Saunakultuuri tõid meile sakslased

SAUNA AJALUGU MEIL JA MUJAL

Palju räägitud nn soome sauna kultuur, mida nõukogude nomenklatuuri eestvõtmisel eestlased 70ndatel soomlastelt üle võtsid ning hakkasid ehitama asutuste saunamaju, suuremaid "puhkemaju", tegelikult pidu panemise kohti, on osalt õige. Ent eestlased ei võtnud sauna üle soomlastelt. Eestlaste avalike saunade ajalugu ulatub juba keskaega, esimese aastatuhande algusesse.

Kui roomlased said sauna kreeka kultuurist, siis eestlased saksa kultuurist, kindlasti mitte soomlastelt.

Kuid laiemalt jõudis saun meie maarahvani XX sajandil, vaatamata sellele et ülikud ja Tallinna linnakodanikud käisid saunas 500 aastat enne seda. 

Saun ei ole pärit ka roomlaste kultuurist (termid, therm), see võeti üle kreeklastelt. Kui roomlased said sauna kreeka kultuurist, siis eestlased saksa kultuurist, kindlasti mitte soomlastelt. Soome saun sellisel kujul on vaid hilisem nähtus, mis muutus eestis populaarseks pärast 1978 aastat. Enne seda kasutati ja tunti Eesti aladel sauna juba 700 aastat ja saun oli kloostri (näiteks Kärkna) ja ka meie linnarahva seas laiemalt kasutust leidnud, teadupärast juba XIII sajandist!

On teada, et Kärskna kloostri mungad panid hämmelduma orduvenna, kes paavsti kõne- või usaldusmehena siia saabus, keda mungad kostitasid kuuma leiliga, kirjeldab Fabrlcluse kroonikas. See leidis märkimist, kuivõrd mungad esitlesid ja rõhutasid saunas käimist kui lihasuretamise ja erilise askeesi ning munkade distsipliinina. 

Tallinnas Sauna tänav on nime saanud seal tegutsenud saunadest alates 14. sajandist, ent neid mainitakse juba 1310, Toompea all, Nunne tänaval (Stockeri saun). Ent saunad ei olnud üksnes linna alluvuses, mida linn välja rentis, vaid need olid kloostrites, hospidalides ja ka eramajades. Sauna embleemiks oli vahutav kauss või õigupoolest tünn koos saunavihaga. Saunas sai ka läbi viia mõningaid raviprotseduure ja vahel ka habet ajada. Isegi Oleviste kiriku juurde tehti saun aastal 1329! Bolemani sauna taha ehitatud torni mainiti kui lihtsalt uut torni (Kiek in de Köki). Saun oli tähtist ja vahel orientiiriks. 

Eesti põlisrahvas sai sauna tänu munkadele ja ülikutele, kes selle nö maale tõid kui nii võib öelda.

Tallinna saunapidajatel ei olnud oma tsunfti, mistõttu meistrieksamid või tänapäeva mõistes atesteerimisel käidi Lübeckis. Seetõttu saunalitsentsid saadi Lübeckist. See on väga tähtis! Sest see asjaolu määrab ära meie saunakultuuri juured ja selle, kust see jõudis eestlasteni. Saunad ehitas linn ja rentis välja ning koolitas sellid ning meistrid, kes käisid ametit saksamaal õppimas. Seetõttu eestlased peavad olema tänulikud sakslastele, kes sauna maale tõid ja meie saunakultuurile aluse panid.

Saunas käimist keskajal ei olnud üldse hea rõhutada. On teada et IV saj püüti saunad keelata rooma valitsemise aladel, kuivõrd see pidavat rahva moraalile halvasti mõjuma (hingeõnnistusele). 

Maarjamaal levis saunakultuur kõigele vaatamata. Just saunakultuur mõjutas ühiskonna suhtumist puhtusesse, selle hoidmisesse, kümblusse enam kui II tuhat aastat. Selles mõttes eestlaste suitsusaun ei ole kindlasti eestlaste leiutis millega uhkeldada, vaid eesti rahvani jõudis saunakultuuri munkadelt kui komme ja ühtlasi ka hoone kui ehitus. Suitsusaun kui selline ei ole saunaliik ega ei omanud kuidagi erilist väärtust iseenesest, vaid ikka leilivõtt ja kümblemine. 

Meie esivanemad ei paistnud silma puhtusega, kui vaatame nende eluasemeid, koobaselamuid ja nendest avanev pilt kõnetab räpasuse poolest. Ent piirkondades kus kultuurid tekkisid (Rooma, Kreeka jt alad), ilmneb teistsugune pilt. Kreeka muinasjaloos on saunal tähendusrikas koht, mida praegu võib võrrelda eesti sauna ja kümblemisega. See ilmneb ka antiikkirjanduses. Homeros kirjaldeb Odysseuse loos, kuidas kõrge külaline - kuningas saadeti sauna kümblema.

Saun kui kultuurisümbol on levinud eelkõige kultuuri ja vanade kultuurirahvaste seas ning eestvõtmisel. Tänu soomlaste joomalembusele, on ka eestlaste seas sauna maine üsna palju kaotanud selle kultuurilist tähendust, mida tihti peetakse pidu panemise kohaks, mitte asutuseks, mis võiks kõnetada läbi kutltuuri. Soomlased tõid meile jooma- mitte saunakultuuri. 

Saun ja ihu puhtus on inimsoo kultuuri kaastingimus, seda nii ajaliselt kui ka ruumilises tähenduses. Inimkonna arenemises võime seoses saunaga uurida terveid ajajärke, kümblemises, pesemises ja puhtuse hoidmises ning ühiskonna suhtumises laiemalt. Kuid kristlik ajalugu käsitles seda vastuoluliselt. Eestlaste eelajalugu ei tunne sauna ja selle kutluuri, mida tõendavad paljud väljakaevamised; üldjoontes meie esivanemad ei pidanud erilist puhtust. Elamud pidid kõvasti haisema, sest sealsamas kus inimesed elasid, hoidsid oma toitu, olid neil ka toidujäänused, kondid, raiped, mida ei tunta vanade kultuurirahvaste juures (kus kultuurid tekkisid), see erineb vanade kreeklaste moraali ja kultuuri kõrgest tasemest. 

Kui võrrelda seda antiikaja kreeklaste kommetega, saab täpse pildi saunast ja kümblemisest. 

Homerose Odysseuse lugu kirjeldab külaliste kohtlemist ja lahkust nende vastu, kui neid saadeti sauna kümblema. Kreeklaste kõrge saunakultuuri võtavad üle ka vanad roomlased. Kuivõrd roomlased olid loomu poolest toretseva ja liiga suurejoonelise vaimsusega, siis arenes roomlaste saunakultuur eriti suurejooneliseks ja suisa omaette institutsioonisks; mitte ainult term, vaid kultuurikeskus. Sellised riiklikud saunad - thermid, mille ajalooliste varemete suurust saame veel täna imetleda, Tituse, Diodetianuse ja Carcalla ajast. 

Need olid mitte üksnes hooned, vaid kvartalid, mis annavad silmad ette meie suurimatele spa keskustele. Suuremates roomlaste saunades sai korraga viibida kuus tuhat inimest. Sellised super supelasutuse alad olid roomlaste kümblemise linnakud või saunad.

Iidne köetav kümblustünn naistele

Just roomlastel kujunes välja riiklikul tasemel keeruline süsteem sauna osakondadest, ruumidest, mis tuli läbida saunatamise juures, alates riietumise ruumist, salvimisruum, külm saun, leige saun, kuum saun, higistamise ruum, küttekerise ruum ja loomulikult ei puudunud sellest basseinid, koosolekute ruumid ülikutele ja lihtrahvale, ning kõige selle juures ka raamatukogu. 

Võib öelda, et need olid kui konverentsikeskused, kus on raamatukogu, basseinid ja leiliruumid ning sinna juurde spa. 

Sel viisil olid need saunad lõõgastumise ja aja veetmise kohad.

Mis kasu sa saad?

MIS KASU TE SAATE?

Jeesus ütles, mis kasu te saate, mitte, vaata kui toredad jüngrid ma valisin, tule ka meie sekka või vaata kui tore tempel mu isal on.

Ta ütles sageli, sa saad terveks. Sa saad ühenduse. Sa saad igavese elu. „Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?” Mk 10:51. Tasuta!

Tasuta asju siiski ei ole ka Taevariigis. Mitte päris tasuta, sest vaata, ma annan oma ihu teie eest (Lk 22:19) - suren sinu eest, et sul oleks elu ja kõike ülirohkesti! "Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti." Jh 10:10.

See ei ole meelitamine, nagu maailm seda teeb, mida kristlased vahel üle võtavad ja kopeerivad, lootes inimesi usule meelitada. Miks peaksime meie inimesi meelitama? Räägi inimestele, mis kasu ta saab. Aga selleks, et ta selle kasu saaks, peab ta millestki loobuma, midagi ära andma. Aga seda, mida vastu tuleb loovutada polegi mõistlik endale hoida, sest sel pole sinu elu jaoks mingit väärtust. See (patt) ei tee ju kellegile au, see teeb sulle häbi ja alandab sind teiste ees. Seetõttu sa tegelikult ei kaota mitte midagi (!), vastupidi, võidad, saad kõike, ülirohkesti.

(Ainus, kes selle läbi midagi head ei saanud, oli Jeesus. Kes teist tahaks olla Jeesuse nahas?)

"Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele?" Mt 8:36, ütleb ta otse välja. (vt ka Mt 16:26) Evangeelium ei ole mingi mõttetu asi, vaid see on väga loogiline, mis on inimesele kasulik. Seetõttu juhtis Jeesus tähelepanu asjadele, mis kasu inimene sellest saab. Jeesus oli selles osas väga arukas, kes ei tulnud inimeste päid segamini ajama mesimagusa jutuga, vaid rääkis asjast. Ja seda otse, personaalselt. Kellel oli mida vaja. Seda ta pakkus. Pimedatele nägemist, kurtidele kuulmist, haigetele tervenemist, äratas emale surnud poja üles, tegeles hingehädadega jt. Ühesõnaga tegi kasulikke asju, mitte ei ajanud mingit mulli. Tegelikult oli ta parim müügimees, sest ta teadis, mida inimesed vajavad ja pakkus neile just seda, mistõttu inimesed tulid teda otsima. Ta ei pidanud üldse müüma selle tähenduses.

See ongi just see, mida Jumal kristlastelt ootab. Ta ei oota, et me tutvustaksime oma ilusat kirikut, sest alati on kusklil ilusam hoone ja meie maised hooned ei ole võrreldavad taevaga. Ta ei öelnud, et minu jüngrid on mõnusad sellid, nende seas on teil lahe olla. Ei saaks öelda, et need olid perfektsed, pigem tahumatud, neil kõigil olid omad puudused ja kiiksud. Ta ei öelnud, et ainult templis on kõige õigem teenistus, kuigi see seda kindlasti oli, aga ta ütles, et te olete selle ära rikkunud, teinud sellest raha kogumise masina (annetuse süsteemi) ja röövlikoopa. Siinkohal võime jätkata ja jätkata...

Jeesus rääkis inimestele mis kasu need saavad ja see oli puhas evangeelium, - rõõmusõnum haigetele, sest need said terveks; rõõmupäev patustele, sest need said oma koormad maha panna; rõõmusõnum meile, sest meile tuli pääste kes me olime lootuseta, paganad, aga nüüd oleme Jumalaga lepitatud, tema sugu, pühad. Mida sa hing veel tahad? Ta küsis otsesõnu: mida sa tahad, et ma sulle teeksin?

Vaimulik kogemus s.t ebaratsionaalne

Enamus usklikke kes on usule tulnud, on kohanud kuidas piiblit ratsionaalset selgitatakse. Näiteks Alfa kursusel püütakse inimestele asju ratsionaalselt ära selgitada. Kuid Jumal kutsub inimest, siis ta ei tee seda ratsionaalselt, need esimesed kokkupuuted üleloomuliku Jumalaga on inimesele seletamatud! Inimene otsib isikut (Jumalat) kes on eelkõige üleloomulik!

Ebaratsionaalne (sünonüümid): mõttetu, irratsionaalne, mõistusevastane, ebaotstarbekas, mittemõistuslik, mõistmatu.

Mida teevad kristlased? Nad tegutsevad otse vastupidiselt! Püüavad vaimseid asju ära põhjendada mida tegelikult ei pea selgitama, vähemasti sel viisil. Jumal ei tee seda nii! Millegipärast aga kristlased arvavad et see on vajalik. Nad arvavad, et kui inimene saab Jumalast ratsionaalselt aru, siis ta tulebki usule. Ei pruugi! Otse vastupidi. Uskmatu küsib "ja mis siis?" Põhjendatult. Miks?

Kui sa usule tulid, otsisid Jumalat kui üleloomulikku, vaimset, seletamatut, võimast, siis miks sa arvad, et teistel - uutel tulijatel on see teisiti? Ei ole. Põhjus miks kristlased kipuvad kõike ratsionaalselt ära põhjendada seisneb hirmus või selles, et nad arvavad, et inimene ei saa midagi aru.

Jumal kutsub inimest vaimsete kogemuste abil, aga kristlane mõistusega? Jumal ütleb, usu ja siis sa saad päästetud. Faktid ei päästa. Seetõttu paljud inimesed ei saa üldse aru. "Miks ma peaksin kristlaseks hakkama, kui kõik on nii tavaline, mõistusega ära seletatav, mis teadmisi saab juurde ka kristliku kirjandust uurides ja küllap ma mingi aeg siis uurin edasi." Sestap fookus on sel juhul teadmistel, mitte Jumala väel.

Jumal on vaim, keda saab kogeda oma vaimu läbi, on kogemus, kus inimese vaim kohtub Jumala vaimuga.

Tulles tagasi "miks" küsimuse juurde tundub eriti kummaline, et kristlasena sa otsid Jumalat ja suhtled temaga vaimsel tasandil, ega teistele, uutele sa serveerid tavalist asja. Ise toitud tippkokakunstist, aga teistele serveerid valmistoitu. Isegi Jeesus ütles: "Lase esmalt lastel saada kõhud täis, ei ole ilus võtta laste leiba".

Usule tulijale tuleb pakkuda praadi, mitte raasukesi, mis muidu "laualt maha pudeneksid". (Mk 7:27)

Kahtlemata saab Jumalat uurida ja palju fakte omandada ka ratsionaalselt, aga need jäävad teadmiste tasandile mis on elutud faktid. Inimesed ei otsi Jumalat faktide tõttu, vaid otsivad teda sügavatel, isiklikel ja vaimsetel põhjustel.

Nad saavad piiblist lugeda et Jumal armastab, aga nad ei saa sellest enne maitset suhu, kui nad ei ole teda proovinud, enne täielikult kogenud. Piibel ütleb, maitske, Jumal on hea! Kui Jumal puudutab kellegi südant, ravib ta terveks, parandab ta elujärje ning ta saab otse suhelda. Samuti saab inimene päästetud kui ta võtab Jeesuse vastu oma intuitiivse kogemuse tõttu ehk sellest ei piisa kui sa kõike tead, vaid kui praktiseerid seda, siis sa saad aru mis maitse sel on.

Jeesus ei ütle, et uuri mind mõistusega ja siis sa saad aru. Vaimseid asju tuleb mõista vaimselt!

Kahjuks on neid inimesi kes räägivad eelkõige Jumala vaimust äärmiselt vähe. Ilmselt seetõttu, et neil endil ei ole aega sellega tegeleda või on vähe kogemusi, nad teavad tsiteerida piiblit, aga nad ei tea kuidas Jumalaga suhtlemine tegelikult töötab, sest nad ei tee seda. Kui nad ise ei saa aru vaimsetest asjadest, kuidas nad siis saaksid teistele rääkida vaimust?

Kogudused on kui klubid, kelle liikmed tegelevad kõige muuga v.a vaimsete asjadega. Senine valitsev ratsionalism kogudustes on tegelikult üsna valdav nähtus (ütleks masendav), mistõttu paljud kadunud hinged pöördunud või siirduvad sensitiivide suunas, sest need ju tegelevad asjadega mis tunduvad üleloomulikud või vähemalt vaimsed. Põhjendatult otsivad. Kui kogudused ei tegutse vaimses maailmas, siis inimene oma otsingutes kaldub sinna, kus seda leiab (imiteeritakse). Inimene saab aru, et seal nagu midagi on ja ma uurin... See siiski ei ole see õige, mida ta peaks otsima või tegelikult hing vajab ja otsib. Sest sensitiivil, maagil, selgeltnägijal ega nõial pole mingit vastust inimese hingeküsimustele, ei saa anda igavest elu, neid pattudest puhastada. Need on hukatuse teenrid, põrgulised, kes kisuvad endaga kaasa kergeusklikke, eksitades kõiki ja võttes nende hingelt igavese elu. Nad on vastutustundetud, väljas omakasu tõttu. Kahjuks.

Kui kogudustes midagi toimub, siis hakkab inimene nende suunas huvi tundma ja otsima vastuseid oma vaimus, otsima Jumalat sealt, kust ta ennast ilmutab - teiste vaimusaanute - usklike seas.

Ratsionalism, mis pagasiga inimene tuleb Jumala juurde, võib olla omamoodi koorem ja takistus, kui see on peamine viis, kuidas mõistusega püüda asju ära selgitada, mida tegelikult tuleks vaimselt kogeda, läbi teha, tunnetada.

Kristlased, kes pööravad tähelepanu Jumala, tema Püha Vaimu tööle nende endi ja kõigi inimeste elus, teevad just seda mida Jumal teeb, kus ta üleloomulike, vaimsete kogemuste abil kutsub inimest usule. Tehke nii nagu Jumal toimib ja te olete Jumala plaanis iga ilmaga ja tema teenistuses! Ja kui te pole kindel, siis head eeskuju leiab algkogudusest, kuidas kristlased teisi aitasid ja nõustasid ning paljud said päästetud.

Mis juhtub sinuga, kui vaim ära võtta?

Vaim omab inimese olemuses äärmiselt suurt tähtsust!

Inimene on ihu, hing ja vaim, kui sealt võtta ära hing, siis inimene kaotab teadvuse, ta on endast väljas, kui aga võtta ära vaim, siis inimene jääb teadvusele, kuid tema ihu ja käitumine ei erine loomadest. Ta on kui üks nendest. Ka kõige Jumalakartmatumal inimesel on vaim, aga ta ei kasuta seda. Seetõttu on meie seas palju neid, kes käituvad otsekui barbarid, loomad, neis puudub igasugune inimlikkus. Ent nende inimeste vaim ei pääse löögile. Teisisõnu kõik inimesed kes ei ole Jumalaga lepitatud, on ühel või teisel määral vaimselt surnud, kes sügavamalt, kes vähem. Kui inimene minetab oma südametunnistuse, on ta sügaval kriisis, sest tema vaim ei saa normaalselt toimida. Kuid selline langemine ei ole sünnipärane, sest inimese sündimisel algavad kõik ühe joone pealt, aga te võite juba üsna lapseeas näha, kuidas mõned lapsed on rikutud, neil ei ole enam mingeid piire. Juba kümne aastaselt on nad valmis pätid, innukad ahnelt kõike kurjust tegema, mis väljendub kõiksugustes halbades tegudes. See tuleb sellest, et nende vaimne langus võrreldes teiste eakaaslastega toimub kiiremini. Täisealiseks saades on nad kriminaalid, keda ei ohjelda mitte miski. Nad on hinged, kelle vaim ei toimi. Kuid neis siiski on osake vaimust veel alles. Kui nad tuleksid Jumala juurde, sünniks nende vaim uuesti ja nad saaksid uueks looduks, nagu piibel kirjeldab. Seetõttu te võite näha palju neid enne seda, kes kõik on ühel või teisel tasemel, olenevalt sellest kui palju nendes elav vaim saab väljenduda.

Me kõik teame, mis juhtub inimesega siis, kui temasse läheb kuri vaim. See deemon hakkab teda mõjutama igas mõttes. Te kõik olete näinud videoklippe kuidas inimesi vabastatakse kurjadest vaimudest ja kuidas inimene pärast seda normaalseks muutub. Kuri vaim võtab kontrolli kogu inimese ihu, vaimu ja hinge üle ja need pildid ei ole ilusad, kui inimene viskub deemoni käes, on kurjast vaimust vaevatud. Selline on vaimne, reaalne maailm mis inimesi ümbritseb. Kui inimene võtab vastu kurjuse jõud, muutub tema olukord veel halvemaks kui enne seda oli. Seda teeb langenud vaim, keda piibel nimetab deemoniks. Deemon kontrollib inimese vaimu ja sellel on kohutavad tagajärjed.

Mis juhtub siis, kui inimesest vaim ära võtta?

Kui inimeses on vaid hing ja ihu. See on võimalik. Näiteks Taanieli raamat kirjeldab sellist sündmust. Kui inimesest võtta ära vaim, siis ta muutub pigem loomade sarnaseks, ta kaotas mõistuse. See juhtus kuningas Nebukadnetsariga. Piibel kirjeldab, et ta sõi rohtu nagu härjad ja viibis loomade seas. (Tn 4:30) Tal oli hing ja ihu. Ta elas, ta sõi, ta magas väljal. Kõike seda teevad ka loomad, neil pole vaimu. Edasi kirjeldatakse kuidas ta sai mõistuse tagasi. Enne seda kui ta kaotas vaimu, ta pilkas Jumalat, pärast seda kui sai vaimu, hakkas Jumalat kiitma, ülistama ja tänama (Tn 4:34) ehk teisisõnu sai oma veast aru! "Mulle tuli mõistus tagasi," kirjeldab Taanieli raamat. Ehk ta sai vaimu tagasi ja see oli uuendatud kujul. Sama toimub kõigi inimestega, kui nende vaim saab uuendatud, siis nad hakkavad Jumalat kiitma, tänama, tunnistama.

Vaatamata sellele, et inimeses on vaim, on see nii maha surutud, et selle funktsioonid on praktiliselt olematud, aga see vaim siiski meis on, vastasel korral me oleksime otsekui arutud, kes on mõistuse kaotanud. Midagi siiski toimib inimeses ka siis veel, kui ta on mõrtsukas, külmavereline (öeldakse), keda ei peata mitte miski. Kõik kes kaotavad enesevalitsuse, on pannud oma vaimu luku taha. Nende isikute käitumine sarnaneb pigem metslasele kui inimesele. Metslases puudub inimlikkus, mõistlik meel ja armastus. Barbari käitumises puudub igasugune armastus, need ei saa sellest väärtusest aru. Võib öelda, et ta on peaaegu mõistuse kaotanud. Võib öelda küll, et võtke inimesest ära vaim ja ta kaotab oma näo. Seetõttu vahel öeldakse "näotu lugu".

Jumal on vaim. Aga ka inimeses on vaim. Me oleme vaimolendid. Kas me tunnistame seda või mitte, siis kõigele vaatamata me omame kogemusi, et meie sees on veel midagi, mis on meie intellektile võõras, tekitab võõristust, kuna me ei saa sellest pärist hästi aru. Me ei saa aru kuidas on nii, et kui me teeme midagi halba, varjame halba, valetame, siis meie sees käivitub mingi seletamatu isik, mida me tunneme südametunnistuse piinade või lihtsalt südametunnistuse all. See on kõigil. Ainult et need, kes on oma vaimse isiku üha enam maha surunud, ühel hetkel enam ei taju midagi, neil on kivine süda, nagu piibel kirjeldab. Kui su südametunnistus hakkab tööle, siis see on ju imelik nähtus, kas pole? See ei olene arutlemisest. Sa võid mida iganes enese õigustuseks välja mõelda, aga südametunnistus jääb märku andma. Järelikult midagi on valesti, peaksid sa sellele reageerima.

Kuivõrd see on osa vaimu funktsionaalsusest, siis sellel funktsioonil on meile ja mitte ainult meile, ka ligimese armastamisele ning Jumala, Looja seisukohast oluline tähtsus meie hinge eest hoolt kandmisel. See on nagu viirusetõrje programm sinu arvutis, mida saab maha installeerida ning see lakkab hoiatamast. Kuid see on vaid üks vaimu ülesanne paljudest.

Kõige tähtsam on see, et selle nn isiku abil inimene saab suhelda Jumalaga. Kuna Jumal on vaim, siis ta pani ka inimese sisse vaimu, et inimene saaks Jumalaga kontakti ja rääkida. Kuid kristlased teavad, et kui nad võtavad Jeesuse vastu oma ellu, siis nende vaim saab uueks, aga nad saavad boonuseks osa veel ühest vaimust - Püha Vaimust, kes tuleb inimest nõustama, aitama ja see on võimas abimees, kes inimeses jääb elama seni, kuni ta käib koos Jumalaga või ta lahkub siit ilmast igavesse ellu, Taevasse.

Vaim omab inimese olemuses oma kindlaid ülesandeid ja on osa inimese tervikust, mis koosneb ihust, hingest ja vaimust.

Uskmatud ei tunnista vaimu kui sellist, vaid nad pigem ütlevad kõrgelt arenenud inimeste suhtes, et see oli suurvaim (= mõttetark). Nad arvavad, et inimese mõtted, iseloom ja omandatud teadmised ja arutlemised ongi tema vaim, aga see ei ole nii, see on osa hingest. See on hingeline. Vaimul on sellega seoses oma roll, ühendav ja vaimul on otsene tähtsus selles, kui tark inimene on. Samas nn suured mõttetargad ei pruugi üldse oma vaimu kasutada sihipäraselt, mida Jumal selles näeb ja tarkuseks peab. Sest teadmised, arutlemised ei ole veel tarkus, aga fakt on see, et ilma vaimuta kaotab inimene mõistuse. Võta ära vaim ja inimese mõtlev osa saab halvatud.

Niisiis need, kes ei ole usklikud, peavad suuri kirjanike, teadlasi, filosoofe jpt suurvaimudeks, aga see ei ole nii. Neil on lihtsalt teadmisi enam kui neil, kes ei ole selles valdkonnas ennast arendanud sellisel tasemel kui nemad seda tegid. Piibli seisukohast ei oma nende teadmised mitte mingit tähtsust ja see on ka loomulik, sest isegi siis kui üks teadlane suudaks mõista kogu teadust, ei teaks ta võrreldes Loojaga ikkagi suurt midagi, see oleks tühine võrreldes Vaimuga, kes selle kõik kokku pani ja valmistas. See on ikkagi tühine. Küll aga peab Jumal neid inimesi palju enamaks, kes on aru saanud kuidas vaimsed asjad tegelikult toimivad, mis rolli mängib selles ihu, hing ja vaim.

Kui Jeesus suri ristil, siis ta ütles mida?

Ta ei öelnud, Isa, sinu kätte ma annan oma hinge. Ta ei öelnud, võta vastu mu hing. Arst Luukas kirjeldab Jeesuse surma ristil. (Lk 23:46) Ta kirjutab täpselt. "Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!" Seda öeldes ta heitis hinge. Tema maisest ihust lahkus vaim ja hing.

Täpselt sama toimub meie kõigiga. Kui inimene sureb, siis temast lahkub vaim ja ta nö heidab hinge. Tema koht määratakse aga selle alusel, mis otsuse ta tegi enne seda, kas ta võttis Jumala vastu või elas koos Jumalaga. Kui ta elas oma elu ilma Jumalata, siis peab ta ka oma igavese elu veetma hukatuses, mis selleks on määratud. Neile, kes oma maises elus ei tahtnud Jumalast midagi kuulda, ei saa eeldada, et Jumal nende vaimu vastu võtab. Nad satuvad põrgu, sinna, mis on määratud kuradile ja tema langenud inglitele, langenud vaimudele aga ka langenud inimese vaimudele. See on väga lihtne.

Kurat visati taevast välja tema mässu tõttu koos seltskonnaga, siis loomulikult püüab ta Jumala vastu teha kõike mis võimalik veel on ja seda ta teeb inimestele, kes ei hooli Jumalast. See seltskond, vaimselt "surnud" inimesed, on tema käes, iga hing, kes sureb, satub põrgu, midagi ei ole teha. Otsus, mida sa teed siin, mõjutab sinu kohta pärast seda kui sa siit lahkud, igaveseks. Kui su vaim on "surnud" siis, siis see jääb nii ka pärast seda kui sa sured. Kui su vaim elab koos Jumalaga, siis sa elad koos Jumalaga ka pärast surma. Vaim määrab ära sinu hinge olukorra ja kvaliteedi mitte üksnes siin, maises elus, vaid ka seal, igavikus. Vaimust sõltub kõik. Ei oma tähtsust, milline on su ihu; milline on su hing, kui palju sa õpid, kas su iseloom teistele meeldib, millised on su teadmised. See kõik on vajalik ja me peaksime püüdlema kõike paremat. Määrab ikkagi ära see, mida sa võtad ette oma vaimuga. See on sinu käes!

Kui sa tahad oma vaimu uuendada, siis see ei ole teadmiste omandamine, vaid selleks tuleb pöörduda suure Vaimu poole, kelleks on Jumal. Tema pani üksnes inimese sisse vaimu (loomad ei saanud vaimu), seetõttu tema teab ja saab sinu vaimu uuendada. Aga sa pead tegema omalt poolt esimese sammu. Pöörduma Jumala poole läbi Jeesuse. Paluma andeks oma patud. Andma oma elu Jumalale, mis tähendab, et sa lubad tal ennast uueks muuta, millega sinu vaim "sünnib uuesti" ja see hakkab funktsioneerima nagu kord ja kohus ja sa saad endale lisaks abilise, isiku näol, kes on Püha Vaim. Tema parim osa selle kõige juures. Kes tõstab sinu vaimu uuele tasandile, mis muudab sinu elu täiesti. Sa õpid oma vaimu tundma. Sa õpid aja jooksul tundma Püha Vaimu ja kõik see teeb su hingele head. Vaim sinu sees ei ole enam varjusurmas, vaid see saab uue hingamise ja see saab olema koostöö uuel tasandil.

Kuidas analüüsida taevaste kogemist?

Mida saab ja kuidas hinnata nn taevaste kogemist?

Esmalt, mida sellest kirjutatakse? Vaata, Issanda, su Jumala päralt on taevas ja taevaste taevas, maa ja kõik, mis seal on, kirjutab VT. 5Ms 10:14, samuti 1Kn 8:27, 2Aj 2:5, 6:18 ja 36 ptk 23 salm et "Issand, taevaste Jumal", aga ka Esr 1:2. Ent Nehemja märgib, et "Issand, sina oled teinud taeva, taevaste taevad ja kõik nende väe, maa ja kõik mis selle peal on" (Ne 9:6) Salmist kirjutab, et "Jumal, üle taevaste, üle kogu maailma" ptk 57:6, 12 ja 68,34 jpt salmid, milles igal poole märgitakse taevastest.

UT ei vaiki seda maha või ei ole selles küsimuses kuidagi jätnud meid teadmatusse, nt apostel Paulus märgib seda oma kirjades. On arusaadav, et vana maailm saab hästi aru, millest jutt käib. Paremini kui meie siin infoühiskonnas, kes me arvame, et taevas lõpeb seal, mida me saame näha füüsiliste silmadega. See ei vasta tõele. Sellest mõned näited allpool. Ent enne seda, nt Paulus kirjutab efeslastele, kes nõudsid tarkust ja olid selle edendajad, et Jumala mitmekülgne tarkus saab teatavaks koguduse kaudu (ehk siis kristlaste) taevastele valitsustele ja meelevaldadele. Ta ei ütle siin taeva valitsusele (ainsuses), vaid taevastele! (Ef 3:10). Mees teab, millest mees räägib. Samas pöördumises ta kirjeldab veelgi enam, ta ütleb: "kes on tulnud alla, on sama, kes on ka läinud üles üle kõigi taevaste (! ps), et ta täidaks kõiksuse. See on ikka väga selgelt kirjas. Heebrea kirja autor kirjutab taevastest. Nii et üks asi on Taevas, kus on Jumala troon ja tema pühad, päästetud koos Jeesusega, hoopis iseasi on taevad enne seda dimensiooni. Piibel teeb sel vahet ja nii oleks ka meil kummaline seda tõika ignoreerida, arvata, et kõik on üks sega puder ja kapsad, eriti veel siis, kui me puutume kokku nähtustega, praktikaga, sündmustega, mis selles valdkonnas sageli aset leiavad. Kristlastena me teame seda, aga me peame ka aru saama ja vahet tegema, mis ja kuidas asjad on seatud.

Tulles tagasi nende näidete juurde, mis UT sisaldab, siis mõned näited lühidalt.

Esmalt, Peetrus.

Paljud teist teavad Peetruse keskpäeva nn katuse sündmust. Kes ei tea, siis selle kohta saab lugeda Apostlite 10 ptk. Piibel kirjeldab, et Peetrus läks palvetama ja siis sündis, et ta oli nagu endast ära. Nägi laskuvat anuma, mida maa peale lasti ja ta pidi sealt sööma, kuid keeldus. Teadupärast juutidel on toidu osas ranged reeglid ja ka Peetrus järgis neid kui juut, ometi kuulis ta siis lisaks nägemusele häält, mis ütles: "Mida Jumal on puhtaks tunnistanud, seda sina ära pea keelatuks!” Ning lõpuks ta sõi. Mida siis sellest arvata?

Esiteks Peetrus oli endast ära ja see tähendab ilmselgelt, et ta ihu oli küll katusel, aga hing rändas, mille pilti siis antud koht kirjeldab. Kas Peetrus oli surnud? Ei, ta ihu elas, järelikult vaim oli temas. Küll aga ta ei kontakteerunud füüsiliste meeltega ehk ta hing oli kehast väljas. Selles kohas me ei saa teada, et ta kõht sai täis (vastupidiselt toiduimed viie või nelja tuhande inimese toitmine, "Ja kõik said kõhud täis." vrd Mk 6:42 vs Ap 10:10), seega tegemist oli hingelise kogemusega, kus hing oli nagu endast ära, kehast väljas ja midagi toimus, mida silmadega ei olnud kõrvaltvaatajal näha. Fakt, jääb faktiks. Peetruse hing käis taevastes dimensioonides ja sealt anti talle kindlad juhtnöörid, mille tagamõttest mõnel teisel korral, miks seda oli vaja talle selgitada.

Teiseks, Stefanos.

Piibel kirjeldab Stefanose hukkumist ja taevastest läbi minekut kus Stefanos nägi suisa Taevast. Kõrvaltolijad seda ei näinud. Kuidas ta seda sai näha, kui piibel seda välistab. Asi on nimelt selles, et Stefanos ei kogenud hinge rändamist vaid vaim hakkas ihust eemalduma. Teadupärast kui inimene sureb, siis lahkub inimesest mitte üksnes hing, aga ka vaim! Kuivõrd Stefanos oli täis Püha Vaimu ja ta võeti vastu Taevasse, siis ilmselgelt Jumal tahtis selle sündmuse läbi talletada, et Taevas on tema ja ta poeg ja tema poja läbi/tõttu toimub Taevasse minek. See sündmus, kirjeldab mis juhtub usklikega, kui nad surevad või nende hinge ja vaimuga, kui nende maine ihu jääb siia maha. See on vaimne "rännak", kuid kust ei ole tagasiteed. See viib otse Taevasse, mitte taevastesse sfääridesse. Niisiis, Stefanos vaatas üles ja nägi Jumala kirkust ja Jeesust seismas Jumala paremal käel. See on koht, kuhu saavad kristlased. Ja ta ütles mida? "Issand Jeesus, võta mu vaim vastu!" ja ta suri.

Selline "pikema loomuga" läbi surma minek. Kuid pane tähele, ta ei ütle, võta mu hing vastu, vaid ütleb, võta mu vaim vastu. Taevasse saavad need, kellel on vaim. (Lisaks hingele vaim. Loomadel ei vaimu! Jumal on vaim ja inimeses on osa tema vaimust ja me oleme vaimolendid. Suhtlus Jumalaga toimub samuti vaimu läbi, mitte hinge abil. Hing on lihtsalt vahend, mis on vaimu avaldusi teostab.) Nõnda, Jumal tegi puust ja punaselt ette, kuidas asjad käivad. Et meil oleks need teada, mis saab usklikest, - päästetutest ja meil ei oleks selle suhtes teadmine, tarkust taevastel ka vahet teha.

Kolmandaks, jüngrid.

Piibel kirjeldab Jeesuse kirgastamise juhtumis taas taeva kogemist. Vaatame põgusalt ka seda sündmust. Seda kirjeldatakse läbi mitme jüngri kes olid samal ajal koos Jeesusega. Seetõttu on see eriti autentne. Mis seal siis juhtus. Jeesus läks jüngritega üksildasse paika ja ühtäkki jüngrid nägid kuidas Jeesuse pale hakkas kiirgama (ilmselt siis helendama, valgust peegeldama vms), sõna sõnalt: ta pale säras otsekui päike. Ei saa öelda, et me oleme kuskil oma füüsiliste silmadega näinud midagi sellist, et kellegi nägu lausa särab ja isegi rõivad said valgeks. See on ilmselge Jumala väe kohaloleku märk. Kuid edasi kirjeldatakse, et Peetrus hakkas rääkima Jeesusega, seega oli ta mitte endast ära, vaid nö täie mõistuse ja teadvuse juures. Enne seda nad ilmselgelt nägid/kuulsid oma füüsiliste silmade ja kõrvadega Eeliat ja Moosest, sest vastasel korral ei oleks nad nendega (Eelia, Mooses) rääkinud. Seega võime öelda, et asi oli otsekui 3D kinos. Jüngrid nägid Eeliat, Moosest, kes teadupärast peaks ju olema/asuma Taevas, ent ühtäkki näitasid ennast kõigile paigas viibinud isikutele ja mida veel (!), toimus kõnelus, nagu nõupidamisel. Kõik nägid kõiki ja said kuulda millest teised rääkisid, ainus, keda seal näha ei olnud oli Jumal ise. Ent tema kohalolu oli täiesti kindel. Kui Peetrus ütles, et teeme Eeliale ja Moosesele ka lehtmaja (lehtmajade pühal oli kombeks neid kergehitisi teha), siis korraga Jumala isa ütleb kuuldavalt välja (nii et kõik Teda kuulevad, aga ei näe teda! pilv varjab): "See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!” Teisisõnu, poisid, ärge siin mingit tsirkust korraldage, vaid pange tähele mida Jeesus teeb ja kuulake teda. Ühesõnaga, Peetrus võis tummaks võtta küll, kui kuuleb, kuidas Jumal temaga räägib ja talle sõnad peale loeb. Ühest küljest üsna naljakas, teisest - tõepoolest, mehed, saage aru asja tõsidusest. See ei ole siin enam mingi traditsioon, mida te rutiinist korraldate kord aastas, vaid Jumalal on käimas reaalajas konkreetne plaan, millega teil oleks kohe mõistlik ühineda, esmalt ennast kurssi viia! Antud näite puhul ei ole tegu ei hinge rändamise ega vaimse nähtusega, vaid suisa reaalse Jumala väe avalduse ja isikute ilmumisega nii, et see on inimeste füüsilistele meeltele tajutav. Miks? Sest esiteks toimus nö Jeesuse "seadistamine" (kui nii võib öelda), teiseks ka nõupidamine kõrgeimal tasemel, millest isegi Jumal võttis osa peale nende, kes olid eelnevalt Taevasse võetud (ehk siis Eelia, Mooses).

Kokkuvõtteks me võime öelda nendes küsimustes on mitmed dimensioonid, kuidas need siis avalduvad, selle põhjal me saame neid nähtusi või nähtut ja kogetut süstematiseerida/klassifitseerida laias laastus, kas hingeline elamus, vaimne või füüsiline ent Jumala väe mõjujõul toimunud sündmus. Ei ole siin mingit saladust, maagiat, selgetnägemist, demonismi, millega inimesi eksitatakse omakasu tõttu ja need inimesed on põrguteel, vaid piiblis on väga selgel välja joonistatud ja meile arusaadavad taevased sündmused, millel saate vahet teha,  - ja tulebki teha! Siin ei ole mingit trikki.

Vaimne maailm on väga reaalne ja inimene saab peamiselt hingelisi kogemusi (endast ära, hinge rändamine, unenägu, okultism, koomas, jt), kuid üldjuhul neil ei ole midagi pistmist Taeva kogemisega. Taevast ei ole tagasiteed. Piibel kinnitab seda. Kes on kord vastu võetud, see ei saa sealt siia tulla nö ringi kolama, ega ka vastupidi mitte, sinna ei pääse kui vaid Jeesuse kaudu. Kui Jeesus kedagi viib ja tahab näidata Taevaseid kohti või suisa Põrgut (kõike seda on esinenud), siis see on Tema otsus, inimene ei saa seda esile kutsuda. See on üksnes Jumala käes. Kõik väited, et "ma käisin Taevas", sest olin endast ära, toimub  tegelikult taevaste dimensioonis mitte seal kõrges kohas, mida piibel tunneb kui Taevas, kus on Jumala troon, tema pühad sh päästetud. Seetõttu te saate neid asju hinnata ja teha õiged järeldused.

UT leiab ka teisi näiteid taevaste kogemistest, kuid meil on vaja aru saada, mis need on, mis asjaoludel ja siis me saame neid tõlgitseda, mitte enesele hukatuseks nagu esoteerikud, okultistid, maagid või nn sensitiivid asja inimestele serveerivad ning selle läbi hukutavad palju hingi; vaid ikka nii, nagu Jumal on asjad seadnud ja me mõistaksime tema loomingut ja meie kohta selles. Nii et kõik kes väidavad, et nad on paradiisis käinud, ei vasta tõele, see on vaid medali üks külg. Jumal on loonud taevad ja selles on oma süsteem, kord, aga üks on neist kõrgem koht, see on Taevas.