Koroona egoism alavääristab teisi haigeid

Koroonahaige ei ole kuidagi püham kui teised haigused või tõved. Riik vorbib koroonahaigetest kangelasi, eliithaigeid, kes on privilegeeritud, kus koroona surma peetakse teistega võrreldes hinnalisemaks kui mõni teise haiguse põhjustatud surm. See on deemonlik mõtteviis! Aga koroonasurma võrrelda teiste kannatuste ja kannatajatega on sügavalt ebaeetiline, seejuures häbimärgistades teiste inimeste kannatusi sel ettekäändel.

Jeesus ei õpetanud, et üks haigus on "püham" kui teine. Haigus on haigus. Ei ole eliithaigust, mille haigestunuid tuleb ülistada, heroiseerida või kuidagi esile tõsta, neid eelistada või teisi haigusi ja kannatusi pisendada. Üks koroonasurm ei saa olla tähtsam kui tuhanded vähihaiged. Surmakultus on deemonitele omane tegevus. Jeesus parandas kõik haigused ja tõved, ega teinud nendel puhul mingit vahet, seda isegi surnud üles äratades.

Mille poolest koroona surm on parem kui vähisurm või liiklusõnnetuse ohver või surmav infarkt? On täiesti ebaeetiline koroonahaiget võrrelda mistahes haigusega, teisi haigeid alavääristada.

Samuti ükski haigus ei anna õigust paljudele teistele igas mõttes kahju tekitada ning panna neid koroona tagajärgede tõttu kannatama. Mida paraku täna nõutakse, lausa karjuvalt! Jeesus seda ei õpetanud, et teised peaksid haiguste pärast vastutuse võtma või kuidagi olema tõrjutud või taluma hukkamõistmist. (Jh 9:2, Mt 9:11, Lk 5:30) On väga egoistlik seda teha, ent egoism on patt.

Kui armastus hoolitseb teiste eest, siis egoistile on tähtis üksnes see, et tema mina oleks rahuldatud. Talle ei lähe korda raskused, mida ta teistele põhjustab, ei aeg ega energia mis ta teistelt röövib. Ta kasutab kaasinimesi teadlikult ära. Egoist elab endale, mitte Jumalale ega ligimesele. Selle asemel kummardab ta enese mina ja soovib, et teised seda sama teeksid. Ta mõistetakse hukka, Il 22:15. Oma hoolimatuses minakesksuses tegeleb ta oma tahtmiste rahuldamisega, hoolimata kahjust mis ta ligimestele tekitab. Oma egoismi tuleb vihata ja pidada sellest võitlust sellest vabanemiseks. Kuni Jumalal on ruumi, Il 3:1.  Kristlasest egoistid on silmakirjalikud,  kes elavad kujutletavat kristlikku elu. (2Kr 5:15) Kahjuks paljud kristlased hoiavad egoismist kinni ja domineerib ka nende vaimulikes suhetes, Fl 2:21. Kes hindab kõike selle järgi, mida tema sellest saab. Kes on moonutus Jeesuse jüngrist, ta pole seda, Lk 14:27. Ta ei kuulu Jumalariiki. Tal puudub ohvrielu, kus on tõeline armastus. Ta ei kuulu Jeesusele ega oma kodakondsust ei nüüd ega tulevikus.

Me peame mõistma sellest vabanemise vajadust, mingu see meile maksma mis tahes. See nõuab tahet ja otsust. Kas me jätkame enese maksmapanekut ja esmajoones oma nõudmiste täitumist või tahame oma mina iidoli hukka mõista, selles on küsimus. Jeesus tahab meid vabastada isekuse ahelatest, aga meil tuleb teadlikult ennast alistuda Jumalale. (Fl 2:5-7) Kui meile jõuab kohale, et Jeesus loobus oma aust meie heaks, siis me alles hakkame vihkama oma egoismi. Kui mõni ego tegu esile tuleb, peame sellest otsustavalt ära pöörduma. Jumal võib nõuda ka mitmeid valusaid ohvreid, aga ta muudab meie hinge armastavaks ja ennastohverdavaks hingeks.

MINU PRUUT EI OLE SOTSIALIST

KUIDAS ON KIRIK KALDUNUD EEMALE TÕEÕPETUSEST

Piibel hoiatab sellest. Ja see ei ole isegi mitte mõni sekt või jehoovlus, vaid oh üllatust (!), - sotsialism kirikus.

See on imbunud kirikutesse ja koguduse juhid on sellel lubanud sündida. Ei ole vaja mõelda, et juhid olid puu otsas kui pauk käis. Sotsialism, mis veel 70ndetel puudus Eesti kogudustest, mis kristlasi taga kiusas, on nüüd muutunud tavaliseks praktikaks, millega kogudus tegeleb. See väljendub paljudes asendustegevustes, materjaalses, kus kogudused on Jumala tõe vahetanud vale vastu ning austanud ja teeninud loodut, mitte Loojat. Rm 1:25

See ei ole isegi mitte homondus, (kuigi ka see on mõnede meelest juba ok), vaid puhtakujuline materialism ja sotsialism kirikutes. See väljendub, sotsiaalistlikes usu asendustegevustes, ümberjagamistes ligimese aitamise sildi all. Tõde ja evangeelium asendus sotsialismiga.
Sisuliselt tegeleb kirik materiaalsete küsimustega, mitte tõe, palve ja evangeeliumi kuulutamisega. Sel moel on tõde vahetunud vale vastu.

Jumala vaim ja ärkamine tõmbus tagasi kohe, kui kiriku juhid lõid põnnama katsumuste ja KGB ähvarduste pärast. Meil on nagu millestki õppida, aga kas me tahame?

Sotsialism ja tõde ei saa olla samal ajal kirikus. Nii on see valeteenistus üha enam süvenenud ja sidunud inimesi asjade külge, nad kõik on kaldunud kõrvale, üheskoos kõlbmatuks muutunud. "Ei ole, kes teeb head, ei ühtainustki" kirjeldab Rm 3:24 seda olukorda tabavalt. "Vaeseid on teie juures ju alati, ning kui te tahate, võite teha neile head - mind aga ei ole teil alati." (Mk 14:7) selgitas Jeesus.

Te tahate mind teenida, aga olete tõest ära kaldunud, siis kuidas te saate seda teha? Te ei saa teenida kahte isandat, te peate valima. Pöörduga tagasi tõe juurde! "Minu pruut ei ole sotsialist," ütleb Jeesus. (ps. pruut = kristlik kogudus)

See on meie lihtne ja loodetavasti arusaadav kokkuvõte sõnumist, mida Jumala vaim tunnistab ja tahab, et see saaks avaldatud ja laiali jagatud.

Ära võta seda pähe

Eesti keeles kasutatakse väljendeid: võta aru pähe (!), ma ei võta seda pähe, aru pähe panema, pähe võtma, kaine mõistusega, jt.*

Need väljendid on hingelised ja sekulaarsed**, mis kutsuvad üles asjasse suhtuma nn kaine mõistusega, milles Jumalal ei ole kohta. See on ideoloogilises tähenduses avalik hoiak seletada kõike mõistusega, mõistuse abil, nn ratsionaalse moraali alusel, kus kõrvale tuleb jätta argumendid jumalast.

Kuid inimene ei ole ainult hingeline, vaid on ka vaimne olend. Teadupärast kõike ei saa ratsionaalselt võtta ja ära põhjendada. Just nendes olukordades kõlab üleskutse "võta aru pähe!" või "aru pähe panema" eriti küüniliselt ja ülbelt.

Need väljendavad ideoloogiat ja selle hoiakuid, mis ülistavad inimest, tema intellektuaalseid võimeid, tema võimet teha selle põhjal järeldusi, mis aga tihti viivad valede otsusteni, sest kui eeldused on valed, ei saa ka järeldused olla teistsugused. Kõigel sellel ei ole vaimsete asjadega miskit pistmist.

Sellel on ka medali halvim näide, väljend: istus pähe. Kes saab inimesele pähe istuda?

Mitte keegi peale eksitaja, aga see on deemonlik. Olukord kus sõbrad püüavad kellelegi nö aru pähe panna, on väga tuttav olukord. Ka piiblist leiab sellised näited. Näiteks Peetrus. Püüdis Jeesusele mõistust pähe panna ehk teisisõnu pähe istuda. Kuid Peetrusele oli saatan pähe istunud. Jeesus tundis selle vaimselt ära. Ta hindas seda olukorda - võta mõistus pähe, vastupanekuga. Kellele? Ikka Jumalale! Peetruse meelest tundus Jeesuse tegu selline, kus ta peaks mõistuse pähe võtma.

Südmus. Ja Peetrus viis ta kõrvale ning hakkas teda hoiatama: „Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!” Jeesus vastas Peetrusele: „Tagane, vastupanija! Sa oled mulle kiusatuseks, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil.”

Peetrus mõtles inimeste viisil, st hingeliselt, mitte vaimselt. Peetruse meelest tuli Jeesust noomida ja teda korrale kutsuda. Ja seda Peetrus ka tegi, kutsus ta kõrvale kui oma lähedase sõbra ja noomis teda, võta ometi mõistus pähe! Kuid Jeesus ei lasknud Peetrusel pähe istuda, kelle pähe oli istunud saatan.

Apostel Paulusele oli see samuti tuttav teema, ta võtab selle kokku, kirjutab: Aga maine inimene ei võta vastu midagi, mis on Jumala Vaimust, sest see on temale narrus ja ta ei suuda seda tunnetada, sest seda tuleb mõista vaimselt. 1Kr 2:14

Kõik kristlased on kogenud seda sama olukorda.

Nad tulid usule. Ja mida tegid nende lähedased? Nad rääkisid ja heitsid ette: võta ometi mõistus pähe! Püüdsid usklikule aru pähe panna. Pidasid teda imelikuks. Põlgasid ära ja hakkasid usule tulnud inimest vältima. Ühesõnaga, istusid talle pähe. Sest nende endi pea kohal oli deemon ja istub nähtavasti tänaseni. Kuivõrd nad ei suuda seda vaimselt tunnetada, sest vaimseid asju tuleb mõista vaimselt, aga see on neile - uskmatuil inimestele narrus.

Kristlasena me oleme kutsutud olema vabad.

Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse! (Gl 5:1) "Ent Issand on Vaim, ja seal, kus on Issanda Vaim, on vabadus," kirjutab Paulus korintlastele (2Kr 3:17) Aga isegi tollal pugesid kogudusse valevennad, kes ei olnud vaimsed, vaid maised, kes tahtsid inimestele pähe istuda ja neid orjastada, haarata neid oma mõjuvõimu alla.

Midagi ei ole muutunud siin päikese all.

Täna kohtame eneste ümber veel enam neid, kes tulevad teid nö korrale kutsuma. Ärge kuulake neid! Nad on hundid lambanahas. Terve ühiskond on kuradi võimuses. Kes kellele allub, kes keda mõjutab ja kogu tants käib vaid mõjujõu kauplemise ümber, vaimses maailmas sõda hingede võitmise üle. Lihtne. See on vaimne või halval juhul deemonlik. Elage otsekui vabad, ütles Peetrus. "Sest need, kes tõotavad teistele vabadust, on ise orjad, sest kellele on keegi alistatud, selle orjaks ta on saanud", kirjutab ta. (2Pe 2:19)

Kui teile tuleb keegi ütlema: võta mõistus pähe, siis võite vabalt öelda: tagane minust!

