reede, 28. oktoober 2011
esmaspäev, 24. oktoober 2011
teisipäev, 27. september 2011
The Digital Dead Sea Scrolls online
Teadlaste, arheoloogide ja ajaloolaste ühistöö tulemusel on internetist kättesaadav Surnumere lähedalt leitud vana testamendi käsikirjad. Piibli raamatute käsikirjad on üles pildistatud ja internetis on loodud interaktiivne veebilahendus vanade käsikirjade lugemiseks sellisel kujul nagu need on tegelikult kirjutatud.
Käsikirju saab väga lähedalt vaadata, sirvida, kerida ja uurida oma silmaga. Dead Sea Scrolls Online projekt käivitati Iisraeli Muuseumi ja Google tehnoloogia abil.
Internetis on saadaval käsikirjad pärinevad esimestest sajanditest, need olid peidetud Juuda kõrbes, Surnumere kaldal, et kaitsta pühakirju läheneva Rooma armee eest. Käsikirjad leiti üles 1947. aastal, mil beduiini karjane viskas kivi koopasse ja sai aru, et seal on midagi sees. Alates 1965. aastast on need käsikirjad Iisraeli Muuseumi eksponaadid.
Nüüd saab igaüks üle kogu maailma neid vaadata, lugeda digitaalselt Dead Sea Scrolls projekti raames. Fotod on kõrge resolutsiooniga, kuni 1200 megapikslit, s.o ligi 200 korda parema eraldusvõimega kui tavalise digikaamera abil tehtud pilt, et näha pärgamendil kõiki detaile. Suumimine loob mulje, et pärgament on kümnendiku millimeetri paksune.
Näiteks saate sirvida Jesaja raamatut, kerida peatükki või iga salmi. Võite klikkida otse heebrea teksti ja saate võrrelda Jesaja raamatu heebrea keele teksti inglise keelde.
Vaata lähemalt: The Digital Dead Sea Scrolls online
esmaspäev, 26. september 2011
Palestiina nõudmisel puudub igasugune alus
Palestiina ei tunnusta ÜRO varasemaid resolutsioone seoses Iisraeli riigiga, aga nõuab häälekalt, et Iisrael tunnistaks PA taotlust.
PA taotlusel ei ole isegi rahvusvahelise õiguse miinimumkriteeriume. Kuid praegu jääb mulje, et keegi ei pööra üldse tähelepanu asjaolule, et Jordani läänekaldal pole kunagi valitsenud tunnustatud Palestiina, vaid 19ne aasta jooksul oli Jordaania Kuningriik. Järelikult võiks Jordaania esitada mingeid nõudeid, kuid mitte Palestiina omavalitus. Kuid Jordaania loobus kõigist nõudmistest 1994 aasta rahulepingu raames. Nõuded ei oleks olnud täitmiseks, sest Jordaania okupatsioon Läänekaldal oli õiguslikult ebaseaduslik ja vastuoluline ÜRO raames heaks kiita.
San Remo konverents mis toimus 24. aprillil 1920 võttis vastu otsuse: Palestiina ala sai kogu maailma juutidele koduks.
Resolutsiooni aluseks oli Suurbritannia 2.11.1917 välja antud ja valitsuse poolt vastu võetud otsus, nimega Balfouri deklaratsioon. Kaardistatud ala, mis hõlmas nii Gaza sektorit, Golani kõrgendikke, nn Läänekalda (West Bank), Jeruusalemma ja kogu praegune Jordaania, oli algselt mõeldud juutide riiklikuks koduks.
Rahvasteliit, praeguse ÜRO eelkäija otsustas õigel ajal ja otsus oli siduv ja on seda jätkuvalt. See on rahvusvahelise õiguse fakt ega muutu olematuks. Balfouri deklaratsioonis oli märge, milles määratleti territooriumil elavate põlisrahvaste õigus oma riigi ja usulise identiteedi ja selle säilitamiseks.
Kaks aastat hiljem jagasid britid omal algatusel Ida-osa Trans-Jordaania Kuningriigile ning seadsid selle juhtkonna emiir Abdullahi, kuid see ei muutnud kehtetuks juutide eelnevat rahvusvahelist õigust. Rahvasteliidu otsus "tühistati" Briti ja Prantsuse ühepoolse lepinguga, ilma vastuväideteta, kuna ei olnud iseseisvat jõudu, mis oleks võinud esitada proteste. Need põhimõttelised jooned ei ole kunagi vaidlustatud ÜRO-s või muus rahvusvahelises organisatsioonis enne 1967 aasta sõda. Sellepärast, et Iisrael oli nõrgestatud ja seisis vastamisi Araabia riikide piiramisega. ÜRO võttis vastu uue resolutsiooni 242, kus ja ka hiljem, pärast sõda resolutsiooni 338, kus rõhutati, et ainus tee turvalise saavutamiseks on osapoolte vahelised läbirääkimised.
Oslo leping kirjutati alla aastal 1993 ja mille alusel PA sain autonoomia, nii Jeerikosse, Petlemma ja Hebronisse ning Läänekalda aladele. Jasser Arafat kohustus tunnustama Iisraeli riiki (!!!) ja sai selle alusel Nobeli rahupreemia. Kaks aastat hiljem laiendati rahvusvahelist lepingut, nn Oslo II raames kokkulepitu, et mingeid muudatusi ei tehta ühepoolselt, vaid mõlema poole läbirääkimiste tulemusena. Selles viidati ÜRO 242 ja 338 resolutsioonidele ja kogu lepingu eest seisis USA tollane president Bill Clinton.
Ka Jeruusalemma staatust vaadeldakse ainult läbirääkimiste kaudu, mingit ühepoolset deklaratsiooni ei käsitleta, Iisraeli linn on igavene, jagamatu pealinn, mis vabastati Jordaania ebaseadusliku okupatsiooni alt 1967.a sõja ajal.
ÜRO Peaassamblee seisab täna vastakuti tõsise probleemiga, ja on võimatu mitte arvestada juba varem ÜRO poolt heakskiidetud resolutsioone: 80, 242 ja 338.
PA taotlusel ei ole isegi rahvusvahelise õiguse miinimumkriteeriume. Kuid praegu jääb mulje, et keegi ei pööra üldse tähelepanu asjaolule, et Jordani läänekaldal pole kunagi valitsenud tunnustatud Palestiina, vaid 19ne aasta jooksul oli Jordaania Kuningriik. Järelikult võiks Jordaania esitada mingeid nõudeid, kuid mitte Palestiina omavalitus. Kuid Jordaania loobus kõigist nõudmistest 1994 aasta rahulepingu raames. Nõuded ei oleks olnud täitmiseks, sest Jordaania okupatsioon Läänekaldal oli õiguslikult ebaseaduslik ja vastuoluline ÜRO raames heaks kiita.
San Remo konverents mis toimus 24. aprillil 1920 võttis vastu otsuse: Palestiina ala sai kogu maailma juutidele koduks.
Resolutsiooni aluseks oli Suurbritannia 2.11.1917 välja antud ja valitsuse poolt vastu võetud otsus, nimega Balfouri deklaratsioon. Kaardistatud ala, mis hõlmas nii Gaza sektorit, Golani kõrgendikke, nn Läänekalda (West Bank), Jeruusalemma ja kogu praegune Jordaania, oli algselt mõeldud juutide riiklikuks koduks.
Rahvasteliit, praeguse ÜRO eelkäija otsustas õigel ajal ja otsus oli siduv ja on seda jätkuvalt. See on rahvusvahelise õiguse fakt ega muutu olematuks. Balfouri deklaratsioonis oli märge, milles määratleti territooriumil elavate põlisrahvaste õigus oma riigi ja usulise identiteedi ja selle säilitamiseks.
Kaks aastat hiljem jagasid britid omal algatusel Ida-osa Trans-Jordaania Kuningriigile ning seadsid selle juhtkonna emiir Abdullahi, kuid see ei muutnud kehtetuks juutide eelnevat rahvusvahelist õigust. Rahvasteliidu otsus "tühistati" Briti ja Prantsuse ühepoolse lepinguga, ilma vastuväideteta, kuna ei olnud iseseisvat jõudu, mis oleks võinud esitada proteste. Need põhimõttelised jooned ei ole kunagi vaidlustatud ÜRO-s või muus rahvusvahelises organisatsioonis enne 1967 aasta sõda. Sellepärast, et Iisrael oli nõrgestatud ja seisis vastamisi Araabia riikide piiramisega. ÜRO võttis vastu uue resolutsiooni 242, kus ja ka hiljem, pärast sõda resolutsiooni 338, kus rõhutati, et ainus tee turvalise saavutamiseks on osapoolte vahelised läbirääkimised.
Oslo leping kirjutati alla aastal 1993 ja mille alusel PA sain autonoomia, nii Jeerikosse, Petlemma ja Hebronisse ning Läänekalda aladele. Jasser Arafat kohustus tunnustama Iisraeli riiki (!!!) ja sai selle alusel Nobeli rahupreemia. Kaks aastat hiljem laiendati rahvusvahelist lepingut, nn Oslo II raames kokkulepitu, et mingeid muudatusi ei tehta ühepoolselt, vaid mõlema poole läbirääkimiste tulemusena. Selles viidati ÜRO 242 ja 338 resolutsioonidele ja kogu lepingu eest seisis USA tollane president Bill Clinton.
Ka Jeruusalemma staatust vaadeldakse ainult läbirääkimiste kaudu, mingit ühepoolset deklaratsiooni ei käsitleta, Iisraeli linn on igavene, jagamatu pealinn, mis vabastati Jordaania ebaseadusliku okupatsiooni alt 1967.a sõja ajal.
ÜRO Peaassamblee seisab täna vastakuti tõsise probleemiga, ja on võimatu mitte arvestada juba varem ÜRO poolt heakskiidetud resolutsioone: 80, 242 ja 338.
Palestiinlaste nõudmised seavad ohtu Iisraeli julgeoleku
Palesiinlaste üheks suurimaks nõudmiseks on see, et Iisrael peab ühepoolselt loovutama maa ja seda ulatuses, mis olid 1967 aastal. See tähendaks seda, et Iisraeli linnu ja strateegilisi sihtmärke oleks igalt poolt väga kerge rakettide ja mürskudega tabada.
Kui täna rünnatakse palestiina aladelt raketidega praktiliselt iga nädal, kuid need ei ulatu väga oluliste sihtmärkideni, siis Iisraeli maa ümberjagamisel muutuks kogu Iisrael väga kergesti rünnatavaks ja praktiliselt oleks võimalik tabada kõiki sihtmärke.
Palestiina on korduvalt rõhutanud, et nende suurim eesmärk on juudiriigi hävitamine. Seda on üritatud korduvalt teha, seni siiski ebaõnnestunult. Iisrael on suutnud kõik sõjad võita ja vaenlased maalt välja törjuda.
Lähis-Ida riigid on kogunud juba tuhandeid rakette ja valmis pannud sõjatehnikat Iisraeli ründamiseks. On vaid ajaküsimus, mil see võetakse kasutusele.
Tegelikult elavad juudid kogu aeg Palestiinas paiknevate terroristide vaenu ja rünnakute all, sisuliselt sõjaolukorras, kus juut ei tea kunagi, kas ta jõuab õhtuks elusana koju. Meil on seda raske ette kujutada. Aga nii see on.
Seetõttu oleks Palestiina nimetamine ÜRO täisliikmeks vaid samm lähemale sõja puhkemisele Lähis-Idas. Rahutused on olnud kogu aeg, sest araablased on olnud vaenulikud ja ei soovi rahus elada, külg-külje kõrval juutidega.
Üks võimalus rahus elada, oleks selline, et lähtutakse San Remo 1920 aasta konverentsist ja rahvusvahelisest õigusest. Aga sõjakad palestiinlased ei taha midagi kuulda rahu tegemisest, vaid esitavad üha uusi ühepoolseid nõudmisi juudiriigile. Palestiinlased kasutavad kõiki süüdistusi Iisraeli riigi suhtes, et kogu maailma veenda nende ainuõiguses saada juutide maa endale ning et nende hädades on süüdi juudid.
See oleks umbes sama, kui venelased hakkaksid Virumaad nõudma Eesti riigilt endale. Meie piirileping on sõlmimata ja seda puhtalt venelaste vaenuliku poliitika tõttu. Samas võttis Venemaa endale Eesti Vabariigile ja meie kodanikele kuulunud maa. Aga mis teha! Kõik eestlased nõustuksid sellega, et mingist Virumaa või Eesti maade loovitamisest ei saa juttugi olla, aga millegi pärast levib eestlaste seas seisukoht, et Iisrael peaks ühepoolselt loovutama maad! Kas ikka peab?
Allikas: Wikipedia
Nüüd, et asjadest veel enam selgust saada, millist reaalset ohtu juutidele kujutab endast palestiinlaste nõudmine, lisan siinkohal interkatiivse lahenduse, millelt te saate näha, kui ohtlik oleks Iisraeli jaoks see, kui palestiinlaste nõudmisel loovutatakse näiteks West Bank (Läänepank). See tähendaks seda, et terroristlik palestiina saaks pommitada rakettidega ja selleks ei ole vaja neil omada kaugele ulatuvaid rakette. Kõik sihtmärgid oleksid nagu peopesa peal, anna ainult tuld Iisraeli suunas!
Kui te liigute veebilehele MyIsrael, siis liikuge hiirega keskel servast serva ulatuva kitsa pildi peale - panoraamile, selle suurendamiseks kerige hiire nuppu. Alumises ääres saate valida erinevaid objekte ja nendel on märgitud vahemaad Läänepangalt.
Vaata interkatiivset kaarti: My Israel Panorama Project
Kui täna rünnatakse palestiina aladelt raketidega praktiliselt iga nädal, kuid need ei ulatu väga oluliste sihtmärkideni, siis Iisraeli maa ümberjagamisel muutuks kogu Iisrael väga kergesti rünnatavaks ja praktiliselt oleks võimalik tabada kõiki sihtmärke.
Palestiina on korduvalt rõhutanud, et nende suurim eesmärk on juudiriigi hävitamine. Seda on üritatud korduvalt teha, seni siiski ebaõnnestunult. Iisrael on suutnud kõik sõjad võita ja vaenlased maalt välja törjuda.
Lähis-Ida riigid on kogunud juba tuhandeid rakette ja valmis pannud sõjatehnikat Iisraeli ründamiseks. On vaid ajaküsimus, mil see võetakse kasutusele.
Tegelikult elavad juudid kogu aeg Palestiinas paiknevate terroristide vaenu ja rünnakute all, sisuliselt sõjaolukorras, kus juut ei tea kunagi, kas ta jõuab õhtuks elusana koju. Meil on seda raske ette kujutada. Aga nii see on.
Seetõttu oleks Palestiina nimetamine ÜRO täisliikmeks vaid samm lähemale sõja puhkemisele Lähis-Idas. Rahutused on olnud kogu aeg, sest araablased on olnud vaenulikud ja ei soovi rahus elada, külg-külje kõrval juutidega.
Üks võimalus rahus elada, oleks selline, et lähtutakse San Remo 1920 aasta konverentsist ja rahvusvahelisest õigusest. Aga sõjakad palestiinlased ei taha midagi kuulda rahu tegemisest, vaid esitavad üha uusi ühepoolseid nõudmisi juudiriigile. Palestiinlased kasutavad kõiki süüdistusi Iisraeli riigi suhtes, et kogu maailma veenda nende ainuõiguses saada juutide maa endale ning et nende hädades on süüdi juudid.
See oleks umbes sama, kui venelased hakkaksid Virumaad nõudma Eesti riigilt endale. Meie piirileping on sõlmimata ja seda puhtalt venelaste vaenuliku poliitika tõttu. Samas võttis Venemaa endale Eesti Vabariigile ja meie kodanikele kuulunud maa. Aga mis teha! Kõik eestlased nõustuksid sellega, et mingist Virumaa või Eesti maade loovitamisest ei saa juttugi olla, aga millegi pärast levib eestlaste seas seisukoht, et Iisrael peaks ühepoolselt loovutama maad! Kas ikka peab?
Allikas: Wikipedia
Nüüd, et asjadest veel enam selgust saada, millist reaalset ohtu juutidele kujutab endast palestiinlaste nõudmine, lisan siinkohal interkatiivse lahenduse, millelt te saate näha, kui ohtlik oleks Iisraeli jaoks see, kui palestiinlaste nõudmisel loovutatakse näiteks West Bank (Läänepank). See tähendaks seda, et terroristlik palestiina saaks pommitada rakettidega ja selleks ei ole vaja neil omada kaugele ulatuvaid rakette. Kõik sihtmärgid oleksid nagu peopesa peal, anna ainult tuld Iisraeli suunas!
Kui te liigute veebilehele MyIsrael, siis liikuge hiirega keskel servast serva ulatuva kitsa pildi peale - panoraamile, selle suurendamiseks kerige hiire nuppu. Alumises ääres saate valida erinevaid objekte ja nendel on märgitud vahemaad Läänepangalt.
Vaata interkatiivset kaarti: My Israel Panorama Project
Tellimine:
Postitused (Atom)