„Stefanos aga, täis Püha Vaimu, vaatas ainiti taevasse ja nägi Jumala kirkust ning Jeesust seismas Jumala paremal käel ja ütles: "Ennäe, ma näen taevaid avanevat ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal käel." (Apostlite teod 7:55-56)Stefanos esindab seda, milline üks tõeline kristlane olema peaks: inimene, kes on täis Püha Vaimu ja kelle silmad on kinnitatud Jumala Pojale. Stefanos on keegi, kes peegeldab seda au sellisel viisil, et kõik, kes seda näevad, on hämmingus. Ta on keegi, kelle pilk on suunatud vaid Kristusele ja ainult Temale, olles täielikult lummatud oma aulisest Päästjast.
Mõelge sellele lootusetule olukorrale, milles Stefanos oli, olles ümbritsetud religioossest hullusest, kahtlustest, eelarvamustest ja kadedusest. Vihane rahvahulk surus talle üha enam peale, olles täis verejanu ja kättemaksuhimu, mistõttu surm sirendas Stefanose silme ees kõige täiega. Milline võimatu olukord! Kuid suunates oma pilgu taevasse, hoides Jumala au oma silme ees, muutus see maine hüljatus tema jaoks tühiseks. Ta oli võimeline olema üle sellest kõigest, nähes nähtamatut.
Vaid üks killuke Issanda aust ja vaid üks pilk Tema kallisse pühadusse ning miski ei saanud enam Stefanosele kahju teha. Kõik tema pihta visatud kivid ja needmine oli kui tühipaljas õhk ta jaoks, sest ta koges rõõmu, mis tema ette seatud. Vaid killuke Kristuse aust võib tõsta sind üle kõigi su olukordade. Oma pilgu hoidmine Kristusel ja igatsus Tema järgi igal võimalikul hetkel, toob edaga kaasa suurima rahu, mida sa eales kogeda võiks.
„Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim.“ (2 Korintlastele 3:18). Stefanos sai osa Jeesuse aust, peegeldades seda tagasi Kristuse hüljanud ühiskonnale.
Kas pole tõsi, et me muutume kõige selle sarnaseks, millel oma pilgu hoiame? Seetõttu peaks varasemalt esiletoodud piiblisalmi tõlge kõlama hoopis selliselt: „Meid kõiki, kes me vaatame avatud pilguga taevasse, muudetakse!“ Kogu loo mõte on selles, et kristlane, otsekui peegel,
peegeldab seda au, mida ta ise kõige enam vaatab. Meie oleme need, kes on seal „peeglis“, vaadates Kristuse peale, kes on meie kiindumuse objekt ja keegi, kellest me üha tugevamini kinni haarame.
Kui vaenlane kui tulvaveena sisse tormab ja rasked olukorrad meid maha suruvad, peame me kukutama selle maailma eneste ümber läbi andunud, armsa pilgu Jeesusele. Kuna me oleme võimelised nägema läbi oma vaimulike silmade, suudame me kõike eelnevat vaid läbi selle, kui hoiame oma mõtted ja meeled pidevalt Kristuses.
18. juuni 2010
David Wilkerson
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar