"Tartu ülikooli ja üliõpilaste tänane toetusavaldus sallivusele seisnes muuhulgas ka sallidega lehvitamises. Usuteaduskond oli esindatud kolme töötaja ja ühe vilistlase näol," kirjutab Facbooki lehel Ain Riistan.
Mida sallivuse eestvedajad ja nn sallidega lehvitajad siis tegelikult soovivad öelda? Sõnum on ju ilmselge, kui te ei salli, siis te ei armasta või see pole nii?
Mida siis sellest arvata?
Argo Buinevitš kommenteerib tabavalt. Ta ütleb: "Võib-olla oleks parem rääkida hoolivusest. Sallivus tundub kandvat ükskõiksuse tooni - ah, tehke, mis tahate." On ju väga tabavalt öeldud?
Hoolivust vajavad kõik inimesed. Sallivust vajab vaid mina.
Hoolivus on armastuse märk, kuid kindlasti pole seda sallivus.
Sa võid ju salliga vehkida, aga ega sa tühja seetõttu ei hooli veel inimestest peale iseenda?
Sallijale ei lähe korda hoolivus. Tal on enesekeskne hoiak. Kuid hoolimine ei ole suunatud iseendale ega oma seisukohtade või tegude õigustuseks, vaid ligimese aitamiseks. See on nagu öö ja päev.
Sallivus nõuab nõustumist minu sisukohtadega, olenemata millised on ligimese või teise inimese moraali või eetika tõekspidamised, mis sallijale korda ei lähe. Teda huvitab vaid ta enda isik. Ta ei hooli teiste arvamusest, teiste moraalist, vaid ta nõuab enda oma kehtestamist. Selles ei pruugi kohta olla ühiskonna moraalinormidel. Ent inimene kes hoolib, ei ole amoraalne.
Sallivus ei ole kristlik õpetus või seisukoht. Jeesus ei õpetanud, et te peate inimesi sallima, vaid te peate inimestest hoolima, neid toetama ja aitama. Aga see on hoopis teine asi.
Hoolivust vajavad kõik!
