Sünnisündmused ajas

SÜNNISÜNDMUSTE KULGEMINE AJAJOONEL

Filmides nähtud Jeesuse sünnilood mõjutavad meie arusaamu tugevamalt kui me seda oskame arvata. Aga sageli mitte õiges suunas. Kas Maarja ja Joosep pidid Petlemmast põgenema Egiptusesse kiirustades pärast lapse sündi nagu seda stseeni sünnifilmides esitletakse? Vastus on, ei pidanud. Millest seda järeldada?

Kas Maarja ja Joosep pidid Petlemmast põgenema kiirustades pärast sündi?

Kui palju Joosepil ja Maarjal oli tegelikult aega Petlemmas viibida?

Ka targad ei olnud kohe platsis, nagu enamus filmidest sündmust ajastab. Astronoomiline sündmus või nn "tarkade täht" ehk Jupiteri ja Saturni kohtumine toimus kolmes järjestikulises konjuktsioonis. Kuid ajalugu ei ütle, millise ajal neist täpselt viibisid targad Petlemmas ja Jeesus sündis. Matteus võttis oma sõnastuse Moosese raamatust (2Ms 4:19:20), mille kirjeldamisel on aluseks võetud Vana Testament. 

Targad ütlesid "Me nägime tema tähte tõusmas!" kuid mitmendal korral? 

Meile lähim põlvkond nägi "tarkade tähte" samuti järjest mitu korda: 15. august ja 11. oktoober 1940.a ning kolmas kord veel 20. veebruaril 1941. Aga tähtede seisma jäämise all mõeldi astrtoloogilises keeles planeetide seiskumist edasi-tagasi liikumise taustal. (Mt 2:9)

Nähtavasti võttis ka Heroodesel kogu selle loo seedimine ja uurimine aega, enne kui ta lasi tappa koguni kahe aastakäigu jooksul sündinud Petlemma ja seal piirkonna (Raamas) lapsed nö igaks juhuks, arvestades seda aega, mille ta oli tähetarkadelt täpselt välja uurinud. (Mt 2:16) Küllap ta ootas ka tarkade tagasi tulekut, kuid teadupärast need ei läinud Heroodesele ütlema kus laps on. Tarku hoiatati unenäos, et nad ei läheks Heroodese juurest läbi, läksid nad teist teed tagasi oma maale. (Mt 2:12) Vaevalt et Heroodes ootas seda tapatalgu läbiviimist 2 aastat, aga paar kuud võis ta seda vabalt teha.

Fakt on see, et Joosep ja Maarja viibisid Petlemmas 2 kuud, sest esiteks, alles nende sealoleku ajal said päevad täis nagu kirjeldab arst Luukas, vt Lk 2:6 ja kui Jeesus oli sündinud, toimus 8 päeva pärast lapse ümberlõikamine; ja teiseks, pärast seda viidi laps Jeruusalemma, et teda seada Issanda ette ning ohverdati paar tuvi nagu Moosese seadus ette näeb, kuid enne kui toimus ohvri toomine, pidid täis saama puhastuspäevad. Naine pidi kodus viibima 33 päeva! Enne ta ei tohtinud minna pühamusse. (3Ms 12:1-4) 

Põgenemine Egiptusesse toimus kahe kuu jooksul.

Arvestades eeltoodud sündmuste kulgemist, võib kindlalt väita, et neil oli piisavalt aega veeta oma sugulaste keskel ja Maarjal taastuda enne, kui nad pidid Heroodese tapatalgu eest Petlemmast Egiptusesse põgenema.


Müüt:

Kindlasti ei vasta tõele sündimise kirjeldamine viisil, justkui Maarjal oli laps kohe kohe sündimas juba kohale jõudmise hetkel, et Joosep pidi võõraste ustel koputama ja meeleheitlikult otsima sünnitegevuse alguse tõttu peavarju nagu seda filmides sageli näidata üritatakse.

Joosep ja Maarja elasid sugulaste keskel, aga rahvaloenduse ajaks oli terve maja sugulasi täis, siis ei olnud seal neile privaatset kohta lapse sünnitamiseks. Seetõttu nad valisid selleks maja kõrval vaiksema koha, milleks kahtlemata sobis grott. See ei olnud laut, nagu kirikutes tihti näidatakse.

Loe lisaks: 

• Kolm tarka ja tarkade täht
• Jeesuse sünnipaik
• Jeesuse sünnigrott Petlemmas
• Jõulude ajalugu

Naatsaretist Petlemma

Joosep olid sunnitud läbima pika teekonna Petlemma, et lasta ennast ja oma kihlatut üles kirjutada. Otsene kaugus linnulennult Naatsaretist Petlemma on umbes 110 km. Aga kõndides üle 140 km enne kui kohale jõuab. 

Usutakse, et Joosep valis turvalisema ja mugavama marsruudi, läbi Iisreeli oru ja Jordani tasandiku ning Jeeriko suunas, sealt üles Jeruusalemma ja lõpuks Petlemma. See retk on enam kui 140 kilomeetrit, millest osa kulgeb raskel maastikul. Arvatakse, et see kestis vähemalt 4 kuni 7 päeva. 

Joosep ja Maarja teel Galilea Naatsaretist Petlemma poole

Petlemma lühim marsruut oli otse lõuna suunas läbi Samaaria, kuid mägine maastik oleks Maarja jaoks osutunud eriti raskeks, kes oli raseduse koormuse staadiumis. Häiritud on aktiivne liikumine, väsimus tekib kergemini, võivad esineda hingamisraskused. Samuti tuli vältida vaenulikku samaarlaste piirkonda ja kust oli raskem leida ka majutust.

Rooma keiser Caesar Augustus kuulutas välja rahvaloenduse, et kirjutada üles kogu riigi rahvas. Joosep pärines Taaveti soost ja pärusmaalt, mistõttu pidi loenduse ajaks minema Petlemma. Luuka 2 ptk.

KEDA JUMAL VIHKAB

"Kus teie Jumal nüüd on, et see juhtus?" suhtumist näeb internetist iga päev, eriti Facebooki kommentaariumis. Inimeste eludes juhtub õnnetusi, kannatusi. Jumal ei kaitse ateiste ja agnostikuid. "Ma ei usu, sest Jumal lasi surra." Selline on jumal inimeste ettekujutlustes, mitte nagu piibel kirjeldab.

Milline arusaam Jumalast

Jumal ei välista kannatusi, aga selline Jumal ei meeldi inimestele.

Inimesed on ise loonud vildaka ebajumala oma mõtetes, oma kujutlustes. Kui aga vähegi uurida, siis avastab üsna ruttu, et meie mõttepilt ei lähe kokku tegeliku olemusega, milline Jumal on. Enamus ebajumalaid ongi inimeste kujutlustes neile õnne toojad. See oli juba vanasti nii, igaks eluvaldkonnaks oli inimestel oma jumal, kes pidi tagama õnne ehk olema inimestele meelt mööda. See ei ole muutunud. Inimesed ootavad Jumalalt õnne. Mida Jumal peab neile tagama! See on manipulatsioon. Kuid Jumal on selline nagu ta on, nagu ta Moosesele ütles, "Ma olen see, kes ma Olen!" ja Mooses ütles ""Ma Olen" on mind läkitanud teie juurde". Inimese asi on välja uurida, milline Jumal on. Arvamisega ei jõua Jumala olemusele kuigi palju lähemale. Inimesed arvavad, et Jumal on armastus, nagu kristlased ühtelugu korrutavad, kuid see on tundeline! Seetõttu pole mingi ime et need, kelle lähedased surevad vähki või hukkuvad, ei suuda leppida. "Väidetavalt pidi ta olema armastav Jumal?" ütlevad nad.

Mis toimub tegelikult

Vana Testament kirjeldab läbi sündmuste üsna ühemõtteliselt, mida Jumal peab väärtuslikuks. Selle läbi me võime teda rohkem tundma õppida. Te leiate šokeerivaid nüansse, kui piiblit rida realt lugeda. Kui te valite endale meelepäraseid asju, on need kui rosinad, mitte rosinasai. Taavet kirjutas, maitske ja vaadake, et Issand on hea! Seetõttu siit või sealt sirvides võime luua vale ettekujutluse. Kui aga süveneda kogu raamatusse, siis võib avaneda terviklik pilt. Milline on tervikpilt Jumalast?

Jumala armastusest kirjutab Uus Testament, aga sealgi üsna vähe. Kui te uurite apostlite tegude raamatus jüngrite elu, leiate samuti üsna karmid sõnad. Parandage meelt, hüljake ebajumalateenistus, te olete patused, jne-jne. Üsna vähe armastust. Kui piiblis on üle 30 000 kirjakoha, siis Uues Testamendis saja ringis kirjutab armastusest. Seda on imevähe! Vanas Testamendis on Jumala armastusest vaid mõned salmid.

Piibel kirjeldab, kuidas Jeesus suhtles ühe noormehega, kes tundis käske, kuid ei olnud kogenud Jumala armastust ega saanud sellest jutust aru mitte midagi. (Mk 10:21) See ei jõudnud talle kohale. See ei ole muutunud ka täna.

Kristlased räägivad inimestele Jumala armastusest, aga need ei saa sellest midagi aru. Nad pole seda kohanud.

Selleks et mõista, mida üldse tähendab "Jumal on armastus," peab inimene ise Jumalat kogema. Te võite rääkida inimestele tuhandeid kordi, et Jumal armastab sind, aga see ei toimi, tühi jutt. Seepärast Vana Testament on kahtlemata väga vajalik osa ka täna, mis aitab Jumalat lähemalt tundma õppida. Kes ta isik on.

Muide, see on põhjus, miks ei kasva kogudused. Kus räägitakse ilusat juttu. Mitte seda, mida Jumal tahab et me inimestele ütleksime. Räägitakse kõike seda, mida inimestele meeldib kuulata, mida need kuulda tahavad. Välditakse tõde või ei räägita avalikult.

Oma vahel öeldes

Jumala armastusest saab rääkida nende vahel, kes sellega on kokku puutunud. Jeesuse jüngrid rääkisid üsna vähe Jumala armastusest, kui siis isekeskis. Johannes suisa ütleb välja järgmist, et kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Jumala armastust. Kogu maailm armastab iseennast, aga mitte Jumalat. "Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat," kirjutab Johannes. (1Jh 4:8) Piibel kirjutab veel seda, et need kes on saanud aru mida tähendab Jumala armastus, on "kohustatud armastama üksteist", s.t mitte kõike ja kõiki. Sest sellest poleks kasu. Kuna Jumala armastust tuleb tunnetada, mis Jumalal on meie vastu. See ei ole niisama lihtsasti mõistetav, nagu juhtus noormehega kes tuli Jeesuse juurde, kes teadis ja pidas käske, kuid polnud kunagi kogenud seda armastust. Siin ei räägita seksuaalsest ihaldamisest ehk erootikast ega ka kiindumusest, mis on inimeste vahel põhinev meeldimine või mõttelaad, kus tuntakse ühtsust kui sõbrad, mis on su enda valik. Jumala armastus on usklike omavaheline teema. Millest need aru saavad ja mõistavad. See pole jututeema neile, kes pole Jumalaga kohtunud. Sest need ei tea sellest midagi mõelda. Sa saad rääkida sellest mida sa oled kogenud vaid selle isikuga, kes on kogenud seda sama.

Pole ime, kui inimesed midagi aru ei saa. Sedasama selgitab apostel Paulus kirjas roomlastele. Jeesuse jüngrid ei kuulutanud sel viisil nagu täna paljudes kirikutes tehakse. Apostlite tegudes pole sõnagi Jumala armastusest, aga kogudused kasvasid plahvatuslikult. Kui nad oleksid kuulutanud ühtelugu, et Jumal on armastus, ei oleks seda juhtunud. Evangeelium levis, ilma et oleks räägitud Jumala armastusest. Kas pole kummaline?

Jumala armastusest saab rääkida siis, kui Jumal on teinud inimesele midagi sellist, mida see ei ole ära teeninud. Seetõttu jüngrid olid vaoshoitud, ei kasutanud armastuse sõnu kergekäeliselt. See oli testsugune armastus kui inimeste vahel tavaks oli.

Mis on sinu eriline kogemus?

Kujuta ette et sa oled pangale võlgu maja eest ja sa ei saa seda tasuda ning sa pead tänavale kolima ning jääd veel võlgu panga ees. Ühtäkki pank teatab, et sa ei pea enam maksma! Sa tead, et sa ei ole seda ära maksnud, seda välja teeninud, ometi sa oled võlast vaba! Kuidas see võimalik on? Sa saad aru, et sind koheldi eriliselt, kuigi sa olid majast ilma jäämas, saad sa nüüdsest elada seal edasi, veel enam, see maja on sinu oma. Kas see on tasuta? Sulle küll. Aga keegi maksis võla sinu eest ära. Seetõttu pank kohtles sind eriliselt. Mitte et sa oleks ise midagi selleks teinud, aga keegi tegi. Su elu oli põhjas, kus sa olid mõtlemas ka kõige hullemaid mõtteid, aga korraga tabas eriline õnn, mille tulemusel kustutati sinu võlgnevus. Veel enam. Sa said ka omanikuks! Kõik, kes seda oma nahal ei ole kogenud, need tegelikult ei tea mida sa tundsid kui sa põhjas ära käisid ja mida sa mõtlesid siis, kui sa vabanesid võlaorjusest. Sa said omanikuks. See on sinu eriline kogemus, soosing, mida mõistab vaid see, kes ise midagi sarnast on pidanud läbi elama. Keegi teine ei mõista. Sa ei saanud isegi midagi vastu pakkuda, kui vaid tänada sulle osaks saanud teo eest! Keegi tuli, ostis sind vabaks, täiesti omakasupüüdmatult. Milline armastus! Väga haruldane. Vahest keegi tunneb mõnda sellist inimest, kes seda on teinud?

Jeesus rääkis haruldase loo halastaja samaarlasest, kes nägi teepeal maas läbi pekstud juuti, kellest kõik kaarega möödusid, ent samaarlane tõstis ta üles (ps. samaarlased ei sallinud juute), hoolitses ta eest, lõpuks viis lähedal olevasse öömajja ja ütles peremehele, et kui sul peaks veel mingeid kulusid tekkima, siis ma tasun tulles nende eest. Jeesus toob selle näite kui Jumala armastusest. Siin pole tegu ei erootika ega kiindumise, vaid agape armastusega. Mis on praktiline ja omakasupüüdmatu armastus. Need kes kogevad sellist armastust, mõistavad Jumala armastust. Võimalik, et see samaarlane oli ise kunagi midagi sarnast kogenud, kuid piibel sellest ei kirjuta. Kuskil ei ole öeldud, et agape armastus on kõigile arusaadav, kõigile mõistetav. Võite otsida, aga te ei leia seda. Kuigi te saate lugeda kirjast roomlastele, et "Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud," ei tähenda otsejoones seda, et see kuidagi väljendub iseenesest. See on üks Jumalik and, mida antakse ja mida tuleb kasutada. Ilma kasutamata on see vaid and nagu iga teine.

Paulus ütleb, et Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. Me olime Jumala vaenlased, väärt hukkamõistu. Kui mõned jultunud ateistid ütlevad, et Jumal peaks kogu kurjuse hävitama, siis nad tegelikult ei anna aru, et Jumal peaks sel juhul hävitama ka neid ennast. Jumala armastust ei koge see kes seda praktiseerib, vaid see, kelle peal seda praktiseeritakse. Seetõttu see ongi nii haruldane, et isegi need, kellel on and, ei tea millest jutt käib. Nad küll räägivad, aga ei tee, sest ise pole kogenud.

Viha. Needus. Häving.

Jumal on inimestega kannatlik, väga kannatlik. Aga ta võib inimeste peale ka vihastada, mille tagajärjel ta hävitas linnade kaupa jäledaid inimesi (soodoma jt), kusjuures veeuputuse puhul Jumal nägi, et nii kuhjunud kurjusele oli võimalik piir panna vaid totaalselt. Kuid samast loost näeme ka, et Jumalal oli kellegi üle hea meel, kelleks tollal osutus Noa ja tema pere, keda ta siis otsustas säästa. Kuid enamuse olid kurjad nii läbi ja lõhki, tülgastavalt, et seda pidi peatama. Jumal võib inimesi ka jälestada ja fakt on see, et kõige jälestavamad on need, kes teevad inimloomuvastaseid tegusid, mehed seksivad meestega või naised naistega ning pilkavad. Kui kõlbmatu moonutab Jumala loomingut, jälestab ta neid kes seda teevad, sest need lähevad otseselt vastuollu milleski, mida Jumal lõi kauniks. See puudutab ka seksi. Sest ka seks oli Jumala looming ja see oli väga hea! Ta ei loonud Aadama kõrvale meest, elukaaslast, vaid lõi naise. Kui inimesed rikuvad tema loomingut, jälestab ta seda!

Jumalat: "Kus teie Jumal siis on?!" Mis on otseselt vastuolus Jumala loominguga, milleks oli seks mehe ja naise vahel. Ta lõi inimese meheks ja naiseks. Ta ei loonud Aadama kõrvale meest! Kui inimesed seda rüvetavad, siis Jumal jälestab neid. Ta neab neid, ega ei õnnista. See võib mõne jaoks tulla üllatusena, aga sel juhul see inimene ei ole lugenud piiblit. Ta ütleb otsesõnu, ma õnnistan teid, kui te käite minu teedel ja nean, kui te ei käi. Jumala õnnistusest ja needusest on väga raske lugeda. Sestap Jumal on väga kannatlik, aga ta võib ka väga vihaseks saada, kui tema loodud maailmas talle pähe istutakse. Seetõttu Jumal armastab, aga ka vihkab.

Kes pole kuulnud, otsige ja te leiate üles kirjakohad, milles kirjutakse, et Jumal vihkab. Mõned kristlased väidavad, et Jumal ei vihka inimest, kuid vihkab kurja, siis see tegelikult ei ole täpne, sest kurjus saab avalikuks kurjade inimeste kaudu, nende sees. Kui piibel kirjutab Jumala vihast, siis enamus neid kohti räägib sellest, et Jumal vihkab kurje inimesi. Kurjus ilmneb kurjade inimeste sees.

Jumal vihkab pattu, aga armastab patust, on tegelikult vaid klišee, mida piibel ei kirjuta.

Vastupidi, ta vihkab patust, kuid armastab igaüht, kes patust ära pöördub. Jeesus ütles: kui su käsi ajab sind patustama, raiu ta ära. Sul on parem minna jalutuna ellu kui kahe käega põrgusse kustutamatusse tulle. (Mk 9:43, Mt 18:9) Kus te näete, et Jumal armastab patust? Ei armasta. Patune on needuse all. See on täiesti vale klišee, mis soosib kurjust ja kurja inimest patuga edasi elama. Jumal vihkab võrdselt jumalakartmatut ja ka tema jumalakartmatut tegu. Kohtu alla ei lähe kellegi teod iseenesest, vaid ikka inimene koos oma kurjade tegudega. Seetõttu evangeeliumi mõte ei ole, et Jumal armastab kurje inimesi nende kurjuses, vaid ta armastab vaid neid inimesi, kes kurjast ära pöörduvad ja tahavad saada päästetud Issanda Jeesuse Kristuse läbi. Meiegi olime kord vihaalused, (Tt 3:3-7) aga tema armust õigeks saanud. Ja Jumala viha saab avalikuks igasuguse jumalakartmatuse ja ülekohtu vastu, (Rm 1:18) seda kindlamini päästetakse kristlased viha eest nüüd. (Rm 5:9) Kõik kes on päästmata, on loomu poolest viha lapsed, ütleb Paulus efeslastele 2:3. Jeesus tõmbab kristlased välja tulevast vihast, loe 1Ts 1:10.

Ta vihkab ka patuseid kui need ei taha patust lahti öelda, klammerdudes patu külge, ei soostu päästetud saama. Jumal võib vihata, aga armastada, neid, kes teda armastavad. Ta võib inimesi tervendada, aga ka lasta hukkuda. Piibel kirjeldab, et ta on tapnud palju inimesi, kui selleks on ilmselge põhjus. Piiblist te saate lugeda Jumala isikust, kes on väga tasakaalus. See ei tähenda, et Jumal on ühtlasi hea ja halb või tujukas. Asi pole armastuses. Sest inimeses on enamus külgi mille üle me isegi tunneme piinlikust.

See eelnev on selgitatav vaid sellega, et Jumal on hea. Kuid meie ai arva kaugeltki Jumalat nii heaks kui ta tegelikult on ja kipume ennast arvama palju palju kordi paremaks, kui me tegelikult oleme. Kas te olete kohanud piisavalt head inimest? Mina küll ei ole. Panen selle koha peale suure küsimärgi. Me oleme normaalsed ja ebanormaalsed. Kuid keegi pole piisavalt hea, arvan ma. Mitte keegi ei ole ligilähedanegi sellele, milline on Jumal oma headuses. Sa küsid siis, miks ta siis tapab kui ta hea on? Sest ta on HEA. Mis mõttes?!

Kuna inimesena me ei ole kogenud täiuslikku headust, siis seda ongi raske mõista. Hea Jumal peab vihkama kurja, kurjust ja kurje inimesi. Sest ta on nii hea. Seetõttu läbinisti halvad tuleb hävitada, mis selgitab ka mitmed hävitustööd, mida piibel kirjeldab. Näiteks veeuputus, kus inimsugu oli nii läbinisti kuri ja muutus üha kurjemaks, seal ei olnud muud valikut. Piiramatu vägivald, väärastunud seks jne. Piibel kirjutab, et Jumal kahetses, et ta üldse inimese lõi. Kujutad sa ette, kui Jumal peaks ütlema sinu kohta: Ma kahetsen, et sa sündisid! Päris karm. Aga nii see just oli tollal. Vahel teeb laps su hinge nii täis, et sa võid mõelda, et ma kahetsen, et ma üldse lapse tegin. Parem oleks, kui ta poleks sündinud, sest nad on kõiges sinu vastu ja sinust üle astunud, sulle pähe istunud. Ma usun, et Jumalal oli sama tunne, ning ta nendes sündmuste läbi inimesed hävitas. Veeuputusega ta hävitas praktiliselt kõik. Mõned piibliuurijad on leidnud, et loomisest veeuputuseni oli ligi 2 tuhat aastat. Kujuta ette, kui palju Jumal ootas enne, kui otsustas teha kõigele lõpu.

Kurjad hukkusid otse jüngrite silme ees

Paljud jüngrid tõid kogudusele annetusi. Nende seas oli abielupaar kes müüs oma vara, aga osa rahast jättis endale, pani kõrvale. Loomulikult nad võisid vara omada, aga asi oli selles, et nad valetasid teistele. Peetrus ütles: sa ei valetanud inimestele, vaid Jumalale. Seejärel kukkus mees surnult maha. Kolme tunni pärast tuli kohale ka selle mehe naine ja ka tema valetas. Otsekohe kukkus ka naine surnult maha nagu ta mees paar tundu varem. Mida nad siis erilist tegid? Mõni ütleks, et annetasid oma vara kogudusele ja Jumal tappis nad selle eest! Tegelikult aga tappis neid nende enda valelikkus. Jumal vihkab valelikkust. Ta on tapnud palju inimesi. Selletõttu hävitatakse veel paljud. Kõik, kes tema loodud maailma moraalselt saastavad.

Jumal võib meid tappa, aga võib ka ellu äratada ja tervendada. Mõlema osas leiab palju näiteid. Kuid tapmiseks on alati konkreetne põhjus, mis on huvitav.

Kes on piisavalt hea?

Jumal on väga kannatlik, aga ta on ka väga vihane. Jumal õnnistab, aga ka neab. Jumal armastab, aga ka vihkab. Jumal surmad, aga ka äratab ellu. See on tasakaalustatud pilt tema olemusest. Mis ei tähenda seda, et Jumal on ühtlasi nii halb kui hea. Mis neid kahte vastandlikku poolt siis ühendab, küsid sa. See on seletatav vaid tõsiasjaga, et ta ON HEA. Samas meil on raske ette kujutada kui hea Jumal on. Sest me pole kohanud häid inimesi, läbi ja lõhki häid! Me kohtame inimesi, kelles on palju headust, aga ikka leiab ka midagi halba. „Mitte keegi pole täiuslik!“ ütlevad vahel mõned. Ainult Jumal on hea. Miks Jumal siis tapab, vihkab, neab inimesi? Sest ta on ülimalt hea. Kuna me pole kogenud ülimat headust, siis seda on raske isegi ette kujutada, kui hea on piisavalt hea. Kuna Jumal on piisavalt hea, siis ta peab vihkama kurja ja kurje. Ta peab karistama kurje inimesi. Ta peab hävitama läbinisti halvad. Jumal lõi hea maailma. Pani sinna head inimesed. Andis neile valikuvabaduse hea ja kurja vahel. Aga inimesed mõtlevad ja levitavad pidevalt ainult kurja. Neil on võimalus mõelda ja teha head, aga nad valivad kurja. Jumal ei talu kurjust. Ta ei salli kurjust. Ta hävitab neid, kes on muutunud nii kurjaks, et ei vääri enam elu.

Hea tähendus

Tänapäeval ei ole sõnal „hea“ enam seda tähendust, mida Jumal sellele omistas. Inimesed on minetanud selle tähenduse. Nüüd reklaamitakse kõike sõnaga „parim!“ Hea ei ole piisavalt hea, et müüa. Eestlane on selle asemel võtnud kasutusele suisa uue väljendi: normaalne! Kui eestlane leiab, et see on hea, siis ta ütleb „Normaalne.“ Normaalne ilm, normaalne jook, normaalne naine, kõik on normaalne. Me mõtleme selle all meeldimist, laike. Võibolla ongi parem, sest sõna „hea“ tuleks kasutada vaid Jumala kohta. Sest Jumal on ainus hea isik kogu universumis. Seetõttu kes siis veel teab, oskab ja peab kurjuse ja kurjadega tegelema?

Ta on nii hea, et ei luba kurjal minema pääseda.

Meil on tegelikult lihtsam Jumalat mõista, kui me kasutame sõna õiglane. Õiglus! Jumal on õiglane ja seda mõistavad enamjaolt veel need, kes ei ole veel üdini rikutud ja kurjad. Need inimesed tunnustavad, et tapmine, valetamine, varastamine on pahed ja selle eest tuleb inimest karistada. Nii on õiglane. Sedasama arvab ka õiglane Jumal. Kui aga Jumal on mõne meelest õiglane, siis see mida Jumal teeb, on õige. Kuid Jumal on täiuslikult õiglane. Teda ei saa manipuleerida, meelehea abil ära osta ega teha midagi sellist, et kuritööst pääseda karistuseta. Jumal teeb õigesti ja õiglaselt. Tore, et ta selline Jumal on. Mõtle, kui õudne oleks, kui keegi kuri saaks teda ära osta või mõjutada nii, et see pääseks karistusest. Sellist Jumalat ei taha keegi, kes õiglusest vähegi veel midagi mõtleb või seda peab järgimisväärseks. Kuid õigluse teine pool on see, et ta ei saa teha midagi sellist, midagi valelikku, mis oleks ebaõiglane. Neid asju on väga palju, mida õiglus ei võimalda teha. Ta ei saa kedagi tappa valel eesmärgil, kasutada jõudu lihtsalt sellega mängimiseks või oma jõu demonstreerimiseks. See oleks vastu tema õiglast loomust. Seetõttu piibel tegelikult kirjeldab Jumala õiglust ja tema tegevust, kuidas ta õiglasel moel toimib. Seetõttu ta peab kurja alati karistama! Oma õiglase loomuse pärast. Et õiglus saaks jalule seatud! Ta ei oleks õiglane Jumal, kui ta vaataks kurjusele läbi sõrmede. Ta ei saa nii toimida. Ta ei luba kurjal minema pääseda, sest ta on niivõrd hea Jumal. Mis mulle meeldib, sest meil on moraalne maailm.

Ükski kuri ei jää karistamata. Kuigi enamus kuritegusid jääb avastamata, siis ometi mitte karistamata. Kurjategijad loodavad karistuseta pääseda, aga nad ei arvesta sellega, et Jumala õiglane otsus tabab neid varem või hiljem. Jumal on õiglane! Ja igaüks annab oma tegude eest vastutust varem või hiljem. Parem siis varem, sest põrgus on juba liiga hilja. Kõige eest tuleb maksta! Sest kogu maailm on õiglase Jumala täieliku kontrolli all. Ükski pahategu, patt ega kuritöö ei jää Jumala eest varju. Tema teab täpselt kõike, mida iga inimene on korda saatnud.

Õiglane Jumal ei või andestada. Muidu ta ei oleks õiglane! Ta peab kurja hävitama. Ta peab halbu karistama. Jumal on otsustanud nii teha. Ta karistab neid, kes on teinud halba ja päästab need, kes andeks paluvad enne kui tuleb karistus. Seetõttu inimene saab andeks paluda. Aga karistus tuleb ikka kanda. Õnneks hea uudis on see, et selle karistuse kandis sinu eest ära Jumala poeg. Ei ole nii, et karistus jääb ära kui sa andeks palud. Ei. Sinu karistus läheb Jeesuse peale. Tema võttis sinu karistuse enda peale, et sa võiksid pääseda kui sa teda palud ja kahetsed oma kurja ning pöördud kurjusest. Kuidas sulle see meeldib?

Sa ütled, see oleks ebaõiglane, kui keegi teine pannakse vangi sinu eest. Keegi peab seda tegema. Midagi ei ole teha. Sest mida on kurjal inimesel enda eest Jumalale anda? Midagi. Sul ei ole mitte midagi sellist, millega võiks sinu ebamoraalse mineviku pärast tasuda. Seetõttu Jumal otsustas, et ta päästab sind armust.

Mis oleks ebaaus?

Sa tõenäoliselt oled üks nendest, kes arvab, et teised on halvad. See ei ole väga vale. Nad tõesti põhjustavad probleeme. Kuid kui sa palud, miks ta siis ei hävita kõik halbu inimesi? Siis nähtavasti oleksid sina üks nendest, üldiselt meie kõik, kes tuleks sel juhul hävitada, kui ta seda täna teeks. Kes üldse pääseks? Alles ei jää mitte kedagi. Me kõik oleme valinud vahel halba ja mitte üksnes head. Kedagi ei jää järgi. Ka mitte selle postituse kirjutajat. Kui Jumal teeks nii, mida ma olen ära teeninud, ma ei oleks enam elus. Õiglane Jumal ei saa minu pattu andestada välja arvatud juhul, kui keegi selle eest ära maksab. Kui keegi minu välja teenitud karistuse kurja eest on ära kandnud. Kui Jumal ütleks mulle: „Ah, las olla, ma ei karista sind. Ära enam tee!“ Siis see oleks ebaõiglane ja ebamoraalne tema poolt. See oleks ebaaus. Kui Jumal on õiglane, siis ta ei saa mulle nii öelda. Ent ta saab mulle öelda: „Ma annan sulle andeks. Sest Jeesus suri ristil sinu kurjuse eest. Seetõttu sa võid nüüd minna.“

Samuti ei saa õiglane Jumal karistada süütut. Ainult süüdlast saab karistada. Mida ma üldse olen välja teeninud, kas tema hukkamõistu või õigeksmõistmise? Kas ma üldse väärin elu? Ammugi igavest elu! Kui keegi on üldse olnud süütu, siis see on olnud tema poeg – Jeesus. Miks Jumal siis karistas oma süütut poega? Jumal lasi tal vägivaldselt surra. Ta karistas süütut ainusündinud poega enneaegse surmaga. Sellest aga järgmisel korral...

Samal teemal
Loe lisaks: JUMALA NÄO OOTUSES (I osa)

PÕRGU

"Põrgusse see põrgu!" öeldakse vahel. Sa ei taha põrgusse minna. Mitte keegi ei taha põrgusse!

Me oleme kuulnud, et maisest kehast saab muld ja hing elab igavesti. Kuid vähesed on pannud tähele, et mitte kõik inimese maisest ihust ei muutu mullaks ja see on inimese suurim probleem!

Mida see hingevaenlane seal põrgus ikka saaks teha sinu hingega, kuivõrd ehk hingevalu. On nii?

Kuid häda on selles, et need inimesed, kellele Jeesus andis ülesande hoiatada põrgu kohutavusest, on tunnistanud põrgukogemustest, nad on seal viibides inimesi ära tundnud. Mis see tähendab? See tähendab seda, et põrgus on inimesel kuju, muidu ei saaks teda ära tunda. Põrgus on inimesel ihu. Kas see pole mitte piibliga vastuolus? Jeesus on viinud inimesi põrgusse ja seda näidanud neile teiste hoiatamiseks, et need räägiksid sellest kõigile, kui kohutav see on. Et tõmmata ka tähelepanu piibli faktidele, et põrgu pole mingi väljamõeldis, mentaalne paik, vaid füüsiline, reaalne koht, mis ei olnud mõeldud inimestele. See valmistati kuradile ja tema järgijatele, deemonitele, igaveseks kinnipidamise kohaks. (Mt 25:41) Seal ei ole midagi inimlikku, see on kõige hullem paik kogu universumis.

Kas põrgus on keha?

Jeesus hoiatas oma jüngreid sellest väga selgesõnaliselt keda karta ja keda mitte. (Mt 10:26-31) Ta ütles: "Ja ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata!" Ta selgitab, et põrgus on nii hing kui ihu ehk keha. Aga see selgitab väga palju ära.

Kui inimene sureb, siis põrgu ei satu mitte üksnes hing vaid ka tema ihu osa. 

Kuigi seda osa on äärmiselt vähe, piisab sellest, et inimesel oleks identiteet selgesti eristatav ja äratuntav!

Hing ei kaalu midagi, aga ihul on kaal ning teadupärast muutub inimene pärast surma mõned grammid kergemaks. Sellest piisab. Häda on selles, et selle ihu osaga inimene tunnetab valu. Sest kuidas saab inimest piinata, kui ta surnud on, kui ta ihu on elutu? Suurem osa on elutu, nagu vahel öeldakse heitis hinge. Sellest ihu tühisest osast piisab, et inimene tunneks valuaistinguid, kobab, näeb (Lk 16:23) ja kuuleb (Mt 24:51), haistab ja saab aru, mis temaga toimub.

Põrgus on inimene täie teadvuse juures igavesti, sest teadvusetus oleks pääsemine, kui ta kaotaks mõistuse, ei saaks aru mis temaga toimub ega kogeks enam valuaistinguid. See oleks justkui piinade lõpp. Seetõttu inimene kogeb põrgupiinu kõigi ihu meeltega, mis talle põrgus osaks langeb. Sellel ei ole lõppu!

Piinamine on olukord, kus ihu kogeb meeletut valu, näiteks lükkab deemon tema keha sisse ora, kuivõrd inimesel on ihu, siis on võimalik seda teha igavesti. (Mt 18:34) Verd ei jookse, sest põrgus ei ole vedelikke, vett (Sak 9:11), põrgus ei ole elu allikaid. Selline lõputu ahastav piinamine kordub ja kordub ja kordub... sest seal on hingega kaasas keha, mida piinatakse, mis tajub meelte kaudu ja kogeb valuaistinguid. (keha, ihu, vt siit: Mt 5:29, 18:34), Sel moel saab inimene täiesti aru mis põrgus temaga toimub, kahjuks.

Selline toiming ei ole vaimne piinamine, see oleks liiga lihtne, aga ometi tehakse ka seda, sest inimene kogeb seal lootusetust, pole lootust (Õp 11:7), pole rahu, pole õiglust, ta kogeb hingepiina, ahastust, hirmu, alandust, häbi. Kuid põrgus on ka tuli ja tulepõrgu, kus piinatakse igavesti. (Mt 5:22, 25:41, Mk 9:43, Lk 3:17, Ilm 20:10)

Jeesus ei varjanud tõsiasja, et osa ihust satub põrgusse. 

Selle tõe varjamine on kasulik hingevaenlasele. Sest inimene arvab, et pärast surma ei tunne ta midagi. Et surm on justkui pääsemine maistest raskustest. Vabanemine. Aga tegelikult ei ole. Maised raskused võrreldes põrgupiinadega on naljanumber. See on suur eksitus, hingevaenlase poolt seatud lõks!

Kui inimene vaid teaks, mida ta peab põrgus läbi elama, ei viivitaks ta hetkegi ja võtaks Jeesuse vastu oma päästjaks. 

Paljud inimesed olenemata oma usulistest veenumustest mõtlevad, et nad on piisavalt head ja Jumal ei luba neile midagi nii kohutavat. Kuid nad ei arvesta sellega, et nad ei ole piisavalt head pühaduses. Jumal on püha jumal. Tegelikult ei oma tähtsust mis normidele inimene vastab, vaid see, kas ta usub Jeesust ja võtab ta vastu isiklikuks Päästjaks.

Ei soovita riskida, sest oma arvamus ei tee kõlblikuks. Enamus teab kümmet käsku (nähtavasti pole kedagi tapnud) ja rikkunud enda meelest talle teadaolevaid käske. Kas mitte kunagi valetanud ja Jumalat kõiges austanud? Vaevalt. Me petame ennast. (1Jh 1:8) Seetõttu on vajalik teada, mille alusel Jumal otsustab. Tema otsustas selle ühel tingimusel, kelleks on Kristus, kes suri pattude eest. (Rm 5:8) Enamus inimesi ei mõista, et nad on pattu teinud ja mõned neist arvavad, et religioossete toimingutega tagavad endale pääsu taevasse. Aga Jumal ei ütle seda. Sest päästetud saab usu kaudu, armust ja see ei olene inimestest enestest ega mitte tegudest. (Ef 2:8,9) Jeesus küsis variseridelt: "Kuidas te võiksite ära põgeneda põrgust?" (Mt 23:33)

Kuidas saab armastav Jumal kedagi saata nii kohutavasse paika kui põrgu?

Vastus on lihtne: ta ei saadagi. Vaid sinna saadab inimest tema enda valik!

Sest inimene lükkab tagasi Jeesuse. Jeesus on Jumala poolt määratud päästetee ja Päästja kõigile kes usuvad. Inimesel on vaba tahe, vaba valik. Vaba valik ka patte mitte kahetseda ja patust pöörduda.

Juba Mooses kirjutas, et Jumal pani inimese valiku ette, kas elu või surm, kas õnnistus või needus ja ütles, vali elu!

Jeesuse kohta kirjutab piibel, et ta on tee, tõde ja elu, et mitte keegi ei saa taevasse muidu kui Kristuse kaudu. (Jh 14:16) Kui inimene ei tee mitte midagi selleks, siis ka see on valik. Ta on teinud oma valiku, mis on surm ja põrgu. Mingit muud võimalust ei ole. Kes ei usu Jeesusesse, selle üle on kohus juba otsuse teinud. Ta satub põrgusse. Päris kohutav tõsiasi. Põrgupiin kestab igavaesti...

Ma mõtlen, kes teist tahab minna põrgusse? 

Kui te midagi ette ei võta, lähete põrgusse. (Lk 13:3) Võibolla sa mõtled mida ma peaksin siis tegema et pääseda?

Usu Jeesusesse! Võta ta vastu oma isiklikuks Päästjaks. Kuidas seda teha? Palveta. Sa ei tea mida? Vaata siit: kui sa tahad pääseda  

Siinkohal veel kirjakohti, mis viitavad põrgule.
Põrgu: Ps 55:16, 143:7, Õp 7:28, 9:18, 27:20; Js 5:14, Mt 16:18, 23:33; Lk 12:5, 2Pe 2:4, Ilm 20:14 jpt.

Jeesus päästab põrgust

Mis on kõige tähtsam

Ei ole vähetähtis et inimene käib koos Jumalaga kogu oma maise elu ja lõpuks saab olla igavesti taevas. Kõigele vaatamata, Jeesus tuli eelkõige selleks et päästa sind tulepõrgust!

JUMALA NÄO OOTUSES (OTSINGUTEL)

"Mis jumal see selline on?!"

Advendi ajal on meie fookus suunatud Suure kuninga tulekule ja inimesed otsivad Jumalat. Kristlased räägivad Jeesusest. Nad räägivad Jumal on armastus. Nad kuulutavad seda juba sajandeid. Nad on seda üha rohkem tegemas, kui te vaatate ringi.  Enamasti te kuuletegi sõnumeid: Jumal on armastus.

Kuid mil viisil seda mõistavad need kes ei usu Jumalat?

Kuidas Jeesus on vastu võetud? Mis mõju see avaldab? See on viinud naiivse jumalani. Sentimentaalse, härdameelse jumalani, kergeuskliku jumalani, kes hoolib inimesest vaatamata kõigele mida see teeb või ette võtab oma elus. Selline, naiivne pilt, kas pole? Kristlased on loonud Jumalast sellise kujutluse. Mitte maailm. Mitte uskmatud.

Seetõttu inimesed ei saa aru, mis jumal see selline on. Nad ei võta Jeesust vastu. Seetõttu! Sest inimesed ei otsi lihtsameelset jumalat, kergemeelset, vaid õiglast jumalat!

• Keegi ei kujuta ette, et te auto varastatakse ära ja politseinik ütleb, pole midagi, see leiti üles, ma armastan kõiki. Võta nüüd oma auto ja mine rahuga. Kas see oleks õiglane?

• Keegi ei kujuta ette, et teie tööandja jätab teile palga välja maksmata, aga töökaitse inspektor ütleb, riik hüvitab selle, pole midagi, me armastame teid kõiki.

• Keegi ei kujuta ette, et keegi pekasab teid oimetuks ja kohtunik ütleb, te olete juba terveks saanud, minge rahuga, nüüd on juba kõik hästi, me armastame kõiki inimesi.

Aga just nii see kõlab, kui öelda kannatanule, Jumal on armastus, ta armastab kõiki. Ega ikka ei ole küll! Jumal on õiglane, mitte kõike lubav ja kõiki uskuv.

Mida kristlased jätavad rääkimata?

Kui hulljulge noor juht teeb autoavarii ja tema sõbrad hukkuvad selle tagajärjel, siis sa ei saa nõustuda sellega, et Jumal on armastus. Kui kristlane lohutab, Jumal armastab sind, kes sa põhjustasid selle õnnetuse. Mida asja, ütlevad inimesed? Kui Jumal armastab, siis miks minu lapsed pidid selles õnnetuses hukkuma? Sest neile on väidetud, et Jumal armastab. Järelikult on põhjust arvata, et Jumal ei põhjusta õnnetust ja valu. Ta armastab kõiki neid noori, et kaitseb neid, ...oot? Miks nad siis hukkusid? Miks Jumal siis juhti ei takistanud? Kui ta armastab, siis ta peaks täitma kõik meie vajadused. Kokkuvõtlikult - Jumal armastab, siis see tähendab teha meie lapsed õnnelikuks. Ja õnnelik tähendab, et Jumal pidi ära hoidma selle õnnetuse, tegema, tooma meie lastele õnne.

Teisisõnu öeldes, Jumala armastuse mõte on kaitsta meid õnnetuse eest. Ta ei tohiks lasta neid õnnetusi juhtuda. Veel enam, peaks tähele panema mis meid õnnelikuks teeb. Jumala asi on kannatusi ja õnnetusi meist eemal hoida, et me kõik võiksime saada ja elada õnnelikult.

Paraku sellise moonutatud pildi loomine loob Jumala armastusest väära ettekujutluse -ebajumala. Justkui ta peab meid hoidma, jälgima, teenima, tegema õnnelikuks. Kui ta seda ei tee, siis me laseme ta lahti. Vallandame ta. Sa oled vallandatud! Ma ei taha Jumalat, kes minust õnnetusi eemal ei hoia.

Kui Jumal on armastus, siis me loobume Jumalast.

"Kui Jumal laseb midagi sellist juhtuda, siis kuidas ta on armastus?" 

Nii inimesed mõtlevad. Sest kristlased räägivad kogu aeg: Jumal on armastus. Pole ime, et Jeesuse sõnum ei jõua inimesteni. "Ma tean küll," ütleb inimene. Aga mul on oma arusaam jumalast. Teie Jumal on imelik. Kui te ütlete et ta on armastus. Jõulude ajal kohtab seda igal pool.

See on vägagi erinev arusaam ja mõtteviis Jumala armastusest, mida piibel ütleb et ta on. Sest piiblist me näeme juba kõige alguse aegadest alates, et ta laseb tulla kannatusi, valu, õnnetusi, karistab, surmab ja kõike, mitte ei paku üksnes kaitset, õnne ja rõõmu.

Milline on sinu Jumal?

Uskmatud ju ei väida, et Jumal on armastus. Seda teevad kristlased. Sest kogu piiblist me näeme et Jumal ei ole naiivne, rumal, kergeusklik, sentimentaalne, vaid ta on püha ja õiglane. Kuid ta pole kuri. Kui ta seda oleks, siis talle ei läheks korda inimeste kurjus. Ta poleks hävitanud kurje inimesi linnade kaupa. Ta on seda korduvalt teinud. Miks? Sest Jumal on hea. Isegi Jeesus ütles inimestele, miks sa nimetad mind heaks? "Ei ole hea keegi muu kui üks - Jumal" (Mk 10:18)

Inimesed saavad kogeda Jumala armastust. Aga see ei tule niisama kergelt. Hea Jumal ei hooli halbadest, kurjadest, mõrtsukatest, ülbetest, uhketest, sest ta ei ole inimest selliseks loonud. Hea Jumal lõi inimesed headeks - oma näo järgi, ent andis neile ka vabaduse ise otsustada, kas teha head või kurja.

Jumal ei räägi halbadele ja kurjategijatele: ma armastan sind (nagu kristlased: Jumal  armastab sind). Vaid ma karistan sind! Sa oled selle ära teeninud! Sa pead vastutama oma tegude eest. Kui sa oled midagi halba teinud, siis sa pead selle heastama. Sest ma ei oleks hea ja õiglane Jumal, kui ma seda ei nõuaks! Sul on võimalus meelt muuta. Mul on selleks ka lahendus.

Kaunist esimest adventi!

Õnnistatud advendiaega ja kirikuaasta algust!

SINA TEAD, AGA TEMA TUNNEB SIND

TA TUNNEB SIND!

Meil kristlastena ei ole õigust otsustada selle üle kes on Tema oma või ei ole. Mõista kohut nende üle, kes meie meelest ei ole nii väga õiged kristlased kui me seda näha tahaks. Jumal tunneb omasid väga hästi.

Ta tunneb meid nimepidi ja sa oled ka armu leidnud tema silmis.

See on seetõttu nii seatud, et keegi ei jääks ilma päästest, kes ei saa piisavalt õpetatud või läheb mõne õpetuse alla, mis võib saada mingit moodi takistuseks.  Jumal ei seadnud kristlast sõltuvaks sellistest asjaoludest, vaid üksnes sellest, et kristlane on tema oma! ("tema oma" s.t "Kuri ei puuduta teda," 1Jh 5:18, ehk teisisõnu Saatanal ei ole kristlase hinge osas nõudeõigust.)

Kui taevasse tee oleks antud inimeste otsustada, õpetuste otsustada, siis nähtavasti ei pääseks keegi. Seda Jeesus hoiatas, sest ta ju nägi kui raskeks tehti inimestele pääsemine. Ta rõhutas, et inimestele pannakse vaevukantavaid koormaid, millega lukustatakse taevariik inimeste eest, "Ise te ei lähe sinna sisse ega lase sisse ka neid, kes tahaksid minna." (Mt 23:13) Ta vastas isegi Peetrusele: "Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni - mis see sinusse puutub?" (Jh 21:22)

Seetõttu Jumal nägi seda ette. Tema tunneb kõiki omasid nimepidi ning viib nad välja. Ei ole siin kellegil suuremat õigust, vaid kehtib JUMALA ÕIGUS. Sest tema päästab. Tema on Päästja!. Seetõttu loeb vaid usk. See on alati nii olnud ja on ka täna.

On veel öeldud, et õige jääb usust elama.

See on ka täna tõeline rõõmusõnum, - sinule, kes sa võibolla pärist täpselt ei tea, mis sinust saab, aga kui sa oma südames usud, siis Jumal on sinuga ja ta tunneb sind. Seetõttu Jumal kutsub sind olema ka julge, kes sa oled kristlane.

Palju on meid, kes me üldse teda tunneme?

Vähesed.

Vene keeles on selline väljend "мне известно". Mis tähendab, et ma tean, mulle on teada. Kuid see ei tähenda, et ma tunnen. Sama on eesti keeles, ma tean teda või ma tunnen teda. On suur vahe. Vastavalt siis "знаю его" (tunnen teda). Toon teile siinkohal lihtsa näite. Me kõik teame Jumalat, kuid teda tunda on hoopis midagi muud.

Meil juhtus selline lugu.
Pojal hakkas hammas valutama ja paistetas üles. Järgmine päev teatas aga järgmist.
Tema: "Ma tunnen Jumalat!"
Mina: "Millest sa seda järeldad?"
Tema: "Ta pani oma käe minu hamba peale."
Mina: "Oled sa kindel?"
Tema: "Ma nägin teda õhtul, see oli hilja. Ta pani käe mu suu peale. Voodi juures oli kuldne valgus."

Kui sa kohtud temaga, siis sa tunned teda isiklikult.

Sama võib öelda kõigi Jeesuse jüngrite kohta, kes olid temaga kohtunud ja olid temaga koos.

Samal põhimõttel valiti äraandja Juuda asemele Mattias, kuivõrd ta pidi Jeesust isiklikult tundma! ("Niisiis peab saama Jeesuse ülestõusmise tunnistajaks koos meiega üks neist meestest, kes on meie hulgas olnud kogu selle aja, mil Issand Jeesus meie juures käis." Ap 1:21)

Meil vähestel on au olnud teda isiklikult tunda, niisamuti oli ka algkoguduses. Kuid palju enam tundsid kristlased Paulust, ka teisi jüngreid, kes rääkisid neile Issandast. Seetõttu ka meie, pigem teame teda kui tunneme, aga meie seas on ka neid, kes tunnevad teda ka isiklikult. Nii see on, nii see oli ka tollal. Seetõttu on Jeesus öelnud (Jh 10:16): "Ja mul on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima; ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane." Ning ta lisas veel (Jh 10:27): "Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle". Jüngrid ei saanud sel hetkel veel aru, millest Jeesus räägib.

Te küll ei pruugi teda tunda isiklikult, aga järgnete talle kristuses ja rõõmusõnum on see, et tema tunneb sind! Meid kõiki nimepidi. Olgu see sulle julgustuseks. Jumal on sinuga. Sul on võimalik tema Püha vaimu läbi suhelda, temast õppida, tema abil saada juhendeid, lohutust ja jõudu sh üleloomulikku jõudu - väge. Seda teeb Tema vaim sinu sees. See on see tunnistus, mis sinu sees on, mis paneb sind teadma, et sa oled tema oma ning tema tunneb sind. Paulus kirjutas: "Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed." Rm 8:16. See on sinu õigus, mis tuleb üksnes Jeesuse õigusest!

Miks kristlased hääletasid Trumpi poolt

Ilmselt paljud demokraadid ei taha seda tunnistada (seda ka Eestis), aga fakt on see, et kristlaste tagakiusamine USAs oli piisav põhjus miks demokraadid lüüa said, mis poliitikat Obama valituses järjekindlalt ellu viidi igal tasandil juba 8 aastat. See sai otsustavaks miks kristlased hääletasid Trumpi poolt. See aga tuli nähtavasti suure üllatusena (šokina) paljudele demokraatidele.

Siinkohal toome ära artikli, milles neid teemasid tutvustatakse mis said saatuslikuks. USAs demokraadid tegid paljugi valesti, pole kahtlustki! Seda on hea teada ka meil, sest sama ideoloogia jõudis Reformierakonna valitsemise ajal ka meile. On selge, et sellest sai kõrini ühel talupoja mõistusega eestlasel ning oli viimane piisk karikasse, mistõttu valitsus kukkus.

Siinkohal kogu tekst täies mahus (muutmata kujul):

---

The painfully obvious reason Christians voted for Trump (that liberals just don’t understand)

Nov. 14, 2016 (LifeSiteNews) - Since the election of Donald Trump, the level of meltdown on the Left has now reached proportions rivalling Chernobyl. University students at Cornell hosted a cry-in, meeting together to weep at the fall of Hillary Clinton. As per usual, more hate crimes were faked, and every bit of potentially racist graffiti was pounced on as evidence that Trump’s election would result in vicious race wars. Actual violence and rioting done by angry progressives has been almost completely ignored. And then, the one theme that keeps recurring on talks shows across the nation: fear. As the result of Donald Trump’s election, many people, apparently, feel as if the leadership of the country is now fundamentally opposed to them in some way, and they are scared.

Which is exactly how Christians have felt under Barack Obama for the past eight years.

Many of my non-Christian and liberal friends find it bewildering that both evangelicals and Catholics voted overwhelmingly for Donald Trump, a thrice-married casino operator infamous for his vulgar trash talk. I want to take a moment to explain to them directly why most Christians voted for him anyway. It’s simple, really: Christians voted for Donald Trump because they felt that the threat a de facto third Obama term posed to Christian communities was an existential one.

The attacks on Christians from the highest levels of government have been relentless now for nearly a decade. Obama wants to force Christian churches and schools to accept the most radical and most recent version of gender ideology, and he is willing to issue executive decrees on the issue to force the less enlightened to get in line. Christian concerns are dismissed out of hand as “transphobia.”

Meanwhile, Hillary Clinton informed one audience that Christians would have to change their beliefs on some issues. And now Christians are having conversations around the dinner table about what do if the government forces curricula on them that they cannot accept, because their own government is increasingly indicating that Christian parents are too homophobic and too hateful to teach their own children. Can you understand how terrified mothers and fathers are at the prospect that those in power want to actively prevent them from passing their beliefs on to their own children?

I can understand why those from some immigrant communities might be worried about how a Trump presidency could affect them personally—but as for the largely white liberal university students throwing a temper tantrum—what do you have to freak out about? No one is saying that you can’t pass your values on to your children. No one is saying you’re a bigoted, fascistic hater of minorities simply because you happen to have a different belief system. But they are saying that about Christians—and you were, too. And they mean it. The students weeping in fear at a Trump administration have nothing to worry about. No one’s going to cancel their Women’s Studies program or shut down their LBGTQ2etc Collective. Get over it.

And then there was the rapid rise of rainbow fascism. Christian bakers are under attack. Christian photographers. Christian pastors. Real people are losing real businesses that they had labored for years to build. Their way of life is being destroyed. In some cases, Christian business owners saw the wages they needed to feed their families dry up because they were targeted by gay activists and labeled hateful, homophobic bigots simply for declining to assist in celebrating a gay union. That’s all. They just wanted to live their lives in accordance with their own beliefs, and because of that, activists came gunning for them. It wasn’t good enough to go down the street to any number of photographers or bakers who would be more than happy to help celebrate a gay wedding. They needed to see those little family businesses destroyed, even if it meant that the baker and his family ended up on the street. Dissenters must be crushed.

These things happened, and are happening, and many of you shrugged your shoulders and thought to yourselves that the homophobes got what they deserved. You didn’t care about these people, and you didn’t respect their right to live out their beliefs because you thought there was something fundamentally wrong with those beliefs.

And then there was the fact that Barack Obama and Hillary Clinton wanted to force Christians to fund the abortion industry, something many of you support because everyone babbles on about “reproductive rights” without ever talking about what abortion actually is. Abortion. Google it. I’m challenging you in all seriousness. That’s how I ended up involved in the pro-life movement: by Googling it and realizing what abortion was. Take a second, and actually look at pictures of the dead babies, and then remember that Barack Obama even voted against protecting those children who survived abortion, and that Hillary Clinton defended abortion even in the latest stages of pregnancy.

Is it really so hard for you to understand that those who fight tirelessly to protect these babies might be willing to gamble on the support of a brash billionaire rather than cast their vote for someone who thinks the youngest members of the human family are nothing more than soulless trash? I’ve seen an aborted baby before. I’ve held a butchered little boy in my hands. Maybe if you did, too, you could understand why we don’t think Hillary Clinton is a good person. We think her political positions directly result in dead children, because that’s the truth.

This is not even to get into the fact that the Democratic war on religious liberty was so malicious it had them going to court to force nuns—a group called “Little Sisters of the Poor”—to fund birth control. Dissenters must be crushed, after all.

The simple fact is that Christians voted in self-defence. They voted to put the brakes on the relentless, eight-year-long assault not just on their values, but on their ability to live their lives unmolested without having radical progressives attempt to force some newly invented ideology down their throat or hang some new “phobia” label around their necks or garnish their wages to pay for medical exterminators to suction tiny human beings into bloody slurry. Most of these Christians are not activists. Most of them simply want to be left alone. But for eight long years, they weren’t left alone. And so this time around, they voted to give Obama and his progressive minions the hugest shove they could.

Donald Trump may well prove to be destructive force. Time will tell. But for many people, he is currently destroying all the right things. Michael Moore wasn’t wrong to refer to Trump as a “legal Molotov cocktail” that the voters threw right through the front window of the elites. Secular progressives have been using political correctness to strangle the life out of Christians, calling them every name in the book and treating them like seething, hateful gay-bashers. Now, the media saddled a man with every label they could possibly come up with—and he won anyway. Progressives created a system that would convict Christians every single time, replete with ever-shifting speech codes that informed any number of bewildered men and women that the hate they didn’t feel towards anyone was obviously there, anyway. And then a sledgehammer named Donald Trump showed up, and the harried and henpecked voters decided to use it to smash a system created specifically to marginalize and label them.

What you have to understand is that Christians hear the media much differently than the rest of you. They hear themselves being mocked and ridiculed by men like John Oliver, who believes that a man with a penis can simultaneously be a woman. They hear themselves being cursed as awful people by Samantha Bee, who thinks that it’s perfectly okay to stab a baby in the skull in the third trimester of pregnancy. They hear themselves being called hateful bigots by Bill Maher, who claims to value diversity. And they may chuckle painfully, but they also know that they are loathed by those who are now demanding to know how they could possibly have voted for Donald Trump over Hillary Clinton, a woman who would have taken her own sledgehammer to religious liberty at the very earliest opportunity.

We’ll have to see how a Trump presidency progresses. With men like Mike Pence around him, he may prove to be an ally to the Christians who cast their ballots for him last Tuesday. But even if he isn’t, Christians are simply relieved that he isn’t Hillary Clinton. As I pointed out prior to Election Day, most of us are quite aware that Donald Trump doesn’t care about abortion or religious liberty. But on the other hand, Hillary Clinton is passionate about abortion, and she is passionate about furthering her party’s radical social agenda. Even if Donald Trump does nothing for Christians, at least he’ll leave them alone. After eight years of Barack Obama, that would be a tremendous relief.

That’s why so many Christians voted for Donald J. Trump.

Allikas: The painfully obvious reason Christians voted for Trump (that liberals just don’t understand)

IDENTIFITSEERI ENNAST

MIKS KRISTLANE EI IDENTIFITSEERI ENNAST KRISTLASENA

Kui te liigute maailmas ringi, siis te kohtate inimesi, kes ennast esimese asjana ning suure rõõmuga kuulutavad, et nad on kristlased (!) ja alles siis räägivad kõigest muust, millega nad tegelevad ning kuidas elavad. Kuid kõigepealt nad ütevad oma usutunnistuse: ma olen kristlane! Tehes seda nad on siirad ja ei hooli põrmugi sellest, mida teised sellest arvavad.

Kui te liigute ringi Eestis, siis te kuulete viimase asjana inimese usust kui te üldse kuulete, võibolla saate alles aastate pärast teada, kellegi teise kaudu et ta käib mõnes koguduses. Sellel on oma mõju. Kahjuks olematu. Seetõttu Eestis arvatakse, et eestlased on usuvõõrad. Kuid tegelikult ei ole. Nad lihtsalt varjavad oma usku, sest see on kaua aega olnud naeruvääristatud ja ühiskonna poolt pilgatud riiklikul tasandil. Kahjuks tänaseni.

Me näeme seda väga kõrgel tasemel: ERMi Maarja kuju kaasus, meie uue presidendi Kersti Kaljulaidi suhtumine, riigikogu liikmete hoiakud, EL esindustes, ERR ja telekanalites. Koolides ja hariduses, töökohtadel. Näiteid leidub igal riigitasandil. Usu ja usklike naeruvääristamist peetakse riiklikul tasemel normaalseks. Kahju! Seetõttu ei hakka inimesed usust üldse rääkima, sest sellega seab ta ennast tagakiusamise alla.

Kui kristlased tuleksid avalikkuse ette, siis me leiame neid igal pool, inimesed oleksid üllatunud kui palju neid tegelikult on. Ei saaks enam keegi öelda, et eestlased on ateisitid, sest see väide ei vasta tõele.

Eesti rahvuskultuur võlgneb tänu eelkõige kristlusele, isegi piibel oli lõunaeestikeelsena enne olemas kui arenes välja eesti keel.

"Eelmise aastatuhande teises pooles oli Euroopas (riigi)keelte kujunemisel määrava tähtsusega piibli tõlkimine ja trükkimine. Piiblist sõltus jumalateenistustel kasutatav keel ning kirjaoskuse õpetamine. Eestlaste jaoks trükiti 1686. aastal esimene terviklik uus testament (vastne testament) lõunaeestikeelsena. Põhjaeestikeelne uus testament ilmus alles terve inimpõlvkond hiljem, 1715. aastal." kirjutab Võru Instituudi direktor Rainer Kuuba.

Alles "1806. aasta märtsis, pool sajandit enne papa Jannseni Perno Postimeest, hakkasid kolm meest VanaVõromaalt (G. A. Oldekop Põlvast, J. P. von Roth Kanepist ja K. A. von Roth Võrust) välja andma Eesti esimest ajalehte Tarto maa rahva NäddaliLeht."

See et eesti keel üldse sellisel kujul välja arenes, selles peame tänama vaid Jumalat, kes pani pastor J. Gutslaff südamele tõlkida Vanast Testamendist umbes kolmandiku lõunaeestikeelde, kuid põgenes 1656. aastal Vene Rootsi sõja eest Tallinnasse. 1686. aastal trükiti esimene terviklik Vastne Testament lõunaeestikeelsena! Eesti keelt polnud veel ollagi ja oma riigini veel pikk tee ees. Inimestele avanes võimalus midagi lugeda oma keeles ja selleks oli jumalasõna!

Kuid lõunaeesti hõimukeel eraldus läänemeresoome algkeelest esimesena ja seda arvatavalt umbes 2000 aastat tagasi, mis võib olla üks "algkeel" otse Paabeli ajast (ps. hõimurahvad), kui leidis aset rahvaste rändamine.

Eesti kristlastel ei ole midagi vaja karta, vaid tulgu julgelt ette. Kui ta ennast identifitseerib kristlasena, siis näeb kogu rahvas, et kristlasi ei ole üldse vähe, vastupidi, tuhanded. Näidakem kogu maailmale, et Eesti on kristlik maa! Kui see juhtub, siis te saate usklikke näha igal pool. See muudab kogu rahva hoiakut kristlusesse. Identifitseeri ennast eelkõige kristlasena!

TA EI ANNA ARMU KURJADELE

TA EI ANNA ARMU KURJADELE

Jumal annab armu halbadele, - aega meelt muuta, parandada. Aga ta ei anna armu kurjusele!

Ta on seda VT näidete varal korduvalt demonstreerinud. Ülemad, valitsejad, kuningad on vaid näited Jumala suuremeelsusest ja kannatlikkusest. 

Jumal peab vahel valima ka kahe halva vahel. Seetõttu, parem halb, kui kurjus.

Kuid Jumal ei anna armu kurjusele. Ta hävitab kurjad. Ta lükkab maha kurjad valitsejad, paljastab valitsused või meelevallad, häbistab neid avalikult, Kl 2:15. 

Ta on nõus hävitama suuri linnu, nii ta hävitas Soodoma, langes Niinevee, varises Jeeriko jt veel täna, teate küll. 

Ta ei lase kurjust valitsema, vaid lükkab need eemale. Jumal peab vahel valima ka kahe halva vahel. Seetõttu, parem halb, kui kurjus. "Olgu troonid või ülemused, olgu valitsused või meelevallad - kõik on loodud tema läbi," Kl 1:16. Uskuge Jumalasse, tema tegutseb ka täna!

USKLIKUNA SÕJAS - Hacksaw Ridge lahing

FILMISOOVITUS - (usklikuna sõjas) - MINGE VAATAMA!

Hacksaw Ridge lahing

Üle hulga aja oli võimalus kristlasena väärikalt kinost väljuda! Enamasti halvustatakse kristlasi ja kristlust, siis seekord hoopis vastupidises võtmes, tunnustatakse ja austatakse ja lausa selgitatakse usu küsimust. Mis oli äärmiselt ootamatu, meeldiv üllatus!

Peaosatäitja - usklik reamees Desmond Doss (Andrew Garfield)

Mel Gibsoni (režissöörina) "käekiri" on ära tuntav ka selles teoses, kuid siiski mitte nii karm kui see oli näha filmis Kristuse kannatused; jah, pigem leebem, ometi filmi kangelastele enneolematutes olukordades.

Film iseenesest põhineb tõestisündinud lool, mille peosatäitjaks usklik reamees Desmond Doss (peaosatäitja Andrew Garfield).

Tulisemate sõjatseenide osakaal oli kompositsiooniliselt pigem ajaliselt lühem võrreldes eelnevate sündmustega, millest ei puudu romantikat, armastust ja kõike muud, mis teeb filmi atraktiivseks ka õrnema poole esindajatele. Küll aga Hacksaw Ridge lahing võiks olla kohustuslik igale kritslikule noormehele ja üldse meestele, kes usule toetuvad ja otsustavad kindlaks jääda oma veendumustele, et inimest tappa ei tohiks. Kõik me võime seista ühel päeval sellise valiku ees, mida sa siis teed, kas sa tead?

Sisu ei hakka ümber jutustama, aga filmist tulevad lõpuks välja väga selged tegelaste selgitused, mida usk tähendab ja see on lihtsasti ning mõistetavalt esitletud stseenides. Selles mõttes kui teil on sõpru, kes pole kristlased, siis kutsuge ka neid kinno ja film ise kõnetab teie eest mida te usute.

Kasutage võimalust, minge vaatama, te ei kahetse!

Filmi tutvustusklipp (eesti keelsed subtiitrid)



Tõestisõndinud lugu (ajaloolised isikud, faktid):





The True Story Behind The Movie 
(lahingus osalejate tunnistused, intervjuud sh Desmond Doss):

Saunakultuuri tõid meile sakslased

SAUNA AJALUGU MEIL JA MUJAL

Palju räägitud nn soome sauna kultuur, mida nõukogude nomenklatuuri eestvõtmisel eestlased 70ndatel soomlastelt üle võtsid ning hakkasid ehitama asutuste saunamaju, suuremaid "puhkemaju", tegelikult pidu panemise kohti, on osalt õige. Ent eestlased ei võtnud sauna üle soomlastelt. Eestlaste avalike saunade ajalugu ulatub juba keskaega, esimese aastatuhande algusesse.

Kui roomlased said sauna kreeka kultuurist, siis eestlased saksa kultuurist, kindlasti mitte soomlastelt.

Kuid laiemalt jõudis saun meie maarahvani XX sajandil, vaatamata sellele et ülikud ja Tallinna linnakodanikud käisid saunas 500 aastat enne seda. 

Saun ei ole pärit ka roomlaste kultuurist (termid, therm), see võeti üle kreeklastelt. Kui roomlased said sauna kreeka kultuurist, siis eestlased saksa kultuurist, kindlasti mitte soomlastelt. Soome saun sellisel kujul on vaid hilisem nähtus, mis muutus eestis populaarseks pärast 1978 aastat. Enne seda kasutati ja tunti Eesti aladel sauna juba 700 aastat ja saun oli kloostri (näiteks Kärkna) ja ka meie linnarahva seas laiemalt kasutust leidnud, teadupärast juba XIII sajandist!

On teada, et Kärskna kloostri mungad panid hämmelduma orduvenna, kes paavsti kõne- või usaldusmehena siia saabus, keda mungad kostitasid kuuma leiliga, kirjeldab Fabrlcluse kroonikas. See leidis märkimist, kuivõrd mungad esitlesid ja rõhutasid saunas käimist kui lihasuretamise ja erilise askeesi ning munkade distsipliinina. 

Tallinnas Sauna tänav on nime saanud seal tegutsenud saunadest alates 14. sajandist, ent neid mainitakse juba 1310, Toompea all, Nunne tänaval (Stockeri saun). Ent saunad ei olnud üksnes linna alluvuses, mida linn välja rentis, vaid need olid kloostrites, hospidalides ja ka eramajades. Sauna embleemiks oli vahutav kauss või õigupoolest tünn koos saunavihaga. Saunas sai ka läbi viia mõningaid raviprotseduure ja vahel ka habet ajada. Isegi Oleviste kiriku juurde tehti saun aastal 1329! Bolemani sauna taha ehitatud torni mainiti kui lihtsalt uut torni (Kiek in de Köki). Saun oli tähtist ja vahel orientiiriks. 

Eesti põlisrahvas sai sauna tänu munkadele ja ülikutele, kes selle nö maale tõid kui nii võib öelda.

Tallinna saunapidajatel ei olnud oma tsunfti, mistõttu meistrieksamid või tänapäeva mõistes atesteerimisel käidi Lübeckis. Seetõttu saunalitsentsid saadi Lübeckist. See on väga tähtis! Sest see asjaolu määrab ära meie saunakultuuri juured ja selle, kust see jõudis eestlasteni. Saunad ehitas linn ja rentis välja ning koolitas sellid ning meistrid, kes käisid ametit saksamaal õppimas. Seetõttu eestlased peavad olema tänulikud sakslastele, kes sauna maale tõid ja meie saunakultuurile aluse panid.

Saunas käimist keskajal ei olnud üldse hea rõhutada. On teada et IV saj püüti saunad keelata rooma valitsemise aladel, kuivõrd see pidavat rahva moraalile halvasti mõjuma (hingeõnnistusele). 

Maarjamaal levis saunakultuur kõigele vaatamata. Just saunakultuur mõjutas ühiskonna suhtumist puhtusesse, selle hoidmisesse, kümblusse enam kui II tuhat aastat. Selles mõttes eestlaste suitsusaun ei ole kindlasti eestlaste leiutis millega uhkeldada, vaid eesti rahvani jõudis saunakultuuri munkadelt kui komme ja ühtlasi ka hoone kui ehitus. Suitsusaun kui selline ei ole saunaliik ega ei omanud kuidagi erilist väärtust iseenesest, vaid ikka leilivõtt ja kümblemine. 

Meie esivanemad ei paistnud silma puhtusega, kui vaatame nende eluasemeid, koobaselamuid ja nendest avanev pilt kõnetab räpasuse poolest. Ent piirkondades kus kultuurid tekkisid (Rooma, Kreeka jt alad), ilmneb teistsugune pilt. Kreeka muinasjaloos on saunal tähendusrikas koht, mida praegu võib võrrelda eesti sauna ja kümblemisega. See ilmneb ka antiikkirjanduses. Homeros kirjaldeb Odysseuse loos, kuidas kõrge külaline - kuningas saadeti sauna kümblema.

Saun kui kultuurisümbol on levinud eelkõige kultuuri ja vanade kultuurirahvaste seas ning eestvõtmisel. Tänu soomlaste joomalembusele, on ka eestlaste seas sauna maine üsna palju kaotanud selle kultuurilist tähendust, mida tihti peetakse pidu panemise kohaks, mitte asutuseks, mis võiks kõnetada läbi kutltuuri. Soomlased tõid meile jooma- mitte saunakultuuri. 

Saun ja ihu puhtus on inimsoo kultuuri kaastingimus, seda nii ajaliselt kui ka ruumilises tähenduses. Inimkonna arenemises võime seoses saunaga uurida terveid ajajärke, kümblemises, pesemises ja puhtuse hoidmises ning ühiskonna suhtumises laiemalt. Kuid kristlik ajalugu käsitles seda vastuoluliselt. Eestlaste eelajalugu ei tunne sauna ja selle kutluuri, mida tõendavad paljud väljakaevamised; üldjoontes meie esivanemad ei pidanud erilist puhtust. Elamud pidid kõvasti haisema, sest sealsamas kus inimesed elasid, hoidsid oma toitu, olid neil ka toidujäänused, kondid, raiped, mida ei tunta vanade kultuurirahvaste juures (kus kultuurid tekkisid), see erineb vanade kreeklaste moraali ja kultuuri kõrgest tasemest. 

Kui võrrelda seda antiikaja kreeklaste kommetega, saab täpse pildi saunast ja kümblemisest. 

Homerose Odysseuse lugu kirjeldab külaliste kohtlemist ja lahkust nende vastu, kui neid saadeti sauna kümblema. Kreeklaste kõrge saunakultuuri võtavad üle ka vanad roomlased. Kuivõrd roomlased olid loomu poolest toretseva ja liiga suurejoonelise vaimsusega, siis arenes roomlaste saunakultuur eriti suurejooneliseks ja suisa omaette institutsioonisks; mitte ainult term, vaid kultuurikeskus. Sellised riiklikud saunad - thermid, mille ajalooliste varemete suurust saame veel täna imetleda, Tituse, Diodetianuse ja Carcalla ajast. 

Need olid mitte üksnes hooned, vaid kvartalid, mis annavad silmad ette meie suurimatele spa keskustele. Suuremates roomlaste saunades sai korraga viibida kuus tuhat inimest. Sellised super supelasutuse alad olid roomlaste kümblemise linnakud või saunad.

Iidne köetav kümblustünn naistele

Just roomlastel kujunes välja riiklikul tasemel keeruline süsteem sauna osakondadest, ruumidest, mis tuli läbida saunatamise juures, alates riietumise ruumist, salvimisruum, külm saun, leige saun, kuum saun, higistamise ruum, küttekerise ruum ja loomulikult ei puudunud sellest basseinid, koosolekute ruumid ülikutele ja lihtrahvale, ning kõige selle juures ka raamatukogu. 

Võib öelda, et need olid kui konverentsikeskused, kus on raamatukogu, basseinid ja leiliruumid ning sinna juurde spa. 

Sel viisil olid need saunad lõõgastumise ja aja veetmise kohad.

Mis kasu sa saad?

MIS KASU TE SAATE?

Jeesus ütles, mis kasu te saate, mitte, vaata kui toredad jüngrid ma valisin, tule ka meie sekka või vaata kui tore tempel mu isal on.

Ta ütles sageli, sa saad terveks. Sa saad ühenduse. Sa saad igavese elu. „Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?” Mk 10:51. Tasuta!

Tasuta asju siiski ei ole ka Taevariigis. Mitte päris tasuta, sest vaata, ma annan oma ihu teie eest (Lk 22:19) - suren sinu eest, et sul oleks elu ja kõike ülirohkesti! "Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti." Jh 10:10.

See ei ole meelitamine, nagu maailm seda teeb, mida kristlased vahel üle võtavad ja kopeerivad, lootes inimesi usule meelitada. Miks peaksime meie inimesi meelitama? Räägi inimestele, mis kasu ta saab. Aga selleks, et ta selle kasu saaks, peab ta millestki loobuma, midagi ära andma. Aga seda, mida vastu tuleb loovutada polegi mõistlik endale hoida, sest sel pole sinu elu jaoks mingit väärtust. See (patt) ei tee ju kellegile au, see teeb sulle häbi ja alandab sind teiste ees. Seetõttu sa tegelikult ei kaota mitte midagi (!), vastupidi, võidad, saad kõike, ülirohkesti.

(Ainus, kes selle läbi midagi head ei saanud, oli Jeesus. Kes teist tahaks olla Jeesuse nahas?)

"Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele?" Mt 8:36, ütleb ta otse välja. (vt ka Mt 16:26) Evangeelium ei ole mingi mõttetu asi, vaid see on väga loogiline, mis on inimesele kasulik. Seetõttu juhtis Jeesus tähelepanu asjadele, mis kasu inimene sellest saab. Jeesus oli selles osas väga arukas, kes ei tulnud inimeste päid segamini ajama mesimagusa jutuga, vaid rääkis asjast. Ja seda otse, personaalselt. Kellel oli mida vaja. Seda ta pakkus. Pimedatele nägemist, kurtidele kuulmist, haigetele tervenemist, äratas emale surnud poja üles, tegeles hingehädadega jt. Ühesõnaga tegi kasulikke asju, mitte ei ajanud mingit mulli. Tegelikult oli ta parim müügimees, sest ta teadis, mida inimesed vajavad ja pakkus neile just seda, mistõttu inimesed tulid teda otsima. Ta ei pidanud üldse müüma selle tähenduses.

See ongi just see, mida Jumal kristlastelt ootab. Ta ei oota, et me tutvustaksime oma ilusat kirikut, sest alati on kusklil ilusam hoone ja meie maised hooned ei ole võrreldavad taevaga. Ta ei öelnud, et minu jüngrid on mõnusad sellid, nende seas on teil lahe olla. Ei saaks öelda, et need olid perfektsed, pigem tahumatud, neil kõigil olid omad puudused ja kiiksud. Ta ei öelnud, et ainult templis on kõige õigem teenistus, kuigi see seda kindlasti oli, aga ta ütles, et te olete selle ära rikkunud, teinud sellest raha kogumise masina (annetuse süsteemi) ja röövlikoopa. Siinkohal võime jätkata ja jätkata...

Jeesus rääkis inimestele mis kasu need saavad ja see oli puhas evangeelium, - rõõmusõnum haigetele, sest need said terveks; rõõmupäev patustele, sest need said oma koormad maha panna; rõõmusõnum meile, sest meile tuli pääste kes me olime lootuseta, paganad, aga nüüd oleme Jumalaga lepitatud, tema sugu, pühad. Mida sa hing veel tahad? Ta küsis otsesõnu: mida sa tahad, et ma sulle teeksin?

Vaimulik kogemus s.t ebaratsionaalne

Enamus usklikke kes on usule tulnud, on kohanud kuidas piiblit ratsionaalset selgitatakse. Näiteks Alfa kursusel püütakse inimestele asju ratsionaalselt ära selgitada. Kuid Jumal kutsub inimest, siis ta ei tee seda ratsionaalselt, need esimesed kokkupuuted üleloomuliku Jumalaga on inimesele seletamatud! Inimene otsib isikut (Jumalat) kes on eelkõige üleloomulik!

Ebaratsionaalne (sünonüümid): mõttetu, irratsionaalne, mõistusevastane, ebaotstarbekas, mittemõistuslik, mõistmatu.

Mida teevad kristlased? Nad tegutsevad otse vastupidiselt! Püüavad vaimseid asju ära põhjendada mida tegelikult ei pea selgitama, vähemasti sel viisil. Jumal ei tee seda nii! Millegipärast aga kristlased arvavad et see on vajalik. Nad arvavad, et kui inimene saab Jumalast ratsionaalselt aru, siis ta tulebki usule. Ei pruugi! Otse vastupidi. Uskmatu küsib "ja mis siis?" Põhjendatult. Miks?

Kui sa usule tulid, otsisid Jumalat kui üleloomulikku, vaimset, seletamatut, võimast, siis miks sa arvad, et teistel - uutel tulijatel on see teisiti? Ei ole. Põhjus miks kristlased kipuvad kõike ratsionaalselt ära põhjendada seisneb hirmus või selles, et nad arvavad, et inimene ei saa midagi aru.

Jumal kutsub inimest vaimsete kogemuste abil, aga kristlane mõistusega? Jumal ütleb, usu ja siis sa saad päästetud. Faktid ei päästa. Seetõttu paljud inimesed ei saa üldse aru. "Miks ma peaksin kristlaseks hakkama, kui kõik on nii tavaline, mõistusega ära seletatav, mis teadmisi saab juurde ka kristliku kirjandust uurides ja küllap ma mingi aeg siis uurin edasi." Sestap fookus on sel juhul teadmistel, mitte Jumala väel.

Jumal on vaim, keda saab kogeda oma vaimu läbi, on kogemus, kus inimese vaim kohtub Jumala vaimuga.

Tulles tagasi "miks" küsimuse juurde tundub eriti kummaline, et kristlasena sa otsid Jumalat ja suhtled temaga vaimsel tasandil, ega teistele, uutele sa serveerid tavalist asja. Ise toitud tippkokakunstist, aga teistele serveerid valmistoitu. Isegi Jeesus ütles: "Lase esmalt lastel saada kõhud täis, ei ole ilus võtta laste leiba".

Usule tulijale tuleb pakkuda praadi, mitte raasukesi, mis muidu "laualt maha pudeneksid". (Mk 7:27)

Kahtlemata saab Jumalat uurida ja palju fakte omandada ka ratsionaalselt, aga need jäävad teadmiste tasandile mis on elutud faktid. Inimesed ei otsi Jumalat faktide tõttu, vaid otsivad teda sügavatel, isiklikel ja vaimsetel põhjustel.

Nad saavad piiblist lugeda et Jumal armastab, aga nad ei saa sellest enne maitset suhu, kui nad ei ole teda proovinud, enne täielikult kogenud. Piibel ütleb, maitske, Jumal on hea! Kui Jumal puudutab kellegi südant, ravib ta terveks, parandab ta elujärje ning ta saab otse suhelda. Samuti saab inimene päästetud kui ta võtab Jeesuse vastu oma intuitiivse kogemuse tõttu ehk sellest ei piisa kui sa kõike tead, vaid kui praktiseerid seda, siis sa saad aru mis maitse sel on.

Jeesus ei ütle, et uuri mind mõistusega ja siis sa saad aru. Vaimseid asju tuleb mõista vaimselt!

Kahjuks on neid inimesi kes räägivad eelkõige Jumala vaimust äärmiselt vähe. Ilmselt seetõttu, et neil endil ei ole aega sellega tegeleda või on vähe kogemusi, nad teavad tsiteerida piiblit, aga nad ei tea kuidas Jumalaga suhtlemine tegelikult töötab, sest nad ei tee seda. Kui nad ise ei saa aru vaimsetest asjadest, kuidas nad siis saaksid teistele rääkida vaimust?

Kogudused on kui klubid, kelle liikmed tegelevad kõige muuga v.a vaimsete asjadega. Senine valitsev ratsionalism kogudustes on tegelikult üsna valdav nähtus (ütleks masendav), mistõttu paljud kadunud hinged pöördunud või siirduvad sensitiivide suunas, sest need ju tegelevad asjadega mis tunduvad üleloomulikud või vähemalt vaimsed. Põhjendatult otsivad. Kui kogudused ei tegutse vaimses maailmas, siis inimene oma otsingutes kaldub sinna, kus seda leiab (imiteeritakse). Inimene saab aru, et seal nagu midagi on ja ma uurin... See siiski ei ole see õige, mida ta peaks otsima või tegelikult hing vajab ja otsib. Sest sensitiivil, maagil, selgeltnägijal ega nõial pole mingit vastust inimese hingeküsimustele, ei saa anda igavest elu, neid pattudest puhastada. Need on hukatuse teenrid, põrgulised, kes kisuvad endaga kaasa kergeusklikke, eksitades kõiki ja võttes nende hingelt igavese elu. Nad on vastutustundetud, väljas omakasu tõttu. Kahjuks.

Kui kogudustes midagi toimub, siis hakkab inimene nende suunas huvi tundma ja otsima vastuseid oma vaimus, otsima Jumalat sealt, kust ta ennast ilmutab - teiste vaimusaanute - usklike seas.

Ratsionalism, mis pagasiga inimene tuleb Jumala juurde, võib olla omamoodi koorem ja takistus, kui see on peamine viis, kuidas mõistusega püüda asju ära selgitada, mida tegelikult tuleks vaimselt kogeda, läbi teha, tunnetada.

Kristlased, kes pööravad tähelepanu Jumala, tema Püha Vaimu tööle nende endi ja kõigi inimeste elus, teevad just seda mida Jumal teeb, kus ta üleloomulike, vaimsete kogemuste abil kutsub inimest usule. Tehke nii nagu Jumal toimib ja te olete Jumala plaanis iga ilmaga ja tema teenistuses! Ja kui te pole kindel, siis head eeskuju leiab algkogudusest, kuidas kristlased teisi aitasid ja nõustasid ning paljud said päästetud.