Uurides armastust tähelepanelikumalt ja sügavamalt, võime märgata, et apostel Paulus üldse ei vähenda usu osakaalu võrreldes lootuse ja armastusega ning toonitab lootuse kasulikkust. Ta ei ütle, et armastus on kõik, mida te vajate ning usk ja lootus on vähemtähtsad, et usk ja lootus on ainult ilusad ehted, aga armastus maailmas ilusaim teemant, et ainult armastus on hädavajalik, aga usu ja lootuseta võib vabalt läbi saada. Paulus ütleb, et igaüks neist voorustest on vajalik omast kohast, lõppeks ta võtab kokku põhimõttes, "ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm ja suurim neist on armastus.
Armastus on suurim, kuid mitte tähtsaim. Näiteks ilma usuta ei ole võimalik olla Jumalale meelepärane, kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma. Ei saa öelda, et sa vajad ainult armastust! Sa vajad neid kolme. Miks siis on armastus suurim? Põhjus on väga lihtne. Ilma armastuseta ei ole usust midagi kasu. Sul võib olla kogu usk, aga kui sa ei armasta ligimest ja Jumalat, siis sa oled valel teel. Isegi hingevaenlane omab usku Jumalasse, täpsemalt, kardab Jumalat, usub Jumala kõikvõimsusesse, sest Jumal on temagi loonud, ainult et oma ilus läks ta kõrgiks ja uhkeks ning tahtis saada Jumala sarnaseks, langes ära, tegi pattu Jumala vastu. Lõpuks ta heideti välja Jumala riigist. Nüüd ta on deemon, usub Jumalat, aga ei oma vähimatki armastust. Deemon (saatan) on näide isikust, kellel absoluutselt armastus puudub. Kuid Jumala armastus ühendab isikud tema põhilise omadusega, ühega neist. Näiteks kes andestavad, neile annab ka Jumal andeks. Andestus on vaid üks paljudest armastuse tunnustest. Jumala isikuomadused on pühadus ja armastus. Keegi ei saa Jumala juurde, kui ta ei armasta Jumalat. Jumal aga armastab meid kõiki. Sind ja mind, armas lugeja ja seetõttu ta valmistas uue päästeplaani. See on niivõrd geniaalne ja lihtne. Ta armasats meid juba enne meie sündmist. Ta näitas oma armastust Jeesuse läbi. Ta pani oma armastuse meie sisse Püha Vaimu abil. Ja selle tõttu suudame armastada inimesi ja Jumalat. Selle kõige juures inimesel ei jää muud üle, kui usu või ära usu. See on kõik, mida sa pead tegema. Sa saad selle kingituse kas vastu võtta või hüljata. Ise tead. Aga see uus päästeplaan on geniaalne ja lihtne.
Kujuta nüüd ette kohtunikku, kes on sind juba ette armastanud, juba siis kui sa rikud seadust, näiteks mõrvad inimese, armastab ta sind kohtuotuse tegemisel. Lõpuks võtab sinu surmanuhtluse enese peale, läheb sinu eest vangi või sureb sinu eest. Suudad sa seda uskuda? Ei suuda. Aga just seda Jumal tegi sinu eest. Seetõttu võid sa ette kujutada, kuivõrd ta sind armastab ja hoolib sinust ja tahab sinuga suhelda juba täna ja igavesti.
Milline suurepärane ja eelistatud armastus, mida apostel Paulus nägi. Ta uurib seda armastust, mis on inimsuhetes. Sest usk valitseb meie mõistuses. (Ma postitasin eile videoklipi, kus arst räägib sisemisest võtlusest, võitlusväljast, kus toimuvad sinu kõige olulisemad otsused. Selles kirjeldas arst just sellist usuvõitlust meile arusaadava terve mõistuse ja usu vahel.) Usk kas valitseb meie mõistuses või ei valitse. Kas me teeme usu järgi või teeme nn terve mõistuse järgi omad otsused. Sellest sõltubki see, mida sa saad tulemuseks.
Kui usk valitseb meie mõistuses, siis lootus valitseb meie ettekujutlustes, aga armastus ei ole peas, vaid südames. Piibel kirjutab, kui sa südamest usud, siis sind päästetakse. Huvitav, kas pole? See selgitab osalt seda, et saad Jumalat armastada oma südamega. Aga mida inimesed ei tee. Meie armastame mõistusega, aga usume südamega, kui kellegil on suur süda. Meie südamed on rikutud, seetõttu me ei suuda armastada kedagi peale iseenda. Vahel me vihkame isegi iseennast. Aga Jumal ei vihka meid. Jumal ei vihka iseennast.
Jumal paneb oma armastuse meie südamesse, mitte mõistusesse. Oled sa mõelnud selle peale. Mõtle, mis on sinu südames ja mis seal olema peab? Me võime teha kõike vastupidi seni, kuni me ei mõtle nii, nagu Jumal mõtleb. Me tuleme usule, aga teeme asju ikka nii nagu enne usule tulekut. Siis aga imestame, miks meie usk ei toimi! See ei töötagi nii. Mudel on teine. Sest usk on peas. Aga jumala - agape armastus pannakse meie südamesse, mitte vastupidi. Meie usk võib tegeleda meie minevikuga, lootus tulevikuga, aga armastus tegeleb käesoleva ajaga. Usk võtab vastu päästmise, mis sai alguse Kolgatal, lootus aga ootab kannatlikult selle päästmise täitumist tulevikus, aga armastus näitab selle päästmise tulemusi juba siin - maises elus.
Usk võttis vastu Jumala poolt tõotatud igavese pääste, lootus maitseb igavest õndsust, aga armastus - juba praegu naudib seda õndsust. Usk toob meid Kristuse juurde, lootus rikatsab meid uuestisünni, uuendatud eluga, armastus muudab Kristuse sarnaseks.
Kui usk seob meid Jumalaga, lootus -igavikuga, siis armastus säilitab sideme kolmes suunas: Jumalaga, oma ligimesega ja maailmaga. Armastus armastab seda maailma, aga mitte sellise armastusega, mille kohta on öeldud: "ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas," vaid armastusega, mille kohta on öeldud: "sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu." (Jh 3:16)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar