Kas sa usud Jeesust? Kas sa käid usus? Või sa lihtsalt usud.
Võibolla sa oled turvalises tsoonis ja mitte miski ei kõiguta su meeli. Ei saagi kõigutada, sest sa ei liigu paigast. Sa võid uskuda et Jeesus on Issand, aga ka kurjad vaimud usuvad seda. Hoopis kõrgem tase on usk, mis tähendab usus käimist.
See aga tähendab turvalisest paadist vee peale astumist. Väga lihtne on Jeesust uskuda paadis. Vaatamata tormile, tundub paat turvaline koht. Aga kas sa usud Jeesust vaid siis, kui sa ei pea midagi tegema või usud Jeesust ka sel juhul, kui sa astud paadist vee peale ja sa ei tea, kas vesi kannab sind või mitte!
Piibel ei õpeta hüppama vette tundmatus kohas ega ka mitte Jumalat kiusama, ei eelda seismist pühakoha harjal, et sealt alla astuda. Jeesus ütles, sa ei tohi kiusata Issandat.
Vahest me võime ikka tõsiselt Issandat kiusata, aga ta ei lähe närvi, vaid on kannatlik. Vette hüppamine tundmatus kohas on hulljulgus, rumal, mõtlematu tegu, millel võivad olla saatuslikud tagajärjed, see ei ole usk. Sa võid uskuda, et vee all pole peidus kivi, aga see ei aita sind. Seetõttu istuvad mõned ratastoolis, aga Jumala omadus pole hulljulgus, vaid on mõistlik meel.
Peetrus ütles (Mt 14:28): „käsi mind tulla enda juurde vee peale,“ sest ta teadis, et kui see ei ole võimalik, siis Jeesus ei ütle seda. Peetrus toetus Jumala sõnale.
Jeesus ütles „Tule!“ Kuid Peetrus ei hüpanud üle parda peakat, et siis püsti tõusta. Peetrus astus paadist vee peale, proovis ususamme, käia usus.
Usus käimine ei ole hulljulge või meeletu tegu, vaid Jumala tarkuses ja juhtimises käimine.
Esiteks pidid jüngrid uskuma, et „see“ ei ole tont (vaim), vaid Jeesus ihulikul kujul. Kuid jüngritest uskus ainult Peetrus, et ka tema saab käia vee peal nagu Jeesus. Milline jünger sina oled? Kas see, kes usub, et Jeesus on Jumal, või see, kes käib Jumala tahtes?
Kui sageli me käime usus otsekui kinnisilmi, muhud otsaees ja mõtleme, mis jama on! Jeesus ei ütle, et ära mõtle, vaid ütleb, ära tunne hirmu. Tuult nähes lõi Peetrus kartma. Usu vastand pole ebausk, vaid hirm, aga usk ei ole hulljulgus, vaid lootus ja mõistlik meel. Ma ei usu, et Peetrus oleks astunud usus välja, kui Jeesus poleks teda kutsunud. Kui sa tahad vee peal käia, siis oota kuni Jeesus kutsub sind. Meil ei pruugi olla Jumala isiklikku kutset, nii nagu Peetrust kutsuti: tule!
Kuidas me siis käime usus?
Kas umbusaldades, või tasaduses, samm sammult, vaadates, kuidas Jumal asjaga kaasa tuleb. Hea on, kui meid kutsutakse, aga kui palju Jeesus meid isiklikult kutsub, kuuldavalt, nii nagu Peetrust. Ei ole palju neid, kellele Jeesus ilmub.
Meie saame käia usus koos Püha Vaimuga. Just nimelt koos. Rahulikult. Vahel ootama kannatlikult. Ootamine võib olla proovikivi, sest me tahame tegutseda, kui meie südames on soov, me mõtleme, et Püha Vaimu põletav märguanne innustab meid. Kutsub meid. Aga see ei pruugi olla nii. Sest Püha Vaim ka keelab ja paneb meid ootama. Me ei saa aru, miks me peame ootama. Aga Jumal teab kõike. Me peame lootma ja usaldama Jumala igasugust juhtimist.
Usk on vaid pool õnnistusest kui me ei käi usus.
Usus käia on kõige raskem, mida kristlane kogeb. Paljud inimesed usuvad, et Jeesus on Jumala poeg, aga nad ei võta teda vastu, kuna siis tuleb hakata liikuma, muutuma.
Kus lained löövad üle pea ja näib, et kõik kukub kokku või sa ei vea kuidagi omadega välja, siis sa mõtled, nüüd ma olen kadunud. Tõesti või? Vaata tagasi! Analüüsi oma elu ja vaata tõele näkku, Jumal on sind kandnud läbi kõigist raskustest, kogu aeg. Iga kord sa mõtled, et nüüd läheb põhja. Kuid iga kord oled sa mingi põhjuse tõttu asjad lahendanud. Sest Jumal on sinuga. Jumal oli ka Peetrusega. Kui too hüüdis: „Issand, päästa mind!“ Siis Jeesus sirutas oma käe, haaras temast kinni, kuid ta ütles talle: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?“ Tegelikult oli Peetrus ainus mees, kes käis usus. Kõik teised jüngrid istusid paadis ja vaatasid pealt. Keegi ei öelnud, Issand, mina tulen ka. Ma tahan ka usus käia. Ma tahan ka tulla sinu juurde. Ütle Issand, et ma võiksin tulla vee peale! Peetrus ei olnud nõdrausuline, vaid need, kes olid paadis, turvalises tsoonis. Neid ei ohustanud uppumine. Oli küll torm, aga mis siis. Jeesus oli ju seal. Ja peagi vaigistas ta ka tormi. Jumal, kes on loonud maailma, kontrollib loodusseadust.
Kui meie usk lööb kõikuma, siis Jumal on lähedal ja haarab meist kinni ja noomib meid: miks sa kartma lõid.
Jumal treenib meie usku, usus käimist. Üks on kindel, mida enam sa proovid, seda enam sul tuleb usus käimist ja usukogemust. Tuleb olla ettevaatlik, et mitte muutuda enesekindlaks, vaid muutuge jumalakindlaks.
Kuidas me saame muutuda jumalakindlaks kui me ei astu välja?
Kui me ei proovi. Kui me ei ürita usus käia iga päev. Kõige raskem on käia Jumalaga just iga päev. Päev päeva järel. Üks päev korraga.
Jumal testib meid. Kas me usaldame teda täna, homme, ülehomme, üle-ülehomme. Jumala tahe on, et me käiksime usus iga päev. Käimine on püsitegevus, kus omal kohal on Jumalaga koos veedetud aeg, tema Vaimu lähedus, hingamine, puhkamine ja jõuvarude täiendamine ja mõistlik õpetus.
Küll on lihtne uskuda, kui sul on kõik kombes, sul pole olmemuresid, sul on materjaalne heaolu. Siis on lihtne kiita Jumalat, aga kas käid usus?! Sest sa võid uskuda, et Jumal on hea, aga usus käimine on tegevus, teadmata, mis juhtub edasi, samas teades, et Jumal kannab hoolt kõige eest.
Kui sul kõik on olemas, siis sa võid mõtlema hakata: "Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!" Aga Jumal ütles talle: "Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?" Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas." (Lk 12:19-21).
Kui sa ei tea, kuidas homne päev läheb, mõtled sa hoopis teistmoodi. Kui sul pole vara, mille peale loota, siis sa otsid Jumalat iga päev. Sa saad panna lootuse üksnes Jumalale! Kas see on halb? Ei ole. Jumal tahab meiega olla iga päev. Ta igatseb meie lähedust. Ta igatseb meie palveid. Ta igatseb meie ülistust. Ta igatseb, et me teeksime seda, milleks me oleme kutsutud. Tema valis meid enne, kui me siia sündisime juba emaüsas, ta vaatas meie peale ja mõlgutas oma mõtteid.
Jumal on ustav, ta ei vea sind alt mitte kunagi! Kuigi vahete vahel võib ta meid läbi kasta nagu Peetrust, nii et sa hakkad arvama, et sa oled kadunud mees, kuid pane tähele, just selles olukorras sa hüüad teda appi. Et sa ei mõtleks mina ise, ma olen kõva mees, ma saan kõigega hakkma, ma võin hingata ja pidutseda, sest mul on vara, mul on positsiooni, mul on sõpru, mul on õnne. Jeesus ütles selle kohta: oh sa meeletu!
Jumal laseb laineid üle käia, et me ei paneks lootust muule kui vaid Temale.
Kui sa sellise eksami sooritad, siis, see ei tähenda veel seda, et sa oled pärale jõudnud! Ole väga kindel. Sind ootab ees korduseksam, sama katse, mõne aja pärast. Sest sa pead käima usus. Kui sa muidugi usud Jumalat. Kuidas sa käitud siis, edaspidi, kas sa käid ikka usus, tahab Jumal teada.
Meil tuleb valmis olla paremateks ja raskemateks aegadeks, üks on aga kindel, Jumal on meiega kogu aeg. Uskumisest on vähe, vaja on käia koos Jumalaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar