esmaspäev, 10. jaanuar 2011

Alandlik, tasane, malbe, tagasihoidlik ...

Kui piiblis näpuga järge ajada, siis eesti keelse piibli terminites on suur vahe ainuüksi viimaste aastate tõlgetel, kus on käibel mitmed terminid nagu näiteks alandlikkus, malbus, tasadus, vagurus, leebus jt, mille suhtes on täiesti arusaadav, et tõlkija püüab anda edasi mõtet, kuid kaasajal on paljud uued terminid peale tulnud ja võime sattuda segadusse. Seepärast võime asja näha täiesti erinevalt. Selleks, et me saaksime aru algmõttest, kasutan ma isiklikult kreeka keelset teksti, mis toob mõningase selguse terminoloogias ja aitab mõista piibli konteksti ehk paremini, kui lihtsalt otsida piibli internetiversioonist sõna "alandlik", mis viib üsna kindlalt ekslike seisukohtadeni. Vaja on minna ka ajas tagasi, mis toob selgitust.

Mis puudutab alandlikkust, siis esiteks selle mõiste puhul leiab tõepoolest üsna suure koguse infot otsingu päringule, kuid eesti sõna taga peitub mitu kreeka keelset sõna, mille tähendus ei ole alandlik.

Peaksime selgeks tegema, milleks see termin, mis oli sõna sügavam tähendus ja milleks see sobib täna. Sõna "alandlik" või "alandlikkus" tuleb sõnast "alandaja". Alandaja on keegi isik, kes alandab või põhjustab alandust.

Alandaja, alandama, alandamine, alandlikult, alanduma, alandus. Sellel sõnal on tegelikult negatiivne alatoon, alandamist ei saa aktsepteerida.

Küll aga püüavad mõned piibli õpetajad ikka veel õpetada "alandusest" kui millestki väga väärtuslikust ja on andnud sellele sõnale hoopis uue tähenduse.

Alandlikkus on valeõpetus, ainuüksi selle tõttu, et see kutsub üles "alandamise õpetamist".

Siinkohal ütlen kohe ära, et "alandlik" ja "tagasihoidlik" ei ole sünonüümid! Kui nüüd keegi kutsub teid üles tagasihoidlikkusele, siis olgu peale, see on etikett, igati normaalne. Tagasihoidlikkus on vaieldamatult voorus, mida inimestevahelises suhetes üha vähem esineb. Kuid see ei ole vältimatu voorus, ilma milleta justkui oleks inimeses midagi puudu. Kaugel sellest. Ühiskonnas on käibel ka arusaam: tagasihoidlikkus pole voorus. Suhteline. Oleneb olukorrast, oleneb inimesest jt. Sisuliselt on ka mõiste puhul tegu õpetusega: "teeskle" või "õppige teesklema".

Vaidlusalused terminid

Kõigepealt ütleks seda, et piiblis ei ole "alandlikkuse" õpetust. Küll aga leiate sealt õpetuse, mis paljastab seda, kuna kogudusse imbusid sisse nö hundid lambanahas ja hakkasid kalduma kõrvale Kristuse aluselt. Paulus on see, kes sellest hoiatab. Ka Jeesus hoiatas, rääkis huntidest lambanahas. Paulus oli see, kes selle paljastas.

Tegemist oli eksiõpetajatega, kes kasutasid alandlikkust kogudusse sisse imbumiseks. Häda oli selles, et inimesed võisid jääda ilma päästest. Paulus kirjutab, et nad röövivad teie võiduanni alandlikkuse abil. Ta kirjutab sellest oma kirjas koloslastele. Kuid seal ei olnud üksnes valeõpetuse probleem, vaid esines allumatust, rivaalitsemist, nii nagu ikka inimeste vahel ja seetõttu leiab koloslastele üleskutsed tasadusele ja alistumisele. Seda leiab ka Filipi kirjast, kus ta ütleb: pidage üksteist ülemaks kui iseennast. Selge võimuvõitlus ja rivaalitsemine, kuid mille lahenduseks ei olnud mitte alandlikkus inimeste suhtes, mis võimaldaks huntidel teha koguduses laastav töö, vaid mille vastu aitab "tasaduse taotlemine" ehk alistumine Jumalale, et tasadusega kasvatada vastupanijaid selleks, et ehk Jumal annab neile meeleparandust tõe mõistmiseks. Väga lihtne ja selge meede. Kuid huntide vastu see meetod ei tööta.

Mõisted

Kreeka keeles "tapeinophrosyne" esineb 7 korda, mida meie piibel märgistab kui "alandlikkus". Termin on leidnud kasutust Ap 20:19, Ef 4:2, Fl 2:3; Kl 2:18, 2:23, 3:12 ja 1Pe 5:5.

