nii see oli. Taipamine ei tulnud silmapilkselt, kuid see oli umbes nii, et ma olin otsekui sündimata beebi loote vedelikus, kõrvad vett täis :) Kes võis kuulda küll ema häält läbi kõhu, kui ema rääkis; beebi, kes peagi hakkab sündima, kuid omamata vähimatki aimu sellest, kes temaga räägib, mis heli see on, mis on selle tähendus, milline on ema ja üldse, milline see maailm on, kus ma ju ei elanud veel, vaid loksusin oma pisikeses kotikeses. See sai olla vaid ähmane hääl, kuid see ei saanudki olla selgem, sest ma olin sündimata veel. Kuid Jumal suhtleb meiega delikaatselt, sest Jumal ei pööra kedagi vägisi oma usku, vaid ta kutsub! Sa ei saa isegi valida päeva, mil sa kutse saad ja samuti sünnid, sest see on ette otsustatud ja teada, millal su aeg saab täis ja ema sind ilmale toob. Sa ei saa valida ka seda, kuidas sa sünnid. Tegelikult ei sa valida mitte midagi. Kõik on ära otsustatud ja ette ja taha ära tehtud. Nii on ka vaimselt, kui inimese vaim sünnib uuesti. Ja ka kutse vastu võtmist on võimalik vaid kinnitada.

Alguses, enne uuestisündi (Ega Jumala kõne eesmärgid ja mõtteid tuli õppida tundma, nagu rääkima); kui emotsionaalselt (naeratus, soojus, hoolivus, armastus) oli need, millest saab noor kristlane aru, see on küll vaevumärgatav "kõne" ja inimese poolt saab siin olla vastuseks vaid abitus ja usaldus, et keegi kuuleb ja näeb ja vastab ning hoolib ja õpetab, ent see oli tajutav tunne, piisavalt ja märke oli mitmeid, mida siinkohal ei jõua üles kirjutada.

Aga küll sa tunned ära sulle tehtud märgid. Vähehaaval, kui ma taipasin et Jumalaga on võimalik rääkida, Temaga kõnelda (mitte ainult palvetada), siis lõpuks läks mõistus lahti rohkem, eriti siis, kui mu vaim sündis uuesti, alles sellest hetkest tekib de fakto üldse võimalus usklikul hakata suhtlema oma Jumalaga ja teda näha, nii nagu vaja ja mis muud, kui värske kristlasena on esmane armastus ikka väga tugev ja siiras ning kus inimene püüab õppida tundma oma Loojat, milline ta on, mida ta mõtleb... nii miljon muud küsimust. See tunne on ülihea, kui sa saad patud maha panna ja su vaim on taas võimeline pärast seda aru saama, sest Jumal on vaim ja vaimseid asju tuleb mõista vaimselt.

Nõnda siis, sealt edasi algab uus elu, koos Jeesusega ja ütleks nii, see on uskumatult põnev ja igav küll ei hakka. Tõsiselt huvitav elu ja põnev on õppida tundma suurt Jumalat ja Isa ning tema Poega ja Püha Vaimu, niivõrd, kuivõrd see inimesele üldse võimalikuks on tehtud, aga isegi selles ei pea lootma inimene oma tarkusele, vaid Jumal ise õpetab oma Püha Vaimu abil, juhatab ja räägib inimese vastu, otsekui ema oma vastsündinud beebiga, püüab teha ennast beebile arusaadavaks. Ise ka teate, kui vaevaline see on, aga laps õpib kiiresti. Ja Kutse on seda väärt!

Seetõttu, mitte kunagi ära arva, et inimesest saab kristlane seetõttu, et ta püüab hakata kristlaseks, või et ta on eluheidik, kuigi ta seda võib olla, või ta on hirmus patukott, ka see võib olla õige, aga Jumal kustub kõiki ja Jumal ei tee vahet, kui patune keegi on, et a´la kõigepealt patusemad ees ja siis need, kes vähem patused. Mingit skeemi kutse edastamisel vaevalt et keegi teab. Üks on kindel, Jumal tunneb meid kõiki isiklikult ja armastab meid, seetõttu ta pöördub isiklikult meie kõigi poole ning ainus ja tegelik põhjus kristlaseks saamiseks on Jeesuse kutse. Ma olen kristlane, sest ma sain kutse, Jumal kutsus mind.

Tunne ära, kui ta kutsub sind ja ära lase seda võimalust käest, sest see võib olla sinu viimane võimalus. Kui Jumal kustub, siis see ei ole mingi tavaline kutse, vaid see KUTSE viib sind otsejoones igavesse ellu! See on kõige väärtuslikum kutse, mida sa oma elus saada võid. Võta SEE KUTSE vastu!