Nõutud, kuid mitte meeleheitel

Mõni aeg tagasi sattusin liiklusõnnetusse. See juhtus Tallinnas. Laupäeva varahommikul, sõitsin just kodust välja ja olin autoga sõitnud umbes 800 meetrit, kui näen, et vastutulev auto on kurvis kaotamas juhitavust ja ei keera välja, vaid sõidab minu suunas. Jõudsin laupkokkupõrke ära hoida järsult paremale keerates, kui sõiduk tabas minu auto tagumist ust, napilt mitte juhipoolset ust.

Oli täiesti vaikne hommik, inimesed veel magasid, tänav oli tühi ja teedel ei liikunud teisi sõidukeid sel hetkel ja korraga, tuhandik murdosa sekundi täpsusega kohtuvad kaks sõiduautot. Mitte miski ei viidanud sellele, et juhtub liiklusõnnetus - ja veel sellises kohas. Kuidas on selline olukord võimalik? See on ju vähem tõenäolisem kui lotovõit. Kuid väga täpne ajastus. Kui ma oleksin kodust väljunud sekundivõrra hiljem, poleks seda liiklusõnnetust juhtunud. Siis ma mõtlesin: "Jumal, mis ma jätsin tegemata? Kuidas siis nii?" Ei oska ka täna öelda, miks see juhtus.

Me oleme kogu aeg löögi all, sest me oleme allmaailmale ohtlikud. "Valvake! Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata," hoiatab Peetrus oma kirjas 1Pt 5:8. Ma arvan, et see ei ole ainult vaimulikus mõttes, vaid igas mõttes ohustatakse kristlasi. Me oleme eesliinil. Paulus kirjutab Timoteosele, et võitle head usuvõitlust (1Tm 6:12). Meil tuleb võidelda taevaaluste vägedega, kuid meie eludes ei ole see võitlus ainult põlvedel oma kambrites, vaid igal ajal, me oleme seatud eesliinile. Hea uudis on see, et me oleme võitjad "Vaata, ma olen andnud teile meelevalla kõndida madude ja skorpionide peal ja vaenlase kogu väe peal ja miski ei tee teile iial kahju." Isegi siis, kui meid ahistatakse, meie hing võidab alati.

Sestap meie elus võib olla hetki, mis panevad meid olukordadesse, mis võivad olla ohtlikud ka meie eludele või saatuslikud. Hingevaenlane ei lase meil rahulikult nautida oma kristlasepõlve. Kui ta ei saa meid panna ohtu, siis ta püüab õõnestada meie hinge seestpidiselt. "Vaata, kus su Jumal nüüd on? Jumal ei päästnud sind? Jumal ei aita sind." väidab ta ühtelugu. Kuid Jumal on alati meiega, meie lähedal ja meie sees, isegi siis, kui sa kõnnid läbi surmavarju oru, nagu Taavet seda kirjeldab.

David Wilkerson kirjutas, kui meid ootavad ees tormid, "peame seadma end valmis, et miski ei häiriks ega raputaks meie vaimu. Ja ainuke viis seda teha, on veeta aega koos Isaga." David kirjutas oma surmapäeval: "püsige usus" ja mitte miski ei viita meile, et ta teadis ette, et temaga juhtub saatuslik autoõnnetus. Kui ta oleks ette teadnud hetke, küllap ta oleks seda vältinud. Me ei tea ette õnnetusi. Seetõttu neid nimetatakse õnnetusteks. Kuid me peame teadma seda, et me ei ela siin igavesti. Me ei tea oma tundi ega hetke, millal on meie kord siit ilmast lahkuda, õnneks igaveseks eluks koos oma Jumalaga. Sest Jeesus võitis ära surma, surm ei suutnud teda kinni hoida ja lahutada Isast. Selle läbi oleme ka meie võitjad. Meil on igavene elu. Küllap me mõtleksime ka enam väärtustele ning teeksime olulist, kui me teaksime, millal on meie aeg siit lahkuda. Kas me hoiame Issandat alati oma silmade ees, kui meid ootavad ees tormid?

Selles valguses tasub elada iga päev, teades seda, et see võib olla viimane. Alles siis me teeme olulisi asju ja suudame ebaolulist eristada olulisest. Ma usun, et vaadates Davidi iga, ta oli 80-aastane, siis oli ta valmis kohtuma Jumalaga. Ma tahan loota, et ka mina ja sina oleme selleks valmis. Aga ma tean, et ma ei ole. Mul on veel mitmeid asju, mis oleksid vaja ära korraldada ja ma palvetan, et Jumal aitaks mind nendes. Et ühel päeval, kui ma pean seisma Jumala ees, võiksin ma öelda: "Siin ma nüüd siis olen - Sinu sulane."

"Keegi teist on jõudnud lootusetuse piirini - inimlikult näib kõik võimatu. Sinu lähedane seisab silmitsi surmaga ja arstid ei anna lootust. Surm tundub vältimatu. Lootus on kadunud. Ime, mille pärast palutud, pole sündinud" kirjutas David Wilkerson oma viimases blogipostituses 27. aprillil 2011 ja võtab kokku, "See ei ole tingitud sinu eksimustest või läbikukkumistest." Jumal on igal ajal meie lähedal. "Maailmas ei leidu ühtki teist lootust ega lahendust kui ainult Jumal," ütleb ta lõpetuseks.

Sellega tahan ka mina sind lohutada ja julgustada, mis iganes sinuga ei juhtuks, Jumal on hea. Ja kui sa oled täna koos Jumalaga, siis sa oled seda ka hetkel, kui Jumal kutsub sind enda juurde. Ole selles julge ja lootusrikas. Astu rõõmsalt edasi! Me võime olla nõutud, kuid mitte meeleheitel, 2Kr 4:8.