PA taotlusel ei ole isegi rahvusvahelise õiguse miinimumkriteeriume. Kuid praegu jääb mulje, et keegi ei pööra üldse tähelepanu asjaolule, et Jordani läänekaldal pole kunagi valitsenud tunnustatud Palestiina, vaid 19ne aasta jooksul oli Jordaania Kuningriik. Järelikult võiks Jordaania esitada mingeid nõudeid, kuid mitte Palestiina omavalitus. Kuid Jordaania loobus kõigist nõudmistest 1994 aasta rahulepingu raames. Nõuded ei oleks olnud täitmiseks, sest Jordaania okupatsioon Läänekaldal oli õiguslikult ebaseaduslik ja vastuoluline ÜRO raames heaks kiita.
San Remo konverents mis toimus 24. aprillil 1920 võttis vastu otsuse: Palestiina ala sai kogu maailma juutidele koduks.
Resolutsiooni aluseks oli Suurbritannia 2.11.1917 välja antud ja valitsuse poolt vastu võetud otsus, nimega Balfouri deklaratsioon. Kaardistatud ala, mis hõlmas nii Gaza sektorit, Golani kõrgendikke, nn Läänekalda (West Bank), Jeruusalemma ja kogu praegune Jordaania, oli algselt mõeldud juutide riiklikuks koduks.
Rahvasteliit, praeguse ÜRO eelkäija otsustas õigel ajal ja otsus oli siduv ja on seda jätkuvalt. See on rahvusvahelise õiguse fakt ega muutu olematuks. Balfouri deklaratsioonis oli märge, milles määratleti territooriumil elavate põlisrahvaste õigus oma riigi ja usulise identiteedi ja selle säilitamiseks.
Kaks aastat hiljem jagasid britid omal algatusel Ida-osa Trans-Jordaania Kuningriigile ning seadsid selle juhtkonna emiir Abdullahi, kuid see ei muutnud kehtetuks juutide eelnevat rahvusvahelist õigust. Rahvasteliidu otsus "tühistati" Briti ja Prantsuse ühepoolse lepinguga, ilma vastuväideteta, kuna ei olnud iseseisvat jõudu, mis oleks võinud esitada proteste. Need põhimõttelised jooned ei ole kunagi vaidlustatud ÜRO-s või muus rahvusvahelises organisatsioonis enne 1967 aasta sõda. Sellepärast, et Iisrael oli nõrgestatud ja seisis vastamisi Araabia riikide piiramisega. ÜRO võttis vastu uue resolutsiooni 242, kus ja ka hiljem, pärast sõda resolutsiooni 338, kus rõhutati, et ainus tee turvalise saavutamiseks on osapoolte vahelised läbirääkimised.
Oslo leping kirjutati alla aastal 1993 ja mille alusel PA sain autonoomia, nii Jeerikosse, Petlemma ja Hebronisse ning Läänekalda aladele. Jasser Arafat kohustus tunnustama Iisraeli riiki (!!!) ja sai selle alusel Nobeli rahupreemia. Kaks aastat hiljem laiendati rahvusvahelist lepingut, nn Oslo II raames kokkulepitu, et mingeid muudatusi ei tehta ühepoolselt, vaid mõlema poole läbirääkimiste tulemusena. Selles viidati ÜRO 242 ja 338 resolutsioonidele ja kogu lepingu eest seisis USA tollane president Bill Clinton.
Ka Jeruusalemma staatust vaadeldakse ainult läbirääkimiste kaudu, mingit ühepoolset deklaratsiooni ei käsitleta, Iisraeli linn on igavene, jagamatu pealinn, mis vabastati Jordaania ebaseadusliku okupatsiooni alt 1967.a sõja ajal.
ÜRO Peaassamblee seisab täna vastakuti tõsise probleemiga, ja on võimatu mitte arvestada juba varem ÜRO poolt heakskiidetud resolutsioone: 80, 242 ja 338.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar