Raamatu autor räägib pikalt maistest rõõmuallikatest. Loetleb need, samas tunnistab, et ta ei keelanud ega “hoidnud oma süda tagasi ühestki rõõmust”, kuid lõpuks tunnistab: “Millestki pole kasu päikese all.”
Igavikku ei saa asju kaasa võtta. Maised rõõmud jäävad maha. Kirjakoha alguses, tekkib rida küsimusi, eriti 2 salmis. Miks ta ütleb „naerule hull“? Mis võib-olla see põhjus, kuid ta ütleb, et rõõmust pole kasu? Teame, et rõõm on vaimuvili (Ga 5:22) ja teame, et rõõm täidab kristlase usuelus olulist kohta. Luuka evangeelium on läbi-ja-lõhki rõõmusõnum. Filipi kiri innustab ja käseb tungivalt rõõmustada. Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad! (Fl 4:4)
Koguja ptk 2 salmis 2 toodud „hull naer“ – sekhoke - väljendab nalja, naeru; aga ka naudingut, naljatlemist. Sama salm toob välja veel ühe rõõmusõna, see on „simkhaw“ (simcha). See termin leiab piiblis väga laialdast kasutust, eelkõige religiooni kontekstis, rõõmude rõõmu väljendamiseks. Simcha alatähendus viitab lisaks ka soosingule, heaolu kontekstis; kuid eelkõige sekhoke - rõõm, mille allikas on Jumal. Lisaks juubeldav lust, juubeldava rõõmu väljendamisel.
Koguja ütleb, et “mu süda tundis rõõmu kogu mu vaevast, ja see oli mu tasu kogu mu vaeva eest” Simkhaw jumalikud rõõmud kui naudingud ühest küljest ja teisalt paljud teised selles kirjakohas üles täheldamata rõõmud. Sel juhul „simkhaw“ jumalik rõõm öelduna „mis sest kasu on?“ – tundub lihtsalt retooriline (kas konkordants?), on üldistav, ja ehk polegi välja öeldud mõte enam nii kummaline ning arusaamatu.
Salmis 2 kirjutatud naer on teatud mõttes hullus küll! Näiteks juhul, kui visatakse villast kellegi arvel või naerdakse kohatult. Ettevaatamatu naer võib olla piinlik, inimlik (lihalik). Koguja ütleb selle (Kg 7:3) kohta: “Parem on meelehärm kui naer, sest kurb nägu on südamele hea.” Sellises olukorras võid lihtsalt tunda, et su sees ei ole “seda vaimu”, mis ajaks sind naerma. Pigem on sul kahju inimesest, kelle kulul nalja tehti. See kurvastab ja vahel toob meelehärmi. Koguja nimetab seda otsekui “kibuvitste praksumine paja all” (Kg 7:6). Nii võib olla nali hullus või ligilähedane hullusele. Sel juhul on tõesti kurbus parem, vähemalt ei teki näilist vastuolu meie sees elava Püha Vaimu ja südamehääle vahel. Õp 14:13, “Naerdeski võib süda valutada ja rõõmule võib järgneda meelehärm.”
Kord kurtis Jeremija oma kurba saatust Jumalale (Jr 20:7), ta kasutas siis sõna „sekhoke“ - naer, mis leiab mainimist probleemses kontekstis. Ta ütleb: “ma olen iga päev olnud naeruks, kõik pilkavad mind.” Kes teda pilkasid? Eks ikka lähedased, kellega ta suhtles; usklikud, kes naeru asemel oleksid saanud teda ka julgustada. Nutulauludes on üks huvitav mõttekäik (Nl 3:14 ja 17 salm), tsiteerin: ma olen unustanud mis on õnn.
„Sekhoke“ – naerust kirjutatakse Iiob (8:21) raamatus, et Jumal täidab meie suu naeru ja huuled hõiskamisega, mida Iiobi arvates võimaldab Jumal. Vt lisaks kirjakoht Psalmid 126:2. Siis oli meie suu täis naeru ja meie suu täis hõiskamist, siis öeldi paganrahvaste seas: Issand on meile suuri asju teinud, me oleme rõõmsad.
Ma usun et Jumala tahe on, et me suudaksime mõista ja vahet teha rõõmude päritolul, mis seda põhjustab; aga kas me peaksime naerma ebaõnne üle (sekhoke), pigem mitte. Eestlastel on selline termin nagu „kahjurõõm“. Kuid kristlane ei naera inimeste üle, ta naerab hingevaenlase katse üle, mille tõttu inimesed panevad vastu Jumala tahtele (vt Ap 5:38,39).
Naer ja nali on vaimse tähendusega, mõnikord „kõrgema“ päritoluga, vahel põhjustada rõõmu, vahel kahjurõõmu. Inimene on kummaline olevus. Ainus elav olend, loodu, kes suudab naerda ja rõõmustada. Jumal lõi meid oma näo järgi. Ja kui see tõesti vastab tõele, siis oleks ääretult huvitav naerda koos Jumalaga ning teha nalja. “Vaata - mis nalju nad teevad, ise veel usklikud!” Usk ei keela naeru ja nalja. Tegelikult me ei tea, kas Jumal üksnes rõõmustab või vahel ka naerab ja teeb nalja.
Paulus kirjutas efeslastele: “samuti riivatus ja rumalad sõnad ja sündsusetu lõõpimine ei sobi teile” (vaid selle asemel olgu tänu) Ef 5:4. Põhimõtteliselt õige, aga ... karm manitus. Teises kohas kirjutab: “Ühtegi nurjatud sõna ärgu tulgu teie suust, vaid rääkige ainult seda, mis on hea teiste ülesehitamiseks, et kuuljad saaksid armu.”, Ef 4:29. See on mõistetav, sest nurjatud sõnad tõesti ei sobi. Sa ei saagi neid sõnu üle huulte öelda, kui sa oled täidetud Püha Vaimuga. Sinu vaim ei luba! Kuigi sa inimesena tahaksid ehk öelda vahel mõne krõbeda sarvilise, siis vaim sinu sees annab märku: stop! See ei sobi. Jeesus ütles, et samast allikast ei saa voolata elavat vett ja kibedat vett. Sestap meil tuleb jätta endise eluviisi poolest vana loomus ja saada uueks ka mõttelaadilt (Ef 4:22,23), õpides Kristust tundma uut viisi (Ef 4:20). Minu arvates võis just seda tähendada Koguja poolt toodud mõte, et “ma ütlesin naerule hull”.
Nalja tehes on hea mõista, mis on Issanda tahtmine. Naerge südamest! Sest rõõm ja naer on Jumala and. Mis on mitte üksnes kasulik, vaid koguni hädavajalik siin päikese all vaimse tervise hoidmiseks. Hea nali õiges kohas õigel ajal võtab pinged maha ja võib hoobilt kustutada viha või pahameele, on tervendava mõjuga. Naer on terviseks. Kas nüüd naerda ribadeks, - aga naera terviseks! Rõõm on meie tugevus, eriti katsumustes ja kannatustes (Ap 5:41).
Naerul ei ole keelebarjääre :)) Naer ühendab erineva kultuuri ja sotsiaalse taustaga inimesed! Naer on jumalik keel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar