On väga palju põhjuseid, miks Jumal ei saanud teha maailma valmis pikema perioodi jooksul kui meile tuntud 6 tööpäeva. Jumal oli sunnitud looma maailma 6-päevaga, vastasel korral oleks see ebaõnnestunud või osutunud võimatuks või oleksid mõned asjad vahepael „hapuks läinud“ paljude omavahel seotud füüsikaliste, keemiliste ja bioloogiliste asjaolude tõttu. On üllatavalt palju tõendeid selle kohta, et Maa on noor, Kuu on noor ja isegi Päike on noor. Kõige üllatavam on aga see, et nende vanus ei erine. Kuid evolutsiooniteooria ei kattu Piibli õpetustega, kuna see on täpselt vastupidine.
Mida kirjutab piibel vs mida väidab evolutsioon:
Piibel: inimene tõi surma siia maailma.
Evolutsioon: surm tõi inimese siia maailma
Piibel: Maa tuli enne Päikest
Evolutsioon: Päike tuli enne Maad
Piibel: ookean tekkis enne maismaad
Evolutsioon: maismaa oli enne ookeane
Piibel: valgus oli enne Päikest
Evolutsioon: Päike oli enne valgust.
Piibel: maismaa taimed olid enne
Evolutsioon: mereelu oli enne
Piibel: viljapuud on enne kalu
Evolutsioon: kalad on enne viljapuid
Piibel: kalad olid enne putukaid
Evolutsioon: putukad olid enne kalu
Piibel: taimed on enne Päikest
Evolutsioon: Päike oli enne taimi
Piibel: mereloomad olid enne maismaad loomi
Evolutsioon: maismaa loomad olid enne mereloomi
Piibel: linnud on enne roomajaid ja atmosfäär kahe kihi vahel
Evolutsioon: atmosfäär on vee kohal.
Piibel ei kattu evolutsiooniga ja need on vastupidised ja me teame, et eksib see, kellel pole teaduslikke tõendeid. Piibel ei eksi, see õpetab selgelt, et Jumal lõi maailma 6 päeva jooksul. Piibli ja evolutsiooni vahel on konflikt juhul, kui doktriin seab kahtluse alla piibli seisukohad. Kuid evolutsioon ei ole teadus ja Piibli ja teaduse vahel ei ole konflikti.
Piibli alusel toimus loomine 6 päevaga, see ei ole vastuolus teadusega; piibel kirjeldab ka, et Jumal on kõikvõimas, aga eelkõige seda, et Jumal lõpetas loomise 6 päeva jooksul s.t kõik sai valmis.
Doktriinid Maa loomisest teadmata pika perioodi jooksul on vastuolus paljude teaduslike avastustega, aga ei ole ka loogilised, sest taimed saavad päikese valguseta läbi mõned päevad, aga vajasid atmosfääri. Seetõttu on ka loogiline, et päike toodi kohale, asetati õigele kaugusele maast või loodi alles järgmisel päeval. Kuid esimene päev algas valguse loomisega (1Ms 3:5). Milline oli valgus, seda ei ole võimalik teada, kuna päikest ja selle süsteemi veel ei olnud.
Alles teisel päeval sai maa omale atmosfääri, taeva (1Ms 6-8). Toimus kohene atmosfääri muutus.
Meie planeedi heeliumi kogus on liiga väike, kui meie maailm on nii kaua eksisteerinud. „Praegu peaks olema tuhandeid kordi rohkem heeliumi meie tänases atmosfääris“ (What Happened to the Earth's Helium?“ New Scientist, 24, 03.12.1964). Et sobitada see evolutsiooni mustriga, meie atmosfääris peaks nüüd sisaldama palju enam kui praegune 1,4 osa miljoni kohta heeliumit. Mõned evolutsionistid on öelnud, et heelium on põgenemas avakosmosesse, kuid ühtegi tõendid pole selles asjad leitud. Uurimused on näidanud, et kuigi vesinik võib põgeneda Maalt, siis heelium ei ole suuteline „põgenema.“ Et seda teha, meie planeedi temperatuur peaks olema liiga kõrge, et toetada elu, mida evolutsionistid väidavad olevat olnud juba miljoneid aastaid tagasi. Milline probleem tekiks veel atmosfääriga? Leppimatud evolutsionistid tulid välja metsiku teooriaga, et hetkel, mil elu Maal tekkis, siis sel samal hetkel juhtus see, et kogu maailma atmosfäär muutus! See dramaatiliselt nihkus äkitselt hapnikuvabast oksüdeeruvasse! Kuid see võimalus kukkus kokku, kui Chicago Ülikooli uurimus leidis, et taimed poleks üle elanud kõike seda hapniku ja hapniku ei saanud mujalt tulla! Kuid kõik maailma taimed tekiksid NÜÜD ühe päevaga, siis ikkagi kuluks neil 5000 aastat, et toota sama palju hapnikku nagu meil praegu on! Siiski, taimed ei olnud siis kohal sel ajal ning mis iganes taimed võisid olla seal, kõik oleksid mingi aeg surnud, kuna nad ise vajavad hapniku oma enda rakuliseks hingamiseks. Et vältida probleemi merevees tekkinud aminohapete massitoimetuse degradatsiooni, keegi teine soovitas, et aminohapped tehti kuivas savis ja kivimites. Kuid sellises keskkonnas hapnik või ultraviolettvalgus hävitaks kohe need aminohapped. Uurimistööd osutavad, et meie Päike on järkjärgult kahanemas ühtlase kiirusega kaarsekundeid sajandis. Sellise kahanemiskiirusega umbes 50000 aastat tagasi Päike oleks olnud nii suur, et meie ookeanid oleks keenud. Kuid vähem kui 50000 aastat tagasi elu oleks kadunud. Hiljutised uurimused on paljastanud, et ei Päikese suurus ega meie kaugus sellest ei saanud olla palju suurem ega väikse, et elu oleks saanud püsida meie planeedil. „Analüüsides Greenwich'i Observatooriumi andmeid aastatest 1836-1953, John A. Eddy ja Aram A. Boornazian leidsid tõendeid, et Päike on tõmbumas kokku umbes 0,1% sajandi kohta sel ajal, mis vastab kiirusele 5 jalga tunnis. Ning kaevudes sügavatesse ajaloolistesse andmetesse, Eddy oli leidnud 400. aastase päikesevarjutuse jälgimised, mis klapivad sellise kahanemiskiirusega“ („Sun is Shrinking,“ Physics Today, september 1979). Minnes ajas tagasi 100000 aastat, Päike oleks olnud praegusest kaks korda suurem, tehes elu siin kaitsmatuks. Päike paiskab välja vaevu mõne neutriino. See tõestus osutab otseselt väga noorele Päikesele. Neid neutriinosid peaks olema kiiranud Päikesest välja väga suures koguses, kuid seda ei toimu. See fakt, olles paaris avastusega, et Päikes on suuruselt kahanemas, osutab hiljuti loodud Päikesele. Meie Päike rakendab päikese tõmmet väikestele kividele ja suurematele osakestele (mikrometeoriidid) meie Päikesesüsteemis. See paneb need osakesed pööreldes liikuma alla Päikesesse ja need hävivad. Päike, käitudes kui hiiglaslik tolmuimeja, pühib ära umbes 100000 tonni mikrometeoriite iga päev. Tegelikku protsess, mille järgi see asi toimub, on analüüsitud. Iga osake imab energiat Päikesest ja siis kiirgab seda kõigis suunas. See põhjustab osakese aeglustumist oma orbiidil ja see põhjustab kukkumist Päikesesse. Praeguse kiiruse ja koguse juures, meie Päike oleks ära pühkinud enamus osakesi vähem kui 10000 aastaga ja kõik osakesed 50000 aastaga. Kuid siiski on neid osakesi külluslikult ning pole teada ka täiendava varu allikat. See on nii, kuna iga päikesesüsteem lukustub oma enda mikrometeoriitidele, seega need ei saa põgeneda teise ning iga planeedi ja kuu gravitatsioon keelab neil lennata avakosmosesse.
Meie planeedi heeliumi kogus on liiga väike, kui meie maailm on nii kaua eksisteerinud. „Praegu peaks olema tuhandeid kordi rohkem heeliumi meie tänases atmosfääris“ (What Happened to the Earth's Helium?“ New Scientist, 24, 03.12.1964). Et sobitada see evolutsiooni mustriga, meie atmosfääris peaks nüüd sisaldama palju enam kui praegune 1,4 osa miljoni kohta heeliumit. Mõned evolutsionistid on öelnud, et heelium on põgenemas avakosmosesse, kuid ühtegi tõendid pole selles asjad leitud. Uurimused on näidanud, et kuigi vesinik võib põgeneda Maalt, siis heelium ei ole suuteline „põgenema.“ Et seda teha, meie planeedi temperatuur peaks olema liiga kõrge, et toetada elu, mida evolutsionistid väidavad olevat olnud juba miljoneid aastaid tagasi. Milline probleem tekiks veel atmosfääriga? Leppimatud evolutsionistid tulid välja metsiku teooriaga, et hetkel, mil elu Maal tekkis, siis sel samal hetkel juhtus see, et kogu maailma atmosfäär muutus! See dramaatiliselt nihkus äkitselt hapnikuvabast oksüdeeruvasse! Kuid see võimalus kukkus kokku, kui Chicago Ülikooli uurimus leidis, et taimed poleks üle elanud kõike seda hapniku ja hapniku ei saanud mujalt tulla! Kuid kõik maailma taimed tekiksid NÜÜD ühe päevaga, siis ikkagi kuluks neil 5000 aastat, et toota sama palju hapnikku nagu meil praegu on! Siiski, taimed ei olnud siis kohal sel ajal ning mis iganes taimed võisid olla seal, kõik oleksid mingi aeg surnud, kuna nad ise vajavad hapniku oma enda rakuliseks hingamiseks. Et vältida probleemi merevees tekkinud aminohapete massitoimetuse degradatsiooni, keegi teine soovitas, et aminohapped tehti kuivas savis ja kivimites. Kuid sellises keskkonnas hapnik või ultraviolettvalgus hävitaks kohe need aminohapped. Uurimistööd osutavad, et meie Päike on järkjärgult kahanemas ühtlase kiirusega kaarsekundeid sajandis. Sellise kahanemiskiirusega umbes 50000 aastat tagasi Päike oleks olnud nii suur, et meie ookeanid oleks keenud. Kuid vähem kui 50000 aastat tagasi elu oleks kadunud. Hiljutised uurimused on paljastanud, et ei Päikese suurus ega meie kaugus sellest ei saanud olla palju suurem ega väikse, et elu oleks saanud püsida meie planeedil. „Analüüsides Greenwich'i Observatooriumi andmeid aastatest 1836-1953, John A. Eddy ja Aram A. Boornazian leidsid tõendeid, et Päike on tõmbumas kokku umbes 0,1% sajandi kohta sel ajal, mis vastab kiirusele 5 jalga tunnis. Ning kaevudes sügavatesse ajaloolistesse andmetesse, Eddy oli leidnud 400. aastase päikesevarjutuse jälgimised, mis klapivad sellise kahanemiskiirusega“ („Sun is Shrinking,“ Physics Today, september 1979). Minnes ajas tagasi 100000 aastat, Päike oleks olnud praegusest kaks korda suurem, tehes elu siin kaitsmatuks. Päike paiskab välja vaevu mõne neutriino. See tõestus osutab otseselt väga noorele Päikesele. Neid neutriinosid peaks olema kiiranud Päikesest välja väga suures koguses, kuid seda ei toimu. See fakt, olles paaris avastusega, et Päikes on suuruselt kahanemas, osutab hiljuti loodud Päikesele. Meie Päike rakendab päikese tõmmet väikestele kividele ja suurematele osakestele (mikrometeoriidid) meie Päikesesüsteemis. See paneb need osakesed pööreldes liikuma alla Päikesesse ja need hävivad. Päike, käitudes kui hiiglaslik tolmuimeja, pühib ära umbes 100000 tonni mikrometeoriite iga päev. Tegelikku protsess, mille järgi see asi toimub, on analüüsitud. Iga osake imab energiat Päikesest ja siis kiirgab seda kõigis suunas. See põhjustab osakese aeglustumist oma orbiidil ja see põhjustab kukkumist Päikesesse. Praeguse kiiruse ja koguse juures, meie Päike oleks ära pühkinud enamus osakesi vähem kui 10000 aastaga ja kõik osakesed 50000 aastaga. Kuid siiski on neid osakesi külluslikult ning pole teada ka täiendava varu allikat. See on nii, kuna iga päikesesüsteem lukustub oma enda mikrometeoriitidele, seega need ei saa põgeneda teise ning iga planeedi ja kuu gravitatsioon keelab neil lennata avakosmosesse.
Kolmandal loomise päeval sai maa merepiirid ja taimestiku (1Ms 9-13), mis alustasid iseseisvalt kasvamist (5Ms 33:14).
Alles neljandal päeval seati maa kõrvale päike, kuu ja tähed, ming määrati täpne süsteem (1Ms 1:14-19). Seda ei saanud teha samuti pikema perioodiga kui 1 päev, kuna selline viivitus oleks hukutanud maa peale juba loodud elu. Näiteks kuu on asetatud maast väga täpsel kaugusel, mille muutmine muudaks maa peal elu võimatuks.
Kuu ei saanud luua maa juurde pikema perioodi jooksul kui 1 päev. Dr. Lyttleton'i faktid oli õiged; päikesekiirgus tõesti purustab Kuu kivimid tolmuks. Kuna Kuul on mõned sentimeetrid tolmu, siis Kuu ei saa olla vanem kui mõned tuhanded aastad. On oluline, et Kuu uurimised on näidanud, et ainult 1/60 paari tollisest Kuu tolmukihist pärineb avakosmosest. Seda on kinnitanud palju hiljutisemate mõõtmistega, mis samuti ei toeta vana Kuud. Kuu muld ei paljasta pinnase kogust, mida eeldatakse olevat väga vana. Kuu kivimi avastust mainitakse harva: Lühikese aega elanud uraan-236 ja toorium-230 leiti neist kividest! Lühiajalised radioaktiivsed isotoobid ei kesta kaua; need muutuvad ruttu oma lõpptooteks, milleks on plii. Kui Kuu oleks isegi 50000 aastat vana, need lühiajalised radioisotoobid oleksid pidanud ammu pliiks lagunema. Kuid selle asemel neid oli üsna külluslikult Kuu kivimites! Selle tähtsust ei tohi alahinnata. Kuu ei saa olla vanem kui mõned tuhanded aastad. Matemaatilised arvutused ütlevad, et tänase solaartuule kangusega, Kuu vanus saab olla 1000 kuni 10000 aastat, mitte kauem. Nende arvutuste aluseks on argoon-36 ja krüpton-84 kontsentratsioon. Isegi 20000 aastat tagasi oleks liiga pikk aeg. Seega Kuu ei saa olla vanem kui 6000-10000 aastat.
Kuu ei saanud luua maa juurde pikema perioodi jooksul kui 1 päev. Dr. Lyttleton'i faktid oli õiged; päikesekiirgus tõesti purustab Kuu kivimid tolmuks. Kuna Kuul on mõned sentimeetrid tolmu, siis Kuu ei saa olla vanem kui mõned tuhanded aastad. On oluline, et Kuu uurimised on näidanud, et ainult 1/60 paari tollisest Kuu tolmukihist pärineb avakosmosest. Seda on kinnitanud palju hiljutisemate mõõtmistega, mis samuti ei toeta vana Kuud. Kuu muld ei paljasta pinnase kogust, mida eeldatakse olevat väga vana. Kuu kivimi avastust mainitakse harva: Lühikese aega elanud uraan-236 ja toorium-230 leiti neist kividest! Lühiajalised radioaktiivsed isotoobid ei kesta kaua; need muutuvad ruttu oma lõpptooteks, milleks on plii. Kui Kuu oleks isegi 50000 aastat vana, need lühiajalised radioisotoobid oleksid pidanud ammu pliiks lagunema. Kuid selle asemel neid oli üsna külluslikult Kuu kivimites! Selle tähtsust ei tohi alahinnata. Kuu ei saa olla vanem kui mõned tuhanded aastad. Matemaatilised arvutused ütlevad, et tänase solaartuule kangusega, Kuu vanus saab olla 1000 kuni 10000 aastat, mitte kauem. Nende arvutuste aluseks on argoon-36 ja krüpton-84 kontsentratsioon. Isegi 20000 aastat tagasi oleks liiga pikk aeg. Seega Kuu ei saa olla vanem kui 6000-10000 aastat.
Viies päev loodi kalad, linnud ja mereloomad (1Ms 20-23). Liikide probleem on saanud evolutsionistidele suureks lahendamata probleemiks, kuna nad ei suuda välja mõelda, kust need pärinevad.
Kuuendal päeval loodi maismaa loomad ja inimene (1Ms 1:24-27). Eks siis kõik eelnev oli valmistatud elu püsimiseks. (Ps. Piiblis kirjeldatud järgmised kirjakohad vaid selgitavad või täiendavad konkreetse paiga (nt Eedeni aias) või mõnda loomise asjaolu, seetõttu ei ole vastuolus loomisega, mida kirjeldab 1Ms ptk.).
Mida iganes me võime proovida ja teha antud liigi siseselt, me peagi saavutame piirid, millest me ei suuda läbi suruda. Müür seisab ees iga liigi igas küljes. Selleks müüriks on DNA kood, mis lubab hulga variatsioone müüride sees, kuid mitte teiselpool müüri. Üldine pilt ei ole areng ülespoole, tugevnemine, parendamine või muutumine uueks ja teistsuguseks liigiks. Kui me tõesti oleksime ahvides pärinenud, siis meil oleks palju vähem geneetilist potentsiaali kui ahvidel! Meie anatoomia, füsioloogia, aju, hormoonid jne. oleksid vähem kompetentsed kui eellasel ahvil. Ahv omakorda on põlvnenud millestki muust ja ahv omaks omakorda vähem geneetilist võimekust kui tema eelkäija. Kusagil seal kaua aega tagasi esimene järglane tuli ainuraksele. Kõik, mis järgneb mööda evolutsioonilist redelit, peab omama arvestatavalt vähem geneetilist potentsiaali kui ainurakne! See punkt ise hävitab bioloogilise evolutsiooni! Kui üks liik ei saa muutuda teiseks, siis ei saa evolutsiooni olla. Näiteks, fossiilsed andmed paljastavad, et nahkhiir ei ole muutunud ajast, mil see ilmus fossiilsena. On tehtud püüdlusi, et määrata meteoriidi kraatrite asukohta kivikihtides, kuid edutult. Need asuvad alati pinnale lähedal või pinna peal. See ja erosiooniline tõend osutab sellele, et kõik meteoriidikraatrid, mis on tabanud Maad, on ainult mõnituhat aastat vanad. Ükski suurem meteoriit pole Maa tabanud sellest varem, kuna ühtki meteoriidikraatrit pole leida kusagil sügavates kivimites. Kuid muud tramaatilised muutused toimusid alles pärast veeuputust, sh setted, fosiilid, ladestunud kihid jms. Evolutsionistid ütlevad, et Lebzelteri printsiip on järjekordne tõestus evolutsioonist, kuid see ei ole üldse mingi tõestus. Lebzelteri printsiip ainult arutab ristumist üksikute liikide vahel. Siiski Lebzelteri printsiip omab rakendust tingimustele, mis olid kohe pärast Loomist ja uuesti Veeuputuse lõpus. Aadama ja Eeva ajal ning uuesti siis, kui Noa perekonna kaheksa liiget lahkusid laevalt, oli ainult väike grupp. Siis pidi olema kalduvus toota variatsioonides rasse. Kui inimesed pillutati pärast Paabeli torni hävitamist laiali, nad pidid asuma uutele aladele (Hiina, Aafrika, India jne.). Sellega toodeti palju piiratuid gruppe ja need said kindlateks rassideks ja seda määrani, et nad jäid eraldi grupiks. Selle käigus ei toodetud ühtegi UUT liiki! Evolutsiooni ei ole toimunud, ainult alamliigid (inimeste hulgas „rassid“). Veeuputuse ajal suri tohutu suures koguses taimi ja loomi, nagu kirjas 1.Moosese peatükid 6-9. Tavaliselt (evolutsionistid spekuleerivad) eksisteerivad liigid muutuvad väljasurnuks umbes sama kiirusega nagu tekivad uued liigid. Kui praegused trendid jätkuvad, umbes 20% Maa liikidest saab olema aastaks 2000 väljasurnud. Praegused trendid arvatavasti jätkuvad. Kui mõni fundamentaalne planetaarne protsess peaks olema usaldusväärne indikaator Maa vanusest, siis selleks peaks olema Maa magnetväli. Ning see viitab sellele, et Maa ei ole vanem kui 10000 aastat. Enamus kirjeldatud faktoritest rakenduksid Maa vanuse suhtes, mis osutub olema vähem kui 10000 aastat. Evolutsionistid tahavad Maa ajalugu venitada pikkadeks ajastuteks lootusega, et see teeb elu tekke ja evolutsiooni tõenäolisemaks, aga piibel ja teaduslikud avastused teevad selle võimatuks. Evolutsioon saab toimuda ainult järjepideva mateeria tootmise käigus eimillestki, elavate organismide tekkest mitteelusast mateeriast ja elusate organismide evolutsioon palju arenenumasse eluvormi loodusliku valiku või mutatsioonide kaudu. Ning pakkudes isegi triljoneid aastaid selle tegemiseks, evolutsioon ei suuda midagi sellist teha. Kas aeg suudab muuta kive pesukarudeks, merevesi kalkuniteks ja liiv kaladeks? Kas aeg suudab leiutada inimese hormoonid, kotka teleskoopilise silma või panna Kuu ümber Maa tiirlema? Kas aeg suudab suurendada organismide keerukust ja leiutamist? Tõde on see, et mida pikem aeg, seda suurem on lagunemine ja väiksem võimalus evolutsiooni toimumiseks. Iroonia on see, et kui Maa olekski triljoneid aastaid vana, evolutsioon ikkagi ei saanud toimuda. Evolutsionistid üritavad seletad kõiki asju meie maailmas ja universumis hunniku juhuslike õnnetustega. Evolutsioonil oleks võimatu luua nii delikaatseid tasakaale loodusjõududes. DNA, proteiinid, mutatsioonid ja loodusseadused selgelt näitavad, et elu teke ja liikide evolutsioon ei saanud toimuda miljardite ja triljonite aastate jooksul! Esiteks, pikad ajastud ei suuda evolutsiooni TÕESTADA. Teiseks, pikad ajad ei suuda TOOTA evolutsiooni. Evolutsioonilised protsessid, üle kogu peamiste eluvormi tüüpide, on võimatud nii lühikese kui ka pika ajaga. Kuid on selged tõendid, et meie planeet ei ole vanem kui 6000 kuni 10000 aastat. Ning kui kõiki neid fakte uuritakse, Maa vanus kaldub rohkem 6000 aasta poole, mitte 10000 aasta. Maailma rahvastiku kasvu kiirus on varieerunud suuresti läbi ajaloo, mille põhjuseks on olnud haigused, näljahädad, sõjad ja katastroofid (ujutused, vulkaanid, maavärinad, tulekahjud). Kuid seda kõike arvestades, arvutused eeldavad, et Kristuse eluajal oli maailma rahvastiku suurus 300 miljonit inimest. Lähtudes väikese suurusega perekondadest alates Veeuputusest (ca. 2300 a. e.Kr.) Kristuse eluajani, rahvaarv selleks ajaks oleks olnud umbes 300 miljonit inimest. Kontrastiks, kui inimrass oleks olnud siin Maal miljon aastat, nagu evolutsionistid kuulutavad, siis isegi väga madala kasvukiirusega (0,01% iga aasta), tulemus Kristuse eluajaks oleks rahvaarv suurusega 2 x 10 astmes 43 inimest. Tuhat päikesesüsteemi, kus üheksa planeeti nagu meil, vaevu suudaksid mahutada nii palju inimesi, tihedalt kokku surutuna!
Mida iganes me võime proovida ja teha antud liigi siseselt, me peagi saavutame piirid, millest me ei suuda läbi suruda. Müür seisab ees iga liigi igas küljes. Selleks müüriks on DNA kood, mis lubab hulga variatsioone müüride sees, kuid mitte teiselpool müüri. Üldine pilt ei ole areng ülespoole, tugevnemine, parendamine või muutumine uueks ja teistsuguseks liigiks. Kui me tõesti oleksime ahvides pärinenud, siis meil oleks palju vähem geneetilist potentsiaali kui ahvidel! Meie anatoomia, füsioloogia, aju, hormoonid jne. oleksid vähem kompetentsed kui eellasel ahvil. Ahv omakorda on põlvnenud millestki muust ja ahv omaks omakorda vähem geneetilist võimekust kui tema eelkäija. Kusagil seal kaua aega tagasi esimene järglane tuli ainuraksele. Kõik, mis järgneb mööda evolutsioonilist redelit, peab omama arvestatavalt vähem geneetilist potentsiaali kui ainurakne! See punkt ise hävitab bioloogilise evolutsiooni! Kui üks liik ei saa muutuda teiseks, siis ei saa evolutsiooni olla. Näiteks, fossiilsed andmed paljastavad, et nahkhiir ei ole muutunud ajast, mil see ilmus fossiilsena. On tehtud püüdlusi, et määrata meteoriidi kraatrite asukohta kivikihtides, kuid edutult. Need asuvad alati pinnale lähedal või pinna peal. See ja erosiooniline tõend osutab sellele, et kõik meteoriidikraatrid, mis on tabanud Maad, on ainult mõnituhat aastat vanad. Ükski suurem meteoriit pole Maa tabanud sellest varem, kuna ühtki meteoriidikraatrit pole leida kusagil sügavates kivimites. Kuid muud tramaatilised muutused toimusid alles pärast veeuputust, sh setted, fosiilid, ladestunud kihid jms. Evolutsionistid ütlevad, et Lebzelteri printsiip on järjekordne tõestus evolutsioonist, kuid see ei ole üldse mingi tõestus. Lebzelteri printsiip ainult arutab ristumist üksikute liikide vahel. Siiski Lebzelteri printsiip omab rakendust tingimustele, mis olid kohe pärast Loomist ja uuesti Veeuputuse lõpus. Aadama ja Eeva ajal ning uuesti siis, kui Noa perekonna kaheksa liiget lahkusid laevalt, oli ainult väike grupp. Siis pidi olema kalduvus toota variatsioonides rasse. Kui inimesed pillutati pärast Paabeli torni hävitamist laiali, nad pidid asuma uutele aladele (Hiina, Aafrika, India jne.). Sellega toodeti palju piiratuid gruppe ja need said kindlateks rassideks ja seda määrani, et nad jäid eraldi grupiks. Selle käigus ei toodetud ühtegi UUT liiki! Evolutsiooni ei ole toimunud, ainult alamliigid (inimeste hulgas „rassid“). Veeuputuse ajal suri tohutu suures koguses taimi ja loomi, nagu kirjas 1.Moosese peatükid 6-9. Tavaliselt (evolutsionistid spekuleerivad) eksisteerivad liigid muutuvad väljasurnuks umbes sama kiirusega nagu tekivad uued liigid. Kui praegused trendid jätkuvad, umbes 20% Maa liikidest saab olema aastaks 2000 väljasurnud. Praegused trendid arvatavasti jätkuvad. Kui mõni fundamentaalne planetaarne protsess peaks olema usaldusväärne indikaator Maa vanusest, siis selleks peaks olema Maa magnetväli. Ning see viitab sellele, et Maa ei ole vanem kui 10000 aastat. Enamus kirjeldatud faktoritest rakenduksid Maa vanuse suhtes, mis osutub olema vähem kui 10000 aastat. Evolutsionistid tahavad Maa ajalugu venitada pikkadeks ajastuteks lootusega, et see teeb elu tekke ja evolutsiooni tõenäolisemaks, aga piibel ja teaduslikud avastused teevad selle võimatuks. Evolutsioon saab toimuda ainult järjepideva mateeria tootmise käigus eimillestki, elavate organismide tekkest mitteelusast mateeriast ja elusate organismide evolutsioon palju arenenumasse eluvormi loodusliku valiku või mutatsioonide kaudu. Ning pakkudes isegi triljoneid aastaid selle tegemiseks, evolutsioon ei suuda midagi sellist teha. Kas aeg suudab muuta kive pesukarudeks, merevesi kalkuniteks ja liiv kaladeks? Kas aeg suudab leiutada inimese hormoonid, kotka teleskoopilise silma või panna Kuu ümber Maa tiirlema? Kas aeg suudab suurendada organismide keerukust ja leiutamist? Tõde on see, et mida pikem aeg, seda suurem on lagunemine ja väiksem võimalus evolutsiooni toimumiseks. Iroonia on see, et kui Maa olekski triljoneid aastaid vana, evolutsioon ikkagi ei saanud toimuda. Evolutsionistid üritavad seletad kõiki asju meie maailmas ja universumis hunniku juhuslike õnnetustega. Evolutsioonil oleks võimatu luua nii delikaatseid tasakaale loodusjõududes. DNA, proteiinid, mutatsioonid ja loodusseadused selgelt näitavad, et elu teke ja liikide evolutsioon ei saanud toimuda miljardite ja triljonite aastate jooksul! Esiteks, pikad ajastud ei suuda evolutsiooni TÕESTADA. Teiseks, pikad ajad ei suuda TOOTA evolutsiooni. Evolutsioonilised protsessid, üle kogu peamiste eluvormi tüüpide, on võimatud nii lühikese kui ka pika ajaga. Kuid on selged tõendid, et meie planeet ei ole vanem kui 6000 kuni 10000 aastat. Ning kui kõiki neid fakte uuritakse, Maa vanus kaldub rohkem 6000 aasta poole, mitte 10000 aasta. Maailma rahvastiku kasvu kiirus on varieerunud suuresti läbi ajaloo, mille põhjuseks on olnud haigused, näljahädad, sõjad ja katastroofid (ujutused, vulkaanid, maavärinad, tulekahjud). Kuid seda kõike arvestades, arvutused eeldavad, et Kristuse eluajal oli maailma rahvastiku suurus 300 miljonit inimest. Lähtudes väikese suurusega perekondadest alates Veeuputusest (ca. 2300 a. e.Kr.) Kristuse eluajani, rahvaarv selleks ajaks oleks olnud umbes 300 miljonit inimest. Kontrastiks, kui inimrass oleks olnud siin Maal miljon aastat, nagu evolutsionistid kuulutavad, siis isegi väga madala kasvukiirusega (0,01% iga aasta), tulemus Kristuse eluajaks oleks rahvaarv suurusega 2 x 10 astmes 43 inimest. Tuhat päikesesüsteemi, kus üheksa planeeti nagu meil, vaevu suudaksid mahutada nii palju inimesi, tihedalt kokku surutuna!
Lähtudes evolutsiooniteooriast, elu sai alguse nõnda:
(1) Oli lihtsalt õige atmosfäär ja see oli täielikult erinev praegusest.
(2) Maapind, vesi või ookean, kust elu algas, omas õiget kemikaalide kombinatsiooni, mida praegu ei ole.
(3) Kasutades teadmata allikat seda õiget energia hulka, tekkisid aminohapped piisavates kogustes, et...
(4) ...need saaksid moodustada paljudeks proteiinideks ja nukleotiidideks (keerulisteks keemilisteks ühenditeks).
(5) Siis need moodustasid ennast ise erinevateks organiteks peamiste organismide sees.
(6) Need tegid hoolikat mõtlemist (nagu kõik teised punktid, mis on kaugel meie parimate teadlaste psüühilistest võimetest) ja arendasid välja geneetilise koodi, et katta tuhandeid erinevaid faktoreid.
(7) Sel hetkel need olid valmis alustama noorte tootmist.
Muidugi see viimane punkt paljastab, et kõik eelmised kuus pidid toimuma ühe bakteri eluaja jooksul. Kuna mikroobid ja bakterid ei ela väga kaua, siis see esimene pidi mõtlema ja tegutsema kiiresti.
Teadlased ei suuda toota elu; siis miks nad peaksid ootama, et kivid ja merevesi omasid seda võimet?
Valem elu evolutsiooniliseks põlvnemiseks ja arenguks on umbes selline:
EIMIDAGI + AEG + JUHUS = „LIHTNE“ RAKK
ÜKS RAKK + AEG + JUHUS = INIMENE
Kas see on tänapäeva teadus või muinasjutt? See on hämmastav mõte, et kogu kaasaegne bioloogiline, geneetiline ja geoloogiline teadus on kiilunud sellise müütilise valemi külge.
Siiani nägime üllatavalt palju kindlaid tõendeid, et Maa on noor. Need kõik osutavad sellele, et meie planeet sai alguse umbes 6000 kuni 10000 aastat tagasi. Tõendid noorest Maast on jõulised. Lühikese pooleluga radioaktiivseid isotoope on leitud Kuu kivimitest; Kuu on eemaldumas Maast kiirusega, mis nõuab väga noort Maad ning edasi ja edasi kindlad tõendid... Tõendid loomisteadusest on selged ja kindlad. Aga ka paljud teised tõendid, mida kõike ei jõua siinkohal kirjeldada. Ühe sõnaga, see on teaduslik.
Piibel kirjutab: „Nõnda on taevas ja maa ning kõik nende väed valmis saanud. Ja Jumal oli lõpetanud seitsmendaks päevaks oma töö.“ (1Ms 2:1,2).
2 kommentaari:
Kuidas kommenteerid siis seda- Jumalale on üks päev nagu 1000 aastat ja 1000 aastat nagu 1 päev. Siis need 6 loomise päeva peaks ka nii võtma, et 6000 aastat??? Seda tõde leiad Piiblist. Googeldades samuti. Kuid, kas see ei pane mõtlema? Kas siin siis mõeldi tõesti loomise kirjeldusel Piiblis meie mõistes 6 päeva, mille järgi Sina siin seda tõde ka evolutsiooni teootiaga kõrvutad. Vahvat mõtlemist Sulle! A.R.
"Aga selle juures, mu armsad, ärgu jäägu teie eest varjule, et Issanda juures on üks päev nagu tuhat aastat ja tuhat aastat nagu üks päev." 2Pe 3:8.
Võimalik, et apostel Peetruse mõte pärineb pslamidest (vt Ps 90:4), ent selle kontekst ei püüa kuidagi selgitada loomislugu, vaid Jumala kohtupäeva tulemist (loe kogu 3pt), mis selgitab seda, et vaatamata kurjuse tegutsemisele, Jumal seab asjad paika varem või hiljem, tema plaani kohaselt, mis ei pruugi sugugi kokku langeda inimeste plaanidega, eriti siis aja arvestuses.
Jumal ei saanud maailma luua pikema perioodiga kui kokku 6 päeva, kuna sel juhul ei oleks see olnud võimalik. Näiteks astronnoomiliselt, füüsikaliselt ja biokeemiliselt. Loodud maailm sai elu sisse vaid päevade jooksul, vastasel korral oleks see kõik hukkunud või nö kokku kukkunud või loodus hävinenud. Seetõttu teaduslik lähenemine pigem toetab maailma loomist kiiresti, kui selle sujuvat, ebamäärsast loomist. Kasvõiüksi taimestiku loomine ei ole võimalik pikema perioodiga kui vaid mõned päevad, vastasel korral need hävineksid. Loodus pigem kinnitab maa loomist 6 päevaga, kui evolutsiooni. Pealegi kui rääkida evolutsioonist, siis ei ole mitte ühtegi teaduslikku tõendit liikide arenemisest kõrgemaks liigiks. Liigid on arenenud vaid liigi siseselt, mida kinnitab täna teadus (geneetiliselt). Niisiis, piibel ei ole küll koht, kust otsida valemeid, kuidas miski toimib, vaid see selgitab üldplaanis doktriini, et Jumal on kõige looja. Tänapäeva teaduse kiired arengud on võimaldanud veel enam tõdeda, et mingit evolutsiooni ühest liigist teise ei eksisteeri, see pole võimalik. Seega need/kõik liigid on eksisteerinud juba algusest iseseisvalt. Selle kohta leiab ka materjali Googlest, väga palju kui vähegi otsida.
Teades või tutvudes paljude kaasaja teaduse saavutuste ja materjalidega ei olegi võimalik üldse uskuda vastupidist. Kuid nagu me teame, koolides siiani õpetatakse evolutsiooni teooriat (veendumust), kuid sellele pole teaduslikku alust.
Postita kommentaar