Sellised kutsumata külalised on meil igapäevased. Mõnikord on nad nuhtluseks, sest söövad valimata: lilled, põõsaid ja kõik mis kätte juhtub - kõik läheb peale. Kuna elavad meie kulul, siis nimetame neid meie koduloomadeks. Aga lastele pakuvad nad elevust, mis sest, et iga päev võib neid näha, ikka uudne: "Näe - metskits!"
See pilt on tehtud magamistoa aknast läbi aknaklaasi, pühapäeva varahommikul. Taustaks on 6 meetri kõrgune kuusehekk.
Heki kogupikkus 200 m. Teisel pool hekki terendab küla. Kuid siit poolt kulgeb metskitsedel loomaderada, kus nad siis liiguvad ühest metsast teise, kuna meie maja on kahe metsa vahel ja nähtavasti nad ei viitsi ringiga käia, siis ongi nii, et nende rada kulgeb piki hekiäärt, õunapuude alt. Kitsed on eriti maiad õunte järgi. Talvel kraabivad jalgadega lume ära ja otsivad hiliseid õunu mis jäid sügisel korjamata. Õunu võib leida isegi varakevadel lume sulamise ajal.
Mõned kitsed on kurjad ja häälitsevad (hauguvad) nagu koerad ja ei karda inimesi. Ühel sügisel lõikasime puid ja sokk oli nii tige, et meil võttis kõhu alt kõhedaks. Inimsed on ennegi metsloomade käest peksa saanud. Seetõttu tunnevad metskitsed ennast meie aias rohkem peremehena kui meie lapsed. Homme sõidame maale ja vaatame kes peale jääb!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar