Rõõm kannatustes

Aga nemad läksid Suurkohtu palge eest minema, rõõmustades, et neid on väärt arvatud kannatama teotust selle nime pärast (Ap 5:41).

Kristuse jüngritel polnud rõõm võõras, nad on meile suureks eeskujuks, meil on neilt palju õppida. Eriti seda, kuidas nad oma elu ohvriks tuues kõigele vaatamata leidsid põhjust julgustada teisi ja olla ka ise rõõmsad. Piibel räägib palju jüngrite kannatustest, aga selle juures võime näha, et jüngrid rõõmustasid kannatustes üliväga. Kuidas on see võimalik? Kuidas on võimalik kannatustes olla rõõmus ja jääda rõõmsaks?

Piibel tõotab: “Aga kui te peaksite kannatama õiguse pärast, siis olete õndsad.” Kuidas siis nii, kas me peaksime otsima kannatusi. Ei! Aga, millest siinkohal räägitakse?

Mis juhtus, või juhtub siis, kui sa kannatad Kristuse nime pärast?

Piiblist loeme, et me oleme õndsad?! Aga kas oleme õndsad (Mt 5:10-12 või 1Pe 3:14)? Teisal kirjeldab ap Paulus, et nõtruses saab vägi täielikuks. Ta ütleb: “Nii ma kiitlen meelsamini oma nõtruses, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale.” Millest ta räägib? Ta ütleb, et kui ma olen nõder, siis tuleb minu peale vägi, 2Kr 12:9. See laskub elama. Probleemi korral tuleb Pauluse peale elav vägi. See sama elav vägi saab koguni täielikuks Paluses. Ja 10 salmis ta kirjeldab, et “seepärast mul ongi hea meel nõtruses”. Nõtruses tõusis Pauluse meeleolu, see tõusis kohe, kui ta sattus probleemidesse Kristuse pärast; vägivalla alla, hädadesse, tagakiusu ja ka ahistusse. Kokkuvõtvalt ütleb ta “kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.” Millest Paulus räägib? Mis asi see oli mis laskus elama ja sai täielikuks ap Pauluses ja tõstis ta meeleolu ning tegi Pauluse vägevaks või nagu alguses lugesime Ap 5:41, et apostlid rõõmustasid, et neid oli väärt arvatud kannatama teotust Kristuse nime pärast. See oli midagi väga reaalset.

Vaatame veel ühte kohta, kus ap Paulus räägib pikalt talle osaks saanud nõtrusest, see on 2Kr 7:4-16, kuid pane tähele 4 salm. Kõigi loetletud katsumuste keskel ta ütleb korintlastele: “Mul on rohkelt julgust teie ees, mul on teie üle palju kiitlemist, ma olen täis lohutust, mul on ülekülluses rõõmu igas meie kitsikuses.” Paulus oli täidetud Püha vaimu lohutusega. Tal oli igas kitsikuses ja nõtruses ülekülluses rõõmu. Paulus rõõmustas kannatustes ülirohkesti. Ta koges seda reaalselt, ta ütles, et tema peale laskus elama vägi, see täitis ta üliküllusliku rõõmuga.

Peetrus ütleb (1Pe 4:14): “õndsad olete teie, kui teid teotatakse Kristuse nime pärast, sest siis hingab teie peal kirkuse Vaim, Jumala Vaim”. Seda kogetakse reaalselt.

Kui Stefanos vangistati, siis piibel kirjeldab seda sündmust järgmiselt: “Ja kui kõik Suurkohtus istujad teda ainiti vaatasid, nägid nad tema palge olevat otsekui ingli palge”, Ap 6:15. Stefanose peal hingas kirkuse vaim, ta oli vägev nõtruses, ta sai niivõrd täidetud, et hukkamise hetkel palvetas “Issand, ära pane seda neile patuks” (Ap 7:60).

Kannatused olid jüngritele rõõmustamise põhjuseks. Kuid mitte alati pole see nii ja ei olnud ka varem. Jeremija kurtis oma kurba saatust Jumalale (Jr 20:7). Ta ütleb: “ma olen iga päev olnud naeruks, kõik pilkavad mind.” Kes teda pilkasid? Eks eelkõige need kellega ta suhtles; aga ka usklikud. Nutulauludes on kirjas üks huvitav tsitaat: “ma olen unustanud mis on õnn.” Võimalik, et Jeremija arvas, et prohveti ametiga kaasneb maine austus - kes teab? Ent Jumal korrigeeris teda. Nii võib olla inimestel vale ettekujutus ka täna või arusaam kristlasest ja austamisest. Inimesed peaksid jüngreid austada, ent me teame, et kristlasi pilgatakse, mõnitatakse ja alandatakse Kristuse nime pärast. Sellesse võib suhtuda kaht viisi. Nii nagu Jeremija või nii nagu Stefanos või Paulus või ka Jaakobus. Jaakobus leiab, et kiusatused s.h kannatused on rõõmustamise põhjuseks, Jk 1:2. Miks meie ei rõõmusta? Miks arvatakse, et kannatused ei too rõõmu?

Vaadates neid kannatuste sündmusi võib näha ühtset tunnust, mis neid kirjeldatud isikuid läbib. See on hea suhe Jumalaga. Läbi ühenduse Kristusega, olid nad ühendatud ka kannatuste puhul. Kuid Kristus üksnes ei kannatanud, vaid koges ka rõõmu. Ta sai oma inimlikkuses osa ka rõõmust, mida kogeme ka täna, kus kannatuse ajal tuleb kristlase peale Jumala vaim ning lohutab teda.

Ka meie peale tuleb Jumala Vaim, siis Jumala lähedus võimaldab üle elada mitte üksnes kiusatusi, vaid saada rõõmsaks. See kehtib ka pööratud tähenduses. Kui meil on hea suhe Jumalaga, ent puuduvad kannatused, siis meie peal ei pruugi olla seda erilist rõõmu, mis kaasneb kannatusega.

Peetrus ütleb, et kristlased võivad katsumustes, uskudes Kristusesse, „rõõmustada üliväga kirgastatud rõõmuga“ 1Pe 1:8.

Kristlased kellel on tulnud rohkesti kannatada oma usu pärast, on sageli kogenud seda üleloomulikku rõõmu enesesse tulvavat. „Üksi oma kongis,“ kirjutas evangelist Richard Wurmbrand, „külmas, näljas ja räbalais, ma tantsin rõõmu pärast igal ööl. Mõnikord olin ma nii täidetud rõõmuga, et tundsin, et lõhken, kui ma ei anna sellele väljapääsu.“

Richard Wurmbrand sündis 24. märtsil 1909 juudi perekonnas. Tema isa suri, kui ta oli üheksa aastane. Richard tuli Rumeeniasse 15 aastaselt. Aastal 1955 okupeeris Nõukogude võim Rumeenia ja kehtestas kommunistliku reziimi ja te värvati armeeteenistusse. Kui valitust kehtestas kontrolli kirikute üle, löi ta pöranda aluse teenistuse, mille tõttu ta arreteeriti 29. veebruaril 1948. Tema naine arreteeriti 1950 ja hoiti sunnitööl 3 aastat Doonau kanali ehitusel. Richard vabanes vanglast 1956 aastal, pärast kaheksa aastat kestnud kinnipidamist, millest kolm aastat ta pidi viibima üksikkongis. Teda hoiatati, et ta ei jätkaks jutlustamist, kuid ta ei hoolinud sellest. Ta arreteeriti uuesti 1959 aastal ja mõisteti vangi kahekümne viieks aastaks, kus teda pidevalt peksti ja piinati. Lõpuks, 1964 aastal määrati talle amnestia. Avalikkuse tähelapanu tõi talle tunnistus, kus ta telesaates võttis särgi seljast ning näitas piinamise tegajärjel seljale ja ihule tekkinud sügavaid arme, mida ühtekokku oli 18 . Ta sai tuntuks kui „põrandaaluse kiriku hääl,“ tehes palju tööd tutvustamaks kristlaste tagakiusamist kommunistlike riikide poolt. Ta avaldas oma nägemuse, et Marx oli satanist teoses „Marx ja Saatan“. Hiljem sai tema uueks nimeks „märtrite hääl,“ et aidata tagakiusatuid kristlasi muudes kohtades, eriti islamimaades. Pastor Richard Wurmbrand veetis vangistuses kokku neliteist aastat, komministliku reziimiga Rumeenias. Ta on kirjutanud mitmed raamatud: „Alone With God: new Sermons from Solitary Confinement,“ „With God In Solitary Confinement,“ „Tortured for Crist,“ “If That Where Christ, Would You Give Him Your Blanket“ jt

Milline võimas tunnistus kristlikust usust, kus mitte miski ei või meid lahutada Jumalast ja tema armust.

Kristlased on läbi sajandite leidnud ja kogenud, et Jeesus tõepoolest annab oma tõotatud rõõmu kogu selle täiuses ning et keegi ei saa seda rõõmu neilt ära võtta.

Paljud kristlased ei koge kunagi kannatustes rõõmu. Nad ei usu, et see on võimalik, sest nad ei tea seda. Nad on kogenud, et kannatustes pole midagi head. Kui neist said kristlased, siis arvavad ikka veel samamoodi, et kannatustes rõõm puudub.

Kui me oleme üksnes pisut osa saanud kannatustest, mida Kristus koges ja sel juhul on ka rõõm mõõdukas. Aga nüüd, kui meie osaks saab peksmist, piinamist ja kõike muud hullemat, siis Jumal lisab rõõmu. Just sel hetkel peame lausa rõõmuks kõikvõimalikke probleeme Kristuse nime pärast. Stefanose pale muutus kirkaks eriolukorras.

Kannatused on erilised sündmused ning Jumal lisab rõõmu rohkelt, just nii palju kui vaja, et suudaksid taluda. Vähese troosti korral vähem lohutust, aga rõõm suureneb niipea, kui kannatus suureneb, nii kasvab Jumala lähedus ja rõõm usklikus.

Mida enam kannatad, seda enam Jumal on koos sinuga, seejuures ei lase Jumal kedagi rohkem kannatada, kui see suudab kanda. Kes rohkem talub, saab rõõmu rohkem, et kõik oleks tasakaalus.

Paulus räägib sellest 2Kr 11:23-33 salmides ja ka 2Kr 7:4. Mida ta ütleb? Ta tunnistab, et mida rohkem kitsikusi oli, seda enam ta täideti lohutusega. Tsiteerin: “Mul on ülikülluses rõõmu igas meie kitsikuses.” Üliküllus, s.t et ta oli varustatud rohkem kui kunagi ta vajas. Jumala printsiip asjade korraldamisel on – igale ühele tema vajaduste kohaselt ning üle ta palvete.

Paulus tõdeb (2Kr 8:2), et rohked katsumused, millega neid (Makedoonlasi) on läbi proovitud, on andnud neile ohtrasti rõõmu ja nende põhjatu vaesus kasvas siiraks headuse rohkeks rikkuseks.

Paulus ütles, et nõtruses laskus Kristuse vägi elama ta peale (2Kr 12:9-10) ja seepärast ongi tal hea meel nõtruses, vägivalla all, hädades, tagakiusus ja ahistuses Kristuse pärast, sest kui ta oli nõder, siis ta oli vägev. Ta oli täidetud Püha Vaimu väega, et võis rõõmustada ja kõiki katsumusi kogeda ilma kartuseta täidetud ülirohke rõõmuga. Kristuse vägi ja armastus ajab kartuse välja (1Jh 4:18).

Kannatused Kristuse nime pärast ja rõõm ei ole vastandid.

Ühest küljest me võime hõisata suurest rõõmust, et kannatustes suureneb Jumala vägi ja see annab jõudu, Jumal täidab üleloomuliku rõõmuga – Jumal on meiega igal ajal, ent teisalt võime hõisata – meie palk on suur taevas! See on taevas (Mt 5:12). Siin on meil ahistamist ja kannatamist, küllap palju vähem kui Kristusel, kuid taevas ootab meid ees väärikas tasu. See on tõesti suur. Ole selle kõige üle väga rõõmus!

Palju rõõmu!