Naised alistuge meestele?

Jätkame naiste alandamise teemaga, et seda veel enam lahti selgitada. „Naised alistuge meestele“ oli ikkagi äärmiselt jõuline sõnum isegi Rooma keisririigi ajal, rääkimata täna!

Meie eelmist postitust samal teemal saad lugeda siit: 2000 aastat naiste alandamist

Piibli seisukohad on Euroopas, tegelikult kogu maailmas enim suhete ja õiguste arengut mõjutanud. Sest paljud tänapäeva seadused ja suhtumised said alguse piibli tavadest ja Rooma õigusest. 

Uus Testament selgitab üsna põhjalikult inimeste vahelisi suhteid, hoiakuid ja kirjeldab tollaseid sündmusi, mis kulmineerus kristliku koguduse tekkimise ning plahvatusliku levikuga eelkõige apostel Pauluse eestvedamisel; kes kahtlemata omab suurimat kaalu kui enim pühakirja panustanud kristlik autor. Meie eelmises artiklis 2000 aastat naiste alandamist tõdesime, et mees ei olegi naise pea nagu Paulus märkis ja seetõttu üritame selgusele jõuda, kus apostel Paulust alistas naisi meestele, mis teda ajendas selleks?

TAUSTAINFO

Pauluse kirjad pärinevad ajast, mil toimusid tema kolm misjonireisi 65-68 pKr. On väga tähtis teada, milline oli tava ja seadus. Paulus kirjutas kirjad keiser Klaudiuse ajal (loe Ap 18:2) reaalselt eksisteerinud kristlikele kogudustele, mida identifitseeritakse ja märgitakse piiblis nende asukoha järgi: roomlastele Roomas, korintlastele Ahhaias (Kreekas), efeslastele Pamfüülias (Aasias), mida ta külastas käies misjonireisil Makedoonias ja Kreekas. Nende aastate vältel levis kristlus kõigis ühiskonnakihtides ja leidis koha, nii rikaste kui kehvade, vabade ja orjade seas, nii meeste kui naiste seas. Kristlikud kogudused tekkisid üle kogu maa Vahemere piirkonnas, kuigi kristluse keskus oli ikka veel Rooma idaosas. Kolmandaks, milline oli Pauluse staatus (nt Ap 16:37-38; 21:39 ja 9:2,11,14; 22:25-29) ning päritolu? Paulus oli juut Tarsosest, kuulsa Kiliikia linna kodanik (Kiliikiamaal, Ap 22:3). Ta oli koguni Rooma kodanik! (Ap 22:26-28) Mitte hankinud selle suure raha eest, vaid sellesse sündinud! Tal oli õigus nõuda keisri kohut. (Ap 25:11,12) Ent ta oli ka heebra mees, Moosese Seaduse järgi varsiser (Fl 3:3-6, Ap 23:6), kes tundis seadust („Gamalieli jalgade ees, õpetatud täpselt esiisase Seadust mööda,“ Ap 22:3), tundis kreeka kultuuri ja oskas keeli ning Rooma kodanikuna oli tal privileegid. Ta oli ideaalne kanditaat evangeeliumi levitamiseks kõigile rahvastele kui nii võib öelda. Jumal tundis ta CV-d. Jumal kutsus Sauluse (Ap 9:5,6,15,27), keda hakati hiljem hüüdma Pauluseks (Ap 13:9). Misjonär Damaskuses, Jeruusalemmas, Juudamaal. Misjonär paganatele (Ap 26:20, „paganad“ - need, kes ei ole juudid), paganate apostel (Rm 11:13), nagu ta ise ennast nimetab.

Pauluse juhised naiste kohtlemiseks:

• kiri roomlastele 7:2-3;
• esimene kiri korintlastele 7:2-16 ja 7:29, samuti 7:34-39 ja ka 11:5-15;
• kiri efeslastele 5:22-24;
• kiri koloslastele 3:18;
• kiri Timoteosele 2:9, 3:11;
• kiri Tiitusele 2:3.

Sarnase seisukoha võtab ka apostel Peetrus:

• 1.Peetrusele 3:1 ja ka salmis 5.

Armastuse apostel Johannes väidab otse vastupidi. 

Ta kirjutab „püsige Kristuses“ (1Jh 2:28) ja „meid hüütakse Jumala lasteks“ (1Jh 3:1,2) ning „me oleme nüüd Jumala lapsed“. Kristuses püsimine tähendab püsimist Uue lepingu ja armu all, mitte kirjatähe (Seaduse) täitmist ning järgimist. Kuid „Jumala lapsed“ ei ole üksnes mehed, vaid ka naised! Kõik, kes Kristuse vastu võtsid (Jh 1:12). Kuigi Paulus möönab seda sama galaatlastele (Gl 3:28), siis praktikas ta siiski nõudis vastupidist. Apostel Johannes toob kristlusesse „vennaarmastuse“ (Rm 12:10, 1Ts 4:9, Hb 13:1) puhul täiesti uue elukvaliteedi. Kes armastab venda, see püsib valguses, kes vihkab oma venda, on sõgestunud ja on siiani pimeduses (1Jh 2 ptk). „Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar“ 1Jh 3:15. „Vend“ - adelphos (kreeka k), tähendab kristluses verevenda, kõiki mehi, apostleid ja kõiki nö usuvendi, neid, kes on kristlased ehk Kristuse vastu võtnud. Seetõttu ei ole kristlus mõne salaordu sarnane meeste klubi ja mängumaa, vaid kogukond, kus sugu ei ole identiteedi tunnus, vaid usu algataja Kristus. Seetõttu armastuse apostel õpetab nii, et kristluses ei ole mehel mingeid eeliseid naiste ees, vaid nad kõik on vennad, ühe Isa lapsed ja kõiki tuleb ühtviisi lugupidavalt ja hästi kohelda kui Jumala lapsi (1Jh 3 ptk). Erinevalt Moosesest (vt 3Ms 20:10), kristluses on naised ja mehed võrdses positsioonis, kõik on pühad, kõigil on samad õigused ja Püha Vaim. Johannes ei tee meeste-naiste küsimustes kompromisse. Sellega ta püsib Jumala armastuses ja puhtas õpetuses.

KREEKLASTE TAUSTAINFO

Kirjad korintlastele, efeslastele, koloslastele. Kellele?

Kreeklannad ei olnud passivsed kõrvaltvaatajad, vaid tegutsejad. Just kreeklased määratlesid perekonna kui ühiskonna keskse aluse ja naine oli tähtis ühiskonnaliige. Kreeka minevikku ei saa määratleda ilma naiste osaluseta ja nad olid intellektuaalselt meestega võrdsed. Naistel oli võim mõjutada oma elukäiku lisaks õigusele. Naised annavad meestele nõu, langetavad moraalseid otsuseid, kannavad meeste kohustusi ja vahel oma elu hinnaga, millega äratavad imetlust. Kreeklaste atika draamakirjandus käsitleb naiseksolemist. Kreeka kultuur räägib naise mõistmisest, mida Paulus esile ei too. Ei Vana ega Uus Testament ei räägi meile naise mõistmisest.

„Just kreeklased tegid algust naisajaloo seisukohalt tähtsa kõnelusega avaliku ja eraelu erinevustest ja väärtustest ning intellektuaalse kõnelusega naise olemusest ja osast,“ kirjutab Päivi Setäla raamatus „Antiikaja naine“, 2001. Ta lisab: „Müütide põhjal hindasid kreeklased naiste juures algatusvõimet ja mõistust.“

Naisi väärtustati ja nad said ka võimu, isegi uuesti mehele minna oli kreeklannadele tavaline asi. Kreeklased ei alistanud naisi, vastupidi, kaitsesid neid kui nende elust kadus turvalisus. Samas kreeklannade positsiooni saab mõista täpsemalt, kui jälgida üldist arengut. Näiteks klassikalisel ajal tuli muutus, kui perekonnast sai majanduslik, poliitiline, bilooogiline ja sotsiaalne kooslus, kus tähtsustati sotsiaalseid suheteid. Naiste toimingud olid polisele (linnriik) tähtsad. Kreeka linnades peeti juhtivaid perekondi olulisteks ja nii väärtustati ka kreeklannasid. Abielu oli ühiskondlik toiming (Rooma keisririigi praktikas oli abielu poolte asi), järglaste sünnitamine muutis naised tähtsaks. Seaduse ja tegeliku elu vahel oli erinevus, kuivõrd naistel oli omand, neile kuulusid maa, raha, orjad. Naistega tehti pigem koostööd, aga naiste mõjuvõim suurenes kaasavaraga. Naine ei olnud enam laste sünnitaja, vaid oma mehe kaaslane.

Mõnes piirkonnas olid poisid ja tüdrukud võrdsed, nagu näiteks Spartas. Naise ülesanne oli sünnitada sõjamehi ja nii ka abielutruudusetus polnud kuritegu. Naised säilitasid õiguse maale ja varandusele. Sparta naistel oli sõnaõigus tähtsates küsimustes.

Ent hellenistlikul ajajärgul abielu mõte ei olnud laste sünnitamine (tootmine). Kooselule tekkis uus tähendus: ühtekuuluvus, kaaslaseks olemine, ühine elu. Abikaasad sõlmisid ise abielulepingud, millega pooled said tagatised, ühesugused õigused ja kohustused. Laste ülalpidamine oli mehe kanda ja naise kaasavara oli naise osa.

Hellenismi perioodil oli naistel oma osa nii avalikus elus kui kodus. Naised said kaasavara, neile kuulus maju, kortereid, mida võis müüa või üürida. Naised säilitasid oma kultuuri oma riietuse ja kommetega. Hellenismi perioodis ilmnevad õpetatud naised. Neil olid haritud isad, kellel oli oma tütarde elule mõju nagu abikaasadel.

Ühiskond väärtustas naist ema ja abikaasana. Riitused rõhutasid neid rolle ja aitasid neid täita. Naised korraldasid müsteeriumikultust (nt. Isise, Dionysose vrd Ap 17:34, 2Mak 6:7), pidustusi, kuhu mehi ei lubatud. Usuti, et mees viljastab naise hinge, seetõttu vaikimine oli naisele auasjaks. Ta rääkis oma mehega. Kui mees puudus, oli naine tumm. Apostel Paulus ilmselgelt oli teadlik sellest paganlikust uskumusest, mida ta kasutas ära korintlannade allutamiseks meestele: „Aga kui nad tahavad midagi õppida, siis küsigu kodus oma meeste käest. Sest naisele on häbiks koosolekul rääkida.“ (1Kr 14:35). Sellega ta pöörab kreeka mehed naiste vastu üles. Kirjast roomlastele te midagi sellist ei leia. On ilmselge, et ta ei saanud rooma naistelt midagi sarnast nõuda. Roomlased oleks ta lihtsalt välja naernud või tema peale esitanud kaebuse. Paulus teadis seda väga hästi. Pauluse silmakirjalikkus ilmneb mitmeti, näiteks uskliku juudi naise poeg, kreeka isast, Timoteos, kui Paulus lõikas ta ümber kohalike juutide pärast (Ap 16:1-3). Seda tehti Lüstras (Pamfüülias). Ent kristluses ei ole ümberlõikamist.

KUST TULID KREEKA ASUTAJAD?

Kreeka ajalugu alguseks peetakse Egeuse kultuuri, aga sellega asi ka piirdub. Kes panid alguse tuntud ja kõrgelt arenenud Minose tsivilisatsioonile, ajaloolastel ei ole vastust sellele küsimusele. Kuid piibel kirjutab kust see rahvas tuli ja kellest nad põlvnesid.

Kreeklased pärinesid Jaafetist, kelle isa oli Noa. Noa pojad olid Seem, Haam ja Jaafet. Jaafeti pojad olid Gomer, Magoog, Maadai, Jaavan, Tubal, Mesek ja Tiiras. Gomer oli kimmerlased, Maadai oli Meedia, Jaavan oli Kreeka, Joonia. Jaavan liikus aladele, mida praegu tuntakse kui Kreekat ja asutas hõimuga sealse piirkonna Balkani alad. Neist sai alguse Kreeka kultuur ja tsivilisatsioon. Jaavan tähendab heebrea keeles kreeka. (1Ms 10:49 Aga Jaavani pojad olid Eliisa, Tarsis, kittid ja rodanlased. Piibli uurijad on selles küsimuses üsna ühel meelel, kes need isikud olid ja kus suunas nende hõimud rändasid* ja algselt eraldusid.

ROOMLASTE TAUSTAINFO

Rooma seadustes ja kommetes ei olnud selget piiri eraelu ja avaliku elu vahel, vastupidiselt Moosesest tulenevaga. Samas roomlaste ühiskond jagunes kodanikuühiskonnaks ja meestevahelisel lojaalsusel põhinevaks ühiskonnaks. Perekonnapea võim kestis juriidiliselt kuni tema surmani. Tegelikus elus olid lapsed ja naised iseseisvad. Naise majanduslik iseseisvus pärineb juba Rooma vabariigi ajast. Naiste valduses oli varandust. Kaasavara oli antud algselt mehele abielu kulude katteks. Samas abielu ei olnud juriidiline, kuna ühiskonda ei huvitanud eraelu. Samuti lahutus oli eraasi. Lahutuse korral kumbki abikaasa säilitas oma õigused oma varanduse üle ja abikaasad vastutasid ise oma võlgade eest.

Rooma keisriajal naised pärisid, pärandasid, kontrollisid oma kaasavara, ostsid, müüsid ja vabastasid orje, omandasid maad ja jagasid vabalt annetusi. Lapsel oli isa nimi, ta oli osa mehe perekonnast. Lapsed olid poliitiliselt perekonna nime kandjad. Lastel oli silmapaistev ja keskne positsioon perekonnas. Tütred ja pojad olid võrdväärsed. Naiste majanduslikku iseseisvust tõstis poegade ja tütarde võrdõiguslikkus. Et rõhutada oma sidet emaga, hakkasid roomlased lisama oma nimele ema nime. Lapsed olid kõige tähtsamad pärijad. Adopteerimine oli varanduse ja nime edasiandmiseks. Kõrgema klassi peredes oli vaevalt 1 laps, mida korvas adopteerimine. Naised seisid esmalt oma suguvõsa ja pere asjade ning au eest. Lahutamine oli Roomas kergem kui Euroopas keskajal. Lahutus oli kurb paratamatus. Uuesti abiellumine tulenes mehe lühikesest elueast, kui need abiellusid vanemalt või kui naised surid sünnituse tagajärjel. Naised kaitsesid perekondlikku privaatsust riigi sekkumise puhul. Vabaabielu sõlmiti siis, kui naise ühiskondlik positsioon oli madalam kui mehel, aga ka juhul, kui naine ei saanud kaasavara. Emaarmastus oli ema tähtis voorus ja loomulik nähtus. Vanu naisi austati ja suguvõsas küsiti paljuski nende arvamust. Sugulased olid tähtsad ja nendega käidi läbi. Roomlased hindasid suguvõsa, traditsioone ja rituaale. Moraalsuse kaitsmine oli Rooma seaduses, perekond oli Roomas tugev ja põhikohustuste keskus.

