JEESUS EI OLNUD SOTSIALIST

Kuigi kommunistid ja sotsid on püüdnud läbi ajaloo Jeesust ära kasutada, punaseks teha, jäljendada, siis Jeesus ei olnud sotsialist, vaid maailmavaatelt parempoolne. Mitte sulase, vaid peremehe hingega. Ka haigete ravi ei olnud sotsiaalne ega ka tervise edendamise projekt, vaid väelise Jumala riigi kehtestamine maa peal. Kui haiged said ime läbi terveks, ütles ta ühtelugu, et Jumala riik on jõudnud kohale. Kui keegi ütleb et see on sotsialism, siis inimesed said terveks Jumala väe abil. Imed ja sotsialism ei käi kokku sotside agendaga Jumala käsitlusest ja ateismist. Jumala riik on kuningriik (teokraatia) ja Jeesus on kuningas (ainuvalitseja).

Ta on kuningate kuningas ja kõigi rahvaste kuningas. Jeesus on rahvuslik (ka judaismi ideaal on rahvusriik), taevas on esindatud rahvad, nn rahvuste kuningriik, mitte internatsionaal ega liberaalism. Jumal näeb Eestit kui rahvusriiki, mitte kui orja- või vasallriiki. Selleks saime tagasi riigi. Keeled ja rahvad lõi Jumal. Impeerium (Rooma) ei ole Jumala nägemus rahvastest, vastupidi, ta ajas keeled segamini (paabeli ajal). Igasugused impeeriumid (sh NL, EL) "sõidavad" julmalt üle rahvastest, seetõttu Jumal ei soosi seda, varem või hiljem need kukuvad kokku.

Jeesus töötas toidu heaks. Ta oli ametilt puusepp. Toidu jagamise (imede) näol püütakse selgitada, et ta jagas sotsiaalabi, tuhandetele, - tasuta leiba, siis need imed ei ole tõlgendatavad kui ühiskonna ideaal, kus võtame ühelt 5 leiba ja jagame teistele, vaid oli suurürituse, meie mõistes krussaadi toitlustamine. Seda juhtus kahel korral. See ei olnud sotsiaalabi, millest saaks teha kaugele ulatuvad järeldused. Isegi mitte supiköök! Jeesus ütleks neile, teil on käed ja jalad terved, hakake ennast liigutama! Mida te ootate?

Tema õpetusest selgub veel, et ta oskas kapitali kasvatada ja teadis, et esmalt tuleb selleks investeerida. Ta õpetas, kes rohkem investeerib, see teenib rohkem ja panna see tulu tootma. 10 talendi loos ta julgustab ettevõtlikust ja laidab raha kasutut (sukasääres)hoidmist. Samas ta annab väga selgelt mõista, et rahast ei sõltu kellegi hing. Kellele su vara siis jääb, kui sa homme sured (?), on tema seisukoht. Loota tuleb Jumala peale, mitte varakusele.

Mäejutluse kui ka tähendamissõnadest joonistub välja parempoolne maailmavaade (mitte liberaalne!). Samas ta räägib ka taevasest varast, kuhu tuleks kõigil investeerida, otsida võimalust ühiskonnas kaasa rääkida kui vara on rohkem. Koguda OMA huvides nn immateriaalset vara, mida mitte miski ei kahjusta (ps. koi, vargad). Tema soovitus rikkale et jaga oma vara vaestele, siis sul on aare taevas, on ühest küljest õige hoiak, aga teisalt mitte otsene soovitus, kuna see ei motiveeri vaeseid vara nimel pingutama (vaeseid on alati teie keskel, ütles ta). Paneb neid vaesuse lõksu. Ühel hetkel saab lihtsalt saadud vara otsa ja probleem kordub. Aga see andis rikkale suuna kätte. Andku iga üks mitte sunnitult, vaid vabatahtlikult. See kehtib ka riigi kohta. Riik ei peaks inimesi maksudega karistama, vaid looma soodsad tingimused vara kasvatamiseks. See ei lähe kokku sotside maailmavaatega, kuivõrd nende meelest tuleb vara ühtlaselt ümber jagada. Jeesus ütles, kellel on, sellele antakse ja võetakse sellelt, kellel ei ole. Raha tuleb neile, kes sellega midagi ette tahavad võtta.

Ta hindas kõrgelt kahte leptonit, kuigi rikaste panus oli sellega võrreldes tervelt varandus. Inimesed kipuvad unustama, et on ju rikkadki alustanud kahe leptoniga, aga saanud jõukaks. Kes kopikat ei korja, see rubla ei saa, kõlab üks nõuka aja ütlus. Korjamine ei tähendanud vara kasutut nn nõuka stiilis hoiupanka kogumist, kuni see kaotab aja jooksul väärtuse, vaid raha püsivat kasutamist.
Ta sai kividest leiba teha, aga selle asemel ta võttis 5 leiba ja paljundas. See räägib muuhulgas veel sellest, et kui sa tahad eeldatavat tulemust, siis tuleb kasutada vastavaid vahendeid. Kaladest ei saa leiba paljundada ja leivad ei muutu kaladeks. Kartulid ei kasvata rukist.

Palju rääkis ka külvist. Kiitis parimaks neid, kes enam külvasid ja tootsid.

See kõik kokku räägib mõistlikust majandusest ja rahandusest, kuidas teha raha ja kuidas seda veelgi enam teenida. Ei ole vale öelda, et Jeesus mõtles kui firma omanik või pankur.

Selgitas ühemõtteliselt, et omanik võib ise otsustada kuidas ta maksab palka, see ei ole kellegi teise asi talle öelda seda. Kui omanik tahab, võib ta tunni eest maksta ka päeva tasu, see on peremehe raha, ärge kadetsege. Ei mingit võrdsust nagu sotsidel tavaks. Ei mingit keskmist palka, miinimumpalka ega palga ühtlustust. Ka orjad pidid peremehele tulu tootma. Piibel õpetab meile rahandust ja kapitalismi. Kõik evangeeliumid räägivad sellest.

Ta eelistas kala asemel õnge ulatamist. Õppige püüdma, mitte almust paluma. Mitte elama nn sotsiaalabist ja teiste najal või arvel. Oma esimesed jüngrid valis ta kalurite seast, need teadsid ja olid usinad, et teenida elatist. Kuid nad lootsid ka õnnele. Ent õnne asemel tuleb pigem eelistada Vaimu tunnetust, mida ta neile õpetas, Jumalaga koostööd, mis tähendab õigel ajal õiges kohas võrke kasutada.

Kellegi elu ei olene üksnes leivast, vaid Jumala sõnast. Kõik hea and tuleb ülevalt, ütleb piibel. Jumala käes on kogu vara ehk teisõnu kuningriigis ei juhtu midagi ilma et kuningas seda ei võimalda. Kõik kuulume temale. Me oleme vaid ajalised, kellele antakse nii nagu tema tahab ja saame seda vara kasutada üürikest aega. Ilma oleme siia ilma tulnud ja ei saa midagi kaasa võtta. Samas meil kõigil on talendid, mis tuleb panna tulu teenima. Kes ei oska, õppigu või andku selle kätte kasutada, kes seda hästi teha oskab.

Kas Jumal toob kandikul ette

KAS JUMAL TOOB MIDAGI KANDKUL ETTE

Viis leiba ja kaks kala sündmus on klassikaline näide sellest, kuidas keegi nimetu noormees andis nö kandikul üle toidu ja Jumal jagas seda kandikul edasi tuhandetele.

Tibeerija lähedal. "Nad läksid välja ja astusid paati. Ent sellel ööl ei püüdnud nad midagi." kirjeldab Johannes. (Jh 21:3)  Aga koidu ajal seisis Jeesus kaldal. Ent jüngrid ei teadnud, et see on Jeesus.  Jüngrid jõudsid praktiliselt kaldale. Aga tema ütles neile: „Heitke noot paremale poole paati, siis te leiate!” Nad heitsidki, ja ei jaksanud seda enam tõmmata kalade hulga tõttu. Jumal tõi neile kalad kandlikul ette. Sarnane olukord oli templimaksu tasumisel. "Mine järvele, heida õng sisse ja võta esimene kala, mis üles tuleb! Ja kui sa tema suu avad, leiad sa hõbeseekli. Võta see ning anna neile minu ja enese eest!" kirjeldab Matteus. (Mt 17:27) Samuti Kaana pulmas, vein oli lõpu korral. Jeesus lasi anumad veega täita ja käskis ette kanda. See oli parim vein.

Jumal on oma rahvast kogu aeg kandnud nagu kandikul

Kahjuks selle kohta on eestlastel omamoodi halvustav kõnekäänd. Hoia nagu si**a pilpa peal!

Jumala kandiku tehnika kehtis ka vana testamendi ajal nii suures kui väikses plaanis. Kui ta toitis oma rahvast kõrbes 40 aastat. Samuti indiviidi tasandil. Kui lasknaisel jahu ei lõppenud vakast ja õli ei vähenenud anumast Jumala sõna peale. (1Kn 17:16) Paljud teised näited, mida te võite üles otsida läbi kogu piibli juba alates eedeni aiast, kuidas ta toob kandikul ette ja varustab inimest. Isegi riided asetas selga.

Kuid ta teeb seda neile, kes usuvad.

Kes aga vaidlevad, seavad kahtluse alla Jumala tahte, võimed. Nad arvavad, et saavutavad oma elus midagi tänu isiklikele püüdlustele. See on antikristuse vaim. Mille eesmärk on seada kahtluse alla Jumala arm ja tahe. Et inimene peab ikka ise ära teenima. Ennast päästma. On ju selline mõte kõigile tuttav: aita ennast ise, siis aitab sind ka Jumal.

Kas Jumal vajab inimese tegu? Ei. Ta valmistab ette, kutsub, päästab ja kannab läbi inimese, et keegi ei saaks kiidelda: näed, ma olen nii kõva tegija, vaata mis ma ära tegin enda heaks. Jeesus küsis otsesõnu: „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?”

Koos Jumalaga on palju suuremad šansid.

Kuni inimene taipab, et koos Jumalaga on tal palju suuremad šansid. Aga noh, kui ta tahab, las ta punnitab siis ise. Ta ei saavuta oma elus mitte midagi, kui Jumal oleks vastu. Salmide kogu ja koguja raamat kirjeldab just selliseid nüansse mitme nurga alt.

Kuid Jumal ei nõua meilt asju, mida me ei suuda teha. Miks? Sest ta teeb need ise.

Inimesed elavad pettekujutlustes ja ideaalides, kuid ühel päeval kukkub see kokku kui kaardimajake. Jumal ütleb: ma teen sulle kõike mida sa palud, kõike seda, mida sa ise ei suuda, seda teen Mina! Sest mina olen sinu Jumal. Ma tahan sind õnnistada täieliku õnnistusega, aga sa pead loobuma iseenda petmisest. Kui sul ei ole võimeid ja võimalusi, siis ära peta end! Tunnista seda. Kõigepealt tuleb tunnistada. Tunnistamine ei tähenda alla andmist.

Tule minu ette. Vaata, ma olen hea ja ma tahan seda sulle näidata. Ma teen sinu eest seda, mida sina ei pea tegema, aga sinult ootan ma seda, et sa mind usaldad ja annad need asjad minu hoolde mis sul üle jõu käivad. Sest minule pole miski võimatu. Mina tõin kandikul veini, leiba, kala, liha, vett, raha ja kõike muud, miks sa arvad, et ma ei saa seda sulle tuua? Sama küsimuse esitas ta oma jüngritele. Sestap ainuõige vastus on "Jah, ta toob kandikul ette." Ta on seda kogu aeg teinud.

Kuidas analüüsida taevaste kogemist?

Mida saab ja kuidas hinnata nn taevaste kogemist?

Esmalt, mida sellest kirjutatakse? Vaata, Issanda, su Jumala päralt on taevas ja taevaste taevas, maa ja kõik, mis seal on, kirjutab VT. 5Ms 10:14, samuti 1Kn 8:27, 2Aj 2:5, 6:18 ja 36 ptk 23 salm et "Issand, taevaste Jumal", aga ka Esr 1:2. Ent Nehemja märgib, et "Issand, sina oled teinud taeva, taevaste taevad ja kõik nende väe, maa ja kõik mis selle peal on" (Ne 9:6) Salmist kirjutab, et "Jumal, üle taevaste, üle kogu maailma" ptk 57:6, 12 ja 68,34 jpt salmid, milles igal poole märgitakse taevastest.

UT ei vaiki seda maha või ei ole selles küsimuses kuidagi jätnud meid teadmatusse, nt apostel Paulus märgib seda oma kirjades. On arusaadav, et vana maailm saab hästi aru, millest jutt käib. Paremini kui meie siin infoühiskonnas, kes me arvame, et taevas lõpeb seal, mida me saame näha füüsiliste silmadega. See ei vasta tõele. Sellest mõned näited allpool. Ent enne seda, nt Paulus kirjutab efeslastele, kes nõudsid tarkust ja olid selle edendajad, et Jumala mitmekülgne tarkus saab teatavaks koguduse kaudu (ehk siis kristlaste) taevastele valitsustele ja meelevaldadele. Ta ei ütle siin taeva valitsusele (ainsuses), vaid taevastele! (Ef 3:10). Mees teab, millest mees räägib. Samas pöördumises ta kirjeldab veelgi enam, ta ütleb: "kes on tulnud alla, on sama, kes on ka läinud üles üle kõigi taevaste (! ps), et ta täidaks kõiksuse. See on ikka väga selgelt kirjas. Heebrea kirja autor kirjutab taevastest. Nii et üks asi on Taevas, kus on Jumala troon ja tema pühad, päästetud koos Jeesusega, hoopis iseasi on taevad enne seda dimensiooni. Piibel teeb sel vahet ja nii oleks ka meil kummaline seda tõika ignoreerida, arvata, et kõik on üks sega puder ja kapsad, eriti veel siis, kui me puutume kokku nähtustega, praktikaga, sündmustega, mis selles valdkonnas sageli aset leiavad. Kristlastena me teame seda, aga me peame ka aru saama ja vahet tegema, mis ja kuidas asjad on seatud.

Tulles tagasi nende näidete juurde, mis UT sisaldab, siis mõned näited lühidalt.

Esmalt, Peetrus.

Paljud teist teavad Peetruse keskpäeva nn katuse sündmust. Kes ei tea, siis selle kohta saab lugeda Apostlite 10 ptk. Piibel kirjeldab, et Peetrus läks palvetama ja siis sündis, et ta oli nagu endast ära. Nägi laskuvat anuma, mida maa peale lasti ja ta pidi sealt sööma, kuid keeldus. Teadupärast juutidel on toidu osas ranged reeglid ja ka Peetrus järgis neid kui juut, ometi kuulis ta siis lisaks nägemusele häält, mis ütles: "Mida Jumal on puhtaks tunnistanud, seda sina ära pea keelatuks!” Ning lõpuks ta sõi. Mida siis sellest arvata?

Esiteks Peetrus oli endast ära ja see tähendab ilmselgelt, et ta ihu oli küll katusel, aga hing rändas, mille pilti siis antud koht kirjeldab. Kas Peetrus oli surnud? Ei, ta ihu elas, järelikult vaim oli temas. Küll aga ta ei kontakteerunud füüsiliste meeltega ehk ta hing oli kehast väljas. Selles kohas me ei saa teada, et ta kõht sai täis (vastupidiselt toiduimed viie või nelja tuhande inimese toitmine, "Ja kõik said kõhud täis." vrd Mk 6:42 vs Ap 10:10), seega tegemist oli hingelise kogemusega, kus hing oli nagu endast ära, kehast väljas ja midagi toimus, mida silmadega ei olnud kõrvaltvaatajal näha. Fakt, jääb faktiks. Peetruse hing käis taevastes dimensioonides ja sealt anti talle kindlad juhtnöörid, mille tagamõttest mõnel teisel korral, miks seda oli vaja talle selgitada.

Teiseks, Stefanos.

Piibel kirjeldab Stefanose hukkumist ja taevastest läbi minekut kus Stefanos nägi suisa Taevast. Kõrvaltolijad seda ei näinud. Kuidas ta seda sai näha, kui piibel seda välistab. Asi on nimelt selles, et Stefanos ei kogenud hinge rändamist vaid vaim hakkas ihust eemalduma. Teadupärast kui inimene sureb, siis lahkub inimesest mitte üksnes hing, aga ka vaim! Kuivõrd Stefanos oli täis Püha Vaimu ja ta võeti vastu Taevasse, siis ilmselgelt Jumal tahtis selle sündmuse läbi talletada, et Taevas on tema ja ta poeg ja tema poja läbi/tõttu toimub Taevasse minek. See sündmus, kirjeldab mis juhtub usklikega, kui nad surevad või nende hinge ja vaimuga, kui nende maine ihu jääb siia maha. See on vaimne "rännak", kuid kust ei ole tagasiteed. See viib otse Taevasse, mitte taevastesse sfääridesse. Niisiis, Stefanos vaatas üles ja nägi Jumala kirkust ja Jeesust seismas Jumala paremal käel. See on koht, kuhu saavad kristlased. Ja ta ütles mida? "Issand Jeesus, võta mu vaim vastu!" ja ta suri.

Selline "pikema loomuga" läbi surma minek. Kuid pane tähele, ta ei ütle, võta mu hing vastu, vaid ütleb, võta mu vaim vastu. Taevasse saavad need, kellel on vaim. (Lisaks hingele vaim. Loomadel ei vaimu! Jumal on vaim ja inimeses on osa tema vaimust ja me oleme vaimolendid. Suhtlus Jumalaga toimub samuti vaimu läbi, mitte hinge abil. Hing on lihtsalt vahend, mis on vaimu avaldusi teostab.) Nõnda, Jumal tegi puust ja punaselt ette, kuidas asjad käivad. Et meil oleks need teada, mis saab usklikest, - päästetutest ja meil ei oleks selle suhtes teadmine, tarkust taevastel ka vahet teha.

Kolmandaks, jüngrid.

Piibel kirjeldab Jeesuse kirgastamise juhtumis taas taeva kogemist. Vaatame põgusalt ka seda sündmust. Seda kirjeldatakse läbi mitme jüngri kes olid samal ajal koos Jeesusega. Seetõttu on see eriti autentne. Mis seal siis juhtus. Jeesus läks jüngritega üksildasse paika ja ühtäkki jüngrid nägid kuidas Jeesuse pale hakkas kiirgama (ilmselt siis helendama, valgust peegeldama vms), sõna sõnalt: ta pale säras otsekui päike. Ei saa öelda, et me oleme kuskil oma füüsiliste silmadega näinud midagi sellist, et kellegi nägu lausa särab ja isegi rõivad said valgeks. See on ilmselge Jumala väe kohaloleku märk. Kuid edasi kirjeldatakse, et Peetrus hakkas rääkima Jeesusega, seega oli ta mitte endast ära, vaid nö täie mõistuse ja teadvuse juures. Enne seda nad ilmselgelt nägid/kuulsid oma füüsiliste silmade ja kõrvadega Eeliat ja Moosest, sest vastasel korral ei oleks nad nendega (Eelia, Mooses) rääkinud. Seega võime öelda, et asi oli otsekui 3D kinos. Jüngrid nägid Eeliat, Moosest, kes teadupärast peaks ju olema/asuma Taevas, ent ühtäkki näitasid ennast kõigile paigas viibinud isikutele ja mida veel (!), toimus kõnelus, nagu nõupidamisel. Kõik nägid kõiki ja said kuulda millest teised rääkisid, ainus, keda seal näha ei olnud oli Jumal ise. Ent tema kohalolu oli täiesti kindel. Kui Peetrus ütles, et teeme Eeliale ja Moosesele ka lehtmaja (lehtmajade pühal oli kombeks neid kergehitisi teha), siis korraga Jumala isa ütleb kuuldavalt välja (nii et kõik Teda kuulevad, aga ei näe teda! pilv varjab): "See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!” Teisisõnu, poisid, ärge siin mingit tsirkust korraldage, vaid pange tähele mida Jeesus teeb ja kuulake teda. Ühesõnaga, Peetrus võis tummaks võtta küll, kui kuuleb, kuidas Jumal temaga räägib ja talle sõnad peale loeb. Ühest küljest üsna naljakas, teisest - tõepoolest, mehed, saage aru asja tõsidusest. See ei ole siin enam mingi traditsioon, mida te rutiinist korraldate kord aastas, vaid Jumalal on käimas reaalajas konkreetne plaan, millega teil oleks kohe mõistlik ühineda, esmalt ennast kurssi viia! Antud näite puhul ei ole tegu ei hinge rändamise ega vaimse nähtusega, vaid suisa reaalse Jumala väe avalduse ja isikute ilmumisega nii, et see on inimeste füüsilistele meeltele tajutav. Miks? Sest esiteks toimus nö Jeesuse "seadistamine" (kui nii võib öelda), teiseks ka nõupidamine kõrgeimal tasemel, millest isegi Jumal võttis osa peale nende, kes olid eelnevalt Taevasse võetud (ehk siis Eelia, Mooses).

Kokkuvõtteks me võime öelda nendes küsimustes on mitmed dimensioonid, kuidas need siis avalduvad, selle põhjal me saame neid nähtusi või nähtut ja kogetut süstematiseerida/klassifitseerida laias laastus, kas hingeline elamus, vaimne või füüsiline ent Jumala väe mõjujõul toimunud sündmus. Ei ole siin mingit saladust, maagiat, selgetnägemist, demonismi, millega inimesi eksitatakse omakasu tõttu ja need inimesed on põrguteel, vaid piiblis on väga selgel välja joonistatud ja meile arusaadavad taevased sündmused, millel saate vahet teha,  - ja tulebki teha! Siin ei ole mingit trikki.

Vaimne maailm on väga reaalne ja inimene saab peamiselt hingelisi kogemusi (endast ära, hinge rändamine, unenägu, okultism, koomas, jt), kuid üldjuhul neil ei ole midagi pistmist Taeva kogemisega. Taevast ei ole tagasiteed. Piibel kinnitab seda. Kes on kord vastu võetud, see ei saa sealt siia tulla nö ringi kolama, ega ka vastupidi mitte, sinna ei pääse kui vaid Jeesuse kaudu. Kui Jeesus kedagi viib ja tahab näidata Taevaseid kohti või suisa Põrgut (kõike seda on esinenud), siis see on Tema otsus, inimene ei saa seda esile kutsuda. See on üksnes Jumala käes. Kõik väited, et "ma käisin Taevas", sest olin endast ära, toimub  tegelikult taevaste dimensioonis mitte seal kõrges kohas, mida piibel tunneb kui Taevas, kus on Jumala troon, tema pühad sh päästetud. Seetõttu te saate neid asju hinnata ja teha õiged järeldused.

UT leiab ka teisi näiteid taevaste kogemistest, kuid meil on vaja aru saada, mis need on, mis asjaoludel ja siis me saame neid tõlgitseda, mitte enesele hukatuseks nagu esoteerikud, okultistid, maagid või nn sensitiivid asja inimestele serveerivad ning selle läbi hukutavad palju hingi; vaid ikka nii, nagu Jumal on asjad seadnud ja me mõistaksime tema loomingut ja meie kohta selles. Nii et kõik kes väidavad, et nad on paradiisis käinud, ei vasta tõele, see on vaid medali üks külg. Jumal on loonud taevad ja selles on oma süsteem, kord, aga üks on neist kõrgem koht, see on Taevas.

Kuidas Jumal kutsub inimest?

Kõigepealt ta püüab pöörduda inimese poole ja köita tema tähelepanu. Ta võib seda teha mitmel erineval moel.

Sa võid märgata ennast tegemas ja mõtlemas asjadele, mida sa varem ei teinud või pidasid imelikuks. Nüüd pakub see sulle huvi. Näiteks leiad ennast ühtäkki mõtlemast usuteemal või üleloomulikel asjadel. Jumal juhib sinu tähelepanu neis asjus mistahes eseme, inimese või olukorra läbi. Ei ole olemas ühtegi kindlat viisi, kuidas ta seda sinuga teeb, sest ta võtab iga inimest väga personaalselt, sa oled eriline. Ei ole olemas kedagi teist nagu sina. Sa oled ainulaadne ja nii võtab seda ka Jumal. Kuna ta teab ja tunneb sind. Seetõttu ta valib tähelepanu äratamiseks just need viisid, mis sinu olukorras sobiv on, et sa märkaksid ja mõtleksid selle kõige üle.

Ta võib teha mõne ime enne sinu ja tema suhte algust, sest mõned inimesed ei usu enne, kui nad ei ole näinud imet, oma silmaga. Seetõttu nende inimeste tähelepanu võitmiseks ta võib tekitada nende silme all ka mõne üleloomuliku nähtuse või olukorra, mille üle sa hakkad mõtisklema. Veider olukord, mis tundub kummaline, erakordne juhtum, igatahes pole selles midagi tavalist. Või päästab sind õnnetusest, mis aga selle juures tundub eriti kummaline on see, et sa saad enne seda märguandeid, aga nii nagu ikka, alles pärast juhtumit mõtled, olin ma alles rumal, ma oleks saanud ju seda kõike ära hoida, kui ma oleks neid märke tähele pannud. Oma vaimusilmas sa tajusid neid, kuid pidasid totruseks.

See tundub samuti eriline, kui sa saad terveks emotsionaalselt või füüsiliselt mõnest pahest, millega oled sa pikki aega maadelnud, püüdnud ennast parandada, aga jõuetult. Näiteks võtab ära suitsetamise tahte. Päeva pealt. Kes on kaua suitsetanud, need on ainetest sõltuvad. Samuti on nad sõltuvad seltskonnast. See on emotsionaalne sõltuvus. Kellega ta varem koos suitsetas, kes neile suitsu pakkus ja kutsus koos suitsu tegema, kuid nüüd julgeb öelda: tänan, ei. Ühtäkki saab inimene hetkega vabaks ning ta ei tunne mingit sõltuvust, ta organism ei vaja enam seda ainet. Arstid teavad, et see ei ole normaalne, nii ei ole võimalik! Aga see ongi ime. Seetõttu tulebki näha, et selle taga ei olnud sinu tahe, vaid Jumala kutse ja pöördumine.

Siis ta võib su teele juhtida inimesi , kes on usuga kokku puutunud või samuti tunnevad huvi nende teemade vastu mida sina uurid, millega sa kokku puutud. Kus sa tajud, et su huvi usuasjade vastu on ebatavaliselt kõrge, palju enam kui enne ning sa mõtiskled selle üle iga päev, kuigi sa isegi ei mäleta, millal sa seda varem viimati tegid.

Ka võib sulle tulla imesid või üleloomulikke nähtusi, nägemusi, kummalisi unenägusid, ingleid ja kõike muud vaimumaailmast.

Võimalik, et sa astud läbi mõne kiriku ukse ja satud jumalateenistusele või jääb sulle poes silma mõni esoteeriline raamat. Kummaline, sa võtad selle kätte ja lappad seda. Ise ka ei tea, miks sa seda teed.
Sa võid lugeda piiblit. Kuid enamus sellest tekstist jääb arusaamatuks, tundub igav, kummaliselt väljendatud ja sa mõtled, mis sinul kõige sellega pistmist on. Aga, kuidas nad seda loevad.

Nii või naa, hakkavad su elus toimuma erilised nähtused ja leiavad aset sündmused, mis viivad su mõtted igavikulistele teemadele, kus sa leiad ennast mõtetelt: kes ma olen; mis minust saab; mis saab kui ma suren; miks ma üldse siin elan; mida ma elult ootan?

Inimene on oma põhiolemuselt vaimolend, kes suudab naerda, nutta, nalja teha. Loom ei saa aru huumorist. Selle mõistmine on omane vaid vaimolendile. See tähendab, et meie peas on mitut liiki mõtted. Elu ei ole ainult söömine, seks ja surm. Inimese sees on vaim ja peas olevad mõtted võib liigitada.

1. Minu arutused ja loogilised käigud ning teadmised.

2. Kellegi teise mõtted, kus sa vahel leiad ennast: imelik (!), et ma seda mõtlen! Ja kui see mõte avaldada, siis sa tunned piinlikust, õõvastust, võõristust ning seetõttu ongi need kellegi teise mõtted, aga sa ei tea kelle (?). Sulle need igatahes ei meeldi ja tunduvad võõrad. Ma ei taha enam sellest mõelda, on ju? Need võivad olla halvatahtelised, kavalad, eksitavad, näivad heatahtlikud, kui suurendavad halba kellegi suhtes. Inimene on mõjutatud vaimumaailmast sh deemonitest, ei tohi unustada.

3. Samuti mõtted, mis on tuntud kui kõhutunne. Inimesed vahel räägivad: mu kõhutunne ütles seda. Aga ma ei teinud, pidasin seda totruseks. Näed nüüd mis juhtus... Miski sinu sees annab sulle veel märku, annab mõtlemisainet, mis on oma eesmärgi poolest hoidev, lootust pakkuv, armastust väljendav, vahel ka noomiv (südametunnistus), kuid kindlasti need mõtted ei ole loogilised arutlused, kuidas sa lahendad mõnda matemaatika ülesannet.

Kuna inimene on loomult võimeline mõtisklema enda sees, suhtlema ja vastu võtma vaimseid mõtteid, siis ka Jumala pöördumine toimub vaimses sfääris, vaimutasandil - kolmes "lainepikkuses".
Kui Jumal kutsub inimest, siis see tabab ennast mõtetelt, millel võib olla üleloomulik iseloom, aga vahel ka täiesti loomulik tunnus või segatud, osake mõlemast.

Vaimumaailm mõjutab inimest pidevalt, ka tema enese teadmata, tahes tahtmata puutuvad kõik kokku ühel või teisel määral asjadega, mida on raske loogiliselt ära seletada. Loogika ongi selleks, et inimene suudaks kõige selle juures ellu jääda, käituda arukalt, mitte kergeusklikult ja naiivselt ning hukkuda.

Seepärast öeldakse vahel, ta on vaimulik, mis sisuliselt tähendab seda, et ta on harjutanud oma meelte abil vahet tegema headel, halbadel ning loogilistel mõtetel, et neid ära tunda ja seda kõike heas mõttes ära kasutada ning miks ka mitte, olla nõustaja. Ka vanemad usklikud on harjunud ja kogenud, kes võivad teha kõike seda mida vaimulikud suudavad.

Niisiis, kui sa oled midagi sarnast läbi elanud või kogenud, siis tea, et Jumal kutsub inimest tema elu jooksul paar korda. Inimese vaim võib olla nii koormatud kõige muuga, et ta ei pruugi kohe taibata, milles asi on. Nii kutsub Jumal inimest ja kui sa midagi sellist koged, siis on õige aeg! Jumal on pöördunud sinu poole. Pane tähele...

VIDEO: Iisrael on imedemaa

Iisrael on imedemaa, kus näed oma silmaga kõike seda, mida on kirja pandud Piiblis. Vaata meeleolukat videod ja muljeid Iisraeli reisist. Sa saad käia Jeesuse jälgedes, paikades, kus Jeesus viibis ja elas.

Jumal tervendab kasvajast

29. novembril 2011.a laekus Kristliku Mõttevõra e-postil üks eriline palvesoov:

„Palun palvetage minu eest, mul leiti neljapäeval tsüst kasvaja munasarjade juurest, reedel lähen uuesti arsti juurde. Ette tänades, Liisi.“

Ps. Pilt on illustreeriv. Pildil munasarja tsüst.

Täna tahame jagada rõõmu oma kõigi lugejatega, et Jumal on hea, ta vastab palvetele. Siinkohal avaldame sellest sündmusest ka täpsema kirjelduse.

Liisi tunnistus:

See juhtus 29. novembril 2011 kui mul algasid jubedad valud alakõhus. Ütlesin seda emale, ta arvas: "See ei ole normaalne. Kutsume kiirabi." Algul ma väga ei tahtnud. Aga siis olin nõus. Kiirabi tuli kohale ja arst ütles: "Viime kohe haiglasse." Mind viidi haiglasse ja olin seal kaks tundi. Tehti proovid ja muid selliseid asju. Kui järsku tuli arst tagasi ja teatas: "Teil on kasvaja munasarjade juures." (2,1 cm). Ehmatasin ära ja helistasin emale. Ema ütles "Ära muretse. Küll Jumal tervendab sind." Ma uskusin seda.

Usku peab olema

Palvetasin palju ja palusin eestpalveid. Arst kutsus mind tagasi 8. detsembril 2011. Läksin kohale ja ta teatas: "Jah, teil on kasvaja. Teeme uued uuringud ja vaatame kaugele asi on arenenud." Seejärel tehti uued uuringud ja jäin vastust ootama. Arst tuli mõne aja pärast tagasi minu juurde ja oli ehmunud näoga, ta teatas: "Teil ei ole enam kasvajat." Ma olin üliõnnelik! Arst oli muidugi jahmunud, aga meie teadsime, et see on palve vastus. Me olime selle üle väga õnnelikud.

Tahan selle tunnistusega öelda, et usku peab olema ja sa ei tohi kaotada lootust! Mõelge, piiblis on ju kirjas, et Jeesus suri ka meie haiguste pärast risti peal ja tänu  temale on meil tervis. USK EI JÄTA HÄBISSE ! Jumal õnnistagu Teid! :)

9. jaanuar 2011
Liisi

Mees ärkas surnuist üles

Siinkohal videoklipp sündmusest, kus mees sai südameataki, suri, kuna arstidel ei õnnestunud teda ellu tagasi tuua. Ta tunnistati surnuks ja kirjutati välja surmatunnistus nagu tehakse seda surma korral. Kuid mõne aja pärast peaarst sai südamesse mõtte, et ta peab palvetama selle surnud mehe pärast.

Video kirjeldab arsti sisemisi läbielamisi ja võitlust mõistuse ja usu vahel, kuna arst ei tahtnud kuulata oma sisemist häält ning lähtus nö tervest mõistusest. Kuid ühel hetkel võttis arst kokku kogu julguse ja läks surnud mehe eest palvetama. Selle tulemuseks mees ärkas surnuist ellu. Vaata klippi, kuidas mees ärkas surnuist üles.




Arst tunnistab, et surnust üles äratamiseks ei ole vaja suurt usku, vaid piisab vähimast usust ja palvest.

Sama kirjeldab ka piibel olukorras, kui jüngrid ei suutnud inimest terveks teha, nad arvasid, et neil läheb vaja suurt usku, aga Jeesus ütles neile, oleks usku vaid sinepiivakese võrra (see on üks vaikseimaid seemneid, millest kasvab väga sügava juurega taim).

"Teie nõdra usu pärast. Sest tõesti, ma ütlen teile, kui teil oleks usku sinepiivakese võrra ja te ütleksite sellele mäele: "Siirdu siit sinna!", siis ta siirduks, ja miski ei oleks teile võimatu." (Mt 17:20; Lk 17:6)

Kas sa usud või käid koos Jumalaga?

Kui palju sa usus käid, ei tähenda veel seda, kas sa oled usus või ei ole. Me võime olla usus, aga mitte käia usus. Me võime mitte uskuda Kristust, aga käia usus nagu kogu maailm, olenevalt siis sellest, millesse keegi usub. Mõni usub horoskoopi. Mõni usub loodust. Mõni usub raha.

Kas sa usud Jeesust? Kas sa käid usus? Või sa lihtsalt usud.

Võibolla sa oled turvalises tsoonis ja mitte miski ei kõiguta su meeli. Ei saagi kõigutada, sest sa ei liigu paigast. Sa võid uskuda et Jeesus on Issand, aga ka kurjad vaimud usuvad seda. Hoopis kõrgem tase on usk, mis tähendab usus käimist.

See aga tähendab turvalisest paadist vee peale astumist. Väga lihtne on Jeesust uskuda paadis. Vaatamata tormile, tundub paat turvaline koht. Aga kas sa usud Jeesust vaid siis, kui sa ei pea midagi tegema või usud Jeesust ka sel juhul, kui sa astud paadist vee peale ja sa ei tea, kas vesi kannab sind või mitte!

Piibel ei õpeta hüppama vette tundmatus kohas ega ka mitte Jumalat kiusama, ei eelda seismist pühakoha harjal, et sealt alla astuda. Jeesus ütles, sa ei tohi kiusata Issandat.

Vahest me võime ikka tõsiselt Issandat kiusata, aga ta ei lähe närvi, vaid on kannatlik. Vette hüppamine tundmatus kohas on hulljulgus, rumal, mõtlematu tegu, millel võivad olla saatuslikud tagajärjed, see ei ole usk. Sa võid uskuda, et vee all pole peidus kivi, aga see ei aita sind. Seetõttu istuvad mõned ratastoolis, aga Jumala omadus pole hulljulgus, vaid on mõistlik meel. 

Peetrus ütles (Mt 14:28): „käsi mind tulla enda juurde vee peale,“ sest ta teadis, et kui see ei ole võimalik, siis Jeesus ei ütle seda. Peetrus toetus Jumala sõnale.

Jeesus ütles „Tule!“ Kuid Peetrus ei hüpanud üle parda peakat, et siis püsti tõusta. Peetrus astus paadist vee peale, proovis ususamme, käia usus.

Usus käimine ei ole hulljulge või meeletu tegu, vaid Jumala tarkuses ja juhtimises käimine. 

Esiteks pidid jüngrid uskuma, et „see“ ei ole tont (vaim), vaid Jeesus ihulikul kujul. Kuid jüngritest uskus ainult Peetrus, et ka tema saab käia vee peal nagu Jeesus. Milline jünger sina oled? Kas see, kes usub, et Jeesus on Jumal, või see, kes käib Jumala tahtes?

Kui sageli me käime usus otsekui kinnisilmi, muhud otsaees ja mõtleme, mis jama on! Jeesus ei ütle, et ära mõtle, vaid ütleb, ära tunne hirmu. Tuult nähes lõi Peetrus kartma. Usu vastand pole ebausk, vaid hirm, aga usk ei ole hulljulgus, vaid lootus ja mõistlik meel. Ma ei usu, et Peetrus oleks astunud usus välja, kui Jeesus poleks teda kutsunud. Kui sa tahad vee peal käia, siis oota kuni Jeesus kutsub sind. Meil ei pruugi olla Jumala isiklikku kutset, nii nagu Peetrust kutsuti: tule! 

Kuidas me siis käime usus?

Kas umbusaldades, või tasaduses, samm sammult, vaadates, kuidas Jumal asjaga kaasa tuleb. Hea on, kui meid kutsutakse, aga kui palju Jeesus meid isiklikult kutsub, kuuldavalt, nii nagu Peetrust. Ei ole palju neid, kellele Jeesus ilmub.

Meie saame käia usus koos Püha Vaimuga. Just nimelt koos. Rahulikult. Vahel ootama kannatlikult. Ootamine võib olla proovikivi, sest me tahame tegutseda, kui meie südames on soov, me mõtleme, et Püha Vaimu põletav märguanne innustab meid. Kutsub meid. Aga see ei pruugi olla nii. Sest Püha Vaim ka keelab ja paneb meid ootama. Me ei saa aru, miks me peame ootama. Aga Jumal teab kõike. Me peame lootma ja usaldama Jumala igasugust juhtimist.

Usk on vaid pool õnnistusest kui me ei käi usus.

Usus käia on kõige raskem, mida kristlane kogeb. Paljud inimesed usuvad, et Jeesus on Jumala poeg, aga nad ei võta teda vastu, kuna siis tuleb hakata liikuma, muutuma.

Kus lained löövad üle pea ja näib, et kõik kukub kokku või sa ei vea kuidagi omadega välja, siis sa mõtled, nüüd ma olen kadunud. Tõesti või? Vaata tagasi! Analüüsi oma elu ja vaata tõele näkku, Jumal on sind kandnud läbi kõigist raskustest, kogu aeg. Iga kord sa mõtled, et nüüd läheb põhja. Kuid iga kord oled sa mingi põhjuse tõttu asjad lahendanud. Sest Jumal on sinuga. Jumal oli ka Peetrusega. Kui too hüüdis: „Issand, päästa mind!“ Siis Jeesus sirutas oma käe, haaras temast kinni, kuid ta ütles talle: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?“ Tegelikult oli Peetrus ainus mees, kes käis usus. Kõik teised jüngrid istusid paadis ja vaatasid pealt. Keegi ei öelnud, Issand, mina tulen ka. Ma tahan ka usus käia. Ma tahan ka tulla sinu juurde. Ütle Issand, et ma võiksin tulla vee peale! Peetrus ei olnud nõdrausuline, vaid need, kes olid paadis, turvalises tsoonis. Neid ei ohustanud uppumine. Oli küll torm, aga mis siis. Jeesus oli ju seal. Ja peagi vaigistas ta ka tormi. Jumal, kes on loonud maailma, kontrollib loodusseadust.

Kui meie usk lööb kõikuma, siis Jumal on lähedal ja haarab meist kinni ja noomib meid: miks sa kartma lõid.

Jumal treenib meie usku, usus käimist. Üks on kindel, mida enam sa proovid, seda enam sul tuleb usus käimist ja usukogemust. Tuleb olla ettevaatlik, et mitte muutuda enesekindlaks, vaid muutuge jumalakindlaks.

Kuidas me saame muutuda jumalakindlaks kui me ei astu välja?

Kui me ei proovi. Kui me ei ürita usus käia iga päev. Kõige raskem on käia Jumalaga just iga päev. Päev päeva järel. Üks päev korraga.

Jumal testib meid. Kas me usaldame teda täna, homme, ülehomme, üle-ülehomme. Jumala tahe on, et me käiksime usus iga päev. Käimine on püsitegevus, kus omal kohal on Jumalaga koos veedetud aeg, tema Vaimu lähedus, hingamine, puhkamine ja jõuvarude täiendamine ja mõistlik õpetus.

Küll on lihtne uskuda, kui sul on kõik kombes, sul pole olmemuresid, sul on materjaalne heaolu. Siis on lihtne kiita Jumalat, aga kas käid usus?! Sest sa võid uskuda, et Jumal on hea, aga usus käimine on tegevus, teadmata, mis juhtub edasi, samas teades, et Jumal kannab hoolt kõige eest.

Kui sul kõik on olemas, siis sa võid mõtlema hakata: "Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!" Aga Jumal ütles talle: "Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?" Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas." (Lk 12:19-21).

Kui sa ei tea, kuidas homne päev läheb, mõtled sa hoopis teistmoodi. Kui sul pole vara, mille peale loota, siis sa otsid Jumalat iga päev. Sa saad panna lootuse üksnes Jumalale! Kas see on halb? Ei ole. Jumal tahab meiega olla iga päev. Ta igatseb meie lähedust. Ta igatseb meie palveid. Ta igatseb meie ülistust. Ta igatseb, et me teeksime seda, milleks me oleme kutsutud. Tema valis meid enne, kui me siia sündisime juba emaüsas, ta vaatas meie peale ja mõlgutas oma mõtteid. 

Jumal on ustav, ta ei vea sind alt mitte kunagi! Kuigi vahete vahel võib ta meid läbi kasta nagu Peetrust, nii et sa hakkad arvama, et sa oled kadunud mees, kuid pane tähele, just selles olukorras sa hüüad teda appi. Et sa ei mõtleks mina ise, ma olen kõva mees, ma saan kõigega hakkma, ma võin hingata ja pidutseda, sest mul on vara, mul on positsiooni, mul on sõpru, mul on õnne. Jeesus ütles selle kohta: oh sa meeletu!

Jumal laseb laineid üle käia, et me ei paneks lootust muule kui vaid Temale.

Kui sa sellise eksami sooritad, siis, see ei tähenda veel seda, et sa oled pärale jõudnud! Ole väga kindel. Sind ootab ees korduseksam, sama katse, mõne aja pärast. Sest sa pead käima usus. Kui sa muidugi usud Jumalat. Kuidas sa käitud siis, edaspidi, kas sa käid ikka usus, tahab Jumal teada.

Meil tuleb valmis olla paremateks ja raskemateks aegadeks, üks on aga kindel, Jumal on meiega kogu aeg. Uskumisest on vähe, vaja on käia koos Jumalaga.

Kaarnad tõid temale leiba ja liha

"Jõest saad sa juua, ja ma olen käskinud kaarnaid seal sind toita."

Võibolla mõned pole kuulnudki, ja peavad sellist lugu muinasjutuks. Kuid Jumal, kes on kõige looja, juhib seda ja kasutab kõiki võimalusi, pealtnäha naiivseid ja ebareaalseid, kuid selles väljendubki Jumala loomus, tema erinevus meist, looduist. Jumal kasutab vahel olukordasid, kui sa usud ja teed seda, mida Jumal sinu südamele paneb.

Sellest kirjkohast saab teada, et Eelia sai korrralduse kuulutada põuaaegadest ja otseloomulikult ei olnud see väga popullaarne sõnum, kuivõrd elanike ellujäämine sõltus ilmastukust, vihmast sõltus viljasaak. Mõni võiks öelda, et Jumala käest oleks saanud paluda vihma, kuna ta kontrollib kõike loodut, siis miski ei takistanud seda teha. Edasi lugedes saamegi teada, et see juhtus, Eelia palve peale tuli vihm. Kuid enne pidi tulema põud. Jumal siiski ei taha meid jätta teadmatusee ja hoiatab ette. Kuid kuskil ei ole kirjas, et kogu maailmas oli põud. Ega me täna ei saagi öelda, kui suure piirkonna põud kattis ja võime tinglikult öelda, et kogu maa, millest käib jutt, oli endine Palestiina ala. Piirkond kus elas Jumala valitud rahvas. See sõnum oli tema rahvale. Jumal ei öelnud Eeliale, et mine kuuluta kogu maailmale või nagu ta saatis Joona maailma, täpsemalt Niineveesse, et see kuulutaks sellele rahvale ja hoiataks neid, kui nad ei paranda meelt, siis... Jumal kasutab rahva korrale kutsumiseks loodust, näiteks tegi ta seda Egiptuse vaaraod trotsides, kuna aga vaarao oli tollal jumalikuse asemik Egiptuses, siis ei saanud ta jätta muljet, et on veel keegi kõrgem, kes teda käsib ja nii ta eiras kõike, kuni tulid üksteise järel nuhtlused, millest võite lugeda Moosese raamatust. Aga tagasi Eelia juurde.

Miks see kirjakoht on nii eriline ja kõnetab meid milles? Esiteks selles, et me mõistakisme ja näeksime Jumalat kõige andide taga, loodus on tema kätetöö. Kuid me saame näha veel seda, et kui Jumal annab käsu, siis jumalamees järgib seda. Täna me võime öelda ehk nii, et kui Püha Vaim meid juhib, siis kristlane saab järgida seda nõuannet. Eelia igatahes tegi täpselt seda, mida Jumal talle ütles. Niisiis. Jumal ütleb Eeliale, et juua saad sa jõest, aga toidu lasen ma kohale tuua. No milles küsimus. Üks asi veel, sa pead minema teise kohta, milleks seekord oli Kriti jõgi, mis paikneb ida pool Jordanit. Jordan on tuntud jõgi, kuid arvatakse, et Kriti (The Cherith. כרית) oli väike haru, tegelikult nire Al Pacha lähedal, kuid see võib olla ekslik. Kuna on selgelt öeldud, et see jõgi paiknes ida pool Jordanit. Seega mõned uurijad arvavad pigem seda, et see jõeke oli Eelia "oja" (Wady Alias). Lisaks loe siit: Palestiina ala jõed

"Ja hommikuti tõid kaarnad temale leiba ja liha, samuti õhtuti leiba ja liha, ja ta jõi jõest" kirjutab 1Kn 17:6.

Jumal toitis Eeliat kaks korda päevas. Menüü oli leib ja liha. Kaarnad tõid leiba ja liha.

Esiteks ei saanud see olla mingi juhuslik juustuviil noka vahel, mille kaval rebane välja meelitab, me kõik teame neid nalju. Kindlasti ei saanud see olla ka tükike leiba, millest hakkab vaid suu vett jooksma. Me võime lugeda, et kaarnad toitsid. See tähendab, et Eelia sai kõhu täis. Eelia teenistusse oli rakendatud linnuparv, vahest mitte koloonia, aga kindlasti ei olnud üks lind ja juhuslik leib. Jumal pani linnud tegama seda, mida me ei kujutaks kuidagi ette et linnud võiksid teha. Ime pole selles, et lind lendab leib noka vahel, vaid ime on selles, et linnud lendasid "käsu" peale ja ühte kohta ja tõid leiba ja liha. Huvitav oleks muidugi teada, kelle laualt nad selle leiva pihta panid, aga see selleks. Küll aga tegid linnud seda kaks korda päevas ja küllap pidi selleks puhuks olema mitu sihtmärki, kust leiba ja liha sisse vehkida. Aga võib-olla oli ka üks ladu, kuhu lindudel oli ligipääs. Kui me täna külastame ostukeskusi, siis lakke vaadetes võime näha seal varblasi lendamas, need lausa elavad supermarketites ja iga päev kantakse maha toiduaineid, mille pakendid on katki rebitud ja ained põrandal. Täna ehk võtaks Jumal varblased ja laseks mõnest Prismast tuua leiba ja kala. Küllap ehk midagi muudki. Just selleni tahtsingi jõuda.



Ime kinnitab ka see, et kaarnad tõid just leiba ja liha. Toit oli tellitud menüü nagu restoranis. Kas liha ja leib just restoranimenüüks saab nimetada, see on iseasi, võibolla siis oli see ühe külalistemaja tavaline toit, mida rännumeestele pakuti. Huvitav on just see, et see kestis üsna pikka aega, sest sündmust kirjeldades on räägitud, et mõne aja pärast jõed kuivasid, kuna vihma ei sadanud ja on selge, et jõed ei kuiva ühe päevaga. Kaarnad tõid toitu üsna pikka aega . Kui meil on täna menüü: leib ja liha, siis me tõenäoliselt hakkame nurisema juba teisel või mõni ehk kolmandal päeval. Küll aga oleme me nii harjunud, et me külastame supermarketeid just selletõttu, et seal on lai valik. Mida suurem valik, seda enam meile meeldib seal käia ostmas. Selles ei ole midagi halba, ja inimene vajab mitmekesist toitu. Kui nüüd aga vaadata Eelia lugu, siis Eelia toitus sel korral väga üheülbalise menüü alusel. Moosese raamatust saame veel lugeda, et rahvas hakkas kõrbes üsna ruttu nurisema, kui iga päev olid vutid ja manna. Jälle vutid ja manna! Aga Jumal toitis. Kuid Eelia ei nurisenud. Küll aga avaldas ta meelt teistes küsimustes. Eelia oli jumalamees. Meie oleme jumala lapsed. Eelia ei nurisenud menüü üle. Eelia oleks võinud "tellida" õhtuks leiba ja kala või juustu ja puuvilju. Ta oleks võinud öelda ka, et vabandage väga, aga toitu on juba pruugitud. Liha ei ole kuum. Ketšupit ei ole... jne-jne.

Kui selle üle mõelda, siis nii mõnigi kord peame endale rusikaga rinnale tagumise asemel tuhka pähe raputama. Jumal ei too meile toitu varblaste abil, aga ta on lubanud meie eest hoolitseda. Ometi ta ei ütle meile milline võiks olla meie menüü hommikul ja õhtul, aga ta annab meile valikuvõimaluse ja me võime selle eest ja hoole eest olla väga tänulikud. Võibolla sa mõtled, mis Jumal siia puutub? Ma käin tööl ja teenin endale ise raha ja ostan mida tahan! Jah, nii see on. Kuid Jumal on see, kes lubab sellel sündida ja õnnistab meid selleks. Jumal hoolib meist, varustab meid ja kaitseb meid. Ja Jumal käseb meid toita omal moel.

Imeline teadus

Imede uurimine on üks inimese esimesi vajadusi, kus inimene püüab Jumala ime tõendada idee abil, kuid inimene jääb inimeseks ja ime saladus jääb alati teatud piirides Jumala valdusesse. Imedest rääkides me võime mõelda, et tema kirgastatud ihu ühtäkki ilmus jüngritele ehk materialiseerus ülemises toas, kuid seejuures me võime uurida ka teisi võimalusi. Äkki ta ei tekkinud kohapeal, vaid tuli läbi seina? Uksed olid suletud ja ühtäkki nägid kõik toasolijad Kristuse kirgastatud ihu.

Jüri Raudsepp kasutab selle juures terminit klorofitseerunud ihu, Jumala kirgastatud ihu. Kristuse ihu pärast ülestõusmist, mida naised ei tohtinud puudutada Kristuse ilmumisel. Emmause teel näitas ta end taas jüngritele ja hiljem, ülemise toa sündmus, lõpuks ilmus ta enam kui 500 inimesele, kes kõik pidid tunnistama. Inimesed ei saa samal ajal näha hallutsinatsioone, seega oli tegu reaalse ihuga, nimetame seda kuidas tahes. Seda ihu me tegelikult uurida ei saa, me oleme inimesed. Küll aga saame uurida, kas Kristus ilmus ühtäkki, või ta tuli läbi seina. Mida enam inimene areneb, seda kaugemale ta läheb põhjuste omistamises ja lõpuks kui sageli peab ime juhtuma, et see poleks enam ime; mille suhtes arvab Raudsepp, et ime saab olla vaid ainukordne. Igal nähtel on oma põhjus, ja võimalik, et meie füüsilised omadused ei võimalda seda näha, kuid reaalselt on Jeesus kogu aeg meie keskel, nii nagu piibel kirjutab ja oli ka ülemises toas, oli ka Emmause teel, oli seda pärast surnust ülestõusmist ja on justkui ingel, kuid meie teadupärast ei ole võimelised ingleid nägema, kui nad just ei „ava“ inimese silmi ehk sellel hetkel peab muutuma midagi kas meie silmas või peab ingel muutuma nii, et me võiksime teda tajuda. Selliste asjaolude uurimisel põhinebki teadus. „Teadus uurib ime,“ rääkis Jüri Raudsepp eile Enodo klubi koosviibimisel. Peab nõustuma, sest imesid jääb iga päev aina vähemaks, vanasti arvati, et maailm on tasane pind ja oh imet, kui siis teadlased kummutasid selle seisukoha, mis inimestelt taas ühe ime ära võttis. „Ta pöörleb siiski!“

Nõnda tegeleb seadus imede uurimisega, sest algupoolest on olnud ju kogu loodu üks suur ime ja me oleme tehnoloogia arenemise tõttu lihtsalt saanud asjadest paremini aru. Jumala jaoks ei ole ime. Tema jaoks on kõik loomulik. Kuid inimese jaoks on ime see, mis erineb loodusseaduse või harjumuspärasest olukorrast. Nõnda muutis teaduslik uurimine nii paljud nähtused, mida inimene pidas imeks, on nüüd lihtsalt loodusseadused, ometi ei tee see olematuks Jumalat ja tema loomingut ja inimesena meil puudub võime uurida Jumala väge, kuid saame uurida sündmusi.

Esimene asi mida inimesed peavad tavaliseks, on inimene ise. Inimese olemasolu on inimesele loomulik, kuna ta sünnib naisest; kuid teadupoolest alguses Jumal lõi inimese ja pani sinna oma jumaliku molekuli, rääkis Jüri Raudsepp eile. Ta rõhutas, et üks väike molekul on kogu inimese tarkuse rakuke. Väike osa kujundab meis võimed, inimene ei ole üksnes keemiline kogum, vaid inimeses on muuhulgas ka Jumalik kood, rõhutas Raudsepp. Inimesel pole mitte mingit alust uskuda, et ta ise on põhjustanud oma eksisteerimise.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla arst Jüri Raudsepp, rääkis ka Torina surilina uuringutest, ja ega siin midagi uut ei olegi, kõik see materjal on juba üsna läbi uuritud ja selge, et sellel hetkel, kui Jumal äratas Jeesuse üles, toimus nn „tuumaplahvatus“, minimaalsetes mõõtmetes, mis jätsid Torino linale negatiivi asemel positiivi, loomulikul teel oleks pidanud olema negatiiv. Kes tahab seda lugeda, siis mitmed imed on väga hästi lahti selgitatud raamatus „Jeesuse jälgedel“, mille autor on G. Kroll. Soovitan kõigil tõsiselt lugeda! Seal kirjeldatakse ka Torino lina uurimise tulemusi ja palju teisi meile seletamatuid piibli sündmusi. Raudsepp tugines oma loengu ajal samadel faktidel, kuid need pärinesid teistest allikatest.

Teine pool eile toodud imesid, puudutasid tervenemisi ja hr. Raudsepp oli välja valinud mitmeid põnevaid näiteid, mida siinkohal ümber jutustada ei jõua. Peab ütlema, et õhtu oli väga huvitav ja hr Raudsepp omab (minu arvates) õpetamise erilist annet, sest toodud loeng köitis vaatajaid esimestest minutitest kuni lõpuminutiteni. Siiski jäid mõned küsimused ka vastuseta.

