Travis Corey performance

Paul Gauguin: Kollane Kristus

Paul Gauguin (1848-1903) teenis leiba börsimaaklerina ja vabadel hetkedel hakkas tegelema maaliga, kellest aja jooksul sai maalikunstnik. 34-aastasena astus otsustava sammu, jättis küllaltki tasuva pangaametniku elukutse ja pühendus täielikult maalikunstlile, hiljem ka skulptuurile ja puunikerdustele ning on jätnud meile suurepärased teosed, millest mõned on eriti tähelepanuväärsed.



P.Gaugin, autoportree (koos Kollase Kristusega), maalitud 1889.

Varasemates töödes on tunda neoimpressionistide mõju, kuid alates 1886. aastast võtab ta kunst uue suuna, mis väljendus lahtiütlemises impressionismist ja püüdles lihtsustava laadi poole. Ta pidas ennast sünteetikuks. Ta pidas lugu ka arhailisest kunstist ja ütles, et pärast Raffaeli esinev kunst pole kunst. Gauguin töötab mõni aeg koos van Gogh´iga Arles´is, Prantsusmaa lõunaosas. 1891. aastal asub ta Tahiti saarele, siis uuesti Prantsusmaal, lõpuks sureb ta kõigist mahajäetuna pidalitõbisena ja unustatuna Dominique ´i saarel.



Pildil: Christ jaune Tremalo, tundmatu skulptori teos, Pont-Aven, 189 x 133 cm.




Paul Gauguin poolt maalitud Kollane Kristus - "Il Cristo giallo" (prantsuse keeles) on detailides üsna sarnane, kas pole?! See on maalitud sügisel 1889 Pont-Avenis.



Paul Gauguini "Le Kristuse vert", Roheline Kristus, maalitud 1889 Pont-Aven, Prantsusmaal. Koos Kollase Kristusega peetakse neid sümbolismi võtmeteosteks. Topograafiliselt on kujutatud Atlandi ookeani rannikut, Le Pouldu.

Tegelikult ei ole tema loomingus sidet impressiionismiga, vaid pigem väljendas end primitiivsete rahvaste kunstiloomingu kaudu.



Tahitil elades ta leidis end.



P. Gauguin: Nägemus pärast jutlust, 1888. Sellel on kujutatud Jaakobi võitlus Jumalaga, 1Ms 32:23-33.

Ta kunstilaad kujunes välja arhaiseerivaks ja primitiivseks nagu keskaja skulptuur. Tema töödes on domineeriv stiliseeriv joon ja dekoratiivsus. Gauguini joon ei ole aga klassikaliselt ilus, see on nurgeline, jõuline, barbaarne. Peamine rõhk on tugevate kontrastidega värvidel.

Gauguini Tahiti ajajärgust on eriline koht maalil Surnute vaim on valvel (1892, New York, erakogu), mis aitab mõista Gauguini kunstilist loomemeetodit.



Sellel on kujutatud tema tahiitilannast naine Tehura, see õrn armastav troopikaparadiisi Eeva. Lõuendil on ta maalitud alasti lamavana valgel vaibal, kuulamas pisut eemal istuvat vanaeite - surma, kes jutustab teises maailmas olevatest surnute vaimudest. Hirm kumiseb pildil otsekui matusekell. Siin teostas P. Gauguin oma ammuse unistuse: väljendas selle mõtte, idee, mida soovis avaldada puhtmaaliliste vahenditega, peaaegu ilma jutustava süzee abita. Lilla, tumesinine ja oranz, kollane värv tekitab pelutava üldmulje. Valkjaskollane ja roheline vaip kutsub esile kujutluse kunstlikust valgusest, ööst. Niisugune öö on aga kurjade vaimude kuningriik. Nad on nähtamatud, peitunud säravatesse, viirastusliku kujuga lilledesse, võib-olla aga sellesse heasse naisesse.

Kas Aadamal oli naba?

"Kas Aadamal oli naba?" on hea küsimus.



Kõik maailma suurimad kunstikogud ja galeriid sisaldavad maale "Aadam ja Eeva", mis on tehtud väga paljude kunstnike poolt. Kui neid aktimaale lähemalt uurida, siis Aadamal on naba. Aga kas Aadamal oli naba?

Ainuõige vastus on: ei saanud olla. Kuna Aadam ei sündinud naisest, vaid tehti mullast (1Ms 2:7).

Ka Eeva ei sündinud naisest ja seetõttu ei saanud ka temal olla naba. Jumal kasutas Eeva tegemiseks Aadama küljeluud (1Ms 2:21-22).



Dürer, Albrecht teos Adam and Eve, maalitud 1507; õlimaal, asub: Museo Nacional del Prado, Madriid.

Seetõttu jääb pisut arusaamatuks, mis põhjusel Aadam ja Eeva on saanud naba. Aga nii on joonistatud läbi sajandite. Kuid mina joonistaksin Aadama ja Eeva ilma nabata.



Nii näeb välja Düreri maal Aadam ja Eeva juhul, kui neilt eemaldada naba. Tundub usutavam :)

Kuid Aadama ja Eeva lastel oli kindlasti naba, nii nagu kõigil naisest sündinutel ja ka meil.

One Nation Under God

Nii nägid välja Kristuse apostlid

Arheoloogid avastasid Roomast tänapäevase kontorihoone alt olevatest katakombidest neljanda sajandi teisest poolest Kristuse apostleid kujutavad freskod.

Vatikan teatas freskode leiust juba ülemöödunud aastal, kuid siis ei oldud veel kindlad, keda seal kujutatud oli. Kahe aasta jooksul tehti kindlaks, et seinal ja laes maalitud apostlid on Andreas, Peetrus, Johannes ja Paulus.



Pildil: armastuse apostel - Johannes. Punane, ooker ja must värv oli omane keiserliku Rooma kunstile.

Arheoloogide sõnul on need apostlid maalitud jõuka roomlanna matmispaiga ilustamiseks. Vatikani uurijad kinnitasid, et Santa Tecla katakombides olevad freskod on varajaseim viide kristlikele apostlitele.

Santa Tecla katakombide lähedal paikneb tuntud Basilica of St Paul's.


View Larger Map

Basilica Papale San Paolo Fuori le Mura




Apostlite pildid puhastati tänapäevase lasertehnoloogia abil. Laseri abil oli võimalik eemaldada sajanditevanune mustuse, tolmu ja kaltsiumkarbonaadi kiht ilma pilte kahjustamata.

Katakombide niiske kliima muutis restaureerimise raskeks, kuid lasertehnoloogia abil see siiki õnnestus.

Loe edasi: Laser Technology Finds 4th Century Images of Apostles in Roman Catacombs.

Rooma linnas oli matmine 2. saj keelatud ja roomlased ja paganad tuhastati, aga kristlased matsid surnud maa alla - tunnelitesse, ja selleks kaevatud katakombidesse, mis olid kohati kilomeetri pikkused ja mitme korruselised.

Kuidas ehitada kirikut tasuta

Kiriku ehitamine on suur ettevõtmine, nõuab tohutult aega ja närvikulu ning vaja läheb väga palju raha, kuid mitte alati! Siinkohal lisan pildid kirikust, mis ehitati kuludeta.

See välikirik ehitati ilma kuludeta, kui välja arvata inimeste tööaeg.

Ehitamiseks võeti kasutatud ümarpalk, puupakud, servamata lauad lõigati istepinkideks. Silikaadist ja looduslikust kivist mosaiik põrand kulmineerub alatari ees imekauni kristliku sümbolikaga. Arhitektuurilt väga lihtne ja kunstiliselt maitsekas. Kõige krooniks ehib kirikut nägus gooti stiilis elav võlvkaar, mille kuju disainib "Suur aednik" oma äranägemisel.

Kahel pool kesklöövi paiknevad kirikupingid.


Looduslikust kivist mosaiik põranda kujunduses kasutati risti, kompositsiooni tippu ehib kristlik sümbol - kaks kala.


Vaade kirikusaalile altari suunast. Tundub ruumikas, kas pole?



Samas üsna väike. Kirikut ehib maitsekas kiviktaimla, mida übritsevad õunapuud.

Head ehitamist!

Kristlik palve vs korrutamine

Kuulasin just Pereraadio pildiraadiot ja seal kõlas ühes jutusaates mõte: palvetab hommikul tund aega. Ja saate juht kommenteeris: "Oo, see on kõva sõna!" Mis mõttes iga hommik üks tund? Mis mõttes kõva sõna?!

