Wilkerson: Jumal vajab õppimata ja lihtsaid

Ma usun, et enamus kristlasi sooviks põgeneda kuhugi vaiksesse, turvalisse peidupaika kusagil mägedes, et hoida end saamast rüvetatud kõigest väärusest nende ümber. Paljud on meeleheitel, öeldes: „Mida saaks küll üks kristlane teha kõige selle ebamoraalsuse suhtes? Mida saaks küll üks kogudus teha keset seda metsikut ja kurjust täis linna? Piisab sellest, kui ma hoian Jeesuse ligi ega lähe kaasa kõige selle vooluga.“

Teised aga mõtlevad: “Kas tõesti on midagi, mida mina saaks teha – tühine kristlane nagu ma olen? Mul pole ei raha, vastavat väljaõpet ega mõjuvõimu. Kõik, mis mul on, on vaid armastus Jeesuse vastu!“

Sageli ootame me, et Jumal tegutseks kahel järgneval viisil: saates üleloomuliku Püha Vaimu väljavalamise, mis uhuks suured rahvahulgad otsemaid Tema kuningriiki või saates kohtumõistmise, mis suruks kogu rahva põlvili. Kuid armsad, see ei ole Jumala viis muuta asju siin kurjas maailmas. Tema viis ehitada üles kõik varemed, on kasutada tavalisi mehi ja naisi, keda Tema on puudutanud. Ta teeb seda täites nad oma Püha Vaimuga ja saates nad seejärel lahingusse täis rohket usku ja väge!

Jumal on tõstmas esile üht püha teenistust, mis koosneb meestest ja naistest, kes täielikult pühendunud Sõnale ja palvele. Nad ei lajata kellelegi Piibliga, aga nad on täis hoolivust ja nende südamed on üles õhutatud. Nende igatsuseks pole midagi enamat kui vaid otsida, kuulda ja kuuletuda Jumalale.

Järgmisena kutsub Jumal sind igapäevasesse teenistusse. Ta vajab selleks tavalisi inimesi ehk nö. “lihtrahvast“. Ta kasutab inimesi, kelle kohta ülempreestrid ütleksid „õppimata ja lihtsad mehed“ (Ap.4:13). Piibel räägib meile ka sellest, kuidas Nelipühapäeval seal ülemises toas kõik Püha Vaimuga täidetud said (Ap.2:4). Nad kõik said täis väge minna lahingusse ja olid julged ning võimsad tunnistajad. Kuid vaimuga täidetud usklike hulka ei kuulunud mitte ainuüksi Peetrus, Jakoobus, Johannes ja teised teada-tuntud jüngrid, vaid ka lesed, noored, teenijad ja teenijatüdrukud!

Me teame, et Stefanos oli täis Püha Vaimu – „täis armu ja väge“ (Ap.6:8). Ta ei olnud ei apostel ega ka ordineeritud jumalariigi teener. Tegelikult oli ta hoopis kui ettekandja, kes koguduses laudu teenindas, et jüngrid võiksid pühendada endid täielikult palvele ja Sõna kuulutamisele.

Stefanos oli tavaline mees täis Jumala Vaimu! Seetõttu võid ka sina olla Jumala tunnistajaks oma kodupaigas. Jumal kasutab kõige tavalisemaid inimesi, kes Temaga hästi läbi saavad, kelle süda põleb Talle, kes otsivad Teda palves ja kes liiguvad edasi otsekui Stefanos, täis Püha Vaimu armu ja väge!

3. detsember 2010
David Wilkerson

Noored

Armastus on usaldus

Kristlase vaimuliku võidu saladus temasse vaenulikult suhtuvate inimeste üle seisneb teadmises, et tema isiklikus elus, nagu Jeesuse elus, võib olla vaid ainus vaenlane - hingevaenlane ehk deemon või saatan.

Kristlane teab, et saatan on kasutanud ja kasutab ära inimesi ka edaspidi, igal võimalusel, seda inimeste enese teadmata. Inimesed ei teagi mida nad teevad. Kui inimesed saavad aru, kuidas neile kott pähe tõmmati, siis nad tunneksid imestust: "Kuidas see on võimalik?! Kuidas ma nii rumal olen!?" Kuna nad Jumalat ei usu, siis ei tule neil pähegi selline petmise võimalus. Mõned ütlevad: "Mis deemonid?! Kes see jumal on! Nalja teed või?" Aga deemonid kasutavad ära inimeste teadmatust.

"Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!" Aga nad heitsid liisku tema rõivaid jagades. Ja rahvas oli jäänud seisma ja teda vaatama. Aga ülemadki irvitasid Jeesuse üle: "Teisi on ta päästnud, päästku iseennast, kui ta on see äravalitu, Jumala Messias!"Ja ka sõdurid teotasid teda, astudes ta juurde, tuues talle äädikat ja öeldes: "Kui sa oled juutide kuningas, päästa iseennast!" Aga tema kohal oli ka tahvel: See on juutide kuningas. Lk 23:34 jj

Nad ei teadnud, mida nad teevad. Saatan pani nad oma tahte järgi: võõrast vara omandama (kuigi hukatava esemete jagamine oli "töötasu"), irvitama, teotama...

Inimesed on oma tegevuse õiguses nii veendunud, kuid saatan on neid lolliks teinud ja ainult Jumala vaim saab siin avada mõistuse. Kui Püha Vaim seda ei tee, siis inimene lihtsalt ei aima, et teda ära kasutatakse. Selline on vaimumaailm, karm reaalsus!

Tuleb palvetada nende eest, kes teid tagakiusavad. Et Jumal nad saatana mõju alt vabastaks (2Tm 2 ptk). Muide, seda soovitan ka ateistile. Jumal kuuleb kõigi palveid, isegi juhul, kui inimene Jumalat ei usu. Jumalale meeldivad üllatused. See on tema viis avaldada oma agape armastust ja ettehoolt või eelarmu kaugel enne seda, kui inimene teeb oma otsuse Jumala kasuks ja temast saab kristlane. Isegi kui temast ei saa kristlast, siis Jumal ei kahetse midagi, mida ta inimesele pakub. Ta on Jumal :)

Deemonite kõigi kavatsuste ja rünnakute eesmärk seisneb ju selles, et me esmalt laskuksime oma vaenlase tasandile ja madalale tasemele ning vastaksime kurjale kurjaga. Seda nimetatakse vaimulikuks sõjapidamiseks.

Kui inimene vastab kurjale heaga, ei saa deemon teda valitseda, aga niipea kui inimene ärritub või asub kätte maksma, viha pidama, on saatan võitnud esimese lahingu. Kuid lahingu võit pole veel sõja võit. Inimesel tuleb panna tähele Jumala Vaimu märguandeid ja teha selle järgi. Häda seisneb selles, et uskmatu ei tee vahet. Sageli ka noored kristlased, kui emotsioonid üle pea kokku keevad. Nii inimene loovutab ise oma meelevalla ja õigused. Seejärel kaob selge arusaam, mis on Jumala täielik tahe ja mõistmine antud olukorras.

Jeesus puutus korduvalt kokku olukordadega, kui keegi tahtis kätte maksta või vastata rünnakule rünnakuga, kuid Jeesus kutsus korrale - k.a jüngrid, ta ei pidanud inimesi oma vaenlaseteks. Ta vastas Peetruseles: "Tagane minust vastupanija (saatan)!" (Peetrus ja saatan!?) olukorras, kus Peetrus lasi deemonil end haneks tõmmata. Kuid selle vea tõttu ta veel ei jäänud ilma Jumala soosingust ja Kristuse armastust tema suhtes.

Jeesus oli vaenujalal deemonitega, aga Kristus oli alati deemoni õnnetu (rumala) ohvri, inimese poolel. Lõpuks apostlid omandasid vilumuse teha vahet hea ja kurja vahel. Peetrus kirjutab: "Olge kained, valvake! Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata." 1Pt 5:8.

Niisiis, armastus võidab ära kurja, aga mis tingimusel? Piibel kirjutab "Alistuge siis Jumalale! Pange vastu kuradile, siis ta põgeneb teie juurest." Jk 4:7.

Alistumine tähendab usaldamist, usaldamine uskumist, et Jumal on suurem ja kontrollib olukorda. Armastus on usaldus. Usaldus, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks (Rm 8:28). Jumal on armastus.

Becky Kelley: Where's the Line to See Jesus?

Where’s the Line to See Jesus? – Official Music Video - Music Videos

Armastus ja vaen

Kui Jeesuse ja saatana vahel kestab igipõline vaen, siis ei ole midagi imestada, kui selle maailma inimesed veavad vaenu Jeesuse järgijate vahel.

"Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta on mind vihanud enne teid. Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks teid kui omi, aga et teie ei ole maailmast, vaid mina olen teid maailmast ära valinud, seepärast maailm vihkab teid. Pidage meeles sõna, mis mina teile olen öelnud: "Ei ole teener suurem kui ta isand!" Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki. Kui nad on pidanud minu sõna, peavad nad teiegi sõna. Kuid seda kõike nad teevad teile minu nime pärast, sest nad ei tunne teda, kes minu on saatnud." Jh 15:18-21

Kristuse järgija on maapeal Jumala saadik. Ta on selles maailmas, kuid mitte sellest maailmast. Te olete minu tunnistajad, ütles Jeesus. Iga kristlane tunnistab Jeesust. Ta räägib maailmale uuestisündinud elust, kogemustest. Sest ta on mõistnud uuestisünni väärtust, aga ka hukatuslikkust, mida ta varem järgis ning mida mööda kogu maailma põrgu poole astub. Seda mõistes pöördus inimene Jeesuse poole, pöördus ära selle maailma laialt teelt kitsale teele - Kristuse rajale. Siit algab see pideva vaenu ja tagakiusu põhjus, mis avaldub kristlaste ja ülejäänud maailma vahel.

Võitlus vaimulikult surnud ja vaimulikult uuestisündinud inimese vahel nn "inimese ihu ja vaimu" vahel, sest nagu piibel kirjutab, siis inimese ihu mõtteviis on vaen Jumala vastu (Rm 8:7).

Kristlane võib olla tagakiusatud, aga ei tohi olla tagakiusaja. Kui uuestisündinud kristlane vastab vaenamisele kättemaksuga, tagakiusule samaga, inkvisitsioonile inkvisitsiooniga, elajalikkusele elajalikkusega, siis mille poolest ta erineb maailmast? Mille poolest ta erineb solvajatest? See vaid süvendab vaenu. Kuid armastusel on võime piirata kurjust. Jumala armastus on ainus viis, millel on võime pöörata vaenlane sõbraks.

Pastor Miller küsis ameerika presidendilt armu kurjategijale, kes mõisteti surma.
-"Nii kurb kui see ka ei ole, ma ei või teie sõbrale armu anda!" vastas president.
-"Minu sõbrale?" hüüatas imestunud pastor ja lisas "kogu oma pika elu jooksul pole mul olnud kurjemat vaenlast kui see noormees ja sedasama tunnistavad kõik koguduse liikmed."
-"Mis?!" hüüatas president, "te kõndisite maha 60 miili lootes päästa oma kurjema vaenlase elu? Nüüd ma hakkan seda nägema teises valguses. See on enneolematu! Vapustav! Ma annan teie vaenlasele armu."
Surmamõistetu pidi poodama sama päeva pärastlõunal ja pastor Miller kiirustas saadud amnestiaga karistuskohta. Surmamõistetu seisis juba võllase poodiumil kui Miller ootamatult lagedale ilmus.
Näinud Millerit, uskmatu karjus: "Tal polnud kahju oma jalgadest, et tulla siia ja oma silmaga näha, kuidas Jumal patuseid karistab..." naeris ta inetult. Miller ulatas komandandile presidendi amnestia. Karistusalune lasti vabaks. Jumal andis uue võimaluse.

Ei ole vaja imestada, kui te kohtate inimesi, kes teid lihtsalt selle pärast põlastavad, et te olete kristlane ja kutsute inimesei Kristust järgima. "Olge rõõmsad sel päeval ja hüpake, sest vaata, teie palk on suur taevas!" Lk 6:23.

Kokku võttes kristlaste tagakiusu põhjuste kohta peame nõustuma, et kristlasel ei pea olema isiklikke vaenlasi. Ometi me teame, et meil kõigil need on, kes vähemal või suuremal määral seda tunnistavad. Jumala armastus teeb iga vastase relvituks. Juhtub see, mis juhtuma peab, nagu ikka: "Ja kui ta seda ütles, häbenesid kõik ta vastased, ent kogu rahvahulk rõõmustas kõigi auliste tegude üle, mis sündisid Jeesuse läbi." Kristlane saab olla rõõmus, kui teda vihatakse ja põlatakse. Sest isegi kui nad häbenevad ja neil ei ole midagi paha rääkida, siis ometi ei loobu nad võimalustest teist halvasti rääkida. Jumala armastus on neile võõras, see tekitab õõvastust.

Häbi ei tule mõista kui alandust, vaid piinlikust. Postimees avaldas 29.11.2010 tabava artikli "Kättemaksurõõmu väravaid ei tohiks avada."

Sest inimesed on sunnitud endale esitama küsimuse: kuidas mu hinges võis tekkida siisugune halb suhtumine selle inimese vastu, kes osutab sõprust ja armastust?

"Meil kõigil on tulnud ette momente, kui tunned häbiväärset rõõmu parastamisest, et näe, juhtuski nii, nagu ma arvasin, ütlesin või hoiatasin. Või satud situatsiooni, kus saatus mängib sulle kätte võimaluse kellelegi tagasi teha. Mõnikord tunned sellest kahjurõõmu, mida on häbi endalegi tunnistada. Me küll ei taha tunnistada, aga vahel tõesti naudime kättemaksu. /.../ See oleks nagu auga välja teenitud hüvitis enesearmastuse hiirepesas, selline alaväärsuskompleksi lunastuse vorm" kirjutab artiklis Eve Ernits.

"Olgem siis mõistlikud ja andestavad mitte ainult iseenda, vaid ka teiste inimeste nõrkuste suhtes. Kättemaksurõõm on nagu patoloogia või põrgu, mille väravaid ei tohiks iial avada" tõdeb Ernits.