Jüri Raudsepp käsitles ime, kuid "Kuidas defineerida ime, mis see ime on?" küsija vastust siiski ei saanud. Ka oli Raudsepp üsna skeptiline tänapäeva tervenemiste suhtes, ta mainis, et ta isiklikult ei usu imedesse, mis juhtusid Oleviste kirikus, vaatamata sellele, et maha jäi suur hulk ratastoole ja karke, märkis ta.

Ikka seesama uuriva inimese dilemma, imesid tuleb ära põhjendada, aga kas ikka tuleb? Mis tegelikult on lihtsalt imed. Raudsepp korduvalt rõhutas, et tema jaoks on ime sündmus, kui on täidetud kolm eeldust. Esiteks, kliiniliselt on tõendatud haigus. Seejärel kliiniliselt on tõendatud, et haigus kadus organismist. Kolmandaks. Ime on ime vaid juhul, kui see ei ole taasesitatav, millega siiski nõustuda ei saa, kuna me teame, et väga paljud imed kordusid päevast päeva. Evangeeliumid kirjeldavad neid ja enamus neid on juhtunud ka täna. Selles mõttes tuleb imeks pidada ka sündmust - Jumala tegu, mis ei juhtu küll iga kord, kuid on piisavalt haruldane.

Raudsepp tõi ekstreemse näite, kus inimene kohtus metsas karuga, kuid vastupidiselt sellele, mis juhtub tavaliselt, karu päästis inimese. Karu viskas end küljeli ja soojendas inimest. Piibel kirjutab, et Taaniel visati lõvi koopasse. Lõvid ei kiskunud teda lõhki. Veel erakordsem ime juhtus siis, kui eesel rääkis prohvetiga, kuna see kohtles eeslit ebaväärikalt. Võib öelda, et sellisel "karu" viisil juhatas Jumal Noa laevani kõik loomad, kelle jaoks Noa valmistas koha laevas. Noa tegeles laeva ehitamisega, aga Jumal ajas kokku loomad, samal viisil nagu ta juhatas karu inimese juurde, et seda säästa ja päästa.

Mis siis ikkagi on ime?

Loomulikult on inimene Jumala ime ja tõepoolest üks jumalik rakuke mõjutab kogu inimkonda. Kuid inimese jaoks on see loodusseadus, see on loomulik. Kipume unustama, et loodusseadused kehtestas Jumal, ka need olid Jumala teod. Jumal mõtles välja milline on vesi, milline on maa, milline on inimene ja kuidas loodusseadus mõjub. Kuid täna me peame imeks seda, kui Jumal ületab loodusseadust.

Inimesel oli vähk, korraga seda enam ei ole. See on kliiniliselt tõestatud. Kui see juhtuks väga sageli, kas see ei oleks enam ime? Kindlasti on, seni, kuni pole välja uuritud seadus, mis seda põhjustab. Selleks tuleb saada jälile Jumala väe seadusele, mis on lootusetu ettevõtmine. Ime jääb imeks.

Jeesus kordas kõiki oma imesid, äratas korduvalt surnud üles, kõigepealt ühe lese poja, siis Jairuse tütre, siis Laatsaruse, kas siis võiks öelda et need ei olegi enam imed? Ka jüngrid kordasid kõiki imesid, ka need seadused jäid tundmatuks. Bonke teenistusel 2001. a. surnuist üles ärganud Nigeeria pastor Daniel Ekechukwu on käinud Eestis ja jutlustas Oleviste kirikus mõned aastad tagasi. Surnud ärkavad üles ka täna.

Mis on ime?

Kuid imed peavad juhtuma siiski piisavalt harva, sest muidu inimesed ei teaks enam, mis on loomulik ja mis ei ole, mis on ime ehk üleloomulik. "Ime" ei eelda, et see oleks ainukordne. Piibel kirjutab lõpuaegadest, et viimseil päevil juhtub palju imesid, need muutuvad igapäevaseks. Kuid piibel ei ütle, et pidage seda loomulikuks. Ime on Jumala tegu.

Kui inimene suudab näha ime läbi Jumala silmade, siis oleks ime inimese jaoks loomulik. Jumala jaoks ei ole mitte miski ime, tema jaoks on kõik loomulik.

Inimese jaoks esineb kolm mõõdet, esiteks ime, siis sündmus mis oli osalt loomulik ja osalt ime, vahel võib ka loomulik olla ime, kui me sellega ära harjume. Näiteks saame palve tulemusel terveks. Kui see juhtub väga sageli, siis me peame seda loomulikuks palve vastuseks.

Ei saa nõustuda ka Jüri Raudsepa poolt toodud seisukohaga, et inimese vanus on 2 miljonit aastat ja koera vanus on 40 miljonit, inimesest kümneid kordi vanem. Miks? See pole loogiline.

Jumal on kõikvõimas.

Jumala võimsusest rääkides me saame mõelda ta piiramatust võimest teha kõike, mis on kooskõlas tema iseloomu ja eesmärkidega. Ja iga loodust uuriva teadlase südames kerkib tahes või tahtmata esile aimus Jumala kui Looja võimsusest, isegi see, kes uurib Jumala loomingut ehk imesid ja vaatleb loodust teadlasena, mida teadlane ju teeb (ta nimetab seda teaduseks), räägib vähemalt piiramatust energia võimsusest.

Raudsepp tõi näite, et Jeesuse kirgastamisel nägid jüngrid Jeesuse ihu, mis pidi Raudsepa väitel olema klorofitseerunud (sel hetkel, kui Mooses ja Eelia temaga rääkisid läbi pilve). Jeesus kirgastati. Kindel. Kuid kas ta ihu muutus selliseks, mis oli tal pärast surnuist ülestõusmist, see ongi teaduse objekt. Mida saab uurida Jumala olemasolu tõenduse ja põhjuse idee kaudu. Kuid Jumal suudab looduses kõike, sest „alguses lõi Jumal taeva ja maa“ (1Ms 1:1; Ps 33:9; Ps 107:25-27) ja me teame, et Jeesus vaigistas tormi ehk käsutas loodusseadust. See on ime. Peetrus kõndis vee peal usu tõttu.

Kui Aadam loodi 2 miljonit aastat tagasi, siis miks ei võinud koera luua 2 miljonit aastat tagasi, et teda pidi looma 40 miljonit aastat enne inimest? Jumalal ei olnud mingit vajadust oodata või õppida enne, kui luua inimene. Loomislugu on mitmeti püütud tõlgendada, kuid loomisloo printsiip on selgelt kirjas, loomad ja inimene loodi samal ajal ja Aadam pani neile nimed.

Raudsepp arvas, et tervenemine on sel juhul ime, kui see toimub korraga ja tema ei pea imeks, kui tervenemine on protsess – näiteks nädala jooksul, või kuu pärast, millega kahjuks nõustuda ei saa, sest piibel kirjeldab näiteid, kus inimesed said terveks kojuteel või pikema aja jooksul.

Näiteks on teada, et pidalitõbised ei saanud kohe terveks, vaid kohale minnes. Või pime ei saanud kohe nägijaks, vaid Jeesus tegeles sellega pikalt, enne kui kogu nägemine taastus.

Daniel, Nigeeria pastor, kes surnuist üles ärkas, ta tervenes mitme päeva jooksul. Kui tervenemine on protsess, siis on see samavõrd ime, kuid selle protsessi ajal toimuvad muudatused, mis on vaja taastumiseks.

Kõigis kristlastes on osake Jumala väge Püha Vaimu näol olemas, kuid kontsentreeritud vägi, võimsus erineb palju. Seetõttu kui Jeesus äratati üles, siis oli Jumala väge maksimaalselt, toimus otsekui tuumaplahvatus.

Ime on loomuliku seaduse ületamine ja kas see toimub täisvõimsusel või minimaalse pingega, see ei oma tähtsust, ime jääb imeks. See ime mis arvestab ajafaktorit ei ole vähem ime, kui ime kus inimene hoobist terveks saab. Piiblis kutsus Jumal Moosest (2Ms 4:6), kus Mooses pistis käe põue ja pärast käe välja tõmbamist oli see pidalitõves ja kui ta käe põue tagasi pani, siis see haigus kadus. See toimus hetkega.

Inimese jaoks on aeg faktor, kuid Jumal saab ajas minna tagasi või edasi; meil on minevik, kuid temal on kogu aeg olevik. Aeg ei määra, kas tegu on imega või mitte. Samas ime võib olla ka osaliselt loodusseaduse ületamine ja osa tervenemisest - "loomulik" protsess.

Aadama ja Eeva loomine

Kui Aadam loodi 2 miljonit aastat tagasi, siis miks ei saanud Aadamat luua nagu Jeesust, kes äratati surnuist üles ühe hetkega või nagu Eeva, kes loodi sel ajal, kui Aadam magas? Mis põhjusel pidi Aadamat loodama miljonite aastate eest? Eeva sai tehtud hetkega! Ei ole mitte mingit alust arvata, et juutide kalender ei ole reaalne. Inimese loomiseks ei lähe vaja rohkem aega, kui Aadama lõunauinakut, - kui me räägime muidugi ajast :) Kuid nagu öeldud oli, aeg ei määra, kas tegu on imega või pole.

Tuleb rõhutada, et Aadam oli kohe valmis, suhtles, oli intelligentne ja seda oli ka Eeva, kes oli kohe valmis lapsi saama ehk seksuaalseks vahekorraks, nad ei vajanud aega. Mõlemad olid perfektsed inimesed, Jumala täiuslik teos! Jumala looming. Seetõttu ei olnud Jumalal mingit vajadust või põhjust, miks pidi maailm olema miljardeid aastaid enne, kui loodi inimene. Jumal on ka täna jäsemed tervendanud (kasvatanud) silmnähtavalt, miks ta pidi inimese looma 2 miljonit aastat tagasi või koerad 10 korda varem?

Inimene ja intelligentsus

Arvatakse, et inimene läheb üha targemaks, eriti infoajastul rõhutatakse seda, et kõik eelmised põlvkonnad olid rumalamad. Kuid see ei vasta tõele.

Inimene loodi ja oli valmis kohe, täiuslik, perfektne, et ta võis abielluda omavahel, kartmata geneetilisi probleeme.

Kust Kain sai naise? Kain sai ühte oma naisega.

Sageli küsitud küsimus, kust Aadama poeg Kain sai naise on lihtsalt naeruväärne.

Piltlikult me võtame tänase kultuuri ja tõstatame küsimuse, kust Kain sai naise? Kuna arvame, et Kain võttis naise 18. aastaselt. Kust Kain sai naise?

Kuid tegelikult sündis Aadamal ja Eeval palju lapsi pärast piiblis mainitud kahte poeglast. Kain võttis naise oma õdede hulgast. N-ö abiellus oma õega. Kuna vere küsimus veel ei olnud aktuaalne ja geneetiliselt probleeme ei olnud, nad olid täiuslikud ja pididki paljunema nii, nagu Jumal korralduse andis.

Inimese eluiga oli samuti sadu aastaid, nagu piibel kirjutab, elasid nad meist 10 korda kauem. Kain sai ühte naisega (1Ms 4:17) ja siin ei räägita, kui vana ta oli või kui vana oli ta naine, kes oli tegelikult Kaini õde, kellega ta ühte sai. Me inimlikult mõtleme asju kontekstis, millega oleme harjunud tänapäeva kultuuris. Kuid unustame, et aja jooksul kultuur muutub. Sama kehtib ka süsinikuuringute suhtes, mille abil saab uurida täpsusega kuni 12 000 aastat, edasi on see vaid oletused.

Aadam oli geenius

Pole mingit alust arvata, et Aadam ja Eeva olid meist rumalamad või inimesed on kogu aeg arenenud tarkuse suunas.

Ütleks nii, et lausa vastupidi. Aadam oli intelligentne ja suhtles otsekohe Jumalaga, sama moodi ka Eeva. Aadam nimetas kõigi loomade nimed, keda Jumal ta ette tõi. Näidake inimest, kes suudaks nimed panna kõigile loomadele, lindudele ja kaladele?! Isegi superarvuti jääb sellega hätta. Selleks läheb vaja loovust, mis on jumalik element, mitte mingi abstraktne arvuti, kes genereerib koode.

Suurim loogikaviga tehakse siis, kui arvatakse, et inimene on ahvist arenenud. Näidake neid ahve, kes õpiksid kasvõi 20 aasta jooksul juurde sellise hulga teadmisi ja suudaksid need ka edasi anda oma n-ö lastele, et selle tulemusel jõuaks ahv areneda inimeseks. Kardan, et isegi miljard aastat jääb väheseks. Inimene on taandarenenud ja areng, mida me oma arvates näeme, on lihtsalt tänu sellele, et inimene on mugav ja tehnoloogia töötab tema heaks, võimaldab saavutada kiired arvutused. Aeg on faktor. Mida enam inimene loodab tehnoloogia peale, seda rumalamaks ta jääb. Vaadake kui palju oli antiikajal filosoofe ja tarku, kust nad said oma võime? Miks neid täna nii vähe on? Sest inimene on loomuse poolest laisk ja juba koolis loodab spikerdamise peale, tööl google peale jne. Inimene püüab kompenseerida mugavust ja rumalust tehnoloogia abil, kalku lööb numbrid kokku, sisesta vaid palju vaja on.

Aadam ja Eeva olid perfektsed ja intelligentsed, täisulikud inimesed. Ükski arvuti ei suudaks konkureerida Aadama võimekusega, sest Aadam loodi Jumala näo järgi.

Vaadake Noa! Milline võimekus, ehitada laev, selline laev suudeti valmis teha alles 19. sajandil. Kas Noa oli rumal?! Kui Jumal lõi inimese, siis ta lõi inimese nö ühe hetkega, see inimene omas kohe kogu oskusteavet mida ta vajas, sh kõne, teadmised, emotsioonid, vaimsus. Aadam suhtles Jumalaga. Jumal lõi ta pisut alamaks inglitest, kuid ta Aadam oli supermees. On ekslik arvata, et me oleme targemad kui meie esiisad või inimene oli mollusk, mis iseenesest kuidagi arenes ja muutus paremaks. Inimene on Jumala ime, kuigi me peame seda loomulikuks. Jeesus oli ime, kuna ta sündis neitsist.

Ime on Jumala tegu, mis ületab loomuliku korra ja seda peab juhtuma harva, kuid ime ei pea olema ainukordne.

Imed ei ole üksnes pühakute pärusmaa, vaid me teame et jüngrid tegid imesid iga päev, ja ka täna juhtub imesid iga päev läbi kristlaste. Imede juhtumiseks on vaja Jumala väge, kas rohkem või vähem.

Kui kõik imed kokku loendada, saame näha kui võimsasti Jumala riik tegelikult maapeal mõju avaladab. Jumala jaoks pole ime. Ka mõne inimese jaoks pole imesid olemas, aga mis siis sellest! See ei tee ime vähem imeliseks.

Piiblist imed on mitmesuguse loomuga, loodusseaduste ületamine, ilmutused, vaimsed nähtused, kolmas valdkond tervenemised jpt. Meil ei ole mitte mingit alust arvata, et vaimne ilmutus on vähem ime kui looduseaduse ületamine. Inglite nägemine on ju tegelikult meile võimekuse andmine, näha oma füüsiliste silmadega seda, mida me näha ei saaks, kui me räägime silma füüsilisest ehitusest.

Kuivõrd kristlaste igapäevane abimees on Püha Vaim, siis on loomulik et Jumala vaimu kontsentratsioon mõjutab meie elu suuremal või vähemal määral iga päev ja sõltub paljuski sellest, kui palju seda mõjujõudu parasjagu kristlases on ja kui pikalt see mõjuv toime avaldab ümbritseva suhtes. Me ei saa öelda, et Püha Vaimu töö on loomulik. Kindlasti on see üleloomulik, osake Jumala vaimust kristlases. See oli ka Aadama loomulik olukord, kui Jumal lõi inimese oma näo järgi.

Loodusseadused ja imed

Vahel täiskasvanud mõtlevad asjad keerulisemaks kui need on, kuna nad püüavad asju loomulikul viisil ära põhjendada, mis tegelikult on lihtsalt imed.

Ime on Jumala harilikust teost erinev tegu, mis ei juhtu iga kord. See on haruldane, seetõttu nimetataksegi seda Jumala tegu imeks. See on seletamatu tegu, mida inimesed ei tunne.

Kui Daaniel visati lõvide koopasse, siis Jumal tegi ime. Ta võttis lõvidelt tahtmise kurja teha ja selle ime tõttu Daaniel pääses eluga.

Jumala jaoks on ka ime loomulik tegu. Jumal ei rikkunud loodusseadust kui ta sulges lõvide suud, vaid Jumal ületas seda.

Inimese jaoks on loodusseadus loomulik. Kuid ka looduseadus on Jumala tegu, sest ta mõtles välja milline on loodus ja kuidas loodusseadus mõjub. Jumal tegi loodusseadused, aga vahel ületab neid ja teeb imesid.

Imed peavad juhtuma piisavalt harva, sest muidu inimesed ei teaks enam mis on loomulik kord ja mis on ime. Kui me suudaksime imesid näha Jumala silmadega, siis oleks ka ime meie jaoks loomulik.

Nälgimise ime II osa

Jumal juhtis Iisraeli rahvast algul Suuri kõrbesse kolmeks päevaks ja hiljem läbi Siini kõrbe, mis on Eelimi ja Siini vahel, kolmandal kuul pärast lahkumist Egiptusemaalt tulid nad Siina kõrbesse, mis pöördus 40-aastaseks kõrberännakuks, kuni nad jõudsid Kaananimaa piirile. Rännaku ajal rahvast toidetakse lindude ja mannaga.

Kust nad said vitamiinid?

Pole vähimatki kahtlust, et nad said toidu otse Jumala käest, see tundmatu soomuse taoline, peenike nagu härmatis maas, mis kattis kogu maa valgeks, meenutas koriandri seemneid (2Ms 16 ptk), kuid maitse poolest nagu mesikook. Ja kui rahvas seda nägi, siis nad küsisid üksteiselt: mis see on? - heebrea keeles "man hu". Nimetus manna tuleb küsimusest, mis see on (2Ms 16:31), mida nad tunda ei saanudki (s 15). Aga Mooses vastas neile, see on leib mida Issand annab teile süüa. Mis aineid "see leib" sisaldas? Seda koguti kuuel hommikul seitsmest, aga kui päike läks palavaks, siis see sulas? Kas see oli kogu menüü, millest nad kõrbes toitusid 40-aasta jooksul? Ei olnud. Sest me võime lugeda, et nad peatusid vee ääres, kus olid palmipuud. Või võime lugeda, et kogudusetelk pandi püsti, selles algas ohvriteenistus. Kui toimus Aaroni poegade preestriteks pühitsemine kirjutab pühakiri: "võta üks noor härjavars ja kaks veatud jäära, hapnemata leiba, õliga segatud hapnemata kooke; tee need peenest nisujahust!" Mõni ütleks: see on ju jahu?! Tegelikult oli neil kõik olemas. Vahel nappis vett.

Kas nad olid vangistatud?

Teatud määral olid ja ei olnud ka. Neil oli "seatud" piirid, aga nad käisid ka "hüppes". Kõrbes liikudes puutusid nad kokku mürkmadude ja skorpionidega, aga ka "õnnistati" nendega, kui nad nurisesid, et "hing tülgastab seda viletsat toitu". Mooses tegi vaskmao ja kui madu oli salvanud kedagi, aga too vaatas vaskmadu, siis ta jäi elama. Silmaga nähtavas kauguses jäi inimene elama. Kui see madu oli ridva otsas, siis võis olla nähtav umbes 5 km raadiuses. See oli nende turvatsoon, mis piiras teatud mõttes liikumisvabadust, kuid ei välistanud seda. Põhjamaa inimesel on kõrbest ettekujutus, kui suurest liivakastist, kuid "kõrb" on lai mõiste ja kõrberännak ja kõrb ei ole sünonüümid. Nii võime ekslikult ette kujutada, et Jumal isoleeris neid ühiskonnast, kuid see polnud nii. Nad liikusid edasi siis, kui tuli selleks käsk (2Ms 33:1). Kuid Jumal ei vangistanud oma rahvast liivamerre, nii ka menüü ei olnud üksnes linnud ja manna.

Kas Jumal näljutas nad surnuks?

Kindlasti oli 40-aasta jooksul paremaid ja halvemaid perioode, paljud surid rännaku ajal, kuid enamus surnuist siiski surid loomulikku surma. Jumal ei näljutanud neid surnuks. Lihalaual ei olnud üksnes vutid, vaid olid ka lambad ja veised. Manna ei olnud ainus leib, vaid neil oli ka tavapärane leib ja nisu ning teised tavapärasemad toitained. Kuid selles menüüs võis olla nisul eriline tähendus. Nisu aitab lahti seletada seda, kust nad said elutähtsad vitamiinid kõrberännaku ajal.

Kui neil oli nisu, siis neil oli võimalus panna seda idanema. Mitte külvata liiva, vaid panna idanema ja toidulauda rikastada vitamiinirikka nisuiduga. Selleks oli vaja vaid nisu ja vett. Igatahes nisuidud võisid olla üheks lisatoiduks. Pigem neil puudus puit tule tegemiseks, kui nisu leiva küpsetamiseks. Vee ja soojuse koosmõjul saab 24 h jooksul valmistada üsna maitsva, kuid äärmiselt rikka vitamiinipommi. Inimesed pidid tundma ka nisu teisi omadusi, kui vaid seda, et sellest saab jahu leivaks.

Kui ei sure, siis see jääb üksi?

See on mõistatus, mille ütleb välja Jeesus "Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi" (Jh 12:24).

Minu köögikapis on klaaspurk, kus ma hoian nisu ja kasutan seda vahete-vahel. Suretan neid välja! Idanenud nisu rikastab meid vitamiinidega. Idanemise juures on üks aga, seemne iga vähendab normaalse idanemise tõenäosust. Avastasin hiljuti, et nisu on kaotanud vähemalt poole oma idanemise elujõust. Nagu Jeesus ütleb, kui nisu ei kasuta külvamiseks, siis jääb see üksi. Ta jääb seemneks, millest saab teha jahu, kuid ta pole enam seeme, mis on "suremiseks" kõlbulik. Elu andmiseks peab seeme surema. Mida surm tähendab ühe seemne jaoks?

Idanemiseks see kastetakse vette ja pannakse sooja kohta. Mõne aja möödudes, hakkab seeme paisuma ja otsast tungib välja idu valge pea. Inimese usuga on sama lugu. Kui keegi ütleb inimesele: sa pead surema. Siis see hirmutab inimest. Kui aga öelda inimesele, et surm pole eemaletõukav, vaid on loomulik kristlik protseduur, kus kristlane visatakse vette tundmatus kohas, immutatakse läbi Jumala vaimuga, ning ta hakkab Jumala sõna jõu mõju tõttu vilja kandma. Piltlikult ajab otsast välja valge pea. Tärkab uus elu. Siis see inimene mõtleb: oo-jaa, ma tahan ka seda! Kuidas saab surra? Palun mulle üks surm.

Selline hoolas - seemnega ümber käimine, või niiske ellu äratamine on iseenesest pärsis meeldiv, eriti kui inimese vaim on elutu nagu kõrb. Kuid selles pesitsevad omamoodi mürgised elukad, kes teevad kahju inimese hingele. Aga koos Jumalaga on ka kõrbes elu võimalik. Kui keegi on kõrbes, siis kes ei tahaks juua?

Nisu seemnele antakse vett. See on just see, mida ta saab surmaks - oma enese mina suretamiseks. Kui põllumees toimetab seemnega, siis Jumal toimetab inimesega. Samal viisil. Kõik on harjunud mõttega, et nisu külvatakse mulda, visatakse kuhugi maapinna sügavusse. Kui me aga mõtleme, et mullas liiguvad ringi vihmaussid ja muud putukad, siis see tekitab meie hinges vastumeelsust. Ka Jumalale suremisest mõtleb inimene kui millestki vastumeelsest. Millestki, mis võib olla ebameeldiv. Kristusele suremine võib tunduda mudamülkas või konnatiigis suplemisena. Kuidas tegelikult on?

Kristlik seeme sureb oma elu kvaliteedi tõttu. Jumalal on kahtlemata väga hea meel, kuid surema peab ikkagi Kristlane. Jumal näitas ette, kuidas seda teha tuleb. Vastupidiselt Jumalale, inimene ei pea enam kannatama, sest Jumal juba kannatas. Kristlane ei kaota mitte midagi kui ta ego sureb Kristusele. Kristlik surm, on surm eluks. Püha Vaim teenindab ja kasvatab vägagi meeldival viisil. Ka ei tule üksi olemist, nagu Jeesus tundis ristil rippudes. "Mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?" (Mt 27:46). Selles surmas kristlane pole üksi. Kui nisu iva sureb, siis mis temast saab?

Seemne otsast tärkab kaunis idu, alguses tungib välja vaevumärgatav valge pea, mis sirgub kiiresti ja muutub roheliseks ja elujõuliseks. See pakatab elust, kuigi oli väeti. Aja jooksul saab sellest tugev "oks" mis kannab viljapead. Just selline saatus ootab kõiki neid, kes otsustavad risti maha panna ja jätta seljataha - selle hüljata. Need kes lähevad surmast läbi, ainult neile juhtuvad ilmumised, kes usus edasi liiguvad, vaid neid järgivad tunnustähed. Uskujad tõstavad paljaste kätega üles mürkmadusid ja see ei kahjusta neid (Mk 16:17).

Inimene võib ka mitte surra, ta võib sedavõrd imetleda oma ihu, mis lõpuks kaotab elujõu. Aeg töötab tema kahjuks. On vaid aja küsimus, millal lõppeb elujõud ja kaob idanemise võime. Keegi võib olla kadunud poeg, keegi võib olla kadunud lammas, mõni võib olla kadunud aare, pärl, kuid on väga kahju, kui temast saab kadunud nisuiva. Nisu, mis kaotas mitte üksnes oma elu, aga temast ei saanud kunagi viljapead, kuna ta kartis surra iseenesele.

Aga kuidas jääb nälgimise imega?

Me teen vahet kahel meetodil. Kui inimene vabaneb sõltuvusest nälgimise teel, siis selle ärrituse suhtes reageerib ihu. Kui keegi vabaneb sõltuvusest vaimsel meetodil, mis on üleloomulik, siis tema ihu ei taju midagi. Sõltuvus kaob. Kaob ka tahe uuesti proovida.

Ma olen vabanenud vaimsel meetodil, üleloomulikult. Lihtsalt ühel hetkel Jumal võttis ära sõltuvuse ja hiljem ei tekkinud ka mitte mingeid ihuga tuntavaid ärritusi. Kuigi oleks pidanud tekkima. Teatud sõltuvustega kaasnevad järelmõjud. Näiteks organism on harjunud saama ainet ja nõuab seda. See on kliiniliselt tõestatud. Kuid üleloomulikult vabanenud inimese ihu on puhas. See on Jumala ime. Inimene ei saa ise selleks midagi teha. Arstid saaksid anda sõltuvuste korral leevendavaid aineid, kuid inimene ei vajagi neid enam.

Kui keegi ütleb mulle, et sõltuvustest vabanemine on võimatu, siis ma ütlen: aga palun, ma räägin endast... soovite? Jumala jaoks ei ole olemas mitte ühtegi sõltuvust ega ka ainet, mille mõjust ta ei saaks inimest vabastada. See kehtib ka vaimsete haiguste kohta. Kui Jumal tervendab vaimuhaige, siis ta mõistus on kohe tagasi. Piiblis on sellised tervenemise näited. Need on üleloomulikud, kus Jumala vaim tuleb oma väega ja tervendab. Üleloomulik meetod "töötab" minu peal oluliselt paremini kui alljärgnev.

Aga ka nälgimise ime aitab vabaneda sõltuvusest, kuid vabanemine toimub loomulikul meetodil. Piltlikult inimese ihu "viskab" enda seest välja selle, mis ei kuulu organismi juurde. Kui üleloomulikul viisil võtab Jumala vaim ära tarbetu osa, siis loomulikul viisil teeb seda ihu. Nälgimise ime on oma olemuselt loomulik tervenemise protsess, organismis toimub puhastus ja mida suurem see on, seda enam kahjulikke aineid viiakse ihust välja ning nende uuesti manustamine tekitab vastumeelsust, kuid tahe ei kao. Jääb alati tõenäosus, et inimene ei suuda kiusatusele järgi anda ja proovib taas mõnuaineid või teeb midagi sellist, mis tekitab sõltuvust. "Kelle" tahtejõud tugevam on, see jääb peale. Nõrga tahte korral inimene satub uuesti sõltuvusse. Sellepärast on üleloomulik vabanemine suurem kui nälgimise ime. Kuid ma olen proovinud nälgimise ime abil vabaneda, siis - ka see töötab.

Kõik on võimalik sellele kes usub, ütles Jeesus, küsimus on meetodites, mida inimene proovib ja enam usaldab.

Nälgimise ime

Mul oli südames kirjutada üles oma lugu nälgimisest, - ime, mis mind teismelise eas oluliselt mõjutas. See on lugu ekstreemsest toitumise kogemusest ja minu esimesest kohtumisest Jeesusega. Aga miks ma sellest kirjutada tahan? Ma usun seda, et Mooses koos Iisraeli rahvaga koges kõrberännaku ajal sama ime - nälgimise ime.

Põllumees teab mida nisu ivaga peale hakata, et see kannaks vilja.

Umbes 24 aastat tagasi Jumal kutsust mind esimest korda. Ta viis mind kokku inimestega, kes andsid mulle lugeda raamatud usu teemal. Siis oli veel nõuka aeg. Selline kirjandus oli keelatud. Need raamatud olid aga erilised. Kuna need olid trükitud tavalisel kirjutusmasinal, kuskil kodus ja seejärel köidetud. Kõigil raamatutel olid kõvad kaaned. Tehtud olid need asjatundlikult ja väga korralikult! Kuid mitte ainult usu raamatud.

Üks nendest raamatutest oli "Nälgimise ime". Raamatu pealkiri jäi meelde, aga ma kahjuks enam ei mäleta, kes selle raamatu autor oli. Selle raamatu tõi mulle Leili, kes käis tollal mitmes koguduses, üheks selleks oli Tartus Riia mnt ja Võru tänava nurgal paiknev kogudus. Ma ei tea täpselt, mis kogudus seal oli ja kes seal käisid, aga praegu arvan, et seal võisid koguneda medokad. Aga mul jäi Leili jutust meelde ka see, et ta mainis ka adventiste. Igal juhul tema oli see, kes mind kutsus kirikusse, aga minul ei olnud suurt aega ja tahtmist minna. Ma arvan, et olin siis 16 või 17. See võis olla Paul S. Breggi raamat Nälgimise ime, kuid ma pole selles kindel, sest mul pole algmaterjali ning enam ei oska täpselt öelda, kas ma räägin ikka samast raamatust, või on see tervikpilt tekkinud mitme allika koosmõjul. Aga see selleks.

Tollal loetud raamat avaldas mulle sügavat mõju. Selles õpetati organismi mürkidest puhastamist veedieedi abil. Ma ei nimetaks seda paastumiseks. Ma ei mäleta, et sellest oleks seal räägitud. Küll aga räägiti nälgimisest. Asi korrektne. Programme oli algajatele, alates 24 h kuni 40 päevani, mida siis kirjeldati. Üks oluline osa, mida seal kirjutati oli ka tervislik toitumine. Selle toidu osakaalu meie menüüs. Kui ma nüüd mäletan nõuka aja toidulauda, siis selle täitmine oli praktiliselt võimatu. Hea oli, kui nn värsketest sai toidulauale porgandi või kapsa. See ehk oligi kõik. Enamasti ikka kartul, kaste, supid ja seesugune värk. Täna lähed hüpermarketisse ja võtad mida tahad.

Kuid see programm ei olnud nn kaalujälgimise staf. Nälgimise ime tundus mulle tõsine ja meditsiinilise vaatenurga alt kirjeldatud. Ka inimene, kes selle tõi, ei jätnud meditsiinist rumala inimese muljet. Tema poeg õppis Tartu Ülikoolis lastearstiks. Mõeldes terminitele, mida Leili kasutas, jäi mulje, et ta õppis koos oma pojaga. Poeg on täna pediaater ja kui ma ei eksi, siis ta töötab Rootsis arstina. Temast sai tubli mees.

Raamatu üks peatükk käsitles ka nisuidude toiduks kasutamist. See oli minu jaoks täiesti avastamata, uus ja põnev maailm. Raamat väitis, et teaduslike uuringute tulemusel tehti kindlaks, et idanenud nisuivade regulaarne tarvitamine rahuldab inimese vitamiinide ja mineraalide vajaduse. Täielikult. Inimese jaoks olulised ained on esindatud idanenud nisu tarvitamisel. Kõike pidi olema piisavas koguses. Aga praktika?

Tegelikult mul ei oleks see meelde jäänud ja ma ei oleks selles nii veendunud, kui ma poleks seda järgi proovinud. Tegin seda ühtelugu. Nälgisin alguses 24 h korraga. Nädalas. Hiljem proovisin 3 päeva nädalas. Ka 7 päeva sai ära proovitud. Kui ma nüüd mäletan, siis minek üle 3 päeva ongi kõige raskem emotsionaalselt, mitte nii väga füüsiliselt. Sest kuidas sa ütled ei, kui kõik teised söövad, kodus, koolis ja mujal. Siis oli vaja iga kord selgitada, milles asi. Ega inimesed seda ei mõistnud. Neile tundus ikka, et ma olen püsti hulluks läinud. Kuid ma tahtsin rõhutada seda ka seetõttu, et tegelikult 4. päev oli selles protsessis ülemineku päev. Jood vett. Seda pidi kasutama päevas ca 3 liitrit, regulaarselt. Vesi viib organismist mürgid välja. Kuid annab lihastele ka toonust. Veel annab toonust lusikatäis mett, kui mõnel pilt eest läheb, siis soovitati seda võtta. Minul ei läinud. Ja ma sain hakkama veega. Mäletan selgesti, et 5 päev oli murdepunkt, siis inimene enam süüa ei tahagi. Pole isu. Võibolla see üllatab sind, kuid nii see on. Kui inimene on vee dieedil 4 päeva ja ületab selle, siis alates viiendast päevast on asi väga mõnus. Tõsiselt. Tekib selline vabanemine. Organism hakkab harjuma ka "mõttega" et talle ei antagi enam midagi ette. Peab leppima. Söögiisu kaob viiendal päeval. Ka emotsionaalselt erinevad kolmas ja viies päev nagu öö ja päev. Kolmandal päeval on pilt taskus, aga viiendal päeval hüppad rõõmust ja vabadusest. Kerge on olla. 7 päeva on väga mõnus olla. Tekib tahe edasi nälgida. Peab olema ülimalt ettevaatlik, kui sa otsustad mitte jätkata ja alustad toitumist. Need kogused peavad olema suutäied. Paari tunniste vahedega. Alustada tuli keedetud köögiviljadega, mitte värske rohelisega kui mõni arvab nii. Rohelist veel ei tohi süüa. Ammugi liha ja rsasvast. See on liiga ränk toit. Juba paari päevaga taastub organismis inimene normaalne toidu vastuvõtt, kuid ma ei tea, kui ruttu taastub see siis, kui nälgida üle 7 päeva. Tõenäoliselt kauem. Ehk nädal või 2. Nii või naa, selline protseduur nagu seda on nälgimine ja üksnes vee joomine, tuleb alati kasuks. Pea hakkab tööle, ihu sünnib nagu uuesti. Tõuseb toonus. Liigestest kaob ära sinna kogunenud mürk ja väga palju muud jääkained. Eks see olegi selline suurpuhastus, kuid kindlasti ei nimeta ma seda paastumiseks.

Siis ma ei teadnud midagi Iisraeli kõrberännakust, kuid nälgimise ime tundmine avas minu peas mõistuse, uue dimensiooni, teadmise kui oluline see oli Iisraeli rahvale kõrbes. See avastus on ammu unustatud vana tõde. Milles see seisneb?

(järgneb)

Kristuse viimased sõnad: minge kõike maailma

Kristuse esimesed sõnad pärast ülestõusmist surnuist on kahtlemata väga olulised, kuid veelgi olulisemad on Kristuse viimased sõnad. Jeesuse viimased sõnad panid aluse tema koguduse tekkimisele. Me võime vaielda selle üle, kust saab alguse algkoguduse ajalugu, kuid me ei saa vaielda selle üle, kellest see alguse saab. Kui jüngrid ei oleks läinud maailma evangeeliumi kuulutama, kas me teaksime üldse Kristuse ülestõusmisest? Ma kardan et ei.

Kuid ma tahaksin minna ajas veel enam tagasi, et me mõistaksime et evangeelium polnud mitte uudiseks, vaid see oli meeldetuletuseks antud. Seda käsku ei andnud Jeesus üksnes ilmumiste perioodil, vaid see oli fookuses kogu tema maise teenimise aja. Lähme ajas tagasi. Võtame lahti piibli. Avame selle Luuka evangeeliumi 9. peatükist ja 1 salm.
Jeesus on just kõrbest tagasi tulnud, valib jüngreid ja alustas kuulutamist. Ta on jõudnud teha mõned imeteod, tervendanud inimesi. Ajas välja rüveda vaimu ja Jeesus tegutseb Kapernaumas. Teeb terveks pidalitõbise. Siis kutsub jüngriks tölneri. Parandab väeülema teenri ja Naini linnas äratab üles surnud noormehe, äratab surnuist ka Jairuse tütre. Korraga ta kutsub kokku jüngrid. Nii sõbrad! Mul on teile ülesanne. Ma annan teile õiguse kuulutada Jumala riiki ja tervendada inimesi. Asuge nüüd teele. Kuidas palun?

Kujutage nüüd ette, et te olete kogudusse tulnud, olete just ristitud, mõni ehk juba leeritatud, mõnel aga on pooleli Alfa kursus ja korraga kutsub pastor teid enese juurde ja ütleb. Teate sõbrad! Ma annan teile nüüd ülesande. Minge kogudusest välja ja kuulutage inimestele evangeeliumi ja palvetage nende eest. Kuidas palun?

Aga just seda Jeesus tegi! Täpselt sellise ülesande said tema jüngrid. Ta kutsus jüngrid enese juurde ja saatis nad evangeeliumi kuulutama ja tervendama inimeste hädasid.

Mida siis Jeesus tegelikult ütles?

Ta teatas kuuldavalt pimeduse riigile, et see on lüüa saanud. Jeesus kuulutab kuradile avalikku lüüasaamist. See on ainus asi mida ta tegi ja seejärel läkitas jüngrid tööle. "Minge."

Kas Jeesus küsis jüngrite käest, kui staažikas jünger sa oled? Kas sul on jubapiisavalt hea iseloom, et inimesed ei saaks sinu peale näpuga näidata? Kas sul on vaimuande? Kas sul on tervendamise and? Kas sul on Püha Vaim? Kas sa oled Püha Vaimuga täidetud?

Ei. Ta ei teinud midagi sellist. Kõik need kokku kutsutud jüngrid, olid õppimata mehed, tavalised inimesed, nagu sina ja mina. Ei mingit koolitust. Ei mingit õppeprogramme. Ei mingeid vaimulikke toimetusi. Lihtsalt - sõbrad, tulge siia: ma annan teile õiguse ja minge nüüd kuulutama. See oli kõik mida Jeesus tegi.

Nüüd sa võid mõelda, et need olid ikkagi valitud mehed, apostlid, ikkagi juudid, nad teadsid asjast üsna palju. Olgu. Nõus. Vaatame siis veel. Lähme edasi. Avame Luuka evangeeliumi 10. peatüki 1. salmi. Palun väga! Siin Jeesus läkitab 70 inimest. Neid ei saadeta enam grupiviisiliselt, vaid paari kaupa, et nad jõuaksid võimalikult paljude inimesteni. Kust te näete, et need läkitatud olid profid? Ei ole. Kui mõni ütleb et 12 apostlit olid ikkagi valitud mehed, siis 70, - kes need siis olid? Need olid inimesed tänavalt. Inimesed, kes tulid Jeesuse juurde teda kuulama. Inimesed, kes tundsid huvi Jeesuse vastu. Mida tegi Jeesus? Ta pani nad kohe tööle. Viskas tundmatus kohas vette! Saatis tööle täiesti õppimata mehed. Tavalised inimesed, nagu meie sinuga oleme.

Vaatame uuesti Luuka evangeeliumi 9 ptk, aga loeme 6. salmist. Pühakiri kirjutab: "Nii nad läksid välja ja käisid mööda külasid, kuulutasid evangeeliumi ja tegid haigeid terveks." Loe uuesti! Nad kuulutasid evangeeliumi. Stopp!!! Mida nad tegid? Evangeeliumi kuulutasid. Vabandust, mis evangeeliumi? Millist? Kuidas nad said kuulutada evangeeliumi? Me tunneme teistsugust evangeeliumi. Me tunneme evangeeliumi, millel on oma struktuur ja kindlad pidepunktid, mis algab: Jeesus suri ristil meie pattude eest... jne-jne. Ta ei olnud ju surnud? Täpselt. Ta ei olnud surnud, kuid jüngrid kuulutasid evangeeliumi.

Evangeelium pole raketiteadus. Evangeelium on lihtne!

Meie oleme evangeeliumi mõtte nii keeruliseks ajanud, et ime, et üldse keegi sellest aru saab. Kuid evangeelium on lihtne. See on vägagi lihtne. Ülimalt lihtne. "Kuulutage Jumala riiki" ütles Jeesus. Ma kuulutan sulle Jumala riiki! Ma kuulutan pimeduse taganemist. Ma kuulutan haigustest tervenemist. Ma kuulutan sulle igavest elu. Kuulutage! Seda tegid jüngrid. Nii lihtne see sõnum oligi. Sellest said aru vanad ja lapsed. Rikkad ja vaesed. Isandad ja orjad. Kõik said aru. Aga mida meie kuulutame?

Kuid lähme veelkord tagasi Luuka evangeeliumi 9. ptk ja loeme salm 6. "Tegid haigeid terveks kõikjal" Nad tegid haigeid terveks. Kõikjal! Mitte üks haige ei saanud terveks. Need said terveks kõikjal. Saad aru? Kõikjal! Võimalik, et paljud pole seda üldse tähele pannud. Kuid vaatame siis lähemalt, millega tegu on.

Jüngrid läksid välja ja evangelist ei kirjuta meile, mida nad täpselt tegid, kuid eeldame, et nad rääkisid inimestega ja palvetasid. See oli tavaline viis. Palvetada? Kas neil olid erilised annid? Ei olnud. Neil ei olnud isegi mitte Püha Vaimu. Püha Vaimu tulek nelipühal toimus alles palju hiljem. Kuidas nad siis said inimesi terveks teha? Ja kõikjal?

