Kuidas analüüsida taevaste kogemist?

Mida saab ja kuidas hinnata nn taevaste kogemist?

Esmalt, mida sellest kirjutatakse? Vaata, Issanda, su Jumala päralt on taevas ja taevaste taevas, maa ja kõik, mis seal on, kirjutab VT. 5Ms 10:14, samuti 1Kn 8:27, 2Aj 2:5, 6:18 ja 36 ptk 23 salm et "Issand, taevaste Jumal", aga ka Esr 1:2. Ent Nehemja märgib, et "Issand, sina oled teinud taeva, taevaste taevad ja kõik nende väe, maa ja kõik mis selle peal on" (Ne 9:6) Salmist kirjutab, et "Jumal, üle taevaste, üle kogu maailma" ptk 57:6, 12 ja 68,34 jpt salmid, milles igal poole märgitakse taevastest.

UT ei vaiki seda maha või ei ole selles küsimuses kuidagi jätnud meid teadmatusse, nt apostel Paulus märgib seda oma kirjades. On arusaadav, et vana maailm saab hästi aru, millest jutt käib. Paremini kui meie siin infoühiskonnas, kes me arvame, et taevas lõpeb seal, mida me saame näha füüsiliste silmadega. See ei vasta tõele. Sellest mõned näited allpool. Ent enne seda, nt Paulus kirjutab efeslastele, kes nõudsid tarkust ja olid selle edendajad, et Jumala mitmekülgne tarkus saab teatavaks koguduse kaudu (ehk siis kristlaste) taevastele valitsustele ja meelevaldadele. Ta ei ütle siin taeva valitsusele (ainsuses), vaid taevastele! (Ef 3:10). Mees teab, millest mees räägib. Samas pöördumises ta kirjeldab veelgi enam, ta ütleb: "kes on tulnud alla, on sama, kes on ka läinud üles üle kõigi taevaste (! ps), et ta täidaks kõiksuse. See on ikka väga selgelt kirjas. Heebrea kirja autor kirjutab taevastest. Nii et üks asi on Taevas, kus on Jumala troon ja tema pühad, päästetud koos Jeesusega, hoopis iseasi on taevad enne seda dimensiooni. Piibel teeb sel vahet ja nii oleks ka meil kummaline seda tõika ignoreerida, arvata, et kõik on üks sega puder ja kapsad, eriti veel siis, kui me puutume kokku nähtustega, praktikaga, sündmustega, mis selles valdkonnas sageli aset leiavad. Kristlastena me teame seda, aga me peame ka aru saama ja vahet tegema, mis ja kuidas asjad on seatud.

Tulles tagasi nende näidete juurde, mis UT sisaldab, siis mõned näited lühidalt.

Esmalt, Peetrus.

Paljud teist teavad Peetruse keskpäeva nn katuse sündmust. Kes ei tea, siis selle kohta saab lugeda Apostlite 10 ptk. Piibel kirjeldab, et Peetrus läks palvetama ja siis sündis, et ta oli nagu endast ära. Nägi laskuvat anuma, mida maa peale lasti ja ta pidi sealt sööma, kuid keeldus. Teadupärast juutidel on toidu osas ranged reeglid ja ka Peetrus järgis neid kui juut, ometi kuulis ta siis lisaks nägemusele häält, mis ütles: "Mida Jumal on puhtaks tunnistanud, seda sina ära pea keelatuks!” Ning lõpuks ta sõi. Mida siis sellest arvata?

Esiteks Peetrus oli endast ära ja see tähendab ilmselgelt, et ta ihu oli küll katusel, aga hing rändas, mille pilti siis antud koht kirjeldab. Kas Peetrus oli surnud? Ei, ta ihu elas, järelikult vaim oli temas. Küll aga ta ei kontakteerunud füüsiliste meeltega ehk ta hing oli kehast väljas. Selles kohas me ei saa teada, et ta kõht sai täis (vastupidiselt toiduimed viie või nelja tuhande inimese toitmine, "Ja kõik said kõhud täis." vrd Mk 6:42 vs Ap 10:10), seega tegemist oli hingelise kogemusega, kus hing oli nagu endast ära, kehast väljas ja midagi toimus, mida silmadega ei olnud kõrvaltvaatajal näha. Fakt, jääb faktiks. Peetruse hing käis taevastes dimensioonides ja sealt anti talle kindlad juhtnöörid, mille tagamõttest mõnel teisel korral, miks seda oli vaja talle selgitada.

Teiseks, Stefanos.

Piibel kirjeldab Stefanose hukkumist ja taevastest läbi minekut kus Stefanos nägi suisa Taevast. Kõrvaltolijad seda ei näinud. Kuidas ta seda sai näha, kui piibel seda välistab. Asi on nimelt selles, et Stefanos ei kogenud hinge rändamist vaid vaim hakkas ihust eemalduma. Teadupärast kui inimene sureb, siis lahkub inimesest mitte üksnes hing, aga ka vaim! Kuivõrd Stefanos oli täis Püha Vaimu ja ta võeti vastu Taevasse, siis ilmselgelt Jumal tahtis selle sündmuse läbi talletada, et Taevas on tema ja ta poeg ja tema poja läbi/tõttu toimub Taevasse minek. See sündmus, kirjeldab mis juhtub usklikega, kui nad surevad või nende hinge ja vaimuga, kui nende maine ihu jääb siia maha. See on vaimne "rännak", kuid kust ei ole tagasiteed. See viib otse Taevasse, mitte taevastesse sfääridesse. Niisiis, Stefanos vaatas üles ja nägi Jumala kirkust ja Jeesust seismas Jumala paremal käel. See on koht, kuhu saavad kristlased. Ja ta ütles mida? "Issand Jeesus, võta mu vaim vastu!" ja ta suri.

Selline "pikema loomuga" läbi surma minek. Kuid pane tähele, ta ei ütle, võta mu hing vastu, vaid ütleb, võta mu vaim vastu. Taevasse saavad need, kellel on vaim. (Lisaks hingele vaim. Loomadel ei vaimu! Jumal on vaim ja inimeses on osa tema vaimust ja me oleme vaimolendid. Suhtlus Jumalaga toimub samuti vaimu läbi, mitte hinge abil. Hing on lihtsalt vahend, mis on vaimu avaldusi teostab.) Nõnda, Jumal tegi puust ja punaselt ette, kuidas asjad käivad. Et meil oleks need teada, mis saab usklikest, - päästetutest ja meil ei oleks selle suhtes teadmine, tarkust taevastel ka vahet teha.

Kolmandaks, jüngrid.

Piibel kirjeldab Jeesuse kirgastamise juhtumis taas taeva kogemist. Vaatame põgusalt ka seda sündmust. Seda kirjeldatakse läbi mitme jüngri kes olid samal ajal koos Jeesusega. Seetõttu on see eriti autentne. Mis seal siis juhtus. Jeesus läks jüngritega üksildasse paika ja ühtäkki jüngrid nägid kuidas Jeesuse pale hakkas kiirgama (ilmselt siis helendama, valgust peegeldama vms), sõna sõnalt: ta pale säras otsekui päike. Ei saa öelda, et me oleme kuskil oma füüsiliste silmadega näinud midagi sellist, et kellegi nägu lausa särab ja isegi rõivad said valgeks. See on ilmselge Jumala väe kohaloleku märk. Kuid edasi kirjeldatakse, et Peetrus hakkas rääkima Jeesusega, seega oli ta mitte endast ära, vaid nö täie mõistuse ja teadvuse juures. Enne seda nad ilmselgelt nägid/kuulsid oma füüsiliste silmade ja kõrvadega Eeliat ja Moosest, sest vastasel korral ei oleks nad nendega (Eelia, Mooses) rääkinud. Seega võime öelda, et asi oli otsekui 3D kinos. Jüngrid nägid Eeliat, Moosest, kes teadupärast peaks ju olema/asuma Taevas, ent ühtäkki näitasid ennast kõigile paigas viibinud isikutele ja mida veel (!), toimus kõnelus, nagu nõupidamisel. Kõik nägid kõiki ja said kuulda millest teised rääkisid, ainus, keda seal näha ei olnud oli Jumal ise. Ent tema kohalolu oli täiesti kindel. Kui Peetrus ütles, et teeme Eeliale ja Moosesele ka lehtmaja (lehtmajade pühal oli kombeks neid kergehitisi teha), siis korraga Jumala isa ütleb kuuldavalt välja (nii et kõik Teda kuulevad, aga ei näe teda! pilv varjab): "See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!” Teisisõnu, poisid, ärge siin mingit tsirkust korraldage, vaid pange tähele mida Jeesus teeb ja kuulake teda. Ühesõnaga, Peetrus võis tummaks võtta küll, kui kuuleb, kuidas Jumal temaga räägib ja talle sõnad peale loeb. Ühest küljest üsna naljakas, teisest - tõepoolest, mehed, saage aru asja tõsidusest. See ei ole siin enam mingi traditsioon, mida te rutiinist korraldate kord aastas, vaid Jumalal on käimas reaalajas konkreetne plaan, millega teil oleks kohe mõistlik ühineda, esmalt ennast kurssi viia! Antud näite puhul ei ole tegu ei hinge rändamise ega vaimse nähtusega, vaid suisa reaalse Jumala väe avalduse ja isikute ilmumisega nii, et see on inimeste füüsilistele meeltele tajutav. Miks? Sest esiteks toimus nö Jeesuse "seadistamine" (kui nii võib öelda), teiseks ka nõupidamine kõrgeimal tasemel, millest isegi Jumal võttis osa peale nende, kes olid eelnevalt Taevasse võetud (ehk siis Eelia, Mooses).

Kokkuvõtteks me võime öelda nendes küsimustes on mitmed dimensioonid, kuidas need siis avalduvad, selle põhjal me saame neid nähtusi või nähtut ja kogetut süstematiseerida/klassifitseerida laias laastus, kas hingeline elamus, vaimne või füüsiline ent Jumala väe mõjujõul toimunud sündmus. Ei ole siin mingit saladust, maagiat, selgetnägemist, demonismi, millega inimesi eksitatakse omakasu tõttu ja need inimesed on põrguteel, vaid piiblis on väga selgel välja joonistatud ja meile arusaadavad taevased sündmused, millel saate vahet teha,  - ja tulebki teha! Siin ei ole mingit trikki.

Vaimne maailm on väga reaalne ja inimene saab peamiselt hingelisi kogemusi (endast ära, hinge rändamine, unenägu, okultism, koomas, jt), kuid üldjuhul neil ei ole midagi pistmist Taeva kogemisega. Taevast ei ole tagasiteed. Piibel kinnitab seda. Kes on kord vastu võetud, see ei saa sealt siia tulla nö ringi kolama, ega ka vastupidi mitte, sinna ei pääse kui vaid Jeesuse kaudu. Kui Jeesus kedagi viib ja tahab näidata Taevaseid kohti või suisa Põrgut (kõike seda on esinenud), siis see on Tema otsus, inimene ei saa seda esile kutsuda. See on üksnes Jumala käes. Kõik väited, et "ma käisin Taevas", sest olin endast ära, toimub  tegelikult taevaste dimensioonis mitte seal kõrges kohas, mida piibel tunneb kui Taevas, kus on Jumala troon, tema pühad sh päästetud. Seetõttu te saate neid asju hinnata ja teha õiged järeldused.

UT leiab ka teisi näiteid taevaste kogemistest, kuid meil on vaja aru saada, mis need on, mis asjaoludel ja siis me saame neid tõlgitseda, mitte enesele hukatuseks nagu esoteerikud, okultistid, maagid või nn sensitiivid asja inimestele serveerivad ning selle läbi hukutavad palju hingi; vaid ikka nii, nagu Jumal on asjad seadnud ja me mõistaksime tema loomingut ja meie kohta selles. Nii et kõik kes väidavad, et nad on paradiisis käinud, ei vasta tõele, see on vaid medali üks külg. Jumal on loonud taevad ja selles on oma süsteem, kord, aga üks on neist kõrgem koht, see on Taevas.