Koroona egoism alavääristab teisi haigeid

Koroonahaige ei ole kuidagi püham kui teised haigused või tõved. Riik vorbib koroonahaigetest kangelasi, eliithaigeid, kes on privilegeeritud, kus koroona surma peetakse teistega võrreldes hinnalisemaks kui mõni teise haiguse põhjustatud surm. See on deemonlik mõtteviis! Aga koroonasurma võrrelda teiste kannatuste ja kannatajatega on sügavalt ebaeetiline, seejuures häbimärgistades teiste inimeste kannatusi sel ettekäändel.

Jeesus ei õpetanud, et üks haigus on "püham" kui teine. Haigus on haigus. Ei ole eliithaigust, mille haigestunuid tuleb ülistada, heroiseerida või kuidagi esile tõsta, neid eelistada või teisi haigusi ja kannatusi pisendada. Üks koroonasurm ei saa olla tähtsam kui tuhanded vähihaiged. Surmakultus on deemonitele omane tegevus. Jeesus parandas kõik haigused ja tõved, ega teinud nendel puhul mingit vahet, seda isegi surnud üles äratades.

Mille poolest koroona surm on parem kui vähisurm või liiklusõnnetuse ohver või surmav infarkt? On täiesti ebaeetiline koroonahaiget võrrelda mistahes haigusega, teisi haigeid alavääristada.

Samuti ükski haigus ei anna õigust paljudele teistele igas mõttes kahju tekitada ning panna neid koroona tagajärgede tõttu kannatama. Mida paraku täna nõutakse, lausa karjuvalt! Jeesus seda ei õpetanud, et teised peaksid haiguste pärast vastutuse võtma või kuidagi olema tõrjutud või taluma hukkamõistmist. (Jh 9:2, Mt 9:11, Lk 5:30) On väga egoistlik seda teha, ent egoism on patt.

Kui armastus hoolitseb teiste eest, siis egoistile on tähtis üksnes see, et tema mina oleks rahuldatud. Talle ei lähe korda raskused, mida ta teistele põhjustab, ei aeg ega energia mis ta teistelt röövib. Ta kasutab kaasinimesi teadlikult ära. Egoist elab endale, mitte Jumalale ega ligimesele. Selle asemel kummardab ta enese mina ja soovib, et teised seda sama teeksid. Ta mõistetakse hukka, Il 22:15. Oma hoolimatuses minakesksuses tegeleb ta oma tahtmiste rahuldamisega, hoolimata kahjust mis ta ligimestele tekitab. Oma egoismi tuleb vihata ja pidada sellest võitlust sellest vabanemiseks. Kuni Jumalal on ruumi, Il 3:1.  Kristlasest egoistid on silmakirjalikud,  kes elavad kujutletavat kristlikku elu. (2Kr 5:15) Kahjuks paljud kristlased hoiavad egoismist kinni ja domineerib ka nende vaimulikes suhetes, Fl 2:21. Kes hindab kõike selle järgi, mida tema sellest saab. Kes on moonutus Jeesuse jüngrist, ta pole seda, Lk 14:27. Ta ei kuulu Jumalariiki. Tal puudub ohvrielu, kus on tõeline armastus. Ta ei kuulu Jeesusele ega oma kodakondsust ei nüüd ega tulevikus.

Me peame mõistma sellest vabanemise vajadust, mingu see meile maksma mis tahes. See nõuab tahet ja otsust. Kas me jätkame enese maksmapanekut ja esmajoones oma nõudmiste täitumist või tahame oma mina iidoli hukka mõista, selles on küsimus. Jeesus tahab meid vabastada isekuse ahelatest, aga meil tuleb teadlikult ennast alistuda Jumalale. (Fl 2:5-7) Kui meile jõuab kohale, et Jeesus loobus oma aust meie heaks, siis me alles hakkame vihkama oma egoismi. Kui mõni ego tegu esile tuleb, peame sellest otsustavalt ära pöörduma. Jumal võib nõuda ka mitmeid valusaid ohvreid, aga ta muudab meie hinge armastavaks ja ennastohverdavaks hingeks.

Ära võta seda pähe

Eesti keeles kasutatakse väljendeid: võta aru pähe (!), ma ei võta seda pähe, aru pähe panema, pähe võtma, kaine mõistusega, jt.*

Need väljendid on hingelised ja sekulaarsed**, mis kutsuvad üles asjasse suhtuma nn kaine mõistusega, milles Jumalal ei ole kohta. See on ideoloogilises tähenduses avalik hoiak seletada kõike mõistusega, mõistuse abil, nn ratsionaalse moraali alusel, kus kõrvale tuleb jätta argumendid jumalast.

Kuid inimene ei ole ainult hingeline, vaid on ka vaimne olend. Teadupärast kõike ei saa ratsionaalselt võtta ja ära põhjendada. Just nendes olukordades kõlab üleskutse "võta aru pähe!" või "aru pähe panema" eriti küüniliselt ja ülbelt.

Need väljendavad ideoloogiat ja selle hoiakuid, mis ülistavad inimest, tema intellektuaalseid võimeid, tema võimet teha selle põhjal järeldusi, mis aga tihti viivad valede otsusteni, sest kui eeldused on valed, ei saa ka järeldused olla teistsugused. Kõigel sellel ei ole vaimsete asjadega miskit pistmist.

Sellel on ka medali halvim näide, väljend: istus pähe. Kes saab inimesele pähe istuda?

Mitte keegi peale eksitaja, aga see on deemonlik. Olukord kus sõbrad püüavad kellelegi nö aru pähe panna, on väga tuttav olukord. Ka piiblist leiab sellised näited. Näiteks Peetrus. Püüdis Jeesusele mõistust pähe panna ehk teisisõnu pähe istuda. Kuid Peetrusele oli saatan pähe istunud. Jeesus tundis selle vaimselt ära. Ta hindas seda olukorda - võta mõistus pähe, vastupanekuga. Kellele? Ikka Jumalale! Peetruse meelest tundus Jeesuse tegu selline, kus ta peaks mõistuse pähe võtma.

Südmus. Ja Peetrus viis ta kõrvale ning hakkas teda hoiatama: „Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!” Jeesus vastas Peetrusele: „Tagane, vastupanija! Sa oled mulle kiusatuseks, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil.”

Peetrus mõtles inimeste viisil, st hingeliselt, mitte vaimselt. Peetruse meelest tuli Jeesust noomida ja teda korrale kutsuda. Ja seda Peetrus ka tegi, kutsus ta kõrvale kui oma lähedase sõbra ja noomis teda, võta ometi mõistus pähe! Kuid Jeesus ei lasknud Peetrusel pähe istuda, kelle pähe oli istunud saatan.

Apostel Paulusele oli see samuti tuttav teema, ta võtab selle kokku, kirjutab: Aga maine inimene ei võta vastu midagi, mis on Jumala Vaimust, sest see on temale narrus ja ta ei suuda seda tunnetada, sest seda tuleb mõista vaimselt. 1Kr 2:14

Kõik kristlased on kogenud seda sama olukorda.

Nad tulid usule. Ja mida tegid nende lähedased? Nad rääkisid ja heitsid ette: võta ometi mõistus pähe! Püüdsid usklikule aru pähe panna. Pidasid teda imelikuks. Põlgasid ära ja hakkasid usule tulnud inimest vältima. Ühesõnaga, istusid talle pähe. Sest nende endi pea kohal oli deemon ja istub nähtavasti tänaseni. Kuivõrd nad ei suuda seda vaimselt tunnetada, sest vaimseid asju tuleb mõista vaimselt, aga see on neile - uskmatuil inimestele narrus.

Kristlasena me oleme kutsutud olema vabad.

Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse! (Gl 5:1) "Ent Issand on Vaim, ja seal, kus on Issanda Vaim, on vabadus," kirjutab Paulus korintlastele (2Kr 3:17) Aga isegi tollal pugesid kogudusse valevennad, kes ei olnud vaimsed, vaid maised, kes tahtsid inimestele pähe istuda ja neid orjastada, haarata neid oma mõjuvõimu alla.

Midagi ei ole muutunud siin päikese all.

Täna kohtame eneste ümber veel enam neid, kes tulevad teid nö korrale kutsuma. Ärge kuulake neid! Nad on hundid lambanahas. Terve ühiskond on kuradi võimuses. Kes kellele allub, kes keda mõjutab ja kogu tants käib vaid mõjujõu kauplemise ümber, vaimses maailmas sõda hingede võitmise üle. Lihtne. See on vaimne või halval juhul deemonlik. Elage otsekui vabad, ütles Peetrus. "Sest need, kes tõotavad teistele vabadust, on ise orjad, sest kellele on keegi alistatud, selle orjaks ta on saanud", kirjutab ta. (2Pe 2:19)

Kui teile tuleb keegi ütlema: võta mõistus pähe, siis võite vabalt öelda: tagane minust!

Te võite kõike pähe võtta, mis tuleb teie südamest, aga ärge võtke seda pähe, mis tuleb mõstusest. 

Sest see on petlik, hingeline, deemonlik. Jumala järgijat juhib tema vaim koos Püha vaimuga, kes elab tema südames. Kui sa paned tähele, mida su süda sulle ütleb, siis sa teed kõike õigesti. Isegi siis, kui see tundub sulle kummaline, aga usalda Jumala vaimu ja ta juhib sind alati õigesti ja tõeselt, nii et sa tihti alles hiljem taipad (mõistusega): "Oeh, kuidas ma küll selleni jõudsin, see on imeline!" Kasuta mitte ratsionaalset mõistust, vaid kasuta südant, ja mõistust, mis on antud sulle selleks, et sa suudaksid analüüsida vaimu tegevust ja käia koos Jumalaga iga päev.

Väldi kõiki neid, kes tulevad sulle aru pähe panema, sest sa ei vaja neid, neil endil pole seda peas. Kuula oma südame häält! Tee kõike, mida su süda sulle ütleb ja sa sa õpid tundma ja saad kogeda Jumalikku tarkust, mis on üle kõigi tarkuste. Jeesus tegi just seda ja õpetas oma jüngreid, kuidas need peaksid vahet tegema heal ja kurjal. Saatan tuli ka Jeesusele aru pähe panema, kiusas teda, aga Jeesus nägi läbi, sest ta mõistis, et vaimseid asju tuleb mõista vaimselt. Tee sina seda sama.

Jumalat sa ei pea pähe võtma. Jumal võetakse südamesse. Just seetõttu sa palusid, et kallis Jumal, tule minu südamesse. Sa ei palunud ju, tule mu pähe!? Sa võtsid Jeesuse vastu oma südamesse. Sealt sa saad tarkust ja kõike mida sa vajad eluks ja õnneks.


------------------------------------------------------------

Eesti keele seletavas sõnaraamatus:

*
aru pähe panema, aru pähe võtma
milleski arukas v. mõistlikus veenma; aru saama v. mõistlikuks muutuma. Sõbrad püüdsid talle aru pähe panna. Võta aru pähe, ära räägi rumalusi.

pähe võtma
midagi (kindlalt) nõuks võtma, otsustama. *Meie õde Juliana võttis äkki pähe, et tema läheb mehele. V. Ilus.

---

Vikipedias:

**
Sekularism (ilmalik-) on poliitiline ideoloogia, religiooni ja poliitilise võimu, kiriku ja riigi üksteisest eristumisest. Ühiskonnas need valdkonnad võivad olla ja peaksid olema üksteisest ka eraldatud.

Mõiste “sekularism” võeti inglise keeles esimest korda kasutusele 19. sajandil eeskätt ideoloogilises tähenduses. Kõigepealt tähistati selle mõistega õpetust, mille kohaselt peavad moraali aluseks olema ratsionaalsed arutlused inimese heaolust selles maailmas, kusjuures kõrvale tuleb jätta kõik arutlused jumalast või surmajärgsest elust. Hiljem kasutati mõistet “sekularism” üldisemalt veendumuse kohta, et avalikud institutsioonid, eriti aga üldine haridus, peaksid olema sekulaarsed, mitte usulised. 20. sajandil muutus selle mõiste tähendusväli mõiste “sekulaarne” vanemate ja laiemate kaastähenduste tõttu natuke avaramaks. Tihti kasutatakse mõistet “sekularism” koos mõistega “eraldatus”, mis on ligikaudne vaste prantsuse mõistele laicisme mida kasutatakse ka teistes keeltes, kuid seni mitte inglise keeles.

---

KÕIK VÕI MITTE MIDAGI

Kas kõik või mitte midagi

Enamus meie päevi kulgeb samal moel nagu piibel kirjeldab apostlite tegudes, nad tegid, aga ei saanud mitte midagi. On sul nii? Me töötame ja töötame, päevast päeva, aga ei saa mitte midagi.

Kui Peetrus läks kalale, siis oli see tavaline, kui ta tuli tagasi tühjade kätega. Ometi ta läks aga uuesti. Piibel kirjeldab, et ta tegi seda, sest ta oli kalur ja õigupoolest ta ei osanud muud teha!

Ka meil on samamoodi. Me teeme asju, kuna me oleme seda õppinud, aga õigpoolest me ei oskagi midagi muud tarka teha. Ja nii see kordub päevast päeva. Kuni?! Hetkel kui tuleb Jeesus ja ütleb: tee seda või tee nii. Ja tulemus on enneolematu! Meil on tunne, nagu me oleks saanud nö jackpoti. Kui varem ei saanud me mitte midagi, siis tänu Jeesusele, saame enam kui kõik see eelnev periood kokku. Selline on Jumal. Siis kui Jumal tuleb, tabab meid enneolematu kordaminek, millest me ei oska isegi unistada! Aga kui paljud meist on nõus ootama? Pigem oleme peetrused, kes lähevad ja teevad seda mida nad on harjunud tegema kuni elu lõpuni, millega ei ole loota teistsugust tulemust. Aga kuna me muud ei oska, siis me teeme nii. Ja nii see kordub päevast päeva...

Siimon Peetrus ütles neile: „Ma lähen kalale.” Nad ütlesid talle: „Me tuleme sinuga kaasa.” Nad läksid välja ja astusid paati. Ent sellel ööl ei püüdnud nad midagi. Aga koidu ajal seisis Jeesus kaldal. Ent jüngrid ei teadnud, et see on Jeesus. Jeesus ütles siis neile: „Lapsed, on teil midagi leivakõrvaseks?” Nad vastasid talle: „Ei ole.” Aga tema ütles neile: „Heitke noot paremale poole paati, siis te leiate!” Nad heitsidki, ja ei jaksanud seda enam tõmmata kalade hulga tõttu. Nüüd ütles jünger, keda Jeesus armastas, Peetrusele: „See on Issand!” Jh 21:3jj

Selline ajastus nõuab usku. Usaldust, ootamist, lähedust. Enamasti kibeleme midagi ette võtma, päris täpselt ise ka ei tea kas see õige ja vajalik on või ei ole. Loodame, et täna tuleb Jeesus ja ütleb: nüüd on sinu kord. "Võta nüüd!"

Võib kuluda päevi ja aastaid, enne kui leiab aset meie sündmus. Sa muudkui püüad ja püüad ja suurt ei midagi ning mõtled, milleks see kõik?! Mis mõte sel on? Kaua ma veel pean seda sama asja tegema? Ma vajan Jeesust! Jeesuse tulek muudab kõik. Lihtsalt toimetamine ei nõua usku, sa lihtsalt teed ja teed ja teed seda sama, küll aga ootamine. Oota õiget hetke! Püüda kala või püüda kala koos Jumalaga seal, kus tema sind juhib. See on eluvalik, kas kõik või mitte midagi. Paljud kalamehed räägivad veel aastakümneid lugu, kuidas neil ühel korral vedas, nad püüdsid midagi erakordset. Emamjaolt ei saa nad suurt midagi, aga vot tol korral, vau! See oli saak. See ongi see KÕIK.

Kuidas käituda rünnaku korral

Mida teha rünnaku korral?

Meid kõiki võivad tabada ootamatud tagasilöögid ja rünnakud. Siinkohal lühidalt tegevuskava, kui te näete, et hingevaenlane püüab teid hävitada või vähemalt proovile panna.

Ta teeb seda kõigiga. Isegi Jeesus pidi läbima need katsed. Ta oli pidevalt löögi all. Ka meid võivad aeg ajalt tabada olukorrad, mille läbi meid süüdistakse kõiges halvas, isegi selles, milles meil ei pruugi süüd olla. Kuid hingevanlane teeb seda veenvalt. Ta teeb seda läbi teiste inimeste. Ta seab neid meie vastu ja veenab kõigepealt neid ja siis kui ta on saanud nende mõtted oma kontrolli alla, kasutab ta neid inimesi meie hävitamiseks. Samas ta hävitab kõike ja kõiki. Ka need, keda ta valis sind ründama. Sellised asjad juhtuvad iga päev. Erinevad on vaid rünnaku raskusastmed. Kui aga teid tabab rajurünnak, siis te niisama lihtsalt sellest tõenäoliselt välja ei tule. Te peate võitlema! Teil ei ole valikut. Te peate tõsiselt võitlema!

"Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega" kirjeldab apostel Paulus efeslastele. (Ef 6:12)

Siinkohal teile 7 näpunäidet, mida te kindlasti peaksite tegema, et lahing võita. 

Esiteks. Kui te näete, et teid tabab rünnak, siis esimese asjana te peate seda teadvustama. See tähendab, et ärge lööge vastu, ärge rünnake inimest (sama õpetas Jeesus), vaid tundke ära, kes on tegelikult selle põhjustanud ja mida täpselt. Tehke vahet inimesel ja deemonil, kes mida ja milleks räägib.

Teiseks. Ärge kaotage meelt. Püüdke jääda rahulikuks, sest ainult siis te säilitate kaine mõtlemisvõime ja suudate olukorrale adekvaatselt vastata. See on vahest kõige raskem teha, sest teid tabab turmtuli, aga usaldage Jumalat, et tal on asjade üle kontroll ka siis kui teie seda enam ei kontrolli.

Kolmandaks. Kutsuge abi. Organiseerige kiiresti omale palvetugi. Võtke ühendust oma parimate sõpradega (kes ikka palvetavad) ja paluge neil palvetada teie olukorra eest. Tehke seda viivitamatult. Sellega te loote endale ringkaitse ja teie eest palvetatakse püsivalt. Jumal näeb selle olukorra tõsidust ja reageerib kohe.

Neljandaks. Jääge usus kindlaks ja jälgige märke. Muutus ei pruugi kohe tulla, olge kannatlik, aga olge veendunud selles, et kui olukord on raske, sekkub Jumal otsekohe. See on tema viis asju lahendada. Ta on alati õigel ajal kohal. Kui te näete muutust, mida te ei oska kuidagi põhjendada, siis teadke, Jeesus tegutseb. Nimetage Jeesust ja usaldage tema on kohal, isegi siis kui te teda ei näe. Seletamatud muutused teeb just tema!

Viiendaks. Jätkake omalt poolt ja tehke kõik mida te saate teha, et olukord laheneks ja te näete kuidas kuri taganeb. Tänage Jumalat püsivalt, tema kiire sekkumise ja abi eest, sest Jeesus muudab iga olukorra. (Ent kuri vaim kostis neile: „Jeesust ma tunnen ja Paulust ma tean, aga kes teie olete?” Ap 19:15)

Kuuendaks. Rääkige sellest. Analüüsige. Ärge nähke ründajas oma vaenlast! Inimesed sageli räägivad hingevanlase mõtteid. (Ja Peetrus viis ta kõrvale ning hakkas teda hoiatama: „Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!” Mt 16:22) Saatan püüab eksitada igal moel. Mõelge kontekstile, kellele on see kasulik, kes mida võidab. Mõistke, et te ei võitle inimestega. Kurja ja mõtlemist on võimalik ära tunda ja seda tuleb paljastada. Me kõik oleme vaimulikus sõjas ja kurat püüab kõike ja kõiki ära rikkuda ja neelata nagu ütles Jaakobus, aga teie seiske vastu usus ja kasutage usinalt kõiki vaimurelvi, millest piibel räägib ja õpetab.

Seitsmendaks. Tee sellest omad järeldused. Põhjalikud. Tee oma elule revisjon. Mõtle, kas sa saad teha midagi selleks, et see olukord enam ei kordu. Vii otsustavalt sisse meetmed, millega sa saad tulevikus kaitsta sarnase rünnaku vastu. Kindlasti on iga inimese elus mõni müüripragu, mis vajab parandamist, kinni panemist. Leia see üles. Pane see kinni. Koos Jumalaga sa saad teha igast küljest aia ümber. (Ii 1:10) Ehita seda nii hästi kui sa vähegi suudad.

Keegi kindral on kunagi öelnud: tahad rahu, valmistu sõjaks. Kuid see kehtib ka vaimuliku sõjapidamise puhul. Pead olema valmis kõige kurja vastu seisma ja sul peab olema plaan, kuidas sa seda teed.

Loo endale eestpalve võitlussalk, et sul oleks võimalik neid kohe mobiliseerida

Kindlasti sa saad kohe mõelda kes on need paar usaldusväärset lähedast inimest, keda sa saaksid koheselt üles kutsuda enese eest palvetama kui sul midagi hullu peaks juhtuma. Sa ei pea neile rääkima oma lugu, aga sa pead ütlema, et asi on väga tõsine ja sa vajad kiiresti eestpalvet tekkinud olukorra pärast ja enda pärast ja vajadusel ka kellegi teise eest. Võta seda väga tõsiselt. See on võtme tähtsusega.

Isegi Jeesusel oli oma lähedane meeskond, kes pidevalt palvetas tema eest (kuna ta oli pidevalt rünnaku all). Ka sinul peab nii olema. Et sa saaksid viivitamatult abi õigeks ajaks kui sind rünnatakse. Sest see mis on taevas kinni seotud, on seotud kinni ka maapeal. "Tõesti, ma ütlen teile, mis te iganes kinni seote maa peal, on seotud ka taevas, ja mis te iganes lahti päästate maa peal, on lahti päästetud ka taevas." (Mt 18:18). Seetõttu on see võtmekoht. Sul ei ole aega oodata, kuni tuleb pühapäev ja sa paned selle koguduse eestpalvesse. See on liiga hilja. Su olukord vajab kohe eestpalveid.

Murdepunkt või murrangu toob Jeesus. Kelle käes on kogu meelevald, nii taevas kui ka maapeal. Teda tuleb kindlasti kaasata, appi kutsuda, kohepeal nimetada. Ja ta tuleb kohale, isegi kui te teda ei näe, ei saa te kuidagi ära selgitada miks ühtäkki olukord võtab ootamatu - pöördelise suuna ja muutub paremuse poole 180 kraadi. Sa näed, et sina ei tinginud seda, aga see pöördus, toimus pöördeline muutus. Just see on see, mida teeb Jeesus. Kogu au kuulub talle!

Mis iganes juhtub, ärge kaotage pead ja lootust. Iial ärge andke alla!

Ole hoitud

KEDA JUMAL VIHKAB

"Kus teie Jumal nüüd on, et see juhtus?" suhtumist näeb internetist iga päev, eriti Facebooki kommentaariumis. Inimeste eludes juhtub õnnetusi, kannatusi. Jumal ei kaitse ateiste ja agnostikuid. "Ma ei usu, sest Jumal lasi surra." Selline on jumal inimeste ettekujutlustes, mitte nagu piibel kirjeldab.

Milline arusaam Jumalast

Jumal ei välista kannatusi, aga selline Jumal ei meeldi inimestele.

Inimesed on ise loonud vildaka ebajumala oma mõtetes, oma kujutlustes. Kui aga vähegi uurida, siis avastab üsna ruttu, et meie mõttepilt ei lähe kokku tegeliku olemusega, milline Jumal on. Enamus ebajumalaid ongi inimeste kujutlustes neile õnne toojad. See oli juba vanasti nii, igaks eluvaldkonnaks oli inimestel oma jumal, kes pidi tagama õnne ehk olema inimestele meelt mööda. See ei ole muutunud. Inimesed ootavad Jumalalt õnne. Mida Jumal peab neile tagama! See on manipulatsioon. Kuid Jumal on selline nagu ta on, nagu ta Moosesele ütles, "Ma olen see, kes ma Olen!" ja Mooses ütles ""Ma Olen" on mind läkitanud teie juurde". Inimese asi on välja uurida, milline Jumal on. Arvamisega ei jõua Jumala olemusele kuigi palju lähemale. Inimesed arvavad, et Jumal on armastus, nagu kristlased ühtelugu korrutavad, kuid see on tundeline! Seetõttu pole mingi ime et need, kelle lähedased surevad vähki või hukkuvad, ei suuda leppida. "Väidetavalt pidi ta olema armastav Jumal?" ütlevad nad.

Mis toimub tegelikult

Vana Testament kirjeldab läbi sündmuste üsna ühemõtteliselt, mida Jumal peab väärtuslikuks. Selle läbi me võime teda rohkem tundma õppida. Te leiate šokeerivaid nüansse, kui piiblit rida realt lugeda. Kui te valite endale meelepäraseid asju, on need kui rosinad, mitte rosinasai. Taavet kirjutas, maitske ja vaadake, et Issand on hea! Seetõttu siit või sealt sirvides võime luua vale ettekujutluse. Kui aga süveneda kogu raamatusse, siis võib avaneda terviklik pilt. Milline on tervikpilt Jumalast?

Jumala armastusest kirjutab Uus Testament, aga sealgi üsna vähe. Kui te uurite apostlite tegude raamatus jüngrite elu, leiate samuti üsna karmid sõnad. Parandage meelt, hüljake ebajumalateenistus, te olete patused, jne-jne. Üsna vähe armastust. Kui piiblis on üle 30 000 kirjakoha, siis Uues Testamendis saja ringis kirjutab armastusest. Seda on imevähe! Vanas Testamendis on Jumala armastusest vaid mõned salmid.

Piibel kirjeldab, kuidas Jeesus suhtles ühe noormehega, kes tundis käske, kuid ei olnud kogenud Jumala armastust ega saanud sellest jutust aru mitte midagi. (Mk 10:21) See ei jõudnud talle kohale. See ei ole muutunud ka täna.

Kristlased räägivad inimestele Jumala armastusest, aga need ei saa sellest midagi aru. Nad pole seda kohanud.

Selleks et mõista, mida üldse tähendab "Jumal on armastus," peab inimene ise Jumalat kogema. Te võite rääkida inimestele tuhandeid kordi, et Jumal armastab sind, aga see ei toimi, tühi jutt. Seepärast Vana Testament on kahtlemata väga vajalik osa ka täna, mis aitab Jumalat lähemalt tundma õppida. Kes ta isik on.

Muide, see on põhjus, miks ei kasva kogudused. Kus räägitakse ilusat juttu. Mitte seda, mida Jumal tahab et me inimestele ütleksime. Räägitakse kõike seda, mida inimestele meeldib kuulata, mida need kuulda tahavad. Välditakse tõde või ei räägita avalikult.

Oma vahel öeldes

Jumala armastusest saab rääkida nende vahel, kes sellega on kokku puutunud. Jeesuse jüngrid rääkisid üsna vähe Jumala armastusest, kui siis isekeskis. Johannes suisa ütleb välja järgmist, et kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Jumala armastust. Kogu maailm armastab iseennast, aga mitte Jumalat. "Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat," kirjutab Johannes. (1Jh 4:8) Piibel kirjutab veel seda, et need kes on saanud aru mida tähendab Jumala armastus, on "kohustatud armastama üksteist", s.t mitte kõike ja kõiki. Sest sellest poleks kasu. Kuna Jumala armastust tuleb tunnetada, mis Jumalal on meie vastu. See ei ole niisama lihtsasti mõistetav, nagu juhtus noormehega kes tuli Jeesuse juurde, kes teadis ja pidas käske, kuid polnud kunagi kogenud seda armastust. Siin ei räägita seksuaalsest ihaldamisest ehk erootikast ega ka kiindumusest, mis on inimeste vahel põhinev meeldimine või mõttelaad, kus tuntakse ühtsust kui sõbrad, mis on su enda valik. Jumala armastus on usklike omavaheline teema. Millest need aru saavad ja mõistavad. See pole jututeema neile, kes pole Jumalaga kohtunud. Sest need ei tea sellest midagi mõelda. Sa saad rääkida sellest mida sa oled kogenud vaid selle isikuga, kes on kogenud seda sama.

Pole ime, kui inimesed midagi aru ei saa. Sedasama selgitab apostel Paulus kirjas roomlastele. Jeesuse jüngrid ei kuulutanud sel viisil nagu täna paljudes kirikutes tehakse. Apostlite tegudes pole sõnagi Jumala armastusest, aga kogudused kasvasid plahvatuslikult. Kui nad oleksid kuulutanud ühtelugu, et Jumal on armastus, ei oleks seda juhtunud. Evangeelium levis, ilma et oleks räägitud Jumala armastusest. Kas pole kummaline?

Jumala armastusest saab rääkida siis, kui Jumal on teinud inimesele midagi sellist, mida see ei ole ära teeninud. Seetõttu jüngrid olid vaoshoitud, ei kasutanud armastuse sõnu kergekäeliselt. See oli testsugune armastus kui inimeste vahel tavaks oli.

Mis on sinu eriline kogemus?

Kujuta ette et sa oled pangale võlgu maja eest ja sa ei saa seda tasuda ning sa pead tänavale kolima ning jääd veel võlgu panga ees. Ühtäkki pank teatab, et sa ei pea enam maksma! Sa tead, et sa ei ole seda ära maksnud, seda välja teeninud, ometi sa oled võlast vaba! Kuidas see võimalik on? Sa saad aru, et sind koheldi eriliselt, kuigi sa olid majast ilma jäämas, saad sa nüüdsest elada seal edasi, veel enam, see maja on sinu oma. Kas see on tasuta? Sulle küll. Aga keegi maksis võla sinu eest ära. Seetõttu pank kohtles sind eriliselt. Mitte et sa oleks ise midagi selleks teinud, aga keegi tegi. Su elu oli põhjas, kus sa olid mõtlemas ka kõige hullemaid mõtteid, aga korraga tabas eriline õnn, mille tulemusel kustutati sinu võlgnevus. Veel enam. Sa said ka omanikuks! Kõik, kes seda oma nahal ei ole kogenud, need tegelikult ei tea mida sa tundsid kui sa põhjas ära käisid ja mida sa mõtlesid siis, kui sa vabanesid võlaorjusest. Sa said omanikuks. See on sinu eriline kogemus, soosing, mida mõistab vaid see, kes ise midagi sarnast on pidanud läbi elama. Keegi teine ei mõista. Sa ei saanud isegi midagi vastu pakkuda, kui vaid tänada sulle osaks saanud teo eest! Keegi tuli, ostis sind vabaks, täiesti omakasupüüdmatult. Milline armastus! Väga haruldane. Vahest keegi tunneb mõnda sellist inimest, kes seda on teinud?

Jeesus rääkis haruldase loo halastaja samaarlasest, kes nägi teepeal maas läbi pekstud juuti, kellest kõik kaarega möödusid, ent samaarlane tõstis ta üles (ps. samaarlased ei sallinud juute), hoolitses ta eest, lõpuks viis lähedal olevasse öömajja ja ütles peremehele, et kui sul peaks veel mingeid kulusid tekkima, siis ma tasun tulles nende eest. Jeesus toob selle näite kui Jumala armastusest. Siin pole tegu ei erootika ega kiindumise, vaid agape armastusega. Mis on praktiline ja omakasupüüdmatu armastus. Need kes kogevad sellist armastust, mõistavad Jumala armastust. Võimalik, et see samaarlane oli ise kunagi midagi sarnast kogenud, kuid piibel sellest ei kirjuta. Kuskil ei ole öeldud, et agape armastus on kõigile arusaadav, kõigile mõistetav. Võite otsida, aga te ei leia seda. Kuigi te saate lugeda kirjast roomlastele, et "Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud," ei tähenda otsejoones seda, et see kuidagi väljendub iseenesest. See on üks Jumalik and, mida antakse ja mida tuleb kasutada. Ilma kasutamata on see vaid and nagu iga teine.

Paulus ütleb, et Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. Me olime Jumala vaenlased, väärt hukkamõistu. Kui mõned jultunud ateistid ütlevad, et Jumal peaks kogu kurjuse hävitama, siis nad tegelikult ei anna aru, et Jumal peaks sel juhul hävitama ka neid ennast. Jumala armastust ei koge see kes seda praktiseerib, vaid see, kelle peal seda praktiseeritakse. Seetõttu see ongi nii haruldane, et isegi need, kellel on and, ei tea millest jutt käib. Nad küll räägivad, aga ei tee, sest ise pole kogenud.

Viha. Needus. Häving.

Jumal on inimestega kannatlik, väga kannatlik. Aga ta võib inimeste peale ka vihastada, mille tagajärjel ta hävitas linnade kaupa jäledaid inimesi (soodoma jt), kusjuures veeuputuse puhul Jumal nägi, et nii kuhjunud kurjusele oli võimalik piir panna vaid totaalselt. Kuid samast loost näeme ka, et Jumalal oli kellegi üle hea meel, kelleks tollal osutus Noa ja tema pere, keda ta siis otsustas säästa. Kuid enamuse olid kurjad nii läbi ja lõhki, tülgastavalt, et seda pidi peatama. Jumal võib inimesi ka jälestada ja fakt on see, et kõige jälestavamad on need, kes teevad inimloomuvastaseid tegusid, mehed seksivad meestega või naised naistega ning pilkavad. Kui kõlbmatu moonutab Jumala loomingut, jälestab ta neid kes seda teevad, sest need lähevad otseselt vastuollu milleski, mida Jumal lõi kauniks. See puudutab ka seksi. Sest ka seks oli Jumala looming ja see oli väga hea! Ta ei loonud Aadama kõrvale meest, elukaaslast, vaid lõi naise. Kui inimesed rikuvad tema loomingut, jälestab ta seda!

Jumalat: "Kus teie Jumal siis on?!" Mis on otseselt vastuolus Jumala loominguga, milleks oli seks mehe ja naise vahel. Ta lõi inimese meheks ja naiseks. Ta ei loonud Aadama kõrvale meest! Kui inimesed seda rüvetavad, siis Jumal jälestab neid. Ta neab neid, ega ei õnnista. See võib mõne jaoks tulla üllatusena, aga sel juhul see inimene ei ole lugenud piiblit. Ta ütleb otsesõnu, ma õnnistan teid, kui te käite minu teedel ja nean, kui te ei käi. Jumala õnnistusest ja needusest on väga raske lugeda. Sestap Jumal on väga kannatlik, aga ta võib ka väga vihaseks saada, kui tema loodud maailmas talle pähe istutakse. Seetõttu Jumal armastab, aga ka vihkab.

Kes pole kuulnud, otsige ja te leiate üles kirjakohad, milles kirjutakse, et Jumal vihkab. Mõned kristlased väidavad, et Jumal ei vihka inimest, kuid vihkab kurja, siis see tegelikult ei ole täpne, sest kurjus saab avalikuks kurjade inimeste kaudu, nende sees. Kui piibel kirjutab Jumala vihast, siis enamus neid kohti räägib sellest, et Jumal vihkab kurje inimesi. Kurjus ilmneb kurjade inimeste sees.

Jumal vihkab pattu, aga armastab patust, on tegelikult vaid klišee, mida piibel ei kirjuta.

Vastupidi, ta vihkab patust, kuid armastab igaüht, kes patust ära pöördub. Jeesus ütles: kui su käsi ajab sind patustama, raiu ta ära. Sul on parem minna jalutuna ellu kui kahe käega põrgusse kustutamatusse tulle. (Mk 9:43, Mt 18:9) Kus te näete, et Jumal armastab patust? Ei armasta. Patune on needuse all. See on täiesti vale klišee, mis soosib kurjust ja kurja inimest patuga edasi elama. Jumal vihkab võrdselt jumalakartmatut ja ka tema jumalakartmatut tegu. Kohtu alla ei lähe kellegi teod iseenesest, vaid ikka inimene koos oma kurjade tegudega. Seetõttu evangeeliumi mõte ei ole, et Jumal armastab kurje inimesi nende kurjuses, vaid ta armastab vaid neid inimesi, kes kurjast ära pöörduvad ja tahavad saada päästetud Issanda Jeesuse Kristuse läbi. Meiegi olime kord vihaalused, (Tt 3:3-7) aga tema armust õigeks saanud. Ja Jumala viha saab avalikuks igasuguse jumalakartmatuse ja ülekohtu vastu, (Rm 1:18) seda kindlamini päästetakse kristlased viha eest nüüd. (Rm 5:9) Kõik kes on päästmata, on loomu poolest viha lapsed, ütleb Paulus efeslastele 2:3. Jeesus tõmbab kristlased välja tulevast vihast, loe 1Ts 1:10.

Ta vihkab ka patuseid kui need ei taha patust lahti öelda, klammerdudes patu külge, ei soostu päästetud saama. Jumal võib vihata, aga armastada, neid, kes teda armastavad. Ta võib inimesi tervendada, aga ka lasta hukkuda. Piibel kirjeldab, et ta on tapnud palju inimesi, kui selleks on ilmselge põhjus. Piiblist te saate lugeda Jumala isikust, kes on väga tasakaalus. See ei tähenda, et Jumal on ühtlasi hea ja halb või tujukas. Asi pole armastuses. Sest inimeses on enamus külgi mille üle me isegi tunneme piinlikust.

See eelnev on selgitatav vaid sellega, et Jumal on hea. Kuid meie ai arva kaugeltki Jumalat nii heaks kui ta tegelikult on ja kipume ennast arvama palju palju kordi paremaks, kui me tegelikult oleme. Kas te olete kohanud piisavalt head inimest? Mina küll ei ole. Panen selle koha peale suure küsimärgi. Me oleme normaalsed ja ebanormaalsed. Kuid keegi pole piisavalt hea, arvan ma. Mitte keegi ei ole ligilähedanegi sellele, milline on Jumal oma headuses. Sa küsid siis, miks ta siis tapab kui ta hea on? Sest ta on HEA. Mis mõttes?!

Kuna inimesena me ei ole kogenud täiuslikku headust, siis seda ongi raske mõista. Hea Jumal peab vihkama kurja, kurjust ja kurje inimesi. Sest ta on nii hea. Seetõttu läbinisti halvad tuleb hävitada, mis selgitab ka mitmed hävitustööd, mida piibel kirjeldab. Näiteks veeuputus, kus inimsugu oli nii läbinisti kuri ja muutus üha kurjemaks, seal ei olnud muud valikut. Piiramatu vägivald, väärastunud seks jne. Piibel kirjutab, et Jumal kahetses, et ta üldse inimese lõi. Kujutad sa ette, kui Jumal peaks ütlema sinu kohta: Ma kahetsen, et sa sündisid! Päris karm. Aga nii see just oli tollal. Vahel teeb laps su hinge nii täis, et sa võid mõelda, et ma kahetsen, et ma üldse lapse tegin. Parem oleks, kui ta poleks sündinud, sest nad on kõiges sinu vastu ja sinust üle astunud, sulle pähe istunud. Ma usun, et Jumalal oli sama tunne, ning ta nendes sündmuste läbi inimesed hävitas. Veeuputusega ta hävitas praktiliselt kõik. Mõned piibliuurijad on leidnud, et loomisest veeuputuseni oli ligi 2 tuhat aastat. Kujuta ette, kui palju Jumal ootas enne, kui otsustas teha kõigele lõpu.

Kurjad hukkusid otse jüngrite silme ees

Paljud jüngrid tõid kogudusele annetusi. Nende seas oli abielupaar kes müüs oma vara, aga osa rahast jättis endale, pani kõrvale. Loomulikult nad võisid vara omada, aga asi oli selles, et nad valetasid teistele. Peetrus ütles: sa ei valetanud inimestele, vaid Jumalale. Seejärel kukkus mees surnult maha. Kolme tunni pärast tuli kohale ka selle mehe naine ja ka tema valetas. Otsekohe kukkus ka naine surnult maha nagu ta mees paar tundu varem. Mida nad siis erilist tegid? Mõni ütleks, et annetasid oma vara kogudusele ja Jumal tappis nad selle eest! Tegelikult aga tappis neid nende enda valelikkus. Jumal vihkab valelikkust. Ta on tapnud palju inimesi. Selletõttu hävitatakse veel paljud. Kõik, kes tema loodud maailma moraalselt saastavad.

Jumal võib meid tappa, aga võib ka ellu äratada ja tervendada. Mõlema osas leiab palju näiteid. Kuid tapmiseks on alati konkreetne põhjus, mis on huvitav.

Kes on piisavalt hea?

Jumal on väga kannatlik, aga ta on ka väga vihane. Jumal õnnistab, aga ka neab. Jumal armastab, aga ka vihkab. Jumal surmad, aga ka äratab ellu. See on tasakaalustatud pilt tema olemusest. Mis ei tähenda seda, et Jumal on ühtlasi nii halb kui hea. Mis neid kahte vastandlikku poolt siis ühendab, küsid sa. See on seletatav vaid tõsiasjaga, et ta ON HEA. Samas meil on raske ette kujutada kui hea Jumal on. Sest me pole kohanud häid inimesi, läbi ja lõhki häid! Me kohtame inimesi, kelles on palju headust, aga ikka leiab ka midagi halba. „Mitte keegi pole täiuslik!“ ütlevad vahel mõned. Ainult Jumal on hea. Miks Jumal siis tapab, vihkab, neab inimesi? Sest ta on ülimalt hea. Kuna me pole kogenud ülimat headust, siis seda on raske isegi ette kujutada, kui hea on piisavalt hea. Kuna Jumal on piisavalt hea, siis ta peab vihkama kurja ja kurje. Ta peab karistama kurje inimesi. Ta peab hävitama läbinisti halvad. Jumal lõi hea maailma. Pani sinna head inimesed. Andis neile valikuvabaduse hea ja kurja vahel. Aga inimesed mõtlevad ja levitavad pidevalt ainult kurja. Neil on võimalus mõelda ja teha head, aga nad valivad kurja. Jumal ei talu kurjust. Ta ei salli kurjust. Ta hävitab neid, kes on muutunud nii kurjaks, et ei vääri enam elu.

Hea tähendus

Tänapäeval ei ole sõnal „hea“ enam seda tähendust, mida Jumal sellele omistas. Inimesed on minetanud selle tähenduse. Nüüd reklaamitakse kõike sõnaga „parim!“ Hea ei ole piisavalt hea, et müüa. Eestlane on selle asemel võtnud kasutusele suisa uue väljendi: normaalne! Kui eestlane leiab, et see on hea, siis ta ütleb „Normaalne.“ Normaalne ilm, normaalne jook, normaalne naine, kõik on normaalne. Me mõtleme selle all meeldimist, laike. Võibolla ongi parem, sest sõna „hea“ tuleks kasutada vaid Jumala kohta. Sest Jumal on ainus hea isik kogu universumis. Seetõttu kes siis veel teab, oskab ja peab kurjuse ja kurjadega tegelema?

Ta on nii hea, et ei luba kurjal minema pääseda.

Meil on tegelikult lihtsam Jumalat mõista, kui me kasutame sõna õiglane. Õiglus! Jumal on õiglane ja seda mõistavad enamjaolt veel need, kes ei ole veel üdini rikutud ja kurjad. Need inimesed tunnustavad, et tapmine, valetamine, varastamine on pahed ja selle eest tuleb inimest karistada. Nii on õiglane. Sedasama arvab ka õiglane Jumal. Kui aga Jumal on mõne meelest õiglane, siis see mida Jumal teeb, on õige. Kuid Jumal on täiuslikult õiglane. Teda ei saa manipuleerida, meelehea abil ära osta ega teha midagi sellist, et kuritööst pääseda karistuseta. Jumal teeb õigesti ja õiglaselt. Tore, et ta selline Jumal on. Mõtle, kui õudne oleks, kui keegi kuri saaks teda ära osta või mõjutada nii, et see pääseks karistusest. Sellist Jumalat ei taha keegi, kes õiglusest vähegi veel midagi mõtleb või seda peab järgimisväärseks. Kuid õigluse teine pool on see, et ta ei saa teha midagi sellist, midagi valelikku, mis oleks ebaõiglane. Neid asju on väga palju, mida õiglus ei võimalda teha. Ta ei saa kedagi tappa valel eesmärgil, kasutada jõudu lihtsalt sellega mängimiseks või oma jõu demonstreerimiseks. See oleks vastu tema õiglast loomust. Seetõttu piibel tegelikult kirjeldab Jumala õiglust ja tema tegevust, kuidas ta õiglasel moel toimib. Seetõttu ta peab kurja alati karistama! Oma õiglase loomuse pärast. Et õiglus saaks jalule seatud! Ta ei oleks õiglane Jumal, kui ta vaataks kurjusele läbi sõrmede. Ta ei saa nii toimida. Ta ei luba kurjal minema pääseda, sest ta on niivõrd hea Jumal. Mis mulle meeldib, sest meil on moraalne maailm.

Ükski kuri ei jää karistamata. Kuigi enamus kuritegusid jääb avastamata, siis ometi mitte karistamata. Kurjategijad loodavad karistuseta pääseda, aga nad ei arvesta sellega, et Jumala õiglane otsus tabab neid varem või hiljem. Jumal on õiglane! Ja igaüks annab oma tegude eest vastutust varem või hiljem. Parem siis varem, sest põrgus on juba liiga hilja. Kõige eest tuleb maksta! Sest kogu maailm on õiglase Jumala täieliku kontrolli all. Ükski pahategu, patt ega kuritöö ei jää Jumala eest varju. Tema teab täpselt kõike, mida iga inimene on korda saatnud.

Õiglane Jumal ei või andestada. Muidu ta ei oleks õiglane! Ta peab kurja hävitama. Ta peab halbu karistama. Jumal on otsustanud nii teha. Ta karistab neid, kes on teinud halba ja päästab need, kes andeks paluvad enne kui tuleb karistus. Seetõttu inimene saab andeks paluda. Aga karistus tuleb ikka kanda. Õnneks hea uudis on see, et selle karistuse kandis sinu eest ära Jumala poeg. Ei ole nii, et karistus jääb ära kui sa andeks palud. Ei. Sinu karistus läheb Jeesuse peale. Tema võttis sinu karistuse enda peale, et sa võiksid pääseda kui sa teda palud ja kahetsed oma kurja ning pöördud kurjusest. Kuidas sulle see meeldib?

Sa ütled, see oleks ebaõiglane, kui keegi teine pannakse vangi sinu eest. Keegi peab seda tegema. Midagi ei ole teha. Sest mida on kurjal inimesel enda eest Jumalale anda? Midagi. Sul ei ole mitte midagi sellist, millega võiks sinu ebamoraalse mineviku pärast tasuda. Seetõttu Jumal otsustas, et ta päästab sind armust.

Mis oleks ebaaus?

Sa tõenäoliselt oled üks nendest, kes arvab, et teised on halvad. See ei ole väga vale. Nad tõesti põhjustavad probleeme. Kuid kui sa palud, miks ta siis ei hävita kõik halbu inimesi? Siis nähtavasti oleksid sina üks nendest, üldiselt meie kõik, kes tuleks sel juhul hävitada, kui ta seda täna teeks. Kes üldse pääseks? Alles ei jää mitte kedagi. Me kõik oleme valinud vahel halba ja mitte üksnes head. Kedagi ei jää järgi. Ka mitte selle postituse kirjutajat. Kui Jumal teeks nii, mida ma olen ära teeninud, ma ei oleks enam elus. Õiglane Jumal ei saa minu pattu andestada välja arvatud juhul, kui keegi selle eest ära maksab. Kui keegi minu välja teenitud karistuse kurja eest on ära kandnud. Kui Jumal ütleks mulle: „Ah, las olla, ma ei karista sind. Ära enam tee!“ Siis see oleks ebaõiglane ja ebamoraalne tema poolt. See oleks ebaaus. Kui Jumal on õiglane, siis ta ei saa mulle nii öelda. Ent ta saab mulle öelda: „Ma annan sulle andeks. Sest Jeesus suri ristil sinu kurjuse eest. Seetõttu sa võid nüüd minna.“

Samuti ei saa õiglane Jumal karistada süütut. Ainult süüdlast saab karistada. Mida ma üldse olen välja teeninud, kas tema hukkamõistu või õigeksmõistmise? Kas ma üldse väärin elu? Ammugi igavest elu! Kui keegi on üldse olnud süütu, siis see on olnud tema poeg – Jeesus. Miks Jumal siis karistas oma süütut poega? Jumal lasi tal vägivaldselt surra. Ta karistas süütut ainusündinud poega enneaegse surmaga. Sellest aga järgmisel korral...

Samal teemal
Loe lisaks: JUMALA NÄO OOTUSES (I osa)

JUMALA NÄO OOTUSES (OTSINGUTEL)

"Mis jumal see selline on?!"

Advendi ajal on meie fookus suunatud Suure kuninga tulekule ja inimesed otsivad Jumalat. Kristlased räägivad Jeesusest. Nad räägivad Jumal on armastus. Nad kuulutavad seda juba sajandeid. Nad on seda üha rohkem tegemas, kui te vaatate ringi.  Enamasti te kuuletegi sõnumeid: Jumal on armastus.

Kuid mil viisil seda mõistavad need kes ei usu Jumalat?

Kuidas Jeesus on vastu võetud? Mis mõju see avaldab? See on viinud naiivse jumalani. Sentimentaalse, härdameelse jumalani, kergeuskliku jumalani, kes hoolib inimesest vaatamata kõigele mida see teeb või ette võtab oma elus. Selline, naiivne pilt, kas pole? Kristlased on loonud Jumalast sellise kujutluse. Mitte maailm. Mitte uskmatud.

Seetõttu inimesed ei saa aru, mis jumal see selline on. Nad ei võta Jeesust vastu. Seetõttu! Sest inimesed ei otsi lihtsameelset jumalat, kergemeelset, vaid õiglast jumalat!

• Keegi ei kujuta ette, et te auto varastatakse ära ja politseinik ütleb, pole midagi, see leiti üles, ma armastan kõiki. Võta nüüd oma auto ja mine rahuga. Kas see oleks õiglane?

• Keegi ei kujuta ette, et teie tööandja jätab teile palga välja maksmata, aga töökaitse inspektor ütleb, riik hüvitab selle, pole midagi, me armastame teid kõiki.

• Keegi ei kujuta ette, et keegi pekasab teid oimetuks ja kohtunik ütleb, te olete juba terveks saanud, minge rahuga, nüüd on juba kõik hästi, me armastame kõiki inimesi.

Aga just nii see kõlab, kui öelda kannatanule, Jumal on armastus, ta armastab kõiki. Ega ikka ei ole küll! Jumal on õiglane, mitte kõike lubav ja kõiki uskuv.

Mida kristlased jätavad rääkimata?

Kui hulljulge noor juht teeb autoavarii ja tema sõbrad hukkuvad selle tagajärjel, siis sa ei saa nõustuda sellega, et Jumal on armastus. Kui kristlane lohutab, Jumal armastab sind, kes sa põhjustasid selle õnnetuse. Mida asja, ütlevad inimesed? Kui Jumal armastab, siis miks minu lapsed pidid selles õnnetuses hukkuma? Sest neile on väidetud, et Jumal armastab. Järelikult on põhjust arvata, et Jumal ei põhjusta õnnetust ja valu. Ta armastab kõiki neid noori, et kaitseb neid, ...oot? Miks nad siis hukkusid? Miks Jumal siis juhti ei takistanud? Kui ta armastab, siis ta peaks täitma kõik meie vajadused. Kokkuvõtlikult - Jumal armastab, siis see tähendab teha meie lapsed õnnelikuks. Ja õnnelik tähendab, et Jumal pidi ära hoidma selle õnnetuse, tegema, tooma meie lastele õnne.

Teisisõnu öeldes, Jumala armastuse mõte on kaitsta meid õnnetuse eest. Ta ei tohiks lasta neid õnnetusi juhtuda. Veel enam, peaks tähele panema mis meid õnnelikuks teeb. Jumala asi on kannatusi ja õnnetusi meist eemal hoida, et me kõik võiksime saada ja elada õnnelikult.

Paraku sellise moonutatud pildi loomine loob Jumala armastusest väära ettekujutluse -ebajumala. Justkui ta peab meid hoidma, jälgima, teenima, tegema õnnelikuks. Kui ta seda ei tee, siis me laseme ta lahti. Vallandame ta. Sa oled vallandatud! Ma ei taha Jumalat, kes minust õnnetusi eemal ei hoia.

Kui Jumal on armastus, siis me loobume Jumalast.

"Kui Jumal laseb midagi sellist juhtuda, siis kuidas ta on armastus?" 

Nii inimesed mõtlevad. Sest kristlased räägivad kogu aeg: Jumal on armastus. Pole ime, et Jeesuse sõnum ei jõua inimesteni. "Ma tean küll," ütleb inimene. Aga mul on oma arusaam jumalast. Teie Jumal on imelik. Kui te ütlete et ta on armastus. Jõulude ajal kohtab seda igal pool.

See on vägagi erinev arusaam ja mõtteviis Jumala armastusest, mida piibel ütleb et ta on. Sest piiblist me näeme juba kõige alguse aegadest alates, et ta laseb tulla kannatusi, valu, õnnetusi, karistab, surmab ja kõike, mitte ei paku üksnes kaitset, õnne ja rõõmu.

Milline on sinu Jumal?

Uskmatud ju ei väida, et Jumal on armastus. Seda teevad kristlased. Sest kogu piiblist me näeme et Jumal ei ole naiivne, rumal, kergeusklik, sentimentaalne, vaid ta on püha ja õiglane. Kuid ta pole kuri. Kui ta seda oleks, siis talle ei läheks korda inimeste kurjus. Ta poleks hävitanud kurje inimesi linnade kaupa. Ta on seda korduvalt teinud. Miks? Sest Jumal on hea. Isegi Jeesus ütles inimestele, miks sa nimetad mind heaks? "Ei ole hea keegi muu kui üks - Jumal" (Mk 10:18)

Inimesed saavad kogeda Jumala armastust. Aga see ei tule niisama kergelt. Hea Jumal ei hooli halbadest, kurjadest, mõrtsukatest, ülbetest, uhketest, sest ta ei ole inimest selliseks loonud. Hea Jumal lõi inimesed headeks - oma näo järgi, ent andis neile ka vabaduse ise otsustada, kas teha head või kurja.

Jumal ei räägi halbadele ja kurjategijatele: ma armastan sind (nagu kristlased: Jumal  armastab sind). Vaid ma karistan sind! Sa oled selle ära teeninud! Sa pead vastutama oma tegude eest. Kui sa oled midagi halba teinud, siis sa pead selle heastama. Sest ma ei oleks hea ja õiglane Jumal, kui ma seda ei nõuaks! Sul on võimalus meelt muuta. Mul on selleks ka lahendus.

IDENTIFITSEERI ENNAST

MIKS KRISTLANE EI IDENTIFITSEERI ENNAST KRISTLASENA

Kui te liigute maailmas ringi, siis te kohtate inimesi, kes ennast esimese asjana ning suure rõõmuga kuulutavad, et nad on kristlased (!) ja alles siis räägivad kõigest muust, millega nad tegelevad ning kuidas elavad. Kuid kõigepealt nad ütevad oma usutunnistuse: ma olen kristlane! Tehes seda nad on siirad ja ei hooli põrmugi sellest, mida teised sellest arvavad.

Kui te liigute ringi Eestis, siis te kuulete viimase asjana inimese usust kui te üldse kuulete, võibolla saate alles aastate pärast teada, kellegi teise kaudu et ta käib mõnes koguduses. Sellel on oma mõju. Kahjuks olematu. Seetõttu Eestis arvatakse, et eestlased on usuvõõrad. Kuid tegelikult ei ole. Nad lihtsalt varjavad oma usku, sest see on kaua aega olnud naeruvääristatud ja ühiskonna poolt pilgatud riiklikul tasandil. Kahjuks tänaseni.

Me näeme seda väga kõrgel tasemel: ERMi Maarja kuju kaasus, meie uue presidendi Kersti Kaljulaidi suhtumine, riigikogu liikmete hoiakud, EL esindustes, ERR ja telekanalites. Koolides ja hariduses, töökohtadel. Näiteid leidub igal riigitasandil. Usu ja usklike naeruvääristamist peetakse riiklikul tasemel normaalseks. Kahju! Seetõttu ei hakka inimesed usust üldse rääkima, sest sellega seab ta ennast tagakiusamise alla.

Kui kristlased tuleksid avalikkuse ette, siis me leiame neid igal pool, inimesed oleksid üllatunud kui palju neid tegelikult on. Ei saaks enam keegi öelda, et eestlased on ateisitid, sest see väide ei vasta tõele.

Eesti rahvuskultuur võlgneb tänu eelkõige kristlusele, isegi piibel oli lõunaeestikeelsena enne olemas kui arenes välja eesti keel.

"Eelmise aastatuhande teises pooles oli Euroopas (riigi)keelte kujunemisel määrava tähtsusega piibli tõlkimine ja trükkimine. Piiblist sõltus jumalateenistustel kasutatav keel ning kirjaoskuse õpetamine. Eestlaste jaoks trükiti 1686. aastal esimene terviklik uus testament (vastne testament) lõunaeestikeelsena. Põhjaeestikeelne uus testament ilmus alles terve inimpõlvkond hiljem, 1715. aastal." kirjutab Võru Instituudi direktor Rainer Kuuba.

Alles "1806. aasta märtsis, pool sajandit enne papa Jannseni Perno Postimeest, hakkasid kolm meest VanaVõromaalt (G. A. Oldekop Põlvast, J. P. von Roth Kanepist ja K. A. von Roth Võrust) välja andma Eesti esimest ajalehte Tarto maa rahva NäddaliLeht."

See et eesti keel üldse sellisel kujul välja arenes, selles peame tänama vaid Jumalat, kes pani pastor J. Gutslaff südamele tõlkida Vanast Testamendist umbes kolmandiku lõunaeestikeelde, kuid põgenes 1656. aastal Vene Rootsi sõja eest Tallinnasse. 1686. aastal trükiti esimene terviklik Vastne Testament lõunaeestikeelsena! Eesti keelt polnud veel ollagi ja oma riigini veel pikk tee ees. Inimestele avanes võimalus midagi lugeda oma keeles ja selleks oli jumalasõna!

Kuid lõunaeesti hõimukeel eraldus läänemeresoome algkeelest esimesena ja seda arvatavalt umbes 2000 aastat tagasi, mis võib olla üks "algkeel" otse Paabeli ajast (ps. hõimurahvad), kui leidis aset rahvaste rändamine.

Eesti kristlastel ei ole midagi vaja karta, vaid tulgu julgelt ette. Kui ta ennast identifitseerib kristlasena, siis näeb kogu rahvas, et kristlasi ei ole üldse vähe, vastupidi, tuhanded. Näidakem kogu maailmale, et Eesti on kristlik maa! Kui see juhtub, siis te saate usklikke näha igal pool. See muudab kogu rahva hoiakut kristlusesse. Identifitseeri ennast eelkõige kristlasena!

TA EI ANNA ARMU KURJADELE

TA EI ANNA ARMU KURJADELE

Jumal annab armu halbadele, - aega meelt muuta, parandada. Aga ta ei anna armu kurjusele!

Ta on seda VT näidete varal korduvalt demonstreerinud. Ülemad, valitsejad, kuningad on vaid näited Jumala suuremeelsusest ja kannatlikkusest. 

Jumal peab vahel valima ka kahe halva vahel. Seetõttu, parem halb, kui kurjus.

Kuid Jumal ei anna armu kurjusele. Ta hävitab kurjad. Ta lükkab maha kurjad valitsejad, paljastab valitsused või meelevallad, häbistab neid avalikult, Kl 2:15. 

Ta on nõus hävitama suuri linnu, nii ta hävitas Soodoma, langes Niinevee, varises Jeeriko jt veel täna, teate küll. 

Ta ei lase kurjust valitsema, vaid lükkab need eemale. Jumal peab vahel valima ka kahe halva vahel. Seetõttu, parem halb, kui kurjus. "Olgu troonid või ülemused, olgu valitsused või meelevallad - kõik on loodud tema läbi," Kl 1:16. Uskuge Jumalasse, tema tegutseb ka täna!

Mis kasu sa saad?

MIS KASU TE SAATE?

Jeesus ütles, mis kasu te saate, mitte, vaata kui toredad jüngrid ma valisin, tule ka meie sekka või vaata kui tore tempel mu isal on.

Ta ütles sageli, sa saad terveks. Sa saad ühenduse. Sa saad igavese elu. „Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?” Mk 10:51. Tasuta!

Tasuta asju siiski ei ole ka Taevariigis. Mitte päris tasuta, sest vaata, ma annan oma ihu teie eest (Lk 22:19) - suren sinu eest, et sul oleks elu ja kõike ülirohkesti! "Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti." Jh 10:10.

See ei ole meelitamine, nagu maailm seda teeb, mida kristlased vahel üle võtavad ja kopeerivad, lootes inimesi usule meelitada. Miks peaksime meie inimesi meelitama? Räägi inimestele, mis kasu ta saab. Aga selleks, et ta selle kasu saaks, peab ta millestki loobuma, midagi ära andma. Aga seda, mida vastu tuleb loovutada polegi mõistlik endale hoida, sest sel pole sinu elu jaoks mingit väärtust. See (patt) ei tee ju kellegile au, see teeb sulle häbi ja alandab sind teiste ees. Seetõttu sa tegelikult ei kaota mitte midagi (!), vastupidi, võidad, saad kõike, ülirohkesti.

(Ainus, kes selle läbi midagi head ei saanud, oli Jeesus. Kes teist tahaks olla Jeesuse nahas?)

"Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele?" Mt 8:36, ütleb ta otse välja. (vt ka Mt 16:26) Evangeelium ei ole mingi mõttetu asi, vaid see on väga loogiline, mis on inimesele kasulik. Seetõttu juhtis Jeesus tähelepanu asjadele, mis kasu inimene sellest saab. Jeesus oli selles osas väga arukas, kes ei tulnud inimeste päid segamini ajama mesimagusa jutuga, vaid rääkis asjast. Ja seda otse, personaalselt. Kellel oli mida vaja. Seda ta pakkus. Pimedatele nägemist, kurtidele kuulmist, haigetele tervenemist, äratas emale surnud poja üles, tegeles hingehädadega jt. Ühesõnaga tegi kasulikke asju, mitte ei ajanud mingit mulli. Tegelikult oli ta parim müügimees, sest ta teadis, mida inimesed vajavad ja pakkus neile just seda, mistõttu inimesed tulid teda otsima. Ta ei pidanud üldse müüma selle tähenduses.

See ongi just see, mida Jumal kristlastelt ootab. Ta ei oota, et me tutvustaksime oma ilusat kirikut, sest alati on kusklil ilusam hoone ja meie maised hooned ei ole võrreldavad taevaga. Ta ei öelnud, et minu jüngrid on mõnusad sellid, nende seas on teil lahe olla. Ei saaks öelda, et need olid perfektsed, pigem tahumatud, neil kõigil olid omad puudused ja kiiksud. Ta ei öelnud, et ainult templis on kõige õigem teenistus, kuigi see seda kindlasti oli, aga ta ütles, et te olete selle ära rikkunud, teinud sellest raha kogumise masina (annetuse süsteemi) ja röövlikoopa. Siinkohal võime jätkata ja jätkata...

Jeesus rääkis inimestele mis kasu need saavad ja see oli puhas evangeelium, - rõõmusõnum haigetele, sest need said terveks; rõõmupäev patustele, sest need said oma koormad maha panna; rõõmusõnum meile, sest meile tuli pääste kes me olime lootuseta, paganad, aga nüüd oleme Jumalaga lepitatud, tema sugu, pühad. Mida sa hing veel tahad? Ta küsis otsesõnu: mida sa tahad, et ma sulle teeksin?

Vaimulik kogemus s.t ebaratsionaalne

Enamus usklikke kes on usule tulnud, on kohanud kuidas piiblit ratsionaalset selgitatakse. Näiteks Alfa kursusel püütakse inimestele asju ratsionaalselt ära selgitada. Kuid Jumal kutsub inimest, siis ta ei tee seda ratsionaalselt, need esimesed kokkupuuted üleloomuliku Jumalaga on inimesele seletamatud! Inimene otsib isikut (Jumalat) kes on eelkõige üleloomulik!

Ebaratsionaalne (sünonüümid): mõttetu, irratsionaalne, mõistusevastane, ebaotstarbekas, mittemõistuslik, mõistmatu.

Mida teevad kristlased? Nad tegutsevad otse vastupidiselt! Püüavad vaimseid asju ära põhjendada mida tegelikult ei pea selgitama, vähemasti sel viisil. Jumal ei tee seda nii! Millegipärast aga kristlased arvavad et see on vajalik. Nad arvavad, et kui inimene saab Jumalast ratsionaalselt aru, siis ta tulebki usule. Ei pruugi! Otse vastupidi. Uskmatu küsib "ja mis siis?" Põhjendatult. Miks?

Kui sa usule tulid, otsisid Jumalat kui üleloomulikku, vaimset, seletamatut, võimast, siis miks sa arvad, et teistel - uutel tulijatel on see teisiti? Ei ole. Põhjus miks kristlased kipuvad kõike ratsionaalselt ära põhjendada seisneb hirmus või selles, et nad arvavad, et inimene ei saa midagi aru.

Jumal kutsub inimest vaimsete kogemuste abil, aga kristlane mõistusega? Jumal ütleb, usu ja siis sa saad päästetud. Faktid ei päästa. Seetõttu paljud inimesed ei saa üldse aru. "Miks ma peaksin kristlaseks hakkama, kui kõik on nii tavaline, mõistusega ära seletatav, mis teadmisi saab juurde ka kristliku kirjandust uurides ja küllap ma mingi aeg siis uurin edasi." Sestap fookus on sel juhul teadmistel, mitte Jumala väel.

Jumal on vaim, keda saab kogeda oma vaimu läbi, on kogemus, kus inimese vaim kohtub Jumala vaimuga.

Tulles tagasi "miks" küsimuse juurde tundub eriti kummaline, et kristlasena sa otsid Jumalat ja suhtled temaga vaimsel tasandil, ega teistele, uutele sa serveerid tavalist asja. Ise toitud tippkokakunstist, aga teistele serveerid valmistoitu. Isegi Jeesus ütles: "Lase esmalt lastel saada kõhud täis, ei ole ilus võtta laste leiba".

Usule tulijale tuleb pakkuda praadi, mitte raasukesi, mis muidu "laualt maha pudeneksid". (Mk 7:27)

Kahtlemata saab Jumalat uurida ja palju fakte omandada ka ratsionaalselt, aga need jäävad teadmiste tasandile mis on elutud faktid. Inimesed ei otsi Jumalat faktide tõttu, vaid otsivad teda sügavatel, isiklikel ja vaimsetel põhjustel.

Nad saavad piiblist lugeda et Jumal armastab, aga nad ei saa sellest enne maitset suhu, kui nad ei ole teda proovinud, enne täielikult kogenud. Piibel ütleb, maitske, Jumal on hea! Kui Jumal puudutab kellegi südant, ravib ta terveks, parandab ta elujärje ning ta saab otse suhelda. Samuti saab inimene päästetud kui ta võtab Jeesuse vastu oma intuitiivse kogemuse tõttu ehk sellest ei piisa kui sa kõike tead, vaid kui praktiseerid seda, siis sa saad aru mis maitse sel on.

Jeesus ei ütle, et uuri mind mõistusega ja siis sa saad aru. Vaimseid asju tuleb mõista vaimselt!

Kahjuks on neid inimesi kes räägivad eelkõige Jumala vaimust äärmiselt vähe. Ilmselt seetõttu, et neil endil ei ole aega sellega tegeleda või on vähe kogemusi, nad teavad tsiteerida piiblit, aga nad ei tea kuidas Jumalaga suhtlemine tegelikult töötab, sest nad ei tee seda. Kui nad ise ei saa aru vaimsetest asjadest, kuidas nad siis saaksid teistele rääkida vaimust?

Kogudused on kui klubid, kelle liikmed tegelevad kõige muuga v.a vaimsete asjadega. Senine valitsev ratsionalism kogudustes on tegelikult üsna valdav nähtus (ütleks masendav), mistõttu paljud kadunud hinged pöördunud või siirduvad sensitiivide suunas, sest need ju tegelevad asjadega mis tunduvad üleloomulikud või vähemalt vaimsed. Põhjendatult otsivad. Kui kogudused ei tegutse vaimses maailmas, siis inimene oma otsingutes kaldub sinna, kus seda leiab (imiteeritakse). Inimene saab aru, et seal nagu midagi on ja ma uurin... See siiski ei ole see õige, mida ta peaks otsima või tegelikult hing vajab ja otsib. Sest sensitiivil, maagil, selgeltnägijal ega nõial pole mingit vastust inimese hingeküsimustele, ei saa anda igavest elu, neid pattudest puhastada. Need on hukatuse teenrid, põrgulised, kes kisuvad endaga kaasa kergeusklikke, eksitades kõiki ja võttes nende hingelt igavese elu. Nad on vastutustundetud, väljas omakasu tõttu. Kahjuks.

Kui kogudustes midagi toimub, siis hakkab inimene nende suunas huvi tundma ja otsima vastuseid oma vaimus, otsima Jumalat sealt, kust ta ennast ilmutab - teiste vaimusaanute - usklike seas.

Ratsionalism, mis pagasiga inimene tuleb Jumala juurde, võib olla omamoodi koorem ja takistus, kui see on peamine viis, kuidas mõistusega püüda asju ära selgitada, mida tegelikult tuleks vaimselt kogeda, läbi teha, tunnetada.

Kristlased, kes pööravad tähelepanu Jumala, tema Püha Vaimu tööle nende endi ja kõigi inimeste elus, teevad just seda mida Jumal teeb, kus ta üleloomulike, vaimsete kogemuste abil kutsub inimest usule. Tehke nii nagu Jumal toimib ja te olete Jumala plaanis iga ilmaga ja tema teenistuses! Ja kui te pole kindel, siis head eeskuju leiab algkogudusest, kuidas kristlased teisi aitasid ja nõustasid ning paljud said päästetud.

Mis juhtub sinuga, kui vaim ära võtta?

Vaim omab inimese olemuses äärmiselt suurt tähtsust!

Inimene on ihu, hing ja vaim, kui sealt võtta ära hing, siis inimene kaotab teadvuse, ta on endast väljas, kui aga võtta ära vaim, siis inimene jääb teadvusele, kuid tema ihu ja käitumine ei erine loomadest. Ta on kui üks nendest. Ka kõige Jumalakartmatumal inimesel on vaim, aga ta ei kasuta seda. Seetõttu on meie seas palju neid, kes käituvad otsekui barbarid, loomad, neis puudub igasugune inimlikkus. Ent nende inimeste vaim ei pääse löögile. Teisisõnu kõik inimesed kes ei ole Jumalaga lepitatud, on ühel või teisel määral vaimselt surnud, kes sügavamalt, kes vähem. Kui inimene minetab oma südametunnistuse, on ta sügaval kriisis, sest tema vaim ei saa normaalselt toimida. Kuid selline langemine ei ole sünnipärane, sest inimese sündimisel algavad kõik ühe joone pealt, aga te võite juba üsna lapseeas näha, kuidas mõned lapsed on rikutud, neil ei ole enam mingeid piire. Juba kümne aastaselt on nad valmis pätid, innukad ahnelt kõike kurjust tegema, mis väljendub kõiksugustes halbades tegudes. See tuleb sellest, et nende vaimne langus võrreldes teiste eakaaslastega toimub kiiremini. Täisealiseks saades on nad kriminaalid, keda ei ohjelda mitte miski. Nad on hinged, kelle vaim ei toimi. Kuid neis siiski on osake vaimust veel alles. Kui nad tuleksid Jumala juurde, sünniks nende vaim uuesti ja nad saaksid uueks looduks, nagu piibel kirjeldab. Seetõttu te võite näha palju neid enne seda, kes kõik on ühel või teisel tasemel, olenevalt sellest kui palju nendes elav vaim saab väljenduda.

Me kõik teame, mis juhtub inimesega siis, kui temasse läheb kuri vaim. See deemon hakkab teda mõjutama igas mõttes. Te kõik olete näinud videoklippe kuidas inimesi vabastatakse kurjadest vaimudest ja kuidas inimene pärast seda normaalseks muutub. Kuri vaim võtab kontrolli kogu inimese ihu, vaimu ja hinge üle ja need pildid ei ole ilusad, kui inimene viskub deemoni käes, on kurjast vaimust vaevatud. Selline on vaimne, reaalne maailm mis inimesi ümbritseb. Kui inimene võtab vastu kurjuse jõud, muutub tema olukord veel halvemaks kui enne seda oli. Seda teeb langenud vaim, keda piibel nimetab deemoniks. Deemon kontrollib inimese vaimu ja sellel on kohutavad tagajärjed.

Mis juhtub siis, kui inimesest vaim ära võtta?

Kui inimeses on vaid hing ja ihu. See on võimalik. Näiteks Taanieli raamat kirjeldab sellist sündmust. Kui inimesest võtta ära vaim, siis ta muutub pigem loomade sarnaseks, ta kaotas mõistuse. See juhtus kuningas Nebukadnetsariga. Piibel kirjeldab, et ta sõi rohtu nagu härjad ja viibis loomade seas. (Tn 4:30) Tal oli hing ja ihu. Ta elas, ta sõi, ta magas väljal. Kõike seda teevad ka loomad, neil pole vaimu. Edasi kirjeldatakse kuidas ta sai mõistuse tagasi. Enne seda kui ta kaotas vaimu, ta pilkas Jumalat, pärast seda kui sai vaimu, hakkas Jumalat kiitma, ülistama ja tänama (Tn 4:34) ehk teisisõnu sai oma veast aru! "Mulle tuli mõistus tagasi," kirjeldab Taanieli raamat. Ehk ta sai vaimu tagasi ja see oli uuendatud kujul. Sama toimub kõigi inimestega, kui nende vaim saab uuendatud, siis nad hakkavad Jumalat kiitma, tänama, tunnistama.

Vaatamata sellele, et inimeses on vaim, on see nii maha surutud, et selle funktsioonid on praktiliselt olematud, aga see vaim siiski meis on, vastasel korral me oleksime otsekui arutud, kes on mõistuse kaotanud. Midagi siiski toimib inimeses ka siis veel, kui ta on mõrtsukas, külmavereline (öeldakse), keda ei peata mitte miski. Kõik kes kaotavad enesevalitsuse, on pannud oma vaimu luku taha. Nende isikute käitumine sarnaneb pigem metslasele kui inimesele. Metslases puudub inimlikkus, mõistlik meel ja armastus. Barbari käitumises puudub igasugune armastus, need ei saa sellest väärtusest aru. Võib öelda, et ta on peaaegu mõistuse kaotanud. Võib öelda küll, et võtke inimesest ära vaim ja ta kaotab oma näo. Seetõttu vahel öeldakse "näotu lugu".

Jumal on vaim. Aga ka inimeses on vaim. Me oleme vaimolendid. Kas me tunnistame seda või mitte, siis kõigele vaatamata me omame kogemusi, et meie sees on veel midagi, mis on meie intellektile võõras, tekitab võõristust, kuna me ei saa sellest pärist hästi aru. Me ei saa aru kuidas on nii, et kui me teeme midagi halba, varjame halba, valetame, siis meie sees käivitub mingi seletamatu isik, mida me tunneme südametunnistuse piinade või lihtsalt südametunnistuse all. See on kõigil. Ainult et need, kes on oma vaimse isiku üha enam maha surunud, ühel hetkel enam ei taju midagi, neil on kivine süda, nagu piibel kirjeldab. Kui su südametunnistus hakkab tööle, siis see on ju imelik nähtus, kas pole? See ei olene arutlemisest. Sa võid mida iganes enese õigustuseks välja mõelda, aga südametunnistus jääb märku andma. Järelikult midagi on valesti, peaksid sa sellele reageerima.

Kuivõrd see on osa vaimu funktsionaalsusest, siis sellel funktsioonil on meile ja mitte ainult meile, ka ligimese armastamisele ning Jumala, Looja seisukohast oluline tähtsus meie hinge eest hoolt kandmisel. See on nagu viirusetõrje programm sinu arvutis, mida saab maha installeerida ning see lakkab hoiatamast. Kuid see on vaid üks vaimu ülesanne paljudest.

Kõige tähtsam on see, et selle nn isiku abil inimene saab suhelda Jumalaga. Kuna Jumal on vaim, siis ta pani ka inimese sisse vaimu, et inimene saaks Jumalaga kontakti ja rääkida. Kuid kristlased teavad, et kui nad võtavad Jeesuse vastu oma ellu, siis nende vaim saab uueks, aga nad saavad boonuseks osa veel ühest vaimust - Püha Vaimust, kes tuleb inimest nõustama, aitama ja see on võimas abimees, kes inimeses jääb elama seni, kuni ta käib koos Jumalaga või ta lahkub siit ilmast igavesse ellu, Taevasse.

Vaim omab inimese olemuses oma kindlaid ülesandeid ja on osa inimese tervikust, mis koosneb ihust, hingest ja vaimust.

Uskmatud ei tunnista vaimu kui sellist, vaid nad pigem ütlevad kõrgelt arenenud inimeste suhtes, et see oli suurvaim (= mõttetark). Nad arvavad, et inimese mõtted, iseloom ja omandatud teadmised ja arutlemised ongi tema vaim, aga see ei ole nii, see on osa hingest. See on hingeline. Vaimul on sellega seoses oma roll, ühendav ja vaimul on otsene tähtsus selles, kui tark inimene on. Samas nn suured mõttetargad ei pruugi üldse oma vaimu kasutada sihipäraselt, mida Jumal selles näeb ja tarkuseks peab. Sest teadmised, arutlemised ei ole veel tarkus, aga fakt on see, et ilma vaimuta kaotab inimene mõistuse. Võta ära vaim ja inimese mõtlev osa saab halvatud.

Niisiis need, kes ei ole usklikud, peavad suuri kirjanike, teadlasi, filosoofe jpt suurvaimudeks, aga see ei ole nii. Neil on lihtsalt teadmisi enam kui neil, kes ei ole selles valdkonnas ennast arendanud sellisel tasemel kui nemad seda tegid. Piibli seisukohast ei oma nende teadmised mitte mingit tähtsust ja see on ka loomulik, sest isegi siis kui üks teadlane suudaks mõista kogu teadust, ei teaks ta võrreldes Loojaga ikkagi suurt midagi, see oleks tühine võrreldes Vaimuga, kes selle kõik kokku pani ja valmistas. See on ikkagi tühine. Küll aga peab Jumal neid inimesi palju enamaks, kes on aru saanud kuidas vaimsed asjad tegelikult toimivad, mis rolli mängib selles ihu, hing ja vaim.

Kui Jeesus suri ristil, siis ta ütles mida?

Ta ei öelnud, Isa, sinu kätte ma annan oma hinge. Ta ei öelnud, võta vastu mu hing. Arst Luukas kirjeldab Jeesuse surma ristil. (Lk 23:46) Ta kirjutab täpselt. "Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!" Seda öeldes ta heitis hinge. Tema maisest ihust lahkus vaim ja hing.

Täpselt sama toimub meie kõigiga. Kui inimene sureb, siis temast lahkub vaim ja ta nö heidab hinge. Tema koht määratakse aga selle alusel, mis otsuse ta tegi enne seda, kas ta võttis Jumala vastu või elas koos Jumalaga. Kui ta elas oma elu ilma Jumalata, siis peab ta ka oma igavese elu veetma hukatuses, mis selleks on määratud. Neile, kes oma maises elus ei tahtnud Jumalast midagi kuulda, ei saa eeldada, et Jumal nende vaimu vastu võtab. Nad satuvad põrgu, sinna, mis on määratud kuradile ja tema langenud inglitele, langenud vaimudele aga ka langenud inimese vaimudele. See on väga lihtne.

Kurat visati taevast välja tema mässu tõttu koos seltskonnaga, siis loomulikult püüab ta Jumala vastu teha kõike mis võimalik veel on ja seda ta teeb inimestele, kes ei hooli Jumalast. See seltskond, vaimselt "surnud" inimesed, on tema käes, iga hing, kes sureb, satub põrgu, midagi ei ole teha. Otsus, mida sa teed siin, mõjutab sinu kohta pärast seda kui sa siit lahkud, igaveseks. Kui su vaim on "surnud" siis, siis see jääb nii ka pärast seda kui sa sured. Kui su vaim elab koos Jumalaga, siis sa elad koos Jumalaga ka pärast surma. Vaim määrab ära sinu hinge olukorra ja kvaliteedi mitte üksnes siin, maises elus, vaid ka seal, igavikus. Vaimust sõltub kõik. Ei oma tähtsust, milline on su ihu; milline on su hing, kui palju sa õpid, kas su iseloom teistele meeldib, millised on su teadmised. See kõik on vajalik ja me peaksime püüdlema kõike paremat. Määrab ikkagi ära see, mida sa võtad ette oma vaimuga. See on sinu käes!

Kui sa tahad oma vaimu uuendada, siis see ei ole teadmiste omandamine, vaid selleks tuleb pöörduda suure Vaimu poole, kelleks on Jumal. Tema pani üksnes inimese sisse vaimu (loomad ei saanud vaimu), seetõttu tema teab ja saab sinu vaimu uuendada. Aga sa pead tegema omalt poolt esimese sammu. Pöörduma Jumala poole läbi Jeesuse. Paluma andeks oma patud. Andma oma elu Jumalale, mis tähendab, et sa lubad tal ennast uueks muuta, millega sinu vaim "sünnib uuesti" ja see hakkab funktsioneerima nagu kord ja kohus ja sa saad endale lisaks abilise, isiku näol, kes on Püha Vaim. Tema parim osa selle kõige juures. Kes tõstab sinu vaimu uuele tasandile, mis muudab sinu elu täiesti. Sa õpid oma vaimu tundma. Sa õpid aja jooksul tundma Püha Vaimu ja kõik see teeb su hingele head. Vaim sinu sees ei ole enam varjusurmas, vaid see saab uue hingamise ja see saab olema koostöö uuel tasandil.

KAS HINGELIK ON DEEMONLIK?

Kindlasti mitte? Teisisõnu võiks küsida veel, kas hing on siis langenud vaim? Muidugi mitte! Jaakobus paneb "maise", "hingelise" ja "deemonliku" ühe dimensiooni peale, olete tähele pannud? (loe: Jk 3:15) Miks? Asi on nimelt selles, et langenud vaimud heideti Taevast välja, kuid sellegi poolest vaimolend, ent inetu - deemon, ta ei muutu hingeks. See ei muuda vaime hingeks, samuti ei muutu hing deemoniks; neil on ainulaadsed, erinevad tunnused ja funktsioonid, mille Jumal andis loomise ajal.

Kuivõrd hingel ei ole võimalik Taevas ringi kolada (nagu kirjutasime meie eelmises postituses), aga samuti langenud inglil ei ole asja enam Taevasse, siis Jaakobus panebki need ühe pulga peale ehk madalamale dimensioonile. Samas ingel on inimesest kõrgem, võimsam olevus. Aga maapeal loodud olevuste seas on vaim üksnes inimeses, hing aga kogu loomariigis. Näiteks on koeral hing, kuid koer ei pääse Taevasse puhtalt sel põhjusel, et temas puudub vaim. Küll aga on mõned hinged (kes on kogenud kehast väljumist) tunnistanud pärast rändamist, et nad nägid taevas loomi nt koera. See võib nii olla, aga kindlasti on see koht kõigest "taevas" (selle eesruum), mitte Taevas. Piibel kirjeldab, et isegi varblased on loetud ja Jumal hoolitseb nende eest, kuivõrd neile omistati hing, ent see ei tähenda seda, et nad pääsevad sama koha peale kuhu igavese elu pärinud inimhinged saavad koha. Niisiis, Jumal on selle teema lahendanud ja muuhulgas on olemas ka taevas, madalam dimensioon. Kõigele on mõeldud.

Jumal puhus oma Vaimu inimese sisse, kes siis ärkas ellu (algselt igaveseks), teised tehti lihtsalt valmis, millega said hinge. Hing ei ole kindlasti deemon või deemonlik. Jaakobus lihtsalt sellega annab mõista, et inimesed võiksid oma hinge eest hoolt kanda, teades, et nad ei ole siin üksi (kurat oma deemonitega valitseb maad) ning kui inimene jätab oma hinge hooletusse, siis ärgu arvaku, et kurat seda tähele ei pane ja asja niisama jätab. Kurat püüab varastada igat hinge kui ta vähegi saab. Paulus ütleb, et meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega. Ef 6:12  Näiteks panna mõne mehe pähe halvad kavatsused, mida viimane siis enese teadmata omaks võtab ja halvimal juhul teoks teeb. Selles kontekstis Jaakobus kutsub üles meid keelt talitsema, mis on hinge pädevuses, kas see kontrollib kõne või mitte. Kui inimeses ei ole Jumala vaimu, siis ta räägib mida ta hing õigeks peab ent see ei pruugi veel õige olla. Kui aga inimene laseb Jumala vaimul ennast korrigeerida, siis toimub selline omamoodi sümbioos (vanakreeka keelest σύν "koos" ja βίωσις "elamine") - Jumala ja inimese vaimu koos elamine, kus Püha Vaim tuleb meile appi ja blokeerib halvad sõnad enne kui need saavad välja öeldud. Teate küll millest ma räägin? Lihtsalt, sa ei saa välja öelda halbu sõnu, sest sinu vaim ei lase seda teha, sel viisil ta juhib hinge tegevust. See on üsna edukas, kui inimene on Jumala vaimuga uuendatud ja täidetud. Omast jõust sellega välja ei vea.

Kui inimeses on Püha Vaim, siis sinna deemon ei saa minna, küll aga saab deemon mõjutada inimest väljastpoolt - hingelaadi (mõtteviisi) kaudu.

Siruta oma käsi taeva poole!

"Käed üles!"

Kui "vallavalitus tõstis käed üles," siis see tähendab seda, et tehke ise mis tahate, meie seda kaasa ei tee! Kui politsei ütleb "Käed üles!", tuleb vastuvaidlematult alluda politsei korraldusele. Kui sõdur hüüab "Käed üles!" siis see tähendab, et ta tahab käsi näha, et seal poleks relva millega vastu hakata või millest tulistada. Kui sa nõuet ei täida, lastakse sind ilma hoiatamata maha. Kõigil juhtudel  käed üles liigutus tähendab vastuhakust loobumist ja selle žesti abil väljendatakse alla andmist.

Piiblis on otse vastupidi.

Mooses tõstis käed üles ja see tähendas usumärki, millega ta hakkas vastu. Teiseks see suund viitas sellele, kust tuleb tema jõud ja abi, mis oli käeliigutus taeva poole. Issand ütles Moosesele: "Siruta oma käsi taeva poole, siis..." (2Ms 9:22,23; 10:21,22) Ta kordas viibet. See oli tahtlikult rõhutatud. "Kas Mooses tahab alla anda ?" oleks politsei segaduses.

Ka kuningas Saalomon sirutas oma käed taeva poole. "Siis astus Saalomon Issanda altari ette kogu Iisraeli koguduse juuresolekul ja sirutas oma käed taeva poole," kirjeldab piibel 1Kn 8:22. See ei olnud "ma annan alla", vaid sellega Saalomon viitas taevale, mis on tema tugevus, kes on selle taga, keda tuleb austada. Ta ütleb: "Issand, Iisraeli Jumal!" ta pöördus Jumala poole. "Sinu sarnast jumalat ei ole ülal taevas ega all maa peal," millega ta ütleb, et see jumal on nii suur, et "vaata, taevas ja taevaste taevas ei mahuta sind, veel vähem siis see koda, mille ma olen ehitanud." Ning siis ta ütleb: "pöördu oma sulase palve ja anumise poole." Ta sirutab käed üles taeva poole, et jumalaga rääkida.

Hiskja ja prohvet Jesaja kisendasid taeva poole. "Tõstke oma silmad ja vaadake kõrgusse" ütleb Jesaja, (Js 40:26), sest tema annab rammetule rammu ja jõuetule jõudu. (s 29) Selles on üks imeline tõotus.

Salmist tõdeb, "ma tõstan oma silmad mägede poole, kust tuleb mulle abi?" (Ps 121:1) Abi tuleb ülevalt. Kui keegi pöördub Jumala poole, siis ta ei anna alla, vaid palub abi.

Kui Jeesus kirgastati, siis avanes taevas ja jüngrid olid selle tunnistajaks. Peetrus ja Jaakobus ja Johannes nägid pealt, kuidas Mooses ja Eelija rääkis Jeesusega. Kui Peetrus jutule vahele segas, siis sekkus ka Jumal, kes ütles: „See on mu armas Poeg, teda kuulake!”  Markuse evangeeliumi 9 ptk.

"Stefanos aga, täis Püha Vaimu, vaatas ainiti taevasse ja nägi Jumala kirkust ning Jeesust seismas Jumala paremal käel, kirjeldab Apostlite teod" (7:55).

See kõik ilmselgelt tõendab, et üles vaatamine on põhjendatud. Taevas ei ole koht kus kedagi ei ole. Eestlased ütlevad: "Räägi nagu seinaga!" Seinaga ei ole mõtet ju rääkida, ta ei vasta sulle.

Üks annab alla, teine võtab vastu abi

Kui uskmatu tõstab käed üles, siis see tähendab, et ta annab alla. Te võite teha minuga kõike, ma olen kaotaja. Kui usklik tõstab käed üles, siis ta sirutab Jumala poole abi saamiseks, millega ta kinnitab, ma ei anna alla, tule mulle appi! Ta annab selle žestiga märku, et Jumal, ma vajan sinu lahendust ja mis iganes see on, ma võtan selle abi vastu. Jumal, sina oled võitja ja mina olen koos sinuga võitja poolel. Sest võitjale ei tee surm mingit kahju, Ilm 2:11; kuna võitja pärib selle kõik, Ilm 21:7. Jeesus ütles: "Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud." Jh 16:33. See ei ole mingisugune kaotaja jutt. "Teie, lapsed, olete Jumalast ja olete nad ära võitnud, sest see, kes on teis, on suurem sellest, kes on maailmas," kirjutab Johannes, 1Jh 4:4. Ja ta lisab selgituseks "Jah, igaüks, kes on sündinud Jumalast, võidab ära maailma. Ja see ongi võit, mis on võitnud ära maailma - meie usk." Nii et usklikud ei ole kaotajate poolel. Sa oled võitja! Mida varem sa selle mõttega harjud, seda parem.

Isegi tolle aja suurim pagan-kuningas Nebukadnetsar, pidi tunnistama ja tegema seda sama. "Mina, Nebukadnetsar, tõstsin oma silmad taeva poole ja mulle tuli mõistus tagasi," kirjeldab Taanieli raamat. (Tn 4:31) Justkui Jumal ei oleks saanud talle mõistust tagasi anda ilma žestita, oh ei! Selle žestiga andis ta au Jumalale. Samuti Jeesus tõstis oma silmad taeva poole. (Jh 17:1) "Isa, tund on tulnud, kirgasta oma poega."

Käte ülestõstmine oli kõige tavalisem palveviis. Kogudus tõstis käed üles taeva poole kui nad palvetasid. See oli palvežest.

Tänapäeval tõstavad usklikud sageli käed üles Jumala ülistamiseks. Rõõmu väljendamiseks.

Kui sa käed tõstad üles, siis see on kaugele nähtav. Sõjas kasutasid sõdurid seda just sel põhjusel, teiseks andsid nad sel viisil märku oma kavatsusest alla anda.

Võib ju küsida, kas Jumal siis ei näe, on ta pime või, et ma pean kätega vehkima? Ei, kindlasti mitte. Aga see on austusavaldus ja viibe, millega sa pöördud tema isiku poole. Kui sa näitad oma ülestõstetud käsi, siis sa annad märku, et sa soovid tema tuge.

Väiksel lapsel on see žest juba emapiimaga teada. Kui ta on vaid mõne kuune, ta juba teab, et kui ta tõstab käed ema poole, siis ema võtab ta sülle. "Õppa!" Hüüab ta siis, kui ta on aasta vanune.

Ta ei oska veel rääkida, aga kui ta jalad ära väsivad, siis ta tõstab käed ema suunas ja annab teada oma vajadusest.

Selline Jumalik alge on inimese sisse kodeeritud Looja poolt. Kust võiks laps teada, et selline käeliigutus seda tähendab? Ta teeb seda vaistlikult. Ta ei oska veel õigupoolest rääkida, aga ta teab, kuidas ta saab ennast aidata. See ei tähenda, et ma annan alla. Vaid see tähendab, ma tahan jätkata, tule mulle appi.

Käed üles annab tähenduse

See liigutus näitab tegelikult usku. Seda, et su käed ei tegele muude asjadega, vaid need on välja sirutatud Jumala poole. Mis on tema tähelepanu äratamiseks mõeldud liigutus ja tegu, - võitja žest!

Sallivus vs hoolivus

"Tartu ülikooli ja üliõpilaste tänane toetusavaldus sallivusele seisnes muuhulgas ka sallidega lehvitamises. Usuteaduskond oli esindatud kolme töötaja ja ühe vilistlase näol," kirjutab Facbooki lehel Ain Riistan.

Mida sallivuse eestvedajad ja nn sallidega lehvitajad siis tegelikult soovivad öelda? Sõnum on ju ilmselge, kui te ei salli, siis te ei armasta või see pole nii? 

Mida siis sellest arvata?

Argo Buinevitš kommenteerib tabavalt. Ta ütleb: "Võib-olla oleks parem rääkida hoolivusest. Sallivus tundub kandvat ükskõiksuse tooni - ah, tehke, mis tahate." On ju väga tabavalt öeldud?

Hoolivust vajavad kõik inimesed. Sallivust vajab vaid mina.

Hoolivus on armastuse märk, kuid kindlasti pole seda sallivus. 

Sa võid ju salliga vehkida, aga ega sa tühja seetõttu ei hooli veel inimestest peale iseenda? 

Sallijale ei lähe korda hoolivus. Tal on enesekeskne hoiak. Kuid hoolimine ei ole suunatud iseendale ega oma seisukohtade või tegude õigustuseks, vaid ligimese aitamiseks. See on nagu öö ja päev. 

Sallivus nõuab nõustumist minu sisukohtadega, olenemata millised on ligimese või teise inimese moraali või eetika tõekspidamised, mis sallijale korda ei lähe. Teda huvitab vaid ta enda isik. Ta ei hooli teiste arvamusest, teiste moraalist, vaid ta nõuab enda oma kehtestamist. Selles ei pruugi kohta olla ühiskonna moraalinormidel. Ent inimene kes hoolib, ei ole amoraalne.

Sallivus ei ole kristlik õpetus või seisukoht. Jeesus ei õpetanud, et te peate inimesi sallima, vaid te peate inimestest hoolima, neid toetama ja aitama. Aga see on hoopis teine asi.

Hoolivust vajavad kõik!

Naised alistuge meestele?

Jätkame naiste alandamise teemaga, et seda veel enam lahti selgitada. „Naised alistuge meestele“ oli ikkagi äärmiselt jõuline sõnum isegi Rooma keisririigi ajal, rääkimata täna!

Meie eelmist postitust samal teemal saad lugeda siit: 2000 aastat naiste alandamist

Piibli seisukohad on Euroopas, tegelikult kogu maailmas enim suhete ja õiguste arengut mõjutanud. Sest paljud tänapäeva seadused ja suhtumised said alguse piibli tavadest ja Rooma õigusest. 

Uus Testament selgitab üsna põhjalikult inimeste vahelisi suhteid, hoiakuid ja kirjeldab tollaseid sündmusi, mis kulmineerus kristliku koguduse tekkimise ning plahvatusliku levikuga eelkõige apostel Pauluse eestvedamisel; kes kahtlemata omab suurimat kaalu kui enim pühakirja panustanud kristlik autor. Meie eelmises artiklis 2000 aastat naiste alandamist tõdesime, et mees ei olegi naise pea nagu Paulus märkis ja seetõttu üritame selgusele jõuda, kus apostel Paulust alistas naisi meestele, mis teda ajendas selleks?

TAUSTAINFO

Pauluse kirjad pärinevad ajast, mil toimusid tema kolm misjonireisi 65-68 pKr. On väga tähtis teada, milline oli tava ja seadus. Paulus kirjutas kirjad keiser Klaudiuse ajal (loe Ap 18:2) reaalselt eksisteerinud kristlikele kogudustele, mida identifitseeritakse ja märgitakse piiblis nende asukoha järgi: roomlastele Roomas, korintlastele Ahhaias (Kreekas), efeslastele Pamfüülias (Aasias), mida ta külastas käies misjonireisil Makedoonias ja Kreekas. Nende aastate vältel levis kristlus kõigis ühiskonnakihtides ja leidis koha, nii rikaste kui kehvade, vabade ja orjade seas, nii meeste kui naiste seas. Kristlikud kogudused tekkisid üle kogu maa Vahemere piirkonnas, kuigi kristluse keskus oli ikka veel Rooma idaosas. Kolmandaks, milline oli Pauluse staatus (nt Ap 16:37-38; 21:39 ja 9:2,11,14; 22:25-29) ning päritolu? Paulus oli juut Tarsosest, kuulsa Kiliikia linna kodanik (Kiliikiamaal, Ap 22:3). Ta oli koguni Rooma kodanik! (Ap 22:26-28) Mitte hankinud selle suure raha eest, vaid sellesse sündinud! Tal oli õigus nõuda keisri kohut. (Ap 25:11,12) Ent ta oli ka heebra mees, Moosese Seaduse järgi varsiser (Fl 3:3-6, Ap 23:6), kes tundis seadust („Gamalieli jalgade ees, õpetatud täpselt esiisase Seadust mööda,“ Ap 22:3), tundis kreeka kultuuri ja oskas keeli ning Rooma kodanikuna oli tal privileegid. Ta oli ideaalne kanditaat evangeeliumi levitamiseks kõigile rahvastele kui nii võib öelda. Jumal tundis ta CV-d. Jumal kutsus Sauluse (Ap 9:5,6,15,27), keda hakati hiljem hüüdma Pauluseks (Ap 13:9). Misjonär Damaskuses, Jeruusalemmas, Juudamaal. Misjonär paganatele (Ap 26:20, „paganad“ - need, kes ei ole juudid), paganate apostel (Rm 11:13), nagu ta ise ennast nimetab.

Pauluse juhised naiste kohtlemiseks:

• kiri roomlastele 7:2-3;
• esimene kiri korintlastele 7:2-16 ja 7:29, samuti 7:34-39 ja ka 11:5-15;
• kiri efeslastele 5:22-24;
• kiri koloslastele 3:18;
• kiri Timoteosele 2:9, 3:11;
• kiri Tiitusele 2:3.

Sarnase seisukoha võtab ka apostel Peetrus:

• 1.Peetrusele 3:1 ja ka salmis 5.

Armastuse apostel Johannes väidab otse vastupidi. 

Ta kirjutab „püsige Kristuses“ (1Jh 2:28) ja „meid hüütakse Jumala lasteks“ (1Jh 3:1,2) ning „me oleme nüüd Jumala lapsed“. Kristuses püsimine tähendab püsimist Uue lepingu ja armu all, mitte kirjatähe (Seaduse) täitmist ning järgimist. Kuid „Jumala lapsed“ ei ole üksnes mehed, vaid ka naised! Kõik, kes Kristuse vastu võtsid (Jh 1:12). Kuigi Paulus möönab seda sama galaatlastele (Gl 3:28), siis praktikas ta siiski nõudis vastupidist. Apostel Johannes toob kristlusesse „vennaarmastuse“ (Rm 12:10, 1Ts 4:9, Hb 13:1) puhul täiesti uue elukvaliteedi. Kes armastab venda, see püsib valguses, kes vihkab oma venda, on sõgestunud ja on siiani pimeduses (1Jh 2 ptk). „Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar“ 1Jh 3:15. „Vend“ - adelphos (kreeka k), tähendab kristluses verevenda, kõiki mehi, apostleid ja kõiki nö usuvendi, neid, kes on kristlased ehk Kristuse vastu võtnud. Seetõttu ei ole kristlus mõne salaordu sarnane meeste klubi ja mängumaa, vaid kogukond, kus sugu ei ole identiteedi tunnus, vaid usu algataja Kristus. Seetõttu armastuse apostel õpetab nii, et kristluses ei ole mehel mingeid eeliseid naiste ees, vaid nad kõik on vennad, ühe Isa lapsed ja kõiki tuleb ühtviisi lugupidavalt ja hästi kohelda kui Jumala lapsi (1Jh 3 ptk). Erinevalt Moosesest (vt 3Ms 20:10), kristluses on naised ja mehed võrdses positsioonis, kõik on pühad, kõigil on samad õigused ja Püha Vaim. Johannes ei tee meeste-naiste küsimustes kompromisse. Sellega ta püsib Jumala armastuses ja puhtas õpetuses.

KREEKLASTE TAUSTAINFO

Kirjad korintlastele, efeslastele, koloslastele. Kellele?

Kreeklannad ei olnud passivsed kõrvaltvaatajad, vaid tegutsejad. Just kreeklased määratlesid perekonna kui ühiskonna keskse aluse ja naine oli tähtis ühiskonnaliige. Kreeka minevikku ei saa määratleda ilma naiste osaluseta ja nad olid intellektuaalselt meestega võrdsed. Naistel oli võim mõjutada oma elukäiku lisaks õigusele. Naised annavad meestele nõu, langetavad moraalseid otsuseid, kannavad meeste kohustusi ja vahel oma elu hinnaga, millega äratavad imetlust. Kreeklaste atika draamakirjandus käsitleb naiseksolemist. Kreeka kultuur räägib naise mõistmisest, mida Paulus esile ei too. Ei Vana ega Uus Testament ei räägi meile naise mõistmisest.

„Just kreeklased tegid algust naisajaloo seisukohalt tähtsa kõnelusega avaliku ja eraelu erinevustest ja väärtustest ning intellektuaalse kõnelusega naise olemusest ja osast,“ kirjutab Päivi Setäla raamatus „Antiikaja naine“, 2001. Ta lisab: „Müütide põhjal hindasid kreeklased naiste juures algatusvõimet ja mõistust.“

Naisi väärtustati ja nad said ka võimu, isegi uuesti mehele minna oli kreeklannadele tavaline asi. Kreeklased ei alistanud naisi, vastupidi, kaitsesid neid kui nende elust kadus turvalisus. Samas kreeklannade positsiooni saab mõista täpsemalt, kui jälgida üldist arengut. Näiteks klassikalisel ajal tuli muutus, kui perekonnast sai majanduslik, poliitiline, bilooogiline ja sotsiaalne kooslus, kus tähtsustati sotsiaalseid suheteid. Naiste toimingud olid polisele (linnriik) tähtsad. Kreeka linnades peeti juhtivaid perekondi olulisteks ja nii väärtustati ka kreeklannasid. Abielu oli ühiskondlik toiming (Rooma keisririigi praktikas oli abielu poolte asi), järglaste sünnitamine muutis naised tähtsaks. Seaduse ja tegeliku elu vahel oli erinevus, kuivõrd naistel oli omand, neile kuulusid maa, raha, orjad. Naistega tehti pigem koostööd, aga naiste mõjuvõim suurenes kaasavaraga. Naine ei olnud enam laste sünnitaja, vaid oma mehe kaaslane.

Mõnes piirkonnas olid poisid ja tüdrukud võrdsed, nagu näiteks Spartas. Naise ülesanne oli sünnitada sõjamehi ja nii ka abielutruudusetus polnud kuritegu. Naised säilitasid õiguse maale ja varandusele. Sparta naistel oli sõnaõigus tähtsates küsimustes.

Ent hellenistlikul ajajärgul abielu mõte ei olnud laste sünnitamine (tootmine). Kooselule tekkis uus tähendus: ühtekuuluvus, kaaslaseks olemine, ühine elu. Abikaasad sõlmisid ise abielulepingud, millega pooled said tagatised, ühesugused õigused ja kohustused. Laste ülalpidamine oli mehe kanda ja naise kaasavara oli naise osa.

Hellenismi perioodil oli naistel oma osa nii avalikus elus kui kodus. Naised said kaasavara, neile kuulus maju, kortereid, mida võis müüa või üürida. Naised säilitasid oma kultuuri oma riietuse ja kommetega. Hellenismi perioodis ilmnevad õpetatud naised. Neil olid haritud isad, kellel oli oma tütarde elule mõju nagu abikaasadel.

Ühiskond väärtustas naist ema ja abikaasana. Riitused rõhutasid neid rolle ja aitasid neid täita. Naised korraldasid müsteeriumikultust (nt. Isise, Dionysose vrd Ap 17:34, 2Mak 6:7), pidustusi, kuhu mehi ei lubatud. Usuti, et mees viljastab naise hinge, seetõttu vaikimine oli naisele auasjaks. Ta rääkis oma mehega. Kui mees puudus, oli naine tumm. Apostel Paulus ilmselgelt oli teadlik sellest paganlikust uskumusest, mida ta kasutas ära korintlannade allutamiseks meestele: „Aga kui nad tahavad midagi õppida, siis küsigu kodus oma meeste käest. Sest naisele on häbiks koosolekul rääkida.“ (1Kr 14:35). Sellega ta pöörab kreeka mehed naiste vastu üles. Kirjast roomlastele te midagi sellist ei leia. On ilmselge, et ta ei saanud rooma naistelt midagi sarnast nõuda. Roomlased oleks ta lihtsalt välja naernud või tema peale esitanud kaebuse. Paulus teadis seda väga hästi. Pauluse silmakirjalikkus ilmneb mitmeti, näiteks uskliku juudi naise poeg, kreeka isast, Timoteos, kui Paulus lõikas ta ümber kohalike juutide pärast (Ap 16:1-3). Seda tehti Lüstras (Pamfüülias). Ent kristluses ei ole ümberlõikamist.

KUST TULID KREEKA ASUTAJAD?

Kreeka ajalugu alguseks peetakse Egeuse kultuuri, aga sellega asi ka piirdub. Kes panid alguse tuntud ja kõrgelt arenenud Minose tsivilisatsioonile, ajaloolastel ei ole vastust sellele küsimusele. Kuid piibel kirjutab kust see rahvas tuli ja kellest nad põlvnesid.

Kreeklased pärinesid Jaafetist, kelle isa oli Noa. Noa pojad olid Seem, Haam ja Jaafet. Jaafeti pojad olid Gomer, Magoog, Maadai, Jaavan, Tubal, Mesek ja Tiiras. Gomer oli kimmerlased, Maadai oli Meedia, Jaavan oli Kreeka, Joonia. Jaavan liikus aladele, mida praegu tuntakse kui Kreekat ja asutas hõimuga sealse piirkonna Balkani alad. Neist sai alguse Kreeka kultuur ja tsivilisatsioon. Jaavan tähendab heebrea keeles kreeka. (1Ms 10:49 Aga Jaavani pojad olid Eliisa, Tarsis, kittid ja rodanlased. Piibli uurijad on selles küsimuses üsna ühel meelel, kes need isikud olid ja kus suunas nende hõimud rändasid* ja algselt eraldusid.

ROOMLASTE TAUSTAINFO

Rooma seadustes ja kommetes ei olnud selget piiri eraelu ja avaliku elu vahel, vastupidiselt Moosesest tulenevaga. Samas roomlaste ühiskond jagunes kodanikuühiskonnaks ja meestevahelisel lojaalsusel põhinevaks ühiskonnaks. Perekonnapea võim kestis juriidiliselt kuni tema surmani. Tegelikus elus olid lapsed ja naised iseseisvad. Naise majanduslik iseseisvus pärineb juba Rooma vabariigi ajast. Naiste valduses oli varandust. Kaasavara oli antud algselt mehele abielu kulude katteks. Samas abielu ei olnud juriidiline, kuna ühiskonda ei huvitanud eraelu. Samuti lahutus oli eraasi. Lahutuse korral kumbki abikaasa säilitas oma õigused oma varanduse üle ja abikaasad vastutasid ise oma võlgade eest.

Rooma keisriajal naised pärisid, pärandasid, kontrollisid oma kaasavara, ostsid, müüsid ja vabastasid orje, omandasid maad ja jagasid vabalt annetusi. Lapsel oli isa nimi, ta oli osa mehe perekonnast. Lapsed olid poliitiliselt perekonna nime kandjad. Lastel oli silmapaistev ja keskne positsioon perekonnas. Tütred ja pojad olid võrdväärsed. Naiste majanduslikku iseseisvust tõstis poegade ja tütarde võrdõiguslikkus. Et rõhutada oma sidet emaga, hakkasid roomlased lisama oma nimele ema nime. Lapsed olid kõige tähtsamad pärijad. Adopteerimine oli varanduse ja nime edasiandmiseks. Kõrgema klassi peredes oli vaevalt 1 laps, mida korvas adopteerimine. Naised seisid esmalt oma suguvõsa ja pere asjade ning au eest. Lahutamine oli Roomas kergem kui Euroopas keskajal. Lahutus oli kurb paratamatus. Uuesti abiellumine tulenes mehe lühikesest elueast, kui need abiellusid vanemalt või kui naised surid sünnituse tagajärjel. Naised kaitsesid perekondlikku privaatsust riigi sekkumise puhul. Vabaabielu sõlmiti siis, kui naise ühiskondlik positsioon oli madalam kui mehel, aga ka juhul, kui naine ei saanud kaasavara. Emaarmastus oli ema tähtis voorus ja loomulik nähtus. Vanu naisi austati ja suguvõsas küsiti paljuski nende arvamust. Sugulased olid tähtsad ja nendega käidi läbi. Roomlased hindasid suguvõsa, traditsioone ja rituaale. Moraalsuse kaitsmine oli Rooma seaduses, perekond oli Roomas tugev ja põhikohustuste keskus.

Rooma kultuuriruumis eristusid ärinaised ja ka preestrinnad. Aktiivsemad olid Pomeji naised. Naised said osaleda valimis- ja seadusettepanekute koosviibimistel ja võtta seal sõna. Naised osalesid aktiivselt kinnisvaras, laenuturul, tekstiilitootmises ja müügis. Töötasid kõrtsides, pandimajades ja avalikel oksjonidel ilma eeskostjata.

Mitmed keiserliku perekonna naised avaldasid maaomanikena mõju majanduselule. Naiste majanduslik vastutus oli suur, mida näitas see, kui ema pärandas vara tütardele. Roomas oli umbes 150 tellisemaa omanikku, millest kolmandik olid naised.

Naised olid paljudes avalikes ametites. Sekretärid, kirjutajad ja õpetajad, hea haridusega. Arsti või ämmaemandana oli naine ühiskonna vägagi lugupeetud liige. Näitlejad, muusikud ja lõbustajad Roomas on olnud ajaloo vältel ihaldatud. Ettevõtlikust ja usinust peeti naiste vooruseks. Naisaskeedid asutasid Rooma, Jeruusalemma ja Petlemma kloostriühendusi. Kloostri päevakavas palvetati, uuriti pühakirju, kopeeriti käsikirju. Need naised olid saanud hea hariduse. Naine vabanes oma naiserollist, sai vaimult mehe sarnaseks läbi neitsiliku elu ja vallalisena oli sotsiaalselt tunnustatud isik. Usk võimaldas naistel arendada alternatiivkultuuri ja võimaluse oma riituse loomiseks. Naised võtsid innukalt osa vaimsetest koosviibimistest ja vaidlustest kristlikes ja ka paganlikes kogukondades. Naised valisid kristluse kiiremini kui mehed.

ÜKS RIIK, ERINEV ÜHISKOND

Keskendudes eelkõige naiste rollile tollases ühiskonnas, on ilmne et Kreeka ühiskond kus Paulus evangeliseeris ja kuhu kirjutas mitmed kirjad, erines Rooma keskusest väga palju, samuti Juudamaast. Kreeklannade, juuditaride, roomlannade tavad ja õigused ei olnud kaugeltki samasugused, kuigi naised elasid samas riigis. Naiste elu erines ka roomlaste linnades. Rooma keisiririigis abieluleping oli poolte endi asi, abielu kui selline ja naise roll sõltus ennekõike perekonnast, kohalikust kultuuriruumist ja ajaloolisest tavast, mis varieerus seinast seina. Võib öelda, et mida jõukamal järjel perekond oli, seda parem oli naise positsoon ühiskonnas.

Roomas oli seisuslik ühiskond. Perekonnapeal oli võim perekonnaliikmete üle. Tema mõjuvõimule allusid naine, vallalised tütred ja ka pojad oma lastega. Pojad allusid isale. Naistel puudusid poliitilised õigused.

Rooma ühiskonna inimesed jagunesid poliitiliste õigustega kodanikeks. Hääletusõigus, abieluõigus, õigus juriidilisele kaitsele, millele ka apostel Paulus juhtis tähelepanu kui teda ilma kohtuta kinni peeti (Ap 15:37-39, 22:25, 25:10). Teiseks, õigusteta orjadeks. Neil polnud mingit abi loota ja nad sõltusid isanda suvast. Kolmandaks, vabaks lastud orjadeks. Neil oli piiratud hääletusõigus, aga neil ei olnud abieluõigust. Kuid ükski täiskasvanud mees ei olnud oma pere sh naise ja laste juht enne, kui tema isa oli surnud. Isa võim ulatus teoreetiliselt kõigi pereliikmete elu ja surma üle otsustamiseni, kuigi praktikas seisnes see enamasti vara haldamises ja kui suurel määral pea sekkus pereliikmete ellu, jäi ta enda valida. Samas oli isal kohustus vastutada liikmete tegude üle. Üldjuhul elasid põlvkonnad koos.

NAISTE ÕIGUS

Naise õiguslik seisund varieerus. Tal oli õigus laste lugupidamisele, ta oli pärija, ta võis teha testamenti, kaasavara abil pääseda sundusest, abielu lahutada, samuti uuesti abielluda kui tema võimetele rakendust ei leidunud. Kõrgklassi puhul isad otsisid abikaasa nende laste 12-14 aasta vanuses, vähem rikkamad võisid hiljem abielluda. Madalamates klassides poliitilised ja majanduslikud huvid nii suurt rolli ei mänginud.

ISA SURM TÕI ISESEISVUSE, 3 LAST OTSUSTAMISVABADUSE

Naine oli ka abielludes rohkem isa kui abikaasa mõjuvõimu all, ent isa surmaga sai seaduslikult iseseisvaks! Kaasavaraga kindlustati naise toimetulek abielu lõppedes. Peale kolmanda lapse sündimist teenis ta eriliselt lugupeetud ema rolli ja omandas suurema iseseisvuse ja otsustamisvabaduse.

Naine oli läbi elu praktiliselt mehe eestkoste all, kuid ta sai valida, kas abielludes saada mehe perekonna osaks või jääda oma isa ehk oma pere liikmeks. Roomlannade roll oli viibida oma mehe kõrval pidusöökidel ja koosviibimistel. On teada, et sellistel koosviibimistel pidid nad istuma sirgelt, mitte nõjatudes. Ka võisid nad kodust lahkuda, minna külla, kutsuda külalisi, käia ostlemas. Algharidus oli naistel ja meestel praktiliselt sama. Ent edasist haridust said lubada rikkamate perekondade naised. Ent tütarlapsed õppisid ladina, kreeka keelt õigusteaduse ja retoorika asemel. Ilmselgelt on sellel oma praktiline tähendus, naised ei saanud poliitikas osaleda, milleks siis seda õppida.

EHTED DEMONSTREERISID NAISE MÕJUJÕUDU JA TÄHTSUST

Avalikkuse ees neilt silmapaistmist ei oodatud, ent rikkus muutis neid märgatavaks. Naise staatus ei olnud ametlik ja ilmselgelt defineeritud, aga kaunistused olid mõju ja varakuse demonstreerimisel eriti tähtsal kohal ning vääriskivid kõnetasid naise mõjujõust ja tähtsusest. Abielus Rooma naine valitses täielikult oma varanduse üle. Seadus määras, et mehel polnud naise varale õigust, seda ära kasutada ega investeerida.

ROOMA ABIELU

Naine oli mehele ennekõike partner elus ja sünnitades järeltulijaid ning käitudes väärikalt, olles mehele lojaalne poliitiliselt. Rooma abielu põhines mõlema poole nõusolekul, kuid see ei olnud religioosne akt. 12 tahvi seadus lubas naisele isikliku omandi ja vägivallata abielu. Sellega kehtestati varalahusus. Erandina kehtestatud vägivallatu abielu oli sel ajal täiesti uus praktika õiguses, mis väärtustas naist täiesti uuel tasemel. Ütleks, vägagi tsiviliseeritud ja kaasaegsel moel. Abieluealisus, mõlema poole abiellumissoov, partnerite abieluõigus ja magistraadi nõusolek olid seadusliku abielu eeltingimused. Ühe korra abiellunud naist imetleti. Lapsi hästi kohelnud naist ei mõistetud hukka uuesti abiellumisel. Seaduslikult iseseisev naine võis abielu lahutada, sest abielu leping oli inimestevaheline, mida sai tühistada. Abielu kehtis kuni ühe poole surma, abieluõigusest ilmajäämise või lahutuseni. Lahutuse korral kaasavara kuulus alati naisele. Kui laps oli seaduslik ja isa elus, oli emal õigus lapse isalt nõuda hüvitist. Abielu lahutamine sõltus sellest, millise pere mõjuvõimu alla naine oli läinud või valinud vabaabielu. Viimase võis tühistada suuliselt. Vabaabielu sõlmiti jõukate ja lugupeetud suguvõsade või perede vahel, siis lõpetati neid vastastikkusel kokkuleppel, välditi solvanguid.

PEANAISED JA VÕIM ALGKOGUDUSE ALADEL

Piibel tõendab, et naiste positsioon ühiskonnas oli pigem suurem kui seda ajaloos üldjuhul tõlgendatakse. Naiste õigusi on põhjendamatult alahinnatud ja ekslikult kallutatud meeste kasuks.

Näiteks märgitakse, et Antiookias (Süürias) oli kõrgemast seisusest jumalakartlikud naised. (Ap 13:50) Samuti Tessaloonikas (Makedoonias), mille kohta märgitakse, et seal oli suur hulk jumalakartlikke kreeklasi ja rohkesti suursuguseid naisi. (Ap 17:4) Aga ka Beroias (Kreekas), rohkesti kõrgemast seisusest kreeka naisi, (Ap 17:12), kirjeldab apostel Luukas.

„Suursugune naine“ ja „kõrgemast seisusest“

Kreeka algkeeles „kõrgemast“ - εὐσχήμων, euschēmōn – tähendab esmalt seda, et isikul on vastav kõneoskus ja käitumine ning ka välimus; teiseks seda, et isik on austatud, mõjukas, rikas, soliidne ja viisakas. Sama sõna kasutatakse piiblis (UT) veel 4 kohas. Näiteks kasutatakse Suurkohtu nõuniku, lugupeetud mehe, Arimaatia Joosepi isiku autoriteedi märkimisel. (Ap 15:43) Sellisel isikul oli kõrgem seisus ja õigused. Piibel kirjeldab, siis Joosep tuli Pilaatuse juurde ja palus enesele Jeesuse ihu (rippus ristil). Tavaline kodanik seda ei oleks saanud teha.

Kreeka algkeeles „suursugune“ - πρῶτος, prōtos – tähendab esmalt isikute järjestamiseks, isikute puhul on tegu juhiga, kellel on mõju ja au. Piibel viitab antud juhul naissoost, austatud ja mõjukatele juhtidele, neid oli seal rohkesti. (Ap 17:4) Need olid „peamehed“, kuulusid kõrgklassi. Markus kirjeldab kõrgseltskonna sündmust ning osutab seal Galiea peameestele. (Mk 2:21). Kes olid kutsutud ja arvatud Heroodese sünnipäeval teiste ülikute ja tuhatnike seltskonda. See oli kõrgklass. Võimul olijad.

PAULUS NÕUDIS „OMA SEADUST“

Kreeklannadel ja roomlannadel olid praktiliselt märkimisväärselt suuremad õigused kui Paulus lubab korintlastele, efeslastele või koloslaste naistele nende endi kodus või koguduses. Kutsudes üles järgima praktikat, mida tegelikult sellisel kujul ega määral ei peetud vajalikuks ning oli isegi vastuolus Rooma õigusega.

„Mees on naise pea“ on tegelikult 1Moosese raamatu 1-3 ptk loomisloo deduktiivne tõlgendus (subjektiivne, üldiselt üksikule).

Uue lepingu (nt vrd 2Kr 3, Gl 4, Ef 2, Hb 9) osapooltel ei ole õiguslikult siduvat kohustust Vana lepinguga. Kristlased ei pea täitma käsuseadust (mitzvah 613). Jeesuse surma eesmärk ei olnud jätta selles küsimuses inimesed kuidagi kahe tooli peale istuma, panna inimesed pooleldi armu ja pooleldi käsu alla, vaid viia täielikult armu alla, et rõõm saaks täielikuks (Jh 15:11, 17:13).

Seal oli üks haruldane sündmus. Paulus, Barnabas ja Johannes olid koos, kus viimane küll lahkus nende seast, aga Paulus ja Barnabas (kuulutasid evangeeliumi) tunnistasid Süürias Antiookia koguduses: „Olgu siis teile teada, mehed-vennad, et tema kaudu kuulutatakse teile pattude andeksandmist, ja see õigeksmõist, mida te ei suutnud leida Moosese Seaduses, on temas, kelles see on täielikult võimalik igale inimesele, kes usub,“ Ap 13:39. Igale inimesele, mitte üknes meestele, või juutidele, vaid kõigile, - „igale inimesele kes usub“, - meile! Kusjuures Antiookias hakati jüngreid esimest korda nimetama kristlasteks.

„Mees on naise pea“ ei ole kristlik. Naine ei vaja mehe pead Jumalaga suhtlemiseks ja vahendajat. Naisel on usus ligipääs, - ühesainsas Vaimus ligipääs Isa juurde (nt Ef 2:18).

Naiste kohtlemise nõuded sh põhimõte „mees on naise pea“ on ammugi sobimatud tänapäeva kaasaegses ühiskonnas, seda nii perekonna kui ka koguduse elukorralduses.

SUU KINNI USK

Kas kristlus oleks üldse nii meieni jõudnud?

Jeesus ei öelnud, et mehed, minge maailma, kuulutage evangeeliumi. Evangeeliumi kuuutamine oli mõeldud kõigile (Mt 16:15).

Kui naised oleks kartnud (Ef 5:33) mehi, olnud vait, neil ei oleks luba rääkida (1Kr 14:34), kes seal siis tunnistaks, teeniks, ülistaks või midagi teinud oleks? Õnneks naised ei olnud vait. Tänu Jumalale! On teada, et algkogudus kasvas ennekõike naiste arvelt. Naised võtsid kristluse kergemini vastu kui mehed. Ka täna! Kirikupingid on täidetud naistega. Naised on usinad kristlased ja kutsuvad inimesi kirikusse. Aga kus on mehed? Kui paljud neist kutsuvad oma sõpru või räägivad usust? Meestel on suu vett täis.

„Kuna sealsamas andis Paulus naistele (ja meestele) ka vabaduse ja vastutuse koguduse ülesehitamiseks, siis ei oleks õige kogudustes tõstatunud spetsiifilistest küsimustest teha üldiseid järeldusi. Tuleb märkida, et Pauluse kaastöölistest, abilistest, apostlitest, prohvetitest, õpetajatest ja toetajatest, keda ta oma kirjades nimetab, on suur hulk naised. Näiteks Priskilla (1Kr 16:19), Foibe (Rm 16:1, 2), Junia (Rm 16:7), Nümfa (Kl 4:15) ja Lüüdia (Ap 16:40). Peale nende veel Trüfaina ja Trüfosa ning Persis (Rm 16:12) ja paljud teised“ märgib EMK Teoloogilise Seminari õppejõud Anne Saluraid artiklis „Naised Pauluse teoloogias“ (Koduteel, 2/2005).

Priskilla, telgitegija (Ap 18:2,3). Aga mitte ainult! Galaatias oli üks vaimult keevaline Aleksandriast pärit kõnemees, kes õpetas ja täpselt Jeesusest nagu piibel teda kirjeldab, ent Priskilla oli üks nendest, kes ta kõrvale kutsus ja talle seda veel täpsemini ära selgitas. (Ap 18:26) Misjärel Apollos veel osavamalt jutlustama hakkas. Foibe, kes oli Kenkrea koguduse teenistuses. Junia, kes oli silmapaistev apostel ja usklik, usule tulnud juba enne seda kui Paulusest usklik (kristlane) sai. Nümfia, kelle maja oli koguduse kooskäimise kohaks. Tabiita jagas palju almuseid. Või mõnes keerulises olukorras tunnustatakse naisi näiteks, kui Ateena mehed põiklevad usu vastu, siis üks naine, Damaris nimi ja teisigi koos temaga, said usklikuks. Filippuse neli tütart olid koguni prohvetid. (Ap 21:9) Jõukad kreeklannad toetasid kogudust ja misjonitööd oma varaga.

Lisakommentaarid:

• kiri roomlastele 7:2-3;

Rm 7:2 ja 3 s, - Paulus viitab Rooma keisririigi õigusele, millega mehe surm lõpetab abielu (vt ka s 39)

• esimene kiri korintlastele 7:2-16 ja 7:29, samuti 7:34-39 ja ka 11:5-15;

1Kr 11:5-15 - Selle põhjal mees loodi Jumala näo järgi, naine mehest (mehe kuju järgi). Tegelikult nii mees kui naine loodi Jumala näo järgi. Mõlemad, mitte üksnes mees, vaid ka naine! 1Ms 1:26 on kirjutatud: "tehkem inimesed oma näo järgi"; pane tähele "inimesed", seal on mitmuses. Jumal ei öelnud, loogem inimene - mees (Aadam), vaid ta ütles loogem "inimesed" s.t ka naine. Seda ei saa eitada! Isegi juhul, kui Aadam loodi enne, siis mõlemad said eluhinguse, mitte üksnes Aadam! Jumal puhus oma vaimu Aadama ihusse ja ka Eeva ihusse (mitte Aadam ei teinud seda). Seetõttu mõlema, nii mehe kui naise sees on vaim. Mõlemad lõi Jumal isiklikult oma kätega, vastupidiselt loomadele ja kõigele muu loodule, mis tekkis sõna põhjal. Inimene vooliti mullast, samuti Eeva, kuid tema jaoks võeti luu. Pauluse arusaama põhjal on teisel kohustus alluda esimesele ja anda talle au, kuna ta loodi pärast esimest. Loomislooga ei kehtestatud alistumist. Naise loomisel kasutati mehe küljeluud, mitte naine ei ole mehest, mida Paulus üle tähtsustab. (1Kr 11:8). Luu on kõigest DNA. Ent Pauluse väide, - et mees ei loodud naise pärast, vaid naine mehe pärast, seetõttu naine peaks alistuma mehele, on lihtsalt küüniline, alandav ja meelevaldne tõlgendus. Jumal lõi inimesed meheks ja naiseks (1Ms 1:27). 

• kiri efeslastele 5:22-24;

Ef 5:22-24, 33; - Paulus käseb kreeklannadel alistuda meestele kõigis asjus. On ilmselge, et tegu on võimu liialdamisega, milleks Paulusel puudus õigus. Näiteks roomlannadelt ta ei nõua midagi sellist. Kuna see ei oleks Roomas läbi läinud. Salmis 33 ütleb ta "naine kartku meest". Kristlane ei pea kartma midagi. Ei ole põhjust.

• kiri koloslastele 3:18

Kl 3:18, - mehele alistumine ei muuda naist Kristuse silmis kuidagi sündsamaks või pühamaks.

• kiri Timoteosele 2:9, 3:11;

Tm 3:18 - Riietuse, soengute, ehtete abil väljendasid kreeklannad oma kunsti ja kultuuri. Osa neist käis kaasa kõrgema seisusega, milles kahtlemata ei ole midagi taunimisväärset. 

• kiri Tiitusele 2:3.

Tt 2:3 - ka kreeklannad olid kõnes osavad ja silmapaistvad. See oli üsna tavaline, et naised rääkisid ühiskonnas kaasa, eriti aga võimul olivad peanaised, kes võisid oma ameti tõttu kritiseerida ja ka süüdistada (vrd Jh 8:10). Paulus üldistab seda valesüüdistuseks (διάβολος, diabolos). Veini tarbimine oli osa kreeka kultuurist ja traditsioonist, mida joodi söögi kõrvale ning on üsna mõistetav, et veini joomisega käisid kaasas kombed, mida õpetati. Täna me tunneme seda kui osa etiketist, mille õpetamist ei saa pahaks panna.

TAGAJÄRG

Naiste õigused ei olnud sugugi nii piiratud, kuivõrd apostel Paulus käsitleb oma kirjades kui viitab loomisloo järjekorrale. Uurides kreeklannade, roomlannade õigusi, on Pauluse nõuded liialdatud, põhjendamata ning meelevaldsed.

Pauluse eksituse totaalne tagajärg seisneb kahjuks selles, et tema kirjades sisaldavate juhiste põhjal naised said Kristusest eemale viidud, armust kõrvale (Gl 5) juhitud, sestap mehed paljuski kohtlevad naisi ebaõiglaselt veel täna. (vrd Gl 3:28) Seda nii kodudes, töökohtades, poliitikas, ühiskonnas laiemalt.

VABANDAME  

Kui kristlased oleks kujundanud kohe õiged seisukohad nn naiste küsimustes, ei oleks kristlik maailm meeste kasuks kallutatud. Vastutus lasub eelkõige kristlastel ja vabandada kõigi ees, et naiste teemat on kirikutes käsitlenud ja õpetanud vääriti. 

Piibel on kogu maailmas enim meeste-naiste kohtlemist kujundanud kui me üldse arvata oskame. On võimatu, et naiste õiguste areng oleks kuidagi teisiti läinud kui seda kirikutes õpetati. Mida külvad, seda lõikad. Külvad ebavõrdset kohtlemist, - naised alistuge meestele, lõikad ebavõrdset kohtlemist perekondades, tööl, kogukonnas ja kogu ühsikonnas. Perekonna suhteid kujundas kirik juba algkoguduses. Ei ole kogudust, kus sellega ei ole liialdatud või naiste vastu eksitud. Kas saab mõni konfessioon väita, et nad ei ole kasutanud Pauluse printsiipi - naised alistuge meestele. 

Kui kristlik kirik võtab vastutuse ja tunnistab üles oma möödalaskmise, alles siis saame maailmale rääkida, naiste väärikas kohtlemises võtke meist eeskuju! Kui kirikud ei võta seisukohta ja ei taasta naisele kohast ja väärikat positsiooni, siis ühiskonnas ei juhtu seda kunagi. Kui aga kogudused julgevad sellest avalikult rääkida, mehed paluvad naistelt andeks ja vaimulikud õpetavad puhast õpetust, siis hakkab ka ühiskonnas naise roll ja positsioon paranema. Mees ei ole kuidagi naisest parem või eelistatud, sest kõik on Jumalast, tema ees võrdsed, tema looming ja kristlasena tema lapsed.

Meil on sügavalt kahju, andke andeks, kallid naised!

------

* Noa kolmikud panid aluse 70nele rahvale, neist harunesid rahvad maa peal pärast veeuputust, mis on kõikide rahvaste alguseks. Kuid alguses oli üks keel ja ühesugused sõnad, enne kui Jumal segas keele ning rahvad liikusid laiali. Seal võis olla nii, et kui hõimu siseselt said inimesed mitu keelt, ent midagi neil oli sarnast, siis ühisosa võeti üle teise poole poolt või arenes täiesti uus keel, mida hõim kasutas. Näiteks eesti ja soome keeles on palju sõnu, millel on vastupidine tähendus. Huvitav miks? See viitab asjaolule, et need keeled on väga vanad, võimalik et Paabeli ajast. Seega eestlased ja soomlased võisid alguses jaguneda teistest ühe hõimuga, hiljem suurem osa läks põhja poole ja väiksem hõimu osa jäi meie aladele. Miks eestlased ei sarnane slaavlastega? Seetõttu, et slaavlased tõenäoliselt pärinevad Magoogist, kes oli Jaavani vend, ent liikus oma hõimuga hoopis põhja kirde suunas, teadaolevalt Musta ja Kaspia mere vahel. Eestlased on sugulasrahvad ungarlastega. Kas Jumal lõi kohe kõik keeled? Kindlasti mitte. Inimesed on välja mõelnud uusi sõnu ja tähendusi vastavalt vajadusele ja laenanud. Keeled arenevad edasi. Keeled on segunenud, ja paljudel rahvastel on juba tuhandeid aastaid sama tähendusega sõnad. Ka eesti keeles on sõna tüved, mis pärinevad teistelt rahvastelt. Meil on palju ühiseid sõnu teiste keeltega. Kuid kindlasti me ei pärine umbmäärasest uuralist (soome-ugr) piirkonnast, vaid vastupidi, meie sealsed sugulasrahvad on siit ida poole edasi rännanud, kuid meie suundusime põhja koos soomlastega. Fakt on see, et eestlased on Jaafeti järeltulijad, kes liikusid loode suunas, kui keeled segunesid ja hõimud lahkusid Sumeri aladelt. Lisaks rahvaste liikumine, kuna ajaloos on suured rahvaste grupid liikunud uude kohta ning muud tegurid. Jaafeti ja Haami sugu on üles tähendatud, kuid Seemi sugu kulgemine jätkub, kuna Jumal keskendub Seemi soole. Haami sugu läheb lõunasse, kellest saab Aafrika asutaja, Jaafeti sugu tee kulgeb Euroopasse.