Ta palvetas iga hommik tund aega

See periood juhtus ka minu elus, umbes aasta pärast usule tulemist. Tollal räägiti palju palvetamisest ja selle olulisusest. Ühel päeval tulin varem üles ja palvetasin hommikul ja see muutis minu elukorraldust. See juhtus umbes kell 5 hommikul. Ja nii ma tulin üles ka järgmine hommik palvetama. Ja järgmine kord ... Palvetasin umbes tund, mõnikord vähem. Täpselt ei mäleta enam. Ühel hetkel hakkasid inimesed selle tõttu mind tunnustama: "Oo! Väga tubli!" Ja ma sain innustust juurde. Peagi räägiti juba koguduses ja mõned ka imetlesid. Aga palvetamisest polnud mulle mitte mingit kasu!!! Jumal jäi kaugeks. Selline palvetamine muutis minu elukorraldust, kuid ei muutnud minu elu. Ei muutnud minu elukvaliteeti ja ma ei õppinud selle tõttu Jumalat enam tundma. Ma arvan, et pigem muutis see mind uhkeks. Inimesest kiitsid mind, mina nautisin seda. Kuid hommikupalve ei aidanud mind vaimulikult kasvada. Jumalat ei olnud kohal, Jumal ei tulnud kaasa. Ma enam ei mäleta päris täpselt mille tõttu ma lõpetasin hommikupalved, aga see periood sai lõpuks läbi. Ju ma sain aru, et see on mõttetu.

Aga ma ei saa aru, mis mõttes "kõva sõna"? Jumal kuulab minu monoloogi? Ja see kordub igal hommikul! Isegi krõpsakas käib kindla ajal otsekui oleks gramofoni unustatud mängima katkine vinüülplaat.


Ja see ketrab ja ketrab ... õnneks keegi märkab ja ta lihtsalt leiab: see segab.

Kuidas ma mõistan palvetamist?

Kui keegi palvetab hommikul tund aega, siis ok, las ta siis palvetab, see on tema asi. Kuid sellest numbrit teha, tänan ei! Usupalve toob vastuse (Jk 1:7, 5:15), sellele ütlen: jah! Jumal tegutseb meie usu peale ja vastuseid saabuvad usu tõttu (Mk 11:24)!

Kuidas ma tegelikult "palvetan".

Ma viin asjad Jumala ette ja palvetan. Kui vaja, siis tuletan talle meelde. Kuid vastused ei tule palve korrutamise tõttu, vaid ainult usu tõttu. Tõsi ta on, et vahel tuleb Jumalale peale käia, kuid kindlasti ei vaja Jumal palvete korrutamist. Ega Jumal ei maga.

Ma olen kuulnud arvamusi inimestelt, kellele ei meeldi kui laulus ühtelugu korrutatakse sama fraasi, siis ühest küljest ma näen, et nad tahaksid seda põhimõtet rakendada kõigis jumalateenistuse lauludes. On ka inimesi, kes ei lähe teenistusele, kus on teistsugused laulud (nt ülistuslaulude sarnased, kus salmid ühtelugu läbi lauldakse uuesti ja uuesti). Kas see on vaid laulmine siis? Usun et laulu viisi ja sõnade autor teab paremini, kuidas ja mida õige teha on. Kui ma ei eksi (ma rõhutan, ma võin eksida), siis John Wesley oli üks nendest, kes eelistas laule, mille sõnad ei korduks.

Ma ütleks nii, laul on üks võimalik viis enese väljendamiseks ja on kunst. Kunsti tuleb alati suhtuda kui kellegi loomingusse, nägemusse ja arusaamisesse ilust. See on maitse küsimus. Pealegi kui laulus kordub teatud viis, see aitab kinnistada mõtet või rõhutada. Õpetajad peavad pärast materjali edastamist ikka veenduma et õpilased omandasid teema ja küsivad üle, mis see muud siis on, kui mitte korrutamine. Korrutamine on tarkuse ema, ütleb rahvatarkus.

Kuid raskem on mõista kui me 21. sajandil kasutame keskaja muusikat ja laulame laule. Kas teenistuse eesmärk on väärtustada muusikute loomingut või kiita Jumalat? Ma arvan et kontserdid on palju parem viis muusikute meelespidamiseks. Ka vanamuusika on kahtlemata väärtus. Kuid ma ei saa ühest asjast aru, aga kas teie saate? Kui me kasutaksime tööle sõitmiseks hobust või vankrit, see oleks ju veider. Selleks on täna auto. Igal ajal on omad asjad, kord ja väärtused, kuid sellega kui me ei kasuta vankrit, ei solva me auto eelkäijate loomingut. Meil on väga palju häid muusikuid ja heliloojaid ja palju on loodud kaasaegset muusikat, siis miks peaks laulma viisi järgi mis pole meile omane.

Kui me jumalteenistuse praktika ja läbiviimise muutsime, mis ei ole keskajast, siis miks me laulame keskaja laule, vot sellest ma aru ei saa.

Minu meelest teevad meie muusikud oma tööd väga hästi, ja igal aja muusikale vastab oma ülesehitus ja loogika. Olemata muusik, on mul kõige vähem õigust siin sõna võtta ja öelda, et laulusõnad ei tohiks korduda. Aga vahel ma kuulen, kuidas minusugused võhikud seda ütlevad.

Kuid tulles tagasi vaimuliku muusika juurde, siis ma ei kujuta ette ülistuslaule, milles sõnad ei kordu. Ma olen märgand seda, et mõni laul on võidmisega, mõni ei ole. Mõni paneb liikuma Jumal väe, mõni lihtsalt on ilus meloodia ja sõnad, ongi kõik. Kuid ununeb pärast seda kui meloodia lõppeb.

Kui uurida psalmide raamatut, siis leiab sõnakordusi. Ei ole alust arvata, et Taavet ei korranud fraase ülistamise ajal. Selleks peab uurima kultuuri ja tava, mis moodi Jumalat ülistati 3000 aastat tagasi. Ja kui leiabki kinnitust, et korrutamist polnud, siis miks ei võiks see aja jooksul muutuda? Sest mis on laul? See on Looja tänamine ja ülistus. Tähtisam kui vorm on inimese suhtumine ja südamehoiak.

Mina palvetasin hommikuti mõni aeg, ma usun, et ma otsisn Jumalat kogu südamest ja tahtsin ta meele järele olla, kuid Jumalat ei olnud seal. Nii ongi. Kui Eelija oli Hoorebi mäel, siis Jumalat ei olnud võimsas tuules, ega polnud ka tules, ega maavärisemises, vaid see ilmes siis, kui tekkis tasane sahin (1Kn 19:12). Seetõttu omab enam tähtsust see, kas lauluga kaasneb võidmine, ja kas see puudutab meie südant ja muudab meid, kui see, milline see laulu ülesehitus on või meie ettekujutus sellest kus Jumal on ja kus teda pole. Võidmine annab vastuse.

Viimasel ajal olen ma üha vähem palvetanud. Ka Jumal teab. Ma olen palvetanud oma palved ära. Kuid see on kõigest palve. Minu teadete edastamine. Palju olulisem on see, et Jumal on minuga kogu aeg, igal pool ja tema ligiolu täidab mind nii, et ma võin rääkida igal ajal seda, mida Tema tahab minu kaudu öelda. See on minu "palvetamine" - mis tegelikult pole minu, vaid Jumala vaikne "sahin" - südame hääl, mis heliseb mu rinnus. See saadab mind ja julgustab mind. See muutis minu elu, mille suhtes palvetamine oli võimetu. Ma ei ütle, et ärge palvetage! Aga ma usun, et palve ammugi 1 h palve pole midagi sellist, et ma panen plaadi peale, siis see käib kuni kõik laulud saavad esitatud ning seejärel võtan plaadi pealt ära. Seetõttu mulle meeldib käia koos Jumalaga mitte ainult palve ajal, vaid kogu aeg. Ja ma tean, et see meeldib ka Jumalale. Jumalal on minust hea meel.

Kui ma selle tõe ära tabasin, siis tuli Jumal kohale, kes tõi mulle elu. Ma usun, et Jumala silmad otsivad maapealt inimesi, kes käiksid koos temaga nagu Eenok (1Ms 5:24).

3D arvutirekonstruktsioon Jeesusest

Teadlased ja kunstnikud tegid kolmemõõtmelise arvutirekonstruktsiooni, milline Jeesus välja näha võis. Teadlaste sõnul võis Jeesus olla umbes 170-sentimeetrine, mitte aga nii pikk, nagu teda renessansiajastu kunstnikud kujutasid. Teadlased kasutasid Jeesuse näokuju loomiseks tänapäeva 3D arvutitehnoloogiat. Aluseks võeti Torino surilina. The History Channelil valmis sellest ka kaheosaline sari "The Real Face of Jesus".

"Kui tahta Jeesuse nägu teha ning saada tõesti see nägu, siis tuleb aluseks võtta Torino surilina. Meil oli näo kohta üsna palju informatsiooni, mida me samuti arvesse võtsime. Arvan, et saime pildi, mis enam-vähem vastab sellele, milline Jeesus välja näha võis," lausus projekti kunstnik Ray Downing.



Loe lisaks History.com The Real Face of Jesus?

Näituse elamus: vau, milline valik!

Käisin eile Tallinna Kunstihoones, kus on avatud näitus “Kölerist Subbini. 150 aastat eesti klassikalist maalikunsti Enn Kunila kogust”. See oli üliväga meeldiv elamus! Vau, milline valik! Muljetavaldav. Tegemist on ülevaatega eesti nn heade kunstnike loomingust - vanameistritest kuni tänapäevani.

Väljas on 85 teost, autoriteks: Johann Köler, Eduard von Gebhardt, Oskar Hoffmann, Amandus Adamson, Paul Raud, Ants Laikmaa, Andrei Jegorov, Konrad Mägi, Alfred Hirv, August Jansen, Roman Nyman, Konstantin Süvalo, Nikolai Triik, Johannes Greenberg, Paul Burman, Jaan Grünberg, Ants Murakin, Ado Vabbe, Kristjan Teder, Aleksander Vardi, Adamson-Eric, Johannes Võerahansu, Richard Uutmaa, Alfred Kongo, Eerik Haamer, Valdemar Väli, Richard Sagrits, Lepo Mikko, Endel Kõks, Elmar Kits, Evald Okas, Linda Kits-Mägi, Henn Roode, Olev Subbi.

Meeldivaks üllatuseks oli näha rahvast sagimas, inimesi oli tõesti palju. Ei saa öelda, et inimestel puudub huvi kunstinäituste vastu. Hea näitus pälvib vaatajaid!

Muide, pilet on supersoodne! Ainult 35 kr. Kulutuusrimetropolides on sellise taseme juuures pileti hind minimaalselt 50 euri, mida pole üldse palju maksta võttes arvesse taset! Kasutage ära see võimalus kellel vähegi võimalik on. Kunstihoone asub Vabaduse väljakul, näitus on iga päev avatud 12.00-20.00 ja jääb avatuks kuni 1. aprillini.


Baltisakslasi esindav võrdlemisi ebatüüpiline töö, hilisemat Düsseldorfi Kunstiakadeemia professorit ja saksa protestantliku kirikumaali reformijat Eduard Karl Franz von Gebhardti teos "Haige" (1910).


Elmar Kits "Suislepa motiiv" (1943).


Erik Haamer "Vaika" (1945).


Henn Roode "Võrumaa" (1969).


Konrad Mägi "Mererand Saaremaal" (1913-1914). Kujunduselt visuaalse keskpunkti ja sisuliselt programmilise telje moodustab Konrad Mäe kaheksast suurepärasest maalist koosnev komplekt.


Nikolai Triik "Soome maastik" (1914).


Olev Subbi "Kaheksas võõras linn" (2007).


Richard Uutmaa "Kaluriküla" (1945-1959).


Richard Uutmaa "Maja lilleväljaga" (1960). Eelmise pildiga võrreldes hoopis rõõmsam koloriit! Kahjuks ei oska kommenteerida totaalse muutumise täpset aega, aga on näha, et vana värvipalett on unustatud.


Roman Nyman "Rannamaastik" (1942-1944). See maal oli minu lemmik sellel näitusel. Väga positiivne elamus!


Rannamaastiku detail alt paremalt (mänd ja kivid).


Rannamaastiku detail keskelt (tagaplaan).

Ps. Maalid on üles võetud minu telefoni abil, vabandan fotode kvaliteedi pärast!


Loe näitusest ka Kunstihoone kodulehelt.