Saunakultuuri tõid meile sakslased

SAUNA AJALUGU MEIL JA MUJAL

Palju räägitud nn soome sauna kultuur, mida nõukogude nomenklatuuri eestvõtmisel eestlased 70ndatel soomlastelt üle võtsid ning hakkasid ehitama asutuste saunamaju, suuremaid "puhkemaju", tegelikult pidu panemise kohti, on osalt õige. Ent eestlased ei võtnud sauna üle soomlastelt. Eestlaste avalike saunade ajalugu ulatub juba keskaega, esimese aastatuhande algusesse.

Kui roomlased said sauna kreeka kultuurist, siis eestlased saksa kultuurist, kindlasti mitte soomlastelt.

Kuid laiemalt jõudis saun meie maarahvani XX sajandil, vaatamata sellele et ülikud ja Tallinna linnakodanikud käisid saunas 500 aastat enne seda. 

Saun ei ole pärit ka roomlaste kultuurist (termid, therm), see võeti üle kreeklastelt. Kui roomlased said sauna kreeka kultuurist, siis eestlased saksa kultuurist, kindlasti mitte soomlastelt. Soome saun sellisel kujul on vaid hilisem nähtus, mis muutus eestis populaarseks pärast 1978 aastat. Enne seda kasutati ja tunti Eesti aladel sauna juba 700 aastat ja saun oli kloostri (näiteks Kärkna) ja ka meie linnarahva seas laiemalt kasutust leidnud, teadupärast juba XIII sajandist!

On teada, et Kärskna kloostri mungad panid hämmelduma orduvenna, kes paavsti kõne- või usaldusmehena siia saabus, keda mungad kostitasid kuuma leiliga, kirjeldab Fabrlcluse kroonikas. See leidis märkimist, kuivõrd mungad esitlesid ja rõhutasid saunas käimist kui lihasuretamise ja erilise askeesi ning munkade distsipliinina. 

Tallinnas Sauna tänav on nime saanud seal tegutsenud saunadest alates 14. sajandist, ent neid mainitakse juba 1310, Toompea all, Nunne tänaval (Stockeri saun). Ent saunad ei olnud üksnes linna alluvuses, mida linn välja rentis, vaid need olid kloostrites, hospidalides ja ka eramajades. Sauna embleemiks oli vahutav kauss või õigupoolest tünn koos saunavihaga. Saunas sai ka läbi viia mõningaid raviprotseduure ja vahel ka habet ajada. Isegi Oleviste kiriku juurde tehti saun aastal 1329! Bolemani sauna taha ehitatud torni mainiti kui lihtsalt uut torni (Kiek in de Köki). Saun oli tähtist ja vahel orientiiriks. 

Eesti põlisrahvas sai sauna tänu munkadele ja ülikutele, kes selle nö maale tõid kui nii võib öelda.

Tallinna saunapidajatel ei olnud oma tsunfti, mistõttu meistrieksamid või tänapäeva mõistes atesteerimisel käidi Lübeckis. Seetõttu saunalitsentsid saadi Lübeckist. See on väga tähtis! Sest see asjaolu määrab ära meie saunakultuuri juured ja selle, kust see jõudis eestlasteni. Saunad ehitas linn ja rentis välja ning koolitas sellid ning meistrid, kes käisid ametit saksamaal õppimas. Seetõttu eestlased peavad olema tänulikud sakslastele, kes sauna maale tõid ja meie saunakultuurile aluse panid.

Saunas käimist keskajal ei olnud üldse hea rõhutada. On teada et IV saj püüti saunad keelata rooma valitsemise aladel, kuivõrd see pidavat rahva moraalile halvasti mõjuma (hingeõnnistusele). 

Maarjamaal levis saunakultuur kõigele vaatamata. Just saunakultuur mõjutas ühiskonna suhtumist puhtusesse, selle hoidmisesse, kümblusse enam kui II tuhat aastat. Selles mõttes eestlaste suitsusaun ei ole kindlasti eestlaste leiutis millega uhkeldada, vaid eesti rahvani jõudis saunakultuuri munkadelt kui komme ja ühtlasi ka hoone kui ehitus. Suitsusaun kui selline ei ole saunaliik ega ei omanud kuidagi erilist väärtust iseenesest, vaid ikka leilivõtt ja kümblemine. 

Meie esivanemad ei paistnud silma puhtusega, kui vaatame nende eluasemeid, koobaselamuid ja nendest avanev pilt kõnetab räpasuse poolest. Ent piirkondades kus kultuurid tekkisid (Rooma, Kreeka jt alad), ilmneb teistsugune pilt. Kreeka muinasjaloos on saunal tähendusrikas koht, mida praegu võib võrrelda eesti sauna ja kümblemisega. See ilmneb ka antiikkirjanduses. Homeros kirjaldeb Odysseuse loos, kuidas kõrge külaline - kuningas saadeti sauna kümblema.

Saun kui kultuurisümbol on levinud eelkõige kultuuri ja vanade kultuurirahvaste seas ning eestvõtmisel. Tänu soomlaste joomalembusele, on ka eestlaste seas sauna maine üsna palju kaotanud selle kultuurilist tähendust, mida tihti peetakse pidu panemise kohaks, mitte asutuseks, mis võiks kõnetada läbi kutltuuri. Soomlased tõid meile jooma- mitte saunakultuuri. 

Saun ja ihu puhtus on inimsoo kultuuri kaastingimus, seda nii ajaliselt kui ka ruumilises tähenduses. Inimkonna arenemises võime seoses saunaga uurida terveid ajajärke, kümblemises, pesemises ja puhtuse hoidmises ning ühiskonna suhtumises laiemalt. Kuid kristlik ajalugu käsitles seda vastuoluliselt. Eestlaste eelajalugu ei tunne sauna ja selle kutluuri, mida tõendavad paljud väljakaevamised; üldjoontes meie esivanemad ei pidanud erilist puhtust. Elamud pidid kõvasti haisema, sest sealsamas kus inimesed elasid, hoidsid oma toitu, olid neil ka toidujäänused, kondid, raiped, mida ei tunta vanade kultuurirahvaste juures (kus kultuurid tekkisid), see erineb vanade kreeklaste moraali ja kultuuri kõrgest tasemest. 

Kui võrrelda seda antiikaja kreeklaste kommetega, saab täpse pildi saunast ja kümblemisest. 

Homerose Odysseuse lugu kirjeldab külaliste kohtlemist ja lahkust nende vastu, kui neid saadeti sauna kümblema. Kreeklaste kõrge saunakultuuri võtavad üle ka vanad roomlased. Kuivõrd roomlased olid loomu poolest toretseva ja liiga suurejoonelise vaimsusega, siis arenes roomlaste saunakultuur eriti suurejooneliseks ja suisa omaette institutsioonisks; mitte ainult term, vaid kultuurikeskus. Sellised riiklikud saunad - thermid, mille ajalooliste varemete suurust saame veel täna imetleda, Tituse, Diodetianuse ja Carcalla ajast. 

Need olid mitte üksnes hooned, vaid kvartalid, mis annavad silmad ette meie suurimatele spa keskustele. Suuremates roomlaste saunades sai korraga viibida kuus tuhat inimest. Sellised super supelasutuse alad olid roomlaste kümblemise linnakud või saunad.

Iidne köetav kümblustünn naistele

Just roomlastel kujunes välja riiklikul tasemel keeruline süsteem sauna osakondadest, ruumidest, mis tuli läbida saunatamise juures, alates riietumise ruumist, salvimisruum, külm saun, leige saun, kuum saun, higistamise ruum, küttekerise ruum ja loomulikult ei puudunud sellest basseinid, koosolekute ruumid ülikutele ja lihtrahvale, ning kõige selle juures ka raamatukogu. 

Võib öelda, et need olid kui konverentsikeskused, kus on raamatukogu, basseinid ja leiliruumid ning sinna juurde spa. 

Sel viisil olid need saunad lõõgastumise ja aja veetmise kohad.

Mis kasu sa saad?

MIS KASU TE SAATE?

Jeesus ütles, mis kasu te saate, mitte, vaata kui toredad jüngrid ma valisin, tule ka meie sekka või vaata kui tore tempel mu isal on.

Ta ütles sageli, sa saad terveks. Sa saad ühenduse. Sa saad igavese elu. „Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?” Mk 10:51. Tasuta!

Tasuta asju siiski ei ole ka Taevariigis. Mitte päris tasuta, sest vaata, ma annan oma ihu teie eest (Lk 22:19) - suren sinu eest, et sul oleks elu ja kõike ülirohkesti! "Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti." Jh 10:10.

See ei ole meelitamine, nagu maailm seda teeb, mida kristlased vahel üle võtavad ja kopeerivad, lootes inimesi usule meelitada. Miks peaksime meie inimesi meelitama? Räägi inimestele, mis kasu ta saab. Aga selleks, et ta selle kasu saaks, peab ta millestki loobuma, midagi ära andma. Aga seda, mida vastu tuleb loovutada polegi mõistlik endale hoida, sest sel pole sinu elu jaoks mingit väärtust. See (patt) ei tee ju kellegile au, see teeb sulle häbi ja alandab sind teiste ees. Seetõttu sa tegelikult ei kaota mitte midagi (!), vastupidi, võidad, saad kõike, ülirohkesti.

(Ainus, kes selle läbi midagi head ei saanud, oli Jeesus. Kes teist tahaks olla Jeesuse nahas?)

"Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele?" Mt 8:36, ütleb ta otse välja. (vt ka Mt 16:26) Evangeelium ei ole mingi mõttetu asi, vaid see on väga loogiline, mis on inimesele kasulik. Seetõttu juhtis Jeesus tähelepanu asjadele, mis kasu inimene sellest saab. Jeesus oli selles osas väga arukas, kes ei tulnud inimeste päid segamini ajama mesimagusa jutuga, vaid rääkis asjast. Ja seda otse, personaalselt. Kellel oli mida vaja. Seda ta pakkus. Pimedatele nägemist, kurtidele kuulmist, haigetele tervenemist, äratas emale surnud poja üles, tegeles hingehädadega jt. Ühesõnaga tegi kasulikke asju, mitte ei ajanud mingit mulli. Tegelikult oli ta parim müügimees, sest ta teadis, mida inimesed vajavad ja pakkus neile just seda, mistõttu inimesed tulid teda otsima. Ta ei pidanud üldse müüma selle tähenduses.

See ongi just see, mida Jumal kristlastelt ootab. Ta ei oota, et me tutvustaksime oma ilusat kirikut, sest alati on kusklil ilusam hoone ja meie maised hooned ei ole võrreldavad taevaga. Ta ei öelnud, et minu jüngrid on mõnusad sellid, nende seas on teil lahe olla. Ei saaks öelda, et need olid perfektsed, pigem tahumatud, neil kõigil olid omad puudused ja kiiksud. Ta ei öelnud, et ainult templis on kõige õigem teenistus, kuigi see seda kindlasti oli, aga ta ütles, et te olete selle ära rikkunud, teinud sellest raha kogumise masina (annetuse süsteemi) ja röövlikoopa. Siinkohal võime jätkata ja jätkata...

Jeesus rääkis inimestele mis kasu need saavad ja see oli puhas evangeelium, - rõõmusõnum haigetele, sest need said terveks; rõõmupäev patustele, sest need said oma koormad maha panna; rõõmusõnum meile, sest meile tuli pääste kes me olime lootuseta, paganad, aga nüüd oleme Jumalaga lepitatud, tema sugu, pühad. Mida sa hing veel tahad? Ta küsis otsesõnu: mida sa tahad, et ma sulle teeksin?

Vaimulik kogemus s.t ebaratsionaalne

Enamus usklikke kes on usule tulnud, on kohanud kuidas piiblit ratsionaalset selgitatakse. Näiteks Alfa kursusel püütakse inimestele asju ratsionaalselt ära selgitada. Kuid Jumal kutsub inimest, siis ta ei tee seda ratsionaalselt, need esimesed kokkupuuted üleloomuliku Jumalaga on inimesele seletamatud! Inimene otsib isikut (Jumalat) kes on eelkõige üleloomulik!

Ebaratsionaalne (sünonüümid): mõttetu, irratsionaalne, mõistusevastane, ebaotstarbekas, mittemõistuslik, mõistmatu.

Mida teevad kristlased? Nad tegutsevad otse vastupidiselt! Püüavad vaimseid asju ära põhjendada mida tegelikult ei pea selgitama, vähemasti sel viisil. Jumal ei tee seda nii! Millegipärast aga kristlased arvavad et see on vajalik. Nad arvavad, et kui inimene saab Jumalast ratsionaalselt aru, siis ta tulebki usule. Ei pruugi! Otse vastupidi. Uskmatu küsib "ja mis siis?" Põhjendatult. Miks?

Kui sa usule tulid, otsisid Jumalat kui üleloomulikku, vaimset, seletamatut, võimast, siis miks sa arvad, et teistel - uutel tulijatel on see teisiti? Ei ole. Põhjus miks kristlased kipuvad kõike ratsionaalselt ära põhjendada seisneb hirmus või selles, et nad arvavad, et inimene ei saa midagi aru.

Jumal kutsub inimest vaimsete kogemuste abil, aga kristlane mõistusega? Jumal ütleb, usu ja siis sa saad päästetud. Faktid ei päästa. Seetõttu paljud inimesed ei saa üldse aru. "Miks ma peaksin kristlaseks hakkama, kui kõik on nii tavaline, mõistusega ära seletatav, mis teadmisi saab juurde ka kristliku kirjandust uurides ja küllap ma mingi aeg siis uurin edasi." Sestap fookus on sel juhul teadmistel, mitte Jumala väel.

Jumal on vaim, keda saab kogeda oma vaimu läbi, on kogemus, kus inimese vaim kohtub Jumala vaimuga.

Tulles tagasi "miks" küsimuse juurde tundub eriti kummaline, et kristlasena sa otsid Jumalat ja suhtled temaga vaimsel tasandil, ega teistele, uutele sa serveerid tavalist asja. Ise toitud tippkokakunstist, aga teistele serveerid valmistoitu. Isegi Jeesus ütles: "Lase esmalt lastel saada kõhud täis, ei ole ilus võtta laste leiba".

Usule tulijale tuleb pakkuda praadi, mitte raasukesi, mis muidu "laualt maha pudeneksid". (Mk 7:27)

Kahtlemata saab Jumalat uurida ja palju fakte omandada ka ratsionaalselt, aga need jäävad teadmiste tasandile mis on elutud faktid. Inimesed ei otsi Jumalat faktide tõttu, vaid otsivad teda sügavatel, isiklikel ja vaimsetel põhjustel.

Nad saavad piiblist lugeda et Jumal armastab, aga nad ei saa sellest enne maitset suhu, kui nad ei ole teda proovinud, enne täielikult kogenud. Piibel ütleb, maitske, Jumal on hea! Kui Jumal puudutab kellegi südant, ravib ta terveks, parandab ta elujärje ning ta saab otse suhelda. Samuti saab inimene päästetud kui ta võtab Jeesuse vastu oma intuitiivse kogemuse tõttu ehk sellest ei piisa kui sa kõike tead, vaid kui praktiseerid seda, siis sa saad aru mis maitse sel on.

Jeesus ei ütle, et uuri mind mõistusega ja siis sa saad aru. Vaimseid asju tuleb mõista vaimselt!

Kahjuks on neid inimesi kes räägivad eelkõige Jumala vaimust äärmiselt vähe. Ilmselt seetõttu, et neil endil ei ole aega sellega tegeleda või on vähe kogemusi, nad teavad tsiteerida piiblit, aga nad ei tea kuidas Jumalaga suhtlemine tegelikult töötab, sest nad ei tee seda. Kui nad ise ei saa aru vaimsetest asjadest, kuidas nad siis saaksid teistele rääkida vaimust?

Kogudused on kui klubid, kelle liikmed tegelevad kõige muuga v.a vaimsete asjadega. Senine valitsev ratsionalism kogudustes on tegelikult üsna valdav nähtus (ütleks masendav), mistõttu paljud kadunud hinged pöördunud või siirduvad sensitiivide suunas, sest need ju tegelevad asjadega mis tunduvad üleloomulikud või vähemalt vaimsed. Põhjendatult otsivad. Kui kogudused ei tegutse vaimses maailmas, siis inimene oma otsingutes kaldub sinna, kus seda leiab (imiteeritakse). Inimene saab aru, et seal nagu midagi on ja ma uurin... See siiski ei ole see õige, mida ta peaks otsima või tegelikult hing vajab ja otsib. Sest sensitiivil, maagil, selgeltnägijal ega nõial pole mingit vastust inimese hingeküsimustele, ei saa anda igavest elu, neid pattudest puhastada. Need on hukatuse teenrid, põrgulised, kes kisuvad endaga kaasa kergeusklikke, eksitades kõiki ja võttes nende hingelt igavese elu. Nad on vastutustundetud, väljas omakasu tõttu. Kahjuks.

Kui kogudustes midagi toimub, siis hakkab inimene nende suunas huvi tundma ja otsima vastuseid oma vaimus, otsima Jumalat sealt, kust ta ennast ilmutab - teiste vaimusaanute - usklike seas.

Ratsionalism, mis pagasiga inimene tuleb Jumala juurde, võib olla omamoodi koorem ja takistus, kui see on peamine viis, kuidas mõistusega püüda asju ära selgitada, mida tegelikult tuleks vaimselt kogeda, läbi teha, tunnetada.

Kristlased, kes pööravad tähelepanu Jumala, tema Püha Vaimu tööle nende endi ja kõigi inimeste elus, teevad just seda mida Jumal teeb, kus ta üleloomulike, vaimsete kogemuste abil kutsub inimest usule. Tehke nii nagu Jumal toimib ja te olete Jumala plaanis iga ilmaga ja tema teenistuses! Ja kui te pole kindel, siis head eeskuju leiab algkogudusest, kuidas kristlased teisi aitasid ja nõustasid ning paljud said päästetud.

Mis juhtub sinuga, kui vaim ära võtta?

Vaim omab inimese olemuses äärmiselt suurt tähtsust!

Inimene on ihu, hing ja vaim, kui sealt võtta ära hing, siis inimene kaotab teadvuse, ta on endast väljas, kui aga võtta ära vaim, siis inimene jääb teadvusele, kuid tema ihu ja käitumine ei erine loomadest. Ta on kui üks nendest. Ka kõige Jumalakartmatumal inimesel on vaim, aga ta ei kasuta seda. Seetõttu on meie seas palju neid, kes käituvad otsekui barbarid, loomad, neis puudub igasugune inimlikkus. Ent nende inimeste vaim ei pääse löögile. Teisisõnu kõik inimesed kes ei ole Jumalaga lepitatud, on ühel või teisel määral vaimselt surnud, kes sügavamalt, kes vähem. Kui inimene minetab oma südametunnistuse, on ta sügaval kriisis, sest tema vaim ei saa normaalselt toimida. Kuid selline langemine ei ole sünnipärane, sest inimese sündimisel algavad kõik ühe joone pealt, aga te võite juba üsna lapseeas näha, kuidas mõned lapsed on rikutud, neil ei ole enam mingeid piire. Juba kümne aastaselt on nad valmis pätid, innukad ahnelt kõike kurjust tegema, mis väljendub kõiksugustes halbades tegudes. See tuleb sellest, et nende vaimne langus võrreldes teiste eakaaslastega toimub kiiremini. Täisealiseks saades on nad kriminaalid, keda ei ohjelda mitte miski. Nad on hinged, kelle vaim ei toimi. Kuid neis siiski on osake vaimust veel alles. Kui nad tuleksid Jumala juurde, sünniks nende vaim uuesti ja nad saaksid uueks looduks, nagu piibel kirjeldab. Seetõttu te võite näha palju neid enne seda, kes kõik on ühel või teisel tasemel, olenevalt sellest kui palju nendes elav vaim saab väljenduda.

Me kõik teame, mis juhtub inimesega siis, kui temasse läheb kuri vaim. See deemon hakkab teda mõjutama igas mõttes. Te kõik olete näinud videoklippe kuidas inimesi vabastatakse kurjadest vaimudest ja kuidas inimene pärast seda normaalseks muutub. Kuri vaim võtab kontrolli kogu inimese ihu, vaimu ja hinge üle ja need pildid ei ole ilusad, kui inimene viskub deemoni käes, on kurjast vaimust vaevatud. Selline on vaimne, reaalne maailm mis inimesi ümbritseb. Kui inimene võtab vastu kurjuse jõud, muutub tema olukord veel halvemaks kui enne seda oli. Seda teeb langenud vaim, keda piibel nimetab deemoniks. Deemon kontrollib inimese vaimu ja sellel on kohutavad tagajärjed.

Mis juhtub siis, kui inimesest vaim ära võtta?

Kui inimeses on vaid hing ja ihu. See on võimalik. Näiteks Taanieli raamat kirjeldab sellist sündmust. Kui inimesest võtta ära vaim, siis ta muutub pigem loomade sarnaseks, ta kaotas mõistuse. See juhtus kuningas Nebukadnetsariga. Piibel kirjeldab, et ta sõi rohtu nagu härjad ja viibis loomade seas. (Tn 4:30) Tal oli hing ja ihu. Ta elas, ta sõi, ta magas väljal. Kõike seda teevad ka loomad, neil pole vaimu. Edasi kirjeldatakse kuidas ta sai mõistuse tagasi. Enne seda kui ta kaotas vaimu, ta pilkas Jumalat, pärast seda kui sai vaimu, hakkas Jumalat kiitma, ülistama ja tänama (Tn 4:34) ehk teisisõnu sai oma veast aru! "Mulle tuli mõistus tagasi," kirjeldab Taanieli raamat. Ehk ta sai vaimu tagasi ja see oli uuendatud kujul. Sama toimub kõigi inimestega, kui nende vaim saab uuendatud, siis nad hakkavad Jumalat kiitma, tänama, tunnistama.

Vaatamata sellele, et inimeses on vaim, on see nii maha surutud, et selle funktsioonid on praktiliselt olematud, aga see vaim siiski meis on, vastasel korral me oleksime otsekui arutud, kes on mõistuse kaotanud. Midagi siiski toimib inimeses ka siis veel, kui ta on mõrtsukas, külmavereline (öeldakse), keda ei peata mitte miski. Kõik kes kaotavad enesevalitsuse, on pannud oma vaimu luku taha. Nende isikute käitumine sarnaneb pigem metslasele kui inimesele. Metslases puudub inimlikkus, mõistlik meel ja armastus. Barbari käitumises puudub igasugune armastus, need ei saa sellest väärtusest aru. Võib öelda, et ta on peaaegu mõistuse kaotanud. Võib öelda küll, et võtke inimesest ära vaim ja ta kaotab oma näo. Seetõttu vahel öeldakse "näotu lugu".

Jumal on vaim. Aga ka inimeses on vaim. Me oleme vaimolendid. Kas me tunnistame seda või mitte, siis kõigele vaatamata me omame kogemusi, et meie sees on veel midagi, mis on meie intellektile võõras, tekitab võõristust, kuna me ei saa sellest pärist hästi aru. Me ei saa aru kuidas on nii, et kui me teeme midagi halba, varjame halba, valetame, siis meie sees käivitub mingi seletamatu isik, mida me tunneme südametunnistuse piinade või lihtsalt südametunnistuse all. See on kõigil. Ainult et need, kes on oma vaimse isiku üha enam maha surunud, ühel hetkel enam ei taju midagi, neil on kivine süda, nagu piibel kirjeldab. Kui su südametunnistus hakkab tööle, siis see on ju imelik nähtus, kas pole? See ei olene arutlemisest. Sa võid mida iganes enese õigustuseks välja mõelda, aga südametunnistus jääb märku andma. Järelikult midagi on valesti, peaksid sa sellele reageerima.

Kuivõrd see on osa vaimu funktsionaalsusest, siis sellel funktsioonil on meile ja mitte ainult meile, ka ligimese armastamisele ning Jumala, Looja seisukohast oluline tähtsus meie hinge eest hoolt kandmisel. See on nagu viirusetõrje programm sinu arvutis, mida saab maha installeerida ning see lakkab hoiatamast. Kuid see on vaid üks vaimu ülesanne paljudest.

Kõige tähtsam on see, et selle nn isiku abil inimene saab suhelda Jumalaga. Kuna Jumal on vaim, siis ta pani ka inimese sisse vaimu, et inimene saaks Jumalaga kontakti ja rääkida. Kuid kristlased teavad, et kui nad võtavad Jeesuse vastu oma ellu, siis nende vaim saab uueks, aga nad saavad boonuseks osa veel ühest vaimust - Püha Vaimust, kes tuleb inimest nõustama, aitama ja see on võimas abimees, kes inimeses jääb elama seni, kuni ta käib koos Jumalaga või ta lahkub siit ilmast igavesse ellu, Taevasse.

Vaim omab inimese olemuses oma kindlaid ülesandeid ja on osa inimese tervikust, mis koosneb ihust, hingest ja vaimust.

Uskmatud ei tunnista vaimu kui sellist, vaid nad pigem ütlevad kõrgelt arenenud inimeste suhtes, et see oli suurvaim (= mõttetark). Nad arvavad, et inimese mõtted, iseloom ja omandatud teadmised ja arutlemised ongi tema vaim, aga see ei ole nii, see on osa hingest. See on hingeline. Vaimul on sellega seoses oma roll, ühendav ja vaimul on otsene tähtsus selles, kui tark inimene on. Samas nn suured mõttetargad ei pruugi üldse oma vaimu kasutada sihipäraselt, mida Jumal selles näeb ja tarkuseks peab. Sest teadmised, arutlemised ei ole veel tarkus, aga fakt on see, et ilma vaimuta kaotab inimene mõistuse. Võta ära vaim ja inimese mõtlev osa saab halvatud.

Niisiis need, kes ei ole usklikud, peavad suuri kirjanike, teadlasi, filosoofe jpt suurvaimudeks, aga see ei ole nii. Neil on lihtsalt teadmisi enam kui neil, kes ei ole selles valdkonnas ennast arendanud sellisel tasemel kui nemad seda tegid. Piibli seisukohast ei oma nende teadmised mitte mingit tähtsust ja see on ka loomulik, sest isegi siis kui üks teadlane suudaks mõista kogu teadust, ei teaks ta võrreldes Loojaga ikkagi suurt midagi, see oleks tühine võrreldes Vaimuga, kes selle kõik kokku pani ja valmistas. See on ikkagi tühine. Küll aga peab Jumal neid inimesi palju enamaks, kes on aru saanud kuidas vaimsed asjad tegelikult toimivad, mis rolli mängib selles ihu, hing ja vaim.

Kui Jeesus suri ristil, siis ta ütles mida?

Ta ei öelnud, Isa, sinu kätte ma annan oma hinge. Ta ei öelnud, võta vastu mu hing. Arst Luukas kirjeldab Jeesuse surma ristil. (Lk 23:46) Ta kirjutab täpselt. "Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!" Seda öeldes ta heitis hinge. Tema maisest ihust lahkus vaim ja hing.

Täpselt sama toimub meie kõigiga. Kui inimene sureb, siis temast lahkub vaim ja ta nö heidab hinge. Tema koht määratakse aga selle alusel, mis otsuse ta tegi enne seda, kas ta võttis Jumala vastu või elas koos Jumalaga. Kui ta elas oma elu ilma Jumalata, siis peab ta ka oma igavese elu veetma hukatuses, mis selleks on määratud. Neile, kes oma maises elus ei tahtnud Jumalast midagi kuulda, ei saa eeldada, et Jumal nende vaimu vastu võtab. Nad satuvad põrgu, sinna, mis on määratud kuradile ja tema langenud inglitele, langenud vaimudele aga ka langenud inimese vaimudele. See on väga lihtne.

Kurat visati taevast välja tema mässu tõttu koos seltskonnaga, siis loomulikult püüab ta Jumala vastu teha kõike mis võimalik veel on ja seda ta teeb inimestele, kes ei hooli Jumalast. See seltskond, vaimselt "surnud" inimesed, on tema käes, iga hing, kes sureb, satub põrgu, midagi ei ole teha. Otsus, mida sa teed siin, mõjutab sinu kohta pärast seda kui sa siit lahkud, igaveseks. Kui su vaim on "surnud" siis, siis see jääb nii ka pärast seda kui sa sured. Kui su vaim elab koos Jumalaga, siis sa elad koos Jumalaga ka pärast surma. Vaim määrab ära sinu hinge olukorra ja kvaliteedi mitte üksnes siin, maises elus, vaid ka seal, igavikus. Vaimust sõltub kõik. Ei oma tähtsust, milline on su ihu; milline on su hing, kui palju sa õpid, kas su iseloom teistele meeldib, millised on su teadmised. See kõik on vajalik ja me peaksime püüdlema kõike paremat. Määrab ikkagi ära see, mida sa võtad ette oma vaimuga. See on sinu käes!

Kui sa tahad oma vaimu uuendada, siis see ei ole teadmiste omandamine, vaid selleks tuleb pöörduda suure Vaimu poole, kelleks on Jumal. Tema pani üksnes inimese sisse vaimu (loomad ei saanud vaimu), seetõttu tema teab ja saab sinu vaimu uuendada. Aga sa pead tegema omalt poolt esimese sammu. Pöörduma Jumala poole läbi Jeesuse. Paluma andeks oma patud. Andma oma elu Jumalale, mis tähendab, et sa lubad tal ennast uueks muuta, millega sinu vaim "sünnib uuesti" ja see hakkab funktsioneerima nagu kord ja kohus ja sa saad endale lisaks abilise, isiku näol, kes on Püha Vaim. Tema parim osa selle kõige juures. Kes tõstab sinu vaimu uuele tasandile, mis muudab sinu elu täiesti. Sa õpid oma vaimu tundma. Sa õpid aja jooksul tundma Püha Vaimu ja kõik see teeb su hingele head. Vaim sinu sees ei ole enam varjusurmas, vaid see saab uue hingamise ja see saab olema koostöö uuel tasandil.