"
Ma jootsin teile piima ega andnud tahket rooga" 1Kr 3:2.
Usuline areng peegeldab inimese suhet religiooniga ja see on seotud isiksuse üldise arenguga, aga tihti tahetakse neid lahus näha. Kuid usuline araeng seostub inimese tunnetusliku arenguga ja see on kogu inimese arenguga seotud muutus.Kui Jeesus ütles, "kui te ei pöördu ega saa nagu lapsed, ei pääse te taevariiki" (Mt 18:3), kas ta siis pidas silmas, et usulist arengut ei tule mõista üksnes isiksuse küpsemisega või isikuomaduste paremaks saamisena? Sest täiskasvanu usk ei ole väärtuslikum lapse omast, see on lihtsalt teistsugune. "Ja kes iganes ühe niisuguse lapse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu" kirjutab Mt 18:5. Seega pidi usuline areng sisaldama mitte üksnes isikuomaduste paremaks saamist, milleks on mõtlemine Jumalast ja mõtlemise abil tehtud järeldused, mis motiveerivad eetilist ja moraalset tegevust. Miks inimene usub ja mida usk tema enda jaoks tähendab?
Jeesus käsitles usulist arengut läbi usulise mõtlemise arengu, kuid usuline mõtlemine areneb aeglasemalt kui mõtlemine ja loogika üldse. Miks? Sest see eeldab matafooride mõistmist ja isiklikku kogemust. Meid mõjutab kindlasti ka viis, kuidas õpetust antakse koguduses ja milline see on (2Tm 1:13). Isegi kui me kõik kuuleksime kõike õpetust, siis me ikkagi oleme alustanud usu teed erineval ajal ja saame õpetusest aru erinevalt. Nii nagu õpetust võib olla liiga vähe ja liiga hilja, võib seda esineda ka liiga palju ja liiga vara.
Kui inimene leiab vastuse Jumala olemasolu küsimusele, kas ta suudab vastata elus tekkivatele küsimustele. Tihti näeme enese ümber inimesi, et usk toob vastused Jumala küsimuses, kuid toob ka uued teravad küsimused ja nendele elus tekkivatele usu küsimustele pole üldsegi mitte kerge leida õigeid vastuseid. Usuline areng on pikk protsess, kus mõtlemise areng on samal ajal vaid vahendiks ja toeks usulise arengu mõistmisele.
Kui me mõtleme tagasi Jeesuse sõnadele, siis on võime näha, et inimeste arenguastmeid ei saa jätta vahele (!), vaid nad tuleb läbida samm-sammult. Ilmselt seda Jeesus silmas pidaski, et inimese usuline arenguastmed tuleb läbida üksteise järel. Sest usulise arengu astmeid on tervikud ja need täiendavad eelmist. Kes siis pole kuulnud kriisidest ja väljakutsetest? Kui me aga kuuleme järeldustest, mida edukalt kriisi läbinud inimesed usust arvavad, siis nad enamasti ikkagi kinnitavad, kriisid ei võtnud ära usku Jumalasse, vaid muutsid seda tugevamaks. "Kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks - neile" (Rm 8:28) on ka kriisi läbinud inimeste valdav tunnistus. Kriis ei ohusta usku, vaid täidab puuduvad lüngad usu arengu etappides ning seetõttu säilitab inimese usuline areng tasakaalu. Üldtuntud tõde on ka see, et meil kõigil tuleb läbida omad kriisid. Usu arengus dimensioonid muutuvad.
Kui Jeesus ütles, et "kui te ei pöördu ega saa kui lapsed", siis teatavasti kuni 3. eluaastani on lapsi raske mõista ja kogemuslikult uurida ja lapse maailmapilti, aga ka jumalapilti loovad ja kujundavad just tema vanemad. Selline teadvustamata usu periood on kahtlemata
nullpunkt, kus tema usaldus tugineb kogemusel, kas vanemad teda armastavad ja kuidas nad tema eest hoolitsevad. Lapse rääkima hakkamine toob kriisid.
Esimese astmes, kui laps on 3-7. aastane, on tema jumalapilt väga konkreetne, Jumal on inimesenäoline ja toimib laste arvates otsekui inimene. Küllap seda Jeesus just silmas pidaski, kui ta ütles "kes niisuguse lapse vastu võtab", see näeb ka Jumalat. Sest Jeesus oli Jumala isa täpne koopia, või nagu Johannes kirjutab "ja sõna sai lihaks ja elas meie keskel". Me teame, kui raske oli isegi jüngritel seda lihtsat tõde usaldada. Kuid just laste jaoks on Jumal inimesenäoline ja laste arvates toimib nagu inimene. Sel perioodil kujunevad mitmed olulised tõed, nendest: lõpu mõiste. Kõik lapsed räägivad näiteks maailmalõpust ja seda teeb ka minu 9-aastane tütar. Kui ma õigesti mäletan, siis selles eas oli ka minul maailmalõpu teema tähtis. Ka surma mõiste. Mehe ja naise ehk soo areng. Samuti arenevad keelud ja käsid. Asjad, mida tohib teha ja mida ei tohi, tuleb lastele lahti selgitada. Ei piisa üksnes sellest, kui vanemad ütlevad: ei tohi! Laps tahab teada, miks ei tohi. Lapsed sageli küsivad "Miks?" Selles eas tuleb tegeleda vägivalla probleemide lahendamisega, et laps neid omaks ei võtaks. Kuid uuele tasemele viib lapse usu apstraktsete mõistete moodustamine, kus ta hakkab näiteks arvutama, toob mõtteliselt esile nähtusi. Jeesus ütles: "Vaadake lilli, kuidas nad ei ketra ega koo" Lk 12:27 ning rääkis millest? Usu nõtrusest, s. 28.
Järgmises arengu etapis hakkab laps looma korda mõttemaailmas ja teeb üsna hästi vahet väljamõeldistel ja tegelikkusel, kus ta kohandab enda jaoks jutustused ja tähelepanekud, mis on seotud eelkõige tema enda ümbritsevaga ja kuulumisega sellesse. Lapsed üsna detailselt jutustavad seda, mis toimus, kuid üldistusi elu ja usu kohta teha on veel raske. Jumal on neile mitte inimesenäoline, vaid suisa sõber, hea juht, ka lohutaja. Sõbrana näeb Jumalat ka minu vanem tütar, kes on juba 14-aastane. Kuid valdavalt toimub see usuline areng nooremas koolieas, mida siis iseloomustab reeglite ja korra järgimine. Kui nüüd lapse eas see usuline arengu aste jäi välja arenemata, siis ka paljude täiskasvanute usku võib iselomustada selliselt. Kuid üleminek järgmisesse dimensiooni tekib vastuolude tõttu, mis on erinevate jutustuste vahel. Jeesus õpetas tähendamissõnades, mis sundis inimesi nende juttude tähenduse üle mõtlema ja loomulikult ka järeldusi tegema. Näiteks jutustused taevariigist või külvajast jt lood - sarnaselt - "kui - miks" lood. Võibolla tahtis Jeesus lammutada inimeste tõlgendamised, need kaotada, sest sellised võrdpildid tõid välja vastuolud ja ilmnesid probleemid ja tekkisid küsimused, milledele oli vaja leida vastust. Selline juurdlemine aitab inimesed edasi järgmisele astmele tänu formaalse mõtlemise tekkele.
Kolmandal astmel areneb inimese abstraktne mõtlemine ja inimene ületab tähttähelise - kirjatähelise või kirjale omase mõistmise printsiibi. Meie teame nüüd tänu kirjapandud evangeeliumitele, et kirjatundjad olid just sellesse etappi takerdunud. "Kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks," kirjutas apostel Paulus 2Kr 3:8. Me võime lugeda ka liigutavat lugu juutide ülemast Nikodeemosest, keda rahvas pidas ja ka Jeesus nimetas Iisraeli õpetajaks (!), aga kellele Jeesus pidi selgitama "lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim," Jh 3:6. Kus Jeesus tunnistas, et "Te ei usu mind juba siis, kui ma räägin maistest asjadest, kuidas te usuksite siis, kui ma teile räägiksin taevaseid asju?" s. 12. Kas nad olid täiskasvanud inimesed? Olid. Aga kas nad olid ka usulise arenguga nii kaugele jõudnud?
Teismeline NikodeemosKüll aga teismeliste - laste maailma lisandub palju teavet, mis arendab kiiresti nende usulise arengu kvaliteeti. Nii et sünteesi teel saadud, põhjustele ja tagajärgedele viiv usuline areng ja sobimus kokkulepete tasandil on võimalik tõusta kõrgemale pelgalt logose mõttlemise tasandilt. Nii ka teismelise maailmapilt väljub perekonna raamidest nö maailmakogemisse ja sunnib seniseid arusaamu ümber formuleerima, mis toimub samaaegselt identiteediotsingutega, kus tuleb viimasele leida ka maailmavaateline alus. Sel usulise arengu perioodil on eriti tähtis grupikuuluvustunne, samastumine mõne koguduse või pigem kodugrupiga. Usu kujundavad need, kellest on võimalik lugu pidada ning autoriteedid on tähtsamal kohal kui tavaliselt. Kui Jeesus ütles "Sina oled Iisraeli õpetaja, ja ei tea seda?", siis ta pidas silmas just gruppi kuulumist ja autoriteedi mõju. Kuid usu poolest teismeline inimene analüüsib ja uurib palju uut, mistõttu noore usulised tõekspidamised, kust need pärinevad ja mida ta usub, pole talle eneselegi tihti teada. Kuid usuline areng toimub kvaliteedi suunas just tänu väljastpoolt tulevale infole, mida teatavasti siis ka Jeesus jagas Nikodeemosega. Jeesus võis siinkohal näha läbi ohtu, et Nikodeemose usk ei sakraliseeruks, ei hääbuks, vaid jõuaks ikkagi uude dimensiooni. Seetõttu ta räägib üsna põhjalikult ära, kuidas vaimust sündimine käib või mida meie täna mõistame termini all uuestisündimine.
Neljas dimensioonÜlemineku tingib eelkõige vastuolu või suutmatus hoida koos kõiki omandatud väärtushinnanguid, sest need vastuolud üha suurenevad ja paljus erinevad. Selline areng võib lõppeda ka inimese täisealiseks saamisega, aga võib lõppeda ka 40-aastasena või hiljem, kuid see pole veel usulise arengu lõpp aste. uuestisündinud inimesel areneb uus identiteet, toimub nagu topeltareng, aga teiselt kinnistub maailmavaade. Ja enesele tunnistatakse, et kaasinimestega võibki vastanduda. Nii identiteet, kui ka maailmapilt omab olulist mõju inimese käitumisele ja mille põhjal ta otsused langetab. Senise maailmapildi ainuvõimalikkus või õigsus kukub kokku, mis toimub läbi kriiside. Seda iseloomustab ka vastuolu autoriteetidega. Kui aga inimene on noor, siis kaasneb sellega kodunt lahkumise järsk kogemus, maailm avardub. Siin peab inimene otsustama, kas ta läheb isiklike usu kogemustega lõpuni välja või jääb järgima gruppi ja selle grupi seisukohti. Selles etapis valib inimene enesele ka uued usulised tõekspidamised. Selline eraldumise ajal võib osutuda otsustamine üsna kriitiliseks, kui ta valib usulise arengu jaoks tõekspidamisi. Toimub kriitiline eemaldumine varem omandatud väärtussüsteemist. Usk pole enam grupi kuulumise küsimus, vaid usk muutub isiklikuks. Siinkohal võib aga paljude areng pidama jääda.
Sellest veelgi kõrgem aste - viies - on periood, kus inimene töötab sügavalt ümber kõik minevikukogemused ja kriiside tagajärjel hindab ümber väärtused. Inimese usulist arengut iseloomustab ka see, et õpitakse elama varem tehtud tagajärgedega ja toime tulema kaotustega.
Kuues aste on universaalne. Väga harva jõuab inimene veel kõrgemale, mida siis võiks kokkuvõtlikult iseloomustada, et inimene läheneb usus täiuslikkusele. Seda esineb kõrges eas, seda iseloomustab enesesalgamine, kus kõike tehakse teiste heaks ja Jumala eesmärkide nimel. Enese heaolu on kaotanud igasuguse tähtsuse.
Kokkuvõtteks
Enamasti lõpeb inimese areng kolmanda või neljanda astme juures. Aga viiendale astmele jõudmine eeldab väga tihedat koostööd Jumalaga, kooselu, kus inimene suhtleb vabalt oma Jumalaga igal ajahetkel. Kus inimene enamasti saab ka aru, mida Jumal temale ja tema kaudu räägib teistele ja kuidas Jumal üldse toimib. Kuid usuline areng ei toimu lahus isiksuse arengust, millega tuleb eriti arvestada laste ja noorte vaimuliku töö arendamisel, aga ka teiskasvanute, beebikristlaste puhul. Sest kui inimene puutub kokku elava usuga alles täiskasvanud eas, ka siis algab tema areng null etapist ja edasi jõudmiseks on vajalik läbida kõik etapid. Koguduse (mitte üksnes vaimulike) töö on luua soodsad tingimused vaimulikuks kasvamiseks ja aidata uutel kristlastel ära teha kodutöid, et need inimesed võiksid saada emapiimast võõrutatud, kasvada tahke toidu abil tugevaks (vt 1Kr 3:2, Hb 5:12) ning jõuda usus võimalikult kaugele usulises arengus.
