Mis põhjusel abielupaarid tülitsevad

Täna kirjutab portaal Tarbija24, et abielupaarid tülitsevad vaid kahel põhjusel, millest kirjutab portaal medicinenet.com.

• Esiteks, tajutud ähvardus.

• Teiseks, tajutud hooletussejätmine.

Minu arvates on need ühe ja sama medali kaks külge, mõlemad taanduvad suhtelmispsühholoogia keerdkäikudesse. Minu meelest saab need toodud põhjused välistada, kui abilelupaar teab psühholoogiast algtõdesid ning arvestab seda.

Abileupaarid tülitsevad tõepoolest vaid kahel põhjusel, kuid üks nendest on suhtlemise tasand, kus pole välistatud alatud võtted, nagu Singer Vinger ansambli laul ütleb: kodusõjas surma ei saa ... Tõepoolest, kodusõda on ainus sõda, mida võiks nimetada välksõjaks ja kus võidetakse vastastikku maalappe või lahinguid, kuid seda sõda pole võimalik võita. Vastasel korral lõpeb see lahkuminekuga.

Tegelikult on palju põhjuseid tülitsemiseks. Kuid näiteks abielurikkumine on niivõrd tõsine põhjus, mille puhul ei saa öelda, et pooled vaid tülitsevad. Asi on ikkagi tülitsemises. Erimeelsused, emotsioonid, ärritused, halb tuju jt.

Need 2 põhjust on ikkagi puhtalt suhtlemisraskused, mida aitaks vältida psühholoogia tundmine. Aga teiseks põhjuseks on materiaalsed erimeelsused ehk perekonna raha kasutamine ja prioriteedid. Ilma põhjuseta ei saa ju ähvardada ja ka hooletusse jätta. Naised tajuvad enamasti üksindust, meestel ajab sarve punasaks lihtsalt ähvardamine. Enamasti on ähvardused küll katteta, - võta ja jäta mängud, kuid positsiooniline surve teeb oma töö. See mõjub. Seevastu hooletusse jätmine, kus naine tajub, et mees ei panusta suhtesse piisavalt, või käitub nii, nagu elaks endiselt üksi, see viib rivist välja iga naise.

Enamasti tekivad abilelutülid tühjast-tähjast, mida siis vastavalt tujule krutitakse üles ja sageli üle vindi. Lahendused või nö vaherahud tulevad just nii kiiresti, kui kiiresti pooled teineteisega konstruktiivselt suhtlevad, analüüsivad ja pakuvad välja lahendusi. Kui seda ei tehta. Siis võib sama reha otsa komistada kasvõi 100 korda ja andestamine siin ei tööta.

Asi pole andestamises. Abielu on koostöö. Seetõttu ei saa paraku nõustuda artiklis toodud Baylori Ülikooli psühholoogiaprofessori Keith Sanfordi väitega, et piisab vaid andekspalumisest ja andeksandmisest. Ei piisa! Andekspalumisest algab läbirääkimine, analüüsimine ja vastastikku lahenduste pakkumine ja parima lahenduse leiutamine. Kui asi piirdub vaid andekspalumisega, siis tõenäoliselt asi kordub.

Siin ei tehta ka vahet, kas perekond on kristlik või sekulaarne. Ka kristlikus peres on abielutülid sagedased tulema ning põhjusteks ikka-seesama: suhtelmisrakused ja mammon ehk majandusraskused. Vahet ei ole. Kui psühholoogias puuduvad teadmised või raha napib, on ka tülid - kutsumata külalised ukse taga koputamas.