teisipäev, 27. september 2011

The Digital Dead Sea Scrolls online



Teadlaste, arheoloogide ja ajaloolaste ühistöö tulemusel on internetist kättesaadav Surnumere lähedalt leitud vana testamendi käsikirjad. Piibli raamatute käsikirjad on üles pildistatud ja internetis on loodud interaktiivne veebilahendus vanade käsikirjade lugemiseks sellisel kujul nagu need on tegelikult kirjutatud.



Käsikirju saab väga lähedalt vaadata, sirvida, kerida ja uurida oma silmaga. Dead Sea Scrolls Online projekt käivitati Iisraeli Muuseumi ja Google tehnoloogia abil.



Internetis on saadaval käsikirjad pärinevad esimestest sajanditest, need olid peidetud Juuda kõrbes, Surnumere kaldal, et kaitsta pühakirju läheneva Rooma armee eest. Käsikirjad leiti üles 1947. aastal, mil beduiini karjane viskas kivi koopasse ja sai aru, et seal on midagi sees. Alates 1965. aastast on need käsikirjad Iisraeli Muuseumi eksponaadid.



Nüüd saab igaüks üle kogu maailma neid vaadata, lugeda digitaalselt Dead Sea Scrolls projekti raames. Fotod on kõrge resolutsiooniga, kuni 1200 megapikslit, s.o ligi 200 korda parema eraldusvõimega kui tavalise digikaamera abil tehtud pilt, et näha pärgamendil kõiki detaile. Suumimine loob mulje, et pärgament on kümnendiku millimeetri paksune.



Näiteks saate sirvida Jesaja raamatut, kerida peatükki või iga salmi. Võite klikkida otse heebrea teksti ja saate võrrelda Jesaja raamatu heebrea keele teksti inglise keelde.

Vaata lähemalt: The Digital Dead Sea Scrolls online

esmaspäev, 26. september 2011

Palestiina nõudmisel puudub igasugune alus

Palestiina ei tunnusta ÜRO varasemaid resolutsioone seoses Iisraeli riigiga, aga nõuab häälekalt, et Iisrael tunnistaks PA taotlust.

PA taotlusel ei ole isegi rahvusvahelise õiguse miinimumkriteeriume. Kuid praegu jääb mulje, et keegi ei pööra üldse tähelepanu asjaolule, et Jordani läänekaldal pole kunagi valitsenud tunnustatud Palestiina, vaid 19ne aasta jooksul oli Jordaania Kuningriik. Järelikult võiks Jordaania esitada mingeid nõudeid, kuid mitte Palestiina omavalitus. Kuid Jordaania loobus kõigist nõudmistest 1994 aasta rahulepingu raames. Nõuded ei oleks olnud täitmiseks, sest Jordaania okupatsioon Läänekaldal oli õiguslikult ebaseaduslik ja vastuoluline ÜRO raames heaks kiita.



San Remo konverents mis toimus 24. aprillil 1920 võttis vastu otsuse: Palestiina ala sai kogu maailma juutidele koduks.

Resolutsiooni aluseks oli Suurbritannia 2.11.1917 välja antud ja valitsuse poolt vastu võetud otsus, nimega Balfouri deklaratsioon. Kaardistatud ala, mis hõlmas nii Gaza sektorit, Golani kõrgendikke, nn Läänekalda (West Bank), Jeruusalemma ja kogu praegune Jordaania, oli algselt mõeldud juutide riiklikuks koduks.

Rahvasteliit, praeguse ÜRO eelkäija otsustas õigel ajal ja otsus oli siduv ja on seda jätkuvalt. See on rahvusvahelise õiguse fakt ega muutu olematuks. Balfouri deklaratsioonis oli märge, milles määratleti territooriumil elavate põlisrahvaste õigus oma riigi ja usulise identiteedi ja selle säilitamiseks.



Kaks aastat hiljem jagasid britid omal algatusel Ida-osa Trans-Jordaania Kuningriigile ning seadsid selle juhtkonna emiir Abdullahi, kuid see ei muutnud kehtetuks juutide eelnevat rahvusvahelist õigust. Rahvasteliidu otsus "tühistati" Briti ja Prantsuse ühepoolse lepinguga, ilma vastuväideteta, kuna ei olnud iseseisvat jõudu, mis oleks võinud esitada proteste. Need põhimõttelised jooned ei ole kunagi vaidlustatud ÜRO-s või muus rahvusvahelises organisatsioonis enne 1967 aasta sõda. Sellepärast, et Iisrael oli nõrgestatud ja seisis vastamisi Araabia riikide piiramisega. ÜRO võttis vastu uue resolutsiooni 242, kus ja ka hiljem, pärast sõda resolutsiooni 338, kus rõhutati, et ainus tee turvalise saavutamiseks on osapoolte vahelised läbirääkimised.

Oslo leping kirjutati alla aastal 1993 ja mille alusel PA sain autonoomia, nii Jeerikosse, Petlemma ja Hebronisse ning Läänekalda aladele. Jasser Arafat kohustus tunnustama Iisraeli riiki (!!!) ja sai selle alusel Nobeli rahupreemia. Kaks aastat hiljem laiendati rahvusvahelist lepingut, nn Oslo II raames kokkulepitu, et mingeid muudatusi ei tehta ühepoolselt, vaid mõlema poole läbirääkimiste tulemusena. Selles viidati ÜRO 242 ja 338 resolutsioonidele ja kogu lepingu eest seisis USA tollane president Bill Clinton.

Ka Jeruusalemma staatust vaadeldakse ainult läbirääkimiste kaudu, mingit ühepoolset deklaratsiooni ei käsitleta, Iisraeli linn on igavene, jagamatu pealinn, mis vabastati Jordaania ebaseadusliku okupatsiooni alt 1967.a sõja ajal.

ÜRO Peaassamblee seisab täna vastakuti tõsise probleemiga, ja on võimatu mitte arvestada juba varem ÜRO poolt heakskiidetud resolutsioone: 80, 242 ja 338.


Palestiinlaste nõudmised seavad ohtu Iisraeli julgeoleku

Palesiinlaste üheks suurimaks nõudmiseks on see, et Iisrael peab ühepoolselt loovutama maa ja seda ulatuses, mis olid 1967 aastal. See tähendaks seda, et Iisraeli linnu ja strateegilisi sihtmärke oleks igalt poolt väga kerge rakettide ja mürskudega tabada.

Kui täna rünnatakse palestiina aladelt raketidega praktiliselt iga nädal, kuid need ei ulatu väga oluliste sihtmärkideni, siis Iisraeli maa ümberjagamisel muutuks kogu Iisrael väga kergesti rünnatavaks ja praktiliselt oleks võimalik tabada kõiki sihtmärke.

Palestiina on korduvalt rõhutanud, et nende suurim eesmärk on juudiriigi hävitamine. Seda on üritatud korduvalt teha, seni siiski ebaõnnestunult. Iisrael on suutnud kõik sõjad võita ja vaenlased maalt välja törjuda.

Lähis-Ida riigid on kogunud juba tuhandeid rakette ja valmis pannud sõjatehnikat Iisraeli ründamiseks. On vaid ajaküsimus, mil see võetakse kasutusele.

Tegelikult elavad juudid kogu aeg Palestiinas paiknevate terroristide vaenu ja rünnakute all, sisuliselt sõjaolukorras, kus juut ei tea kunagi, kas ta jõuab õhtuks elusana koju. Meil on seda raske ette kujutada. Aga nii see on.

Seetõttu oleks Palestiina nimetamine ÜRO täisliikmeks vaid samm lähemale sõja puhkemisele Lähis-Idas. Rahutused on olnud kogu aeg, sest araablased on olnud vaenulikud ja ei soovi rahus elada, külg-külje kõrval juutidega.

Üks võimalus rahus elada, oleks selline, et lähtutakse San Remo 1920 aasta konverentsist ja rahvusvahelisest õigusest. Aga sõjakad palestiinlased ei taha midagi kuulda rahu tegemisest, vaid esitavad üha uusi ühepoolseid nõudmisi juudiriigile. Palestiinlased kasutavad kõiki süüdistusi Iisraeli riigi suhtes, et kogu maailma veenda nende ainuõiguses saada juutide maa endale ning et nende hädades on süüdi juudid.

See oleks umbes sama, kui venelased hakkaksid Virumaad nõudma Eesti riigilt endale. Meie piirileping on sõlmimata ja seda puhtalt venelaste vaenuliku poliitika tõttu. Samas võttis Venemaa endale Eesti Vabariigile ja meie kodanikele kuulunud maa. Aga mis teha! Kõik eestlased nõustuksid sellega, et mingist Virumaa või Eesti maade loovitamisest ei saa juttugi olla, aga millegi pärast levib eestlaste seas seisukoht, et Iisrael peaks ühepoolselt loovutama maad! Kas ikka peab?


Allikas: Wikipedia

Nüüd, et asjadest veel enam selgust saada, millist reaalset ohtu juutidele kujutab endast palestiinlaste nõudmine, lisan siinkohal interkatiivse lahenduse, millelt te saate näha, kui ohtlik oleks Iisraeli jaoks see, kui palestiinlaste nõudmisel loovutatakse näiteks West Bank (Läänepank). See tähendaks seda, et terroristlik palestiina saaks pommitada rakettidega ja selleks ei ole vaja neil omada kaugele ulatuvaid rakette. Kõik sihtmärgid oleksid nagu peopesa peal, anna ainult tuld Iisraeli suunas!



Kui te liigute veebilehele MyIsrael, siis liikuge hiirega keskel servast serva ulatuva kitsa pildi peale - panoraamile, selle suurendamiseks kerige hiire nuppu. Alumises ääres saate valida erinevaid objekte ja nendel on märgitud vahemaad Läänepangalt.

Vaata interkatiivset kaarti: My Israel Panorama Project

Kaarnad tõid temale leiba ja liha

"Jõest saad sa juua, ja ma olen käskinud kaarnaid seal sind toita."

Võibolla mõned pole kuulnudki, ja peavad sellist lugu muinasjutuks. Kuid Jumal, kes on kõige looja, juhib seda ja kasutab kõiki võimalusi, pealtnäha naiivseid ja ebareaalseid, kuid selles väljendubki Jumala loomus, tema erinevus meist, looduist. Jumal kasutab vahel olukordasid, kui sa usud ja teed seda, mida Jumal sinu südamele paneb.

Sellest kirjkohast saab teada, et Eelia sai korrralduse kuulutada põuaaegadest ja otseloomulikult ei olnud see väga popullaarne sõnum, kuivõrd elanike ellujäämine sõltus ilmastukust, vihmast sõltus viljasaak. Mõni võiks öelda, et Jumala käest oleks saanud paluda vihma, kuna ta kontrollib kõike loodut, siis miski ei takistanud seda teha. Edasi lugedes saamegi teada, et see juhtus, Eelia palve peale tuli vihm. Kuid enne pidi tulema põud. Jumal siiski ei taha meid jätta teadmatusee ja hoiatab ette. Kuid kuskil ei ole kirjas, et kogu maailmas oli põud. Ega me täna ei saagi öelda, kui suure piirkonna põud kattis ja võime tinglikult öelda, et kogu maa, millest käib jutt, oli endine Palestiina ala. Piirkond kus elas Jumala valitud rahvas. See sõnum oli tema rahvale. Jumal ei öelnud Eeliale, et mine kuuluta kogu maailmale või nagu ta saatis Joona maailma, täpsemalt Niineveesse, et see kuulutaks sellele rahvale ja hoiataks neid, kui nad ei paranda meelt, siis... Jumal kasutab rahva korrale kutsumiseks loodust, näiteks tegi ta seda Egiptuse vaaraod trotsides, kuna aga vaarao oli tollal jumalikuse asemik Egiptuses, siis ei saanud ta jätta muljet, et on veel keegi kõrgem, kes teda käsib ja nii ta eiras kõike, kuni tulid üksteise järel nuhtlused, millest võite lugeda Moosese raamatust. Aga tagasi Eelia juurde.

Miks see kirjakoht on nii eriline ja kõnetab meid milles? Esiteks selles, et me mõistakisme ja näeksime Jumalat kõige andide taga, loodus on tema kätetöö. Kuid me saame näha veel seda, et kui Jumal annab käsu, siis jumalamees järgib seda. Täna me võime öelda ehk nii, et kui Püha Vaim meid juhib, siis kristlane saab järgida seda nõuannet. Eelia igatahes tegi täpselt seda, mida Jumal talle ütles. Niisiis. Jumal ütleb Eeliale, et juua saad sa jõest, aga toidu lasen ma kohale tuua. No milles küsimus. Üks asi veel, sa pead minema teise kohta, milleks seekord oli Kriti jõgi, mis paikneb ida pool Jordanit. Jordan on tuntud jõgi, kuid arvatakse, et Kriti (The Cherith. כרית) oli väike haru, tegelikult nire Al Pacha lähedal, kuid see võib olla ekslik. Kuna on selgelt öeldud, et see jõgi paiknes ida pool Jordanit. Seega mõned uurijad arvavad pigem seda, et see jõeke oli Eelia "oja" (Wady Alias). Lisaks loe siit: Palestiina ala jõed

"Ja hommikuti tõid kaarnad temale leiba ja liha, samuti õhtuti leiba ja liha, ja ta jõi jõest" kirjutab 1Kn 17:6.

Jumal toitis Eeliat kaks korda päevas. Menüü oli leib ja liha. Kaarnad tõid leiba ja liha.

Esiteks ei saanud see olla mingi juhuslik juustuviil noka vahel, mille kaval rebane välja meelitab, me kõik teame neid nalju. Kindlasti ei saanud see olla ka tükike leiba, millest hakkab vaid suu vett jooksma. Me võime lugeda, et kaarnad toitsid. See tähendab, et Eelia sai kõhu täis. Eelia teenistusse oli rakendatud linnuparv, vahest mitte koloonia, aga kindlasti ei olnud üks lind ja juhuslik leib. Jumal pani linnud tegama seda, mida me ei kujutaks kuidagi ette et linnud võiksid teha. Ime pole selles, et lind lendab leib noka vahel, vaid ime on selles, et linnud lendasid "käsu" peale ja ühte kohta ja tõid leiba ja liha. Huvitav oleks muidugi teada, kelle laualt nad selle leiva pihta panid, aga see selleks. Küll aga tegid linnud seda kaks korda päevas ja küllap pidi selleks puhuks olema mitu sihtmärki, kust leiba ja liha sisse vehkida. Aga võib-olla oli ka üks ladu, kuhu lindudel oli ligipääs. Kui me täna külastame ostukeskusi, siis lakke vaadetes võime näha seal varblasi lendamas, need lausa elavad supermarketites ja iga päev kantakse maha toiduaineid, mille pakendid on katki rebitud ja ained põrandal. Täna ehk võtaks Jumal varblased ja laseks mõnest Prismast tuua leiba ja kala. Küllap ehk midagi muudki. Just selleni tahtsingi jõuda.



Ime kinnitab ka see, et kaarnad tõid just leiba ja liha. Toit oli tellitud menüü nagu restoranis. Kas liha ja leib just restoranimenüüks saab nimetada, see on iseasi, võibolla siis oli see ühe külalistemaja tavaline toit, mida rännumeestele pakuti. Huvitav on just see, et see kestis üsna pikka aega, sest sündmust kirjeldades on räägitud, et mõne aja pärast jõed kuivasid, kuna vihma ei sadanud ja on selge, et jõed ei kuiva ühe päevaga. Kaarnad tõid toitu üsna pikka aega . Kui meil on täna menüü: leib ja liha, siis me tõenäoliselt hakkame nurisema juba teisel või mõni ehk kolmandal päeval. Küll aga oleme me nii harjunud, et me külastame supermarketeid just selletõttu, et seal on lai valik. Mida suurem valik, seda enam meile meeldib seal käia ostmas. Selles ei ole midagi halba, ja inimene vajab mitmekesist toitu. Kui nüüd aga vaadata Eelia lugu, siis Eelia toitus sel korral väga üheülbalise menüü alusel. Moosese raamatust saame veel lugeda, et rahvas hakkas kõrbes üsna ruttu nurisema, kui iga päev olid vutid ja manna. Jälle vutid ja manna! Aga Jumal toitis. Kuid Eelia ei nurisenud. Küll aga avaldas ta meelt teistes küsimustes. Eelia oli jumalamees. Meie oleme jumala lapsed. Eelia ei nurisenud menüü üle. Eelia oleks võinud "tellida" õhtuks leiba ja kala või juustu ja puuvilju. Ta oleks võinud öelda ka, et vabandage väga, aga toitu on juba pruugitud. Liha ei ole kuum. Ketšupit ei ole... jne-jne.

Kui selle üle mõelda, siis nii mõnigi kord peame endale rusikaga rinnale tagumise asemel tuhka pähe raputama. Jumal ei too meile toitu varblaste abil, aga ta on lubanud meie eest hoolitseda. Ometi ta ei ütle meile milline võiks olla meie menüü hommikul ja õhtul, aga ta annab meile valikuvõimaluse ja me võime selle eest ja hoole eest olla väga tänulikud. Võibolla sa mõtled, mis Jumal siia puutub? Ma käin tööl ja teenin endale ise raha ja ostan mida tahan! Jah, nii see on. Kuid Jumal on see, kes lubab sellel sündida ja õnnistab meid selleks. Jumal hoolib meist, varustab meid ja kaitseb meid. Ja Jumal käseb meid toita omal moel.

pühapäev, 25. september 2011

Iisraeli teekond ÜRO liikmeks

I Maailmasõjaga sai Inglismaa haldusõiguse Palestiina üle ja 2. nov. 1917.a. anti A.J.Balfouri deklaratsiooniga juutidele sinna asutamisluba, mille Rahvasteliit (51 riiki) kinnitas 1922.a. Alguses võeti juudid Palestiinas üsna sõbralikult vastu, kuid nende rohkearvulisel saabumisel tekkisid intriigid. Seoses Transjordaania eraldamisega Palestiinast (1922.a), muutus olukord veelgi pingelisemaks. Kui Niville Chamberlini valitus 1939.a juutide arvu Palestiinas piiras ühele kolmandikule kohalikust rahvastikust, sai sisseränne faktiliselt suletud.

Venemaal ja Saksamaal võimutses antisemitism. Venemaa pidev juudivaenulikkus hoidis juudid eraldatuna, kuid Saksamaal toimus kõige suurem assimileerumine, mistõttu neil oli suuri lootusi ja kaotusi. Juutide esiletõus riigitüüril, kultuuris ja majanduses äratas saksa rahvas võimsa antisemitismi.

Peale suurtöösturist välisministri juut Walter Rathenau mõrvamist (24.06.1922) pääses valla üldine juutide vaenamine, mis sai seadusliku õiguse Adolf Hitleri võimuletulekuga (30.01.1933), kes pärines juudi soost (tema ise Alois Scickelgruber (Hitler) oli juut Frankenbergi poja sohilaps).

Nürnbergi riipipäeval 15. september 1935.a võeti juutidelt kodaniku õigused, millele järgnes nn "kristallöö" 9-10. november 1938.a, mil tapeti teadmata hulgal juute, 30 000 pandi koonduslaagritesse ja 7 miljoni marga väärtuses konfiskeeriti nende vara. Rohkem kui 200 000 juudil õnnestus põgeneda välismaale.

Kui Poola allutati Saksamaale (sept. 1939), siis sealsed 3 miljonit juuti langesid sama vaenu alla. Poolas märgiti juudid kuueharulise juuditähega ja valdavas enamuses paigutati sunnitöölaagritesse, kus neid lihtsalt hävitati. Sama saatus tabas kõiki idaalalt vallutatud maade juute.

Juutide üldise surmaotsuse määramise järel 20.01.1942.a tegid surmavabrikud, gaasikambrid ja krematooriumid oma kohutava töö ja ligi 6 miljonit juuti kaotas oma elu lihtsalt seepärast, et nad olid sündinud juutidena.

II Maailmasõda lõppes (30.04.1945), Hitler kadus, juudid vabanesid, kuid sealsetel aladel oli neid alles 87 000, kogu maailmas kokku 11 miljonit. Saksa natsid hävitasid 12ne aasta jooksul enam juute kui kõigil eelmistel sajanditel kokku. Maailm oli vabanenud küll fašismist, kuid mitte antisemitismist.

Traagiliste sündmuste tõttu Saksamaal ja vallutatud aladel suurenes juutide sissevool Palestiinasse mis puudutas araablaste rahvustunnet ja nad asusid ründama nii juute kui inglasi. Araablased varitsesid ja tapsid juute, süütasid nende maju, varastasid loomi ja põlluvilja. Hoolimata inglaste keelust juudid organiseerisid oma salajased kodukaitse salgad "Hagana", mis sai Iisraeli armee algrakuks. Peale ÜRO (57 riiki) otsust 29. november 1947.a jagada Palestiina araablaste ja juutide vahel, otsustasid araablased juudid maalt välja kihutada, kuid kõigil rinnetel löödi nad tagasi; ainuüksi Jaffast põgenes 60 000 araablast, jättes linna juutidele.

Inglismaa kuulutas oma mandaadi lõpetatuks 15. maist 1948.a. Reedel, 14. mai hommikul lahkus Jeruusalemmast Inglise peakomissar sir Allan Gunnisingham ja samal päeval kuulutas David ben Gurion, Iisraeli rahavalaulu "Hatikva" (lootus) saatel, Tel Avivis Iisraeli sõltumatuks riigiks ja luges ette ajutise valituse manifesti, millele kirjutasid alla 37 rahvanõukogu liiget.



Jerussalemma rabi Maimon ülistas Issandat tänupalvega, mida rahvas kinnitas võimsa aameniga (Iiari kuu 5. päeval 5707. aastal juutide ajaarvamise järgi).

Teisel päeval pärast Iisraeli riigi väljakuulutamist, laupäeval 15. mail 1948.a oli Egiptus esimene Araabia liidu seitsmest riigist (Egiptus, Saudi-Araabis, Transjordaanis, Iraak, Jeemen, Liibanon ja Süüria), kes juba kell 6 hommikul tegi õhurünnakku Tel Avivile ja Egiptuse väed ületasid Palestiina piiri. Üks võimas kolonn liikus Jeruusalemma ja teine Tel Avivi poole. Süüria ja Liibanoni armeed ründasid Iisraeli põhjast. Emiir Abdullahi tugevaim araabia leegion iraaklastega ähvardas kitsukest Saaroni tasandikku. Palestiinas asus sellajal 1 327 000 araablast ja ainult 608 000 juuti, Araabia Ühendatud Vabariik ühendas eam kui 88 miljonit vastast.



Egiptuse väed peatati Negba kibbutsi (ühismajand) juures. ÜRO vahendusel sõlmiti vaherahu 11. juunil 1948, kuid 9. juulil algas sõda uuesti ja aasta lõpuks oli Iisrael kõigil rinnetel saavutanud võidu.


David Ben-Gurion and Ariel Sharon rindejoonel.

Iiraelist põgenes ligi miljon araablast. Riigile allutati Irgun ZWAI Leumi ja Sterni terroristide organisatsiooni jõud. Iisraeli riigi esimesel aastapäeval 14. mail 1949.a sai Iisrael ÜRO liikmeks.