Armastuse elu

Kui Jumal andestust leidnud patusele annab "uue südame", siis Ta annab temale ka "uue elu" - armastuse elu.

Õnnis on see inimene, kes võib igas kohas igal ajal käed taeva poole tõsta ja tänada Jumalat selle eest, et Ta on loonud teda arukaks ja vabaks olendiks ning varustas teda võimega armastada. Armastus on eluallikas. See kes ei armasta, see ei ela. (1Jh 5:12).

Armastada ennast, on looduse seadus, armastada teisi, on Jumala seadus. Jeesuse käsusõna ei olnud mitte üksnes uskuda, vaid ka armastada. Usk on hinge seesmine ühinemine Jumalaga, armastus on selle ühtsuse väline ilming. Armastuse elu on armastuse teenistus. Armastus ja teenimine on kristluse praktiline külg. Elav usk armastab. Usk on tegev armastuse kaudu, Gl 5:6.

Seismine usus, tegutsemine armastuses, pole mitte ainult suhted Jumalaga, vaid inimeste teenimine, elu inimeste jaoks Jumala juhtimisel. Tema teenimise all ma mõistan mitte üksinda toiminguid või häid tegusid, vaid armastuse õhkonda, tööd kogu elu.

Usk Juhib meid Jumala juurde, armastus inimeste juurde. Armastus ei või olla ükskõikne teda ümbritseva reaalse elu suhtes. Ta nutab koos nutjatega ja rõõmustab koos rõõmsatega. Armastus ei karda keerulisi olukordi, sest armastus ajab välja kartuse.

Asketism ei ole armastus. Asketism põgeneb elu eest, on seetõttu Kristust valesti mõistnud. Kuna asketism sulgus end maailmast ja seetõttu ei saa ta elada armastust. Kloostrid piirduvad usuga, vahetades armastuse palvete ja paastu vastu, jumalateenistuste ja kommetega. Kristus elas inimeste keskel, elas koos nendega. Kristus ei eelistanud suletud elu, ega rahuldunud sisekaemusliku kristlusega. Asketism suundus päästet teenima, samal ajal, kui Jumala sõna selgelt ütleb, et inimesel on see võimatu, et Jumal annab pääste igale kahetsevale patusele ja mitte teenete kohaselt, vaid kui teenimatu, Jumala armuanni. "Sest te olete armust õigeks saanud..." Ef 2:8; Rm 3:20,24-25. Jeesuse sõnu oma jüngritele "te pole mitte sellest maailmast", on palju valesti tõlgendatud ja kasutatud sõna sõnalt (Jh 17:14). Jeesus ei kartnud elada maailmas, öelda välja, et ta on erinev kirjatundjatest, variseridest, tölneritest, isegi juutidest, sest ta oli vaimulikult "mitte sellest maailmast". Ta oli valguseks pimeduses ja pimedus ei saanud temast võitu!

Jeesus ei kutsunud asketismi. Vastupidi, ta palvetas oma jüngrite eest: "mina ei palu, et sa võtaksid nad ära sellest maailmast, vaid et sa hoiaksid neid tigeda eest" Jh 17:15. Jeesus käis "head tehes". Ta ütles, kes mind teenib, see on minu järgija. Apostlite sõnumeid lugedes võime veenduda selles, et jüngrid nimelt just nii mõistsid oma kutsumist maailmas ja kutsusid inimesi uude ellu, mis oleks küllastunud armastusega puudust kannatavate ja vaimulikult hukkuvate inimeste vastu.

Sestap kristlane püüdleb mitte omamise, vaid olemise poole. Mitte selle poole, et kelleltki midagi saada, vaid et kellegile midagi anda. Mitte et kelleltki midagi ära viia, et midagi mõistliku, head ja igavest jätta. Egoist alati saab midagi, aga kunagi ei ütle: küllalt! Armastus alati annab ja näib, et ta on vähe andnud.

Egoism ja individualism on vallutanud kogu maailma, kuid ei too maailmale midagi kasu, Mk 8:36. Armastus rikastab maailma, jagades ja ära andes. Teenige üksteist armastuses, Gl 5:13. Ja armastus teenibki, kuid oma teenimises on ta reaalne, olles kui valgus, ta ei väsi. Kõik teie asjad sündigu armastuses, 1Kr 16:14. Teenimine armastuses on kristliku elu tuum. Kristuse eeskuju järgimise ja teenimise tulemus.

Siiski tegutsedes kristliku loodu hüveks, hoolitsedes vaeste, haigete, õnnetute eest, me mingil juhul ei pea jätma oma lihast perekonda hooletusse ega hülgama Kristuse pärast, isegi siis mitte, kui üks pool on uskmatu. Jumala sõna soovitab meil määrata esimese koha usu järgi - see tähendab, vaiimulikule perekonnale. " (Gl 6:10).

Head tehes ärgem väsigem. Heategemine või elu armastuses võib pettumusi ja masendust valmistada. Kuid ärgem tüdigem, Gl 6:9.

Masendus on saatana lemmikrelv. Masendus on võimeline halvama teenimist armastuses. Masendunud vaim jahutab ja nõrgestab meid vaimulikult. Hiljuti leegitsenud agarus kustub, esimene armastus jahtub.

Vaimulik agarus Jumala teenimises nõrgeneb seal, kus teenimine armastuses kohtab jämedat tänamatust, kus inimesed teadlikult panevad halvaks või kuritarvitavad kristlaste headust ja armastust. Tuleb alati meeles pidada, et tõeline armastus, kui see meil on olemas, kiirgab välja soovist teha head teisele, ootamata mingit tänulikkust või tulu enesele. Kui sina elad inimeste jaoks, elavad inimesed sinu jaoks, ütleb rahvatarkus. Aga kui nii ei ole, inimesed vastavad headusele kurjusega, nagu öeldakse, ükski heategu ei jää karistamata; vastaksid armastusele vihkamisega, isegi siis tuleb meeles pidada hea ja unustada kurjus, mitte inimesed. Enda tänu ära kahetse, võõra tänu ära oota.

Tänamatus ka kristlase headuse kuritarvitamine on meie armastuse valesti mõistmine. Mis vahel läheb niikaugele, et teenimisele kleebitakse juurde valed motiivid, samuti pilge ja laim. Seda tuleb võtta kui valet. 1Kr 4 ptk.

Jumala sõna soovitab meil tõsta pilk maistelt ja ajalikelt probleemidelt tulevasele autasule, Issanda suurele tasule, mille me saame omal ajal, kui me ei väsi. Pilk taeva poole annab uut jõudu.

Kuid masendus võib meid tabada ka teisel põhjusel. Me langeme depressiooni mitte siis, kui vaatame Kristuse täiuslikkusele, vaid kui me näeme enda ebatäiuslikust. Kes meist on täiuslik? Oma isikliku tühisuse kibe teadmine annab tunda siis, kui me soovime juhtida inimesi Kristuse juurde, uue elu juurde, äkki kuuleme: "Kus siis on need Jumala lapsed, vaadake enda ümber, kellest te räägite?! Kristus on oma aja ära elanud, mis on ebareaalne, teostamatu, ei vasta kaasaja nõuetele." Kas mitte sedasama ei ole räägitud juba sajandeid? Isegi Jeesusele heideti ette, Lk 13:23. Aga Kristus vastas: "Võidelge, et te läheksite sisse kitsast uksest!" Lk 13:24. Sest paljud püüavad minna, aga ei jaksa. Meil ei ole põhjust muretseda evangeeliumi edu või ebaedu pärast, vaid kiirustagem alati oma hinge ja saatuse otsustamisega. Meil pole põhjust nukrutseda ja kahelda koguduse au pärast, mille kohta Jeesus ütles: "Ära karda minu pisuke karjuke!" Seepärast pole vaja karta kristluse pankrotti, vaid tegutsegem maailma pärast kus Kristust pole.

Meie sinuga elame ebatäiuslikkus maailmas, kuulume ebatäiuslikku maisesse kogudusse, suhtleme ebatäiuslike usklikega, kuulame ebatäiuslikke jutlusi, loeme ebatäiuslikku mõttevõra, viime läbi ebatäiuslikku teenistust. Olles ise kaugel ebatäiuslikkusest. Igal inimlapsel mitte üksnes ei või ilmneda puudusi, vaid ilmselgelt on nõrkused, mida nähes paljud ehk muigavad, kuid targad "armastuses kinni katavad"; need omadused, mille üle vaenlane halastamatult kohut mõistab kristluse ja kristlaste üle, häbimärgistab, vaatamata sellele, et neil endil pole midagi vastu panna.

Tänu Jumalale, et ta kasutab endiselt ebatäiuslikke inimesi, viib ellu oma ebatäisuslikke plaane ja saavutab oma ülitäiusliku eesmärgi.

Enne meid on olnud ligi 30. tsivilisatsiooni. Aga kus nad kõik on? Miks neid ei ole enam? Nad tekkisid ja kadusid üksteise järel ajaloo unustusse. Kuid kristlus püsib kõigutamatult, Tn 2:44.

Jumala armust oleme meie sinuga selle, varsti ilmuva Kristuse kuningriigi kodanikud. Oodates tema tagasitulemist. Olgem siis vaimus innikad Issandat teenides. Olgu meie elu armastuse elu. Kui me käime armastuses ja teenime armastuses, siis meie elu saab olema huvitav ja kaasakiskuv.

Usklik inimene tahab olla vaimulik, selle asemel, et kogu südamest olla kasulik. Rääkige inimestega ja ulatage talle mitte üknes käsi, vaid avage oma süda ning võitke ta Kristusele. Selleks tuleb näha inimeste kisendavaid vajadusi. Palveta, et Jumal avaks sulle need võimalused ja sa saad inimesi aidata.

Psühholoogia kinnitab selgelt, et igasugune jõupingutus headuse huvides toob sisemise rahulolu ega kao jälge jätmata. Siiski uuestisündimata inimene ületab kõik piirid, et kellelegi kurja teha, kuid head teha takistab kõige tühisem põhjendus.

Sama kiusatus on tuttav ka uuestisündinud inimesele, kuid viimasel on olemas võti võidu saavutamiseks iseneda üle. "Ja see ongi see võit, mis on ära võitnud maailma: meie usk" 1Jh 5:4. Ta teab, et ilma võitluseta ei ole võitu ega karda astuda lahingusse maise elu kiusatustega.

Palvetagem järelejätmatult Jumala õnnistuste pärast, mis uut inimest kujundavad, palvetagem väe pärast, et ületada rasked takistused, et leida üles need, kes abi vajavad ja armastust otsivad, mis teeb kristlase elu vajalikuks ja kasulikuks. Palveta, et see armastus oleks kätega katsutav.