Rooma kultuuriruumis eristusid ärinaised ja ka preestrinnad. Aktiivsemad olid Pomeji naised. Naised said osaleda valimis- ja seadusettepanekute koosviibimistel ja võtta seal sõna. Naised osalesid aktiivselt kinnisvaras, laenuturul, tekstiilitootmises ja müügis. Töötasid kõrtsides, pandimajades ja avalikel oksjonidel ilma eeskostjata.

Mitmed keiserliku perekonna naised avaldasid maaomanikena mõju majanduselule. Naiste majanduslik vastutus oli suur, mida näitas see, kui ema pärandas vara tütardele. Roomas oli umbes 150 tellisemaa omanikku, millest kolmandik olid naised.

Naised olid paljudes avalikes ametites. Sekretärid, kirjutajad ja õpetajad, hea haridusega. Arsti või ämmaemandana oli naine ühiskonna vägagi lugupeetud liige. Näitlejad, muusikud ja lõbustajad Roomas on olnud ajaloo vältel ihaldatud. Ettevõtlikust ja usinust peeti naiste vooruseks. Naisaskeedid asutasid Rooma, Jeruusalemma ja Petlemma kloostriühendusi. Kloostri päevakavas palvetati, uuriti pühakirju, kopeeriti käsikirju. Need naised olid saanud hea hariduse. Naine vabanes oma naiserollist, sai vaimult mehe sarnaseks läbi neitsiliku elu ja vallalisena oli sotsiaalselt tunnustatud isik. Usk võimaldas naistel arendada alternatiivkultuuri ja võimaluse oma riituse loomiseks. Naised võtsid innukalt osa vaimsetest koosviibimistest ja vaidlustest kristlikes ja ka paganlikes kogukondades. Naised valisid kristluse kiiremini kui mehed.

ÜKS RIIK, ERINEV ÜHISKOND

Keskendudes eelkõige naiste rollile tollases ühiskonnas, on ilmne et Kreeka ühiskond kus Paulus evangeliseeris ja kuhu kirjutas mitmed kirjad, erines Rooma keskusest väga palju, samuti Juudamaast. Kreeklannade, juuditaride, roomlannade tavad ja õigused ei olnud kaugeltki samasugused, kuigi naised elasid samas riigis. Naiste elu erines ka roomlaste linnades. Rooma keisiririigis abieluleping oli poolte endi asi, abielu kui selline ja naise roll sõltus ennekõike perekonnast, kohalikust kultuuriruumist ja ajaloolisest tavast, mis varieerus seinast seina. Võib öelda, et mida jõukamal järjel perekond oli, seda parem oli naise positsoon ühiskonnas.

Roomas oli seisuslik ühiskond. Perekonnapeal oli võim perekonnaliikmete üle. Tema mõjuvõimule allusid naine, vallalised tütred ja ka pojad oma lastega. Pojad allusid isale. Naistel puudusid poliitilised õigused.

Rooma ühiskonna inimesed jagunesid poliitiliste õigustega kodanikeks. Hääletusõigus, abieluõigus, õigus juriidilisele kaitsele, millele ka apostel Paulus juhtis tähelepanu kui teda ilma kohtuta kinni peeti (Ap 15:37-39, 22:25, 25:10). Teiseks, õigusteta orjadeks. Neil polnud mingit abi loota ja nad sõltusid isanda suvast. Kolmandaks, vabaks lastud orjadeks. Neil oli piiratud hääletusõigus, aga neil ei olnud abieluõigust. Kuid ükski täiskasvanud mees ei olnud oma pere sh naise ja laste juht enne, kui tema isa oli surnud. Isa võim ulatus teoreetiliselt kõigi pereliikmete elu ja surma üle otsustamiseni, kuigi praktikas seisnes see enamasti vara haldamises ja kui suurel määral pea sekkus pereliikmete ellu, jäi ta enda valida. Samas oli isal kohustus vastutada liikmete tegude üle. Üldjuhul elasid põlvkonnad koos.

NAISTE ÕIGUS

Naise õiguslik seisund varieerus. Tal oli õigus laste lugupidamisele, ta oli pärija, ta võis teha testamenti, kaasavara abil pääseda sundusest, abielu lahutada, samuti uuesti abielluda kui tema võimetele rakendust ei leidunud. Kõrgklassi puhul isad otsisid abikaasa nende laste 12-14 aasta vanuses, vähem rikkamad võisid hiljem abielluda. Madalamates klassides poliitilised ja majanduslikud huvid nii suurt rolli ei mänginud.

ISA SURM TÕI ISESEISVUSE, 3 LAST OTSUSTAMISVABADUSE

Naine oli ka abielludes rohkem isa kui abikaasa mõjuvõimu all, ent isa surmaga sai seaduslikult iseseisvaks! Kaasavaraga kindlustati naise toimetulek abielu lõppedes. Peale kolmanda lapse sündimist teenis ta eriliselt lugupeetud ema rolli ja omandas suurema iseseisvuse ja otsustamisvabaduse.

Naine oli läbi elu praktiliselt mehe eestkoste all, kuid ta sai valida, kas abielludes saada mehe perekonna osaks või jääda oma isa ehk oma pere liikmeks. Roomlannade roll oli viibida oma mehe kõrval pidusöökidel ja koosviibimistel. On teada, et sellistel koosviibimistel pidid nad istuma sirgelt, mitte nõjatudes. Ka võisid nad kodust lahkuda, minna külla, kutsuda külalisi, käia ostlemas. Algharidus oli naistel ja meestel praktiliselt sama. Ent edasist haridust said lubada rikkamate perekondade naised. Ent tütarlapsed õppisid ladina, kreeka keelt õigusteaduse ja retoorika asemel. Ilmselgelt on sellel oma praktiline tähendus, naised ei saanud poliitikas osaleda, milleks siis seda õppida.

EHTED DEMONSTREERISID NAISE MÕJUJÕUDU JA TÄHTSUST

Avalikkuse ees neilt silmapaistmist ei oodatud, ent rikkus muutis neid märgatavaks. Naise staatus ei olnud ametlik ja ilmselgelt defineeritud, aga kaunistused olid mõju ja varakuse demonstreerimisel eriti tähtsal kohal ning vääriskivid kõnetasid naise mõjujõust ja tähtsusest. Abielus Rooma naine valitses täielikult oma varanduse üle. Seadus määras, et mehel polnud naise varale õigust, seda ära kasutada ega investeerida.

ROOMA ABIELU

Naine oli mehele ennekõike partner elus ja sünnitades järeltulijaid ning käitudes väärikalt, olles mehele lojaalne poliitiliselt. Rooma abielu põhines mõlema poole nõusolekul, kuid see ei olnud religioosne akt. 12 tahvi seadus lubas naisele isikliku omandi ja vägivallata abielu. Sellega kehtestati varalahusus. Erandina kehtestatud vägivallatu abielu oli sel ajal täiesti uus praktika õiguses, mis väärtustas naist täiesti uuel tasemel. Ütleks, vägagi tsiviliseeritud ja kaasaegsel moel. Abieluealisus, mõlema poole abiellumissoov, partnerite abieluõigus ja magistraadi nõusolek olid seadusliku abielu eeltingimused. Ühe korra abiellunud naist imetleti. Lapsi hästi kohelnud naist ei mõistetud hukka uuesti abiellumisel. Seaduslikult iseseisev naine võis abielu lahutada, sest abielu leping oli inimestevaheline, mida sai tühistada. Abielu kehtis kuni ühe poole surma, abieluõigusest ilmajäämise või lahutuseni. Lahutuse korral kaasavara kuulus alati naisele. Kui laps oli seaduslik ja isa elus, oli emal õigus lapse isalt nõuda hüvitist. Abielu lahutamine sõltus sellest, millise pere mõjuvõimu alla naine oli läinud või valinud vabaabielu. Viimase võis tühistada suuliselt. Vabaabielu sõlmiti jõukate ja lugupeetud suguvõsade või perede vahel, siis lõpetati neid vastastikkusel kokkuleppel, välditi solvanguid.

PEANAISED JA VÕIM ALGKOGUDUSE ALADEL

Piibel tõendab, et naiste positsioon ühiskonnas oli pigem suurem kui seda ajaloos üldjuhul tõlgendatakse. Naiste õigusi on põhjendamatult alahinnatud ja ekslikult kallutatud meeste kasuks.

Näiteks märgitakse, et Antiookias (Süürias) oli kõrgemast seisusest jumalakartlikud naised. (Ap 13:50) Samuti Tessaloonikas (Makedoonias), mille kohta märgitakse, et seal oli suur hulk jumalakartlikke kreeklasi ja rohkesti suursuguseid naisi. (Ap 17:4) Aga ka Beroias (Kreekas), rohkesti kõrgemast seisusest kreeka naisi, (Ap 17:12), kirjeldab apostel Luukas.

„Suursugune naine“ ja „kõrgemast seisusest“

Kreeka algkeeles „kõrgemast“ - εὐσχήμων, euschēmōn – tähendab esmalt seda, et isikul on vastav kõneoskus ja käitumine ning ka välimus; teiseks seda, et isik on austatud, mõjukas, rikas, soliidne ja viisakas. Sama sõna kasutatakse piiblis (UT) veel 4 kohas. Näiteks kasutatakse Suurkohtu nõuniku, lugupeetud mehe, Arimaatia Joosepi isiku autoriteedi märkimisel. (Ap 15:43) Sellisel isikul oli kõrgem seisus ja õigused. Piibel kirjeldab, siis Joosep tuli Pilaatuse juurde ja palus enesele Jeesuse ihu (rippus ristil). Tavaline kodanik seda ei oleks saanud teha.

Kreeka algkeeles „suursugune“ - πρῶτος, prōtos – tähendab esmalt isikute järjestamiseks, isikute puhul on tegu juhiga, kellel on mõju ja au. Piibel viitab antud juhul naissoost, austatud ja mõjukatele juhtidele, neid oli seal rohkesti. (Ap 17:4) Need olid „peamehed“, kuulusid kõrgklassi. Markus kirjeldab kõrgseltskonna sündmust ning osutab seal Galiea peameestele. (Mk 2:21). Kes olid kutsutud ja arvatud Heroodese sünnipäeval teiste ülikute ja tuhatnike seltskonda. See oli kõrgklass. Võimul olijad.

PAULUS NÕUDIS „OMA SEADUST“

Kreeklannadel ja roomlannadel olid praktiliselt märkimisväärselt suuremad õigused kui Paulus lubab korintlastele, efeslastele või koloslaste naistele nende endi kodus või koguduses. Kutsudes üles järgima praktikat, mida tegelikult sellisel kujul ega määral ei peetud vajalikuks ning oli isegi vastuolus Rooma õigusega.

„Mees on naise pea“ on tegelikult 1Moosese raamatu 1-3 ptk loomisloo deduktiivne tõlgendus (subjektiivne, üldiselt üksikule).

Uue lepingu (nt vrd 2Kr 3, Gl 4, Ef 2, Hb 9) osapooltel ei ole õiguslikult siduvat kohustust Vana lepinguga. Kristlased ei pea täitma käsuseadust (mitzvah 613). Jeesuse surma eesmärk ei olnud jätta selles küsimuses inimesed kuidagi kahe tooli peale istuma, panna inimesed pooleldi armu ja pooleldi käsu alla, vaid viia täielikult armu alla, et rõõm saaks täielikuks (Jh 15:11, 17:13).

Seal oli üks haruldane sündmus. Paulus, Barnabas ja Johannes olid koos, kus viimane küll lahkus nende seast, aga Paulus ja Barnabas (kuulutasid evangeeliumi) tunnistasid Süürias Antiookia koguduses: „Olgu siis teile teada, mehed-vennad, et tema kaudu kuulutatakse teile pattude andeksandmist, ja see õigeksmõist, mida te ei suutnud leida Moosese Seaduses, on temas, kelles see on täielikult võimalik igale inimesele, kes usub,“ Ap 13:39. Igale inimesele, mitte üknes meestele, või juutidele, vaid kõigile, - „igale inimesele kes usub“, - meile! Kusjuures Antiookias hakati jüngreid esimest korda nimetama kristlasteks.

„Mees on naise pea“ ei ole kristlik. Naine ei vaja mehe pead Jumalaga suhtlemiseks ja vahendajat. Naisel on usus ligipääs, - ühesainsas Vaimus ligipääs Isa juurde (nt Ef 2:18).

Naiste kohtlemise nõuded sh põhimõte „mees on naise pea“ on ammugi sobimatud tänapäeva kaasaegses ühiskonnas, seda nii perekonna kui ka koguduse elukorralduses.

SUU KINNI USK

Kas kristlus oleks üldse nii meieni jõudnud?

Jeesus ei öelnud, et mehed, minge maailma, kuulutage evangeeliumi. Evangeeliumi kuuutamine oli mõeldud kõigile (Mt 16:15).

Kui naised oleks kartnud (Ef 5:33) mehi, olnud vait, neil ei oleks luba rääkida (1Kr 14:34), kes seal siis tunnistaks, teeniks, ülistaks või midagi teinud oleks? Õnneks naised ei olnud vait. Tänu Jumalale! On teada, et algkogudus kasvas ennekõike naiste arvelt. Naised võtsid kristluse kergemini vastu kui mehed. Ka täna! Kirikupingid on täidetud naistega. Naised on usinad kristlased ja kutsuvad inimesi kirikusse. Aga kus on mehed? Kui paljud neist kutsuvad oma sõpru või räägivad usust? Meestel on suu vett täis.

„Kuna sealsamas andis Paulus naistele (ja meestele) ka vabaduse ja vastutuse koguduse ülesehitamiseks, siis ei oleks õige kogudustes tõstatunud spetsiifilistest küsimustest teha üldiseid järeldusi. Tuleb märkida, et Pauluse kaastöölistest, abilistest, apostlitest, prohvetitest, õpetajatest ja toetajatest, keda ta oma kirjades nimetab, on suur hulk naised. Näiteks Priskilla (1Kr 16:19), Foibe (Rm 16:1, 2), Junia (Rm 16:7), Nümfa (Kl 4:15) ja Lüüdia (Ap 16:40). Peale nende veel Trüfaina ja Trüfosa ning Persis (Rm 16:12) ja paljud teised“ märgib EMK Teoloogilise Seminari õppejõud Anne Saluraid artiklis „Naised Pauluse teoloogias“ (Koduteel, 2/2005).

Priskilla, telgitegija (Ap 18:2,3). Aga mitte ainult! Galaatias oli üks vaimult keevaline Aleksandriast pärit kõnemees, kes õpetas ja täpselt Jeesusest nagu piibel teda kirjeldab, ent Priskilla oli üks nendest, kes ta kõrvale kutsus ja talle seda veel täpsemini ära selgitas. (Ap 18:26) Misjärel Apollos veel osavamalt jutlustama hakkas. Foibe, kes oli Kenkrea koguduse teenistuses. Junia, kes oli silmapaistev apostel ja usklik, usule tulnud juba enne seda kui Paulusest usklik (kristlane) sai. Nümfia, kelle maja oli koguduse kooskäimise kohaks. Tabiita jagas palju almuseid. Või mõnes keerulises olukorras tunnustatakse naisi näiteks, kui Ateena mehed põiklevad usu vastu, siis üks naine, Damaris nimi ja teisigi koos temaga, said usklikuks. Filippuse neli tütart olid koguni prohvetid. (Ap 21:9) Jõukad kreeklannad toetasid kogudust ja misjonitööd oma varaga.

Lisakommentaarid:

• kiri roomlastele 7:2-3;

Rm 7:2 ja 3 s, - Paulus viitab Rooma keisririigi õigusele, millega mehe surm lõpetab abielu (vt ka s 39)

• esimene kiri korintlastele 7:2-16 ja 7:29, samuti 7:34-39 ja ka 11:5-15;

1Kr 11:5-15 - Selle põhjal mees loodi Jumala näo järgi, naine mehest (mehe kuju järgi). Tegelikult nii mees kui naine loodi Jumala näo järgi. Mõlemad, mitte üksnes mees, vaid ka naine! 1Ms 1:26 on kirjutatud: "tehkem inimesed oma näo järgi"; pane tähele "inimesed", seal on mitmuses. Jumal ei öelnud, loogem inimene - mees (Aadam), vaid ta ütles loogem "inimesed" s.t ka naine. Seda ei saa eitada! Isegi juhul, kui Aadam loodi enne, siis mõlemad said eluhinguse, mitte üksnes Aadam! Jumal puhus oma vaimu Aadama ihusse ja ka Eeva ihusse (mitte Aadam ei teinud seda). Seetõttu mõlema, nii mehe kui naise sees on vaim. Mõlemad lõi Jumal isiklikult oma kätega, vastupidiselt loomadele ja kõigele muu loodule, mis tekkis sõna põhjal. Inimene vooliti mullast, samuti Eeva, kuid tema jaoks võeti luu. Pauluse arusaama põhjal on teisel kohustus alluda esimesele ja anda talle au, kuna ta loodi pärast esimest. Loomislooga ei kehtestatud alistumist. Naise loomisel kasutati mehe küljeluud, mitte naine ei ole mehest, mida Paulus üle tähtsustab. (1Kr 11:8). Luu on kõigest DNA. Ent Pauluse väide, - et mees ei loodud naise pärast, vaid naine mehe pärast, seetõttu naine peaks alistuma mehele, on lihtsalt küüniline, alandav ja meelevaldne tõlgendus. Jumal lõi inimesed meheks ja naiseks (1Ms 1:27). 

• kiri efeslastele 5:22-24;

Ef 5:22-24, 33; - Paulus käseb kreeklannadel alistuda meestele kõigis asjus. On ilmselge, et tegu on võimu liialdamisega, milleks Paulusel puudus õigus. Näiteks roomlannadelt ta ei nõua midagi sellist. Kuna see ei oleks Roomas läbi läinud. Salmis 33 ütleb ta "naine kartku meest". Kristlane ei pea kartma midagi. Ei ole põhjust.

• kiri koloslastele 3:18

Kl 3:18, - mehele alistumine ei muuda naist Kristuse silmis kuidagi sündsamaks või pühamaks.

• kiri Timoteosele 2:9, 3:11;

Tm 3:18 - Riietuse, soengute, ehtete abil väljendasid kreeklannad oma kunsti ja kultuuri. Osa neist käis kaasa kõrgema seisusega, milles kahtlemata ei ole midagi taunimisväärset. 

• kiri Tiitusele 2:3.

Tt 2:3 - ka kreeklannad olid kõnes osavad ja silmapaistvad. See oli üsna tavaline, et naised rääkisid ühiskonnas kaasa, eriti aga võimul olivad peanaised, kes võisid oma ameti tõttu kritiseerida ja ka süüdistada (vrd Jh 8:10). Paulus üldistab seda valesüüdistuseks (διάβολος, diabolos). Veini tarbimine oli osa kreeka kultuurist ja traditsioonist, mida joodi söögi kõrvale ning on üsna mõistetav, et veini joomisega käisid kaasas kombed, mida õpetati. Täna me tunneme seda kui osa etiketist, mille õpetamist ei saa pahaks panna.

TAGAJÄRG

Naiste õigused ei olnud sugugi nii piiratud, kuivõrd apostel Paulus käsitleb oma kirjades kui viitab loomisloo järjekorrale. Uurides kreeklannade, roomlannade õigusi, on Pauluse nõuded liialdatud, põhjendamata ning meelevaldsed.

Pauluse eksituse totaalne tagajärg seisneb kahjuks selles, et tema kirjades sisaldavate juhiste põhjal naised said Kristusest eemale viidud, armust kõrvale (Gl 5) juhitud, sestap mehed paljuski kohtlevad naisi ebaõiglaselt veel täna. (vrd Gl 3:28) Seda nii kodudes, töökohtades, poliitikas, ühiskonnas laiemalt.

VABANDAME  

Kui kristlased oleks kujundanud kohe õiged seisukohad nn naiste küsimustes, ei oleks kristlik maailm meeste kasuks kallutatud. Vastutus lasub eelkõige kristlastel ja vabandada kõigi ees, et naiste teemat on kirikutes käsitlenud ja õpetanud vääriti. 

Piibel on kogu maailmas enim meeste-naiste kohtlemist kujundanud kui me üldse arvata oskame. On võimatu, et naiste õiguste areng oleks kuidagi teisiti läinud kui seda kirikutes õpetati. Mida külvad, seda lõikad. Külvad ebavõrdset kohtlemist, - naised alistuge meestele, lõikad ebavõrdset kohtlemist perekondades, tööl, kogukonnas ja kogu ühsikonnas. Perekonna suhteid kujundas kirik juba algkoguduses. Ei ole kogudust, kus sellega ei ole liialdatud või naiste vastu eksitud. Kas saab mõni konfessioon väita, et nad ei ole kasutanud Pauluse printsiipi - naised alistuge meestele. 

Kui kristlik kirik võtab vastutuse ja tunnistab üles oma möödalaskmise, alles siis saame maailmale rääkida, naiste väärikas kohtlemises võtke meist eeskuju! Kui kirikud ei võta seisukohta ja ei taasta naisele kohast ja väärikat positsiooni, siis ühiskonnas ei juhtu seda kunagi. Kui aga kogudused julgevad sellest avalikult rääkida, mehed paluvad naistelt andeks ja vaimulikud õpetavad puhast õpetust, siis hakkab ka ühiskonnas naise roll ja positsioon paranema. Mees ei ole kuidagi naisest parem või eelistatud, sest kõik on Jumalast, tema ees võrdsed, tema looming ja kristlasena tema lapsed.

Meil on sügavalt kahju, andke andeks, kallid naised!

------

* Noa kolmikud panid aluse 70nele rahvale, neist harunesid rahvad maa peal pärast veeuputust, mis on kõikide rahvaste alguseks. Kuid alguses oli üks keel ja ühesugused sõnad, enne kui Jumal segas keele ning rahvad liikusid laiali. Seal võis olla nii, et kui hõimu siseselt said inimesed mitu keelt, ent midagi neil oli sarnast, siis ühisosa võeti üle teise poole poolt või arenes täiesti uus keel, mida hõim kasutas. Näiteks eesti ja soome keeles on palju sõnu, millel on vastupidine tähendus. Huvitav miks? See viitab asjaolule, et need keeled on väga vanad, võimalik et Paabeli ajast. Seega eestlased ja soomlased võisid alguses jaguneda teistest ühe hõimuga, hiljem suurem osa läks põhja poole ja väiksem hõimu osa jäi meie aladele. Miks eestlased ei sarnane slaavlastega? Seetõttu, et slaavlased tõenäoliselt pärinevad Magoogist, kes oli Jaavani vend, ent liikus oma hõimuga hoopis põhja kirde suunas, teadaolevalt Musta ja Kaspia mere vahel. Eestlased on sugulasrahvad ungarlastega. Kas Jumal lõi kohe kõik keeled? Kindlasti mitte. Inimesed on välja mõelnud uusi sõnu ja tähendusi vastavalt vajadusele ja laenanud. Keeled arenevad edasi. Keeled on segunenud, ja paljudel rahvastel on juba tuhandeid aastaid sama tähendusega sõnad. Ka eesti keeles on sõna tüved, mis pärinevad teistelt rahvastelt. Meil on palju ühiseid sõnu teiste keeltega. Kuid kindlasti me ei pärine umbmäärasest uuralist (soome-ugr) piirkonnast, vaid vastupidi, meie sealsed sugulasrahvad on siit ida poole edasi rännanud, kuid meie suundusime põhja koos soomlastega. Fakt on see, et eestlased on Jaafeti järeltulijad, kes liikusid loode suunas, kui keeled segunesid ja hõimud lahkusid Sumeri aladelt. Lisaks rahvaste liikumine, kuna ajaloos on suured rahvaste grupid liikunud uude kohta ning muud tegurid. Jaafeti ja Haami sugu on üles tähendatud, kuid Seemi sugu kulgemine jätkub, kuna Jumal keskendub Seemi soole. Haami sugu läheb lõunasse, kellest saab Aafrika asutaja, Jaafeti sugu tee kulgeb Euroopasse.