Võib-olla sa oled märganud oma elus perioode, kus mõni aeg läheb kõik sujuvalt ja sa mõtled: Jumal on tõesti minuga. Nii tõesti kui Jumal on olemas, ta on mind hoidnud eemal kõikvõimalikest probleemidest, eluraskustest, mul on kõik õnnestunud. Nagu piibel kirjutab: õige käsi käib hästi. Võib-olla on see olukord sulle tuttav.
Ma arvan, et ka apostel Paulusele oli see tuttav olukord ja kui me uurime tema tausta, siis tema puhul võime küll öelda, et ta oli üks edukas inimene, kõrgesti haritud, heast perest, valdas keeli, oli usklik (rõhutan!), ja igat pidi normaalne juut. Pealegi veel Rooma kodanik. Selle aja kontekstis võiks öelda, et Paulusel oli kõik see, mida üks hing oskas tollal tahta. See oli ka siis, kui toimus pööre, ehk me ju teame, et Pauluse pärisnimi oli Saulus. Kuid enne seda kui temast sai kristlane, oli ta innukas kristlaste vastane ja kristlaste tagakiusajate eestvedaja ning juht. Kes tegeles kristlaste vahistamise ja surmamisega enne kui Kristus isiklikult teda kutsus.
Ka oma kristliku elu alguses ei minetanud Paulus oma identiteeti, kuigi ta seda rõhutas, et ta on võtnud orja kuju ja ka apostlitest on ta vähim, keda ei tohiks nimetadagi apostliks. Sellele vaatamata, kui me uurime piiblit tähelepanelikult, siis ta nimetas end sulaseks või "bondslave". Kuid sulane ei olnud ori. Ori kuulus oma isandale. Paulus nimetas oma isandaks Kristust, ometi pidi ta korduvalt selgitama, et ta siiski pole selline ori, ta justkui on ori, aga samas ei ole ka. Kui Paulus käis oma esimesel misjonireisil, siis ta vangistati filiplaste poolt. Seal aga kasutab ta oma seisust ära. Ta ütleb, et ta on Rooma kodanik (Ap 16:37). See aga tähendas väga suurt õigust. Sa võisid nõuda kohut. Sind ei saanud lihtsalt süüdi mõista, sinu üle peeti enne kohut ja sul oli õigus nõuda ka Keisri kohut, mida ta hilisemas perioodil ka nõudis. Kuid Filipis inimesed kohkusid, kui nad said teada, et Paulus on Rooma kodanik. Kodaniku ei saanud vangi pista enne kohut mõistmata.
Paulus ei oleks saanudki kuulutada evangeeliumi vabalt üle Euroopa, kui tal poleks olnud kodakondsust ning sellega kaasnevaid õigusi. Ta oleks juba filipis vangi jäänud alatiseks. Sellele vaatamata, et seal juhtus ime, kus vangla uksed üleloomulikult avanesid. Valvur ärkas üles ja lõpuks oleks Paulus ikkagi kinni nabitud ja vangi tagasi pandud. Kuid Pauluse seisus seadis talle eelised teiste apostlitega võrreldes, kes olid ainult juudid. Võimud olid seadnud juutidele piirangud. Kuid Paulus võis teha mida süda kutsus. Ja ta tegi.
Nendes imedes, mida Pauluse läbi Jumal lasi juhtuda, võiks küll öelda, et vaatamata sellele, et ta sai korduvalt peksa inimeste käest, ometi oli ta väga edukas. Seda peegeldab tema teenistus. Ta tegi haigeid terveks, äratas surnu üles, kuulutas evangeeliumi, oli igas mõttes edukas ja võiks öelda kokkuvõtteks küll et Jumala poolt hoitud.
Meile vahel tundub, et Jumala hoidmine tähendab üksnes häid asju meie elus. Kuid see pole nii. Jumala hoidmine näiteks Pauluse elus tähendas ka ebameeldivaid asju. Paulus tunnistab, et mida rohkem temaga halba juhtus, seda suurem oli Jumala arm. Nii oligi. Nii on ka täna. Ometi on meil raske mõista, miks meid tabavad halvad asjad ja ebaõnnestumised. Paulusel ei olnud.
"Peale selle, mida Püha Vaim mulle igas linnas tunnistab, et mind ootavad ahelad ja viletsused" kirjeldab Ap 20:23 ap Pauluse sõnu.
Täpselt nii ongi. Sest ega katsumuste läbi Jumal kasvatas Pauluses tema iseloomu ja mida enam viletsusi, seda enam Paulus toetus Jumala armule ja kasvas vaimulikult.
Meile meeldib inimlikult mõelda, et Püha Vaim lohutab, õpetab ja annab ainult (!) meeldivaid asju. Kuid vähem on neid, kes teavad, et Püha Vaim annab ka "ahelaid ja viletsusi" kasutades ap Pauluse sõnu.
Kuidas sa tunned ennast täna? Kas sa ootad Jumala Vaimu käest ainult üksnes meeldivaid asju ja nõuandeid, või sa tead ka seda, et Püha Vaim keelab evangeeliumi kuulutamist (Ap 16:6), kui see ei ole sobiv aeg ja koht või sinu töö, mille ta tahab teistele anda. Kas sa allud Jumala Vaimu keeldudele (Ap 16:17) ja teed seda, mis Jumal tahab, isegi siis, kui see toob sulle katsumused? "Püha Vaim ja meie oleme arvanud heaks" ei tähenda mitte seda, et meie peame kinnitama Püha Vaimu korraldused, vaid panema tähele tema juhtimist ja tegema Jumala Vaimuga koostööd (Ap 15:28) nii, nagu seda tema jüngrid tegid.
Nii siis. Jumala Püha Vaim saab tuua meie ellu ka katsumused ja toobki kui vaja, aga seda saab vastu võtta tänuga ja sellesse saab suhtuda mõistlikult, mitte arvates, et Jumal on meid maha jätnud. Ei ole.
Jumal armastus ei ole otsa lõppenud. See on Jumala suverääne kasvatustöö, mida meie kui sulased, kes järgivad teda, saame teha erineva suhtumisega: täpselt nii palju kui vaja ja mitte grammigi rohkem; või saame teha suhtumisega, et kõik ma annan oma Jeesusele, kogu oma aja ja pühendumise - isegi siis, kui me elame oma tavapärast elu, me ei ole pastorid ja evangelistid või mõned teised tuntud tegijad, - aga me saame käia iga päev koos oma Jumalaga, nii heas kui halvas.
Paulus ütles, ma ei pea oma elu mingil viisil endale kalliks, vaid püüan lõpule viia oma elutöö (Ap 20:24) ja seda soovin ma eelkõige iseendale ja ka sulle armas blogi lugeja. Jumal õnnistagu sind ja hoidku sind! Jumal on hea.
Pildil: Soulis, Põhja-Korea režiim viis avalikult täide kristlasest naise hukkamise, keda süüdistati "piibli levitamises" ja "spionaaži tegevuses". Ri Hyon, 33 aastane naine hukati 16. juunil 2009. Järgmisel päeval, Ri vanemad, abikaasa koos kolme lapsega paigutati poliitvangide laagrisse Hoeryongis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar