Siis ütlesid mõned rahva seast, kes seda kõnet kuulsid: «Tema on tõesti prohvet!» Teised ütlesid: «Tema on Messias.» Aga paljud ütlesid: «Ega siis Messias tule Galileast? Eks Kiri ütle, et Messias tuleb Taaveti järglaste seast ja Petlemma külast, kust oli Taavet?» Siis tekkis rahva hulgas lahkmeel Jeesuse pärast. Joh 7:40-43.
Paljud inimesed vahest pole seda kirjakohta tähelegi pannud, et Jeesus tekitas lahkmeelt. Kes seda märkas esimest korda ehk küsib nüüd, kuidas siis nii? Kuid me peame siinkohal kohe selgeks rääkima selle, et alguses oli Jeesuse õpetus 100% osa judaismist, kuid ühel hetkel hakkasid ilmnema asjaolud, mistõttu Jeesuse pinnal tekkis lahkusk, sekt judaismis. Inimesed olid nõutud, ja ei teadnud mida teha. Lõpuks kristlus eraldus judaismist. Aastal 2001 on kristlus suurim maailmareligioon. Võibolla keegi ei tea, siis Tšiili on üheks kõige kristlikumaks riigiks, kus kristlaste osakaal on ligikaudu 95 %. Seda on hea teada.
Nüüd aga tulles tagasi teema juurde, peame vaatlema mida tähendab "lahkmeel" algkeeles. Esiteks kreeka keelne sõna schisma esimene tähendus on "rebend". Selleks et rebend tekiks, on vaja piisavalt tugevat jõudu. Ka rebendid võivad olla nn mõrad, kus tekib lõhe, kus isegi selle kinniõmblemine ei kaota ära jälge. Kuid rebend saab olla ka lahtine, kus tervikust eraldub tükk. Loetud kirjakohas võiks öelda, et tekkis rebend, kuid tükk veel polnud eraldunud. See juhtus hiljem. Kui kristlased eraldusid ja rajasid algkoguduse.
Oli juba mainitud ka seda, et selleks, et lahkmeel tekiks, peab olema piisavalt tugev jõud, mis seda suudab teha. See jõud võib olla sisemine või väline surve. Kuid Kristuse puhul oli selleks jõuks Jumala tahte väljendus, seetõttu Kristuse puhul me ei saa rääkida lahkmeelest kui negatiivsest, vaid positiivsest ilmingust. Nagu mainitud juba oli, siis lahkmeele võivad põhjustada ka inimlik tegur, eriti kirikus, näiteks kui kirikusse tungib humanismi õpetus ja inimesed seavad selle Jumala sõnast kõrgemaks või lihtsalt eksivad ja ei tee vahet. Vaimulikud siiski peaksid suutma vahet teha, kuid nagu näitavad samasooliste küsimuste ümber tekkinud sündmused Rootsis ja ka nüüd Soomes, kus peapiiskopiks napi 11 häälega (593 poolt, 582 vastuhäält) valiti homopartnerluse toetaja Kari Mäkinen (pildil), seda alati ei suuda. Kui protsentuaalselt analüüsida häälte osakaalu, siis pole toetajate osakaal ülekaalukas võit.
Teiseks. Lahkmeel tähendab "jagunemist", millegi jagamine osadeks. Piiblist leiab selle konteksti puhul 5 salmi, seevastu rebend esines 2 korda. Vahe ehk esimese mõistega on selles, kui rebend tekib ootamatult ja võime öelda ka et vägivaldselt, siis jagunemine toimub rahumeelsemalt, mille üle peetakse kõnelusi ning see on organiseeritud tegevus. Ka rebenemine võib olla hingevaenlase poolt "hästi organiseeritud" tegevus.
Kui me nüüd tuleme tagasi homopartnerluse ja Soome kiriku juurde, siis me ei saa rääkida selle puhul jagunemisest, kuigi see on inimeste tegevuse tagajärjel tekkinud lõhe, vaid me saame rääkida ikkagi rebenemisest, kuna küsimus pole selles, kas ja kui hästi homopartnerit teineteist armastavad, vaid selles, kas ja kui palju homo partnerid armastavad Jumalat ning kas nad üldse seda teevad. Me võime siin küsida, kas nad teevad Jumala tahet? Ei tee. Kahjuks mitte.
Kui me räägime sellest, mis seisukohal piibel selles küsimuses on, siis see on ühemõtteline: parandage meelt! Meeleparandus tähendab ära pöördumist millestki, teises suunas liikumist. Antud juhul me saame rääkida sellest, kas keegi armastab oma tegusid enam kui Jumala tahet. Kes armastab pattu enam kui Jumalat, siis sellisel juhul me ei saa toetuda mingile teisele asjale nagu nt ristimine, homo abielu registreerimine, nad on päästetud. Olgu pealegi. Jumal on armuline ja ta on pikameelne ja loodab, et inimene tuleb lõpuks ka tõetundmisele selles "pisiasjas", aga kui ta ei tule, siis ei ole mõtet pastoritel ega ka piiskopil inimesi lollitada, et homoabielu on õnnistatud ja neil on kindel koht taevas. Ei ole. Seepärast on kurb, kui humanismi sildi all kardetakse rääkida tõde või veel hullem, ei soovitagi täit tõde inimestele õpetada. Mis on eluks ja jumalakartuseks ning hinge päästmiseks vältimatu.
Jumal ei pane kätt ette. Kui inimesed tahavad patus elada, siis Jumala austab nende tahet ja laseb neil seal olla. Kuid Jumal ei aktsepteeri humanismi, mis hiilib pühakirja kõrvale ja viib inimesed kõrvale inimestele määratud armust ja tõest. Seepärast me võime otsida mistahes põhjendusi, kuid need teed pole Jumala teed.
Kuidas me ikkagi saame vahet teha mis on lahkmeel ja mis ei ole. Mõni ütleks siinkohal: loe piiblit! Jah muidugi. Kas siis piiskopid ei loe piiblit, küsiksin siinkohal, ja vastaksin, eks ikka loevad. Kas ap Paulus ei lugenud piiblit. Oo jaa, muidugi, ta oli VT vägagi kursis. Kui vaadelda UT toodud sündmusi, siis me võime tõmmata siinkohal selge jõujoone vahele, mis on lahkmeel ja mis pole. Piibel kutsub üles usukindlusele, mida enesekindlus ja enesekeskne hoiak kindlasti pole.
Mida me võiksime öelda usukindlusest? Võibolla esiteks seda, et kristlased on juhitud Püha Vaimu poolt omal viisil. See ei tähenda, et Püha Vaimu poolt inspireeritud sõnumid pidid kõigil ühtima, et siis väljenduks üksmeel. Me näeme otse vastupidi. Jüngrid said erinevad sõnumid ja kõigil oli see ÕIGE. Sest see oli Püha Vaimu poolt saadud. Ka täna, juhul kui keegi arvab, et temal on sõnum, sest Püha Vaim on talle seda ilmutanud, seetõttu peavad kõik teised teda kuulama ning vastu võtma, siis see inimene kahjuks eksib. Sest ka igal teisel on sõnum, kas siis see on seetõttu vale, kui teise sõnum on samuti Püha Vaimu poolt inspireeritult saadu? Ei ole. Täna on tänu Püha Vaimule võimalus kõigil olla usukindel ja teha asju, mida Jumal tema südamele paneb. Kui aga inimene ei arvesta sellega, et ka teistel on see õigus, siis tekibki lahkmeel sõprade vahel, perekonnas, koguduses, piiskopkonnas. Kõige selgem lahkmeele ilming on arvamus, et kuna homopaarid teineteist armastavad, siis peaks kirik seda aktsepteerima ja neid tunnustama. Hull on lugu siis, kui seda nõutakse kõigi käest, kui sellega ei nõustuta, siis hoidku eest, see inimene tembeldatakse homode diskrimineerijaks. Paraku selline on lahkmeele vili. Hingevaenlasel lubatakse kogudus rebida tükkideks. Nii et Püha Vaimu poolt võib inimene saada südamesse kaastunde armastada homo (kristalsed polegi seda vaidlustanud), kuid selle tegude aktsepteerimine on hingelik, nagu Jaakobus kirjutab: "See pole ülalt tulev tarkus, vaid maine, hingelik, deemonlik." (Jk 3:15). Häda on selles, et on tekkinud enesekesksed, mitte usukindlad inimesed, kes kahjuks arvavad, et nende saadud sõnum on ainuõige kõigile.
Võime tuua näite ka peremudeli pinnal. Sama olukord, mees saab südamesse ühe sõnumi ja naine sootuks teise. Mõlemad on usus kindlad ja veendunud, et Püha Vaim neile seda ütles. Kahtlemata! Püha Vaim võib vabalt seda teha, kus mehe ja naise vaated ei pruugi ühtida. Selle pinnal võib tulla ka peretüli. Kui aga mees ja naine saavad alandlikult aru, et see võib olla sõnum temale, mitte abikaasale, kellele Vaim annab hoopis teise mõtte, siis ei tekigi lahkmeelt. See ei teki siis, kui üks ei hakka oma tõde teisele peale suruma. Perekond on otsekui koguduse minimudel. Kui keegi hakkab oma tõde kehtestama, siis ta ei anna aru, et seda pole vaja. Vaja on hoopis midagi muud. Tarkus seisneb selles, kas inimesed tunnevad ära tõe ja oskavad käituda olukorras kus on: "mehe tõde," "naise tõde," "lapse tõde," "vanaema tõde," ka "pastori tõde". Igal ühel on oma sõnum. Erinevad nägemused. Üksmeel on siis, kui kõik teevad seda, mis on nende roll ja ülesanne, sest Püha Vaim annab ikkagi juhised, aga inimene on see, kes peab selle teostama. Käsi ei saa öelda ninale, et ilma sinuta ma tunnen lõhna. Rääkimata heast lõhnast, kelleks me oleme kutsutud olema. Ka kristlikus peremudelis ei ole liikmeid keda on võimalik "asendada", nii ei ole ka koguduses tõde, mida on võimalik "asendada" mõne teise tõega.
Ap 21:4 on kirjutatud, et "nemad" ütlesid Paulusele vaimu mõjul, et ta ei läheks Jeruusalemma. Salmis 11 kirjutatakse Agabosest "Nii ütleb Püha Vaim, ..." Kas Paulusel ei olnud siis Püha Vaimu või mis? Oli. Paulus tegi seda mis ta pidas õigeks. me võime lõputult arutleda selle üle, kas ta tegi õigesti või valesti, sest piibel kirjutab ka Ap 28:21, et "Me ei ole saanud Juudamaalt ühtegi kirja sinu kohta". Paulus oleks võinud vabalt jätta Rooma minemata. Kuid ta läks. Kui ta poleks läinud, poleks ta kohtunud Rooma valitsejatega. Teisalt kas sõnum pidi jõudma Rooma just Pauluse läbi, mille kohta tõde teab vaid Jumal. Selleks soovin kõigile tarkust, ja tahan julgustada teie südameid, et me oleksime kokku liidetud armastuses ja jõuaksime täieliku mõistmise juurde kogu rikkuse, Jumala saladuse - Kristuse - tunnetamise läbi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar