Geikristlase ei määrab tegeliku reaalsuse

Heino Nurk, kes on geikristlaste kogu juhatuse liige kirjutab täna EPL arvamuse "Kas kristlane võib olla gei?" ja väidab, et kõik taandub olemuse ja tunnete tasandile.

Kui see nii oleks, küll oleks maailm lihtne. Kui on tunne, siis miks keelata armastamast naist kellega ma abielus pole, see on ju meie olemuse ja tunnete küsimus, kas pole?!

Heino alustab üsna väljakustuvalt, tõstatades küsimuse mis on patt? Kui patt pole enam probleemiks, siis saab sellel tasapinnal mugavalt edasi tegutseda. Pole pattu, pole probleemi. Väites et patt lahutab meid jumalast, on jõudnud Heino õigele seisukohale. Kuid Heino peaks eelkõige selgeks tegema, mis see patt siis tegelikult on. Kui inimene saab aru oma patusest loomusest, nagu ta kirjutab "olemusest", siis peaks see inimene jõudma ka arusaamisele, et see mis inimest patule ahvatleb on taunitav. Patt iseenesest pole mitte miskit, kui poleks seadust ja inimesele arusaadav kes on Jumal. Seetõttu kõik need inimesed, kes ei tunnista Jumalat, ei tunnista ka pattu, kuid kas see muudab patu tagajärjed olematuks või sellega kaob Jumal maailmast ära?

Mis asi see patt siis õigupoolest on?

Patust saab rääkida vaid juhul, kui tunnistatakse Jumalat kõige põhjuse ja Loojana. Kui on aga Looja, siis on olemas ka loomise eesmärk (nt inimese olemus). See osutab aga mõistusega isikule. Seega patt seostub ainult inimesega, Jumala-inimese kontekstis. Teisiti öeldes Looja annab inimesele hinnangu, mitte vastupidi, nagu hr Nurk püüab selgitada, justkui enda ja kaasinimese kahjustamine on kõrgeim eesmärk kui Jumala-inimese suhe.

Patt saab avalikuks vaid Jumala antud väärtussüsteemis. Kui aga Heino Nurk seab patu inimese väärtussüsteemi, siis on väga arusaadav, et patt pole mitte miski, mis võiks takistada valikuvabadust.

Patt on midagi sügavamat ja universaalsemat kui lihtsalt eksimine, sest näiteks geikristlus on inimkonna tegelik reaalsus. Heino väitel on homoseksuaalsus ühiskonnas 5-10 protsenti, siis on see kõvasti ülepakutud. On ka tõsi, et kristlasi on Eestis 5 protsenti, kuid maailmas tervikuna 2 miljardit. Siin on hoopis teised vahekorrad. Meie võime siin oma ruumis öelda: Jumalat pole. Aga mis siis? 2 miljardit kristlast väidavad et Jumal on. Aga kahe miljardi kristlase hulgas on ajutise loomuga kristlasi vaid tolmukübeke. Kristlased ei aktsepteeri geikristlust kui normi, mis on järgitav. Pigem geikristlust kui nähtust, mis kristlaseks saamisel on mööduv ja mille suhtes Jumal iga geikristlasega isiklikult tegeleb. Jumal ei loonud inimese kõrvale teist meest, vaid ta lõi naise. See on Jumala plaan. Seetõttu kristlane võib olla gei, kuid tema usu eesmärk ei ole geikristluse arendamine, vaid saamine Kristuse sarnaseks. Jeesus ei olnud geikristlane.

Kuidas siis mõista pattu kõikide inimeste k.a geikristlaste olukorrana?

Kui me vaatleme loomislugu, lähtume sellest, et sõnakuulmatus Jumala keelu vastu (1Ms 2:16) on patt, sügavalt osutab patt aga eelkõige tõsiasjale, et Jumala loomisel kavandatu ja geikristlase või inimese tegeliku reaalsuse vahel on lahkheli. Kuna geikrsitlane ei lähtu Jumala plaanist, mis oli "mees ja naine", vaid gei tahtest, siis ongi ta iseendaga vastuolus ja peaks kõigepealt leidma õige perspektiivipunktid. Konnaperspektiiv on üks võimalus, kuid Jumala poolt loodud inimene oli pandud asju nägema teisiti.

Patt on katkenud suhte tagajärg.

Selle asemel, et Jumala ülistamise ja austamise kaudu olla temaga suhtes, austavad geid loodut Looja asemel. Loomiskorra vastu eksimise tagajärjeks on aga loomuvastasus, Jumalast mittehoolimise tulemuseks hoolimatus ligimese vastu ja Jumalast võõrdumises peitub "naise" hülgamine, kes oli algselt loodud mehele abiks.

Patu kui sellise puhul ei ole tegu moraali või eetika küsimusega, vaid tõega, et inimese reaalne olukord erineb Jumala kavandatust.

Selline kristlik perspektiiv võimaldab näha ka patu sisulist olemust ja mõista, milles õieti peitub gei süü - ta ei ole Jumalaga rahus. Samas ei saa ta Loojast täielikult ka lahutada ja oma päritolu eirata. Ega inimene ei sündinud 70 aastat tagasi, vaid pärineb eelajast. Loomiskord jääb sõltumata sellest, kas seda gei tunnistab või mitte. Niisiis on igasugune sõltumatuse või "olemuse ning tunnete" küsimus lahus Jumalast mõistetav patuna. Kuna see taastoodab Aadama tegu. Patt ja süü on mõistetavad Jumala ja inimese suhte eitamisena, isegi siis kui see inimesele näib "armastuse ära keelamisena" tsiteerides Heino Nurk artiklit.

Gei ei Jumala vastu määrab geikristlase tegeliku reaalsuse, milleks siis on patuolukord, mitte vastupidi - gei reaalsus sunnib Jumalat eitama. Kui teoloogiline järeldus tehakse inimese tegutsemisest, võime jõuda absurdini seetõttu, et loodud olevana ei ole inimene võimeline täielikult tunnetama ei Jumalat ega pattu ja süü olemust või end Jumala ees õigustama. Patt ei muutu reaalsuseks inimese tegude kaudu, vaid patu eksisteerimine ongi inimese ainus reaalsus, avaldades mõju ka geikristlasele.