Kes ütles, et sa oled luuser?

Meie vaimumaailmas, meie sees käib pidevalt võitlus meie pea ja südame hääle vahel ja mind paneks imestama, kui me sellele pööraksime tähelepanu, küll aga ei pane mind imestama, et me üldse seda tähele ei pane. Lubame vöörastel, kes ei tunne meid, mõjutada meid ja panna paika, lubame endal maha suruda häid ideid a-la kes mina olen, et ma seda teen või ütlen. Tüüpiline eestlane, kas pole? Me tõesti oleme kaugel vaimu inimesest, kelleks Jumal meid lõi algusest peale, et me saaksime suhelda ja olla koos Jumalaga kogu elu, nii maapeal kui ka igavese elu. Jumal on loonud kõik võimalused selleks, et me suudaksime vahet teha heal ja halval, aga kui paljud teavad, et nad suudavad vahet teha ka heal ja halval mõttel enese sees. Kui paljud teist seda teevad? No nii. Arvan, et me ei oska arvatagi, kui palju me teeme kõikide teiste tahtmist peale iseenda ja Jumala tahte. Tasub mõelda. Lisan siin postituse, mis on täpselt selleks, et me hakkaksime vaatama tõele näkku. Kes ütles sulle, et sa oled luuser? Kes ütles, et sa ai saa midagi teha? Sa ei saa hakkama? Sa ei saa... sa ei suuda! Suudad küll! Kuningas Taavet ütles kord nii, et koos oma Jumalaga hüppan ma üle müüri. Aga ma tahan sulle öelda, et Jumala tahe ei ole sind maha teha, paika panna, vaid Jumala tahe on pakkuda sulle lootust, armastust, andestust, mõistmist, lugupidamist ja kõike seda, mis peaks sulle andma lootust. Sa ei usu seda? Proovi järgi. Jumal vastab kohe ja sa näed, et Jumalal on sinuga head mõtted ja hea plaan. Nii et küsi endalt julgesti: kes seda ütles! Tee vahet hingevaenlasel ja oma häälel ja Jumala häälel ning sa avastad endas uued jõuvarud ja pane tähele, kõik see mis sul puudu on, küsi juurde Jumala käest. Sinu nõrkused on Jumala tugevus. Ole tugev Jumalas ja tee vahet oma mõtetel. Ära kuula inimesi, kes teevad sind maha, vaid kuula enda sisemist häält ja kasuta häid mõtteid, sa oled seda väärt!

Loe läbi sari Vaimu mõtteviis, mis kirjutab sellest, kuidas teha vahet hingevaenlase, Jumala ja oma mõtetel.


Lisaks lugemist:

David Wilkerson Today
TUESDAY, SEPTEMBER 4, 2012
KES SULLE ÜTLES, ET SA POLE VÄÄRT?
by David Wilkerson
[May 19, 1931 - April 27, 2011]

Kes sulle ütles, et sa pole väärt? Et sust’ pole mingit tolku ja sa oled kasutu Jumala silmis? Kes tuletab sulle pidevalt meelde, et sa oled nõrk, abitu ja totaalne luuser? Et sa ei vea iialgi Jumala standarditeni välja?

Me kõik teame, et see hääl lähtub Saatanast endast. Tema on see, kes hoiab sind pidevalt teadmises, et Jumal on pahane su peale. Sa kuuled päevad otsa kõiki neid valesid ja need ei lähtu kusagilt mujalt kui otse põrgust endast.

Kes ütleb kooriliikmetele, et nad pole väärt laulma kiitust jumalakojas? Kes ütleb muusikutele, et nad pole väärt mängima ülistuspille? Kes ütleb koguduse vanematele, abilistele, pühapäevakooli õpetajatele, vabatahtlikele ja teistele jumalariigitöölistele ning inimestele kirikupingis, et nad pole midagi väärt? Kes tuletab neile meelde igat nende pattu ja läbikukkumist ja süüdistab neid määrdunud südames ning kätes? Kes ütleb neile, et neil pole vähimatki õigust puutuda Jumala pühasid asju?

See jälitav Saatana hääl, see vendade süüdistaja, ütleb sulle: „Jumal ei saa sind kasutada enne kui istud maha ja sead oma asjad korda. Sa ei tohi isegi tulla Tema kotta enne, kui oled end vääriliseks teinud.“ Saatan on suutnud veenda paljusid teid, kes te seda sõnumit loete, et te pole iialgi väärt olemaks kasutatud Jumala poolt. Võib-olla sa tunned, et sa pole isegi väärt, et sind Jumala lapseks kutsutaks. Kõik, mida sa oma vaimuliku elu peale vaadates näed, on üks suur vasturääkivus. Ja vaenlane muudkui valetab, tuletades sulle pidevalt meelde sinu läbikukkumisi ning piinates sinu vaimu.

Luba ma peatun siin hetkeks, et tunnistada sulle midagi: kõigi oma teenistusaastate jooksul pole ma kordagi kogenud end väärt olevat jutlustaja kõrget kutsumist. Läbi kõigi nende aastate, mil olen teeninud Issandat, on mind pommitatud süüdistustega sellest, et ma pole väärt rääkima Jumala nimel. Ma pole väärt jutlustama, õpetama ega üldse olema juht. Ma pole väärt, et kirjutada seda sõnumit ja sina pole väärt, et tõsta oma käed kiitmaks Jumalat. Mitte keegi pole väärt – vähemalt mitte oma inimlikus jõus ega väes. Kuid Jeesus on öelnud meile: „Mina olen teinud teid vääriliseks.“ „Sest otsekui tolle ühe inimese sõnakuulmatuse tõttu on paljud saanud patuseks, nõnda saavad ka selle ühe inimese kuulekuse läbi paljud õigeks.“ (Roomlastele 5:19)

