PAREM KASUTAJAKOGEMUS

Tegime uue kristliku veebilehe. Selle puhul oli meie põhiülesanne seada esikohale evangeelium ja kristlaseks saamise sisulehed, selle vastavus inimeste usulistele vajadustele ja selleks sobiva teabe edastamine kodulehe külastajatele arusaadaval ja praktilisel kujul. Uuel kodulehel on mitmed muudatused ja kasutajasõbralikum navigeerimine kuni visuaalselt esteetilise ning mobiilile kohandatud kujunduseni. Uuele lehele läksime üle sujuvalt, kus mõnda aega kristliku ajaveebi postitused avaldati samal ajal mõlemas keskkonnas, kuid mitte enam. Kui te soovite lugeda meie kõiki postitusi ja käia ajaga kaasas, siis tuleks seda teha meie uuel Kristlik Mõttevõra kodulehel.

EVANGEELNE KREEDO

 ON AEG EDASI MINNA!

Reformatsiooniaja usutunnistuses ei ole päästmisest juttugi, mida valdav osa evangeelseid kirikuid täna kuulutab ja usub. On aeg muutusteks!

Ei ole kahtlustki, et me elame ajajärgul, kus Jeesuse teine tulek on lähemal kui kunagi varem on olnud, arvestades ühiskonnas toimuvaid protsesse. Seda enam tuleb kristlastel keskenduda ja tegutseda sõna levitamisele, aga mitte sajandite vanuse, reformatsiooniaja vaimus, vaid täiuslikus Valguses ja evangeelses vaimus. Mis tollal tõi valgust, ei tee seda enam täna piisavalt eredalt. 

Ei ole enam palju aega jäänud. Mida eksitavamaks ja ahistavamaks muutub maailm oma himude nõudmistes, seda soolasem, teravam ja täpsem peab olema Jumala sõna ning keskenduma olulisemale, milleks on hingede võitmine.

Selleks tuleb tema kogudusel mugavast elust ärgata ja hakata tegutsema kompromissitult ning kuulutama puhast Jumala sõna!

APOSTLIK USUTUNNISTUS

Usutunnistusest on evangeelium välja jäänud, vähemasti kolmes olulises punktis. 

Usutunnistuses ei ole mainitud kõige olulisemat, hinge päästmist, mis oli Jeesuse ristisurma mõte. Samuti Jeesuse teist tulemist, sündmust, mida kristlased pikkisilmi ootavad, kus Isa saadab Jeesuse maale tagasi ja pühad võetakse üles (teine tulek). 

Kristus tuleb kogudusele järgi, mitte siia kohut mõistma, mis on valesti kirjas. Teiseks, kohtu mõistmine ei toimu maal, vaid toimub taevas, troonide ees. Seal tema mõistab kohut koos kõigi pühadega, mitte pühade üle! Väga oluline on tunnistada, et päästetud ei lähe kohtu alla, vaid mõistavad kohut. Samas tuleb märkida ka seda, mis saab pühadest edasi, kui kohus on läbi. Igavene elu ei ole ebamäärane olesklemine, vaid jätkub, kus pühad valitsevad uuenenud maal.

Jeesuse elu on leidnud piisavalt ajaloolist tõendamist tänases päevas ja pelgalt ühe ajaloolise isiku üha uuesti ära märkimine ei anna midagi olulist juurde. Seda enam, et usutunnistuses on märgitud isik (Pilaatus), kes ei vääri samal määral ja kohas meeldetuletust kui Issand.

EVANGEELNE KREEDO

Mina usun Jumalasse,

kõigeväelisesse Isasse,

taeva ja maa Loojasse.

Ja Jeesusesse Kristusesse,

Tema ainsasse Pojasse,

meie Issandasse,

kes on saadud Pühast Vaimust,

ilmale tulnud neitsi Maarjast.

Kannatanud, risti löödud, 

surnud ja maha maetud,

kolmandal päeval üles tõusnud surnuist,

üles läinud taeva,

istub Jumala, oma kõigeväelise Isa paremal käel,

sealt Tema Isa saadab Ta järgi pühadele,

seal Tema mõistab kohut koos kõigi pühadega.

Mina usun Pühasse Vaimusse,

üht püha kristlikku Kirikut,

pühade osadust, pattude andeksandmist ja päästmist,

ihu ülesvõtmist ja igavest elu uuenenud maal.

Aamen.

KAS SA LÄHED KOHTU ALLA

 

KAS SA LÄHED KOHTU ALLA

Paulus küsib otse: Või ei tea teie, et ükskord mõistavad pühad kohut kogu maailma üle?
Kristlik Mõttevõra küsib otse sinult: kas sa tead, et sa mõistad kohut? Teile ei ole sellest räägitud? Pastor ei ole jutlustanud. Piiblitunnis ka ei räägita. Ka pole seda kirjas kuskil. Kui teie seda ei tea, siis te võite vabalt arvata, et teie olete ka üks nendest, kelle üle peetakse kohut. Aga see on vale!
Tõenäoliselt tuleb see paljudele kristlastele üllatusena, tõsi, alles hiljem, kui nad taevas on. Parem hilja. Sest teile on räägitud, et kogu maailma üle peetakse kohut. Ilmselt on teile öeldud, et kohut peetakse ka teie üle. Kui nii, siis on teie usk mõttetu ja te surete nagu kõik teised. Milleks siis üldse Jeesust vaja, kui sinu üle kohut peetakse? Seda küsige nüüd oma kiriku vaimulikelt. Kui teie ei pääse, siis ei ole enam mõtet kirikus käia! Siis on ka Jeesuse veri raisku läinud, asjatult valatud. Siis tuleb tunnistada enamus UT valeks. Siis on ka Jeesus valetaja. Teie pastor valetab iga kord kui ta jutlustab. Jne, võite jätkata.
Õnneks see siiski ei ole nii. Aga vale räägivad kõik need kes väidavad, et kristlaste üle peetakse kohut.
Kirik on liiga kaua tõde varjanud, et segaduses - ja ei julge tunnistada, et nad tõesti on need, keda piibel väidab olevat ja nende usu tulemus on see, mis neile on rõõmusõnumi mõte, teistele aga komistuskivi. Selles küsimuses on palju vassimist olnud, liiga kaua, ent seda tuleb süüks panna kristlastele, kui nad ei julge rääkida kogu evangeeliumi. Kui nad seda ei julge teha, siis, nad on arad, aga argade ka valetajate koht ei ole taevas. (Il 21:8)
Miks seda peaks varjama?
Kas ei julgeta tunnistada et kristlane ongi piisavalt (!) õige, püha ja läheb otse taevasse.
See nõuab usutunnistuse üle vaatamist, sest seda ei ole kirjas, mille muutmine on ebamugav ja ebapopulaarne tegu. Nii püütakse olla pigem teiste kirikute meelt mööda, kes sama asja ei räägi. Võimalik, et kardetakse kaotada teiste poolehoid?
Mõni ütleb, et see pole üldse nii oluline teema. Lihtsalt kui räägime asja karmimaks, siis ega see ei tee kristlastele halba. Aga kui see ei ole oluline, siis, mis on üldse oluline rõõmusõnumi osa, kas ainult maine elumuutus? Milleks siis rääkida päästest? Siis ei ole kristlase tulevik millegi poolest parem. Sa lähed kohtu alla nagu kõik teised.
Mõned kirikud ei räägi päästest üldse. Sest nad peavad rääkima ka evangeeliumi täit tõde. Nende jaoks on Kristus isik, kes suri ristil ja tõusis üles ning sellega asi lõppeb. Miks? Täiesti mõttetu ja raisatud surm. Kui evangeeliumi ei räägita, võib kogudus ka laiali minna. Evangeelium ei ole üksnes jõululapse sünd, vaid see kõik, miks see aset leidis ja mida inimkond sellest võitis. Evangeeliumil on mitu tahku. Esmalt elumuutev, mis kristliku maise elu täidab, ent see on medali üks külg. Teine asi on igavene elu. See ei ole igavene elu lisa klausliga äkki sul veab, vaid kindel tõendus, et sa oled põrgust päästetud! Kuid mitte ainult, sa oled püha, kes ükskord mõistab kohut kogu maailma üle! Sa oled päästetud ka kohtu alt. Kõiki, kes Jeesust vastu ei võtnud või ei võta, nende üle peetakse kohut, kus nende teod siis kas räägivad nende kahjuks või kasuks ning häda neile, kui nad ei tee piisavalt pingutusi maises elus! (Il 20:12) Kuid sina oled armust päästetud! Sinu heateod ei loe (neid ei võeta arvesse), vaid loeb see, mida Jeesus tegi sinu heaks ja kas sa usud Jeesust. See on rõõmusõnum, sa oled Jumala laps, ostetud välja, laitmatu, Il 14. Sa valitsed kuningana, Il 20:6. Sa saad istuda Issanda kõrval (Il 3:21) ja samuti kohtu ajal, kui mõistetakse kohut kogu maailma üle, (Il 20:4), oled sina üks nendest, kes troonil istub ja kohus on antud nende kõigi kätte. Sina oled õnnis ja püha, Il 20:6. Ja isegi see pole veel kõik, pärast kõike seda sa hakkad valitsema uuenenud maal. See on igavene elu, mis ootab ees iga kristlast, kes saab päästetud.

MINU PRUUT EI OLE SOTSIALIST

KUIDAS ON KIRIK KALDUNUD EEMALE TÕEÕPETUSEST

Piibel hoiatab sellest. Ja see ei ole isegi mitte mõni sekt või jehoovlus, vaid oh üllatust (!), - sotsialism kirikus.

See on imbunud kirikutesse ja koguduse juhid on sellel lubanud sündida. Ei ole vaja mõelda, et juhid olid puu otsas kui pauk käis. Sotsialism, mis veel 70ndetel puudus Eesti kogudustest, mis kristlasi taga kiusas, on nüüd muutunud tavaliseks praktikaks, millega kogudus tegeleb. See väljendub paljudes asendustegevustes, materjaalses, kus kogudused on Jumala tõe vahetanud vale vastu ning austanud ja teeninud loodut, mitte Loojat. Rm 1:25

See ei ole isegi mitte homondus, (kuigi ka see on mõnede meelest juba ok), vaid puhtakujuline materialism ja sotsialism kirikutes. See väljendub, sotsiaalistlikes usu asendustegevustes, ümberjagamistes ligimese aitamise sildi all. Tõde ja evangeelium asendus sotsialismiga.
Sisuliselt tegeleb kirik materiaalsete küsimustega, mitte tõe, palve ja evangeeliumi kuulutamisega. Sel moel on tõde vahetunud vale vastu.

Jumala vaim ja ärkamine tõmbus tagasi kohe, kui kiriku juhid lõid põnnama katsumuste ja KGB ähvarduste pärast. Meil on nagu millestki õppida, aga kas me tahame?

Sotsialism ja tõde ei saa olla samal ajal kirikus. Nii on see valeteenistus üha enam süvenenud ja sidunud inimesi asjade külge, nad kõik on kaldunud kõrvale, üheskoos kõlbmatuks muutunud. "Ei ole, kes teeb head, ei ühtainustki" kirjeldab Rm 3:24 seda olukorda tabavalt. "Vaeseid on teie juures ju alati, ning kui te tahate, võite teha neile head - mind aga ei ole teil alati." (Mk 14:7) selgitas Jeesus.

Te tahate mind teenida, aga olete tõest ära kaldunud, siis kuidas te saate seda teha? Te ei saa teenida kahte isandat, te peate valima. Pöörduga tagasi tõe juurde! "Minu pruut ei ole sotsialist," ütleb Jeesus. (ps. pruut = kristlik kogudus)

See on meie lihtne ja loodetavasti arusaadav kokkuvõte sõnumist, mida Jumala vaim tunnistab ja tahab, et see saaks avaldatud ja laiali jagatud.

ATEISM KIRIKUTES

KUIDAS NIINIMETATUD SOTSIAALEVANGEELIUM SÜVENDAB SÕLTUVUST

Võibolla mitmed meie sõprade seast on kuulnud kogudustes räägitavat, et "See on sotsiaalkirik, aga meie ei ole." Mida sellega mõeldakse? See väljendub mitmetes asendustegevuses. Kogudused tegelevad maiste asjadega, millel pole midagi ühist evangeeliumi ja usuga. See on ateism kirikutes.

ATEISM KIRIKUTES

Riiete või toidu ümberjagamine ei nõua mingit usku. Seda teevad ka need, kes kirikus ei käi. Ei ole mingit vahet kas jagaja on usklik või uskmatu, sel moel asjade ümber jagamine on sisult sotsialism. Kui ühel on üle, see antakse teisele, jagatakse laiali võrdsemalt. Jeesus ei teinud seda ega palunud seda teha ka tema jüngritel. See ei olnud misjonikäsk. (Mk 16:15-18) Uskujaid saadavad tunnustähed, mitte leivad ja riided.

Kuidas toimus tuhandete toitmine? Jeesus demonstreeris Jumala riiki, ta "tootis" piisavalt toitu (leiba ja kalu). Kuidas ta tegi? Ta küsis oma jüngritelt kas teil on toidupoolist ja siis paljundas seda. See on ime, mitte sotsialistlik meetod ja arusaam asja lahendamiseks. Mida kirikud teevad? Nad ei tegele Jumalariigi ja väega, vaid ajavad asju ateistlikul ja sotsialistlikul moel. Hangime või võtame inimestelt toidu ja jagame kõigi vahel võrdsemalt - ühtlaselt laiali. See ei ole tunnustäht ega ime, vaid sotsialism. Aga sellega just kogudused tegelevad! Jeesus kasutas ühe noormehe toitu, aga vaid selleks, et seda toitu "kasvatada" ja tulemuseks said tuhanded toidetud ning viie leiva asemel jäi alles tosin korvtäit. Noormees ei jäänud millestki ilma. Vastpidi, ta investeeris, andis oma leiva Jumala kätte, kes selle ime läbi kasvatas nii suureks koguseks, et seda jäi ülegi ja ta võis kaasa võtta niipalju kui kanda jaksas. See on absoluutselt teistmoodi lähenemine kui maine, sotsialistlik meetod.

SOTSIALISMI VAIMUS

Mitmed kogudused on võtnud endale ülesandeid millega peaks tegelema riik või siis osalt ka tegeleb või selleks asutatud MTÜ. Näiteks haigla, toetused sh riide- ja toiduabi jagamise ja palju muud. Riik tõesti ei jaga toiduabi ega riideid. Seda teevad paljud kogudused, mitmed aga mitte. Eestis on ka parempoolsed kogudused. Kes kala asemel õpetavad ("pakuvad õnge") ja inimene saab midagi ette võtta.

HAIGETE TERVENDAMINE JA SURNUTE ÜLES ÄRATAMINE EI OLE SOTSIAALABI

Jeesus korraldas toitlustuse oma krusaadidel, aga ei tegelenud sotsiaalabiga. Ka haigete tervendamine ja surnute ülesäratamine ei olnud sotsiaalabi, vaid väe avaldus (lubatud tunnstähed, Mt 16:17), mis kaasneb evangeeliumi kuulutamisega. Vägi käib sõna juurde, muidu on see lihtsalt sõna. Inimesed tulid tema juurde, neile kuulutati Jumala riiki ja kõik said terveks. Sõna on elav.

Ta ütles: "Vaeseid on teie juures ju alati, ning kui te tahate, võite teha neile head - mind aga ei ole teil alati." (Mk 14:7) Ka antud juhul oli rõhk evangeeliumil (s 9). Te võite teha neile head, teisisõnu, minul on teine eesmärk.

Võimalik, et paljud teie seast nägid FB lehel EKNK reklaami "LEIVAKIRIK". Oled oodatud osa saama leivast ja elumuutvast piibli sõnumist, lubab kuulutus. Kui palju on nendel FB, kes seda leiba tõeliselt vajavad? Need käivad supiköögis ja teised Toiduabis. Põhimõtteliselt on tegu üritusega, kus inimesi stimuleeritakse leivaga, mitte evangeeliumiga. Mis on selle tulemus?

Enamus neist, pärast seda, kui nad on pätsi kätte saanud, kaovad sealt nelja tuule suunas ja ei pöördu sinna tagasi. Miks? Sest see ei muuda nende elus midagi seni, kuni nad ei õpi leivaga raha teenimist. Nad jäävad sõltuvaks ja asi kordub. See ei too neile mingit lahendust. Võibolla tunnike soojas ruumis ja kõht täis, aga see on kõik. Nii on see igal pool olnud, niipea kui asi läbi, kaovad ära need hinged teadmata ajaks.

Jeesus ei meelitanud kedagi. Ta ütles, mina olen eluleib. Otsige esmalt Jumalariiki ja kõike muud antakse teile pealekauba. "Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!" Mt 6:33 Tema sõnad. Kuidas siis?

Hetkel mil fookus läheb taevaselt maisele, kaob ka vägi. Jeesus õpetas, kui te ei tule minu pärast, siis te ei võida midagi. Inimesed said abi või terveks, aga ikkagi kadusid ära. Sest nad ei tulnud Jeesuse ja evangeeliumi pärast. (Mk 10:29)

Evangeeliumi mõte ei ole nälja ajutine leevendamine.

Aga kuidas siis jääb sõnaga "mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu"? (Mt 25:35) Õige, aga see sõna on neile kes ta juba vastu võtsid, aga teiste elu jääb endiseks. (Abistage pühasid nende puuduses, Rm 12:13; ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest - kuidas saab Jumala armastus jääda temasse?, 1Jh 3:17; oskan elada kehvalt ja oskan elada ka jõukalt, Fl 4:12) See tähendab seda, et meil on palju enam pakkuda kui nälja leevendust. Meil tuleb neile inimestele õpetada, kuidas nad saavad oma elu järje peale. Tagasi rongi peale. Et nad ühel hetkel leiva saaja asemel hakkaksid kuulutama tema sõna ja näitaksid teistele oma eluga, et nende uus elu on mitte üksnes sõna, vaid ka praktiliselt muutunud. Seda muutust ei tule seni, kuni inimene jääb käima leiva järel. Jeesus selgitas, et tegelikult muutub kogu su elu. Tema jüngrid pakkusid vajadusel üksteisele tuge. (Abistage pühasid nende puuduses, Rm 12:13; ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest - kuidas saab Jumala armastus jääda temasse, 1Jh 3:17; oskan elada kehvalt ja oskan elada ka jõukalt, Fl 4:12)

Loomulikult ei saa kellegil olla selle vastu midagi, kui kogudus jagab näljasele leiba, aga tegeleda tuleks tema tegelike vajadustega. 

Õpetada, kuidas sellest välja tulla ja edasi minna. Niikaua, kuni seda ei tehta, ei muutu midagi. Näiteks. Ühes väikses Eesti linnas tuleb kokku sadu inimesi üsna varakult, et seista järjekorras ja saada riideabi, aga mitte üks neist ei tule pühapäeval kirikusse. Fakt. Sest nad ei saa aru, kuidas kirik nende elujärge võiks parandada! Kui aga neid õpetada praktilisi oskusi (nt mäejutlus), siis võib juhtuda et nende elu hakkab muutuma. Jeesus oli sellest teadlik, ta õpetas, mida tuleb teha, et tulla eluga toime. Seepärast ta ei lahjendanud evangeeliumi ega pakkunud sotsiaalabi. Ta oleks saanud seda teha. Aga ta ei teinud seda.

Te võite näha kirikuid kus tegeletakse evangeeliumi asemel sotsiaalabiga, aga ka kirikuid, kus sotsiaalabi ei korraldata, sest nende fookus on evangeeliumi kuulutamisel. Sellel, millega Jeesus tegeles ja milleks ta oma jüngrid kutsus ja saatis tegema. 

KÕIK INIMESED VAJAVAD KRISTUST VAREM VÕI HILJEM

Mitte üksnes vaesed. Ka jõukad, need saavad õpetada teisi, kuidas oma elu paremaks muuta, et mitte olla teistest sõltuv. See kes sõltub teistest, peab alati valima abistaja ja Jumala vahel. Seepärast Jumal ei pea seda õigeks. Aga kõigepealt tuleb see "nabanöör" läbi lõigata, siis ta hakkab ise elu eest võitlema, oma peaga mõtlema. Inimene peab sõltuma üksnes Jumalast.

Jeesus läheks supikööki ja küsiks igaühe käest: mida sa täna ette kavatsed võtta et oma elu muuta?

Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?! Ta ei jäta inimest saatuse hoolde, vaid näidates teed, tuleb ka ise kaasa ja toetab igal ususammul inimese teed. See on tema meetod.

Niikaua, kui inimene ei soovi reaalselt oma elu muuta ja janditab, ei juhtu mitte midagi. (2Ts 3:10-12) Ta ei tee üksnes terveks, vaid kutsub üles muutma oma elu ja evangeelium on elumuutev. „See, kes mu terveks tegi, ütles mulle: Võta oma kanderaam ja kõnni!” (Jh 5:11)



SOTSIAALKIRIKUD

EELK ei olnud sotsiaalkirik, vaid tegeles eelkõige kiriku põhitegevusega. Täna me näeme et kirik on minetamas oma evangeelset rolli ja võtnud endale rolli, mis ei ole otseselt tema roll. Kirik on muutunud sotsiaalhoolekande asutuseks, aga alguses see ei olnud nii. Pole siis ime, et inimesed arvavad, et Jeesus oli sotsialist. Kuidas ta sai seda olla, kui imed ja sotsialism on nagu öö ja päev. Sotsialist on ateist ja imedel ei ole kohta sotside agendas. Nad ei usu Jumalat. Nii on ka paljud inimesed segaduses ja neile tuleb üllatusena, et Jeesus ei olegi selline, - punane, vaid vastupidi (!), hoopis parempoolne, mitte sulase, vaid peremehe hingega. Paljud inimesed on selle üle hämmingus. Ongi nii või?! Ei ole võimalik?

Kui kirik ei kuuluta evangeeliumi ja tegeleb kõrvaliste asjadega, siis pole midagi imestada, et keegi enam ei tea milline Jeesus tegelikult on.

JEESUSE JÜNGRID EI OLNUD HAIGED VÕI VAESED TÄNAVALT

Muide, Jeesus oleks võinud valida jüngriteks pidalitõbised, vaeseid, haigeid, kurnatuid, vaimust vaevatud, aga kas ta valis? Ei. Sest ta teadis, et neil oli sulase hing. Jeesus valis oma töötegijateks peremehe hingega jüngrid.

Juuda, äraandja asemel sai jüngriks koguni Matteus, kes oli maksukoguja. Kes pani kirja Matteuse evangeeliumi. Nii Juudas kui ka Matteus olid rahanduses kodus ja teadsid väga hästi, kuidas rahaga tuleb ümber käia. Kõnekas on see, et Jumal valis vabanenud teenimiskohale sama valdkonna spetsialisti. "Sina, Issand, kõikide südametundja - näita, kumma neist kahest sina oled valinud." (Ap 1:23-26).

Kui Jeesus tuleks kiriku uksest sisse ja näeks riieteabi, siis ta ilmselt lükkaks need lauad kummuli nagu ta tegi seda templis. 

"Jeesus tuli pühakotta ja ajas välja kõik, kes pühakojas müüsid ja ostsid, ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid." (Mt 21:12) Mitte et riideabi oleks kuidagi vale iseenesest, aga see on toodud pühakotta ja muutunud sotsiaalevangeeliumiks (pseudoevangeelium, ateismievangeelium), samamoodi kui toiduabi ja muud sarnased tegevused, mis röövivad lõviosa ajast ja ta ütleks veel, tasuta olete saanud, tasuta andke. Kui te olete maksnud, siis müüge kasuga, et minu koguduses oleks küllaga vara, aga tehke seda väljaspool pühakoda.

"Te olete evangeeliumi väe muutnud naerualuseks ja vahetanud selle supi leeme ja kulunud kanga vastu. 

"Kas mina kuulutasin evangeeliumi sel moel?" küsiks ta.

Kas ma käskisin teil seda teha? Inimesed hukkuvad, aga teie tegelete siin pulstidega, kõlaks sel juhul veel üsna viisakalt.

PALVEKODA, MITTE SOTSIAALKIRIK

Inimeste eest tuleb palvetada! Kui inimeste eest palvetati, nägid kõik et evangeelium ei ole mingi naljanumber ja Oleviste kabel täitus karkude ja ratastoolidega, inimesed jooksid ise kokku üle kogu maa. Nad said aru, et see ongi see õige evangeelium! See muudab nende elu totaalselt. „Eks ole kirjutatud, et minu koda hüütagu palvekojaks kõigile rahvastele? Aga teie olete selle teinud röövlikoopaks!” (Mk 11:17) Nõnda on kirikute juhid "teinud" kirikus sotsialiste, kes ei usu evaneeliumisse, vaid asjadesse, mida neile seal müüakse.

"1970ndate aastate keskel toimus Effataa-ärkamises väga oluline areng. Põhiliselt evangeelse rõhuasetuse kõrval hakati koosolekuil palvetama ka inimeste muude vajaduste ja eriti tervise eest." Vaata: Effataa ärkamine Fookus oli evangeelsel sõnumil ja palvel.

Isegi sotsialistid ei suutnud kirikut hävitada kogu nõuka aja vältel, aga kristlased on muutunud sotsideks ühe kümnendiga, saanud nende käepikenduseks ja kaasosaliseks. 

Piibel ütleb, et me ei tohiks saada pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks, vastupidi, pigem neid paljastama. (Ef 5:11) Teil on jumalakartlik nägu, aga te olete salanud ära väe, ütles apostel Paulus Timoteosele, niisuguseid väldi! (2Tm 3:5)

"Teil on siin suurepärane sotsialism, aga mina ei tunne teid ja teie ei tunne mind. Mina ei ole sotsialist! Ma olen kuningate kuningas ja minu riik ei ole sotsialistlik, vaid taevariik on kuningriik. Te jagate leiba, aga mitmed põlvkonnad ei ole kuulnud evangeeliumi ega näinud selle mõju."

Sotsiaalsed tegevused süvendavad üha enam sõltuvust, ega paku lahendust. Need võivad tuua ajutiselt leevendust, aga need ei ole elumuutvad. Nende eesmärk ei ole kedagi vabastada, vaid hoida sind lõa otsas. Küll sa jälle tuled abi järgi ja siis ma saan sind töödelda.

Jeesus ei hoidnud kedagi lõa otsas, vastupidi, ta tegi kõik selleks, et inimene saaks vabaks. 

Mõtle, kui sa oled kogu elu olnud jalutu kerjus, aga nüüd su jalad on terved, siis sa pead ju ennast hakkama liigutama?

Enam ei saa almustest elada. Nüüd pead tööle hakkama, aga see nõuab pingutust, kas pole? Küll on lihtne alla anda, see ei nõua mingit vaeva. Aga võidelda ja muuta oma elu, see ei ole sotsialism. Sa pead nüüd liigutama! „Tõuse üles, võta oma kanderaam ja kõnni!” (Jh 5:8) Seda evangeeliumi jagas ta. Keegi ei kanna sind enam. Nüüd hakkad teisi kandma ja ise ennast! Enam ei saagi niisama olla? Ta ei öelnud, et saa terveks, sa võid siin edasi passida, pole hullu. Raami kandmine on raske töö.

"Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!" ütles Paulus. (Gl 5:1)

IKE SÜVENDAB SÕLTUVUST

Ike tekitab sõltuvust ja süvendav seda. Isegi Mooses oli hädas, sest rahvas tahtis tagasi minna Egiptuse hea supiköögi tõttu, lihava supi juurde. Kogu rahvas oli sellest nii sõltuvuses. Nad olid nõus tagasi orjaks minema, nii pimestatud olid nad sotsiaalabist. Nad olid mentaalselt orjad.

Suur osa Eesti rahvast on samal moel orjad kõikvõimalikest abidest, seetõttu nad on mõtlemise poolest rikutud ja loodavad pigem toetustele kui midagi ise ette võtavad. Kirik, kes peaks inimesi vabastama igast sõltuvusest, süvendab seda veel enam.

See ei olnud Jeesuse plaan. Ta teeb kristlased vabaks ja kui sa veel ei tea, siis Jumala lasteks. Seetõttu evangeeliumi põhituum ei ole süvendada sõltuvussuhteid kui vaid olla üksnes sõltuv usust ja oma Jumalast.

Mis võiks veel olla parem kui olla vaba, sul on Taevane isa ja sa oled Jumala laps? (Rm 8:14, Gl 3:26, 1Jh 3:2)  Kuninglikust soost, mitte ateist ja sotsialist.

JUMAL EI PEA KOHUT OMA LASTE ÜLE

Kui Jeesus rääkis kohtust, siis ta rääkis seda tegude kontekstis, tegude avalikuks saamisest.

Kuid sinu teod - kristlane, on avalikud algusest peale, alates hetkest kui sa said päästetud e võtsid Jeesuse vastu. 

"Jumalale me oleme täiesti avalikud" ütleb Paulus korintlastele 2Kr 5:11. Sinu teod on nähtaval. Kuid kõik need, kes järgivad Moosese käsuõpetust, nende teod järgnevad neile - ja nagu Jeesus ütles, saavad avalikuks, alles saavad avalikuks (!) ja seetõttu peetakse nende üle kohut, nende tegude järgi. 

Jeesus tegi sellel vahet ja ka meil tuleb siinkohal vahet teha, tõmmata selge piir nende kahe lepingu vahele. Kui Jeesus suri ristil, kärises lõhki templi vaheriie (Ja ennäe, templi vahevaip kärises ülalt alla kaheks. Mt 27:51), mis on märgilise tähendusega, et nüüd on piir vahel. Ühed, tema rahvas, juudid, kelle üle mõistetakse kohut nende tegude järgi ja kõik teised, kõik uued, kes võtavad vastu tema Poja, pääsevad muidu, armust, ka nende teod on avalikud.

Kui Jeesus istub kohut mõistma, siis päästetud on koos Jeesusega ja mõistavad kohut nende üle kes ei võtnud Jeesust vastu ja elasid Moosese Seaduse järgi. Sina istud koos Jeesusega troonidel (Mt 19:28).

Kes on Jeesuse vastu võtnud, on päästetud. Kes on päästetud, on päästetud ka kohtu alt. Miks Jumal peaks oma päästetud saatma kohtu alla? Siis nad ei oleks ju päästetud! Vaid peaksid hirmuga ootama kohtuotsust. Sellega kaotaks mõtte Jeesuse ohver ja ohvriveri oleks valatud asjata.

Peetrus ütleb, "ent meie usume end päästetud olevat Issanda Jeesuse armu läbi." Ap 15:11. Lootuses, Rm 8:24. Kui me päästetud ei ole, siis meie usk on tühine! Siis me oleme ikka veel surnud oma pattudes, mõned tegudes, oodates hirmuga kohtupäeva.

Jumal ei pea kohut oma laste üle

Ei pea kohut nende üle, kes võtsid Jeesuse vastu ja said päästetud tema armu läbi, mis ei olene enam neis enestest, vaid üksnes tema Pojast, kes andis elu nende päästmise nimel. 

Päästeti kindlast surmast (lahutatus Jumalaga)

Enne meil ei olnud mingit lootust, aga nüüd on. "Teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas," selgitab Paulus efeslastele. (Ef 2:12)

Mis meile kingiti?

Päästetakse põrgust. (Ei saa, ega tulda sealt enam mitte kuhugi, Lk 16). Aga ühtlasi päästakse ka kohtust! Mille alla lähevad kõik need kes loodavad tegudele. 

Teiseks. Ja kui Jeesus peaks tulema juba homme järgi omadele (kogudusele, kes loodavad tema päästele), siis päästetakse muuhulgas ka viimseaja kohutavatest katsumustest mis maailma tabab lõpuajal. 

Jumal ei tule järgi juutidele, aga ta lubas tulla ja võtta üles kõik need ühe hetkega, kes ta poja Issandaks vastu võtsid - oma Päästjaks, olgu need siis mistahes rahvusest. Siin ei tehta vahet. Kõigile anti võrdne võimalus. 

Issand lisas päästetuid päevast päeva juba tollal (Ap 2:47) ja teeb seda tänaseni. Need kõik on tema omad, Jumala lapsed (Jh 1:12 Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse). See kõik toimib ka täna!

Jumala lapsed on: 

• Rm 8:14 Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed.
• Rm 8:16 Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed.
• Rm 9:8 See tähendab: mitte lihased lapsed ei ole Jumala lapsed, vaid tema sooks arvatakse tõotuse lapsed.
• Gl 3:26 Nüüd te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses,
• Fl 2:15 et te oleksite laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed keset põikpäist ja rikutud sugupõlve, kelle seas te paistate nagu tähed maailmas,
• 1Jh 3:2 Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui tema saab avalikuks, siis me oleme tema sarnased, sest siis me näeme teda, nii nagu ta on.
• 1Jh 3:10 Sellest on näha, kes on Jumala lapsed ja kes kuradi lapsed: ükski, kes ei tee õigust, ei ole Jumalast, nagu ka mitte see, kes ei armasta oma venda.
• 1Jh 5:2 Sellest me tunneme ära, et armastame Jumala lapsi, kui me armastame Jumalat ja teeme tema käskude järgi.

Millest te peate aru saama?

Ta ei päästa inimesi selleks, et neid kohtu alla panna. 

Ta ei lase kohut mõista oma laste üle. Sa võid selles olla kindel 100%. Kui sa veel ei ole päästetud, siis olgu sul usku saada päästetud. (Ap 14:9)Käid koos Jeesusega siin, oled igavesti koos Issandaga! 

Ps. Kui sa tahad saada päästetud, siis vaata siia teemalehele kuidas saada päästetud

Küsige inimestelt, kas nad teavad mis neist saab? 

Paljud usklikud arvavad endiselt, et nad lähevad kohtu alla. Sest päästest ei räägita ühemõtteliselt või ei räägita üldse. Evangeeliumi mõte oleks justkui siinkohal lukus v lõpeb ristisurmaga, mis siis et me tähistame ülestõusmispüha, ometi ei saa inimesed aru ühemõtteliselt, mis kasu nad sellest saavad. "Jah, Jeesus tõusis üles, ta on tõesti ülestõusnud! Aga kuidas see minusse puutub?" ei saa paljud aru. Nad käivad kirikus, nad usuvad Jumalat, aga nad ei tea midagi sellest, et neil on võimalik pääseda otse taevasse!

Näide otse elust enesest

Hiljuti juhtus selline sündmus. Rääkisin ühe vana mehega kes on usklik, ta on koguduses. Ta palvetab regulaarselt. Ühesõnaga teeb neid asju, mida teevad usklikud.

Jumal pani südamele küsida sellelt mehelt: "Kas ta tead, et sa pääsed otse taevasse?" Ta tegi suured silmad. Näis et ta ei teadnud sellest midagi. See mõte tabas teda nagu rabav uudis. Ta proovis elada Jumala käskude järgi, tegi kõike kaasa, aga sellele vaatamata ta arvas, et ta üle peetakse kohut kui ta sureb. Ta lootis tegudele.

• "Kas sa tead, et selline koht on piiblis olemas?" 
• "Näita!?" rabas ta piiblist kinni, ja tahtis tungivalt seda kohta piiblist kohe näha! Sest oli talle suur uudis! Temas tärkas lootus. Ta arvas enne, et ta sureb, ta maetakse ja kunagi peetakse ta üle kohut. Tegelikult ta päris täpselt ei teadnudki mis saab pärast surma, selgus jutu käigus. 

Miks Jeesus suri?

Kui küsida inimestelt "Miks Jeesus suri?", siis nad ütlevad teile kõike peale selle miks Jeesus tegelikult suri. Sest neile ei ole seda räägitud! Lihtsalt nad ei tea seda! Neile tuleb pommuudisena see, et Jeesus andis oma elu selleks, et nad päästa! Päästa põrgust. Ja päästa otse taevasse!

Mis tingimustel sind päästetakse?

Inimestel on igasuguseid ettekujutlusi ja arvamusi, kuid enamasti on need kõike muud kui seda, et neil on võimalus saada otse taevasse! Aga selleks tuleb Jeesus isiklikult vastu võtta. Nagu piibel kirjutab: Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse! Rm 10:9 Vaja on vaid ühte, sa pead ta vastu võtma ja loomulikult seda ka tunnistama (s.t mitte salgama). Siis sind päästetakse otse taevasse!

Järeldused

Tulles tagasi selle mehe juurde juhtus see, et ta sai lõpuks aru, miks oli vaja Jeesust ja mis see temale annab! 

Seni kuni inimesed ei saa sellest lihtsast tõest aru, ei ole nad üldse aru saanud evangeeliumi mõttest. Nad on päästmata! 

Vaja on vaid üht

Nad võivad olla kuulnud kõike muud, mida on ka vaja, aga nad ei pruugi teada kuidas see surm neile endile vajalik on. Seetõttu neil on ettekujutlus viimsest kohtust ja heade tegude vajadusest ja käsuõpetusest, ühesõnaga, üks paras puder ja kapsad või nagu venelased ütlevad, ne rõba ne mjasa (ei kala ega liha). Aga vaja on vaid üht, saada aru miks Jeesus suri!

Juhtus see...

Samal tunnil võttis see vana mees vastu Issanda isiklikuks Päästjaks, ta sai päästetud ja ta sai rahu, sest tal tekkis lootus, ta sai aru evangeeliumi mõttest. 

Ta sai aru, et kui ta nüüd peaks surema, ei lähe ta kohtu alla, vaid otseteed taevasse! Jeesuse juurde! Sest ta on Jeesuse oma, Jumala laps. Milline napp pääsemine. Kas pole? 

Kui Jumala vaim ei oleks sellele tähelepanu juhtinud, siis ei tea, mis oleks saanud sellest hingest? Ta oli päästmata. Ta oli usklik. Ta palvetas. Tal oli kogudus. Ka pastor käis tal külas aeg ajalt. Aga tal puudus üks kõige tähtsam asi oma elus, see on pääste ja isiklik Päästja - Jeesus. Nii oli ta olnud pikka aega usklik, aga ta ei teadnud väga lihtsat asja, võtmetähtsusega tõsiasja.

Täna on see hing Jumala laps ja ta teab mis teda ees ootab, õigupoolest kes, ja ta on leidnud rahu Jumalaga. Ta ei karda surma, sest ta süda on kindel, et tal on igavene elu ja ta pääseb (kohtu alt) otse taevasse.

Sõnum

Me võime koguduses jutlustada ja rääkida kõigest mis usuga kaasneb, aga seni kuni inimesed ei tea, mis neist saab, kaotab eelpool räägitu igasuguse mõtte ja inimene loodab endiselt tegudele, mitte armule ja kardab viimset kohut ja tegelikult ei ole üldse aru saanud et Kristus on teda vabastanud (Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Gl 5:1 ja Rm 8:2), ostnud vabaks (Ent Kristus on meid Seaduse needusest lahti ostnud, Gl 3:13) oma kalli verega (1Pt 1:19, Hb 9), lunastanud ning tahab et inimene teaks kuidas saada sellest kasu, miks ta andis oma elu ja suri ristil?! Isegi ülestõusmine jääb sel juhul arusaamatuks, vaid kevadpühaks, munadepühaks või lihtsalt järjekordseks kristlikuks traditsiooniks juhul, kui inimene ei ole ära tabanud Jeesuse surma eesmärki.

Üleskutse Sinule

Seetõttu, armas lugeja, küsi oma usuvennalt või -õelt, kas ta teab, miks Jeesus suri? Mis oli selle surma tegelik põhjus? 

Me ei räägi siin pattude andeks palumisest. Sest käsuõpetuses tehakse seda sama! Palutakse patud andeks. On ju nii? On. Kuid need hinged ei ole päästetud. Sest nad ei tunnista Jeesust kui Päästjat. Seni kuni nad ei võta Jeesust vastu, on see vaid üks paljudest usutegudest, sündmustest. 

Pattude andestus ei päästa iseenesest veel mitte kedagi. Seda rõhutas Jeesus! Ta rääkis korduvalt, kõigile ja õpetas Jüngreid. Ka need olid pikaldased taipama, ammugi siis meie, kes me pole veetnud aega Jeesuse seltsis ja teame seda, mida koguduses räägitakse kui üldse räägitakse.

Jeesus suri selleks, et sa pääseksid, ja pääseksid otse taevasse!

Ära lase ennast eksitada

Kui sa arvad et sa saad käsust õigeks, siis sa pead täitma kogu käsuõpetust ja su üle peetakse kohut, kas sa täitsid seda! Kui sa aga ei täida kasvõi üht neist käskudest mida on 633, oled sa juba süüdi mõistetud ja lähed kohtu alla, kus siis otsustatakse, kas sa pääsed või mitte. Kui sa käsuõpetust ei järgi ja/või Jeesust vastu ei võta, siis sa lähed otseteed põrgusse. Sealt ei ole tagasiteed (!), sellest hoiatas Jeesus. 

Põrgusse

Põrgu oli algselt mõeldud kuradile ja Jumalast taganenud inglitele (nüüd siis deemonitele). Seal ei ole midagi inimlikku. Kahjuks satuvad sinna kõik need, kes ei usu Jumalat. Nende üle ei peeta isegi kohut. Seal on igavene piin, põrgupiin! Inimesed, kes ei võta Jumalat vastu, on sellega määranud ära oma hinge asukoha (pärast surma), milleks on põrgu. See märkus ei ole sinu hirmutamiseks, vaid see on nii tähtis tõsiasi, mille üle peaks inimene järgi mõtlema oma elus esimesel võimalusel, teisisõnu, mida ta tahab oma hingega ette võtta?!

Jumal ei saada oma päästetuid kohtu alla, ammugi põrgu! Inimese enda teod ja valikud saadavad teda sinna. Valides Jumala oma maises elus, saad sa olla koos temaga vaimses elus ja seda igavesti! Kes on päästetud, on päästetud.

Kas on teisi võimalusi?

Kuna sa nähtavasti ei ole juut kes elab käsuõpetuse järgi ja loodab tegudele, siis sul tegelikult muud võimalust ei ole Jumalaga lepitust saada kui vaid Jeesus vastu võtta ja armu läbi õigeks saada. Kui sa ei tea veel, aga tahad saada päästetud, siis vaata siia teemalehele kuidas saada päästetud

SINA TEAD, AGA TEMA TUNNEB SIND

TA TUNNEB SIND!

Meil kristlastena ei ole õigust otsustada selle üle kes on Tema oma või ei ole. Mõista kohut nende üle, kes meie meelest ei ole nii väga õiged kristlased kui me seda näha tahaks. Jumal tunneb omasid väga hästi.

Ta tunneb meid nimepidi ja sa oled ka armu leidnud tema silmis.

See on seetõttu nii seatud, et keegi ei jääks ilma päästest, kes ei saa piisavalt õpetatud või läheb mõne õpetuse alla, mis võib saada mingit moodi takistuseks.  Jumal ei seadnud kristlast sõltuvaks sellistest asjaoludest, vaid üksnes sellest, et kristlane on tema oma! ("tema oma" s.t "Kuri ei puuduta teda," 1Jh 5:18, ehk teisisõnu Saatanal ei ole kristlase hinge osas nõudeõigust.)

Kui taevasse tee oleks antud inimeste otsustada, õpetuste otsustada, siis nähtavasti ei pääseks keegi. Seda Jeesus hoiatas, sest ta ju nägi kui raskeks tehti inimestele pääsemine. Ta rõhutas, et inimestele pannakse vaevukantavaid koormaid, millega lukustatakse taevariik inimeste eest, "Ise te ei lähe sinna sisse ega lase sisse ka neid, kes tahaksid minna." (Mt 23:13) Ta vastas isegi Peetrusele: "Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni - mis see sinusse puutub?" (Jh 21:22)

Seetõttu Jumal nägi seda ette. Tema tunneb kõiki omasid nimepidi ning viib nad välja. Ei ole siin kellegil suuremat õigust, vaid kehtib JUMALA ÕIGUS. Sest tema päästab. Tema on Päästja!. Seetõttu loeb vaid usk. See on alati nii olnud ja on ka täna.

On veel öeldud, et õige jääb usust elama.

See on ka täna tõeline rõõmusõnum, - sinule, kes sa võibolla pärist täpselt ei tea, mis sinust saab, aga kui sa oma südames usud, siis Jumal on sinuga ja ta tunneb sind. Seetõttu Jumal kutsub sind olema ka julge, kes sa oled kristlane.

Palju on meid, kes me üldse teda tunneme?

Vähesed.

Vene keeles on selline väljend "мне известно". Mis tähendab, et ma tean, mulle on teada. Kuid see ei tähenda, et ma tunnen. Sama on eesti keeles, ma tean teda või ma tunnen teda. On suur vahe. Vastavalt siis "знаю его" (tunnen teda). Toon teile siinkohal lihtsa näite. Me kõik teame Jumalat, kuid teda tunda on hoopis midagi muud.

Meil juhtus selline lugu.
Pojal hakkas hammas valutama ja paistetas üles. Järgmine päev teatas aga järgmist.
Tema: "Ma tunnen Jumalat!"
Mina: "Millest sa seda järeldad?"
Tema: "Ta pani oma käe minu hamba peale."
Mina: "Oled sa kindel?"
Tema: "Ma nägin teda õhtul, see oli hilja. Ta pani käe mu suu peale. Voodi juures oli kuldne valgus."

Kui sa kohtud temaga, siis sa tunned teda isiklikult.

Sama võib öelda kõigi Jeesuse jüngrite kohta, kes olid temaga kohtunud ja olid temaga koos.

Samal põhimõttel valiti äraandja Juuda asemele Mattias, kuivõrd ta pidi Jeesust isiklikult tundma! ("Niisiis peab saama Jeesuse ülestõusmise tunnistajaks koos meiega üks neist meestest, kes on meie hulgas olnud kogu selle aja, mil Issand Jeesus meie juures käis." Ap 1:21)

Meil vähestel on au olnud teda isiklikult tunda, niisamuti oli ka algkoguduses. Kuid palju enam tundsid kristlased Paulust, ka teisi jüngreid, kes rääkisid neile Issandast. Seetõttu ka meie, pigem teame teda kui tunneme, aga meie seas on ka neid, kes tunnevad teda ka isiklikult. Nii see on, nii see oli ka tollal. Seetõttu on Jeesus öelnud (Jh 10:16): "Ja mul on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima; ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane." Ning ta lisas veel (Jh 10:27): "Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle". Jüngrid ei saanud sel hetkel veel aru, millest Jeesus räägib.

Te küll ei pruugi teda tunda isiklikult, aga järgnete talle kristuses ja rõõmusõnum on see, et tema tunneb sind! Meid kõiki nimepidi. Olgu see sulle julgustuseks. Jumal on sinuga. Sul on võimalik tema Püha vaimu läbi suhelda, temast õppida, tema abil saada juhendeid, lohutust ja jõudu sh üleloomulikku jõudu - väge. Seda teeb Tema vaim sinu sees. See on see tunnistus, mis sinu sees on, mis paneb sind teadma, et sa oled tema oma ning tema tunneb sind. Paulus kirjutas: "Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed." Rm 8:16. See on sinu õigus, mis tuleb üksnes Jeesuse õigusest!

USKLIKUNA SÕJAS - Hacksaw Ridge lahing

FILMISOOVITUS - (usklikuna sõjas) - MINGE VAATAMA!

Hacksaw Ridge lahing

Üle hulga aja oli võimalus kristlasena väärikalt kinost väljuda! Enamasti halvustatakse kristlasi ja kristlust, siis seekord hoopis vastupidises võtmes, tunnustatakse ja austatakse ja lausa selgitatakse usu küsimust. Mis oli äärmiselt ootamatu, meeldiv üllatus!

Peaosatäitja - usklik reamees Desmond Doss (Andrew Garfield)

Mel Gibsoni (režissöörina) "käekiri" on ära tuntav ka selles teoses, kuid siiski mitte nii karm kui see oli näha filmis Kristuse kannatused; jah, pigem leebem, ometi filmi kangelastele enneolematutes olukordades.

Film iseenesest põhineb tõestisündinud lool, mille peosatäitjaks usklik reamees Desmond Doss (peaosatäitja Andrew Garfield).

Tulisemate sõjatseenide osakaal oli kompositsiooniliselt pigem ajaliselt lühem võrreldes eelnevate sündmustega, millest ei puudu romantikat, armastust ja kõike muud, mis teeb filmi atraktiivseks ka õrnema poole esindajatele. Küll aga Hacksaw Ridge lahing võiks olla kohustuslik igale kritslikule noormehele ja üldse meestele, kes usule toetuvad ja otsustavad kindlaks jääda oma veendumustele, et inimest tappa ei tohiks. Kõik me võime seista ühel päeval sellise valiku ees, mida sa siis teed, kas sa tead?

Sisu ei hakka ümber jutustama, aga filmist tulevad lõpuks välja väga selged tegelaste selgitused, mida usk tähendab ja see on lihtsasti ning mõistetavalt esitletud stseenides. Selles mõttes kui teil on sõpru, kes pole kristlased, siis kutsuge ka neid kinno ja film ise kõnetab teie eest mida te usute.

Kasutage võimalust, minge vaatama, te ei kahetse!

Filmi tutvustusklipp (eesti keelsed subtiitrid)



Tõestisõndinud lugu (ajaloolised isikud, faktid):





The True Story Behind The Movie 
(lahingus osalejate tunnistused, intervjuud sh Desmond Doss):

Mis kasu sa saad?

MIS KASU TE SAATE?

Jeesus ütles, mis kasu te saate, mitte, vaata kui toredad jüngrid ma valisin, tule ka meie sekka või vaata kui tore tempel mu isal on.

Ta ütles sageli, sa saad terveks. Sa saad ühenduse. Sa saad igavese elu. „Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?” Mk 10:51. Tasuta!

Tasuta asju siiski ei ole ka Taevariigis. Mitte päris tasuta, sest vaata, ma annan oma ihu teie eest (Lk 22:19) - suren sinu eest, et sul oleks elu ja kõike ülirohkesti! "Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti." Jh 10:10.

See ei ole meelitamine, nagu maailm seda teeb, mida kristlased vahel üle võtavad ja kopeerivad, lootes inimesi usule meelitada. Miks peaksime meie inimesi meelitama? Räägi inimestele, mis kasu ta saab. Aga selleks, et ta selle kasu saaks, peab ta millestki loobuma, midagi ära andma. Aga seda, mida vastu tuleb loovutada polegi mõistlik endale hoida, sest sel pole sinu elu jaoks mingit väärtust. See (patt) ei tee ju kellegile au, see teeb sulle häbi ja alandab sind teiste ees. Seetõttu sa tegelikult ei kaota mitte midagi (!), vastupidi, võidad, saad kõike, ülirohkesti.

(Ainus, kes selle läbi midagi head ei saanud, oli Jeesus. Kes teist tahaks olla Jeesuse nahas?)

"Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele?" Mt 8:36, ütleb ta otse välja. (vt ka Mt 16:26) Evangeelium ei ole mingi mõttetu asi, vaid see on väga loogiline, mis on inimesele kasulik. Seetõttu juhtis Jeesus tähelepanu asjadele, mis kasu inimene sellest saab. Jeesus oli selles osas väga arukas, kes ei tulnud inimeste päid segamini ajama mesimagusa jutuga, vaid rääkis asjast. Ja seda otse, personaalselt. Kellel oli mida vaja. Seda ta pakkus. Pimedatele nägemist, kurtidele kuulmist, haigetele tervenemist, äratas emale surnud poja üles, tegeles hingehädadega jt. Ühesõnaga tegi kasulikke asju, mitte ei ajanud mingit mulli. Tegelikult oli ta parim müügimees, sest ta teadis, mida inimesed vajavad ja pakkus neile just seda, mistõttu inimesed tulid teda otsima. Ta ei pidanud üldse müüma selle tähenduses.

See ongi just see, mida Jumal kristlastelt ootab. Ta ei oota, et me tutvustaksime oma ilusat kirikut, sest alati on kusklil ilusam hoone ja meie maised hooned ei ole võrreldavad taevaga. Ta ei öelnud, et minu jüngrid on mõnusad sellid, nende seas on teil lahe olla. Ei saaks öelda, et need olid perfektsed, pigem tahumatud, neil kõigil olid omad puudused ja kiiksud. Ta ei öelnud, et ainult templis on kõige õigem teenistus, kuigi see seda kindlasti oli, aga ta ütles, et te olete selle ära rikkunud, teinud sellest raha kogumise masina (annetuse süsteemi) ja röövlikoopa. Siinkohal võime jätkata ja jätkata...

Jeesus rääkis inimestele mis kasu need saavad ja see oli puhas evangeelium, - rõõmusõnum haigetele, sest need said terveks; rõõmupäev patustele, sest need said oma koormad maha panna; rõõmusõnum meile, sest meile tuli pääste kes me olime lootuseta, paganad, aga nüüd oleme Jumalaga lepitatud, tema sugu, pühad. Mida sa hing veel tahad? Ta küsis otsesõnu: mida sa tahad, et ma sulle teeksin?

SEGADUS SEOSES TAEVA(STE) KOGEMISEGA

SEGADUS SEOSES TAEVA KOGEMISEGA

Paljud esoteerikud õpetavad oma nn taevastest kogemustest, kuid kõik need on tegelikult "taevased" jutumärkides. Piibel räägib samuti taevast mitmes dimensioonis. Seetõttu need kes ütlevad, et nad on viibinud Taevas, samas pole hinge heitnud, - eksitavad teid oma kogetud väidetega! Kuidas?
Asi on nimelt selles, et nad räägivad sellest kuidas nad olid endast väljas ja mida kõike nad seal (mida nad nimetavad kui taevas) nägid, siis see võib kohati olla õige, aga see ei ole see koht mida kristlased tunnevad kui Taevas või mida piibel selleks kohaks defineerib. Niisiis, eksitakse millega?
Inimene koosneb hingest, vaimust ja ihust. Kui inimene ei sure, siis ta võib kogeda hingerändamist (nt unes, koomas olles jpt juhtudel). Sel puhul hing on otsekui inimesest väljas/ära, aga vaim on inimeses edasi, kuna inimene ei ole surnud! Siin aetakse segi asjaolu - nagu vahel öeldakse et keegi "heitis hinge", siis see ei tähenda, et ta hing lahkus kuhugi ära; vaid tähendab täpselt seda, et ta vaim lahkus ja ka hing (üheskoos), ta suri. Kui aga keegi räägib, et ta oli koomas ja nägi taevaseid kohti, siis ta tegelikult oli vaid taeva eelruumides, mitte Taevas kus on Jumala troon ja tema pühad. Näiteks seal ei ole langenud ingleid (deemoneid) sh kurat, kes visati Taevast välja. Aga kus nad siis on, tekib küsimus, eks ole.

Sest sinna (Taevas) jõuab inimene mitte siis, kui ta kogeb hingelisi elamusi, vaid üksnes siis, kui ta ihu sureb, mil lahkub ta vaim ja siis on tal võimalus olla koos Jumalaga igavesti või ta saab Jumalast lahutatud, olenevalt sellest, mis otsuse ta oma elus eelnevalt tegi. Sest kui ta otsustas elada oma maise elu ilma Jumalata, siis pole tal ka mingit lootust igavesele elule koos Jumalaga, ta vaim (sh hing) viiakse põrgu. See et ta vahepeal koges hinge äraolemist või hing nägi taevaseid kohti ei tähenda absoluutselt seda, et pärast surma ta sinna jääb. EI. Sest inimesel on peale hinge ka vaim ja selle alusel määratakse tema saatus. Hing on vaid osa inimese isiksusest, sh teadmised, iseloom, annid jms õpitud kogemused ja nn vaimne pagas, kuid vaim on hoopis midagi muud! Vaim asub inimese sees, mitte peas (!), kus on hing, vaid südames (!!!); see on isik - vaim, kelle abil inimene saab suhelda Jumalaga. Ka Jumal on vaim, mitte hing. (Ärge ajage segamini.) Inimesel on hing, kuid Jumalal ei ole hinge! Samas Jeesusel, tänu maisele elule on hing, Jeesus on Jumala poeg ja tema ülesannete täitmiseks siin oli tal hing ja nii ka igavikus, see on erand. Sel on oma põhjus, aga sellest mõni teine kord pikemalt.

Nii et ärge laske ennast eksitada neil kes ütlevad, et nad olid endast ära, vaimsel rännakul (taevastes sfäärides), siis tegelikult nende vaim ei rännanud kuhugi, sest muidu ta oleks pidanud surema ja ta pidi jõudma Taevasse (aga Taevast ei ole tagasiteed, nagu piibel ütleb), vaid sel juhul jääb ainus võimalus: hing rändas. Hing üksi ei pääse Taevasse lihtsalt nö ära käima ja sinna kohale vaatama. Samas on olnud tunnistusi, kus keegi on võetud kaasa, kuid see on toimunud koos Jeesusega, tema juhtimisel ehk kui Jeesus isiklikult kedagi sinna viib ja midagi tahab näidata. See on piibelik. Jeesuse käes on nö Taeva võtmed ja uks. Keegi ei saa Taevasse kui vaid Jeesuse kaudu.

Kuidas te vahet teete?

Uurige, kas ta süda seiskus. Kui ei seiskunud, siis oli see hingeline kogemus, kui süda seiskus, siis vaimne kogemus; sest vahel mõned surevad ja kohtuvad Jeesusega, aga Jeesus on nad veel tagasi läkitanud (mingi eesmärgi tõttu) ja siis on vaim inimese sisse tagasi pöördunud (kuigi ta ihu oli kliiniliselt surnud) ja inimene on ärganud ellu.

Niisiis, ärge teil olgu selle nähtusega mingit segadust ja olge tähelepanelikud, hinnake fakte, et te ei laseks ennast eksitada.

Naised alistuge meestele?

Jätkame naiste alandamise teemaga, et seda veel enam lahti selgitada. „Naised alistuge meestele“ oli ikkagi äärmiselt jõuline sõnum isegi Rooma keisririigi ajal, rääkimata täna!

Meie eelmist postitust samal teemal saad lugeda siit: 2000 aastat naiste alandamist

Piibli seisukohad on Euroopas, tegelikult kogu maailmas enim suhete ja õiguste arengut mõjutanud. Sest paljud tänapäeva seadused ja suhtumised said alguse piibli tavadest ja Rooma õigusest. 

Uus Testament selgitab üsna põhjalikult inimeste vahelisi suhteid, hoiakuid ja kirjeldab tollaseid sündmusi, mis kulmineerus kristliku koguduse tekkimise ning plahvatusliku levikuga eelkõige apostel Pauluse eestvedamisel; kes kahtlemata omab suurimat kaalu kui enim pühakirja panustanud kristlik autor. Meie eelmises artiklis 2000 aastat naiste alandamist tõdesime, et mees ei olegi naise pea nagu Paulus märkis ja seetõttu üritame selgusele jõuda, kus apostel Paulust alistas naisi meestele, mis teda ajendas selleks?

TAUSTAINFO

Pauluse kirjad pärinevad ajast, mil toimusid tema kolm misjonireisi 65-68 pKr. On väga tähtis teada, milline oli tava ja seadus. Paulus kirjutas kirjad keiser Klaudiuse ajal (loe Ap 18:2) reaalselt eksisteerinud kristlikele kogudustele, mida identifitseeritakse ja märgitakse piiblis nende asukoha järgi: roomlastele Roomas, korintlastele Ahhaias (Kreekas), efeslastele Pamfüülias (Aasias), mida ta külastas käies misjonireisil Makedoonias ja Kreekas. Nende aastate vältel levis kristlus kõigis ühiskonnakihtides ja leidis koha, nii rikaste kui kehvade, vabade ja orjade seas, nii meeste kui naiste seas. Kristlikud kogudused tekkisid üle kogu maa Vahemere piirkonnas, kuigi kristluse keskus oli ikka veel Rooma idaosas. Kolmandaks, milline oli Pauluse staatus (nt Ap 16:37-38; 21:39 ja 9:2,11,14; 22:25-29) ning päritolu? Paulus oli juut Tarsosest, kuulsa Kiliikia linna kodanik (Kiliikiamaal, Ap 22:3). Ta oli koguni Rooma kodanik! (Ap 22:26-28) Mitte hankinud selle suure raha eest, vaid sellesse sündinud! Tal oli õigus nõuda keisri kohut. (Ap 25:11,12) Ent ta oli ka heebra mees, Moosese Seaduse järgi varsiser (Fl 3:3-6, Ap 23:6), kes tundis seadust („Gamalieli jalgade ees, õpetatud täpselt esiisase Seadust mööda,“ Ap 22:3), tundis kreeka kultuuri ja oskas keeli ning Rooma kodanikuna oli tal privileegid. Ta oli ideaalne kanditaat evangeeliumi levitamiseks kõigile rahvastele kui nii võib öelda. Jumal tundis ta CV-d. Jumal kutsus Sauluse (Ap 9:5,6,15,27), keda hakati hiljem hüüdma Pauluseks (Ap 13:9). Misjonär Damaskuses, Jeruusalemmas, Juudamaal. Misjonär paganatele (Ap 26:20, „paganad“ - need, kes ei ole juudid), paganate apostel (Rm 11:13), nagu ta ise ennast nimetab.

Pauluse juhised naiste kohtlemiseks:

• kiri roomlastele 7:2-3;
• esimene kiri korintlastele 7:2-16 ja 7:29, samuti 7:34-39 ja ka 11:5-15;
• kiri efeslastele 5:22-24;
• kiri koloslastele 3:18;
• kiri Timoteosele 2:9, 3:11;
• kiri Tiitusele 2:3.

Sarnase seisukoha võtab ka apostel Peetrus:

• 1.Peetrusele 3:1 ja ka salmis 5.

Armastuse apostel Johannes väidab otse vastupidi. 

Ta kirjutab „püsige Kristuses“ (1Jh 2:28) ja „meid hüütakse Jumala lasteks“ (1Jh 3:1,2) ning „me oleme nüüd Jumala lapsed“. Kristuses püsimine tähendab püsimist Uue lepingu ja armu all, mitte kirjatähe (Seaduse) täitmist ning järgimist. Kuid „Jumala lapsed“ ei ole üksnes mehed, vaid ka naised! Kõik, kes Kristuse vastu võtsid (Jh 1:12). Kuigi Paulus möönab seda sama galaatlastele (Gl 3:28), siis praktikas ta siiski nõudis vastupidist. Apostel Johannes toob kristlusesse „vennaarmastuse“ (Rm 12:10, 1Ts 4:9, Hb 13:1) puhul täiesti uue elukvaliteedi. Kes armastab venda, see püsib valguses, kes vihkab oma venda, on sõgestunud ja on siiani pimeduses (1Jh 2 ptk). „Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar“ 1Jh 3:15. „Vend“ - adelphos (kreeka k), tähendab kristluses verevenda, kõiki mehi, apostleid ja kõiki nö usuvendi, neid, kes on kristlased ehk Kristuse vastu võtnud. Seetõttu ei ole kristlus mõne salaordu sarnane meeste klubi ja mängumaa, vaid kogukond, kus sugu ei ole identiteedi tunnus, vaid usu algataja Kristus. Seetõttu armastuse apostel õpetab nii, et kristluses ei ole mehel mingeid eeliseid naiste ees, vaid nad kõik on vennad, ühe Isa lapsed ja kõiki tuleb ühtviisi lugupidavalt ja hästi kohelda kui Jumala lapsi (1Jh 3 ptk). Erinevalt Moosesest (vt 3Ms 20:10), kristluses on naised ja mehed võrdses positsioonis, kõik on pühad, kõigil on samad õigused ja Püha Vaim. Johannes ei tee meeste-naiste küsimustes kompromisse. Sellega ta püsib Jumala armastuses ja puhtas õpetuses.

KREEKLASTE TAUSTAINFO

Kirjad korintlastele, efeslastele, koloslastele. Kellele?

Kreeklannad ei olnud passivsed kõrvaltvaatajad, vaid tegutsejad. Just kreeklased määratlesid perekonna kui ühiskonna keskse aluse ja naine oli tähtis ühiskonnaliige. Kreeka minevikku ei saa määratleda ilma naiste osaluseta ja nad olid intellektuaalselt meestega võrdsed. Naistel oli võim mõjutada oma elukäiku lisaks õigusele. Naised annavad meestele nõu, langetavad moraalseid otsuseid, kannavad meeste kohustusi ja vahel oma elu hinnaga, millega äratavad imetlust. Kreeklaste atika draamakirjandus käsitleb naiseksolemist. Kreeka kultuur räägib naise mõistmisest, mida Paulus esile ei too. Ei Vana ega Uus Testament ei räägi meile naise mõistmisest.

„Just kreeklased tegid algust naisajaloo seisukohalt tähtsa kõnelusega avaliku ja eraelu erinevustest ja väärtustest ning intellektuaalse kõnelusega naise olemusest ja osast,“ kirjutab Päivi Setäla raamatus „Antiikaja naine“, 2001. Ta lisab: „Müütide põhjal hindasid kreeklased naiste juures algatusvõimet ja mõistust.“

Naisi väärtustati ja nad said ka võimu, isegi uuesti mehele minna oli kreeklannadele tavaline asi. Kreeklased ei alistanud naisi, vastupidi, kaitsesid neid kui nende elust kadus turvalisus. Samas kreeklannade positsiooni saab mõista täpsemalt, kui jälgida üldist arengut. Näiteks klassikalisel ajal tuli muutus, kui perekonnast sai majanduslik, poliitiline, bilooogiline ja sotsiaalne kooslus, kus tähtsustati sotsiaalseid suheteid. Naiste toimingud olid polisele (linnriik) tähtsad. Kreeka linnades peeti juhtivaid perekondi olulisteks ja nii väärtustati ka kreeklannasid. Abielu oli ühiskondlik toiming (Rooma keisririigi praktikas oli abielu poolte asi), järglaste sünnitamine muutis naised tähtsaks. Seaduse ja tegeliku elu vahel oli erinevus, kuivõrd naistel oli omand, neile kuulusid maa, raha, orjad. Naistega tehti pigem koostööd, aga naiste mõjuvõim suurenes kaasavaraga. Naine ei olnud enam laste sünnitaja, vaid oma mehe kaaslane.

Mõnes piirkonnas olid poisid ja tüdrukud võrdsed, nagu näiteks Spartas. Naise ülesanne oli sünnitada sõjamehi ja nii ka abielutruudusetus polnud kuritegu. Naised säilitasid õiguse maale ja varandusele. Sparta naistel oli sõnaõigus tähtsates küsimustes.

Ent hellenistlikul ajajärgul abielu mõte ei olnud laste sünnitamine (tootmine). Kooselule tekkis uus tähendus: ühtekuuluvus, kaaslaseks olemine, ühine elu. Abikaasad sõlmisid ise abielulepingud, millega pooled said tagatised, ühesugused õigused ja kohustused. Laste ülalpidamine oli mehe kanda ja naise kaasavara oli naise osa.

Hellenismi perioodil oli naistel oma osa nii avalikus elus kui kodus. Naised said kaasavara, neile kuulus maju, kortereid, mida võis müüa või üürida. Naised säilitasid oma kultuuri oma riietuse ja kommetega. Hellenismi perioodis ilmnevad õpetatud naised. Neil olid haritud isad, kellel oli oma tütarde elule mõju nagu abikaasadel.

Ühiskond väärtustas naist ema ja abikaasana. Riitused rõhutasid neid rolle ja aitasid neid täita. Naised korraldasid müsteeriumikultust (nt. Isise, Dionysose vrd Ap 17:34, 2Mak 6:7), pidustusi, kuhu mehi ei lubatud. Usuti, et mees viljastab naise hinge, seetõttu vaikimine oli naisele auasjaks. Ta rääkis oma mehega. Kui mees puudus, oli naine tumm. Apostel Paulus ilmselgelt oli teadlik sellest paganlikust uskumusest, mida ta kasutas ära korintlannade allutamiseks meestele: „Aga kui nad tahavad midagi õppida, siis küsigu kodus oma meeste käest. Sest naisele on häbiks koosolekul rääkida.“ (1Kr 14:35). Sellega ta pöörab kreeka mehed naiste vastu üles. Kirjast roomlastele te midagi sellist ei leia. On ilmselge, et ta ei saanud rooma naistelt midagi sarnast nõuda. Roomlased oleks ta lihtsalt välja naernud või tema peale esitanud kaebuse. Paulus teadis seda väga hästi. Pauluse silmakirjalikkus ilmneb mitmeti, näiteks uskliku juudi naise poeg, kreeka isast, Timoteos, kui Paulus lõikas ta ümber kohalike juutide pärast (Ap 16:1-3). Seda tehti Lüstras (Pamfüülias). Ent kristluses ei ole ümberlõikamist.

KUST TULID KREEKA ASUTAJAD?

Kreeka ajalugu alguseks peetakse Egeuse kultuuri, aga sellega asi ka piirdub. Kes panid alguse tuntud ja kõrgelt arenenud Minose tsivilisatsioonile, ajaloolastel ei ole vastust sellele küsimusele. Kuid piibel kirjutab kust see rahvas tuli ja kellest nad põlvnesid.

Kreeklased pärinesid Jaafetist, kelle isa oli Noa. Noa pojad olid Seem, Haam ja Jaafet. Jaafeti pojad olid Gomer, Magoog, Maadai, Jaavan, Tubal, Mesek ja Tiiras. Gomer oli kimmerlased, Maadai oli Meedia, Jaavan oli Kreeka, Joonia. Jaavan liikus aladele, mida praegu tuntakse kui Kreekat ja asutas hõimuga sealse piirkonna Balkani alad. Neist sai alguse Kreeka kultuur ja tsivilisatsioon. Jaavan tähendab heebrea keeles kreeka. (1Ms 10:49 Aga Jaavani pojad olid Eliisa, Tarsis, kittid ja rodanlased. Piibli uurijad on selles küsimuses üsna ühel meelel, kes need isikud olid ja kus suunas nende hõimud rändasid* ja algselt eraldusid.

ROOMLASTE TAUSTAINFO

Rooma seadustes ja kommetes ei olnud selget piiri eraelu ja avaliku elu vahel, vastupidiselt Moosesest tulenevaga. Samas roomlaste ühiskond jagunes kodanikuühiskonnaks ja meestevahelisel lojaalsusel põhinevaks ühiskonnaks. Perekonnapea võim kestis juriidiliselt kuni tema surmani. Tegelikus elus olid lapsed ja naised iseseisvad. Naise majanduslik iseseisvus pärineb juba Rooma vabariigi ajast. Naiste valduses oli varandust. Kaasavara oli antud algselt mehele abielu kulude katteks. Samas abielu ei olnud juriidiline, kuna ühiskonda ei huvitanud eraelu. Samuti lahutus oli eraasi. Lahutuse korral kumbki abikaasa säilitas oma õigused oma varanduse üle ja abikaasad vastutasid ise oma võlgade eest.

Rooma keisriajal naised pärisid, pärandasid, kontrollisid oma kaasavara, ostsid, müüsid ja vabastasid orje, omandasid maad ja jagasid vabalt annetusi. Lapsel oli isa nimi, ta oli osa mehe perekonnast. Lapsed olid poliitiliselt perekonna nime kandjad. Lastel oli silmapaistev ja keskne positsioon perekonnas. Tütred ja pojad olid võrdväärsed. Naiste majanduslikku iseseisvust tõstis poegade ja tütarde võrdõiguslikkus. Et rõhutada oma sidet emaga, hakkasid roomlased lisama oma nimele ema nime. Lapsed olid kõige tähtsamad pärijad. Adopteerimine oli varanduse ja nime edasiandmiseks. Kõrgema klassi peredes oli vaevalt 1 laps, mida korvas adopteerimine. Naised seisid esmalt oma suguvõsa ja pere asjade ning au eest. Lahutamine oli Roomas kergem kui Euroopas keskajal. Lahutus oli kurb paratamatus. Uuesti abiellumine tulenes mehe lühikesest elueast, kui need abiellusid vanemalt või kui naised surid sünnituse tagajärjel. Naised kaitsesid perekondlikku privaatsust riigi sekkumise puhul. Vabaabielu sõlmiti siis, kui naise ühiskondlik positsioon oli madalam kui mehel, aga ka juhul, kui naine ei saanud kaasavara. Emaarmastus oli ema tähtis voorus ja loomulik nähtus. Vanu naisi austati ja suguvõsas küsiti paljuski nende arvamust. Sugulased olid tähtsad ja nendega käidi läbi. Roomlased hindasid suguvõsa, traditsioone ja rituaale. Moraalsuse kaitsmine oli Rooma seaduses, perekond oli Roomas tugev ja põhikohustuste keskus.

Rooma kultuuriruumis eristusid ärinaised ja ka preestrinnad. Aktiivsemad olid Pomeji naised. Naised said osaleda valimis- ja seadusettepanekute koosviibimistel ja võtta seal sõna. Naised osalesid aktiivselt kinnisvaras, laenuturul, tekstiilitootmises ja müügis. Töötasid kõrtsides, pandimajades ja avalikel oksjonidel ilma eeskostjata.

Mitmed keiserliku perekonna naised avaldasid maaomanikena mõju majanduselule. Naiste majanduslik vastutus oli suur, mida näitas see, kui ema pärandas vara tütardele. Roomas oli umbes 150 tellisemaa omanikku, millest kolmandik olid naised.

Naised olid paljudes avalikes ametites. Sekretärid, kirjutajad ja õpetajad, hea haridusega. Arsti või ämmaemandana oli naine ühiskonna vägagi lugupeetud liige. Näitlejad, muusikud ja lõbustajad Roomas on olnud ajaloo vältel ihaldatud. Ettevõtlikust ja usinust peeti naiste vooruseks. Naisaskeedid asutasid Rooma, Jeruusalemma ja Petlemma kloostriühendusi. Kloostri päevakavas palvetati, uuriti pühakirju, kopeeriti käsikirju. Need naised olid saanud hea hariduse. Naine vabanes oma naiserollist, sai vaimult mehe sarnaseks läbi neitsiliku elu ja vallalisena oli sotsiaalselt tunnustatud isik. Usk võimaldas naistel arendada alternatiivkultuuri ja võimaluse oma riituse loomiseks. Naised võtsid innukalt osa vaimsetest koosviibimistest ja vaidlustest kristlikes ja ka paganlikes kogukondades. Naised valisid kristluse kiiremini kui mehed.

ÜKS RIIK, ERINEV ÜHISKOND

Keskendudes eelkõige naiste rollile tollases ühiskonnas, on ilmne et Kreeka ühiskond kus Paulus evangeliseeris ja kuhu kirjutas mitmed kirjad, erines Rooma keskusest väga palju, samuti Juudamaast. Kreeklannade, juuditaride, roomlannade tavad ja õigused ei olnud kaugeltki samasugused, kuigi naised elasid samas riigis. Naiste elu erines ka roomlaste linnades. Rooma keisiririigis abieluleping oli poolte endi asi, abielu kui selline ja naise roll sõltus ennekõike perekonnast, kohalikust kultuuriruumist ja ajaloolisest tavast, mis varieerus seinast seina. Võib öelda, et mida jõukamal järjel perekond oli, seda parem oli naise positsoon ühiskonnas.

Roomas oli seisuslik ühiskond. Perekonnapeal oli võim perekonnaliikmete üle. Tema mõjuvõimule allusid naine, vallalised tütred ja ka pojad oma lastega. Pojad allusid isale. Naistel puudusid poliitilised õigused.

Rooma ühiskonna inimesed jagunesid poliitiliste õigustega kodanikeks. Hääletusõigus, abieluõigus, õigus juriidilisele kaitsele, millele ka apostel Paulus juhtis tähelepanu kui teda ilma kohtuta kinni peeti (Ap 15:37-39, 22:25, 25:10). Teiseks, õigusteta orjadeks. Neil polnud mingit abi loota ja nad sõltusid isanda suvast. Kolmandaks, vabaks lastud orjadeks. Neil oli piiratud hääletusõigus, aga neil ei olnud abieluõigust. Kuid ükski täiskasvanud mees ei olnud oma pere sh naise ja laste juht enne, kui tema isa oli surnud. Isa võim ulatus teoreetiliselt kõigi pereliikmete elu ja surma üle otsustamiseni, kuigi praktikas seisnes see enamasti vara haldamises ja kui suurel määral pea sekkus pereliikmete ellu, jäi ta enda valida. Samas oli isal kohustus vastutada liikmete tegude üle. Üldjuhul elasid põlvkonnad koos.

NAISTE ÕIGUS

Naise õiguslik seisund varieerus. Tal oli õigus laste lugupidamisele, ta oli pärija, ta võis teha testamenti, kaasavara abil pääseda sundusest, abielu lahutada, samuti uuesti abielluda kui tema võimetele rakendust ei leidunud. Kõrgklassi puhul isad otsisid abikaasa nende laste 12-14 aasta vanuses, vähem rikkamad võisid hiljem abielluda. Madalamates klassides poliitilised ja majanduslikud huvid nii suurt rolli ei mänginud.

ISA SURM TÕI ISESEISVUSE, 3 LAST OTSUSTAMISVABADUSE

Naine oli ka abielludes rohkem isa kui abikaasa mõjuvõimu all, ent isa surmaga sai seaduslikult iseseisvaks! Kaasavaraga kindlustati naise toimetulek abielu lõppedes. Peale kolmanda lapse sündimist teenis ta eriliselt lugupeetud ema rolli ja omandas suurema iseseisvuse ja otsustamisvabaduse.

Naine oli läbi elu praktiliselt mehe eestkoste all, kuid ta sai valida, kas abielludes saada mehe perekonna osaks või jääda oma isa ehk oma pere liikmeks. Roomlannade roll oli viibida oma mehe kõrval pidusöökidel ja koosviibimistel. On teada, et sellistel koosviibimistel pidid nad istuma sirgelt, mitte nõjatudes. Ka võisid nad kodust lahkuda, minna külla, kutsuda külalisi, käia ostlemas. Algharidus oli naistel ja meestel praktiliselt sama. Ent edasist haridust said lubada rikkamate perekondade naised. Ent tütarlapsed õppisid ladina, kreeka keelt õigusteaduse ja retoorika asemel. Ilmselgelt on sellel oma praktiline tähendus, naised ei saanud poliitikas osaleda, milleks siis seda õppida.

EHTED DEMONSTREERISID NAISE MÕJUJÕUDU JA TÄHTSUST

Avalikkuse ees neilt silmapaistmist ei oodatud, ent rikkus muutis neid märgatavaks. Naise staatus ei olnud ametlik ja ilmselgelt defineeritud, aga kaunistused olid mõju ja varakuse demonstreerimisel eriti tähtsal kohal ning vääriskivid kõnetasid naise mõjujõust ja tähtsusest. Abielus Rooma naine valitses täielikult oma varanduse üle. Seadus määras, et mehel polnud naise varale õigust, seda ära kasutada ega investeerida.

ROOMA ABIELU

Naine oli mehele ennekõike partner elus ja sünnitades järeltulijaid ning käitudes väärikalt, olles mehele lojaalne poliitiliselt. Rooma abielu põhines mõlema poole nõusolekul, kuid see ei olnud religioosne akt. 12 tahvi seadus lubas naisele isikliku omandi ja vägivallata abielu. Sellega kehtestati varalahusus. Erandina kehtestatud vägivallatu abielu oli sel ajal täiesti uus praktika õiguses, mis väärtustas naist täiesti uuel tasemel. Ütleks, vägagi tsiviliseeritud ja kaasaegsel moel. Abieluealisus, mõlema poole abiellumissoov, partnerite abieluõigus ja magistraadi nõusolek olid seadusliku abielu eeltingimused. Ühe korra abiellunud naist imetleti. Lapsi hästi kohelnud naist ei mõistetud hukka uuesti abiellumisel. Seaduslikult iseseisev naine võis abielu lahutada, sest abielu leping oli inimestevaheline, mida sai tühistada. Abielu kehtis kuni ühe poole surma, abieluõigusest ilmajäämise või lahutuseni. Lahutuse korral kaasavara kuulus alati naisele. Kui laps oli seaduslik ja isa elus, oli emal õigus lapse isalt nõuda hüvitist. Abielu lahutamine sõltus sellest, millise pere mõjuvõimu alla naine oli läinud või valinud vabaabielu. Viimase võis tühistada suuliselt. Vabaabielu sõlmiti jõukate ja lugupeetud suguvõsade või perede vahel, siis lõpetati neid vastastikkusel kokkuleppel, välditi solvanguid.

PEANAISED JA VÕIM ALGKOGUDUSE ALADEL

Piibel tõendab, et naiste positsioon ühiskonnas oli pigem suurem kui seda ajaloos üldjuhul tõlgendatakse. Naiste õigusi on põhjendamatult alahinnatud ja ekslikult kallutatud meeste kasuks.

Näiteks märgitakse, et Antiookias (Süürias) oli kõrgemast seisusest jumalakartlikud naised. (Ap 13:50) Samuti Tessaloonikas (Makedoonias), mille kohta märgitakse, et seal oli suur hulk jumalakartlikke kreeklasi ja rohkesti suursuguseid naisi. (Ap 17:4) Aga ka Beroias (Kreekas), rohkesti kõrgemast seisusest kreeka naisi, (Ap 17:12), kirjeldab apostel Luukas.

„Suursugune naine“ ja „kõrgemast seisusest“

Kreeka algkeeles „kõrgemast“ - εὐσχήμων, euschēmōn – tähendab esmalt seda, et isikul on vastav kõneoskus ja käitumine ning ka välimus; teiseks seda, et isik on austatud, mõjukas, rikas, soliidne ja viisakas. Sama sõna kasutatakse piiblis (UT) veel 4 kohas. Näiteks kasutatakse Suurkohtu nõuniku, lugupeetud mehe, Arimaatia Joosepi isiku autoriteedi märkimisel. (Ap 15:43) Sellisel isikul oli kõrgem seisus ja õigused. Piibel kirjeldab, siis Joosep tuli Pilaatuse juurde ja palus enesele Jeesuse ihu (rippus ristil). Tavaline kodanik seda ei oleks saanud teha.

Kreeka algkeeles „suursugune“ - πρῶτος, prōtos – tähendab esmalt isikute järjestamiseks, isikute puhul on tegu juhiga, kellel on mõju ja au. Piibel viitab antud juhul naissoost, austatud ja mõjukatele juhtidele, neid oli seal rohkesti. (Ap 17:4) Need olid „peamehed“, kuulusid kõrgklassi. Markus kirjeldab kõrgseltskonna sündmust ning osutab seal Galiea peameestele. (Mk 2:21). Kes olid kutsutud ja arvatud Heroodese sünnipäeval teiste ülikute ja tuhatnike seltskonda. See oli kõrgklass. Võimul olijad.

PAULUS NÕUDIS „OMA SEADUST“

Kreeklannadel ja roomlannadel olid praktiliselt märkimisväärselt suuremad õigused kui Paulus lubab korintlastele, efeslastele või koloslaste naistele nende endi kodus või koguduses. Kutsudes üles järgima praktikat, mida tegelikult sellisel kujul ega määral ei peetud vajalikuks ning oli isegi vastuolus Rooma õigusega.

„Mees on naise pea“ on tegelikult 1Moosese raamatu 1-3 ptk loomisloo deduktiivne tõlgendus (subjektiivne, üldiselt üksikule).

Uue lepingu (nt vrd 2Kr 3, Gl 4, Ef 2, Hb 9) osapooltel ei ole õiguslikult siduvat kohustust Vana lepinguga. Kristlased ei pea täitma käsuseadust (mitzvah 613). Jeesuse surma eesmärk ei olnud jätta selles küsimuses inimesed kuidagi kahe tooli peale istuma, panna inimesed pooleldi armu ja pooleldi käsu alla, vaid viia täielikult armu alla, et rõõm saaks täielikuks (Jh 15:11, 17:13).

Seal oli üks haruldane sündmus. Paulus, Barnabas ja Johannes olid koos, kus viimane küll lahkus nende seast, aga Paulus ja Barnabas (kuulutasid evangeeliumi) tunnistasid Süürias Antiookia koguduses: „Olgu siis teile teada, mehed-vennad, et tema kaudu kuulutatakse teile pattude andeksandmist, ja see õigeksmõist, mida te ei suutnud leida Moosese Seaduses, on temas, kelles see on täielikult võimalik igale inimesele, kes usub,“ Ap 13:39. Igale inimesele, mitte üknes meestele, või juutidele, vaid kõigile, - „igale inimesele kes usub“, - meile! Kusjuures Antiookias hakati jüngreid esimest korda nimetama kristlasteks.

„Mees on naise pea“ ei ole kristlik. Naine ei vaja mehe pead Jumalaga suhtlemiseks ja vahendajat. Naisel on usus ligipääs, - ühesainsas Vaimus ligipääs Isa juurde (nt Ef 2:18).

Naiste kohtlemise nõuded sh põhimõte „mees on naise pea“ on ammugi sobimatud tänapäeva kaasaegses ühiskonnas, seda nii perekonna kui ka koguduse elukorralduses.

SUU KINNI USK

Kas kristlus oleks üldse nii meieni jõudnud?

Jeesus ei öelnud, et mehed, minge maailma, kuulutage evangeeliumi. Evangeeliumi kuuutamine oli mõeldud kõigile (Mt 16:15).

Kui naised oleks kartnud (Ef 5:33) mehi, olnud vait, neil ei oleks luba rääkida (1Kr 14:34), kes seal siis tunnistaks, teeniks, ülistaks või midagi teinud oleks? Õnneks naised ei olnud vait. Tänu Jumalale! On teada, et algkogudus kasvas ennekõike naiste arvelt. Naised võtsid kristluse kergemini vastu kui mehed. Ka täna! Kirikupingid on täidetud naistega. Naised on usinad kristlased ja kutsuvad inimesi kirikusse. Aga kus on mehed? Kui paljud neist kutsuvad oma sõpru või räägivad usust? Meestel on suu vett täis.

„Kuna sealsamas andis Paulus naistele (ja meestele) ka vabaduse ja vastutuse koguduse ülesehitamiseks, siis ei oleks õige kogudustes tõstatunud spetsiifilistest küsimustest teha üldiseid järeldusi. Tuleb märkida, et Pauluse kaastöölistest, abilistest, apostlitest, prohvetitest, õpetajatest ja toetajatest, keda ta oma kirjades nimetab, on suur hulk naised. Näiteks Priskilla (1Kr 16:19), Foibe (Rm 16:1, 2), Junia (Rm 16:7), Nümfa (Kl 4:15) ja Lüüdia (Ap 16:40). Peale nende veel Trüfaina ja Trüfosa ning Persis (Rm 16:12) ja paljud teised“ märgib EMK Teoloogilise Seminari õppejõud Anne Saluraid artiklis „Naised Pauluse teoloogias“ (Koduteel, 2/2005).

Priskilla, telgitegija (Ap 18:2,3). Aga mitte ainult! Galaatias oli üks vaimult keevaline Aleksandriast pärit kõnemees, kes õpetas ja täpselt Jeesusest nagu piibel teda kirjeldab, ent Priskilla oli üks nendest, kes ta kõrvale kutsus ja talle seda veel täpsemini ära selgitas. (Ap 18:26) Misjärel Apollos veel osavamalt jutlustama hakkas. Foibe, kes oli Kenkrea koguduse teenistuses. Junia, kes oli silmapaistev apostel ja usklik, usule tulnud juba enne seda kui Paulusest usklik (kristlane) sai. Nümfia, kelle maja oli koguduse kooskäimise kohaks. Tabiita jagas palju almuseid. Või mõnes keerulises olukorras tunnustatakse naisi näiteks, kui Ateena mehed põiklevad usu vastu, siis üks naine, Damaris nimi ja teisigi koos temaga, said usklikuks. Filippuse neli tütart olid koguni prohvetid. (Ap 21:9) Jõukad kreeklannad toetasid kogudust ja misjonitööd oma varaga.

Lisakommentaarid:

• kiri roomlastele 7:2-3;

Rm 7:2 ja 3 s, - Paulus viitab Rooma keisririigi õigusele, millega mehe surm lõpetab abielu (vt ka s 39)

• esimene kiri korintlastele 7:2-16 ja 7:29, samuti 7:34-39 ja ka 11:5-15;

1Kr 11:5-15 - Selle põhjal mees loodi Jumala näo järgi, naine mehest (mehe kuju järgi). Tegelikult nii mees kui naine loodi Jumala näo järgi. Mõlemad, mitte üksnes mees, vaid ka naine! 1Ms 1:26 on kirjutatud: "tehkem inimesed oma näo järgi"; pane tähele "inimesed", seal on mitmuses. Jumal ei öelnud, loogem inimene - mees (Aadam), vaid ta ütles loogem "inimesed" s.t ka naine. Seda ei saa eitada! Isegi juhul, kui Aadam loodi enne, siis mõlemad said eluhinguse, mitte üksnes Aadam! Jumal puhus oma vaimu Aadama ihusse ja ka Eeva ihusse (mitte Aadam ei teinud seda). Seetõttu mõlema, nii mehe kui naise sees on vaim. Mõlemad lõi Jumal isiklikult oma kätega, vastupidiselt loomadele ja kõigele muu loodule, mis tekkis sõna põhjal. Inimene vooliti mullast, samuti Eeva, kuid tema jaoks võeti luu. Pauluse arusaama põhjal on teisel kohustus alluda esimesele ja anda talle au, kuna ta loodi pärast esimest. Loomislooga ei kehtestatud alistumist. Naise loomisel kasutati mehe küljeluud, mitte naine ei ole mehest, mida Paulus üle tähtsustab. (1Kr 11:8). Luu on kõigest DNA. Ent Pauluse väide, - et mees ei loodud naise pärast, vaid naine mehe pärast, seetõttu naine peaks alistuma mehele, on lihtsalt küüniline, alandav ja meelevaldne tõlgendus. Jumal lõi inimesed meheks ja naiseks (1Ms 1:27). 

• kiri efeslastele 5:22-24;

Ef 5:22-24, 33; - Paulus käseb kreeklannadel alistuda meestele kõigis asjus. On ilmselge, et tegu on võimu liialdamisega, milleks Paulusel puudus õigus. Näiteks roomlannadelt ta ei nõua midagi sellist. Kuna see ei oleks Roomas läbi läinud. Salmis 33 ütleb ta "naine kartku meest". Kristlane ei pea kartma midagi. Ei ole põhjust.

• kiri koloslastele 3:18

Kl 3:18, - mehele alistumine ei muuda naist Kristuse silmis kuidagi sündsamaks või pühamaks.

• kiri Timoteosele 2:9, 3:11;

Tm 3:18 - Riietuse, soengute, ehtete abil väljendasid kreeklannad oma kunsti ja kultuuri. Osa neist käis kaasa kõrgema seisusega, milles kahtlemata ei ole midagi taunimisväärset. 

• kiri Tiitusele 2:3.

Tt 2:3 - ka kreeklannad olid kõnes osavad ja silmapaistvad. See oli üsna tavaline, et naised rääkisid ühiskonnas kaasa, eriti aga võimul olivad peanaised, kes võisid oma ameti tõttu kritiseerida ja ka süüdistada (vrd Jh 8:10). Paulus üldistab seda valesüüdistuseks (διάβολος, diabolos). Veini tarbimine oli osa kreeka kultuurist ja traditsioonist, mida joodi söögi kõrvale ning on üsna mõistetav, et veini joomisega käisid kaasas kombed, mida õpetati. Täna me tunneme seda kui osa etiketist, mille õpetamist ei saa pahaks panna.

TAGAJÄRG

Naiste õigused ei olnud sugugi nii piiratud, kuivõrd apostel Paulus käsitleb oma kirjades kui viitab loomisloo järjekorrale. Uurides kreeklannade, roomlannade õigusi, on Pauluse nõuded liialdatud, põhjendamata ning meelevaldsed.

Pauluse eksituse totaalne tagajärg seisneb kahjuks selles, et tema kirjades sisaldavate juhiste põhjal naised said Kristusest eemale viidud, armust kõrvale (Gl 5) juhitud, sestap mehed paljuski kohtlevad naisi ebaõiglaselt veel täna. (vrd Gl 3:28) Seda nii kodudes, töökohtades, poliitikas, ühiskonnas laiemalt.

VABANDAME  

Kui kristlased oleks kujundanud kohe õiged seisukohad nn naiste küsimustes, ei oleks kristlik maailm meeste kasuks kallutatud. Vastutus lasub eelkõige kristlastel ja vabandada kõigi ees, et naiste teemat on kirikutes käsitlenud ja õpetanud vääriti. 

Piibel on kogu maailmas enim meeste-naiste kohtlemist kujundanud kui me üldse arvata oskame. On võimatu, et naiste õiguste areng oleks kuidagi teisiti läinud kui seda kirikutes õpetati. Mida külvad, seda lõikad. Külvad ebavõrdset kohtlemist, - naised alistuge meestele, lõikad ebavõrdset kohtlemist perekondades, tööl, kogukonnas ja kogu ühsikonnas. Perekonna suhteid kujundas kirik juba algkoguduses. Ei ole kogudust, kus sellega ei ole liialdatud või naiste vastu eksitud. Kas saab mõni konfessioon väita, et nad ei ole kasutanud Pauluse printsiipi - naised alistuge meestele. 

Kui kristlik kirik võtab vastutuse ja tunnistab üles oma möödalaskmise, alles siis saame maailmale rääkida, naiste väärikas kohtlemises võtke meist eeskuju! Kui kirikud ei võta seisukohta ja ei taasta naisele kohast ja väärikat positsiooni, siis ühiskonnas ei juhtu seda kunagi. Kui aga kogudused julgevad sellest avalikult rääkida, mehed paluvad naistelt andeks ja vaimulikud õpetavad puhast õpetust, siis hakkab ka ühiskonnas naise roll ja positsioon paranema. Mees ei ole kuidagi naisest parem või eelistatud, sest kõik on Jumalast, tema ees võrdsed, tema looming ja kristlasena tema lapsed.

Meil on sügavalt kahju, andke andeks, kallid naised!

------

* Noa kolmikud panid aluse 70nele rahvale, neist harunesid rahvad maa peal pärast veeuputust, mis on kõikide rahvaste alguseks. Kuid alguses oli üks keel ja ühesugused sõnad, enne kui Jumal segas keele ning rahvad liikusid laiali. Seal võis olla nii, et kui hõimu siseselt said inimesed mitu keelt, ent midagi neil oli sarnast, siis ühisosa võeti üle teise poole poolt või arenes täiesti uus keel, mida hõim kasutas. Näiteks eesti ja soome keeles on palju sõnu, millel on vastupidine tähendus. Huvitav miks? See viitab asjaolule, et need keeled on väga vanad, võimalik et Paabeli ajast. Seega eestlased ja soomlased võisid alguses jaguneda teistest ühe hõimuga, hiljem suurem osa läks põhja poole ja väiksem hõimu osa jäi meie aladele. Miks eestlased ei sarnane slaavlastega? Seetõttu, et slaavlased tõenäoliselt pärinevad Magoogist, kes oli Jaavani vend, ent liikus oma hõimuga hoopis põhja kirde suunas, teadaolevalt Musta ja Kaspia mere vahel. Eestlased on sugulasrahvad ungarlastega. Kas Jumal lõi kohe kõik keeled? Kindlasti mitte. Inimesed on välja mõelnud uusi sõnu ja tähendusi vastavalt vajadusele ja laenanud. Keeled arenevad edasi. Keeled on segunenud, ja paljudel rahvastel on juba tuhandeid aastaid sama tähendusega sõnad. Ka eesti keeles on sõna tüved, mis pärinevad teistelt rahvastelt. Meil on palju ühiseid sõnu teiste keeltega. Kuid kindlasti me ei pärine umbmäärasest uuralist (soome-ugr) piirkonnast, vaid vastupidi, meie sealsed sugulasrahvad on siit ida poole edasi rännanud, kuid meie suundusime põhja koos soomlastega. Fakt on see, et eestlased on Jaafeti järeltulijad, kes liikusid loode suunas, kui keeled segunesid ja hõimud lahkusid Sumeri aladelt. Lisaks rahvaste liikumine, kuna ajaloos on suured rahvaste grupid liikunud uude kohta ning muud tegurid. Jaafeti ja Haami sugu on üles tähendatud, kuid Seemi sugu kulgemine jätkub, kuna Jumal keskendub Seemi soole. Haami sugu läheb lõunasse, kellest saab Aafrika asutaja, Jaafeti sugu tee kulgeb Euroopasse.