"Saagem kristlaseks, kuid jäägem inimeseks!" just sellise sõnum puudutas minu südant eile.
Ma sain selle mõtte eile. Samal päeval tuli ka David Wilkersoni ringkiri, ta rõhutab oma postituses, et Paulus ei minetanud oma nägu ja ta ei lasnud ennast segadusse ajada.
Mis ma saan öelda? Sellised asjad kinnitavad alati. Seda on väga julgustav teada!
Kui ma sõnumi üle mõtlen ka teisest küljest, siis tõesti, ma ei ole soovinud saada pastoriks, diakoniks või kaplaniks.
Pastorile ei helista inimesed lihtsalt niisama. Diakoni ei kutsuta külla abi vajamata. Kaplanit ei tülitata ilma asjata, milline sõdur tahab välja näidata ebakindlust, kuigi see pole tõsi.
Mulle meeldib rääkida inimestega, mulle meeldivad minu sõbrad. Mulle meeldib kui mind kutsukse appi midagi tegema ja ma tulen meeleldi kui ma vähegi saan.
Aga kui ma oleksin pastor? Kes siis kutsuks mind enese juurde kardina puud kruvima või kutsuks appi, kui auto vajab küüti või kasvõi veedaks aega üheskoos?
Pastor on esimene, kes sellisel juhul nimekirjast välja lülitakse. Diakoni kutsumine tähendab "kas sul on probleem?" Ka kaplan on kahtlemata austust ja tänuväärt elukutse. Kuid eesti mees ei taha näidata avalikult üles oma huvi igavikuliste asjade vastu. See tähendab tema joaks nõrkust! Kellel siis nõrkusi ei oleks? Ometi see loomuse poolest kinnine mees, ta räägib oma sõbraga! Seepärast on hea olla lihtne inimene ja olla seal, kuhu oodatakse tavalisi kristlasi.
Kristlane on juba oma nime poolest juht, ta on Jumala riigi vaimulik juht ja selle riigi esindaja - saadik, kellele on antud meelevald ja vägi. Sellele vaatamata Jumal ei öelnud, et saagu teist juhid, vaid ta ütles, minge kõike maailma. Milleks? Suhelge inimestega.
Tähtsate ametite puhul käivitub oreooli efekt, negatiivse oreooli korral ei näha positiivseid külgi inimeses, positiivse oreooli korral kiputakse nägema pigem head või nähakse üksnes head, inimesest tehakse iidol. Ma olen näinud inimesi, kes on juhid, kuid olen näinud ka juhte, kes pole jäänud inimesteks. Mis mõte on olla kristlane, kui ta ei suuda jääda inimeseks? Ammugi siis veel juht olla. Ma ei näe sellel mingit mõtet?
"Piibli põhjal on näha, et Paulust pandi proovile viisidel, mida vaid vähesed jumalariigi töölised on kogenud. Saatan püüdis teda ikka ja jälle tappa. N.ö. religioosne koorekiht hülgas ja mõnitas teda ning tuli ette ka aegu, kus isegi tema toetajad jätsid ta läbipekstu –ja hüljatuna maha. Kuid mitte kunagi ei kaotanud Paulus inimeste ees oma tõelist mina. Maailm ei suutnud teda kordagi häbistada või segadusse ajada ja Paulus ei põlenud ka kunagi läbi. Jumala võitud Sõna oli ta huulil igas olukorras ja just siis, kui tarvis," kirjutas David Wilkerson eile.
Kristlasel on eesõigus olla valitud, kuid kohustus anda enesele aru, kes ta tegelikult on, milline on tema identiteet, et ta ei mõtleks enesest rohkem kui ta on. Mis siis sellest et nimi kirjas ja pea taevas ning rinnas kõlavad tiitlid, aga jalad peaksid olema ikkagi kindlalt maas ja eesmärk silme ees. Nii arvan ma praegu...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar