Õnnistatud Kristuse sünnipäeva

Jeesuse sünnipaik

Jeesuse sünnipaigaga räägitakse mitmeid vahvaid lugusid! Levib ka vastuolulist infot. Püüame selgusele saada, mis tegelikult juhtus Maarja ning Joosepiga ja vastata järgnevatele küsimustele.

• Miks Maarja ei saanud sünnitada Joosepi kodukohas (Naatsaretis)?
• Mida tähendab piibli väljend „nende jaoks polnud majas kohta“?
• Miks Joosep ei ööbinud võõrastemajas?
• Kas Jeesus sündis laudas?

Miks Maarja ei saanud sünnitada Joosepi kodukohas?

Maarja ja Joosep olid sunnitud Petlemma minema poliitilistel asjaoludel. 

Petlemm

Keiser Augustus andis käsu loendada rahvas ja see toimus ajal, kui Küreenius oli Süüria maavalitseja. Selleks et rahvast loendada, pidid pojad minema esivanemate koju, viibima suguvõsa juures. Kuna Joosepi elukoht oli Naatsaretis, aga ta pärines Juuda soost, siis lahkus ta koos Maarjaga Naatsaretist, läks "üles" Petlemma (sõnaga „üles“ peeti silmas maastiku, kuna Petlemm paikneb 760 m kõrgusel merepinnast). Nende teekond kulges mööda igivana kaubateed põhjast lõuna suunas kuni Jeruusalemmani ja sealt edasi veel 8 km Heebroni suunas (nüüd on Petlemm 4km Jeruusalemammast, kuna linnad on kasvanud). Kus vasakule jäi Petlemm. Petlemmas oli Joosepi suguvõsa pärisosa.

Kristlikud jõulud on meile kuvanud pilti Joosepist kui varatust, vaesest, kes ei olnud sugulaste keskele oodatud ja seetõttu pidi Maarja sünnitama mujal. Räägitakse, et Jeesus sündis laudas. Kuid see ei vasta tõele. Joosep ei olnud vaene mees. Maarja ei sünnitanud laudas. Kuskil ei ole kirjas, et see nii oli. Selline lihtsustatud käsitlus on paljudele jätnud Jeesuse sünniloost üsna kummalise mulje.

Joosep ei läinud Petlemma kui vaene kerjus või võõras. Ta ei olnud varatu. Vastupidi, üsna jõukal järjel tolle aja mõistes. Kui arvestada seda, et nende maavaldus asus otse asunduse südames, siis meie mõistes tähendab see seda, et suguvõsa kinnisvara asus kesklinnas.

Piibel kirjutab: "Nii läks ka Joosep Galileamaalt Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks, sest ta oli Taaveti soost ja pärusmaalt, et lasta end üles kirjutada koos Maarjaga, oma kihlatuga, kes oli lapseootel." (Lk 2:4-5).

Kuid Joosep ei pidanud minema Petlemma mitte üksnes selletõttu, et ta suguharu pärines sealt, vaid tal oli Petlemma linnas omand (kinnisvara meie mõistes) ja õigus osale suguvõsa omandist (st mõttelisele osale). Neil kahel põhjusel pidi Joosep asuma loenduse ajal Petlemmas.

Mida tähendab piibli väljend „nende jaoks polnud majas kohta“?

Luuka 2:7 (kreeka k.): καὶ ἔτεκεν τὸν υἱὸν αὐτῆς τὸν πρωτότοκον καὶ ἐσπαργάνωσεν αὐτὸν καὶ ἀνέκλινεν αὐτὸν ἐν τῇ φάτνῃ διότι οὐκ ἦν αὐτοῖς τόπος ἐν τῷ καταλύματι

Luuka 2:7; Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta.

Oleme harjunud sõna "katalyma" [kä-tä'-lü-mä] tõlkima kui maja. Paljuski seetõttu on levinud sündmustest väärettekujutus, et nad ei saanud esivanemate majas peavarju.

Katalyma tähendab tuba, kuid sel on ka lisatähendus „ajutine peavari“.

Tegemist on suure toaga, mis kuulub omanikule. See tuba kuulus Joosepile. Kuid Joosepi pärisosa (tuba) oli hõivatud teiste sugulaste poolt, kes olid kokku tulnud loendamise ajaks. Katalyma leiab piiblist veel paasapüha ettevalmistuse kirjelduses (vt Mk 14:14; Lk 22:11). Ka nendes kirjakohtades on katalyma kui suurema mõõduga ruum (tuba), mille majaperemees saab anda külaliste käsutusse. Meie tähenduses on see näiteks esinduslik külaliste tuba, kas siis suur tuba või eraldi suurem ruum majas, kuhu majutatakse külalised (külaliste magamistuba). Katalyma ei ole hotellituba, ruum väljaspool maja, ega ka mitte laut. "Omanikule kuuluv suur tuba" aitab kõige täpsemalt kirjeldada millega tegu on. See on "pere vähem jõukale liikmele kuuluv tuba, maja osa". Seda anti vahel külaliste teenistusse, võõrastele kasutada. Selline suur tuba oli Joosepi omandis, tema pärisosa.

Sünnigrott, aastal 1610 (A, sünnikoht ja selle kohal altar)

Juutide seaduse järgi pidi pidi noor ema puhastuspäevade lõpuni viibima paigal ja kuna laps sündis Petlemmas, siis nad viibisid Petlemmas 40 päeva või enam. Ei ole mõeldav, et nad selle aja elasid võõrastemajas, mõne karavani peatuskohas või laudas, ammugi külmas koopas.

Kui Joosep kohale jõudis, oli tema tuba hõivatud ja neil oli võimalus seda kasutada koos teistega. Kuid sealt ei tõstetud teisi välja. Joosep ja Maarja said tuba kasutada. Sünnitamise ajal ei sobinud olla koos teistega ning on ilmne, et toast ei lahkunud sel juhul paljud teised, vaid Joosep otsis majas sobiva ja vaikse ruumi. Selleks privaatseks kohaks osutus maja juurde kuuluv grott.

Palestiinas oli kombeks maja ehitada koopa peale või kõrvale nii, et ruumid olid omavahel ühenduses, mistõttu grott kaasati elamukompleksi.

Groti plaan (sinisega) 3. saj ehitati selle kohale Sünnikirik. Ps. Sünnigrotiga lähestikku paiknes veel mitmeid grotte (veevanniga grott, süsteem haudadega, Suur grott, Tarkade tsistern, jt).

Koopad kaasati elamukompleksi. Seal olid hoiuruumid (meie mõistes keldrid toidu säilitamiseks). Koopas hoiti toidutagavara, majapidamise esemeid, vilja, õli- ja veini savinõud jt. Tõenäoliselt hoiti seal ka teisi muid esemeid, nt savist sõime, mida Joosep seadis lapsevoodiks. Kaljunišš sõimena ei ole Palestiinas haruldus. Ent selles koopas ei olnud laut. Grott asus kesklinnas. See oli pere vara ja toiduhoidla. Evangelist Luukas kirjutab, et lambad olid väljal koos karjastega (Lk 2:8).

Miks Joosep ei ööbinud võõrastemajas?

Siinkohal märgime veel seda, et Joosepil ei olnud Maarja lapse päritolu osas vastuolu oma Petlemma sugulastega (loe lisaks ajakiri „Teelkäija“ 12/2010 artikkel „Petlemmas sündinud Naatsareti Jeesus“). Artiklis väidetakse, et Joosepi sugulastel oli sellega seoses mure (sohilaps) ja seetõttu Joosepi lapsel ei tohi olla kohta Joosepi suguvõsas, ei ole leidnud sünniloos kinnitust. Mis annaks alust tõlgenduseks, et just sel põhjusel Maarjal ei olnud kohta majas (ei lubatud majja siseneda) või nö ta ei olnud majas oodatud. Otse vastupidi. Maarja oli majas koos lapsega, mitte üksnes sünnigrotis (keldris). Kuna Joosepil oli oma tuba, siis sai nii Joosep kui ka Maarja seda kasutada. Maarja viibis kogu majas pärast sünnitust (vt Mt 2:11). Samuti asjaolu, et laps pidi saama isa nime (Lk 3:23) ei olnud probleemiks, kuna ei Joosep ega Maarja ja keegi teine suguvõsast ei saanud lapsele nime öelda. See oli juba pandud enne sündi. Jeesuse nime ütles ingel Gabriel (Lk 1:31). „Jeesus Naatsaretist“ oli tingitud sellest, et isikud nimetati elukohaga ja Joosepi elukoht oli Naatsaret (Lk 2:4); seetõttu Jeesus Naatsaretist (vt Jh 1:46 vrd salm 49).

Evengelist Matteus kirjutab Mt 2:11; "Ja majja sisse astudes nägid nad last koos Maarja, tema emaga".

Tähetargad tulid last vaatama ja leidsid lapse ja Maarja majast (oikia), mitte väljalt, koopast ega laudast. Maarja oli koos lapsega majas. Said kasutada kogu maja. Uus testament ei nimeta Jeesuse sünnikohana lauta. Laudas sündimine on müüt. Kuivõrd sellega seoses märgiti sõime, siis inimesed mõtlevad lauta, mis on inimeste ettekujutlustes. On lausa mõeldamatu, et omanik ei tohi viibida oma ruumis.

Kas Jeesus sündis laudas?

Jeesus sündis maja juurde kuuluvas koopas. 

Jeesuse sünnikoht.


Sündinud laps asetati sõime. Sõimes ei olnud lapsel nii jahe kui põrandal. Sest nad olid koopas, aga koobas on külm koht (nagu keldris). Muud otsest vajadust last sõime panna ei olnud. Süvendatud kujuga anumas sai laps rahulikult magada. Ema sai ennast korrastada ning kosuda. Sõime puhul on tegu savist või kivist anumaga, vaagna kujulise nõuga, kuhu pandi loomasööt või vesi. 

Millise sõimed olid kasutusel Palestiina alal? 

Need olid erineva raskuse ja kujuga, ovaalsed, kandilised ning erinesid ka mõõtudelt (vt all), oleneb millise looma jaoks neid kasutati. Üldjuhul olid need kivist välja taotud või savist vormitud. Sööda (vili, jahu, vesi) asetamiseks oli sõimes süvis. (loe lisaks artikkel "Jõulude ajalugu", kus Hieronymus kirjutab järgmist: "Kristuse austamise ettekäändel oleme tänaseks savist tehtud sõime eemaldanud ja asendanud hõbedasega." (Anecdota Maredsolana III, 2, lk 393)

Sõim kreeka keeles: phatnē [fä't-nā]

Miks meil on teistsugune arusaam?

Sest me oleme käinud esivanemate laudas, kus sõim on heinade asetamiseks, loomade söötmiseks. Sellesse võis heina tõsta üsna mitu hangutäit. Jahu või juua sai lehm ämbrist, mitte sõimest, kui ämber just sõime ei asetatud joomise ajaks. Kes on laudas käinud söötmise ajal, siis teab ka seda, et veistele meeldib sarvi sügada, puksida ja ämbrit lõhkumiseks ja joogi ümberpaiskamiseks sõime ei jäetud ilma peremehe valveta. Sigadel ei ole üldse sõime, vaid küna. Lammaste sõim on samuti ehitis, kuid väiksem kui veistel. Sõime on vaja kuivade heinte söötmiseks laudas, mitte väljas. Loomad on öösel või külmal ajal laudas. Eesti laudas on sõim üsna suur prussidest ehitis, seina külge kinnitatud, mille külge pandi keti abil ka veis ilma et peaks kartma, et see sealt lahti pääseks. See oli massiivne ja tugev konstruktsioon. Meie arvame, et Jeesuse sõim oli samuti laudadest, heinte asetamiseks, kuna me oleme sellist sõime näinud ja arvame, et nii on ka mujal. Kaugel sellest! Seetõttu leiame jõuludega seoses ühtelugu sõimekesi, kus laps asub heinte peal, kuid soojal maal - Iisraelis ei ole sõime selleks vaja. Iisraelis saab heinamaad kasutada kogu aasta jooksul (v.a põuaajal kui rohi kuvab ära). Sööginõud tehti tollal savist ja neid sai teisaldada. 

Sünnigrotis on trepikäigud, mis ei sobi veistele. 
 

Jeesuse sünnikoht grotis ja altar selle kohal.

Origenes (184/185 – 253/254): "Kui Jeesuse Petlemmas sündimise fakti kohta peale Miika ettekuulutuse ja Jeesuse jüngrite evangeeliumides kirjutatu veel muid tõendeid tahetakse, siis olgu teada, et kooskõlas evangeeliumilooga Jeesuse sündimisest näidatakse Petlemmas koobast, kus ta sündis, ja sõime, kuhu ta mähkmetesse pandi. See, mida näidatakse, on ümbruskonnas kõigile teada. Isegi paganad seletavad kõigile, kes kuulda tahavad, et ülalmainitud koopas on sündinud keegi Jeesus, keda kristlased austavad ja kummardavad" (Contra Cels. I51). 
Õpetlane ja teoloog Origenes (/ˈɒrɪdʒən/; kreeka k: Ὠριγένης, Ōrigénēs), või Origen Adamantius (Ὠριγένης Ἀδαμάντιος, Ōrigénēs Adamántios).

Sünniväljak (Sünnikiriku sissepääs otse)

Eusebios (265-339): "Üldiselt valitseb üksmeel, et Jeesus Kristus sündis Petlemmas ja nii näitavad ka kohalikud seal üht koobast neile, kes seda võõrsilt vaatama tulevad" (Demonstratio evangelica III, 2,47).
Vana-Rooma ajaloolane ja teoloog Eusebius (/juːˈsiːbiəs/; kreeka k: Εὐσέβιος).

Jõulude ajalugu

Kuidas jõulude tähistamine alguse sai?

Enne kui jõulud said oma kuupäeva, pidutsevad Petlemma preestrid ja kogukond 8 päeva iga päev samasuguse toreduse ja pühaderõõmuga vigiiliapidu, lauldes hümne ning selle peomeeleolu ja rõõmu tõttu kogunesid rahvahulgad, mitte ainult mungad, vaid ka ilmikud ning mehed ja naised, mida tähistati 6. jaanuaril (epifaaniapühal). Sellel oli veel teinegi suur tähendus - Jumala ilmumine, nähtaval kujul (Johannese sõnul: ilmumine lihas). Peo sisuks oli liturgilised teenistused Jeesusega seotud paikades, sündimine Petlemmas, ristimine Jordani ääres, Jeesuse esimene imetegu (Kaana pulm) jt.

Hieronymus - (Saint Jerome) (ladina: Eusebius Sophronius Hieronymus; kreeka: Εὐσέβιος Σωφρόνιος Ἱερώνυμος; elas 347 – 30. september 420).

Hieronymus tuli Roomast 358. aastal Petlemma ja täpselt 25. detsembril pidas Petlemma Sünnikirikus jutluse ladina keeles, milles  noomis Jeeususe sünnimaad, et see ei tähista eraldi Jeesuse sündimise päeva (sünnipäeva) kui püha. Ta ütles: "Täna on meile sündinud õigluse päike." Seetõttu siit sai alguse komme tähistada Jeesuse sündi 25. detsembril. Sestap Hieronymus algatas jõulude tähistamise, aga ta ei piirdunud vaid tähtpäeva algatamisega.

(Pildil) Saint Jerome and the Angels, Bartolomeo Cavarozzi (Viterbo, 15.02.1587 - Rooma, 21.09.1625), Sellel kujutatud Hieronymus on tõenäoliselt maalitud 1617. aastal. Maali (116 x 173 cm) saab näha Florence´s, Palazzo Pitti´s.


Itaalia kunstnik, barokkmaali naturalistliku suuna rajajana Michelangelo Merisi da Caravaggio ((Michelangelo Merisi (või Amerighi) da Caravaggio)) maal "Saint Jerome" (vt all), 1607. Sellel kujutatud Hieronymus on tõenäoliselt maalitud 1607. aastal.

Garavaggio (Milan, 29.09.1571 - 16.07.1610) sai tuntuks eelkõige kui kunstnik, kes viljeles äärmuslikku realismi, millega ta käsitles inimesi, nende vanadust, soonilisi käsi, riideid kui ka teisi materiaalseid esemeid. Detailide kombatav reaalsus oli taotluslik. Seetõttu võib seda teost käsitleda kui Hieronymuse portreed, kõige realistlikumalt kujutatud kristlast algkoguduse ajast ja - kristliku kiriku rajajat.

Siin veel üks Caravaggio maal "Saint Jerome" (kirjutab). Maalitud 1605–1606, 112 cm × 157 cm, mida saab näha Galleria Borghese.

Hieronymusele ei olnud meelt mööda piduliku liturgia väline hiilgus, samuti kuldsed kaunistused, kuldne siid ja ehted, millesse Constantinuse basiilika (Sünnikirik) oli üle kuhjatud vigiiliapeo puhul ning ta väljendab pahameelt. "Kristuse austamise ettekäändel oleme tänaseks savist tehtud sõime eemaldanud ja asendanud hõbedasega. Aga minu jaoks oli see, mis ära on viidud, palju väärtuslikum. Kuld ja hõbe sobivad paganatele; kristlikule usule sobib savist sõim. See kes selles sõimes sündis, põlgas kulda ja hõbedat. Ma ei taha neid, kes seda tema austamiseks tegid hukka mõista, nagu ma ei mõista hukka ka neid, kes on templile kuldsed nõud valmistanud. Aga ma täheldan hämmastusega, et Issand ja maailma looja ei sündinud mitte kullas ja hõbedas, vaid põrmus". (Anecdota Maredsolana III, 2, lk 393.)

Ka esimene "jõulujutlus" ei olnud oodatud, mille 25. detsembril 386. aastal pidas Johannes Kuldsuu Antiookias. "Koguduses vaieldakse palju tänase pidupäeva üle. Ühed heidavad sellele ette, et see on uus ja ennatlik ja äsja sisse seatud, teised kaitsevad seda (st jõule), öeldes, et see on vana ja algupärane..." (Montfaucon, t 2, lk 354-366).

Jeruusalemmas hakati 25. detsembrit pidulikult ja algul vaid Jeesuse perekonna mälestuspäevana tähistama alles piiskop Juvenaiuse ajal (422-458).

Faijumi papüürus toob meieni ühe osa liturgiast 4. sajandist, mis viib meid tagasi jõulude pühitsemiseni. Sergio kiriku 10 sajandi ikonostaasil kujutatakse ühes tseenis Jeesuse sündi ja tarkade kummardamist, nagu varasemal ajal kirikus kombeks oli. Jeruusalemma piiskop Cyrillos kaebab ühes kirjas (350 aastal), et Petlemma ja Jordani vahelise kauguse tõttu ei ole võimalik Kristuse sündimist ja ristimist samal päeval pühitseda. Torkab silma kuidas ajalises plaanis saab jõulupüha eraldi tähistamine alguse.

Halkedoni kirikukogu (aastal 451) vastased sõdisid Palestiinas väga ägedalt vastu uue jõulupüha pidamisele. Täna on raske öelda miks seda tehti. Läbi pühakirja võib näha, et inimese sünnikuupäev ei olnud tollal oluline daatum, vaid isiku päritolu, suguharu ja pärusmaa. Seda leiab näiteks evangelist Matteuse tekstist; ta alustab evangeeliumi Jeesuse põlvnemisega. Ka varem, VT ennustuses 750 aastat (!) enne Jeesuse sündi, prohvet Miika (5:1) kirjutab: "Aga sina, Petlemm Efrata (st seos Jaakobi naise Raaheliga), olgugi väike Juuda (st üks 12 suguharust) tuhandete seast, sinust tuleb mulle see, kes saab valitsejaks Iisraelis ja kes põlvneb muistseist päevist, igiaegadest." Piiblis rõhutakse põlvnemist, mitte seda, mis kuupäeval keegi sündis. See võis olla tingitud juutide püüdest kaitsta oma tava, traditsioone. Parim viis selleks on seista vastu valitsevale, ilmalikule (paganlikule sh Rooma) tavale. Samuti oli samal ajal käibel erinev ajaarvestus (kalender) ja juutidel oma kalender (ps. tänaseni).

Alles keiser Justinianus kehtestas 560. aastal Jeruusalemma kirikukalendri kooskõlastuse teiste kristlike tavadega. Esimene ühetähenduslik tõend jõulude või jõulupühade tähistamisest 25. detsembril on Jeruusalemma patriarhi Sophroniuse jutlusest (634-638).

Jeesuse tegelik sünnipäev on teadmata. Seetõttu pühitseti seda juba varakristluses eri aegadel. Egiptuses ja Palestiinas mais. Juudikristlaste seas tõenäoliselt tema surma mälestuseks niisanikuu 14. päeval. Roomas tähistati 25. detsembril, mitte kunagi Kristuse ilmumise pühal (6. jaanuaril). 25. detsembri kohta on tõendid aastast 336. Kui kaua enne seda tähistati 25. septembril, ei ole teada. Kristuse ilmumise püha 6. jaanuaril võeti Oriendist üle 4. sajandil, ent selle sisu muudeti. Täna tähistame jõule - Kristuse sünnipäeva 25. detsembril paljuski tänu sellele, et algkoguduses oli neid, kes pidasid oluliseks kindlal päeval pühitseda Issanda sündi.