Nad usaldasid Jeesuse käsku ja tegid seda, mis ta ütles ning Jumal kinnitas neid tunnustähtedega. Pühakiri kirjutab, et uskujaid saadavad tunnustähed (Mk 16:17). Järelikult oli neil suur usk? Ei olnud. Nad uskusid Jeesuse ütlust ja läksid tegid seda. See ongi kõik mida nad tegid. Nad usaldasid Jeesust. Kui Jeesus ütles "parandage haigeid", siis nad läksid parandama haigeid. Ei mitte mingeid erilisi vaimuande, tervenemise andi, püha vaimu ega sellega eelnevat täitumist töö tegemiseks. Neil ei olnud erilist varustust. Ainus "varustus" oli usaldus ja kuulekus. Kuidas siis ikkagi need inimesed said terveks?

Jeesus andis neile väe ja meelevalla. No mis mõttes nad said väe ja meelevalla? Mis see tähendab? Kas nad ikkagi said siis midagi, mille abil tegid inimesi terveks? Ei saanud. Aga uurime Luuka evangeelium ptk 10, kus 70 jüngrit käisid kuulutamas. Vaatame, mis seal kirjas on. Esiteks. Me saame lugeda salmis 9, et Jeesus ütleb: "Tehke terveks sealsed haiged ja öelge neile: "Jumala riik on teie lähedal!"" Jeesus ütleb tehke terveks, aga ta ütleb ka Jumala riik on teie lähedal. Mis see tähendab? Aga seda, et kõikjal, kus nad viibisid, kuulutasid nad Jeesuse poolt öeldud sõnu "Taevariik on lähedal", see aga tähendab, et Jumal saatis neid kõikjal ja selle mõju ilmnes vägi - Jumala vägi. Ja nüüd, pange tähele, 17. salm, nad pöörduvad tagasi ja mida need 70 ütlevad? "Issand, ka kurjad vaimud alistuvad meile sinu nime mõjul!" Siin ei ole mitte mingit trikki ega nippi. Nad rääkisid Jeesuse nimel ja pimedus kadus nagu tina tuhka. Aga see ei ole veel kõik. Jeesus ütleb selle peale, et teate sõbrad, et te võite minu nimel kõndida ka madude ja skorpionide peal... ja mitte miski ei tee teile kahju (Lk 10:19). See oli sõna. Jüngrid kuulutasid sõna. See oli kõik, mida nad tegid.

Kuidas siis ikkagi need inimesed said terveks? Kuidas vallandub vägi?

Ka see on lihtne. Ei mingit kunsti. Kui me vaatleme kuidas vägi tekib ja kes seda edasi annavad, siis me leiame vastuse ja see ilmneb kindla põhjuse tõttu. Milleks on kaastunne. Selle taga peitub kreeka keelne sõna splagchnizomai [splänkh-nē'-zo-mī].

Kui me nüüd võtame lahti piibli Markuse evangeeliumist, näiteks päris algusest, siis leiame 1 ptk 41 salmist pidalitõbise tervenemise. Mis juhtus? Pühakiri kirjutab, Jeesusel hakkas temast hale meel: "Ma tahan, saa puhtaks!" Jeesus ütleb sõnad, saa puhtaks, aga vägi? Väe vallandab kaastunne. Edasi, Mk 6:34, Jeesus nägi rahvahulka, kellel polnud juhti, piibel kirjutab et karjust polnud, Jeesusel hakkas hale meel, ta õpetas paljusid asju. See õpetus jõudis kohale, oli arusaadav. Selles oli vägi. Mk 8:2, Jeesus õpetab rahvast, need on mitu päeva söömata. Piibel kirjutab et 3 päeva söömata. Ja taas me võime tõdeda, Jeesusel hakkas hale, mis vallandub ime. Rahvas toidetakse üleloomulikult. Nüüd keegi võib öelda, "See oli ju Jeesus!" Jah, oli küll. Aga Jumala väe vallandas kaastunne. Vaatame veel järjest. Mk 9:22, seal oli üks langetõbine noormees, keda vaim oli visanud tulle ja vette, et hukata ja inimesed toovad ta Jeesuse ette. Pane tähele, mida nad ütlevad Jeesusele: "kui sa midagi võid, tunne kaasa ja aita meid". Tunne kaasa! Mida Jeesus vastas? Ta ütleb: "kõik on võimalik sellele, kes usub". Lõpuks Jeesus kuulutab kurja vaimule Jumala riiki. Ta ütleb sõnad: "Sa keeletu ja kurt vaim, ma käsin sind, mine temast välja". Mida ta tegi? Ta võttis õiguse ja ütleb selle välja sõnades. Kuid väe vallandab kaastunne, kui sa midagi võid, tunne kaasa, ütlesid inimesed Jeesusele. Uurime edasi Lk 7:13, see on enne, kui ta jüngrid kokku kutsus ja saatis neid kuulutama evangeeliumi. Jeesus nägi naist, kelle ainus poeg oli surnud. Surnut kanti Naini linnast välja. Me võime lugeda "Issand nägi ema, hakkas tal temast hale ja tä ütles "Ära nuta enam!"" ja ta astus ligi ja puudutas surnuraami ja ütles: "Noormees, ma ütlen sulle ärka üles!" (Lk 7:14). Ja surnu tõusis istuli ja hakkas rääkima. Kaastunne vallandas Jumala väe ja noormes ärkas ellu. Lk 10:33, kirjeldab piibel, kuidas samaarlane nägi poolsurnud inimest, hakkas tal temast hale. Kaastunne vallandas väe, mille tõttu päästeti surma määratud inimene. Lk 15:20 kirjeldab kadunud poja lugu. Isa kaastunne vallandas pojas vaimse tervenemise ja andestuse. Isa nägi teda ja tal hakkas hale.

Kaastunne vallandab mitte üksnes väe haigustest tervenemiseks, vaid vallandab väe ka hinge tervenemiseks.

Kohas kus ma elan, on uus maja ja siin ümbruses elab palju perekondi, kellest paljude lastel ei ole sugugi head kombed. Mõne kuuga on 10-12 aastased noormehed, keda me nimetame kohalikeks kaakideks, jõudnud ära lõhkuda rohkem, kui seda jõutakse uuesti parandada. Ühel päeval juhtus selline lugu. Ma olen toas ja korraga kuulen, kuidas trepikojas algab tugeb lõhkumine ja noormeeste kisa. Jooksin uksest välja ja näen, oh sa poiss, kaagid lõhuvad ust. Jooksin neile sokkides järgi. Need aga lidusid laiali. Kuid ühe sain kätte ja rabasin tal kratist kinni ja tirisin tuppa. Aga poiss oli õppinud luiskaja. Mis iganes ma ei küsinud, kõik oli vale. Mõtlesin et hea küll läheb aega mis läheb, aga selgitame siis välja tõe, kes sa oled, kust sa tuled jpm. Vahepeal saabus koju mu tütar, aga kui kaak nägi, et uks läks lahti, pani ta jooksuga minema. Mina taas sokkides õue järgi. Nagu filmis! Sain ta uuesti kätte ja tirisin tagasi tuppa. Kuid ega ma palju targemaks ei saanud, vestlesime veel umbes kümme minutit ja ma küsisin tema käest, et mis sa arvad, mis karistuse ma sulle määran. Ta pakkus välja, et teda võiks karistada telekakeeluga, nädal aega ilma telekata. Ma ütlesin seepeale, et tead noormees, kust ma tean, et sa seda keeldu täidad. Ja nii me seal siis vestlesime ja mõtlesime üheskoos välja uusi karistusi. Kuid tundus, et kaagi ainus soov oli minema saada. Ma küsisin siis: "tead sõber, mis sa arvad, mis karistuse ma sulle määran, et tead, ma ei karista sind üldse!" Tundus et ta ei saanud kohe aru, mis ma talle ütlesin. Ütlesin seda veel kord: "Tead, ma jätan sind karistamata!" "Sa võid minna, sa oled vaba!" Hetkeks ta kahtles minu sõnades, silmades oli ebakindlus, kas ta tõesti võib nüüd minna? "Jah, palun, sa võid minna. Aga ära enam nii tee." "Ei tee" ütles ta ja nii ta läks. Kuid sellega asi veel ei lõppenud. Läheb pool tundi mööda ja korraga ukse kell. Sama noormees ukse taga ja kutsub mind ukse peale. Lähen siis välja ja ta on rõõmsalt ukse peal ja ütleb: "Ma tahan sulle midagi anda" ja ulatab mulle ilusa punase õuna. " Ma olin sõnatu. See noormees, kes hetk tagasi oli nagu pöörane, tuli tagasi ja tõi õuna! Ma ütlesin, "aitäh!" ja juba ta jooksiski minema. Umbes tunni pärast taas ukse kell. "Mina siin, kas sa saad õue tulla?" "Jah muidugi" Läksin siis taas õue ja nüüd oli see noormees juba koos oma sõbraga: "Ma tahan sulle tutvustada oma sõpra!" "Väga tore!" ütlesin ja rääkisime veel mõne sõna. "Sa oled hea inimene" (Tõ horossi selovek) ütles ta lõpuks ja vestlesime veel mõne aja. Lõpuks poisid läksid oma teed. Kuid ka sellega asi ei lõppenud. Õhtul, taas uksekell ja jälle mu sõber ukse taga. "Palun tule õue, seal ühed poisid lõhuvad elektrikilpi." "Kohe tulen" Panin riidesse ja läksime asja vaatama. Saulusest oli vahepeal saanud Paulus. Kaagist, keda ei hoidnud tagasi mitte miski, oli saanud kohalik korravalvur. Mitte ainult temast. Ka tema sõpradest! Kaastunne vallandab väe, mis muudab hetkega inimese.

Saulus oli teel Damaskusesse, siis tema pöördumine oli sama dramaatiline (Ap 9:4) kui minu uuel pojal (nagu mu naine nimetab teda), kus ta kohtus Jeesusega. Halastus muutis tema elu. Halastus vallandas väe, mille tagajärjel sai vihatud kristlaste tapjast, ustav Kristuse jünger.

Kuradi eesmärk on inimesi hoida kinni patu mõju all, püsivas ebaküpsuses, et juhtida kristlaste tähelepanu nende puudulikule iseloomule, et neil ei jääks aega tegeleda sellega, milleks Kristus neid tegelikult vabastas ja kutsus tegema. Selline näiliselt püha eesmärk on tegelikult kuradi suur vale, millega ta hoiab kinni evangeeliumi kuulutamist ja kogudused ei kasva. Sest uusi liikmeid ei tule juurde. Ei tule ka ärkamist. Kui kogu aur läheb selle peale, et kristlased tegelevad oma puuduste kõrvaldamisega. Tõsi ta on, et seda on vaja teha. Kuid kristlased peaksid minema kuulutama evangeeliumi. See on nende kutsumus. Kes siis veel läheb, kui mitte nemad? Kes palvetab tervenemiste eest? Sellega hoiab kurat kinni inimesi nende hädades, sest kristlased ei lähe palvetama nende eest. Inimestel on hädad, kuid kristlased tegelevad kirikus kes teab kõik millega, kuid mitte mingil juhul sellega, mida Kristus ütles: minge! Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!

Tegelikult on iga kristlane varustatud piisavalt alates tema kutsumise päevast, et kuulutada evangeeliumi ja tervendada kõikjal. Kristlane ei pea olema nö pühadest püham, et teha Jumala riigi tööd. Me näeme kõikjal vaid vastupidist. Jeesus pani kõik tööle. Kõik, eranditult kõik. Kõik nad olid puudulikud ja ei omanud mitte vähimaidki vaimuande. Kuid nad uskusid.

Täna me näeme, et kristlasel on Püha Vaim, neil on ka vaimuannid, kuid nad ei usu. Ei usalda Jumalat. Pühakiri kirjutab, uskujaid saadavad tunnistähed. Mida nad siis uskusid? Eks ikka seda, mida Jeesus neil palus teha. Jeesus ütles, minge ja kuulutage ja tehke inimesed terveks. Nad usaldasid öeldut. Mis juhtus? Imed juhtusid. Mõni ütleb nüüd, "Tead sõber, ma käingi kuulutamas, aga ei juhtu midagi, pole imesid?" Jah. Ma tean. Aga mine edasi. Koos Jumalaga. Ära muretse selle pärast, mida Jumalal teha tuleb. Inimene teeb oma osa. Jumal teeb oma. Me ei pea muretsema selle pärast, kas inimesed saavad ikka kõikjal terveks, nagu pühakiri kirjeldab. See ei ole meie mure. See on Jeesuse osa. Meil on oma osa teha. Jumal teeb oma. Kui meis on kaastunne, vallandub vägi.

Kui ma vaatan oma 14-aastase tütre tegemisi, siis tema ei muretse raasugi selle pärast, kui palju Jumal teeb. Tema teeb usinasti oma osa. Ma näen, kuidas ta kõikjal kus ta viibib, räägib Jumalast ja kutsub inimesi kirikusse. Kas ta oskab evangeeliumi kuulutada? Nii nagu meilt tavaliselt nõutakse, nn punkt-punkti järel. Ei. Tema räägib lihtsalt: "Jumal on ja tule noortekale!" Ja need noored tulevad, keda ta kutsub. Ei mingit kunsti. See on just see, mida meie kõik oleme kutsutud tegema.

Meil on õigus tühistada kuradi teod! Kehtestada Jumala riik. Laiendada Jumala riigi mõjuala enese ümber, teha nii, et nii suured kui ka väikesed saulused kohtuksid halastusega ja saaksid puudutatud Jumala väest. See võidmine tuleb koos kuulutamisega. Sinu kaastunne vallandab väe. Kui sa tunned kellegi suhtes, et sul on hale meel, siis ära mine mööda. See on sinu koht, kus teenida inimesi ja kuulutada Jumala riiki. Jeesus kinnitab sind tunnustähtedega. Jeesus elab, ega ta surnud pole. Kui sulle on räägitud, et Jumal valib kedagi teist, sinust asja ei saa, siis ära usu seda, see on vale. See on kuradi vale. Jumal valis just sind, ja tal ei ole plaanis võtta mitte kedagi teist sinu asemel! Ta kutsub sind.

Minge!