Te võite kõike pähe võtta, mis tuleb teie südamest, aga ärge võtke seda pähe, mis tuleb mõstusest. 

Sest see on petlik, hingeline, deemonlik. Jumala järgijat juhib tema vaim koos Püha vaimuga, kes elab tema südames. Kui sa paned tähele, mida su süda sulle ütleb, siis sa teed kõike õigesti. Isegi siis, kui see tundub sulle kummaline, aga usalda Jumala vaimu ja ta juhib sind alati õigesti ja tõeselt, nii et sa tihti alles hiljem taipad (mõistusega): "Oeh, kuidas ma küll selleni jõudsin, see on imeline!" Kasuta mitte ratsionaalset mõistust, vaid kasuta südant, ja mõistust, mis on antud sulle selleks, et sa suudaksid analüüsida vaimu tegevust ja käia koos Jumalaga iga päev.

Väldi kõiki neid, kes tulevad sulle aru pähe panema, sest sa ei vaja neid, neil endil pole seda peas. Kuula oma südame häält! Tee kõike, mida su süda sulle ütleb ja sa sa õpid tundma ja saad kogeda Jumalikku tarkust, mis on üle kõigi tarkuste. Jeesus tegi just seda ja õpetas oma jüngreid, kuidas need peaksid vahet tegema heal ja kurjal. Saatan tuli ka Jeesusele aru pähe panema, kiusas teda, aga Jeesus nägi läbi, sest ta mõistis, et vaimseid asju tuleb mõista vaimselt. Tee sina seda sama.

Jumalat sa ei pea pähe võtma. Jumal võetakse südamesse. Just seetõttu sa palusid, et kallis Jumal, tule minu südamesse. Sa ei palunud ju, tule mu pähe!? Sa võtsid Jeesuse vastu oma südamesse. Sealt sa saad tarkust ja kõike mida sa vajad eluks ja õnneks.


------------------------------------------------------------

Eesti keele seletavas sõnaraamatus:

*
aru pähe panema, aru pähe võtma
milleski arukas v. mõistlikus veenma; aru saama v. mõistlikuks muutuma. Sõbrad püüdsid talle aru pähe panna. Võta aru pähe, ära räägi rumalusi.

pähe võtma
midagi (kindlalt) nõuks võtma, otsustama. *Meie õde Juliana võttis äkki pähe, et tema läheb mehele. V. Ilus.

---

Vikipedias:

**
Sekularism (ilmalik-) on poliitiline ideoloogia, religiooni ja poliitilise võimu, kiriku ja riigi üksteisest eristumisest. Ühiskonnas need valdkonnad võivad olla ja peaksid olema üksteisest ka eraldatud.

Mõiste “sekularism” võeti inglise keeles esimest korda kasutusele 19. sajandil eeskätt ideoloogilises tähenduses. Kõigepealt tähistati selle mõistega õpetust, mille kohaselt peavad moraali aluseks olema ratsionaalsed arutlused inimese heaolust selles maailmas, kusjuures kõrvale tuleb jätta kõik arutlused jumalast või surmajärgsest elust. Hiljem kasutati mõistet “sekularism” üldisemalt veendumuse kohta, et avalikud institutsioonid, eriti aga üldine haridus, peaksid olema sekulaarsed, mitte usulised. 20. sajandil muutus selle mõiste tähendusväli mõiste “sekulaarne” vanemate ja laiemate kaastähenduste tõttu natuke avaramaks. Tihti kasutatakse mõistet “sekularism” koos mõistega “eraldatus”, mis on ligikaudne vaste prantsuse mõistele laicisme mida kasutatakse ka teistes keeltes, kuid seni mitte inglise keeles.

---

Kallutatud meedia - obana!

Kas sa tead, kui kallutatud meedia tegelikult on?

Ka kristlased on nii või naa kogu meedia mõjusfääris ja tekib küsimus, mida või keda uskuda? Siinkohal väike rahvusvahelise meedia spikker. Kes juhib meedia kontserni ja kellega ta poliitiliselt seotud on. Saate ka vastuse küsimusele, miks suurem osa meediast ründab Trumpi ja kiidab Obamat.

Miks kristlased hääletasid Trumpi poolt

Ilmselt paljud demokraadid ei taha seda tunnistada (seda ka Eestis), aga fakt on see, et kristlaste tagakiusamine USAs oli piisav põhjus miks demokraadid lüüa said, mis poliitikat Obama valituses järjekindlalt ellu viidi igal tasandil juba 8 aastat. See sai otsustavaks miks kristlased hääletasid Trumpi poolt. See aga tuli nähtavasti suure üllatusena (šokina) paljudele demokraatidele.

Siinkohal toome ära artikli, milles neid teemasid tutvustatakse mis said saatuslikuks. USAs demokraadid tegid paljugi valesti, pole kahtlustki! Seda on hea teada ka meil, sest sama ideoloogia jõudis Reformierakonna valitsemise ajal ka meile. On selge, et sellest sai kõrini ühel talupoja mõistusega eestlasel ning oli viimane piisk karikasse, mistõttu valitsus kukkus.

Siinkohal kogu tekst täies mahus (muutmata kujul):

---

The painfully obvious reason Christians voted for Trump (that liberals just don’t understand)

Nov. 14, 2016 (LifeSiteNews) - Since the election of Donald Trump, the level of meltdown on the Left has now reached proportions rivalling Chernobyl. University students at Cornell hosted a cry-in, meeting together to weep at the fall of Hillary Clinton. As per usual, more hate crimes were faked, and every bit of potentially racist graffiti was pounced on as evidence that Trump’s election would result in vicious race wars. Actual violence and rioting done by angry progressives has been almost completely ignored. And then, the one theme that keeps recurring on talks shows across the nation: fear. As the result of Donald Trump’s election, many people, apparently, feel as if the leadership of the country is now fundamentally opposed to them in some way, and they are scared.

Which is exactly how Christians have felt under Barack Obama for the past eight years.

Many of my non-Christian and liberal friends find it bewildering that both evangelicals and Catholics voted overwhelmingly for Donald Trump, a thrice-married casino operator infamous for his vulgar trash talk. I want to take a moment to explain to them directly why most Christians voted for him anyway. It’s simple, really: Christians voted for Donald Trump because they felt that the threat a de facto third Obama term posed to Christian communities was an existential one.

The attacks on Christians from the highest levels of government have been relentless now for nearly a decade. Obama wants to force Christian churches and schools to accept the most radical and most recent version of gender ideology, and he is willing to issue executive decrees on the issue to force the less enlightened to get in line. Christian concerns are dismissed out of hand as “transphobia.”

Meanwhile, Hillary Clinton informed one audience that Christians would have to change their beliefs on some issues. And now Christians are having conversations around the dinner table about what do if the government forces curricula on them that they cannot accept, because their own government is increasingly indicating that Christian parents are too homophobic and too hateful to teach their own children. Can you understand how terrified mothers and fathers are at the prospect that those in power want to actively prevent them from passing their beliefs on to their own children?

I can understand why those from some immigrant communities might be worried about how a Trump presidency could affect them personally—but as for the largely white liberal university students throwing a temper tantrum—what do you have to freak out about? No one is saying that you can’t pass your values on to your children. No one is saying you’re a bigoted, fascistic hater of minorities simply because you happen to have a different belief system. But they are saying that about Christians—and you were, too. And they mean it. The students weeping in fear at a Trump administration have nothing to worry about. No one’s going to cancel their Women’s Studies program or shut down their LBGTQ2etc Collective. Get over it.

And then there was the rapid rise of rainbow fascism. Christian bakers are under attack. Christian photographers. Christian pastors. Real people are losing real businesses that they had labored for years to build. Their way of life is being destroyed. In some cases, Christian business owners saw the wages they needed to feed their families dry up because they were targeted by gay activists and labeled hateful, homophobic bigots simply for declining to assist in celebrating a gay union. That’s all. They just wanted to live their lives in accordance with their own beliefs, and because of that, activists came gunning for them. It wasn’t good enough to go down the street to any number of photographers or bakers who would be more than happy to help celebrate a gay wedding. They needed to see those little family businesses destroyed, even if it meant that the baker and his family ended up on the street. Dissenters must be crushed.

These things happened, and are happening, and many of you shrugged your shoulders and thought to yourselves that the homophobes got what they deserved. You didn’t care about these people, and you didn’t respect their right to live out their beliefs because you thought there was something fundamentally wrong with those beliefs.

And then there was the fact that Barack Obama and Hillary Clinton wanted to force Christians to fund the abortion industry, something many of you support because everyone babbles on about “reproductive rights” without ever talking about what abortion actually is. Abortion. Google it. I’m challenging you in all seriousness. That’s how I ended up involved in the pro-life movement: by Googling it and realizing what abortion was. Take a second, and actually look at pictures of the dead babies, and then remember that Barack Obama even voted against protecting those children who survived abortion, and that Hillary Clinton defended abortion even in the latest stages of pregnancy.

Is it really so hard for you to understand that those who fight tirelessly to protect these babies might be willing to gamble on the support of a brash billionaire rather than cast their vote for someone who thinks the youngest members of the human family are nothing more than soulless trash? I’ve seen an aborted baby before. I’ve held a butchered little boy in my hands. Maybe if you did, too, you could understand why we don’t think Hillary Clinton is a good person. We think her political positions directly result in dead children, because that’s the truth.

This is not even to get into the fact that the Democratic war on religious liberty was so malicious it had them going to court to force nuns—a group called “Little Sisters of the Poor”—to fund birth control. Dissenters must be crushed, after all.

The simple fact is that Christians voted in self-defence. They voted to put the brakes on the relentless, eight-year-long assault not just on their values, but on their ability to live their lives unmolested without having radical progressives attempt to force some newly invented ideology down their throat or hang some new “phobia” label around their necks or garnish their wages to pay for medical exterminators to suction tiny human beings into bloody slurry. Most of these Christians are not activists. Most of them simply want to be left alone. But for eight long years, they weren’t left alone. And so this time around, they voted to give Obama and his progressive minions the hugest shove they could.

Donald Trump may well prove to be destructive force. Time will tell. But for many people, he is currently destroying all the right things. Michael Moore wasn’t wrong to refer to Trump as a “legal Molotov cocktail” that the voters threw right through the front window of the elites. Secular progressives have been using political correctness to strangle the life out of Christians, calling them every name in the book and treating them like seething, hateful gay-bashers. Now, the media saddled a man with every label they could possibly come up with—and he won anyway. Progressives created a system that would convict Christians every single time, replete with ever-shifting speech codes that informed any number of bewildered men and women that the hate they didn’t feel towards anyone was obviously there, anyway. And then a sledgehammer named Donald Trump showed up, and the harried and henpecked voters decided to use it to smash a system created specifically to marginalize and label them.

What you have to understand is that Christians hear the media much differently than the rest of you. They hear themselves being mocked and ridiculed by men like John Oliver, who believes that a man with a penis can simultaneously be a woman. They hear themselves being cursed as awful people by Samantha Bee, who thinks that it’s perfectly okay to stab a baby in the skull in the third trimester of pregnancy. They hear themselves being called hateful bigots by Bill Maher, who claims to value diversity. And they may chuckle painfully, but they also know that they are loathed by those who are now demanding to know how they could possibly have voted for Donald Trump over Hillary Clinton, a woman who would have taken her own sledgehammer to religious liberty at the very earliest opportunity.

We’ll have to see how a Trump presidency progresses. With men like Mike Pence around him, he may prove to be an ally to the Christians who cast their ballots for him last Tuesday. But even if he isn’t, Christians are simply relieved that he isn’t Hillary Clinton. As I pointed out prior to Election Day, most of us are quite aware that Donald Trump doesn’t care about abortion or religious liberty. But on the other hand, Hillary Clinton is passionate about abortion, and she is passionate about furthering her party’s radical social agenda. Even if Donald Trump does nothing for Christians, at least he’ll leave them alone. After eight years of Barack Obama, that would be a tremendous relief.

That’s why so many Christians voted for Donald J. Trump.

Allikas: The painfully obvious reason Christians voted for Trump (that liberals just don’t understand)

Kooseluseadus - ausalt öeldes

Kristlik Mõttevõra eesmärk ei ole kindlasti poliitikas kaasa rääkida. Küll aga hoiame Eestis toimuval silma peal. Käesoleva lühendatud kõne puhul tahame välja tuua need mõtteid, mis meie meelest väärivad tähelepanu või ära märkimist.

---

Martin Helme kõne Riigikogus: miks on vaja tühistada kooseluseadus

10/05/2016

Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esimees Martin Helme kaitses täna Riigikogu kõnetoolis Konservatiivse Rahvaerakonna eelnõud tunnistada kehtetuks kooseluseadus. Avaldame Helme kõne.

MARTIN HELME:

„Kooseluseaduse vastuvõtmisega üle-eelmisel aastal ühiskonna liitmise asemel hoopis lõhestati ühiskonda. /---/

Eesti ühiskonnas ei ole kunagi olnud mingit tellimust ega nõudmist samasooliste suhete riikliku reguleerimise järele. /---/ Veel sellel aastal läbi viidud arvamusküsitlused näitavad, et ühiskondlik arvamus selles küsimuses on küllaltki paika loksunud. Laias laastus 2/3 Eesti inimestest ei poolda kooseluseadust, ei poolda selle kooseluseaduse rakendamist, või kui küsitakse teistpidi, siis laias laastus seesama 2/3 või umbes 60% Eesti inimestest leiab, et kooseluseadus tuleks tühistada.

/---/ Ei ole olemas mingeid instantse, kes võivad kehtestada seadusi, mis lõppkokkuvõttes ei leia rahva heakskiitu. Kui nii tehakse, nagu on juhtunud, siis lõhestatakse ühiskonda /---/

/---/ Notarid on alates jaanuarist sõlminud Eestis kooselulepinguid ja minu küsimuse peale, palju nelja kuu jooksul kooselulepinguid on sõlmitud, vastati, et 25. Terve Eesti peale nelja kuu jooksul! Kui me lugesime siin aasta lõpus lugusid meediast sellest, kuidas ikkagi samasoolised inimesed loevad sekundeid uusaastaööni, et oma õnnele alus panna kooselulepingu sõlmimisega, siis jääb nadiks see number. Arvestame ka sellega, et selle 25 sees enamus on erisooliste paaride kooselulepingud. Päris täpset numbrit mulle notarite koda nii kiiresti ei suutnud öelda, aga me oleme kursis, et neid samasooliste kooselulepinguid on vähem. Ja see tähendab omakorda seda, et mingit tegelikku vajadust kellelgi kooseluseaduse või kooselu registreerimise järele sellisel moel, nagu meile on reklaamitud, ei ole. Me ju kõik mäletame neid tohutuid nutulugusid, kuidas inimesed tahavad tulla n-ö oma suhteid legaliseerima ja kuidas inimesed ainult ootavad, kuidas nad saaksid riigi silmis ka ausaks. Tegelikult oli see kõik täielik jama.

Ja see on täiesti kooskõlas sellega, mida ütlesid kooseluseaduse vastased, kui kooseluseadust menetleti: et tegemist on võlts- või valeettekäändega. Tegemist on sooviga tegelikult ümber teha ühiskondlikku korda, pöörata pea peale traditsioonilised väärtused ja iidsed tõed ja senine kehtinud kord. Tegemist on sulaselgelt lihtsalt avalikkusele valetamisega, justkui oleks mingisugune vajadus kellelgi kusagil kooselulepingute järele.

Me teame ka seda, et õiguskantsler Allar Jõks on varasemalt korduvalt nii-öelda andnud selgitusi vastavatele küsimustele selle kooseluseaduse kohustuslikkuse või vajalikkuse kohta ja viidanud kahele väga olulisele punktile. Esiteks, ei ole olemas mingit rahvusvahelist õigusnormi Euroopa Liidu aluslepingutes või inimõiguste konventsioonides, mis kohustaks või sunniks riike samasooliste suhteid kuidagi reguleerima. Kui keegi tuleb väitma, et on, siis see väide on vale. Siinjuures tuleb silmas pidada, et Euroopa Liidus on selge poliitiline surve liikmesriikidele samasooliste suhteid riiklikult reguleerida, aga see on erinev asi kui väide, et kuskil mingi leping või konventsioon meid selleks kohustab. Ei kohusta!

Teiseks, mida on öelnud Allar Jõks, kui ta oli õiguskantsler, on see, et Eesti põhiseaduses ei ole mingisugust põhjust või mingisugust nõuet samasooliste suhete riiklikuks reguleerimiseks. Põhiseaduse §27 räägib sellest, kuidas perekond kui rahvuse kasvamise alus on riigi erilise kaitse all. /---/ Eesti põhiseadus võeti vastu palju kauem aega tagasi, aastal 1992, ja sel ajal mingisuguses ühiskondlikus arutelus mitte keegi mitte ei arvanud, et perekond võiks olla midagi muud kui üks mees ja üks naine. Eesti põhiseaduse mõtte kohaselt on perekond väga konkreetselt üks mees ja üks naine. Kui keegi räägib siin, et perekonna mõistet võib laiendada, siis jah, võib, see on sellisel juhul poliitiline valik, poliitiline soov. Poliitiliste valikute, ideoloogiliste erimeelsuste üle kogu see väitlus käibki. Aga tulla väitma, et meie põhiseadus nõuab seda, on absoluutselt selgelt avalikkuse eksitamine või soovmõtlemine. Nii et vajadust või kohustust Eestil kooseluseadust vastu võtta ei ole.

/---/ Eelmises Riigikogu kooseisus toimus valitsuse vahetus umbes aasta enne valimisi ja valitsusse said kaks liberaalset parteid: üks oli vasakliberaalne ehk sotsiaaldemokraadid, teine oli paremliberaalne ehk Reformierakond. Nende kahe liberaalse erakonna, ütleme siis, ühiseks sooviks oli Eestis reguleerida riiklikult samasooliste suhted. Kuna ühiskonna vastuseis oli täiesti selge, täiesti ilmne, siis ei tuldud avalikkuse ette mitte ausa jutuga näiteks tsiviilpartnerlusest, vaid üritati seda kibedat pilli avalikkusele sisse sööta muu mudruga koos ehk siis räägiti sellest, et see on sooneutraalne seadus, kus sõltumata sellest, kas nad on samasoolised või erisoolised, antakse inimestele võimalus oma kooselu registreerida lepinguliselt. Ja niimoodi samm sammu haaval sooviti liikuda meil homopartnerluse legaliseerimiseni Eestis.

Loomulikult avalikkus nägi selle vale läbi. Loomulikult oli siis juba kõigile selge, et jutt ei käi nendest tavalist kooselu harrastavatest kümnetest tuhandetest Eesti paaridest, kus ühel või teisel põhjusel koos elavad mees ja naine ei soovi abielluda ega soovi teha ka mingisugust varalist lepingut. Jutt käis juba siis selgelt ikkagi samasooliste inimeste suhete reguleerimisest ja see nii-öelda peideti või põimiti sisse sellele nii-öelda sooneutraalsesse seadusesse. Sisuliselt oli tegemist petukaubaga, ainult et see pettus loomulikult nähti kohe läbi. Ja kuna see pettus nähti kohe läbi, siis nii sotsiaaldemokraatide kui ka Reformierakondade ridades eelmises Riigikogu koosseisus oli inimesi, kes põhimõtteliselt maailmavaateliselt või ka lihtsalt sel põhjusel, et nad said aru, et nad peavad aasta pärast astuma oma valimisringkonnas oma valijate ette ja oma tegudest aru andma, ei olnud nõus toetama seda kooseluseadust niisugusel kujul, nagu ta Riigikogu ette toodi. Sellele järgnes loomulikult alatu ja inetu ja väga ebatavaline või pretsedenditu käitumine ehk kooseluseadusest visati välja need punktid, mis oleks nõudnud 51 hääle saamist parlamendisaalis, ehk siis need, millest me tänapäeval räägime kui rakendussätetest. Ja surutigi see seadus läbi, väga napilt muidugi. Suruti läbi see seadus lihthäälteenamusega. Meenutame, need lihthääled olid siis 38 vastu ja 40 poolt.

Mis oli sellise käitumise tagajärjeks? Selle käitumise tagajärjeks loomulikult esimene asi oli see, et ühiskond ärritati kohutavalt üles, täiesti asjatult. Täiesti asjatult provotseeriti Eesti ühiskonda. Kusjuures ma pean ütlema, et Eesti ühiskond on niigi stressis. Ja selle ühiskondliku ärritamise tagajärjeks – ma teen suure kummarduse tänuga sotsidele – olid ka uued poliitilised jõud parlamendis. Te ei saa ignoreerida kahe kolmandiku inimeste sügavaid veendumusi ja arvata, et sellel ei ole poliitilist tagasilööki.

/---/

Lisaks on meil veel loomulikult tekkinud kurioosne olukord, millega ma alustasin: seadus on vastu võetud, välja kuulutatud ja osade inimeste arvates kehtib, teiste inimeste arvates ei kehti. Kusjuures need arvajad ei ole lihtsalt meie erakonna liikmed, siin on ikkagi väga kaalukaid õiguseksperte, näiteks ka justiitsminister, kes leiab, et kuna kooseluseaduse viimases paragrahvis on sõnaselgelt kirjas, et seadus hakkab kehtima koos rakendusaktidega ja neid rakendusakte ei ole, siis lihtsa loogika kohaselt tähendab see seda, et kuni rakendusakte ei ole, see seadus ei kehti. Siin me näeme jälle Eesti riigis vohavat voluntarismi, kus sisuliselt, vormiliselt seadus ei kehti, aga osaliselt seda juba täiendatakse.

Et sellist äärmiselt halba olukorda ära lõpetada, oleme tulnud lagedale ettepanekuga kooseluseadus tühistada. Me leiame, et sellega minnakse tagasi olukorda n-ö enne sõda ehk ühiskonnas taastatakse olukord, mis tegelikult rahuldas absoluutselt enamust ühiskonnas, kus samasoolistel inimestel olid kõik võimalused ennast teostada, ka koos elada ja oma varalisi suhteid reguleerida võlaõigusseaduse järgi, pärimisseaduse järgi, mitmete teiste õigusaktide järgi. Nad saavad oma elu niimoodi korraldada, ilma et oleks ühiskonna valdava osa veendumusi, moraalseid väärtusi ja mis väga oluline, millest, ma arvan, meil tuleb veel juttu eraldi, loomulikku käitumist solvatud.

See on aga kõige olulisem, millest me peame aru saama: kui me nüüd tühistame kooseluseaduse, siis me ei lähe tagasi kiviaega, siis me ei lähe tagasi mingisugusesse keskaega, me läheme tagasi aastasse 2013, kus inimesi ei põletatud tuleriitadel, nagu siin Mihkel Raud meile eelmine kord, kui sellest teemast juttu oli, arvas, et hakkab juhtuma, kui me selle seaduse tühistame. Inimesi ei pandud vangi ei kuulatud üle, sellepärast et nad käisid kuskil väga kahtlase kuulsusega baaris. Me teame, et Eesti politseil puudub üldse mingisugunegi arvestatav statistika selle kohta, et Eestis oleks seksuaalse sättumuse järgi inimesi ahistatud, taga kiusatud, pekstud või midagi taolist. Puudub! Nii et ärge tulge rääkima, et see on sellepärast, et vaesed homod ei julge endast ja enda tagakiusamisest rääkida. Kui Eestis oleks üksainus juhtum, kus homole on antud peksa selle eest, et ta on homo, siis küllap juba homoliikumine oleks selle nii suure kella külge pannud, et me kuuleks sellest söögi alla ja söögi peale. Tikutulega aetakse neid juhtumeid taga ja ikka ei leita! Nii et Eestis ei ole mingit diskrimineerimist, Eestis ei hakka uuesti olema mingit diskrimineerimist, kui kooseluseadus tema poolikul või vigasel kujul seadusandlusest kustutatakse. Eestis lihtsalt arvestatakse sellisel juhul, kui me selle seaduse ära tühistame, nii nagu meie eelnõu ette näeb, Eestis arvestatakse inimeste väärtushoiakutega, arvestatakse sellega, mis on valdava osa ühiskonna arvamus, ja arvestatakse – ma juhin tähelepanu sellelegi – kõikides parteides oma valijatega. /---/

Kui keegi hakkab siin arutlema selle üle, mis mulje me jätame muule maailmale, siis tooksin ühe lihtsa näite. Aafrikas, kust me võtame lahkelt vastu kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu ja kõrgelt haritud muid inimesi, on siia-sinna 50 riigi ümber – see sõltub päevast, kas mõni provints on sel päeval saanud iseseisvaks või mitte. Aga nendest 50 riigist 35-s on homosuhted kriminaliseeritud. 35-s või 36-s, see sõltub sellest, kuhumaale me selle kriminaliseerimise piiri tõmbame. Tõsi on see, et suurem osa neist on moslemiriigid Põhja-Aafrikas. Aga Euroopa selles mõttes on ühesugune ja muu maailm on teistsugune ning kui me vaatame Euroopasse, siis mitte kusagil ei ole sellest elu läinud paremaks, toredamaks. Need probleemid, mis homokogukonnal on, ei ole ära kadunud. Nii et see seadus ei lahenda ühtegi nendest probleemidest. Nii et mitte midagi ei muutu Eestis halvemaks, kui see halb seadus tühistatakse.“

Martin Helme kõne pikemalt saate lugeda otse siit

Sallivus vs hoolivus

"Tartu ülikooli ja üliõpilaste tänane toetusavaldus sallivusele seisnes muuhulgas ka sallidega lehvitamises. Usuteaduskond oli esindatud kolme töötaja ja ühe vilistlase näol," kirjutab Facbooki lehel Ain Riistan.

Mida sallivuse eestvedajad ja nn sallidega lehvitajad siis tegelikult soovivad öelda? Sõnum on ju ilmselge, kui te ei salli, siis te ei armasta või see pole nii? 

Mida siis sellest arvata?

Argo Buinevitš kommenteerib tabavalt. Ta ütleb: "Võib-olla oleks parem rääkida hoolivusest. Sallivus tundub kandvat ükskõiksuse tooni - ah, tehke, mis tahate." On ju väga tabavalt öeldud?

Hoolivust vajavad kõik inimesed. Sallivust vajab vaid mina.

Hoolivus on armastuse märk, kuid kindlasti pole seda sallivus. 

Sa võid ju salliga vehkida, aga ega sa tühja seetõttu ei hooli veel inimestest peale iseenda? 

Sallijale ei lähe korda hoolivus. Tal on enesekeskne hoiak. Kuid hoolimine ei ole suunatud iseendale ega oma seisukohtade või tegude õigustuseks, vaid ligimese aitamiseks. See on nagu öö ja päev. 

Sallivus nõuab nõustumist minu sisukohtadega, olenemata millised on ligimese või teise inimese moraali või eetika tõekspidamised, mis sallijale korda ei lähe. Teda huvitab vaid ta enda isik. Ta ei hooli teiste arvamusest, teiste moraalist, vaid ta nõuab enda oma kehtestamist. Selles ei pruugi kohta olla ühiskonna moraalinormidel. Ent inimene kes hoolib, ei ole amoraalne.

Sallivus ei ole kristlik õpetus või seisukoht. Jeesus ei õpetanud, et te peate inimesi sallima, vaid te peate inimestest hoolima, neid toetama ja aitama. Aga see on hoopis teine asi.

Hoolivust vajavad kõik!

RIIGIKOGU VALIMISED 2015 - kes olid kooseluseaduse läbisurujad?

Siinkohal tuletame meelde Eesti perekonna ja väärtuste vaenlased - riigikogu liikmed, kes olid Kooseluseaduse läbisurujad!

Punase tärniga märgitud isikud (vt all) olid eriti kirglikud kooseluseaduse toetajad.

Kristlik Mõttevõra ei soovita kooseluseaduse toetajaid valida 2015 Riigikogu Valimistel, kuna need isikud eiravad meie kultuuri alusväärtusi ja rahva tahtmist ega hooli demokraatiast. Kooseluseaduse toetajaid ei või pereväärtuste seisukohast usaldada!  

Andes hääle valimistel reformierakonnale või sotsiaaldemokraatidele (homoideoloogia maaletoojatele), toetate homoideoloogia süvendamist Eestis.

VAATA JA LOE KÕIGEST LÄHEMALT VEEBILEHELT: Riigikogu Valimised 2015   


Kui te soovite Kooseluseaduse tühistamist, siis lugege lähemalt siit: EKRE


ÜHTLASI PALUME SEDA INFOT LEVITADA!

Paavst Franciscus võrdles rahvastele homoideoloogia pealesurumist Hitleri natsipropagandaga noortele. Seda, kuidas nn arengumaades kohalikele kultuuridele täiesti võõraid ideid ja struktuure peale surutakse, nimetas paavst "ideoloogiliseks kolonialismiks", mis on anastamise ja ülemvõimu kehtestamise kaasaegne vorm.

MEELDETULETUSEKS

Riigikogu liikmed kes olid vastu, et panna Kooseluseadus rahvahääletusele:

Need kes olid rahvahääetuse VASTU, ehk siis leiavad, et rahva arvamus ei loe:

Meelis Mälberg, Paul-Eerik Rummo, Margus Hanson, Valdo Randpere, Väino Linde, Rait Maruste, Kristen Michal, Lauri Luik, Laine Randjärv, Jaanus Tamkivi, Rein Aidma, Tiina Lokk-Ramberg, Mati Raidma, Remo Holsmer, Peep Aru, Tõnis Kõiv, Jüri Jaanson, Aivar Sõerd, Imre Sooäär, Andre Sepp, Arto Aas, Aare Heinvee, Kalle Jents, Kalle Laanet, Marianne Mikko, Parbi Pilvre, Jaan Õunapuu, Kalvi Kõva, Rainer Vakra, Neeme Suur, Tatjana Jaanson, Helju Pikhof, Rein Randver, Kalev Kotkas, Inara Luigas, Etti Kagarov, Maimu Berg, Karel Rüütli, Indrek Saar, Eiki Nestor, Jaak Allik, Rannar Vassiljev
Kokku: 42

POOLT, ehk need, kes TAHTSID panna selle rahvahääletusele:

Helir-Valdor Seeder, Siim Kiisler, Ken-Marti Vaher, Peeter Laurson, Erkki Nool, Marko Pomerants, Andrus Saare, Annely Kermann, Urmas Reinsalu, Aivar Kokk, Priit Sibul, Aivar Riisalu, Toomas Tõniste, Sven Sester, Margus Tsahkna, Kaia Iva, Juhan Parts, Jaak Aaviksoo, Marko Mihkelson, Tõnis Palts, Eldar Efendijev, Enn Eesmaa, Mihhail Stalnuhhin, Peeter Võsa, Kalev Kallo, Jüri Ratas, Tarmo Tamm, Priit Toobal, Mihhail Korb, Viktor Vassiljev, Vladimir Velman, Valeri Korb, Lembit Kaljuvee, Heinar Lenk, Marika Tuus-Laul
Kokku: 35

KOHAL, KUID EI HÄÄLETANUD:

Ene Ergma, Deniss Boroditš, Terje Trei, Aivar Rosenberg, Igor Gräzin, Tõnu Juul, Tarmo Mänd, Kadri Simson
Kokku: 8

---

KES HÄÄLETASID KOOSSEADUSE VASTUVÕTMISE  POOLT JA VASTU?

Riigikogu võttis vastu kooseluseaduse, mille poolt häälestas 40 saadikut, vastu oli 38. Siinkohal avaldame poolt ja vastu hääletanud saadikute nimed.

Muuhulgas väärib tähelepanu see, et eelnõu vastu tugevalt sõna võtnud Erki Nool puudus hääletuselt. Selle eest olid kohal ning hääletasid vastu Noole mõttekaaslased Peeter Võsa ja Priit Sibul. Hämmastaval kombel hääletas vastu ka hiljuti IRLiga liitunud ja üks eelnõu algatajatest olnud Aivar Riisalu.

Keskerakonnast hääletasid poolt Lauri Laasi, Priit Toobal, Olga Sõtnik ja Kadri Simson. Seaduse vastu olnud IRList jättis hääletamata Marko Mihkelson.


POOLT HÄÄLETASID:

Lauri Laasi      Eesti Keskerakonna fraktsioon        

Priit Toobal     Eesti Keskerakonna fraktsioon        

Kadri Simson  Eesti Keskerakonna fraktsioon        

Olga Sõtnik    Eesti Keskerakonna fraktsioon        

Meelis Mälberg           Eesti Reformierakonna fraktsioon   

Paul-Eerik Rummo     Eesti Reformierakonna fraktsioon   

Valdo Randpere         Eesti Reformierakonna fraktsioon   

Rait Maruste   Eesti Reformierakonna fraktsioon   

Lauri Luik       Eesti Reformierakonna fraktsioon   

Laine Randjärv           Eesti Reformierakonna fraktsioon   

Rein Aidma    Eesti Reformierakonna fraktsioon   

Mati Raidma   Eesti Reformierakonna fraktsioon   

Remo Holsmer           Eesti Reformierakonna fraktsioon   

Kalle Palling   Eesti Reformierakonna fraktsioon   

Tõnis Kõiv      Eesti Reformierakonna fraktsioon   

Jüri Jaanson    Eesti Reformierakonna fraktsioon   

Imre Sooäär    Eesti Reformierakonna fraktsioon   

Andre Sepp    Eesti Reformierakonna fraktsioon   

Arto Aas         Eesti Reformierakonna fraktsioon   

Kalle Jents      Eesti Reformierakonna fraktsioon   

Kristen Michal            Eesti Reformierakonna fraktsioon   

Tiina Lokk-Tramberg Eesti Reformierakonna fraktsioon   

Kalev Kallemets         Eesti Reformierakonna fraktsioon   

Lembit Kaljuvee         Fraktsiooni mittekuuluvad Riigikogu liikmed        

Rainer Vakra  Fraktsiooni mittekuuluvad Riigikogu liikmed        

Marianne Mikko         Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon

Mart Meri       Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon

Neeme Suur    Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon

Kalev Kotkas  Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon

Heljo Pikhof   Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon

Karel Rüütli    Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon

Indrek Saar     Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon

Eiki Nestor     Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon

Jaak Allik        Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon

Rannar Vassiljev        Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon

Jüri Morozov  Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon

Barbi Pilvre     Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon

Etti Kagarov   Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon

Tatjana Jaanson          Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon

Maimu Berg    Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon


VASTU HÄÄLETASID:

Eldar Efendijev          Eesti Keskerakonna fraktsioon

Mihhail Stalnuhhin     Eesti Keskerakonna fraktsioon

Peeter Võsa    Eesti Keskerakonna fraktsioon

Kalev Kallo    Eesti Keskerakonna fraktsioon

Tarmo Tamm  Eesti Keskerakonna fraktsioon

Viktor Vassiljev         Eesti Keskerakonna fraktsioon

Vladimir Velman        Eesti Keskerakonna fraktsioon

Valeri Korb     Eesti Keskerakonna fraktsioon

Urbo Vaarmann          Eesti Keskerakonna fraktsioon

Mihhail Korb  Eesti Keskerakonna fraktsioon

Väino Linde   Eesti Reformierakonna fraktsioon

Igor Gräzin     Eesti Reformierakonna fraktsioon

Tõnu Juul        Eesti Reformierakonna fraktsioon

Peep Aru         Eesti Reformierakonna fraktsioon

Aivar Sõerd    Eesti Reformierakonna fraktsioon

Tarmo Mänd   Eesti Reformierakonna fraktsioon

Andres Herkel            Fraktsiooni mittekuuluvad Riigikogu liikmed

Kalle Laanet   Fraktsiooni mittekuuluvad Riigikogu liikmed

Aivar Riisalu   Fraktsiooni mittekuuluvad Riigikogu liikmed

Deniss Boroditš          Fraktsiooni mittekuuluvad Riigikogu liikmed

Andrus Saare  Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon

Peeter Laurson           Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon

Marko Pomerants       Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon

Urmas Reinsalu          Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon

Annely Akkermann    Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon

Aivar Kokk     Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon

Liisa-Ly Pakosta        Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon

Priit Sibul        Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon

Toomas Tõniste          Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon

Sven Sester     Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon

Margus Tsahkna         Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon

Kaia Iva          Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon

Tõnis Palts      Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon

Helir-Valdor Seeder   Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon

Siim Kiisler     Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon

Ken-Marti Vaher        Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon

Juhan Parts     Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon

Jaak Aaviksoo            Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon       


EI HÄÄLETANUD:

Jüri Ratas        Eesti Keskerakonna fraktsioon        

Marika Tuus-Laul       Eesti Keskerakonna fraktsioon        

Jaanus Tamkivi           Eesti Reformierakonna fraktsioon   

Terje Trei        Eesti Reformierakonna fraktsioon   

Aare Heinvee  Eesti Reformierakonna fraktsioon   

Aivar Rosenberg        Eesti Reformierakonna fraktsioon   

Marko Mihkelson       Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon       

Jaan Õunapuu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon

Kalvi Kõva     Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon

Tiit Tammsaar Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon


PUUDUSID:

Enn Eesmaa    Eesti Keskerakonna fraktsioon        

Mailis Reps     Eesti Keskerakonna fraktsioon        

Heimar Lenk   Eesti Keskerakonna fraktsioon        

Siret Kotka     Eesti Keskerakonna fraktsioon        

Margus Hanson          Eesti Reformierakonna fraktsioon   

Kalev Lillo      Eesti Reformierakonna fraktsioon   

Tarmo Leinatamm      Eesti Reformierakonna fraktsioon   

Rein Lang       Eesti Reformierakonna fraktsioon   

Inara Luigas    Fraktsiooni mittekuuluvad Riigikogu liikmed        

Erki Nool        Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon       

Ene Ergma      Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon       

Reet Roos       Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon       

Rein Randver Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon

Lapsele pornograafia õpetamisest keeldunud isa pandi Saksamaal vangi

Saksamal õpetatakse lastele pornograafiat alates 4 klassist kohustuslikus korras. Selline õppekava toimub suguakte kujutavate videote ja muude näidete abil. Õpilastele räägitakse ka samasooliste armastusest, surrogat emade kasutamisest. Õppeprogrammi rahastab USA pangandussektor. Sellisest õpetusest keeldunud isa vangistati, kuna ei lubanud last kohustuslikku pornograafia tundi. Säärasest sundseksualiseerimisest imestunud lapsed keeldusid sageli pärast vastavaid tunde veelkord külastamast, kuid haridusametnikud on valmis nendele õpilastele määrama kõige rangemaid karistusi ja saatma nende vanemaid vanglatesse. Ametnikud ei saa aru, mil määral saab säärane sundõpetamine võib traumeerida perekondi.

Vaata lisaks 1TV videoreportaaži: 1TV

Eksistentsiaalne küsimus

EESTI KIRIKUTE NÕUKOGU ARVAMUS KOOSELUSEADUSE VÄLJATÖÖTAMISE KÜSIMUSES

Kirikute Nõukogu peab kõlbelise elu küsimustes kõrgeimaks autoriteettekstiks Piiblis väljendatud seisukohti. Sellest lähtuvalt on Eesti Kirikute Nõukogu kiitnud 2008. aastal heaks ühtse seisukoha abielu, perekonna ja inimese seksuaalsuse teemadel (http://ekn.ee/lakitus.php?id=1). Kirikute Nõukogu arvamus mitteabielulise kooselu ja selle õigusliku regulatsiooni suhtes tugineb nimetatud dokumendile.

Loomispäraselt on mehe ja naise vahelisse abielusuhtesse kätketud jumalik õnnistus ja inimlik õnnelikkus. Abielu pakub mitteabielulisest kooselust suuremat kindlustunnet, seda eriti laste saamisel ja kasvatamisel. Turvatunne ei sõltu ainuüksi majanduslikust kaitstusest, vaid ka veendumusest, et elatakse püsisuhtes ja ollakse pikemas perspektiivis kindlad nii omaenese isiklikus kui ka ühiselt otsustatud kooselu identiteedis. Abielluastumine on märgilise tähendusega sõnum mõlema osapoole teadlikust valikust, vastutusevõtmisest,  pühendumisest ja teineteisele truudusetõotuse andmisest. Ka rahvusvahelised gallupid näitavad, et abielus elavate paaride rahulolu ja vaimne tervis on palju kõrgem ning loob suuresti rohkem sotsiaalset ja isegi materiaalset kapitali kui vaba kooselu paaridel (vt nt Ameerika Sotsioloogide Ühenduse uurimus Explaining Differences in Mental Health between Married and Cohabiting Individuals).

Mitteabielulistes kooseludes seevastu võib ühe või mõlema osapoole lõpunimineva kooselutahte ebapiisavus või puudumine mõjutada abielu sõlmimist/sõlmimata jätmist ja/või ka teiste õiguslike regulatsioonide tagamist või mittetagamist. Tahes-tahtmatult asetab see nõrgema osapoole ning järeltulijad haavatavasse olukorda.

Vaatamata asjaolule, et Eestis on ka täna õiguslikud võimalused mitteabieluliste kooselupartnerite õiguste tagamiseks, ei ole kooselus elavate paaride hulgas piisavalt teadlikku valmisolekut seesuguste võimaluste kasutamiseks.

Eelnevat silmas pidades peame elu kandvatest väärtustest lähtuvalt oluliseks niisuguseid ühiskondlikke arengusuundi, kus abielu kui mehe ja naise vahelise vastastikuse sügavaima pühendumise mõiste ei hägustuks. Olemuslikult ei saa abielu kui mehe ja naise liidu elulist kehastust võrrelda ega võrdsustada ühegi teise kooselu vormiga. Seepärast ei toeta Eesti Kirikute Nõukogu mitteabieluliste kooseluvormide abielusarnast registreerimist.

EKN on teadlik, et loomisel olev kooseluseadus on sooneutraalne ning hõlmab mitteabielulist kooselu ja selle õiguslikku regulatsiooni, andes ühtlasi võimaluse ka samasooliste isikute  kooselu riiklikuks seadustamiseks.

Soo – kas siis mees- või naissoo – kvaliteet on peaasjalikult seotud inimese personaalsuse ehk tema isikulise olemasoluga: „Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks.” Loomispärane inimelu määratlus meesinimeseks ja naisinimeseks ületab inimolemise bioloogilise mõõtme. See on ontoloogiline kategooria. Nii ei ole ka homoseksuaalsus pelgalt moraali või juriidika küsimus. See on sõna otseses mõttes eksistentsiaalne küsimus ehk teisisõnu inimolemise kui niisuguse määratlemise küsimus. Inimese tahe ei saa muuta kahesooliseks loodud inimmaailma jumalikku määratlust.

Kirikute Nõukogu leiab, et homoseksuaalne eluviis on Kõigekõrgema palge ees patt selle mis tahes vormis. Pattu ega pahesid ei saa aga õigustada ega õiguslikult aktsepteerida. Nii taunib EKN ka mitteabielulise kooselu võimaliku õigusliku regulatsiooni kaudu ühiskonnas levivat homoseksuaalsuse heakskiitmist ja propageerimist. Samas ei nõustu EKN end homoseksuaalidena määratlenud inimeste eristamisega selleks, et neid põlgusega kohelda, häbimärgistada või mingil muul moel diskrimineerida. Kõigile inimestele kuulub nii jumalik armastusväärsus kui inimlik väärikus.

Toetudes eelpool väljendatud kristlikule inimesekäsitusele ja EKN liikmeskirikute ühtsele seisukohale soovitab EKN jääda arutluse all olevas seadusandluse muutmise küsimuses traditsioonilise peremudeli juurde, mis kaitseb lapsi ning tagab nendele isa ja ema poolse hoole ja kasvatuse. Sellist mõtteviisi kaitseb ka Eesti Vabariigi Põhiseadus, mille § 27 kohaselt perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all, vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest ning seadus sätestab vanemate ja laste kaitse. Laste kaitsest lähtudes väärtustab enim traditsioonilist ja tervet perekonda ka ÜRO lapse õiguste konventsioon.

Eesti Kirikute Nõukogu, ühendades 8 kirikut ja 2 koguduste liitu 433 koguduse ning enam kui 400 tuhande liikmega palub Justiitsministeeriumil jääda kehtiva Perekonnaseaduse aluspõhimõtete juurde. Teiste kooselu vormide korral saab kasutada olemasolevaid seadusi, neid vajaduse korral muutes ja täiendades.

Kui vaja on, siis anname teid veel kord

Kui peaks puhkema sõda, siis venelane laseb eestlase maha või küüditab ilma pikema jututa, rääkigu meie valitus mida tahes. Veri on paksem kui vesi.

Ja kui venelasel tuleb valida, kas jääda Eestile lojaalseks, siis ka kõige sõbralikum venelane on tegelikult meie potentsiaalne vaenlane ja väga tõenäoliselt laseb eestlase maha. Sest venelane peab otsustama, aga tal ei ole valikut. Ja karta on, et see otsus on "Vajuta päästikule!"

Eestlastel ei ole vaja olla naiivsed, vaid vaadata tõele näkku. Tuha all põleb tuli ja see pole kunagi kustunud. Venelane on pidanud eestlast oma vaenlaseks läbi aegade ja see ei muuda mistahes mainekujundus ega propaganda ega isegi mitte eestis sündimine või integreerimine. Kui eestlased jooksid üle Eesti poolele, et sõdida punaterrori vastu, siis jooksevad üle ka venelased, et sõdida koos oma rahvuskaaslastega. Ei ole mingit alust arvata, et see venelane hakkab sõdima venelase vastu Eesti riigi eest.

Kuidas suhtuda venelasse, kui need levitavad aga avalikult ähvardusi: "1938.a me andsime müüa Tsehhoslovakkia. 1939.a me andsime müüa Poola. 1940.a me andsime müüa Baltimaad. Kui vaja on, siis anname teid veel kord ja pärast kirjutame ajaloo uuesti ümber!"? See "teid" tähendab eestlasi.

Pildil: Kui vaja on, siis anname teid veel kord ja pärast kirjutame ajaloo uuesti ümber!

Venelane eelistab äri või asju ajada venelastega ja vene keeles. Mingit sõprust naabrite vahel pole kunagi olnud, ei olnud nõuka ajal "rahvaste sõprust", ega ole ka praegu. Vaadake enda ümber, siis te näete, et kui põlastusväärselt venelased suhtuvad meie riiki, eestlastesse ja meie seadustesse neid rikkudes süstemaatiliselt. Eriti paistab see silma liikluses! Venelased eiravad liikluseeskirju süstemaatiliselt. Rikuvad avalikku korda. Aga kui te neid korrale kutsute, teete neile märkuse, siis sellega seate ohtu oma tervise. Hea on, kui pääsete terve nahaga. Kui eestlane hakkab vaidlema ja pidama sõnasõda, siis venelane laseb lihtsalt käed käiku. See ei ole erand, vaid pigem rahvuslik eripära.

Pronksõduri juures üles riputatud loosungid ei hirmuta loomulikult mitte kedagi, vähemalt mitte kainelt mõtlevat eestlast. Aga kui tekib relvakonflikt, siis eestlasel mingit armu loota ei ole. Venelane vihkab eestlast ja teeb kõik selleks, et eestlane anastada, "anda müüa," nagu sellel fotol kirjas on. Seda võib olla valus vaadata eestlastel, eriti meie valitsusel, aga vaadake tõele näkku! See on meie reaalne elu tänases Eestis ja olukord, mille keskel me peame edasi elama ja kui vaja, siis arvestame sellega, et venelane jääb venelaseks ning suhtub meisse kui vaenlane, keda tuleb ära anda.

Humanistlik homopropaganda

Eesti meedias käib pikemat aega laiaulatuslik homopropaganda, mille juures ei põlata ära kasutada mistahes argumente ja meetodeid, et lagundada ühiskonna moraal ja maa sool, milleks Jeesus nimetas oma jüngreid.




Nüüdseks on tuldud välja uue lauslollusega, humanismi sildi all. Humanism oli moraaliteooria suund, mis hakkas levima USA-s 20. sajandi 20. aastatest. Humanismi peamised esindajad - W. Fight, Y. Babbit, C. Garnet ja I. Lewin andsid oma teooriale niisuguse nimetuse sellepärast, et nad enda arvates tuletavad kõlbluse spetsiifilistest inimlikest nähtustest. Tegelikult aga tuletavad nad oma printsiibid psühholoogia nähtustest. Niisugune moraali aluste piiramine tõi humaniste, eriti aga selle pooldaiad äärmiselt individualistlikele ja subjektiivsetele arusaamadele kõlblusest. Moraali kriteeriumid olid sõltuvad eesmärgist ning lõppkokkuvõtteks puhtformaalsed, kuna olid suvaliselt välja kistud indiviidi ja ühiskonna kõlbeliste suhete süsteemist.

Täna me võime taas näha, kuidas homopropaganda ette rakendades sellist ütlesks mitte filosoofiat, vaid ideoloogiat püütakse ära kasutada inimeste mõjutamiseks ja kiriku seisukohtade mõjutamiseks. On näha, et humanismil ei ole ka täna midagi ühist tõelise moraali ja eetikaga, aga homode avalik individualism on läinud siin üle häbiväärseks "kristlikuks" õigustamiseks. Paraku kristlusel ei ole midagi ühist humanismiga ja otse vastupidi, humanismi sildi all tegutsev Jaan Lahe on sedapuhku kaldunud ära õigelt kristlikult aluselt.

Kristlik Mõttevõra seisukoht: sellisele amoraalsele survele tuleb juhtida kogu ühiskonnas tähelepanu ja otsustavalt vastu seista ühel meelel. Palvetage!

Samal teemal:
Soome uus peapiiskop Kari Mäkinen toob lahkmeelt

Pekka Sartola: Demokratiaa etsimässä

(pane tekst eesti keelde)

Jos yleensä jokin niin ainakin tapahtumien valtaisa nopeus on yllättänyt niin poliitikot kuin tavalliset tallaajatkin. Tarkoitan tietysti Pohjois-Afrikan, Egyptin, Lähi- ja Keski-Idän arabivaltioissa viime viikkojen aikana tapahtunutta kansannousun ja demokratian etsimisen nimellä kulkevaa ”massojen” raivoisaa liikehdintää. Sana demokratia on tosin käytännössä tuntematon käsite ainakin noissa maissa jotka ovat olleet median silmätikkuina viime viikkojen ajan. Toisen maailmansodan aikana ja sen jälkeisinä vuosina näissä arabimaissa on tapahtunut yli 40 vallansiirtoa, ja lähes aina verisesti tai ainakin väkivalloin. Sama kaava on myös toistunut, armeija ja sen sidosryhmät ovat olleet aktiivisia toimijoita. Niin Egyptissä, Libyassa, Jemenissä, Tunisiassa, Syyriassa, Jordaniassa, Irakissa, Pakistanissa ja useimmissa arabiemiraateissa, Omanissa ja tietenkin myös Iranissa. Vallan kaapannut sotilasjuntta on osoittanut viihtyvänsä aivan erinomaisesti hallitusvastuussa, vaalejakaan ei ole aina muistettu järjestellä – mitäs nyt turhista.

Mistä nyt siis löytyy henkilö tai ryhmä joka kykenisi muuttamaan vuosikymmeniä vanhat asetelmat uuteen ja toimivampaan malliin? Olemme saaneet nähdä ihmisjoukon kiljuvan hysteerisenä muutosta, kansa haluaa valtaa, alas Mubarak, alas Gadhafi, alas Ben Ali jne. Ja vallan ottaisi muka kansa. Mikä ihmeen kansa? Hyviä esimerkkejä tästä ns ”kansanvallasta” löytyi aikanaan Neuvostoliitosta jossa osa tovereista oli tasa-arvoisempia kuin toiset, Kiinasta jossa ”kansa” valitsi aikoinaan Maon, erään pahimmista diktaattoreista joka kuuna päivänä on hallinnut jotain osaa jostakin. Niinsanotun kansan nimissä ja sen valtuuttamana Saddam Hussein teurasti satojatuhansia kansalaisia, sama asetelma löytyy muodossa tai toisessa lähes jokaisesta arabivaltiosta toki myös muualtakin. Burma tai kuten se nykyään on – Myanmar hyvänä esimerkkinä. Kamputseaa hallittiin aikanaan ”kansan nimissä” ja teurastettiin miljoonittain toisin ajattelijoita tai ajattelijoita yleensäkin, kyllä kansa tietää miten maata hallitaan.

Avainasemassa Egypti.

Johtava arabimaa joka on Israelin kanssa rauhansopimussuhteessa v:sta 1979 lähtien. Tosiasiassa kyseessä ei ole milloinkaan kuluneiden 32 vuoden aikana ollut todellinen rauha, pikemminkin USA:n ja tiettyjen olosuhteiden pakottama joskus jopa hyvinkin kylmä rauha. Jo sen allekirjoittaminen sai aikaan Egyptin silloisen presidentin Anwar Sadatin salamurhan, tuona hetkenä hänen vierellään Kairossa, sotilasparaatia katselemassa istui maan silloinen ilmavoimien komentaja, kenraali Hosni Mubarak joka istahti saman tien vielä tuskin kylmenneelle presidentin jakkaralle. Demokratiasta ei sen jälkeen, jos ei juuri ennen sitäkään ole ollut minkäänlaista tietoa. Tuskinpa egyptiläiset osaisivat edes tulla toimeenkaan kyseisen hallintomallin kanssa, eikä sellaisen toteutumisesta ole kovin suurta pelkoakaan.

Maata hallitsee sotilasjuntta ainakin seuraaviin vaaleihin saakka, näinhän he ilmoittivat ”kansalle.” Mitä vaalit sitten tuovat tullessaan ja milloin sellaiset pidetään onkin kokonaan toinen juttu. Armeija on se ainoa mahtitekijä jolla valtaapitävät myös pysyvät vallassa. Jotta demokratia voisi jotenkin toteutua tarvitaan myös poliittinen oppositio ja sille edes jonkinasteinen sananvapaus ja mahdollisuus ilmaista poliittista ohjelmaansa. No, oppositio toki löytyy ja hyvinkin vahva sellainen nimittäin Muslimiveljeskunta, eräs maailman suurimmista jollei peräti suurin yhtenäisen tavoitteen alle liputtautunut islamilainen järjestö.
Yli 70:een maahan lonkeronsa jo ulottanut monimiljoonainen järjestö muodostaa sellaisen piilevän uhkatekijän jota ei voi eikä tule aliarvioida milloinkaan. Juuri Veljeskunta oli Egyptissä alkaneen kansannousun takana, organisoijana ja tukijana sillä se osaa vetää oikeasta narusta. Oikea naru on hieman ”persumainen” slogan, siis rötösherrat kuriin ja valta kansalle. Jos nyt järjestettäisiin vapaat ja valvotut vaalit niin Egypti ajautuisi suoraan Muslimiveljeskunnan syliin, siksi maan sotilastroikka tuleekin tekemään kaikkensa jotta kyseinen asetelma ei mahdollistuisi.
Veljeskunnan keulahahmoksi noussut IAEA:n entinen johtaja Muhammad Elbaradei syyttää avoimesti länsivaltoja ja Israelia Veljeskunnan tavoitteiden vääristelystä. Elbaradei ilmoitti selvästi että ”Meidän tulisi lopettaa Veljeskunnan demonisoiminen, eiväthän he ole tehneet yhtään väkivaltaista tekoa viiteen vuosikymmeneen.” Kyse on siis samasta miehestä ja arvioijasta joka ilmoitti jo v.2007 että Iran oli luopunut kaikesta ydinasetuotannostaan jo v.2003, eikä sen enempää väärässä voinutkaan olla.

Veljeskunta on siis rauhaa rakastava, sopuisa ja suvaitsevainen yhteisö joka haluaa vain Egyptin kansan parasta, näinköhän todellisuudessa? Eikä ole tehnyt yhtään väkivaltaista tekoa viiteen vuoteen! Ei muuten olisi edes kyennytkään sillä niin tarkasti Omar Suleimanin johtama turvallisuuspoliisi on seurannut johtavia muslimiveljiä, pieninkin aivastus väkivaltaiseen suuntaan tai edes Mubarakin arvostelemiseen johti välittömiin pidätyksiin. Katsotaanpa kuitenkin muutamia tämän erittäin maltillisen ja suvaitsevan Veljeskunnan johtohenkilöiden viimeaikaisia lausuntoja. Qatarissa jo vuosia piileskellyt sheikki, imaami Yusuf al-Qaradawi julisti jokin aika sitten moskeijassa pitämässään saarnassa:
”Allah tulee tekemään tilin Israelin ja juutalaisten kanssa, tapetaan heidät, viimeiseen mieheen.” Al Jazeera TV:ssä pitämässään puheessa Qaradawi mainitsi puolestaan mm: Tulen ampumaan juutalaiset, Allahin viholliset, ja he tulevat heittämään pommin minua kohti, ja siten sinetöin elämäni marttyyriudella. Allah lähetti Adolf Hitlerin aikanaan rankaisemaan juutalaisia. Minä tuen Hamasia, Islamilaista Jihadia sekä Hizbollahia. Vastustan rauhaa jota Israel ja USA ajavat. Sellainen rauha on harhakuvitelmaa, minä tuen itsemurhaiskuja.”

Tällainen mukavanoloinen tyyppi on nyt siis nousemassa islamilaiseksi kiintotähdeksi ja Egyptin Muslimiveljeskunnan ideologiseksi imaamiksi, ehkä jopa mahdolliseksi presidenttiehdokkaaksi aikanaan. Lausunnot joita muut Veljeskunnan johtohenkilöt ovat antaneet ovat saman suuntaisia, rauhansopimus Israelin kanssa ”neuvoteltava uusiksi siten että se vasta paremmin Egyptin kansan mielipidettä.” Tarkoittaa siis sellaisia ehtoja jotka ovat Israelille mahdottomia hyväksyä ja tähtää siis pikemminkin sotaan kuin rauhaan. Armeija saattaa kuitenkin pysyä vallassa pitkäänkin, heitä ei kiinnosta niinkään islamilainen ideologia ja sen toteutuminen kuin arkirealismi, USA:n taloudellinen ja sotilaallinen tuki, talouden saattaminen kuntoon ja siinä sivussa tietysti ja tavan mukaan myös oma talous. Armeijan piirissä ollaan enemmän kuin hyvin tietoisia siitä tosiasiasta että sota Israelia vastaan tultaisiin taas kerran häviämään, tällä kerralla aiempaa vieläkin tuhoisimmin seurauksin.

Toinen merkittävä asia mikä huolestuttaa Egyptin sotilasjohtoa on luonnollisesti yya-sopimus Syyrian kanssa, sillä on puolestaan vastaava Iranin kanssa. Jos Hizbollah jostain syystä intoutuu ammuskelemaan Israelin puolelle se saa vastaansa paremmin varustautuneen ja iskukykyisemmän armeijan kuin v.2006 sodassa. Sellaisessa tilanteessa Syyrian olisi erittäin vaikea pysyä neutraalina siitäkin huolimatta että se ei kykene edes yhdessä bollareiden kanssa uhmaamaan Israelia. Mutta yrittää toki täytyy, ylpeä arabikansa ei voi katsella vierestä kun sionistit yrittävät jälleen kerran valloittaa jos ei vielä koko maailmaa niin ainakin islamilaisen osan siitä. Sillä niin hullulta kuin se tällaisesta tavallisesta tallaajasta tuntuukin niin arabimaalimassa on aloitettu kampanja jolla yritetään osoittaa että kaikissa maissa joissa kansanjoukot ovat lähteneet liikkeelle vaatimaan milloin mitäkin niin syynä on sionistien salaliitto ja maailmanvalloituspyrkimykset. Sehän on selvää – eikö olekin. Todisteenahan kaikilla on Siionin Vanhinten Pöytäkirjat, eräs kesto-best-sellereistä arabimaailmassa.

Egyptin suuri huolenaihe on tietenkin talous, Suezin kanava on pidettävä auki hinnalla millä hyvänsä, kaasu- ja öljytuotantoon ei saa tulla katkoksia, turismi on lähes romahtanut ja luottamuksen palautuminen sillä osa-alueella on pikemminkin vuosien kuin kuukausien kysymys. Jotta synkkyyttä tulisi lisää kaiken päälle ilmaantui ongelma nimeltä Muammar Gadhafi ja Libya. Yli 1,5 miljoonaa egyptiläistä saa toimeentulonsa Libyan energia- ja maataloustuotannosta. Nyt sekin on pysähdyksissä ja merkitsee Egyptille yli 1,5 mirjardin Usdollarin menetyksiä/ kk. Mikäli asetelmat eivät pikaisesti palaudu edes suuntaa antavan normaaliksi se saattaa merkitä levottomuuksien jatkumista, jopa paisumista, siitä Veljeskunta osaa pitää huolen.

Libya ja Gadhafi.

Maata v:sta 1969 lähtien itsevaltiaana hallinnut diktaattori on helisemässä. Se on sikäli yllättävää että mies on järjestelmällisesti yrittänyt estää niin opposition kuin aseellisten ryhmienkin muodostumisen ja satsannut armeijaansa ja turvallisuuspoliisiinsa melkoisia summia pitääkseen nämä valtaa tukevat elementit tyytyväisinä. Maassa on kuitenkin puolisen tusinaa pienempää organisaatioita jotka ovat vähitellen, vuosien saatossa onnistuneet kasvattamaan niin jäsenkuntaansa kuin tyytymättömyyttä diktaattorin hallintomalliinkin. Libyalaiset ovat pääasiassa sunnimuslimeja, aivan kuten naapurimaissakin, etenkin Egyptissä ja samalla alttiita Muslimiveljeskunnan vaikutusvallalle, aseelliselle ja ideologiselle avulle. Useat voimakkaat beduiini- ja tuaregiryhmät ovat jo lähtökohtaisesti olleet oppositiossa Gadhafin hallintoa vastaan ja tällainen spontaanisti alkanut vastarinta on saanut etelän heimopäälliköiden varauksettoman tuen.

Gadhafi taistelee kuitenkin sitkeästi ja hänen tukijoittensa eturiviin kuuluva Venezuelan Hugo Chavez on esitellyt oman suunnitelmansa sisällissodan laajenemisen välttämiseksi. Ainakin Venäjällä tuntee suurta innostusta pikaisen rauhan aikaan saamiseksi sillä sen ja Libyan väliset yli 4 miljardin dollarin asekaupat ovat vaarassa keskeytyä jos maan hallinto vaihtuu. Jos sellainen ihme tapahtuu että USA ei osallistu aktiivisesti Libyan tapahtumien selvittelyyn niin Gadhafi saattaa kuin saattaakin onnistua viktkuttelemaan itsensä kuiville jälleen kerran. Hänen etnisesti sekalainen armeijansa kukistaa säälittä ja surutta libyalaisia, sillä on aseet ja tankit hallussaan, opposition on siltä osin heikommilla ja yrittää selvitä siihen saakka kunnes ulkomaailma rientää avuksi – jos rientää. Hugo Chavezin ja kumppaneiden rauhanvälitysaloitteet saattavat viedä maton alta niin
EU:n sanktioilta kuin USA:n väliintuloltakin.

Obama I Omituinen.

Sopisi varmaan keisarin hallitsijanimeksi erinomaisesti. Sillä omituista on herra Obaman käyttäytyminen tosiaan ollut. Koetan nyt käyttää varsin maltillista argumentointia, arabimaissa terminologia on ollut huomattavasti rajumpaa ja kohtikäyvempää. Mies ilman uskontoa. Tuuliviiri. Mies vailla uskottavuutta. Sionistien kätyri jne. Tämän USA:n presidentin julkisen arvostelun aloitti saudikuningas Abdullah II Abdul-Aziz lomaillessaan Marokossa sijaistsevassa lomakiinteistössään Egyptin kansannousun alkuaikoina. Kuningas ja pres.Mubarak ovat niin ikätovereita kuin ideologisesti ja uskonnollisesti hyvin lähellä toisiaan. Kummallakin on ollut jo kymmeniä vuosia hyvät suhteet USA:an sekä taloudellisesti että sotilaallisesti suhteita tarkastellen.

Obaman käyttäytyminen Mubarakia kohtaan sai diplomaattilähteiden mukaan saudikuninkaan suorastaan raivostumaan ja hän sätti USA:n presidentin kutakuinkin maan rakoon sillä seurauksella että sai itse infarktin. Oikeastaan hyvin ymmärrettävää sillä yksikään USA:n edellisistä presidenteistä ei ole onnistunut toteuttamaan ulkopolitiikkaansa yhtä epäjohdonmukaisesti kuin Obama. Jopa palestiinalaiset joiden – jos kenenkään luulisi riippuvan Obamassa kiinni kuin hukkuva oljenkorressa arvostelevat hänen toimiaan äärimmäisen terävin ja jopa ruokottomin äänenpainoin. Eikä pelkästään tämän ns Facebook-vallankumouksen liikehdinnän vuoksi vaan USA:n äänestyskäyttäytymisen johdosta YK:n turvallisuusneuvostossa. Siellähän USA:n YK lähettiläs tuomitsi erittäin halveksivin sanoin Israelin rakennustoiminnan niin Jerusalemissa kuin Länsirannallakin mutta äänesti kuitenkin tuomitsemista vastaan. Ilmeisesti USA:n ulkopoliittisessa hallinnossa vallitsee jonkinlainen pulsaattori-logiikka, yksi eteen ja kaksi taakse ja sitten sama uudelleen mutta päinvastaisessa järjestyksessä.
Sama malli näyttää toteutuneen myös Libyan kohdalla, v.2003 joulukkusta lähtien Gadhafi on käyttäytynyt kuin partiopoika, tuolloinhan hän avasi ovet IAEA:n ja muiden YK:n järjestöjen tutkijoille. Tarkoitus oli lakkauttaa joukkotuhoaseiden, mm ydinaseen valmistus ja varastointi. Kokonaan Gadhafi ei jostain syystä huomannut lopettaa näitä toimiaan, mitä ilmeisimmin epähuomiossa hänelle jäi taskunpohjalle matalarikasteista uraania, kemiallisia taistelukärkiä sekä muutama sata biologista vastaavaa. Sattuuhan sitä tekevälle.

Obaman omituista logiikkaa on se että sekä Mubarak että Gadhafi todettiinkin vasta nyt ja yhtäkkiä syyllisiksi kaikkeen mahdolliseen taivaan ja maan välillä, paariahenkilöiksi joihin ei voi koskea edes sormenpäälläkään. Puuttumatta siihen kuinka oikeutettua moinen käyttäytyminen on niin enemmin ihmetyttää se yhtäkkinen valonpilkahdus Obaman korvien välissä joka valaisi hänet vihdoin ja viimein tajuamaan miten väärässä sitä on voinutkaan vuosikymmenet olla. Sen tosiasian tajuaminen että Gadhafi on eräs pahimmista kansainvälistä terrorismia tukeneista valtionjohtajista kautta historian ottaa siis joiltakin näinkin kauan aikaa. Huolimatta ”kääntymisestään” v.2003 Gadhafi ei ole suinkaan lopettanut niitä puuhiaan, ne on vain verhottu ja piilotettu erilaisten kulissien taakse, joten siinä mielessä Obaman myöhäsyntyinenkin havahtuminen on oikeaan osunut päätelmä. Maan hallinto tosin jakaantuu kahteen leiriin, siinä kun Obama haluaisi tehdä sotilaallisen intervention ja kukistaa Gadhafin hyvin näyttävästi – vaalithan lähestyvät, niin armeija pitää iskua vaikeasti toteutettavana jo pelkästään siitä syystä että USA:lat puuttu toimiva tiedusteluorganisaatio Libyan sisältä. Myös raakaöljyn hinnan kohoaminen etenkin tässä nykyisessä taloustilanteessa on omiaan hillitsemään hyökkäyshalujen toteutumista, ne kuuluista markkinavoimat kun voisivat ”hermostua” ja osa siitä lankeaisi tietysti Obaman epäonnistumisten pitkään piikkiin.

Iran jälleen kerran.

Jos etsitään voittajaa tai taustavoimaa kaiken tämän kaaoksen keskeltä niin epäilemättä Iran on jälleen kerran lähellä listan kärkipaikkaa. Mitä enemmän levottomuuksia Lähi-ja Keski-Idässä lietsotaan sen varmemmin öljyn hinta pysyttelee korkeana ja palvelee siis tietysti ennen muuta Iranin vaikeaa taloudellista tilannetta. Jos ei levottomuuksia synny automaattisesti, Wikileaksin, Facebookin, Al Jazeeran, Googlen ja yleensäkin tiedotusvälineiden välityksellä niin sitten järjestetään niitä itse. Tässä kohden Iran on toiminut jo pitkään hyvin määrätietoisesti, niin Qatarissa, Bahrainissa, Omanissa, Jemenissä kuin Saudeissakin. Kussakin näistä maista on myös shiia-islamin kannattajia jotka saavat elää kakkosluokan kansalaisina ja ovat siten halpaa riistaa uskonnolliselle värväykselle.

Muutamia päiviä sitten kohua herätti kahden Iranin laivaston aluksen rantautuminen ensin Saudeihin, Jeddaan Punaisen Meren puolella. Sieltä alukset lähtivät toverilliselle rauhanpurjehdukselle Suezin kautta Välimerelle ja edelleen Syyria Latakiaan. Aluksissa epäiltiin kuljetettavan pitkän kantaman ohjuksia Syyrialle ja sitä kautta tietysti myös Hizbollahille. USA ja Israel hermostuivat jonkin verran tästä episodista ja varmistautuivat ettei aluksissa ollut mitään mikä voitaisiin luokitella vaaralliseksi lastiksi. Mutta epäilykset osoittautuivat aiheettomiksi sillä alukset oliva aivan rauhanomaisella retkellä. Sellaisen hyvän tahdon ja toveruuden osoituksena Syyria ja Iran sopivat laivastotukikohdan perustamisen Latakiaan, ennestään Tartuksessa on jo Venäjän laivastotukikohta joten Syyria aseistautuu myös Välimeren puolelle, tai oikeammin Persia ja herra Goog kehittelevät tulevia asetelmiaan hyvinkin eskatologisiin viitekehyksiin.

Entäpä miten muualla?

Muissa arabimaissa jatkuvat samat levottomuudet jotka alkoivat tammikuussa Tun isiassa jatkuen sitten sieltä Egyptiin, Jemeniin, Libyaan, Jordaniaa, Libanoniin ja Syyriaankin. Saudeja mitenkään unohtamatta. Sillä jos sama kuohunta toistuu 5 miljoonan shiiamuslimin voimin saudeissa niin silloin vasta ongelmat alkavatkin. Kaiken taustalla kummittelee tietysti Iranin ikiaikainen asetelma ja toive saada aikaan shiia-islamilainen kalifaatti, yhdistää koko islamilainen maailma – umma pyhään sotaan sionisteja vastaan ja saada vihdoin aikaan Jerusalemin ”vapautus” sionismin sietämättömästä ikeestä. Mutta muissakin maissa kuohuu, tarkoitan siis lähinnä Lähi-idän arabimaita. Bahrainissa maan kuningas Isa as Khalifah yrittää tukahduttaa shiiojen kansannousua sekä keppien että pienten porkkanoiden avulla. Vapautti poliittisia vankeja ja teki erilaisia taloudellisia ja poliittisia myönnytyksiä siihen saakka prässin alla toimineelle oppositiolle. Näyttää kuitenkin toimenpiteenä hieman myöhäiseltä. Ihmishenkiä on menetetty jo kymmenittäin eikä protestit ota laantuakseen, Bahrainista kun on vain lahden lyhyt ylitys Iranin puolelle josta apua ja ymmärrystä jaetaan hyvinkin auliisti sitä tarvitseville.

Oman.

Eräs rauhallisimmista arabivaltioista, öljyrikas sulttaanikunta jolla on ollut poikkeuksellisen hyvät – joskin salaiset suhteet myös Israeliin. Sulttaani Qaboos ei ole onnistunut kuitenkaan estämään kansanousuja hänkään vaikka perinteisesti omanilaisilla on paremmat oltavat kuin monessa muussa öljyrikkaassa arabivaltiossa. Hän vaihtoi maan hallituksen, lupasi töitä 50.000:lle, lisää liksaa ja parannuksia sosiaaliturvaan. Sulttaanilla on erittäin hyvin koulutettu ja varustettu armeija mutta hän on koettanut välttää sen käyttämistä viimeiseen saakka. Omanista on kuitenkin vain soutumatka Iranin ja Bandar Abbasin tukikohtaan, Iranin Vallankumouskaartin pesäkkeeseen josta käsin pidetään huolta että levottomuuksille ei tarvitse saada mitään nopeaa loppua.

Jemen.

Äkkisiltään Jemen tuntuu hyvinkin kaukaiselta, ainakin Lähi-idän perinteisiin kriisialueisiin nähden. Siis tietysti Israel ja PLO/Hamas akselille. Maassa on sielläkin alistettu shiia-islamilainen vähemmistö, useita vahvoja ja aseistettuja militanttiryhmiä joita lietsoo eteenpäin ja ennen muuta kohti Saudi-Arabiaa voimakas uskonnollinen kiihko syrjäyttää maallistuneet saudit oikeaoppiseen islamiin sitoutuneen hallinnon tieltä. Saudien Jemenin vastaiselle rajalle on jo pitkään rakennettu aitaa, elektronisesti valvottua turva-aitaa, samanlaista jota Israel on joutunut rakentamaan sekä Länsirannan ja Jordanian että Libanonin vastaiselle rajalleen. Parhaillaan vastaavaan rakennetaan myör lounaaseen, Siinain vastaiselle rajalle.
Tämä saudien aita on tarkoitettu estämään terroristien ja laittomien maahan tunkeutujien yritykset. Israel rakentaa samanlaista aitaa samoista syistä mutta sitä vaaditaan Haagin kv-tuomioistuimeen vastaamaan rikoksista ihmisyyttä vastaan. Saudeja ei vaadita. Se voi siis tarkoittaa monen muun asian lisäksi sitä että jommalla kummalla puolella ei ilmeisestikään ole ihmisiä.

PLO.

Pojat ilmoittivat julistavansa itsenäisen Palestiina-valtion syyskuussa kuluvana vuonna. Heidän laskelmiensa mukaan noin 160 valtiota on jo sitoutunut tunnustamaan sellaisen, saa sitten nähdä miten asiat etenevät. Netanyahu on toistuvasti vaatinut PLO:a neuvotteelupöytään mutta se ei heitä kiinnosta sillä se toisi mukanaan julkisuuteen sen että Israel olisi myös valmis kahden valtion malliin mutta sillä edellytyksellä että ns Palestiina tunnustaa myös Israelin oikeutuksen olla juutalaisvaltiona juuri siinä paikassa missä se on nytkin. Ei käy! Ei vaikka uneksisitte siitä tuhat vuotta. Sen sijaan Abbas välttelee neuvottelupöytää jotta tällaiset lausahdukset ja YK:n periaatteet eivät tulisi julkisuuteen, on paljon parempi olla passiivinen ja syyttää Israelin asutuspolitiikkaa kuin Koraania.

Hyvää alkanutta kevättä.
Pekka Sartola

Allikas: Ajateos - kolumni

Samal teemal:

Liibüa ülestõusnud kutsuvad NATO-t kiiremini reageerima

Kas Egiptus sepitseb revanši?

Viimase kuu sündmused tekitavad kogu maailmas vastakaid tundeid, kust üheltpoolt püütakse demokraatliku maailma tähelepanu tõmmata rahutuste korraldamise, liigutavate kannatuste ning meeleavalduste abil, justkui rikutud on inimõigusi ning nõnda tekitatakse meis protesti ja kaastunne, kuid mitmed eksperdid on teravalt kritiseerinud nii egiptuse kui ka tema naaberriikide aktiviste ning rahutuste korraldajaid. Milles asi?

Meedia vahendus kunagi palestiina poisikese foto, keda Iisraeli armee sõdur justkui kohtleb halastamatult. Sääraste fotodega püütakse eksitada avalikkust, kujundada Iisraeli vastane hoiak ja selle läbi kahandada Iisraeli toetamist.

Sarnased fotod ja uudised ilmusid ka Egiptuse mässust, millega tõmmati tähelepanu ning mille tulemusel mitmed valitsused asusid survestama Egiptuse presidenti, kes lõpuks tagasi astus. Demokraatia ja inimõiguste rikkumise sildi all tehti läänele korralik ajupesu.



Venemaa president Dmitri Medvedjev tegi eile üsna resoluutse avalduse. Venemaa presidendi meelest püütakse sel viisil destabiliseerida poliitilist olukorda Lähis-Ida piirkonnas. Tegelikult toimub demokraatia katte varjus suurte riikide lagundamine, kus lihtsalt fanaatikud ja ekstremistid pääsevad võimule.

"Sellise stsenaariumi valmistasid nad varem ette ka meie jaoks ja seda enam püüavad plaani realiseerida nüüd - igal juhul see läbi ei lähe," rõhutas Medvedev.

19. veeruaril sain kirja Itaaliast, milles kirjutatakse: "See on päris hirmutav, mis moslemimaailmas toimub, piibel hakkab järgmisesse täitumispunkti jõudma. Itaalias olid meeleavaldused Egiptuse toetuseks - jube olkord!"

Esimese asjana nõuti, et suhted Iisraeliga tuleb lõpetada. See paistis ka kõige rohkem egiptlasi segavat Mubaraki poliitika juures. (Teatavasti Mubarak seisis Iisraeliga suhete jätkamise eest) Moslemite vennaskonnal on ülemailmne võrk, kelle eesmärk on valmistuda ülemailmseks sõjaks Iisraeli vastu, ühendades kõik islami ja araabia riigid, kokku 80 riiki, aga kaasata ka Ameerika Ühendriigid, Euroopa ning Kanada. Demokraatist räägitakse suitsukatteks. USA tegi sama vea umbes 30 aastat tagasi Iraanis. Nüüd me teame, et Iraan on tõsine oht mitte ainult Iisraelile, vaid kogu Lähis-Ida piirkonna stabiilsusele ning ka Euroopale.

Pange tähele, et USA endine riigipea Georg Bush, kes on kristlane (metodist), suhtus Egiptuse valitsusse ja Lähis-Ida küsimustesse hoopis erinevalt kui president Obama, kes asus survestama Mubaraki.

"Ärge hakake pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks, vaid pigem paljastage neid!" kirjutab piibel.

Loe lisaks: Anti-Semitic Developments in the Arab World: Egypt-Tunisia-Jordan-Lebanon