Paar päeva tagasi tegime Kristliku Mõttevõra fännilehel postituse seoses hingedepäevaga. Selles tõime välja viite, paganlikule ohvriteenistusele ja tavale ning ühtlasi ka hoiatasime, et kes sellist praktikat teevad, ei päri jumalariiki.
Samuti lisasime, et hingedepäeval ei ole midagi pistmist kristlusega.
Mida siis siinkohal tahame täpsustada, millest see ikkagi tuleb, et kristlased on tähistamas hingedepäeva.
Asi on nimelt selles, et hingedepäeva kehtestamise ajalugu küünib tuhande aasta taha, kuna 1006 aastal katoliku kirik kehtestas usus surnute mälestamise päeva, millega tegelikult avati uks paganlikule praktikale ja tavale kirikus. Piibel on selle vastu selgelt väljendatud tõed. Algkoguduses ei olnud hingedepäeva, see oleks karmilt hukka mõistetud. Samuti põrkuvad need vastu Jeesuse seisukohavõttu. Ta ei rääkinud hingedepäevast, vaid hinge väärtusest, mis hingega juhtub ja mis meist saab siis kui me sureme. Tuletage siis seda meelde!
Me kõik peame meeles surnuid ja selles pole midagi halba, kui me mälestame neid regulaarselt. Kuid teadupärast ei surnud sinu lähedased inimesed ühel ja samal päeval, vaid surmapäev on neil erinev ja sa meenutad nii nende sünni- kui ka surmapäeva.
Halvaks läheb asi aga siis, kui selle käigus hakatakse tegema ja tehakse sakraalse tähendusega toiminguid, iseäranis püütakse kutsuda välja hinge või tehakse ohvritalitusi, näiteks tapetakse mõni loom ja siis viiakse sellest valmistatud roog esivanema hauale või jäetakse see kuhugi, kuhu arvatakse et nende vaim võiks tulla.
Sel puhul on tegu otseselt ebajumalateenistusega, mida piibel rangelt ära keelab ja kes seda teevad, need ei päri jumalariiki. Mis nendest saab? Piibel kirjutab, et nende koht on tulepõrgus. Nii ongi.
Täna ei ole hingedepäev üldsegi mingi süütu lahkunute mälestuspäev, vaid vägagi ohtlik ohvriteenistus ja paganlik tava enam kui kunagi varem, mida avalikult ka interneti teel kutsutakse tegema. Ojaa, muidugi ei keela me teil seda teha, meil kehtib usuvaliku vabadus, ent ometi peate teadma, millised on selle ohvriteenistuse tagajärjed.
Iseasi on küünla süütamine lähedaste kalmul, mis iseenesest ei ole riitus, kuid üksnes seni, kui inimene ei hakka tegema rumalusi, näiteks püüda hingega suhelda. Teadupärast hinged on igavesed, ent surnud hinged ei ole vabalt ringi uitavad tegelased, vaid need on kas taevas või põrgus. On vaid kaks kohta, kas hing läheb Jumala juurde või mitte. Arvates, et hinged on tegelased, kes meid külastavad ja tulevad koju või kalmule, on sügavalt ekslik ka paganlik ebausk. Kurjad vaimud tulevad, mitte hinged. Seetõttu kes teevad hingedepäeval sakraalseid toiminguid, tegelikult üritavad suhelda kurjade vaimudega. Loomulikult on see võimalik. Aga inimene saab seda, mida ta soovib. Kui ta tahab suhelda vaimudega, siis see annab vaimule selge loa tulla ja sekkuda inimese ellu, mis aga on juba kurjast ja täielikult kristliku usu ja praktika vastane akt ning eelkõige selle inimese vastu suunatud.
Arvates, et me saame kontakti hingega tulevad välja vaimud, mis ei ole kaugeltki nii süütud, kui meile võivad nad tunduda.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kirik on ennegi teinud iseendale karuteene ja selleläbi kaotanud palju hingi kuradile. Aga kuna kirik, see oleme ju kõik meie ja kuna inimesed on ekslikud, siis on ka kirikus läbi aegade tehtud vigu, mida kahjuks veel täna ei julgeta tunnistada ja ikka ja jälle kohtab neid, kes üritavad musta valgeks rääkida. Kleebivad tõe kinni. Lootes et see lunastab vead. Kahjuks mitte. Seetõttu me oleme kindlalt seisukohal, et kristluse ja kristlastele pole mingit kasu hingepäevast, vaid sellest võib tekkida kahju, kui selle juurde tuleb ebajumalateenistus. Hull on lugu aga siis, kui see muutub korvamatuks ja hing läheb hukka.
Seetõttu kui sa küsid täna, kas me keelame surnute mälestamist? Siis loomulikult mitte. Aga meie teeme seda siis, kui selleks on alust. Sünnipäeval, surmapäeval ja mõnel muul päeval. Ent kindlasti ei pea Kristlik Mõttevõra õigeks hingedepäeva tähistamist juba eelpooltoodud põhjustel ja pigem kutsume inimesi iseäranis kristlasi üles tervele mõistusele ja puhta usu juurde. Eriti siis usupuhastusajal. Tuletame meelde, mida tegi Martin Luther. See oli tollal täielik tabu. Ent täna me alles mõistame, mida see mees sisuliselt tegi. Tänu Jumalale!
Tulgem tagasi puhta usu ja puhta tõe juurde, sest pooltõde ei tee vabaks, vaid tõde.
Olge mõistlikud ja hoitud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar