IDENTIFITSEERI ENNAST

MIKS KRISTLANE EI IDENTIFITSEERI ENNAST KRISTLASENA

Kui te liigute maailmas ringi, siis te kohtate inimesi, kes ennast esimese asjana ning suure rõõmuga kuulutavad, et nad on kristlased (!) ja alles siis räägivad kõigest muust, millega nad tegelevad ning kuidas elavad. Kuid kõigepealt nad ütevad oma usutunnistuse: ma olen kristlane! Tehes seda nad on siirad ja ei hooli põrmugi sellest, mida teised sellest arvavad.

Kui te liigute ringi Eestis, siis te kuulete viimase asjana inimese usust kui te üldse kuulete, võibolla saate alles aastate pärast teada, kellegi teise kaudu et ta käib mõnes koguduses. Sellel on oma mõju. Kahjuks olematu. Seetõttu Eestis arvatakse, et eestlased on usuvõõrad. Kuid tegelikult ei ole. Nad lihtsalt varjavad oma usku, sest see on kaua aega olnud naeruvääristatud ja ühiskonna poolt pilgatud riiklikul tasandil. Kahjuks tänaseni.

Me näeme seda väga kõrgel tasemel: ERMi Maarja kuju kaasus, meie uue presidendi Kersti Kaljulaidi suhtumine, riigikogu liikmete hoiakud, EL esindustes, ERR ja telekanalites. Koolides ja hariduses, töökohtadel. Näiteid leidub igal riigitasandil. Usu ja usklike naeruvääristamist peetakse riiklikul tasemel normaalseks. Kahju! Seetõttu ei hakka inimesed usust üldse rääkima, sest sellega seab ta ennast tagakiusamise alla.

Kui kristlased tuleksid avalikkuse ette, siis me leiame neid igal pool, inimesed oleksid üllatunud kui palju neid tegelikult on. Ei saaks enam keegi öelda, et eestlased on ateisitid, sest see väide ei vasta tõele.

Eesti rahvuskultuur võlgneb tänu eelkõige kristlusele, isegi piibel oli lõunaeestikeelsena enne olemas kui arenes välja eesti keel.

"Eelmise aastatuhande teises pooles oli Euroopas (riigi)keelte kujunemisel määrava tähtsusega piibli tõlkimine ja trükkimine. Piiblist sõltus jumalateenistustel kasutatav keel ning kirjaoskuse õpetamine. Eestlaste jaoks trükiti 1686. aastal esimene terviklik uus testament (vastne testament) lõunaeestikeelsena. Põhjaeestikeelne uus testament ilmus alles terve inimpõlvkond hiljem, 1715. aastal." kirjutab Võru Instituudi direktor Rainer Kuuba.

Alles "1806. aasta märtsis, pool sajandit enne papa Jannseni Perno Postimeest, hakkasid kolm meest VanaVõromaalt (G. A. Oldekop Põlvast, J. P. von Roth Kanepist ja K. A. von Roth Võrust) välja andma Eesti esimest ajalehte Tarto maa rahva NäddaliLeht."

See et eesti keel üldse sellisel kujul välja arenes, selles peame tänama vaid Jumalat, kes pani pastor J. Gutslaff südamele tõlkida Vanast Testamendist umbes kolmandiku lõunaeestikeelde, kuid põgenes 1656. aastal Vene Rootsi sõja eest Tallinnasse. 1686. aastal trükiti esimene terviklik Vastne Testament lõunaeestikeelsena! Eesti keelt polnud veel ollagi ja oma riigini veel pikk tee ees. Inimestele avanes võimalus midagi lugeda oma keeles ja selleks oli jumalasõna!

Kuid lõunaeesti hõimukeel eraldus läänemeresoome algkeelest esimesena ja seda arvatavalt umbes 2000 aastat tagasi, mis võib olla üks "algkeel" otse Paabeli ajast (ps. hõimurahvad), kui leidis aset rahvaste rändamine.

Eesti kristlastel ei ole midagi vaja karta, vaid tulgu julgelt ette. Kui ta ennast identifitseerib kristlasena, siis näeb kogu rahvas, et kristlasi ei ole üldse vähe, vastupidi, tuhanded. Näidakem kogu maailmale, et Eesti on kristlik maa! Kui see juhtub, siis te saate usklikke näha igal pool. See muudab kogu rahva hoiakut kristlusesse. Identifitseeri ennast eelkõige kristlasena!

TA EI ANNA ARMU KURJADELE

TA EI ANNA ARMU KURJADELE

Jumal annab armu halbadele, - aega meelt muuta, parandada. Aga ta ei anna armu kurjusele!

Ta on seda VT näidete varal korduvalt demonstreerinud. Ülemad, valitsejad, kuningad on vaid näited Jumala suuremeelsusest ja kannatlikkusest. 

Jumal peab vahel valima ka kahe halva vahel. Seetõttu, parem halb, kui kurjus.

Kuid Jumal ei anna armu kurjusele. Ta hävitab kurjad. Ta lükkab maha kurjad valitsejad, paljastab valitsused või meelevallad, häbistab neid avalikult, Kl 2:15. 

Ta on nõus hävitama suuri linnu, nii ta hävitas Soodoma, langes Niinevee, varises Jeeriko jt veel täna, teate küll. 

Ta ei lase kurjust valitsema, vaid lükkab need eemale. Jumal peab vahel valima ka kahe halva vahel. Seetõttu, parem halb, kui kurjus. "Olgu troonid või ülemused, olgu valitsused või meelevallad - kõik on loodud tema läbi," Kl 1:16. Uskuge Jumalasse, tema tegutseb ka täna!

USKLIKUNA SÕJAS - Hacksaw Ridge lahing

FILMISOOVITUS - (usklikuna sõjas) - MINGE VAATAMA!

Hacksaw Ridge lahing

Üle hulga aja oli võimalus kristlasena väärikalt kinost väljuda! Enamasti halvustatakse kristlasi ja kristlust, siis seekord hoopis vastupidises võtmes, tunnustatakse ja austatakse ja lausa selgitatakse usu küsimust. Mis oli äärmiselt ootamatu, meeldiv üllatus!

Peaosatäitja - usklik reamees Desmond Doss (Andrew Garfield)

Mel Gibsoni (režissöörina) "käekiri" on ära tuntav ka selles teoses, kuid siiski mitte nii karm kui see oli näha filmis Kristuse kannatused; jah, pigem leebem, ometi filmi kangelastele enneolematutes olukordades.

Film iseenesest põhineb tõestisündinud lool, mille peosatäitjaks usklik reamees Desmond Doss (peaosatäitja Andrew Garfield).

Tulisemate sõjatseenide osakaal oli kompositsiooniliselt pigem ajaliselt lühem võrreldes eelnevate sündmustega, millest ei puudu romantikat, armastust ja kõike muud, mis teeb filmi atraktiivseks ka õrnema poole esindajatele. Küll aga Hacksaw Ridge lahing võiks olla kohustuslik igale kritslikule noormehele ja üldse meestele, kes usule toetuvad ja otsustavad kindlaks jääda oma veendumustele, et inimest tappa ei tohiks. Kõik me võime seista ühel päeval sellise valiku ees, mida sa siis teed, kas sa tead?

Sisu ei hakka ümber jutustama, aga filmist tulevad lõpuks välja väga selged tegelaste selgitused, mida usk tähendab ja see on lihtsasti ning mõistetavalt esitletud stseenides. Selles mõttes kui teil on sõpru, kes pole kristlased, siis kutsuge ka neid kinno ja film ise kõnetab teie eest mida te usute.

Kasutage võimalust, minge vaatama, te ei kahetse!

Filmi tutvustusklipp (eesti keelsed subtiitrid)



Tõestisõndinud lugu (ajaloolised isikud, faktid):





The True Story Behind The Movie 
(lahingus osalejate tunnistused, intervjuud sh Desmond Doss):

Saunakultuuri tõid meile sakslased

SAUNA AJALUGU MEIL JA MUJAL

Palju räägitud nn soome sauna kultuur, mida nõukogude nomenklatuuri eestvõtmisel eestlased 70ndatel soomlastelt üle võtsid ning hakkasid ehitama asutuste saunamaju, suuremaid "puhkemaju", tegelikult pidu panemise kohti, on osalt õige. Ent eestlased ei võtnud sauna üle soomlastelt. Eestlaste avalike saunade ajalugu ulatub juba keskaega, esimese aastatuhande algusesse.

Kui roomlased said sauna kreeka kultuurist, siis eestlased saksa kultuurist, kindlasti mitte soomlastelt.

Kuid laiemalt jõudis saun meie maarahvani XX sajandil, vaatamata sellele et ülikud ja Tallinna linnakodanikud käisid saunas 500 aastat enne seda. 

Saun ei ole pärit ka roomlaste kultuurist (termid, therm), see võeti üle kreeklastelt. Kui roomlased said sauna kreeka kultuurist, siis eestlased saksa kultuurist, kindlasti mitte soomlastelt. Soome saun sellisel kujul on vaid hilisem nähtus, mis muutus eestis populaarseks pärast 1978 aastat. Enne seda kasutati ja tunti Eesti aladel sauna juba 700 aastat ja saun oli kloostri (näiteks Kärkna) ja ka meie linnarahva seas laiemalt kasutust leidnud, teadupärast juba XIII sajandist!

On teada, et Kärskna kloostri mungad panid hämmelduma orduvenna, kes paavsti kõne- või usaldusmehena siia saabus, keda mungad kostitasid kuuma leiliga, kirjeldab Fabrlcluse kroonikas. See leidis märkimist, kuivõrd mungad esitlesid ja rõhutasid saunas käimist kui lihasuretamise ja erilise askeesi ning munkade distsipliinina. 

Tallinnas Sauna tänav on nime saanud seal tegutsenud saunadest alates 14. sajandist, ent neid mainitakse juba 1310, Toompea all, Nunne tänaval (Stockeri saun). Ent saunad ei olnud üksnes linna alluvuses, mida linn välja rentis, vaid need olid kloostrites, hospidalides ja ka eramajades. Sauna embleemiks oli vahutav kauss või õigupoolest tünn koos saunavihaga. Saunas sai ka läbi viia mõningaid raviprotseduure ja vahel ka habet ajada. Isegi Oleviste kiriku juurde tehti saun aastal 1329! Bolemani sauna taha ehitatud torni mainiti kui lihtsalt uut torni (Kiek in de Köki). Saun oli tähtist ja vahel orientiiriks. 

Eesti põlisrahvas sai sauna tänu munkadele ja ülikutele, kes selle nö maale tõid kui nii võib öelda.

Tallinna saunapidajatel ei olnud oma tsunfti, mistõttu meistrieksamid või tänapäeva mõistes atesteerimisel käidi Lübeckis. Seetõttu saunalitsentsid saadi Lübeckist. See on väga tähtis! Sest see asjaolu määrab ära meie saunakultuuri juured ja selle, kust see jõudis eestlasteni. Saunad ehitas linn ja rentis välja ning koolitas sellid ning meistrid, kes käisid ametit saksamaal õppimas. Seetõttu eestlased peavad olema tänulikud sakslastele, kes sauna maale tõid ja meie saunakultuurile aluse panid.

Saunas käimist keskajal ei olnud üldse hea rõhutada. On teada et IV saj püüti saunad keelata rooma valitsemise aladel, kuivõrd see pidavat rahva moraalile halvasti mõjuma (hingeõnnistusele). 

Maarjamaal levis saunakultuur kõigele vaatamata. Just saunakultuur mõjutas ühiskonna suhtumist puhtusesse, selle hoidmisesse, kümblusse enam kui II tuhat aastat. Selles mõttes eestlaste suitsusaun ei ole kindlasti eestlaste leiutis millega uhkeldada, vaid eesti rahvani jõudis saunakultuuri munkadelt kui komme ja ühtlasi ka hoone kui ehitus. Suitsusaun kui selline ei ole saunaliik ega ei omanud kuidagi erilist väärtust iseenesest, vaid ikka leilivõtt ja kümblemine. 

Meie esivanemad ei paistnud silma puhtusega, kui vaatame nende eluasemeid, koobaselamuid ja nendest avanev pilt kõnetab räpasuse poolest. Ent piirkondades kus kultuurid tekkisid (Rooma, Kreeka jt alad), ilmneb teistsugune pilt. Kreeka muinasjaloos on saunal tähendusrikas koht, mida praegu võib võrrelda eesti sauna ja kümblemisega. See ilmneb ka antiikkirjanduses. Homeros kirjaldeb Odysseuse loos, kuidas kõrge külaline - kuningas saadeti sauna kümblema.

Saun kui kultuurisümbol on levinud eelkõige kultuuri ja vanade kultuurirahvaste seas ning eestvõtmisel. Tänu soomlaste joomalembusele, on ka eestlaste seas sauna maine üsna palju kaotanud selle kultuurilist tähendust, mida tihti peetakse pidu panemise kohaks, mitte asutuseks, mis võiks kõnetada läbi kutltuuri. Soomlased tõid meile jooma- mitte saunakultuuri. 

Saun ja ihu puhtus on inimsoo kultuuri kaastingimus, seda nii ajaliselt kui ka ruumilises tähenduses. Inimkonna arenemises võime seoses saunaga uurida terveid ajajärke, kümblemises, pesemises ja puhtuse hoidmises ning ühiskonna suhtumises laiemalt. Kuid kristlik ajalugu käsitles seda vastuoluliselt. Eestlaste eelajalugu ei tunne sauna ja selle kutluuri, mida tõendavad paljud väljakaevamised; üldjoontes meie esivanemad ei pidanud erilist puhtust. Elamud pidid kõvasti haisema, sest sealsamas kus inimesed elasid, hoidsid oma toitu, olid neil ka toidujäänused, kondid, raiped, mida ei tunta vanade kultuurirahvaste juures (kus kultuurid tekkisid), see erineb vanade kreeklaste moraali ja kultuuri kõrgest tasemest. 

Kui võrrelda seda antiikaja kreeklaste kommetega, saab täpse pildi saunast ja kümblemisest. 

Homerose Odysseuse lugu kirjeldab külaliste kohtlemist ja lahkust nende vastu, kui neid saadeti sauna kümblema. Kreeklaste kõrge saunakultuuri võtavad üle ka vanad roomlased. Kuivõrd roomlased olid loomu poolest toretseva ja liiga suurejoonelise vaimsusega, siis arenes roomlaste saunakultuur eriti suurejooneliseks ja suisa omaette institutsioonisks; mitte ainult term, vaid kultuurikeskus. Sellised riiklikud saunad - thermid, mille ajalooliste varemete suurust saame veel täna imetleda, Tituse, Diodetianuse ja Carcalla ajast. 

Need olid mitte üksnes hooned, vaid kvartalid, mis annavad silmad ette meie suurimatele spa keskustele. Suuremates roomlaste saunades sai korraga viibida kuus tuhat inimest. Sellised super supelasutuse alad olid roomlaste kümblemise linnakud või saunad.

Iidne köetav kümblustünn naistele

Just roomlastel kujunes välja riiklikul tasemel keeruline süsteem sauna osakondadest, ruumidest, mis tuli läbida saunatamise juures, alates riietumise ruumist, salvimisruum, külm saun, leige saun, kuum saun, higistamise ruum, küttekerise ruum ja loomulikult ei puudunud sellest basseinid, koosolekute ruumid ülikutele ja lihtrahvale, ning kõige selle juures ka raamatukogu. 

Võib öelda, et need olid kui konverentsikeskused, kus on raamatukogu, basseinid ja leiliruumid ning sinna juurde spa. 

Sel viisil olid need saunad lõõgastumise ja aja veetmise kohad.

Mis kasu sa saad?

MIS KASU TE SAATE?

Jeesus ütles, mis kasu te saate, mitte, vaata kui toredad jüngrid ma valisin, tule ka meie sekka või vaata kui tore tempel mu isal on.

Ta ütles sageli, sa saad terveks. Sa saad ühenduse. Sa saad igavese elu. „Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?” Mk 10:51. Tasuta!

Tasuta asju siiski ei ole ka Taevariigis. Mitte päris tasuta, sest vaata, ma annan oma ihu teie eest (Lk 22:19) - suren sinu eest, et sul oleks elu ja kõike ülirohkesti! "Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti." Jh 10:10.

See ei ole meelitamine, nagu maailm seda teeb, mida kristlased vahel üle võtavad ja kopeerivad, lootes inimesi usule meelitada. Miks peaksime meie inimesi meelitama? Räägi inimestele, mis kasu ta saab. Aga selleks, et ta selle kasu saaks, peab ta millestki loobuma, midagi ära andma. Aga seda, mida vastu tuleb loovutada polegi mõistlik endale hoida, sest sel pole sinu elu jaoks mingit väärtust. See (patt) ei tee ju kellegile au, see teeb sulle häbi ja alandab sind teiste ees. Seetõttu sa tegelikult ei kaota mitte midagi (!), vastupidi, võidad, saad kõike, ülirohkesti.

(Ainus, kes selle läbi midagi head ei saanud, oli Jeesus. Kes teist tahaks olla Jeesuse nahas?)

"Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele?" Mt 8:36, ütleb ta otse välja. (vt ka Mt 16:26) Evangeelium ei ole mingi mõttetu asi, vaid see on väga loogiline, mis on inimesele kasulik. Seetõttu juhtis Jeesus tähelepanu asjadele, mis kasu inimene sellest saab. Jeesus oli selles osas väga arukas, kes ei tulnud inimeste päid segamini ajama mesimagusa jutuga, vaid rääkis asjast. Ja seda otse, personaalselt. Kellel oli mida vaja. Seda ta pakkus. Pimedatele nägemist, kurtidele kuulmist, haigetele tervenemist, äratas emale surnud poja üles, tegeles hingehädadega jt. Ühesõnaga tegi kasulikke asju, mitte ei ajanud mingit mulli. Tegelikult oli ta parim müügimees, sest ta teadis, mida inimesed vajavad ja pakkus neile just seda, mistõttu inimesed tulid teda otsima. Ta ei pidanud üldse müüma selle tähenduses.

See ongi just see, mida Jumal kristlastelt ootab. Ta ei oota, et me tutvustaksime oma ilusat kirikut, sest alati on kusklil ilusam hoone ja meie maised hooned ei ole võrreldavad taevaga. Ta ei öelnud, et minu jüngrid on mõnusad sellid, nende seas on teil lahe olla. Ei saaks öelda, et need olid perfektsed, pigem tahumatud, neil kõigil olid omad puudused ja kiiksud. Ta ei öelnud, et ainult templis on kõige õigem teenistus, kuigi see seda kindlasti oli, aga ta ütles, et te olete selle ära rikkunud, teinud sellest raha kogumise masina (annetuse süsteemi) ja röövlikoopa. Siinkohal võime jätkata ja jätkata...

Jeesus rääkis inimestele mis kasu need saavad ja see oli puhas evangeelium, - rõõmusõnum haigetele, sest need said terveks; rõõmupäev patustele, sest need said oma koormad maha panna; rõõmusõnum meile, sest meile tuli pääste kes me olime lootuseta, paganad, aga nüüd oleme Jumalaga lepitatud, tema sugu, pühad. Mida sa hing veel tahad? Ta küsis otsesõnu: mida sa tahad, et ma sulle teeksin?