Sa oled kuningapoeg

Jeesus ütles ühtelugu, et te olete Jumala lapsed. Kui raske on seda uskuda, kas pole? Palju lihtsam on uskuda, et me oleme parajad lambad.

Kuid Jeesus ei öelnud, sa oled üks igavene lammas! Ta ütles, sa saad istuda koos temaga troonile (Il 3:21). Loomi panevad troonile vaid inimesed. Seetõttu sa pole üldsegi mitte mingi vagur talleke, vaid kuningas! Tema kasvatab sinust kuninga! Valitseja (sest ühel päeval muudetakse kõik uueks ja seal oled sina valitseja, Il 5:10; 20:6; 21:5,7, 22:5). Sina saad päästetud. Millest? Kohtust. Sest ühel päeval sa oled troonil koos temaga kui mõistetakse kohut surnute üle nende tegude järgi. Sulle on andestatud selletõttu kes on Jeesus. Aga Jeesus elab ja sina koos temaga usu kaudu, mitte sinu tegude, vaid usu läbi!. Sa oled kallilt ostetud ja laitmatu (Il 14:5). Sa ei lähe kohtupingile (1Ts 5:9,10), vaid oled teisel pool, päästetud - Jumala laps, tema poeg või tütar!

See tähendab muuhulgas ka seda, et sa ei tohi kohut mõista. Seetõttu on öeldud, et ära mõista kohut (Rm 14:13, 1Tm 3:15), iseäranis teise venna üle. Kuninga lapsed on tema omad. Kui Jumal on nad õigeks mõistnud, siis mitte seetõttu, et nad ise seda ära teenisid, vaid üksnes Jeesuse ohvrisurma tõttu. Jeesus on kuningate kuningas (Il 19:16) ja kõik tema omad on samuti kuningad ja õiged. Ära lase endale öelda lammas, või talleke või teab mida veel. Sest kes on see, kes ütleb kuningale lammas? Jumal ei kutsunud sind selleks, et teha sinust lammas, vaid kuningas!

Kui sa inimesele ütled, et me oleme lambad, siis ei ole sa just eriti veenev. Kes ikka tahab lammas olla. Kuigi mõni tahab olla elevant, püha lehm või hoopis mõne teise "looma usku". Jeesuse mõte, et te olete minu lambad tähendas seda, mida teil teha tuleb, mitte seda, kes te olete. Jeesus kasutas karjase võrdpilti, kuna see oli seal kuulajatele arusaadav kujund. Kui Jeesus oleks öelnud, et ma olen uus Kuningas, siis ta oleks ilma pikema jututa hukatud, kas juutide või võimu poolt. Samas ta rõhutas, et tema järgijad on Jumala lapsed, aga sellega on ka kõik öeldud, kes on tema.

Nõnda siis, evangeeliumi mõte ei ole teha lambaid, vaid jumala lapsi. Kes see ikka tahab lammas olla. Ei ole usutav, et ka ükski juut tahtis lambaks olla. Juudid teadsid väga hästi oma identiteeti. Et nad on Jumala valitud rahvas. Ja see rahvas ei ole kindlasti mingi lambakari, vaid iseteadlik, valitud ja kutsutud ja seatud kõigile eeskujuks. See ei ole mingi taandevolutsioon, inimesest lambaks, vaid ikka evangeelium, inimesest kuninga lapseks. See ei olegi nii lihtne mõista. Sest kui sa kogu elu oled käitunud peaaegu nagu lammas, siis on sul sarnane mentaliteet. Sul on raske üldse aru saada, mida tähendab olla kuninga perekonna liige. Sul pole ju sellist kogemust. Seetõttu piibel ütlebki, vaata, kõik on uus või vaata ma teen kõik uueks. Just. Seda sa saadki. Jumal alustab sinu meeleparandusest ja jätkab õpetamist Püha Vaimu abil, mida tähendab üks seisus: ma olen kuninga laps. Loomulikult ei saa ühest korralikust lambapeast kohe eeskujulikku kuningalast. See võtab aega. Aastakümneid. Ometi kõigele vaatamata, on sul see seisus: Jumala laps.

Kui öeldakse, näidake mulle lammast? Siis keegi ei tunne selle vastu huvi. Kui öeldakse, näidake mulle kuningat, siis see on hoopis teine asi. Ent neid ei ole lihtne leida. Kui sa ütled inimestele, me oleme kuningad, siis kes ei tahaks saada kuningaks? Iseäranis, kui ta on sügavas südames tahab olla parem kui tal õnnestub. Kuid ka siin tuleb appi Jumal, kes selleks annab üleloomuliku jõu ja head nõu ning juhtimist. Jeesus kasvatab sinust kuninga poja.

Võibolla ei ole sa veel üldse aru saanud, et mida tähendab sinu uus seisus? Tea siis seda, et sa oled õige. Keegi ei saa sind hukka mõista, sest sinu õigus tuleb Jeesuse tõttu. Jumal ei ütle, et sina lunastasid ennast ise, vaid ma annan sulle õiguse ja mõistan sind õigeks tänu Jeesusele. See tähendab, et kõik sinu õigus ja volitus tuleb üksnes sellest, et Jeesus on õige. Nõnda siis, kui Jeesus on kuningate kuningas, siis sina oled kuninglik sugu, preesterkond, tema valitud rahvas (1Pt 2:9), püha ja kellegil ei ole õigust sind enam hukka mõista! Kui Jumal on sind õigeks mõistnud, siis sa oled õige ja ole selles julge ja võta endale meelevald olla tema täieõiguslik laps, nii nagu ta sinult seda ootab ja tahab, et sa selleks saad ja sa juba oledki. Tema uue kuningriigi volitatud valitseja ja kuningas, kes valitseb koos temaga igavesti. Vot nii! (loe: aamen) Nüüd siis tead et sa varem ei olnud mitte keegi, aga nüüd oled Jumala rahvas, kõik! Sinu peale ei olnud halastatud, nüüd aga on. Tere tulemast tema kuningriiki, kuninga poeg ja tütar. Jumal kasvatab sinust kuninga...

... nüüd alusta sellest, et ütle endale: ma olen kuninga poeg (või tütar). Kirjuta see enda peegli servale, mis aitab sul seda iga päev meelde tuletada. Ütle ka oma kaasusklikele: sa oled kuninga tütar (või poeg). Sa oled Jumala laps.

Kuidas sa aru saad, et Jumal räägib sinuga?

See on tegelikult väga lihtne.

Ühel suvalisel hetkel sa korraga tajud, et nüüd on su sees midagi sellist, mis peab välja tulema. Jumal tahab midagi öelda. Sa hüppad üles, otsid paberi ja hakkad mõtteid kirja panema. Seda, mida Jumala vaim sulle selgitab ja inspireerib.

Sa ei pea selle juures suurt arutama, aga sa koged ahaa efekti. Samuti need sõnad ja mõtted, mis sa saad, tulevad ise; ja tihti tulevad need justkui jutustused, selgitused, hoiatused, otsekui uudistevoog. Ent ühel hetkel see peatub ja siis sa saad aega neid lugeda. Sa tunned kohe ära, see pole võimalik! Kuna sa vaimselt ei ole selleks suuteline.

Kui sa nüüd veel mõne aja pärast loed uuesti neid mõtteid, siis sa imestad, kas tõesti mina olen selle peale tulnud?! Sa saad aru, et ei ole. Sa mõistad, et tekst on tõesti nii eriline, et sa ise ei suudaks selle juurde välja jõuda. Need ideed lihtsalt on nii erilised. Sest teksti autor on Püha Vaim, kes kristlase sees elab ja teda õpetab. Lihtne. Imeline.

Ja nii need pöördumised korduvad.

Sa ei tea kunagi ette, millal Jumal hakkab rääkima.

Fakt on see, et sa pead kuuldel olema või suutma häälestada ennast õigele lainele. Kui sind ümbritseb palju "müra" või segavaid tegureid, siis on sul raske seda teha.

Ta võib kõnetada sind igal ajal. Aga kui sa võtad tema jaoks aega ja teil kujuneb välja ühine "nõupidamine", siis Jumala vaim teab juba sinuga arvestada ja teie koostöö muutub regulaarseks ja viljakaks. Aga sa tunned kohe ära, et see on tema!

Kuid enamasti ei juhtu seda palvetamise ajal, kus sa pöördud oma küsimustega tema poole, sest fookus on sinu asjadel. Kui sa nüüd aga suudad oma vaimu vaigistada ja jääd teda kuulama, siis ta saab ka palveajal sinu vastu kõnetada ja rääkida seda, mida tal öelda on. Seetõttu see sõltub osalt ka sinust, kas sa oled valmis seda kõike vastu võtma.

Mõnikord ta lihtsalt ütleb, et pane ennast valmis või annab ette teema ja sa valmistad ennast selles juba ette.

Siis aga järgneb mõne aja pärast põhjalik pöördumine.

See ongi selline vastastikune kasulik koostöö, kus sinu poolt oodatakse eelkõige valmisolekut. See ei ole üldse nii tavaline, et sa kohe tead kuidas seda ära tunda (Jumala pöördumist). Kuidas reageerida, mida teha edasi ja kuidas panna vaim valmis ning kõik see vastu võtta. See nõuab omamoodi harjutamist, kogemust, aga kui sa praktiseerid, siis aja jooksul teie vahel tekib mõistmine, õigemini sa õpid teda tundma ja temaga suhtlema ning lõpuks see muutub loomulikuks, iseenesestmõistetavaks, igapäevaseks toiminguks, mille läbi sinu vaim saab otseses mõttes üles ehitatud ja sa oled võimeline edastama ka sõnumit teistele kui on vaja seda teha.

Piibel kirjeldab sellist pöördumist läbi paljude jumalameeste. Kõik jumalamehed on seda kogenud. Vaata lisaks ja näiteks ka mõningaid kohti piiblist: Jr 1:13, 28:12, 32:26, 33:1; Jn 1:1; Hg 2:20; Sk 7:8 jt

Kristlasena sa saad suhelda Jumalaga otse. Ole valmis, kui ta sind kõnetab. Te võite ju kõik ükshaaval prohvetlikult kõnelda, kirjutab piibel 1Kr 14:31. Taotlege innukalt prohvetlikult kõnelemist! (1Kr 14:39)

Hingedepäev on paganlik tava

Paar päeva tagasi tegime Kristliku Mõttevõra fännilehel postituse seoses hingedepäevaga. Selles tõime välja viite, paganlikule ohvriteenistusele ja tavale ning ühtlasi ka hoiatasime, et kes sellist praktikat teevad, ei päri jumalariiki.

Samuti lisasime, et hingedepäeval ei ole midagi pistmist kristlusega.

Mida siis siinkohal tahame täpsustada, millest see ikkagi tuleb, et kristlased on tähistamas hingedepäeva.

Asi on nimelt selles, et hingedepäeva kehtestamise ajalugu küünib tuhande aasta taha, kuna 1006 aastal katoliku kirik kehtestas usus surnute mälestamise päeva, millega tegelikult avati uks paganlikule praktikale ja tavale kirikus. Piibel on selle vastu selgelt väljendatud tõed. Algkoguduses ei olnud hingedepäeva, see oleks karmilt hukka mõistetud. Samuti põrkuvad need vastu Jeesuse seisukohavõttu. Ta ei rääkinud hingedepäevast, vaid hinge väärtusest, mis hingega juhtub ja mis meist saab siis kui me sureme. Tuletage siis seda meelde!

Me kõik peame meeles surnuid ja selles pole midagi halba, kui me mälestame neid regulaarselt. Kuid teadupärast ei surnud sinu lähedased inimesed ühel ja samal päeval, vaid surmapäev on neil erinev ja sa meenutad nii nende sünni- kui ka surmapäeva.

Halvaks läheb asi aga siis, kui selle käigus hakatakse tegema ja tehakse sakraalse tähendusega toiminguid, iseäranis püütakse kutsuda välja hinge või tehakse ohvritalitusi, näiteks tapetakse mõni loom ja siis viiakse sellest valmistatud roog esivanema hauale või jäetakse see kuhugi, kuhu arvatakse et nende vaim võiks tulla.

Sel puhul on tegu otseselt ebajumalateenistusega, mida piibel rangelt ära keelab ja kes seda teevad, need ei päri jumalariiki. Mis nendest saab? Piibel kirjutab, et nende koht on tulepõrgus. Nii ongi.

Täna ei ole hingedepäev üldsegi mingi süütu lahkunute mälestuspäev, vaid vägagi ohtlik ohvriteenistus ja paganlik tava enam kui kunagi varem, mida avalikult ka interneti teel kutsutakse tegema. Ojaa, muidugi ei keela me teil seda teha, meil kehtib usuvaliku vabadus, ent ometi peate teadma, millised on selle ohvriteenistuse tagajärjed.

Iseasi on küünla süütamine lähedaste kalmul, mis iseenesest ei ole riitus, kuid üksnes seni, kui inimene ei hakka tegema rumalusi, näiteks püüda hingega suhelda. Teadupärast hinged on igavesed, ent surnud hinged ei ole vabalt ringi uitavad tegelased, vaid need on kas taevas või põrgus. On vaid kaks kohta, kas hing läheb Jumala juurde või mitte. Arvates, et hinged on tegelased, kes meid külastavad ja tulevad koju või kalmule, on sügavalt ekslik ka paganlik ebausk. Kurjad vaimud tulevad, mitte hinged. Seetõttu kes teevad hingedepäeval sakraalseid toiminguid, tegelikult üritavad suhelda kurjade vaimudega. Loomulikult on see võimalik. Aga inimene saab seda, mida ta soovib. Kui ta tahab suhelda vaimudega, siis see annab vaimule selge loa tulla ja sekkuda inimese ellu, mis aga on juba kurjast ja täielikult kristliku usu ja praktika vastane akt ning eelkõige selle inimese vastu suunatud.

Arvates, et me saame kontakti hingega tulevad välja vaimud, mis ei ole kaugeltki nii süütud, kui meile võivad nad tunduda.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kirik on ennegi teinud iseendale karuteene ja selleläbi kaotanud palju hingi kuradile. Aga kuna kirik, see oleme ju kõik meie ja kuna inimesed on ekslikud, siis on ka kirikus läbi aegade tehtud vigu, mida kahjuks veel täna ei julgeta tunnistada ja ikka ja jälle kohtab neid, kes üritavad musta valgeks rääkida. Kleebivad tõe kinni. Lootes et see lunastab vead. Kahjuks mitte. Seetõttu me oleme kindlalt seisukohal, et kristluse ja kristlastele pole mingit kasu hingepäevast, vaid sellest võib tekkida kahju, kui selle juurde tuleb ebajumalateenistus. Hull on lugu aga siis, kui see muutub korvamatuks ja hing läheb hukka.

Seetõttu kui sa küsid täna, kas me keelame surnute mälestamist? Siis loomulikult mitte. Aga meie teeme seda siis, kui selleks on alust. Sünnipäeval, surmapäeval ja mõnel muul päeval. Ent kindlasti ei pea Kristlik Mõttevõra õigeks hingedepäeva tähistamist juba eelpooltoodud põhjustel ja pigem kutsume inimesi iseäranis kristlasi üles tervele mõistusele ja puhta usu juurde. Eriti siis usupuhastusajal. Tuletame meelde, mida tegi Martin Luther. See oli tollal täielik tabu. Ent täna me alles mõistame, mida see mees sisuliselt tegi. Tänu Jumalale!

Tulgem tagasi puhta usu ja puhta tõe juurde, sest pooltõde ei tee vabaks, vaid tõde.

Olge mõistlikud ja hoitud!

Mida tähendab usus käimine?

Usus käimine ei ole kindlasti paigal tammumine.

Paljud kristlased käivad usus kohapeal. Kuid nad ei astu kunagi välja. Kui nad väidavad et nad käivad, siis nad tõesti ka seda teevad, ainult et nad ei jõua edasi ega pärale. Nad ei tee seda korrakohaselt.

Peetrus astus paadist välja, mitte ei tammunud paadis ühelt jalalt teisele "Jah, ma usun Jumalat. Ma tean, et ma suudan kõike.". Paljud ei oma isiklikku kogemust ega liikumist rääkimata kordaminekust. Jah, nad on kindlalt samas paadis ja tuul pillutab neid laine harjal kord ühele, kord teisele poole paati. See nõuab usku, et paadis püsti seista. Proovige tormi ajal seista laeva tekil. See polegi nii kerge. Ent see on kuiv trenn.

Paigal tammumine ei nõua suurt usku. See jätab mulje, et inimene liigub, tegelikult liigutab teda ilmastiku olukord, mis paati kannab, kuid ta ise on paigal. Just edasi liikumine nõuab usku.

Kujutage ette Moosest, kes seisis punase mere kaldal ja tammus ühelt jalalt teisele ja mõistus oli otsas. Hüüdis Jumala poole, aita mind! Muidugi ta tegi õigesti, kui ta pöördus Jumala poole. Ent selleks polnud vajadust. Jumal selgitas, et mis sa minu poole kisendad, võta oma kepp, siruta käsi välja ja hakka astuma! Mis sa passid? Rahvas muutub juba kärsituks, aga sina seisad ja tammud kohapeal. Nii need asjad ei käi. Kui sa tahad läbi mere minna, siis sa pead hakkama ennast liigutama.

See oli kahtlemata dramaatiline õppetund. Mooses oli ju meist kõigist enam näinud jumalaimesid ja neid väe abil korda saatnud, nüüd korraga sai mõistus otsa. Jumal selgitas, et usk ei ole paigalseismine vaid tegutsemine.

Samamoodi selgitas apostel Paulus korintlastele, kes olid ju igati innukad ja praktiseerisid usku innukalt, täis vaimuandeid ja väge. Ka korintlased jäid ühel hetkel toppama. Paulus pidi neile läbi nende kehakultuuri ja praktika meelde tuletama mida usk sisuliselt tähendab. Kui keegi võistleb, ei saa ta võidupärga, kui ta ei võistle korrakohaselt! Mis mõttes? Otseses. Kui sa lähed jooksma, siis paigaljooks ei vii sind sammugi edasi. Sa pead hakkama liikuma. Kuid veel enam, sa pead teistest ette jõudma. Ta selgitas, et jookske nõnda, et teie saate võidu.

Niisiis, selleks et usus käia, tuleb välja astuda, edasi minna, mitte kohapeal joosta. Kõrbes olles lasi Jumal iisraeli rahval kohapeal tammuda 40 aastat. See ajas ikka närvi küll?! Mõtle, sa pead lihtsalt paigal püsima. Nad ei saanud usus edasi käia. Edasi liikuda tõotatud maale.

Seetõttu usus käimine eeldab ilmtingimata reeglite järgimist, mis seda praktikat iseloomustab. Kui sa käid aastad kirikus ja sellega su usuelu piirnebki, siis sa tammud paigal. Sa pole kirikupingist kaugemale jõudnud. Sa võid seal 40 aastat tammuda nagu iisraeli rahvas oma kõrberännakul ja tõepoolest, Jumal toidab sind kogu selle aja, kuid sa ei saa kätte õnnistusi ja tõotusi, rääkimata võidupärjast, mida iga usklikule on valmis pandud. Sa oled otsekui jooksja, kes teeb sporti, kuid mitte usuteel. Kui sa tõukad kangi, siis sa tegeled raskustega, aga sa ei ole isegi mitte alustanud jooksu et pärga võita.

Usk on liikumine

Ühed on stoilised, kes usuvad ja arvavad, et  nad käivad usus. Tegelikult teevad nad raskeid "tõsteharjutusi" iga päev. Tõstavad kangil raskusi, aga see ei vii neid edasi. Nad on tõelised raskekaalu meistrid, ent nad on paiksed.

Teised on spontaansed, kes jooksevad hinge kinni, kes tahavad kangesti võita, alustades jooksu liiga kiiresti. Nad hindavad üle oma jõudu ja kogemusi. Seetõttu nad kustuvad ära juba esimestel kilomeetritel ja vajavad taastumiseks aega, et siis uuesti jätkata; kuid jooksevad jälle lihastesse piimhappe; ja nii see kordub päevast päeva ja aastast aastasse, aga jõuavad lõpuks pärale.

Kolmandad on need, kes jooksevad sünkroonis reeglitega. Teavad, et maraton on pikk distants, milleks tuleb liikuda mõistlikult, jõudu säästvalt, koos Jumalaga ja temast mitte ette rutates ega ka maha jäädes. Nemad saavadki võidupärjad. Nad teavad mida selleks teha tuleb. Allutavad ennast vaimu juhtimisele ning võtavad kasutusele jumalikku jõu, väge kui vaja. Nad liiguvad edasi samm sammult ja päev päevalt. Nad on otsekui kaljukitsed. Nad teavad, et paigalseis tähendab tagasiminekut või langemist. Nad ei vehi liigselt ega tammu kohapeal. Nad on aru saanud, et usus käimine tähendab koos Jumalaga sünkroonis liikumist. Kui oma jõudu napib, võtavad nad appi jumalikud varud, kuid nad ei kasuta väge publikule mulje avaldamiseks, vaid sihipäraselt. Seetõttu on neil varud ja nad teavad, et ainult liikumine viib neid edasi, milleks tuleb treenida ja regulaarselt pingutada. Nad hülgavad liigsed raskused ega tassi kaasa murekettaid, mis iganes neid takistab eesmärgini jõudmist. Nad ei tegele kõrvaliste asjadega, vaid keskenduvad oma eesmärgile.

Milline oled sina, kas see, kes jookseb kohapeal või pressib üles raskusi? Või oled saa see, kes jookseb ennast kinni, sest alahindab treeningut ja hindab üle oma jõuvarusid ning jumalikku koostööd? Esimene on alajuhitud, teine ülejuhitud. Esimene näitab oma suuri lihaseid ja püüab kõiki veenda, et jõud määrab kõik. Teine näitab oma kiirust ja demonstreerib osavust, arvates, et keegi ei suuda teda selles ületada.

Või oled sa see, kes tuleb usule ja samm sammult liigub Jumala juhtimisel edasi, hoolimata sellest, mis teised arvavad, kas pealtvaatajad plaksutavad või kas nad üldse sind märkavad. Olles keskendunud eesmärgini jõudmisele ja teades, et selleks tuleb võistelda korrakohaselt. Tuleb treenida, teha soojendust ja võistelda reeglite järgi, et saada võidupärga.

"Eks te tea, et kes võidu jooksevad, need jooksevad küll kõik, kuigi auhinna saab ainult üks? Jookske nõnda, et teie selle saate!" 1Kr 9:24 Jookse nõnda, et sina selle saad.

Kuidas Jumal kutsub inimest?

Kõigepealt ta püüab pöörduda inimese poole ja köita tema tähelepanu. Ta võib seda teha mitmel erineval moel.

Sa võid märgata ennast tegemas ja mõtlemas asjadele, mida sa varem ei teinud või pidasid imelikuks. Nüüd pakub see sulle huvi. Näiteks leiad ennast ühtäkki mõtlemast usuteemal või üleloomulikel asjadel. Jumal juhib sinu tähelepanu neis asjus mistahes eseme, inimese või olukorra läbi. Ei ole olemas ühtegi kindlat viisi, kuidas ta seda sinuga teeb, sest ta võtab iga inimest väga personaalselt, sa oled eriline. Ei ole olemas kedagi teist nagu sina. Sa oled ainulaadne ja nii võtab seda ka Jumal. Kuna ta teab ja tunneb sind. Seetõttu ta valib tähelepanu äratamiseks just need viisid, mis sinu olukorras sobiv on, et sa märkaksid ja mõtleksid selle kõige üle.

Ta võib teha mõne ime enne sinu ja tema suhte algust, sest mõned inimesed ei usu enne, kui nad ei ole näinud imet, oma silmaga. Seetõttu nende inimeste tähelepanu võitmiseks ta võib tekitada nende silme all ka mõne üleloomuliku nähtuse või olukorra, mille üle sa hakkad mõtisklema. Veider olukord, mis tundub kummaline, erakordne juhtum, igatahes pole selles midagi tavalist. Või päästab sind õnnetusest, mis aga selle juures tundub eriti kummaline on see, et sa saad enne seda märguandeid, aga nii nagu ikka, alles pärast juhtumit mõtled, olin ma alles rumal, ma oleks saanud ju seda kõike ära hoida, kui ma oleks neid märke tähele pannud. Oma vaimusilmas sa tajusid neid, kuid pidasid totruseks.

See tundub samuti eriline, kui sa saad terveks emotsionaalselt või füüsiliselt mõnest pahest, millega oled sa pikki aega maadelnud, püüdnud ennast parandada, aga jõuetult. Näiteks võtab ära suitsetamise tahte. Päeva pealt. Kes on kaua suitsetanud, need on ainetest sõltuvad. Samuti on nad sõltuvad seltskonnast. See on emotsionaalne sõltuvus. Kellega ta varem koos suitsetas, kes neile suitsu pakkus ja kutsus koos suitsu tegema, kuid nüüd julgeb öelda: tänan, ei. Ühtäkki saab inimene hetkega vabaks ning ta ei tunne mingit sõltuvust, ta organism ei vaja enam seda ainet. Arstid teavad, et see ei ole normaalne, nii ei ole võimalik! Aga see ongi ime. Seetõttu tulebki näha, et selle taga ei olnud sinu tahe, vaid Jumala kutse ja pöördumine.

Siis ta võib su teele juhtida inimesi , kes on usuga kokku puutunud või samuti tunnevad huvi nende teemade vastu mida sina uurid, millega sa kokku puutud. Kus sa tajud, et su huvi usuasjade vastu on ebatavaliselt kõrge, palju enam kui enne ning sa mõtiskled selle üle iga päev, kuigi sa isegi ei mäleta, millal sa seda varem viimati tegid.

Ka võib sulle tulla imesid või üleloomulikke nähtusi, nägemusi, kummalisi unenägusid, ingleid ja kõike muud vaimumaailmast.

Võimalik, et sa astud läbi mõne kiriku ukse ja satud jumalateenistusele või jääb sulle poes silma mõni esoteeriline raamat. Kummaline, sa võtad selle kätte ja lappad seda. Ise ka ei tea, miks sa seda teed.
Sa võid lugeda piiblit. Kuid enamus sellest tekstist jääb arusaamatuks, tundub igav, kummaliselt väljendatud ja sa mõtled, mis sinul kõige sellega pistmist on. Aga, kuidas nad seda loevad.

Nii või naa, hakkavad su elus toimuma erilised nähtused ja leiavad aset sündmused, mis viivad su mõtted igavikulistele teemadele, kus sa leiad ennast mõtetelt: kes ma olen; mis minust saab; mis saab kui ma suren; miks ma üldse siin elan; mida ma elult ootan?

Inimene on oma põhiolemuselt vaimolend, kes suudab naerda, nutta, nalja teha. Loom ei saa aru huumorist. Selle mõistmine on omane vaid vaimolendile. See tähendab, et meie peas on mitut liiki mõtted. Elu ei ole ainult söömine, seks ja surm. Inimese sees on vaim ja peas olevad mõtted võib liigitada.

1. Minu arutused ja loogilised käigud ning teadmised.

2. Kellegi teise mõtted, kus sa vahel leiad ennast: imelik (!), et ma seda mõtlen! Ja kui see mõte avaldada, siis sa tunned piinlikust, õõvastust, võõristust ning seetõttu ongi need kellegi teise mõtted, aga sa ei tea kelle (?). Sulle need igatahes ei meeldi ja tunduvad võõrad. Ma ei taha enam sellest mõelda, on ju? Need võivad olla halvatahtelised, kavalad, eksitavad, näivad heatahtlikud, kui suurendavad halba kellegi suhtes. Inimene on mõjutatud vaimumaailmast sh deemonitest, ei tohi unustada.

3. Samuti mõtted, mis on tuntud kui kõhutunne. Inimesed vahel räägivad: mu kõhutunne ütles seda. Aga ma ei teinud, pidasin seda totruseks. Näed nüüd mis juhtus... Miski sinu sees annab sulle veel märku, annab mõtlemisainet, mis on oma eesmärgi poolest hoidev, lootust pakkuv, armastust väljendav, vahel ka noomiv (südametunnistus), kuid kindlasti need mõtted ei ole loogilised arutlused, kuidas sa lahendad mõnda matemaatika ülesannet.

Kuna inimene on loomult võimeline mõtisklema enda sees, suhtlema ja vastu võtma vaimseid mõtteid, siis ka Jumala pöördumine toimub vaimses sfääris, vaimutasandil - kolmes "lainepikkuses".
Kui Jumal kutsub inimest, siis see tabab ennast mõtetelt, millel võib olla üleloomulik iseloom, aga vahel ka täiesti loomulik tunnus või segatud, osake mõlemast.

Vaimumaailm mõjutab inimest pidevalt, ka tema enese teadmata, tahes tahtmata puutuvad kõik kokku ühel või teisel määral asjadega, mida on raske loogiliselt ära seletada. Loogika ongi selleks, et inimene suudaks kõige selle juures ellu jääda, käituda arukalt, mitte kergeusklikult ja naiivselt ning hukkuda.

Seepärast öeldakse vahel, ta on vaimulik, mis sisuliselt tähendab seda, et ta on harjutanud oma meelte abil vahet tegema headel, halbadel ning loogilistel mõtetel, et neid ära tunda ja seda kõike heas mõttes ära kasutada ning miks ka mitte, olla nõustaja. Ka vanemad usklikud on harjunud ja kogenud, kes võivad teha kõike seda mida vaimulikud suudavad.

Niisiis, kui sa oled midagi sarnast läbi elanud või kogenud, siis tea, et Jumal kutsub inimest tema elu jooksul paar korda. Inimese vaim võib olla nii koormatud kõige muuga, et ta ei pruugi kohe taibata, milles asi on. Nii kutsub Jumal inimest ja kui sa midagi sellist koged, siis on õige aeg! Jumal on pöördunud sinu poole. Pane tähele...