Mis on lootus?

Kuni usule tulekuni me elasime ilma Jumalata, ilma päästeta, ilma tõelise ja igavese lootuseta. Kuigi mõned usklikud elavad ikka veel ilma lootuseta, sest nad ei ole vastu võtnud päästet ja korrutavad üha, et nad saavad päästetud alles siis, kui nad surevad, nõnda nad elavad sõna järgi, aga pole ära tundnud Jumala väge. Jumala riik ei ole sõnas, vaid väes. Jumala muutvas väes, mis annab meile uue lootuse. Mõned aga usuvad veelgi suuremat valet, et nende hinged ei pääse taevasse, vaid nad peavad ootama suurt kohtupäeva ja siis selgub, kas nad pääsevad Taevasse või mitte. Sellinegi usk on vale. Sellega teevad nad tühiseks Kristuse ristisurma ja pääste: pääste patuelust, kui Jeesus võimaldab elada uut elu iga päev koos Jumalaga; hingede pääste, sest me ei pea surema hirmus et ei saa Jumala juurde; kolmandaks, pääste igavesest kohtust, sest kristlaste üle ei mõisteta kohut, vaid koos Jeesusega mõistavad Tema omad kohut suurel kohtupäeval kõigi ülekohtuste üle. Seda viisi, me võime olla eksitatud igasuguste eksiõpetuste tuultes ja ei pruugi võtta Kristust tõsiselt, millest ta meid päästis! Aga Kristus päästis meid patuelust, põrgust ja kohtupäevast. Ja kui sa ei usu päästesse, siis sul polegi lootust. Sa elad ilma igavese lootuseta. Ilma lootuseta pole elu. Mis on lootus?

Jumala sõna ütleb, et meile jääb usk, lootus, armastus; kuigi kõigist suurem on armastus, siis mis on lootus? Kas sa tead, milline on lootus? See ei ole lootus, mida maailmas ohtralt pakutakse.

Jumal valis teiseks lootuse, kuna tegi selle meie hinge jaoks tugevuseks, otsekui ankruks, mis hoiab meid usus. Usk on kui laev, mille pardal me sõidame. Jumal on lootuse jumal, meie kindel ja kõigutamatu tugi (He 6 ptk, Rm 15 pt). Aga lootus, millest siin räägitakse, on tuttav ainult usklikele, kes on aru saanud oma vaimulikust pankrotist, elanud üle lootusetuse, täieliku meeleheite ning on tulnud lootuses Jumala juurde, et teha lepitust ja saada rahu Jumalaga. Selleks et vastu võtta Jumala lootus, tuleb teadlikult tulla Jumala juurde, et panna oma igavene lootus Kristuse päästele.

Meie olukord kuni usule tulekuni oli niivõrd kohutav, kuigi me ise seda ei näinud ja elasime pattudes ja petsime iseennast üha uute ja uute valedega, mida kogu maailm pakub, peaasi, et sa ei mõtleks tegelikkusele, mis sind ees ootab, millest sa ilma jääd. Inimesed panevad lootuse rahale, sõpradele, tutvustele, poliitikale, riigile, perekonnale, aga see kõik on tühine. Lootus tuleb Kristuse kaudu. Apostel Paulus kirjutab: "Meiegi olime kord ju arutud, sõnakuulmatud, eksijad, orjates mitmesuguseid himusid ja lõbusid, elades kurjuses ja kadeduses, olime vihaalused ja vihkasime üksteist" (Tt 3:3). Sest me elasime kaasaegse maailma kommete järgi, kes avaldub kõigi nende läbi, kes pole Jumalale sõnakuulelikud. Meie elasime oma lihahimude järgi, täites oma ohjeldamatuid soove, sest me olime lahus Kristusest. Me arvasime, et me oleme vabad ja tegime kõike oma tahtmise järgi, kuid tegelikult me olime teiste orjuses. Me tegime kõike seda, mida ütles meile meedia, poliitik, moekunstnik, ülemus, töökaaslane, sõber, pere liige; aga mitte Jumal, mitte Kristus, mitte Jumala sõna. Ja nii me käitusime et teistele meeldida, aga mõtlesime, miks me küll ei suuda seda ja inimesed pole ikka meie poolt. Nii me elasime kõike seda, mida ütlesid teised inimesed ja ei elanud seda, mida me ise oleks tahtnud või oleks Jumala sõna järgi õige. Me arvasime, et me oleme vabad, tegelikult olime orjad, sõgedad, ahned tegema kõike, alludes vabatahtlikult teistele, aga mitte Jumalale, kes soovis, et me oleksime vabad. Arukad, mõistlikud, täis Jumala tarkust ja õigust. Meil ei olnud lootust, kuid Kristus tõi lootuse. Uskmatud elavad ilma lootuseta, sest nad ei vali Jumalat. Kes valib Kristuse, see saab lootuse, mis tuleb üksnes Jumalalt.

Elus võib palju kaotada ja varsti võib jälle palju tasa teha ja tagasi saada, kuid lootuse kaotamine tähendab eelkõige kõige kaotamist. Surmamõistetu kambrile võib kirjutada: Sina, kes sa siia satud, jäta igasugune lootus! Kuid isegi surmamõistetud saavad uue lootuse, kui nad pöörduvad Jumala poole. Jumala sõna järgi, on eranditult kõik inimesed surmamõistetud. Sest kõik on pattu teinud. Seetõttu väärivad hukkamõistmist ja Jumala kohtuotsus kõlab: kes ei usu, on juba hukka mõistetud, sest ta pole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse. Patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas (Rm 6:23). Kui me veel ei ole tulnud Kristuse juurde armu saamiseks ja pääste vastu võtmiseks, siis surmaotsus on meile juba väljakuulutatud ja me ootame Jumala kohtuotsuse täideviimist.

Jumal on nii teinud, et inimesel pole mingit muud väljapääsu saada Jumala juurde ja temaga lepitatud, kui vaid kahetseda ja vastu võtta Jumala and - pääste Kristuses - kas päästa end või Jumala kutse ja arm ning andestus tagasi lükata ja igavesti hukkuda. Paljud inimesed täiesti teadlikult hülgavad selle lihtsa ja kõigile kättesaadava Jumala lootuse ja pääste tee, sest loodavad end päästa isiklike tegude, isikliku tee või usuvad mõnda muud valet ja ebajumalat. Kuid need kõik elavad valede lootustega. Järgides enamuse eeskuju kuni uskumuseni, me samuti lootsime oma patud andeks paluda, lootsime nendest välja osta või saavutada Jumala õigeksmõistev otsus oma heategude läbi.

Paljud inimesed elavad edasi eemaletõukava lootusega, lohutades iseennast: nagunii suren, aetakse auku ja kõigel lõpp! Tänapäeva materjalismi juures tundub ka see lootus tõepärane, aga kõigi inimlike saavutuste seas on inimene kaotanud igasuguse mõistliku meele. August algab tal põrgutee. Kristlik lootus pole aga midagi muud kui Jumala poolt meile tõotatud igavese pääste eelmaitsmine. Läbi surma igavesse ellu. Sest Jumal oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist kadumatu ja rüvetamatu ja närtsimatu pärandi saamiseks, mis on taevas talletatud meile (1Pe 1:3,4). Sellest päästest me rõõmustame üliväga! Kristlik lootus on meie vaimulik varustus.

Tule Jumala juurde ja sul on kuhjaga lootust ja uus elu!

Lisaks lugemist: Kui sa tahad saada päästetud?

Dare You to Move - julge liikuda!

Kristlik Mõttevõra uue aasta soov

Kristlik Mõttevõra uue aasta soov

"Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus."
1Kr 13:13

Meie sinuga elame ajaloolisel epohhil, mida on prohvetite poolt ette kuulutatud, kui usk lahtub, lootus raugeb, armastus jahtub. Juhtisin nägema ühte küsitlust, kus valiku variante oli kaks, kas jah või ei ning vastust taheti küsimusele: kas sa teed annetusi? Enamus vastas ei. Ometi nägime paar päeva tagasi, et inimesed annetasid pimedate maja remondi tarvis üle 200 000 euro, seda koguti vaid paari päeva jooksul. Kes need olid? Ma usun, et headus ei ole veel otsa lõppenud. Kuid palju sõltub tujudest, meeleolust, olukorrast. Maailm annetab kampaania korras. "Kui naaber annetas, annetan ka mina! Üks kord aastas ju võib ikka. Ega ma kehvem pole. See 25€ mind maha ei löö," mõtleb inimene, "ma polegi veel head teinud." Kuid usk, lootus ja armastus on kolm kristlikku voorust, mis peavad vett pidama kogu aeg, mitte kord aastas.

Kristuse kogudus, oodates Kristuse teist tulemist, juba läbib tulekuumust, kus kristlased läbi proovitakse ja seda Jumala tahte läbi. Sest Issand ei või leppida koguduse niisuguse vaese ja külma vaimuliku olukorraga. Ta soovib, et kristlase usk, kui see on läbinud tuleproovi, leitaks kallis ja kullast hinnalisem olevat, mis siiski tules läbi proovitakse, nagu kirjeldab apostel Peetrus (1Pe 1:7).

"Aga meie, kes me oleme päeva lapsed, olgem kained, rõivastatud usu ja armastuse kaitserüüga ning päästelootuse kiivriga, sest Jumal ei ole meid asetanud viha alla, vaid pääste saamiseks meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kes meie eest on surnud, et meie, kas me oleme ärkvel või magame, üheskoos temaga elaksime" kirjutab apostel Paulus (1Ts 5:8-10).

Sel aastal me nägime euro tulekut, mis pidi viima majanduse enneolematult heale järjele ja tooma stabiilsuse. Ometi nägime, kuidas rahausk lõi kõikuma kogu maailmas, seda suutis põhjustada vaid Euroopa ühe riigi majandus. Ei ole möödunud aastat, kui räägitakse euro kokkuvarisemisest. Kuivõrd habras on maailm. Lootus kaob kui virvendus veepinnalt. Meie elame pidevalt muutuvas maailmas, täis uskmatust ja apaatsust, hoolimatust, julmust, viha, kurjust ja kõike ebamäärasust nagu ei kunagi varem - vajame kõikumatut usku, tiivustavat lootust ja palavat armastust.

Igaüks neist kolmest peamisest kristluse voorusest on Jumala poolt ette nähtud täitma oma erilist teenistust, rolli, etendama oma võrratud osa meie kristlaste päästeplaanis. Kõigist teada olevatest kristlikest voorustest on Jumal üleloomulikus tarkuses valinud meie päästevahendiks usu. "Ilma usuta on võimatu olla meelepärane" või "kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma" või "kui sa oma südames usud, ... siis sind päästetakse".

Kristlik elu algab usuga. Kristlased on usu läbi õigeks mõistetud, me elame usust, seisame kindlalt usus, usu läbi kustutame hingevaenlase rünnakud, usu läbi võitleme raskustes. Te ju teate, et usu läbi katsumine teeb teid kannatlikuks, oma vastupidavusega kannatustes te pärite oma hinge, usu läbi me võidame ära kurja, usus järgime usu alustajat, täidesaatjat, täidame Jumala korraldusi ja oleme juhitud.

Head sõbrad. Soovin teile usukindlust algavaks aastaks. Teie süda ärgu ehmugu. Uskuge Jumalasse! Jumal õnnistagu teid!


Margus Veisveer
toimetaja

Millal oleks õige aeg usust rääkida?

Millal oleks õige aeg usust rääkida võib pakkuda huvi paljudele evangeelsetele kristlastele, eriti neile, kes tahavad kuulutada Kristuse head sõnumit inimestele eriti siis, kui inimesed on avatud kristluse ja kristlaste suhtes või otsivad vastuseid oma usu küsimustele internetist.

Siinkohal lisame meie kodulehe andmed, kust selgub, et alates jõuludest hakkab inimeste huvi usu vastu kasvama, mis saab haripunkti aprillis ja mais leiab aset huvi kiire langus. Juunist alates on inimesed usu vastu leiged kuni detsembrini. Usuküsimused muutuvad aktuaalseks taas advendiajal. Statistika trendid on sarnased ja korduvad samal perioodil, isegi siis, kui külastajate hulk kasvab, käituvad inimesed samal viisil ja kõik kordub.

Graafikul meie kodulehe külastused: 2010 vs 2011. Külastuste kasv 73% aastas. Kui 2010 oli päevas keskmiselt 17 külastust, siis aastal 2011 oli see 29 külastust päevas. Neli kuud peale jõule on aeg, mil eestlased tunnevad huvi kristluse ja usu küsimuste vastu. Ilmselt kulmineerub huvi Ülestõusmispühade ajal, kuid raugeb mai kuu jooksul. Juuni, juuli ja august inimesed usu vastu huvi internetis ei ilmuta. Eestlased puhkavad mitte üksnes tööst, vaid kõigest.

Kristlik Mõttevõra unikaalsed külastused: 2010 versus 2011. Võrreldes eelmise aastaga kasvas 122%. On selgelt näha, et huvi usu vastu kasvab märgatavalt detsembris ja lõpeb suve algusega.

Lehevaatamised: 2010 võrreldes 2011. Lehevaatamiste statistika tõusis aasta jooksul 29%-i. Kõige enam lehevaatamisi oli mai kuus.

Eestlased kasutavad usu küsimuste korral kõige enam Google otsingumootorit (95%), seetõttu on vaja olla Googles nähtav ehk hästi positsioneeritud.

***

Ps. Kui kellegil on küsimusi või vajadusi, kuidas olla Googles leitav või mida selleks teha tuleb, siis abi saate siit: Internetiturundus OÜ

Kas süüa või mitte süüa verivorsti?

Kui ma usule tulin, siis tekkis rida küsimusi ja osa nendest puudutas toitumist ja toitumisharjumusi. Mäletan, et esimese asjana, millest vabanesin, oli alkohol. Sealhulgas ka õlu. See oli minu jaoks elementaarne, et alkohol ja kristlus kokku ei sobi. Toitudega siiski nii kiire muutus ei toimunud.

Mõni aeg edasi juhtis Jumala vaim mind muutma ka toiduharjumusi. Esiteks sain ma aru, et vaatamata sellele, et ma teenin tööga välja oma toidu, sain ma aru, et see on siiski Jumala and. See arusaamine muutis lihtsaks ka toidu eest tänamise. See oli üks väike muutus, kuid suur algus. Värskel kristlasel ei ole veel välja kujunenud palveelu või palveharjumust ning toidupalve enne söömist, aitas kaasa ka muude asjade eest palvetamiseks. Üks asi viib edasi teiste asjadeni. Kuid sel ajal ma ei pööranud tähelepanu veel toidu valikule, ma sõin kõike. Jõulude juurde kuuluvad verivorstid, verikäkid, hapukapsas, hapendatud kurgid ja muud sellised head toidud ei kadunud minu menüüst. Kuid ma ei saanud aru, miks pastor ei söönud verivorsti. Sellele ei saanud ma ka selgitust. See oli individuaalne veendumus. Piibel kirjutab, et me (vanemad usklikud) ei tohi olla noorematele ja ka uskmatutele komistuseks ehk takistuseks pääste vastu võtmisel. "Ärgem siis enam mõistkem kohut üksteise üle, vaid pigem võtkem kohustuseks mitte saada vennale komistuseks või kiusatuseks!" (Rm 14:13)

Vahest võivad kristlased teha asja, mis tegelikult ei tule kasuks või tekitavad just usule tulnud inimestes arusaamatusi. Seda tuleks vältida. Teine asi, millele tahan juhtida tähelepanu on Pauluse õpetus. Ka Jeesuse õpetus toidu kohta. Kuigi me ei ole juudid, siis järgis Jeesus siiski juutide tava ja seega ka toidukombeid. Samas ta ütles selgelt välja mõtte, et mitte see mis läheb suust sisse, ei rüveta inimest, vaid see, mis tuleb suust välja. Jutt käib inimeste kõnepruugist. Kui sa oled kristlane, siis sa ei saa enam ropendada. Tegelikult aga juhtub see, et sinu sees olev Vaim annab sulle märku ja takistab välja ütlemast sõnu, mis on piinlikud. Kuid apostel Paulus? Tema õpetus oli ajas samm edasi, kuna ta oli nö paganate apostel, seega puutus kokku igasuguste kultuuride ja tavadega sh toitumistavad. Milline oli Pauluse seisukoht toitumisele? See ei erinenud Jeesuse omast, aga ta ütles välja eelpooltoodud Vaimu seaduse uute sõnadega: kõik on lubatud, aga kõigest pole kasu. See ei tähenda seda, et Paulus õpetus võimaldaks minna taas alkoholi juurde tagasi, vaid ta ütleb, et kes on tundud ära Jumala, see ei taha oma vabadust kasutada halva jaoks. Ühel hetkel hakkas Jumala vaim muutma ka minu toiduharjumust.

Kui te küsite: kas ma söön verivorsti? Siis vastan: EI. Kuid see muutus ei toimunud silmapilkselt. Mitte enne, kui ma sain sisemise veendumuse, et ma ei taha seda süüa. Nüüd ma saan aru pastorist, kes tol ajal ei selgitanud mulle oma põhimõtet. Ka mina ei saa teile seda selgitada, sest see on sisemine veendumus. Piibel ütleb, et veres on hing. Seepärast ohvri toomisel kasutati verd. Jeesuse veri oli see, mis ohverdati meie eest. jne-jne. Kui te sellest saate Vaimselt aru, siis te leiate ka vastuse ja mõistate, miks verivorst, mis mulle muuseas ka maitses, enam ei ole minu toiduvalikus. Kui aga tuleb viibida üritustel, kus on veretooted, siis ma neid ei söö ka selle tõttu, et see ei saaks noortele usklikele probleemiks. See ei tähenda aga seda, et ma käsin sul loobuda verest valmistatud toodetest; kindlasti mitte, vaid kui sinu sees olev Vaim seda teeb, siis kuula Teda. Jumalat tuleb enam kuulata!