Head teod ei loe mitte midagi

Kui sa hakkad ennast õigustama ja loodad oma headele tegudele, siis sa tegelikult ei erine mitte millegi poolest inimestest, kes ei usu Jumalat, kes ei tunnista Kristust. Sa ei erine isegi mitte juutidest, sest judaism toetub samuti oma headele tegudele. Kuid need on OMA teod. Millest need kõnetavad? Aga sellest, et sa oled tubli, aus, õiglane ja korralik inimene. Aga tead mis Jumal ütleb selle kohta? Sa oled uhke ja ennast täis ja loodad oma mainele. Seega sa ei tunnista Kristust kui oma päästjat. Sest Kristus tuli siia maailma, ja pööras kõik pea peale. Teod ei loe enam. Loeb ainult usk. Usust saab õigeks. Kui sa loodad tegudele, siis sa oled samasugune, nagu iga inimene tänavalt, kes loodab oma pääsemise välja teenida. Aga tead mis nende inimestega juhtub? Nende üle peetakse kohut! Ühel päeval. Kui sa tahad minna kohtu ette, siis jätka samas vaimus ja sa jõuad kohtujärje ette, aga sa ei saa päästetud. Kui sa saaksid päästetud, siis sa pääsed ka kohtu alt. Sest Jeesuse omad on kohtu alt vabaks "ostetud" Jeesuses ohvri läbi. Mõtle korraks selle peale, kui sa õigustad ennast tegudega, siis sa naeruvääristad Jeesuse valatud verd, see on sinu jaoks narrus, mõttetu verevalamine. Kuid Jumala Poja veri valati just sinu pääsemiseks. Jumal ei teinud seda ilma asjata. Oled sa mõelnud, miks ta seda tegi? Aga sellepärast, et sind päästa tulevase kohtu alt, et sa võiksid olla juba nüüd Jumalaga lepitatud, päästetud kohtu alt ja pääsetud lõpuaegadel saabuvate hädade käest; sest Jumala Poeg tuleb ka sulle järgi, ta võtab omad üles enne, kui maapeal läheb asi väga hulluks. Kui sa usud, et Jeesuse veri oli valatud ka sinu eest, siis ära looda oma headele tegudele, vaid sa saad lootuse panna ainult oma usule. Sest usust saad sa õigeks. Ainult usust! Teod ei loe. See vahe ongi kristlasel kes loodab Kristusele ja kõigil teistel ülejäänutel, kes loodavad vaid oma tegudele, ka juudid kaasa arvatud. Sa võid päevast päeva pingutada heade tegudega, aga kukud ikka läbi. Kui sa aga paned lootuse oma usule, sellele teole, et Jeesus suri sinu eest, üks kord ja igavesti, siis seetõttu võid sa olla usust õige ja sa ei pea häbenema ennast ega oma väärikat elu Kristuses, kui sa tahtlikult pattu ei tee. Kogu maailm ei salli sellist lootust silmaotsaski, selletõttu nad laimavad kristlasi ja näitavad näpuga nende suunas, et vaata, millised te olete, aga vastupidiselt - mina, mina olen aus ja korralik inimene ja heatahtlik ja ei tee kurja, ma saan ise hakkama. Nad ei kannata seda, et sina, kes sa usud, saad just selle õiguse vaid usu läbi, et sinu teod ei loe. Seetõttu nad vihkavad kõiki kristlasi ja laimavad neid, kes panevad oma lootuse Kristuse päästele ja usule. Nende meelest pole kristlased seda õigust ära teeninud. See on muidugi õige, et kristlane pole mitte millegagi oma päästet ära teeninud. Aga see on Jumala tahe! Et kristlane usuks Kristusesse ja saaks õigeks vaid usu läbi. Jumal ei taha, et me üritaksime välja teenida oma õigust, vaid ta soovib et me tunnustaksime Kristuse õigust, Jumala ainusündinud Poega! Kes Kristust ei tunnista, on selle läbi juba hukka mõistetud ja läheb kohtu alla. Kui sa tahad saada päästetud, selle läbi mida Jeesus tegi, siis ei ole sul vaja teha midagi muud kui uskuda, uskuda seda Jumala päästeplaani Kristuses läbi ristisurma ja võtta Kristus vastu oma isiklikuks päästjaks ning sind päästetakse. Täiega! Seetõttu, oled sa Jumalale meelepärane vaid Kristuse tegude tõttu ja pole vahet, mida sa oled varem teinud, kas sa olid hea või halb inimene. See ei loe midagi. Sa ei saa midagi ära teha oma pääste välja teenimiseks. Usu Kristusesse ja see arvatakse sinu õiguseks! Ainult usu läbi saad sa õigeks, jumalalapseks, päästetud, nüüd ja igavesti.

Ela usus ja ainult usu läbi!

"Inimene ei saa õigeks Seaduse tegude kaudu, vaid ainult usu läbi Kristusesse Jeesusesse, siis oleme ka meie uskunud Kristusesse Jeesusesse, et saada õigeks usust Kristusesse ja mitte Seaduse tegude kaudu, sest Seaduse tegude kaudu ei mõisteta õigeks ühtegi inimest." Gl 2:16
"Jumal on üksainus ja tema teeb usu läbi õigeks nii ümberlõigatu kui ümberlõikamatu." Rm 3:28-30
"Usu läbi temasse on meil julgus ja usaldav ligipääs Jumalale." Ef 3:12

Lisan siinkohal veel Wilkersoni blogipostituse, mida on hea teada!

WILKERSONI BLOGIPOST:

David Wilkerson Today
TUESDAY, APRIL 10, 2012
KRISTUSES
by David Wilkerson
[May 19, 1931 - April 27, 2011]

Mina usun, et usu kaudu õigeksmõistmine on kristluse põhialus. Sest sa ei koge tõelist rahu ja hingamist enne, kui oled veendunud, et sa ei saa kunagi Jumala silmis õigeks omaenda headest tegudest.

Seni, kuni sa ei mõista Jeesuse täiuslikku õigsust, mis kuulub sulle usu läbi, elad sa elu täis higi ja pisaraid. Sa elad oma elu, püüdes olla Jumalale meelepärane läbi käsumeelsete lootusetute püüete saada õigeks
omaenda tegudest. Kuid fakt on see, et sul ei saa iialgi olema mingit oma õigsust, mida Jumala ette tuua!

Kindlasti on su jaoks enam kui tuttav piiblilõik Jesaja raamatust, kus öeldakse, et meie oma õigus on kui määrdunud riie Jumala ees (vt. Jesaja 64:5). See ei tähenda nüüd seda, nagu põlgaks Jumal meie häid tegusid –
kindlasti mitte! Me kõik peaksime tegema häid tegusid, kuid kui sa arvad, et need head teod on need, mis sulle pääste toovad või mis võimaldavad sul seista pühana Jumala palge ees, siis muutuvad nad ei millekski enamaks kui
vaid määrdunud riieteks!

Sa võid tunda end hästi kõigi heade tegude pärast, mida teed ja nautida isegi võiduhetke oma kiusatuse üle. Sa tunned end õigena, kuna Jumala soosing hingab su üle. Samas aga põrud järgmisel päeval kõige täiega. Sa
langed tagasi pattu ja korraga on kogu su rõõm kadunud. Sa kardad, et Jumal on su peale vihane ja mõtled, ega sa ometigi oma päästet kaotanud pole.

See on kui ameerika mägedel sõit, täis emotsionaalseid tõuse ja mõõnasid – üles-alla, kord külm-kord kuum, patt ja tunnistamine – sõltuvalt sellest, kui tubli või mitte tubli sa mingi päev arvasid end olevat. See aga
on üks lõpmatu kannatuste rada, kuna sa püüad oma lihas olla meelepärane Jumalale.

Mu armsad, ükski lihas tehtud õige tegu ei jää Jumala ees püsima. Isegi kõige parimad, pühamad ja korralikumad kristlased on jäänud ilma Jumala aust. Mitte kedagi meist ei võeta Isa ees vastu tänu meie headele tegudele.
Me oleme aktsepteeritud vaid sellistena nagu me oleme Kristuses!

„Sest te kõik olete üks Jeesuses Kristuses!“ (Galaatlastele 3:28). Pöördudes Jeesuse poole päästva, ennast tühjendava usuga, saame me üheks Kristuses. „Kristuses olemine“ tähendab seda, et Jumal kannab Kristuse
õigsuse üle meile ja kogu meie patt on minema pühitud mitte tänu meie, vaid tänu Tema teole!

Võimas usk, õnnelik lootus ja imeline armastus

Usk võidab maailma, lootus ei ole sellest maailmast, armastus tunnistab sellele maailmale.

Usk kuulutab: Jumal valmistas pääste. Lootus lisab: valmistas isiklikult minu jaoks. Armastus hüüab: valmistas kõigi jaoks!

Usk võtab Kristuse vastu südamesse, lootus naudib Kristust, armastus avab Kristuse kõigi ümbritsevate jaoks.

Usk ja lootus tegutsevad peamiselt meie sisemuses, armastus meie ümber.

Usk ja lootus sirutavad oma kätt, et saada. Armastus sirutab mõlemat kätt, et saada ja vastuvõetu puudustkannatajatele edasi anda.

Usk võtab vastu Kristuse, lootus ootab Teda taevast ilmumas, armastus - oodates teenib teda.

Usk kogub, lootus säilitab, armastus jagab.

Ilma usuta on võimatu pääseda, ilma lootuseta pole võimalik olla õnnelik, ilma armastuseta pole võimalik olla viljakas.

Usk on juured ja tüvi, lootus oksad, lehed ja õied, armastus mahlast täidetud viljad, kasuks igale soovijale.

Armastus teeb alati tööd, kuid mitte enda kasuks, vaid teiste jaoks. Ta töötab jättes oma töö vilja järeltulevatele põlvedele.

Usu ja lootuse olemasolu uskliku südames kontrollitakse armastuse olemasolu järgi. Ilma tõelise armastuseta ei saa olla elavat ja päästvat usku, ei rõõmsat lootust peatsest kohtumisest Kristusega. Seal, kus ei ole armastust, seal ka usk ja lootus on kasutud. "Sest ka kurjad vaimud usuvad," mõeldes möödapääsmatule tulejärvele ning värisevad, kirjutab piibel.

Ilma armastuseta on usk ja lootus ainult teoreetilised teadmised, teadmised ilma südame osavõtuta, dogmad ilma tegelikkuseta.

Armastus inimese elus määrab eksimatult kindlaks tema vaimliku seisundi - kas ta on kristlane või ei tunne ta Kristust. Kas tal on armastuse väge või on tal ainult jumalakartuse ilme, aga Tema väe salgab ära. Keegi ei saa armastust asendada, ületada või välja tõrjuda.

Armastus teeb palju rohkem imesid kui usk. Armastus on võimeline looma isegi selliseid imesid, milleks pole võimeline ei usk ega lootus. Armastus teeb kristlase ihu terveks ja hinge õnnelikuks, mõistuse vabaks, tahte arukaks, mõtlemise positiivseks, tunded heaks, südametunnistuse puhtaks, tunnetuse vaimulikuks, kogu kristluse helgeks, rahuldust pakkuvaks, pühaks ja õnnistuseks.

Armastus teeb iga töö kergeks, iga elu meeldivaks, mõtestatuks ja viljakaks. Armastus teeb meie nooruse vaimulikult tugevaks, küpse ea vaimulikult aktiivseks, vanaduse usinaks, ja surma triumfaalseks. Jumala armastus, mis kord tõmbas meid välja patu rentslist, ei hülga meid kogu elu jooksul ja lõpuks viib taeva värava ette. Seal uue Jeruusalemma väravate juures, me võime usuga hüvasti jätta ja öelda "Ela hästi! Suur tänu sulle usk, sa tõid mind Kristuse juurde ja juhtisid kogu mu elu uutmoodi, mida ma senini polnud kogenud. Sina võtsid üleastumised ja patud, kustutasid tigeda tulised nooled, ületasid kõik piirded, takistused ja raskused. Jumalaga, mu kallihinnaline, tules läbikatsutud usk!"

"Hüvasti lootus! Sa aitasid mind mu silmi taeval hoida, lohutasid mind mures, julgustasid leinas, varjasid nukruses ja lootusetus olukorras, õpetasid elama tuleviku nimel, mis nüüd on saanud igaveseks olevikuks. Hüvasti õnnistatud ja auväärne lootus!" Lõpuks ma ilmsi veendun: et me teaksime, milline lootus on tema kutsumises, milline on tema pärandi kirkuse rikkus pühade ees ja milline on tema väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume tema tugevuse mõjul. (Ef 1:18,19)

Hüvasti väärtuslik usk
Hüvasti õnnis lootus
Armastus kokku seob meid
Üksteisest me ei lahku

Usk, lootus, armastus, need kolm

Uurides armastust tähelepanelikumalt ja sügavamalt, võime märgata, et apostel Paulus üldse ei vähenda usu osakaalu võrreldes lootuse ja armastusega ning toonitab lootuse kasulikkust. Ta ei ütle, et armastus on kõik, mida te vajate ning usk ja lootus on vähemtähtsad, et usk ja lootus on ainult ilusad ehted, aga armastus maailmas ilusaim teemant, et ainult armastus on hädavajalik, aga usu ja lootuseta võib vabalt läbi saada. Paulus ütleb, et igaüks neist voorustest on vajalik omast kohast, lõppeks ta võtab kokku põhimõttes, "ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm ja suurim neist on armastus.

Armastus on suurim, kuid mitte tähtsaim. Näiteks ilma usuta ei ole võimalik olla Jumalale meelepärane, kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma. Ei saa öelda, et sa vajad ainult armastust! Sa vajad neid kolme. Miks siis on armastus suurim? Põhjus on väga lihtne. Ilma armastuseta ei ole usust midagi kasu. Sul võib olla kogu usk, aga kui sa ei armasta ligimest ja Jumalat, siis sa oled valel teel. Isegi hingevaenlane omab usku Jumalasse, täpsemalt, kardab Jumalat, usub Jumala kõikvõimsusesse, sest Jumal on temagi loonud, ainult et oma ilus läks ta kõrgiks ja uhkeks ning tahtis saada Jumala sarnaseks, langes ära, tegi pattu Jumala vastu. Lõpuks ta heideti välja Jumala riigist. Nüüd ta on deemon, usub Jumalat, aga ei oma vähimatki armastust. Deemon (saatan) on näide isikust, kellel absoluutselt armastus puudub. Kuid Jumala armastus ühendab isikud tema põhilise omadusega, ühega neist. Näiteks kes andestavad, neile annab ka Jumal andeks. Andestus on vaid üks paljudest armastuse tunnustest. Jumala isikuomadused on pühadus ja armastus. Keegi ei saa Jumala juurde, kui ta ei armasta Jumalat. Jumal aga armastab meid kõiki. Sind ja mind, armas lugeja ja seetõttu ta valmistas uue päästeplaani. See on niivõrd geniaalne ja lihtne. Ta armasats meid juba enne meie sündmist. Ta näitas oma armastust Jeesuse läbi. Ta pani oma armastuse meie sisse Püha Vaimu abil. Ja selle tõttu suudame armastada inimesi ja Jumalat. Selle kõige juures inimesel ei jää muud üle, kui usu või ära usu. See on kõik, mida sa pead tegema. Sa saad selle kingituse kas vastu võtta või hüljata. Ise tead. Aga see uus päästeplaan on geniaalne ja lihtne.

Kujuta nüüd ette kohtunikku, kes on sind juba ette armastanud, juba siis kui sa rikud seadust, näiteks mõrvad inimese, armastab ta sind kohtuotuse tegemisel. Lõpuks võtab sinu surmanuhtluse enese peale, läheb sinu eest vangi või sureb sinu eest. Suudad sa seda uskuda? Ei suuda. Aga just seda Jumal tegi sinu eest. Seetõttu võid sa ette kujutada, kuivõrd ta sind armastab ja hoolib sinust ja tahab sinuga suhelda juba täna ja igavesti.

Milline suurepärane ja eelistatud armastus, mida apostel Paulus nägi. Ta uurib seda armastust, mis on inimsuhetes. Sest usk valitseb meie mõistuses. (Ma postitasin eile videoklipi, kus arst räägib sisemisest võtlusest, võitlusväljast, kus toimuvad sinu kõige olulisemad otsused. Selles kirjeldas arst just sellist usuvõitlust meile arusaadava terve mõistuse ja usu vahel.) Usk kas valitseb meie mõistuses või ei valitse. Kas me teeme usu järgi või teeme nn terve mõistuse järgi omad otsused. Sellest sõltubki see, mida sa saad tulemuseks.

Kui usk valitseb meie mõistuses, siis lootus valitseb meie ettekujutlustes, aga armastus ei ole peas, vaid südames. Piibel kirjutab, kui sa südamest usud, siis sind päästetakse. Huvitav, kas pole? See selgitab osalt seda, et saad Jumalat armastada oma südamega. Aga mida inimesed ei tee. Meie armastame mõistusega, aga usume südamega, kui kellegil on suur süda. Meie südamed on rikutud, seetõttu me ei suuda armastada kedagi peale iseenda. Vahel me vihkame isegi iseennast. Aga Jumal ei vihka meid. Jumal ei vihka iseennast.

Jumal paneb oma armastuse meie südamesse, mitte mõistusesse. Oled sa mõelnud selle peale. Mõtle, mis on sinu südames ja mis seal olema peab? Me võime teha kõike vastupidi seni, kuni me ei mõtle nii, nagu Jumal mõtleb. Me tuleme usule, aga teeme asju ikka nii nagu enne usule tulekut. Siis aga imestame, miks meie usk ei toimi! See ei töötagi nii. Mudel on teine. Sest usk on peas. Aga jumala - agape armastus pannakse meie südamesse, mitte vastupidi. Meie usk võib tegeleda meie minevikuga, lootus tulevikuga, aga armastus tegeleb käesoleva ajaga. Usk võtab vastu päästmise, mis sai alguse Kolgatal, lootus aga ootab kannatlikult selle päästmise täitumist tulevikus, aga armastus näitab selle päästmise tulemusi juba siin - maises elus.

Usk võttis vastu Jumala poolt tõotatud igavese pääste, lootus maitseb igavest õndsust, aga armastus - juba praegu naudib seda õndsust. Usk toob meid Kristuse juurde, lootus rikatsab meid uuestisünni, uuendatud eluga, armastus muudab Kristuse sarnaseks.

Kui usk seob meid Jumalaga, lootus -igavikuga, siis armastus säilitab sideme kolmes suunas: Jumalaga, oma ligimesega ja maailmaga. Armastus armastab seda maailma, aga mitte sellise armastusega, mille kohta on öeldud: "ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas," vaid armastusega, mille kohta on öeldud: "sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu." (Jh 3:16)

Mis on lootus?

Kuni usule tulekuni me elasime ilma Jumalata, ilma päästeta, ilma tõelise ja igavese lootuseta. Kuigi mõned usklikud elavad ikka veel ilma lootuseta, sest nad ei ole vastu võtnud päästet ja korrutavad üha, et nad saavad päästetud alles siis, kui nad surevad, nõnda nad elavad sõna järgi, aga pole ära tundnud Jumala väge. Jumala riik ei ole sõnas, vaid väes. Jumala muutvas väes, mis annab meile uue lootuse. Mõned aga usuvad veelgi suuremat valet, et nende hinged ei pääse taevasse, vaid nad peavad ootama suurt kohtupäeva ja siis selgub, kas nad pääsevad Taevasse või mitte. Sellinegi usk on vale. Sellega teevad nad tühiseks Kristuse ristisurma ja pääste: pääste patuelust, kui Jeesus võimaldab elada uut elu iga päev koos Jumalaga; hingede pääste, sest me ei pea surema hirmus et ei saa Jumala juurde; kolmandaks, pääste igavesest kohtust, sest kristlaste üle ei mõisteta kohut, vaid koos Jeesusega mõistavad Tema omad kohut suurel kohtupäeval kõigi ülekohtuste üle. Seda viisi, me võime olla eksitatud igasuguste eksiõpetuste tuultes ja ei pruugi võtta Kristust tõsiselt, millest ta meid päästis! Aga Kristus päästis meid patuelust, põrgust ja kohtupäevast. Ja kui sa ei usu päästesse, siis sul polegi lootust. Sa elad ilma igavese lootuseta. Ilma lootuseta pole elu. Mis on lootus?

Jumala sõna ütleb, et meile jääb usk, lootus, armastus; kuigi kõigist suurem on armastus, siis mis on lootus? Kas sa tead, milline on lootus? See ei ole lootus, mida maailmas ohtralt pakutakse.

Jumal valis teiseks lootuse, kuna tegi selle meie hinge jaoks tugevuseks, otsekui ankruks, mis hoiab meid usus. Usk on kui laev, mille pardal me sõidame. Jumal on lootuse jumal, meie kindel ja kõigutamatu tugi (He 6 ptk, Rm 15 pt). Aga lootus, millest siin räägitakse, on tuttav ainult usklikele, kes on aru saanud oma vaimulikust pankrotist, elanud üle lootusetuse, täieliku meeleheite ning on tulnud lootuses Jumala juurde, et teha lepitust ja saada rahu Jumalaga. Selleks et vastu võtta Jumala lootus, tuleb teadlikult tulla Jumala juurde, et panna oma igavene lootus Kristuse päästele.

Meie olukord kuni usule tulekuni oli niivõrd kohutav, kuigi me ise seda ei näinud ja elasime pattudes ja petsime iseennast üha uute ja uute valedega, mida kogu maailm pakub, peaasi, et sa ei mõtleks tegelikkusele, mis sind ees ootab, millest sa ilma jääd. Inimesed panevad lootuse rahale, sõpradele, tutvustele, poliitikale, riigile, perekonnale, aga see kõik on tühine. Lootus tuleb Kristuse kaudu. Apostel Paulus kirjutab: "Meiegi olime kord ju arutud, sõnakuulmatud, eksijad, orjates mitmesuguseid himusid ja lõbusid, elades kurjuses ja kadeduses, olime vihaalused ja vihkasime üksteist" (Tt 3:3). Sest me elasime kaasaegse maailma kommete järgi, kes avaldub kõigi nende läbi, kes pole Jumalale sõnakuulelikud. Meie elasime oma lihahimude järgi, täites oma ohjeldamatuid soove, sest me olime lahus Kristusest. Me arvasime, et me oleme vabad ja tegime kõike oma tahtmise järgi, kuid tegelikult me olime teiste orjuses. Me tegime kõike seda, mida ütles meile meedia, poliitik, moekunstnik, ülemus, töökaaslane, sõber, pere liige; aga mitte Jumal, mitte Kristus, mitte Jumala sõna. Ja nii me käitusime et teistele meeldida, aga mõtlesime, miks me küll ei suuda seda ja inimesed pole ikka meie poolt. Nii me elasime kõike seda, mida ütlesid teised inimesed ja ei elanud seda, mida me ise oleks tahtnud või oleks Jumala sõna järgi õige. Me arvasime, et me oleme vabad, tegelikult olime orjad, sõgedad, ahned tegema kõike, alludes vabatahtlikult teistele, aga mitte Jumalale, kes soovis, et me oleksime vabad. Arukad, mõistlikud, täis Jumala tarkust ja õigust. Meil ei olnud lootust, kuid Kristus tõi lootuse. Uskmatud elavad ilma lootuseta, sest nad ei vali Jumalat. Kes valib Kristuse, see saab lootuse, mis tuleb üksnes Jumalalt.

Elus võib palju kaotada ja varsti võib jälle palju tasa teha ja tagasi saada, kuid lootuse kaotamine tähendab eelkõige kõige kaotamist. Surmamõistetu kambrile võib kirjutada: Sina, kes sa siia satud, jäta igasugune lootus! Kuid isegi surmamõistetud saavad uue lootuse, kui nad pöörduvad Jumala poole. Jumala sõna järgi, on eranditult kõik inimesed surmamõistetud. Sest kõik on pattu teinud. Seetõttu väärivad hukkamõistmist ja Jumala kohtuotsus kõlab: kes ei usu, on juba hukka mõistetud, sest ta pole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse. Patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas (Rm 6:23). Kui me veel ei ole tulnud Kristuse juurde armu saamiseks ja pääste vastu võtmiseks, siis surmaotsus on meile juba väljakuulutatud ja me ootame Jumala kohtuotsuse täideviimist.

Jumal on nii teinud, et inimesel pole mingit muud väljapääsu saada Jumala juurde ja temaga lepitatud, kui vaid kahetseda ja vastu võtta Jumala and - pääste Kristuses - kas päästa end või Jumala kutse ja arm ning andestus tagasi lükata ja igavesti hukkuda. Paljud inimesed täiesti teadlikult hülgavad selle lihtsa ja kõigile kättesaadava Jumala lootuse ja pääste tee, sest loodavad end päästa isiklike tegude, isikliku tee või usuvad mõnda muud valet ja ebajumalat. Kuid need kõik elavad valede lootustega. Järgides enamuse eeskuju kuni uskumuseni, me samuti lootsime oma patud andeks paluda, lootsime nendest välja osta või saavutada Jumala õigeksmõistev otsus oma heategude läbi.

Paljud inimesed elavad edasi eemaletõukava lootusega, lohutades iseennast: nagunii suren, aetakse auku ja kõigel lõpp! Tänapäeva materjalismi juures tundub ka see lootus tõepärane, aga kõigi inimlike saavutuste seas on inimene kaotanud igasuguse mõistliku meele. August algab tal põrgutee. Kristlik lootus pole aga midagi muud kui Jumala poolt meile tõotatud igavese pääste eelmaitsmine. Läbi surma igavesse ellu. Sest Jumal oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist kadumatu ja rüvetamatu ja närtsimatu pärandi saamiseks, mis on taevas talletatud meile (1Pe 1:3,4). Sellest päästest me rõõmustame üliväga! Kristlik lootus on meie vaimulik varustus.

Tule Jumala juurde ja sul on kuhjaga lootust ja uus elu!

Lisaks lugemist: Kui sa tahad saada päästetud?