Iisraeli lähiajalugu

Kas sa oled hea ori?

Delfi avaldas 22. septembril endise mereväelase Georg Kirsbergi artikli "Eestlane on vaimselt ja sisemiselt okupeeritud."

Sageli ma loen artikleid üsna põgusalt, teema alguse ja seisukoha, kui see huvi ei paku. Kui pakub, loen läbi. Kuid Kirsbergi artiklit lugesin mitu korda ja selles olid mitmed seisukohad, millest eestlane häbeneb rääkida või siis kõik teavad, aga ei kirjuta.

Tsiteerin seekord ühe lõigu: "Sulastest peremehi ei saa. Sulane ei taha ega ole võimeline millegi eest vastutama. See on põhjus, miks me oleme kõik ära andnud ning võõraid huve teenima hakanud — kaabitakse kintsu ning lepitakse kontidega, mis laua alla visatakse. Peale selle eelistab eestlane olla valitsetav, tallatav, alluv ning sõltuv objekt, sest mugav on ise mitte mõelda. Tulemus on see, et käiakse rusikas taskus ja kirutakse, võimalusel lüüakse naabrile nuga selga, et sellega oma alaväärsuskompleksi maandada, kuid peremehe ees lipitsetakse kui näljane koer. Autoriteetsete isikute kirjeldusi eestlaste loomusest leiab ka varasemast ajast. 19. sajandil tegutsenud tuntud teadlane Karl Ernst Von Baer on öelnud, et eestlased on justkui endeemiliselt haiged, nad on väga alandlikud oma ülemuse ees, kuid väga üleolevad oma alluvate suhtes. 700 aasta pikkune kollektiivne orjapõlve pärand kammitseb rahva meeli ning on nende mõttemaailma skisofreenilisse hullusärki kammitsenud, mis ei luba minevikust välja tulla."

Kas pole tuttav tunne? Eestlane lipitseb ülemuse ees, aga alluvatega käitub nagu vaenlastega?

See tuletas meelde tähendamissõna sulasest. "Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin!" ütleb piibel sama mõtte välja Jeesuse sõnadega Mt 18:33. Jutt on südametust sulasest. Kuid pange tähele kuidas see teema üles kerkib.


Pildil: Suvelavastus Ugala tiigi kaldal "Härra Punttila ja tema sulane Matti".

Peetrus tuli Jeesuse juurde ja küsis: "Issand, kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb andeks anda?" Jeesus nägi küsimuse taga tegelikult suhtumist, sulase mõtteviisi ja lisas vastusele veel tähendamissõna ülbest sulasest, kes lunis armu oma isandalt, kuid oma alluvad pidas mitte miskiks. Selline orja mõtteviis on omane eestlastelegi, vaatamata sellele, et me oleme vabad, oleme me paljuski sisemiselt orjad. Oma väikluses. Seda kirjeldab üsna tabavalt oma artiklis Kirsberg.

"Eks sinagi pidanud halastama" on meile täiesti võõras mõtteviis.

Eestlane peab ennast täiuslikuks. Sisemiselt aga põleb kompleksides, mis kõige igapäevasemas elus väljendub selles, et eestlasel puudub oma arvamus. Eestlane naerab kaasa naljadele kui ta neist aru ei saa. Eestlane peab ennast paremaks kui naaber. Eestlane ei pea lugu oma alluvatest, need on talle orjad.

Olles ise inimestena kaugel täiuslikkusest, me seda enam ootame ja isegi nõuame täiuslikust kõigilt inimestelt. Nägemata mitte midagi head meie kaaslastes, meie ühiskonnas, kirume kõike ja materdame kõike. Eestlaste lemmikajaviide on ärapanemine, võsapetsistumine; kõik need, kuis saab kedagi paika panna, alavääristada, mõnistada. Staabiülema esimene reaktsioon oli milline: Kirsberg, sa oled hulluks läinud! Kõigepealt on vaja inimene paika panna ja naeruvääristada.

Selle juures me manitseme oma lähedasi kuulekusele, ära seda välja ütle, ära sellist muljet jäta. Me oleme mõtlemise poolest orjad ja me soovime oma kaaslasi näha orjadena, kes meile kuulekalt kaasa noogutaksid. Sellega tunnistame, et me oleme nii tümaks tehtud, et pole ime, kui vähegi positiivse mõtteviisiga inimesed ei taha Eestis elada.

Mul on üks sugulane, kes elas pikka aega Austraalias. Ta ei väsi rääkimast, kui rõõmsad ja positiivsed on inimesed Austraalias, kui sõbralikud on, eranditult kõik, need on võõrad! Kui ta kodumaal käib, on ta ühtelugu hämmingus, kui kurjad ja tigedad eestlased on. See on tõsi. Sest eestlane põeb alaväärsuskompleksides ja ei näe mitte midagi head meid ümbritsevas ja sellega tunnistab alateadlikult, et temas ei leidu midagi head. "Oh, mis nüüd mina" on tavaline viisakusväljend eestlaste moodi, mis tegelikult ütleb täpselt ära, kes eestlane on.

Pascal ütles midagi sellist, et mida targem ja parem on inimene, seda rohkem head märkab ta teistes inimestes.

Kuid kibestatuna, kroonilises andeks andmatuses elades, ei suuda eestlane andestada ka teistele, aga kas me ise väärime andeksandi. Jumal ütleb, et kõik väärivad. Eestlane ütleb, ma olen nii halb, et ma ei kõlba isegi Jumalale. Te näete vahet? Eestlase südametes peitub orja mõtteviis. Varjatud uhkus ja põlgus oma ülemuste vastu, aga halastamatus oma alluvate suhtes. Ori ei oska oma alluvat kohelda kui inimest, vaid kui orja, üht endi seast, keda alandatakse.

Ma aeg-ajalt palun inimestel öelda iseendale järgmist: "Ma meeldin endale." Põhjus miks ma seda teen, on lihtne. See peegeldab ära meie vaimuliku olukorra. Kas me oleme kuninga lapsed või oleme deemonliku mõju all aheldatud orjad. Kui sa suudad öelda endale, "ma meeldin endale," ja seda kõhklemata, siis sa oled OK. Kui sa ei suuda seda teiste kuuldes välja öelda, siis uuri järgi, mis seda põhjustab. Mis põhjustab alaväärsust? Võib olla oled sa haiget saanud ja vajad eelkõige ise andestust. Siis anna endale andeks ja Jumal saab sind tervendada. Mõistes aga ennast hukka, tõstad ennast Jumala armastusest kõrgemale.

Vahel on nii, et eestlane suudab andestada teistele, aga ei anna andeks iseendale. Mitte kunagi. Kuidas saab ta siis aru saada Jumala andestusest, tema armastusest, tema halastusest? Ei saagi. See on eestlasele võõras. Sest ta usub, kõiki tuleb kõige eest karmilt karistada ja hukka mõista. Sel põhjusel käivad paljud inimsed kirikutest mööda, kuna nad arvavad, et nad väärivad kohtuotsust. Jumala kohtuotsus läks Jeesuse peale. Jeesus suri meie eest, et me võiksime olla vabad. Kas sa tead seda, et Jeesuse ajal oli palju raskem mõista, mida tähendab olla vaba kui kehtis orjapidamine. Paulus õpetas, ori olgu oma isandale kuulekas. Õige kah. Aga täna kõnnivad tänavatel mornis nägudega eestlased, kes peaksid olema peremehed omal maal, aga käituvad ikka nagu orjad.

Armastav inimene on võimeline teisi mõistma, teab kuidas inimestega läbi saada ja kuidas kõigega rahus elada. Igal inimesel on oma südames väike "taevariik" ja me ei pea kunagi selle vaba ja sõltumatu impeeriumi suveräänsust rikkuma. Maapeal ei leidu kaht ühesugust inimest ja ainult Jumala armastus saab meid õpetada, kuidas me igaühesse neist peame suhtuma. Ilma armastuseta me kunagi ei mõista ja ei tea midagi ka iseenda kohta. Meie arusaamine inimestest ja meie suhtumine neisse sõltub peamiselt sellest, mida me isiklikult inimestest otsime ja ootame, kas head või halba, kas positiivset või negatiivset. Mesilane korjab mett, tarantel korjab mürki, samalt õielt. Õis on Jumala looming. Sina oled Jumala looming. Ainulaadne, erakordne! Mida sa teed, kas sa kogud või annad välja mett või mürki, sõltub sinu valikutest ja suhtumistest. Armastus korjab vaid seda, mis on hea. Kui armastus puutub kokku inimese mürgiga, on ta võimeline talle andestama ja katma kinni armastusega. Seda õpetab piibel. Vanemad inimesed räägivad seda, et see, kes rohkem armastab, see kõigist kergemini mõistab ja kes on võimeline mõistma, see on võimeline kõike andestama.

Kas sa andestad talle ja loodad, et unustad kõik tema kurjuse niisama kiiresti kui kiiresti tema unustab sinu andestuse, mille ta sai? Ära loobu armastamast. Jeesus armastas lõpuni. Kristlane ei ole ori, vaid on Jumala laps.

Armastuse mõjuvõim

Armastuse jõu ja väe kolmas tegur on autoriteet, mõjuvõim. Jeesuse kohta kirjutatakse, et ta õpetas kui see, kellel on meelevald, kuid see mõjuvõim ei olnud arrogantne kõrkus, vaid palav armastus ja empaatia inimeste vastu.

Armastuse mõjuvõim suudab tuua muutust inimese mõtteviisi, anda mõistust kui selle motiivid on allutatud Jumala vaimule. Siis vallutab see meie südame ja suunab inimest tema elus ja ettevõtmistes.

Armastuse mõjuvõim saab nähtavaks ka meie palvetes. Me võime paluda kui almust, kerjused; aga me võime paluda kui kuninga pojad, seda mis kuulub meile. Kui me saame aru, et me palume meie endi oma, siis meil on julgus Isa ees. Kui me kahtleme oma staatuses, kes me oleme, siis meie palved on pigem kerjamised.

Kuid armastuse mõjuvõim ei seisne üksnes palvetamises, vaid teenimises, kangelaslikkuses, ohvrimeelsuses, katsumustes, aga ka kannatustes ja surmas. Suurim eluline probleem, millega me puutume või ei taha puutuda kokku peitub andestamise võimes, võimekuses unustada ja anda andeks teiste vead. Mõnikord on kõige raskem andestada iseendale, aga peab. Kes ei suuda endale andestada, selle armastus on sinepiivakese sarnane, väikseim. Pikk viha võtab ära meelevalla. Kui te suudate seista kurjuse vastu armastuse väes, ei saa kurjus teile seni midagi teha. Kohe kui te vastate kurjusele kurjusega, pole teis enam armastuse mõjuvõimu. Seda on väga lihtne kaotada.

Milline piin on elada kibedate mälestustega kogu elu. Heietada kättemaksumõtteid, lämbuda selles samas kurjuses, kui armastuse mõjujõud vahetada välja deemonliku kättemaksuvihaga. Kui Jumal annab inimesele andeks, siis tema pahategu mitte üksnes ei anta andeks, vaid kustutatakse. See fail või toimik lendab prügikasti ja hävitatakse. Seda ei ole enam. Jumal ei tuleta meelde paha ja seetõttu tema armastus on inimestele järgimiseks.

Tegelikult on armastus religioon, rõõmus religioon ja andestav religioon. Armastuse mõjuvõim avaldub kõigis neis aspektides. Kõik inimesed teavad, et on vaja armastada ja vahel tuleb armastusega kinni katta seda, mis ei austa Kristust. Küll aga ei eelda armastus, et asju kinni mätsitakse. Me peame olema valmis rääkima asjadest nii nagu need tegelikult on. Kui inimesed tulid Jeesuse juurde oma probleemidega, siis nad rääkisid paljudest asjadest, kuid Jeesus rääkis sellest mida nad mõtlesid. Armastusel on võime näha asju sügavuti. Solvujatel ja kibestujatel on ees jumalakartuse nägu, aga nad on ära salanud Jumala väe (2Tm 3:5).

Jumal suhtub inimesse armastusega ja näitas ette, kuidas kristlane peab oma elus suhtuma. Kes tahab järgida mind, see salaku ära oma mina. Teisisõnu, kes tahab mind järgida, see pidagu armastust kõige kõrgemaks. (ma ei räägi ristist) Ilma armastuseta me ei suuda midagi tõsist korda saata, oleme vaid üks kamp lambaid kurjuse mõjusfääris. Armastuse mõjuvõim muudab meie sisemust nii, et selle allaheitliku tallekese südames on varjul väeline Juuda lõvi. Kartmatu. Kindlameelne. Täis tarkuse ja väe vaimu. Armastuse mõjuvõim avaldub siis, kui me oleme muutnud oma suhtumist. Kas sa oled valmis selleks?

Humanistlik homopropaganda

Eesti meedias käib pikemat aega laiaulatuslik homopropaganda, mille juures ei põlata ära kasutada mistahes argumente ja meetodeid, et lagundada ühiskonna moraal ja maa sool, milleks Jeesus nimetas oma jüngreid.




Nüüdseks on tuldud välja uue lauslollusega, humanismi sildi all. Humanism oli moraaliteooria suund, mis hakkas levima USA-s 20. sajandi 20. aastatest. Humanismi peamised esindajad - W. Fight, Y. Babbit, C. Garnet ja I. Lewin andsid oma teooriale niisuguse nimetuse sellepärast, et nad enda arvates tuletavad kõlbluse spetsiifilistest inimlikest nähtustest. Tegelikult aga tuletavad nad oma printsiibid psühholoogia nähtustest. Niisugune moraali aluste piiramine tõi humaniste, eriti aga selle pooldaiad äärmiselt individualistlikele ja subjektiivsetele arusaamadele kõlblusest. Moraali kriteeriumid olid sõltuvad eesmärgist ning lõppkokkuvõtteks puhtformaalsed, kuna olid suvaliselt välja kistud indiviidi ja ühiskonna kõlbeliste suhete süsteemist.

Täna me võime taas näha, kuidas homopropaganda ette rakendades sellist ütlesks mitte filosoofiat, vaid ideoloogiat püütakse ära kasutada inimeste mõjutamiseks ja kiriku seisukohtade mõjutamiseks. On näha, et humanismil ei ole ka täna midagi ühist tõelise moraali ja eetikaga, aga homode avalik individualism on läinud siin üle häbiväärseks "kristlikuks" õigustamiseks. Paraku kristlusel ei ole midagi ühist humanismiga ja otse vastupidi, humanismi sildi all tegutsev Jaan Lahe on sedapuhku kaldunud ära õigelt kristlikult aluselt.

Kristlik Mõttevõra seisukoht: sellisele amoraalsele survele tuleb juhtida kogu ühiskonnas tähelepanu ja otsustavalt vastu seista ühel meelel. Palvetage!

Samal teemal:
Soome uus peapiiskop Kari Mäkinen toob lahkmeelt

Alistuda Jumala armastusele = alistuda Jumala tahtele

Inimene vajab vaimuliku valgust ja tahtele alistumist. Inimesed talitavad kolmel viisil, on isemeelsed ja teevad endi meele järgi, paljud tahavad olla oma kaaslastele meele järgi, kuid vaid mõned tahavad olla Jumalale meelepärased. Kuid siin on üks probleem, „kes elavad oma loomuse järgi, need ei suuda meeldida Jumalale“ kirjutab Rm 8:8.

Pole olemas niisugust jõudu, võimu ega väge kogu maailmas, mis kujundaks meie tahet Jumalale meelepäraseks kui vaid Jumala armastus, ja see antakse ka Jumala poolt. Ainult Jumala armastus suudab muuta meie südame ja suudab muuta inimese tahet, kui inimene otsustab teda järgida. Siis võtab Jumala Püha Vaim vangi iga meie sõna ja mõtte mis ei ole Jumalale meelepärane, et me suudaksime olla sõnakuulelikud. See pole raske, sest ka selles tuleb Jumal meile ise appi oma võime abil. Kui varem võis inimene iga mõtte järel sajatada sarvilist, siis uue inimese sees toimib Jumala vaim, kes võtab kõigil neil sõnadel sabast kinni ning lõpuks puhastab nii, et inimene ei vajagi krõbedat. Vaata, uus on sündinud! Meie tahe areneb ja meie usk kasvab (2Kr 10:15)

Meie kiindumused, tunded, mõtted, maailmavaade ja kujutlusvõime on kui psühholoogid, tekitavad hinges sõltumatult meie teadvusest ja tahtest, mõnikord isegi vastu meie mõistusele, mis tahab vastu hakata, aga Jumala Vaim tuletab meis meelde „Ei ole vaja. Ei ole hea.“

Meil tekib igatsus meeldida Kristusele, teha ainult seda, mis on temale meelepärane ja muutub armastuseks, lõpuks domineerib iga kristlase kõigis kristliku ja maise elu toimingutes ning ilmingutes. Kristlik elu. Selle faktori ilmnemise tulemused omistame Jumala Püha vaimu abile ja mõjule kristlase elus kui Jumala armastuse tegevuse tulemusele.

Kusjuures selline oma tahte alistumine Jumala tahtele loob geeniused, kangelased, märtrid ja pühad. Ma ei kirjuta siin erilistest inimestest, vaid piibel ütleb, kui sa oled kristlane, siis sa oled püha. Sa oledki see, kellest siin postituses kirjutatakse. See on sulle, kallis Jumala laps.

Isegi romantiline kiindumus ja ohvrimeelsus on üks võimalik väljund tahte alistumisest Jumala Vaimu juhtimisele. Üks Belgia käsitööline, Quentin Matsys (1466-1530), töötas nooruses sepana, kuid armastusest tütarlapse vastu, sai käsitöölisest kunstnik. Tema abieluettepanekule vastas kallim: „Ma väga armastan sind Quentin, kuid kellele meeldiks olla sepa naine? Aga kui sa oleksid kunstnik, joonistaksid pilte, siis küll võiks rääkida abiellumisest.“



Ühtki sõna lausumata andus Quentin kunsti õppimisele. Kuue kuu pärast ta maalis pildi „Ihnurid“, mida inimesed saavad veel täna vaadata muuseumis. Sepp osutus erakordselt andekaks kunstnikuks. Oma autoportreele viseeris ta sõnumi: „Armastus tegi minust kunstniku.“ Niisugune on armastuse jõud.

Kuid Jumala armastuse jõud ületab kõik inimlikud püüdlused ja ettekujutlused. Täna me võime lugeda piiblist, milliseid imelisi asju inimesed saatsid korda täidetud Püha Vaimust ja motiveeritud armastusest. Aga ma usun, et see armastus ja Püha Vaim ei jäänud ainult piibli kaante vahele, vaid seda me võime kogeda täna, kui me tahame. Kui me tahame alistuda Jumala juhtimisele, alles siis saab Jumal väljendada armastuse jõudu ja väge. Jumala armastuse võimet, millest aru saamine vajab mõistust, kuid ületab kogu mõistuse.

Kui sa tunned ära, et sinu elus on piinlikke asju, mida sa enam ei saa teha, siis see on Jumala armastus, võime, mis tuli sinu ellu siis, kui sa said päästetud ja see motiveerib sind loobuma asjadest, mis ei austa Jumala nime. Mõnikord teed sa seda alateadlikult, kuid ometi. Aga astu sammuke edasi, proovi teha koostööd Püha Vaimuga. Proovi olla juhitud. Sest sa oled Kristuse sõdur, kellel on Jumala sõjavarustus. Üks asi on enesekaitse, kuid järgmine samm on rünnak. Piibel kirjutab vaimurelvadest Ef 6:14-18. Uuri lähemalt, kuidas neid tuleb kasutada. Püha Vaim tuleb selleks appi. Palu teda, et ta juhendaks sind ja õpetaks, milleks sa saaksid kasulik olla ja kuidas sa saaksid veel enam alistuda Jumala tahtele ja armastusele. Sest alistuda Jumala armastusele võrdub alistuda Jumala tahtele.