Kreeka keeles on ka mitmeid teisi nagu näiteks "praotes", mida siis meie piibel tähistab kui "tasadus".

Eesti keeles tuleb sõna tasadus sõnast "tasane" mis on tegelikult geograafiline termin ja pole ime, kui inimesed sellest aru ei saa, mida sellega ikka mõeldud on. Selles mõttes on tõepoolest probleem, mis sõna seda võiks täna asendada nii, et see tähistab just seda konteksti, mida Paulus ja Peetrus oma kirjadega tahavad öelda. Lihtinimesele arusaadavam sõna on tagasihoidlik, kuid kas see ikka sobib? See on keeleteadlaste töö. Keel on juba selline arenev nähtus ja siin peaksid usklikud enam mõtlema, mis võiks täna nende piiblit maailma inimestele arusaadavamaks teha.

Nüüd see nn "tasadus" ehk kreeka keelne termin "praotes" tähendab üldjuhul tasast vaimu ja Paulus mainib seda ka vaimuandide nimekirjas Gl 5:23. Kuid see esineb siis 9 korda: 1Kr 4:21, 2Kr 10:1, Gl 5:23 ja 6:1; Ef 4:2, Kl 3:12 ja 1Tm 6:11 ja 2Tm 2:25 ning Tt 3:2.

Eesti keele puhul üks vahva unustatud, kuid väga hea termin on "kasin", mis tähendab napp, vähene, puhas ja karske. Selle mõte on rikkumata ja tasub mõelda, kas seda saab piibli tõlkimisel enam kasutusse võtta. Sama võiks öelda sõna "malbe" või "malbus" kohta. Küll aga võib üsna veendunult öelda, et "vagur" või "vagurus" (ingl. k meekness) ei kanna alati positiivset mõtet. Termin "pikk meel" või "pika meelega" (kr. k makrothymia) võib üsna rahulikult asendada sõnaga "kannatlik" millel on eesti keeles positiivne tähendus ja sellisel kujul on see inimestele üheselt mõistetav.

Jeesusest

Kui keegi ütleb, et Kristus käskis olla alandlik, siis ma küsiksin nii, kuidas te suhtute järgmisesse teksti:

"Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale! Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid MÕÕKA, sest ma olen tulnud LAHUTAMA meest tema isast ja tütart tema emast ja miniat tema ämmast." Mt 10:34-35.

Kas selle inimese puhul me saame ikka rääkida tagasihoidlikust hoiakust ja lugupidavast suhtumisest? Jeesus räägib siin ilma teeskluseta välja tõe ja hoiakud ja avaldab oma platvormi.

Ta on öelnud "Võtke minust eeskuju" ja kui me võtame seda sõna sõnalt, siis me võime minna kirikusse ja piitsaga ajada laiali seal vohava kaubanduse, eks ole? Kas tegu on tagasihoidlikkusega?

Või küsime, kes oli see mees, kes tegi tööd hingamispäeval? Ta eiras korda ja reegleid. Tema kõne variseride ees, kes olid siiski tollal usujuhid ja olid mis nad olid, ikkagi teenisid nad Jumalat, kas polnud nii? Kuid Jeesuse dialoogid usujuhtidega ei hiilga tagasihoidlikuse poolest, pigem peegeldavad väljakutset ja teatud viisi üleolekut (Mt 23:13,17). Kas ta tõstis ennast seadusest välja? Ta väitis vastupidist, ma ei ole tulnud seadust tühistama. Ometi ta naeruvääristas usujuhte.

Mida arvata täna, kui ma lähen kirikusse ja ütlen pastorile: "Te rumalad ja sõgedad!" Ma arvan, et see ei lõpeks hästi. Kuid Jeesus tegi nii (Mt 23:16, 17, 19) ja ta ütles "õppige minult". Kas selline käitumine on õigustatud, võiks küsida, kui me hakkame õigust taga nõudma. Tegu ei ole kasinusega. Miks siis ikkagi Jeesus käitus nii väljakutsuvalt ja mida sellest arvata võiks?

Kui ta ütles "õppige minult" (Mt 11:29), siis ta lisas "mina olen südamelt alandlik". Kuidas palun?! Mis mõttes - Jeesus? Kui sa inimesed paika paned, mis mõttes sa oled alandlik? Nii meie sellest aru saame. Kui me vaatame asja inimlikust perspektiivist. Tegelikult ta tõesti oli seda, mida ta ütles, kuid ta oli ALANDLIK JUMALA VASTU ja ees. Sedasi tulebki mõista tema käitumist. Seda saab võtta eeskujuks. Seda saab ka õppida. Tõepoolest!

Kui "alandlikkus" oleks Jumala vaimu poolt ühendav joon, siis te ei saaks ähvardavaid kommentaare juhul, kui te kirjutate "Alandlikkus on valeõpetus". Tegelikult see tagasiside oli oodatud. See ei saaksi olla testsugune. Kuid pange tähele, see on aastate pikkuse valeõpetuse tagajärg. Kas ma süüdistan kedagi? Ei. Ma ei saa hukka mõista. Sest see on hingevaenlase töö. Alandlikkus on vaid hingevaenlasele kasulik, mitte inimestele. Ometi inimestele ikka veel õpetatakse teesklemist või nn alandamise õpetust. Viljadest te tunnete ära.

Alandlikkus on tegelikult alandus ja alandamine, mitte voorus või tagasihoidlikkus või selle teesklemine. Alandlikkus on liha tegu. Vaimu vili on ta vaid juhul, kui see kannab tasase vaimu vilja või tulemust. Jeesus ei oota inimestelt enese alandamist kui vaid juhul, kui tuleb patud andeks paluda. Kõigil teistel juhtudel räägitakse tasadusest, kasinusest, ikkagi seoses Jumala teenistuse korraldamise ja ohjamisega, mitte inimestevahelise tavapärase suhtlemise või eluga väljaspool teenistust. Mõni ütleb nüüd, kas leskede abistamine on jumalateenistus? On. Kui keegi on kutsutud, siis tehku seda otsekui Issandale, mitte inimestele. Mitte inimestele!

Ülbus

Ülbus ei ole alandlikkuse vastand, vaid käib kaasas alandajaga. Seetõttu ei saa kristlane alandlikust praktiseerida, kuna ta muutub vaimulikult ülespuhutuks, uhkeks.

Alandlikkus ei ole aktsepteeritav, kuna selle vili on surm. Näiteks kui usklik palub andeks patu pärast, siis ta sureb iseenesele ja ärkab vaimselt, ehk tema vaim saab uue elu.

Ka nn "ristikandmise" õpetus on surmaõpetus, mis viib Jumalast eemale. Me ei saa jäljendada ega mõista lõpuni seda, mida tegi Jeesus meie jaoks. Inimene ei saa minna Jumala teed, inimesel on inimlik tee. See on elu. Jeesus tegi kõik ära. Ta ütles: see on lõpetatud! Aga ülbus on kahtlemata rumalus. Ülbe on alp. Nõnda peame väga täpselt aru andma igast õpetusest, ja õpetatada tuleb, aga õpetada tuleb terminites ja asjakohaselt.

Meelevald

Kui te teate, mida tähendab kurjade vaimude välja ajamine (eskortism), siis teatavasti ei lahku deemonid juhul, kui te ütlete: "Ole hea, palun mine nüüd ära." Sest see pole käsk. Kristus käskis lahkuda vaimudel. Mõnikord läksid need välja paastu ja palvega, kuid fakt on see, et "palumise" üle deemonid naeravad meid välja. Kui me aga võtame meelevalla, siis nad on sunnitud lahkuma. See ei puuduta üksnes eskortismi, vaid tervenemisi ja üldse inimeste teenimist. Jeesus käskis jüngritel ajada välja kurje vaime. Pane tähele AJADA välja, mitte paludes, vaid ajades! (Mt 10:8). Siis see tähendab ägedat vastaseisu ja kurjuse jõudude ründamist Jumala väe abil. Sellest kirjutab veel Jaakobus.

Mina olen tasane

Rabid kasutasid Seadusele viidates terminit "ike". Mida mõtles Jeesus, öeldes "Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja SÜDAMELT alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele." Südames on vaim. Jeesus kutsus radikaalsele järgimisele. Variserid aga püüdsid iga hinna eest pidada suulist pärimust ja rituaalseid kombeid (kõiksugused teeskluse võltsvormid), mis tungivad peale nii tsiviil- kui usuellu. Jeesus ei olnud vagur ja alandlik nagu meile sellest teinekord õpetusi jagatakse, ta oli erakordselt radikaalne ja ootas radikaalset järgimist oma jüngritelt.

Kogudus

Kogudused kus õpetatakse alandlikkust kui rituaale, ei ole fookus Jumala vaimul ja Jeesusel, tema väel, tema jüngritel, nende tegudel, vaid koguduseliikmetel.

Ka algkoguduses oli suured pinged sünagoogiga, olid tugevad vastuseisud, nii nagu seda olid pinged usujuhtide ja Jeesuse vahel. Jeesus muretses selle pärast, kas mingi tegu oli õige või õiglane, mitte sellepärast, kas seadust rikuti või mitte. Jeesus toimis teades et see oli Jumala tahe. Rõhk oli väärtushinnangute konfliktidel, usulistel vaidlustel ja poliitilistel konfliktidel. Tema jüngrid peaksid hülgama pettuse ja teskluse, muutes haavatavaks ning hakkama teenima selleks ja selle nimel, mis oli misjonikäsk. Kuid ei maksa arvata, et jüngrid teda kohe mõistsid. Kaugel sellest. "Ärge kartke neid" ütles Jeesus jüngritele (Mt 10:26). Ehk ta kutsus üles. Hakake vastu! Seega tuleb midagi ette võtta.

Kummaline on see, et meie keskel on nn väga alandlikke juhte, aga ärge imestage, kui te ühel päeval avastate, et see oli teesklus. Paljud on näinud seda oma silmaga. Ühel hetkel tuli välja tegelik pale. Selgus et nad olid osavad teesklejad - alandlikud, nagu nad ise õpetavad. Vahel põhjustab seda faktide või eesmärgi varjamine.

Huvitav on see, et kui inimene midagi piisavalt kaua harjutab, siis see saabki temale. Ühel hetkel ta ise hakkab uskuma oma "alandlikkusesse". Ja ta siiralt usubki, et ta on õige mees.

Aga alandlikkus ei ole kasinus, ega tasadus. Armastus ei ole alandlikkus, isik, kes alandab kedagi.

Kui me oleme Vaimus, siis käigem Vaimus (Gl 5:22,25). Kui me räägime kodukorrast ja kuskil esineb korratust, siis mõelgem, kas on vaja alistumist või tuleks hoopis rõivatuda Kristuse rõivastega. Kuid ärgem võtkem enestele inimeste rõivaid, vaid olgem rõivastatud uude inimesse. Kas sa üldse tead, mida tähendab rõivas? See on staatuse sümbol. Kui sa kannad politseiniku riideid, siis sinusse suhtutakse kui riigi esindajasse. Kui sa saad Jumala riided, siis tuleb kanda neid väärikalt, mitte teeskluse või alandlikkusega, vaid armastuse ja väega.

Copypaste kristlased ja isikukultus

Kuid see ei ole copypaste - Kristuse inimeste tootmine, vaid ühe näo ja teoga. Kristlane 1, kristalne 2, kristlane 3 ... Pühitsemine ei ole tema näo jäljendamine, vaid isiklik areng. Kristus ei nõua et sa loobuksid oma isikupärast. Ta ei soovi, et sa vahetaksid oma talendid tema iseloomu vastu, vaid teeniksid teda sulle antud talentidega.

Jumal lõi inimesele ainukordse iseloomu ja varustas teda andidega. Ta ei oota oma esindajatelt, et nad loobuksid oma eripärast või näost, muutuksid marjonettideks.

Igal inimesel on ainuomased võimed, mida tuleb kasutada. Kui sa aga valid alandlikkuse, siis sa oled halb sulane. Sa oled see, kes sai isandalt talendi ja peitis selle maa sisse. Loodan väga, et sa pole jõudnud sellise olukorrani, kus sa said isandalt 10 talenti ja peitsid need ära, selle asemel et nendega kaubelda ja teenida Jumalat.

Kristus ei eelda, et sa oleksid oma juhile ettur, keda võib igal ajal tõsta sinna kuhu juht heaks arvab ja ka ohverdada oma ürituse nimel või isikliku huvi või eesmärgi nimel. See meeldiks sektijuhile, kuid mitte Kristusele. Kaasaegses ühiskonnas ei vii see ühismõrvani, küll aga viib see ühissurma vaimulikult.

Juhid võivad nõuda mis iganes kohustusi. Mõned nõuavad andumist kümnises, mida oli õigust koguda vaid leviitpreestritel. Mõned nõuavad vankumatut kuuletumist - "alandlikkust", kust on vaid üks samm isikulutuseni. Igasuguseid nõudmisi on. Kuid iga kristlane peab võitlema oma pärja eest ja jooksma oma võidujooksu. Selle tõttu tuleb olla kaine, kasin ja sageli ka loobuda sellest, mis koormab või takistab.

Ärgu võtku keegi teie võiduandi!

1 kommentaar:

Haugas ütles ...

Seda on ütlemata hea lugeda, kuid lõpuks jääb suhu ikka see omakootud teoloogia maitse ja tunne, et pada sõimab katelt saab valdavaks. Kas siis kõikvägev Jumal ei saatnud mitte oma poega selleks siia inimeste keskele, et anda igaühele võimalus osa saada Valguse õpetusest, nii et vahendajad poleks vahel suuremad kui Jumal Isa on. Kas saab tõeline Jumala kummardaja liigitada inimesi õigeteks ja valedeks? Kas himu kohut mõista õpetuste üle on aegade algusest peale nii veres, et selle läbiviimiseks tuleb asjale tõe silt külge kleepida? Oh et Jumal annaks otsimiseks vaimu, nii et tõde oleks leitav ilma sõnade üle närimiseta!