Piiblis leiab erinevaid tervenemisi, kus Jeesuse juurde tulevad inimesed oma probleemidega ja nad lahkuvad, ja mõne aja jooksul ei ole enam probleemi. Mõned aga saavad kohe terveks. Kuid tervenemine algab usust, keegi peab seda tahtma.
Ja neid nähes ütles Jeesus neile: "Minge näidake endid preestritele!" Ja sündis, et nad mineku ajal said puhtaks (Lk 17:14). Jutt on pidalitõbistest.
Kui Jeesus tegi terveks pimeda Bartimeuse, ei olnud ta pimedaga kehalises kontaktis. Ta ütles pimadela: mine! Saatis ta minema. Ometi pime sai kohe nägijaks. See juhtus mitte palvetaja, vaid paluja usu tõttu. Keegi peab uskuma.
Kui Jeesus tervendab pimeda Betsaidas, siis see juhtum erineb kõige poolest Bartimeuse tervenemisest. Võime lugeda, et Jeesuse juurde toodi pime. See sündis teiste inimeste kaasabil.
Jeesus sülitas silmadesse. Pimedal tekkis "otsekontakt" Jeesusega. Kõigepealt Jeesus haarab kinni pimeda käest, viib ta külast välja, sülitab silmadesse, neljandaks paneb käed ta peale. Jeesus usub. Jeesus tahab. Jeesus tegutseb. Pime võis mõelda, mida veel minuga ära ei tehta?! Lõpuks Jeesus küsib: kas sa näed midagi? Kuid pime nägi uduselt. Siis pani Jeesus uuesti käed ta silmadele, kuni pime nägi selgelt (Mk 8:25).
Kui Jeesus tervendab pimeda Bartimeuse, siis istus pime kerjus Bartimeus linna värava ääres. See oli käidav koht ja keegi ikka andis almust. Aga Bartimeus oli kuulnud Jeesusest, sest ta hakkas hüüdma: Jeesus, Taaveti Poeg, halasta mu peale!
Inimesed sõitlesid teda, et ta vait jääks, sest nad arvasid, et too küsib almust. Kuid mida tegi Bartimeus? Tema kisas veelgi enam! Jeesus peatus. Ta ütleb inimestele: kutsuge ta siia. Ja nad kutsusid pimeda Jeesue juurde. Loomulikum oleks olnud minna ise pimeda juurde, kuid Jeesus testib sellega pimeda usku. Pimeda reakstioon on erakordne. Võibolla oli ta päev läbi juba istunud ja mitte keegi ei olnud midagi annetanud, kuid nüüd tuli Jeesus, Taaveti Poeg ja kutsub just teda! Pime viskas (!) kuue seljast.
Kuub oli inimesele palju oluliseim kui täna. Sellel esemel oli mitu tähendust. Kuna kuub andis öösel sooja, pidi kuub inimesele igal juhul alles jääma, päeval varjas kuub palava päikese eest. Aga kuub kandis veel sotsiaalset tähendust (staatuse sümbol). Kui kellegil oli kaks kuube, siis selle välja laenamine oli ligimesearmastuse märk!
Pime heidab kuue seljast! Hüppab püsti! Ja tuleb Jeesuse juurde. Jeesus peab täpsustama Bartimeuse soovi.
Sarnane olukord oli hiljem ka Peetrusel ja Johannesel, kui jalutu lootis saada almust (Ap 3:5). Peetrus ütles: "hõbedat ja kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle." Ja Jeesus päris Bartimeuselt: "Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?" Aga pime ei palunud almust, vaid ütles, "et ma jälle näeksin."
Kuid Bartimeus mõtles tuleviku peale! See oli teine märk, kindel usk. Ja Jeesus ütleski talle: Mine, sinu usk on sind päästnud. Ja kohe nägi ta jälle ning läks Jeesusega kaasa.
Pimeda usk sai nähtavaks kuue viskamisel, käivitus püsti hüppamisega ja kinnitus väljakutse esitamisega: et ma jälle näeksin. Pime ei jätnudki muud võimalust, kui tee mind nägijaks! Pime ütles selgelt ja otsekoheselt välja seda, mida ta tahab, et Jeesus talle teeks. Nähes pimeda usku, piisas seekord vaid sellest, et öelda: "Mine, sinu usk on su päästnud!"
"Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus" (Hb 11:1). Loodetav saab tõeliseks tegutsemise läbi. Nähtamatud asjad kinnitab sõna. Ja Jumal ütles: "Saagu valgus" ja valgus sai. Ja pime ütles, et ma jälle näeksin. Ta toimis täpselt nagu Jumal. Ütles välja ja siis see sündis. Öelda nii, et ei jäägi muud võimalust. See on kindel usk. Veendumus, et see mida veel ei ole, on tegelikult juba käes.
Olgu meil usku Jumalasse, mõelda, tegutseda ja tahta seda, mida Jumal meile teeks, siis see sünnib. Kes ei kõhkle oma südames, vaid usub, et see mis ta räägib, sünnib, siis see saabki talle (Mk 11:23).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar