Kirikute Nõukogu peab kõlbelise elu küsimustes kõrgeimaks
autoriteettekstiks Piiblis väljendatud seisukohti. Sellest lähtuvalt on
Eesti Kirikute Nõukogu kiitnud 2008. aastal heaks ühtse seisukoha
abielu, perekonna ja inimese seksuaalsuse teemadel
(http://ekn.ee/lakitus.php?id=1). Kirikute Nõukogu arvamus
mitteabielulise kooselu ja selle õigusliku regulatsiooni suhtes tugineb
nimetatud dokumendile.
Loomispäraselt on mehe ja naise vahelisse abielusuhtesse kätketud jumalik õnnistus ja inimlik õnnelikkus. Abielu pakub mitteabielulisest kooselust suuremat kindlustunnet, seda eriti laste saamisel ja kasvatamisel. Turvatunne ei sõltu ainuüksi majanduslikust kaitstusest, vaid ka veendumusest, et elatakse püsisuhtes ja ollakse pikemas perspektiivis kindlad nii omaenese isiklikus kui ka ühiselt otsustatud kooselu identiteedis. Abielluastumine on märgilise tähendusega sõnum mõlema osapoole teadlikust valikust, vastutusevõtmisest, pühendumisest ja teineteisele truudusetõotuse andmisest. Ka rahvusvahelised gallupid näitavad, et abielus elavate paaride rahulolu ja vaimne tervis on palju kõrgem ning loob suuresti rohkem sotsiaalset ja isegi materiaalset kapitali kui vaba kooselu paaridel (vt nt Ameerika Sotsioloogide Ühenduse uurimus Explaining Differences in Mental Health between Married and Cohabiting Individuals).
Mitteabielulistes kooseludes seevastu võib ühe või mõlema osapoole lõpunimineva kooselutahte ebapiisavus või puudumine mõjutada abielu sõlmimist/sõlmimata jätmist ja/või ka teiste õiguslike regulatsioonide tagamist või mittetagamist. Tahes-tahtmatult asetab see nõrgema osapoole ning järeltulijad haavatavasse olukorda.
Vaatamata asjaolule, et Eestis on ka täna õiguslikud võimalused mitteabieluliste kooselupartnerite õiguste tagamiseks, ei ole kooselus elavate paaride hulgas piisavalt teadlikku valmisolekut seesuguste võimaluste kasutamiseks.
Eelnevat silmas pidades peame elu kandvatest väärtustest lähtuvalt oluliseks niisuguseid ühiskondlikke arengusuundi, kus abielu kui mehe ja naise vahelise vastastikuse sügavaima pühendumise mõiste ei hägustuks. Olemuslikult ei saa abielu kui mehe ja naise liidu elulist kehastust võrrelda ega võrdsustada ühegi teise kooselu vormiga. Seepärast ei toeta Eesti Kirikute Nõukogu mitteabieluliste kooseluvormide abielusarnast registreerimist.
EKN on teadlik, et loomisel olev kooseluseadus on sooneutraalne ning hõlmab mitteabielulist kooselu ja selle õiguslikku regulatsiooni, andes ühtlasi võimaluse ka samasooliste isikute kooselu riiklikuks seadustamiseks.
Soo – kas siis mees- või naissoo – kvaliteet on peaasjalikult seotud inimese personaalsuse ehk tema isikulise olemasoluga: „Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks.” Loomispärane inimelu määratlus meesinimeseks ja naisinimeseks ületab inimolemise bioloogilise mõõtme. See on ontoloogiline kategooria. Nii ei ole ka homoseksuaalsus pelgalt moraali või juriidika küsimus. See on sõna otseses mõttes eksistentsiaalne küsimus ehk teisisõnu inimolemise kui niisuguse määratlemise küsimus. Inimese tahe ei saa muuta kahesooliseks loodud inimmaailma jumalikku määratlust.
Kirikute Nõukogu leiab, et homoseksuaalne eluviis on Kõigekõrgema palge ees patt selle mis tahes vormis. Pattu ega pahesid ei saa aga õigustada ega õiguslikult aktsepteerida. Nii taunib EKN ka mitteabielulise kooselu võimaliku õigusliku regulatsiooni kaudu ühiskonnas levivat homoseksuaalsuse heakskiitmist ja propageerimist. Samas ei nõustu EKN end homoseksuaalidena määratlenud inimeste eristamisega selleks, et neid põlgusega kohelda, häbimärgistada või mingil muul moel diskrimineerida. Kõigile inimestele kuulub nii jumalik armastusväärsus kui inimlik väärikus.
Toetudes eelpool väljendatud kristlikule inimesekäsitusele ja EKN liikmeskirikute ühtsele seisukohale soovitab EKN jääda arutluse all olevas seadusandluse muutmise küsimuses traditsioonilise peremudeli juurde, mis kaitseb lapsi ning tagab nendele isa ja ema poolse hoole ja kasvatuse. Sellist mõtteviisi kaitseb ka Eesti Vabariigi Põhiseadus, mille § 27 kohaselt perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all, vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest ning seadus sätestab vanemate ja laste kaitse. Laste kaitsest lähtudes väärtustab enim traditsioonilist ja tervet perekonda ka ÜRO lapse õiguste konventsioon.
Eesti Kirikute Nõukogu, ühendades 8 kirikut ja 2 koguduste liitu 433 koguduse ning enam kui 400 tuhande liikmega palub Justiitsministeeriumil jääda kehtiva Perekonnaseaduse aluspõhimõtete juurde. Teiste kooselu vormide korral saab kasutada olemasolevaid seadusi, neid vajaduse korral muutes ja täiendades.
Loomispäraselt on mehe ja naise vahelisse abielusuhtesse kätketud jumalik õnnistus ja inimlik õnnelikkus. Abielu pakub mitteabielulisest kooselust suuremat kindlustunnet, seda eriti laste saamisel ja kasvatamisel. Turvatunne ei sõltu ainuüksi majanduslikust kaitstusest, vaid ka veendumusest, et elatakse püsisuhtes ja ollakse pikemas perspektiivis kindlad nii omaenese isiklikus kui ka ühiselt otsustatud kooselu identiteedis. Abielluastumine on märgilise tähendusega sõnum mõlema osapoole teadlikust valikust, vastutusevõtmisest, pühendumisest ja teineteisele truudusetõotuse andmisest. Ka rahvusvahelised gallupid näitavad, et abielus elavate paaride rahulolu ja vaimne tervis on palju kõrgem ning loob suuresti rohkem sotsiaalset ja isegi materiaalset kapitali kui vaba kooselu paaridel (vt nt Ameerika Sotsioloogide Ühenduse uurimus Explaining Differences in Mental Health between Married and Cohabiting Individuals).
Mitteabielulistes kooseludes seevastu võib ühe või mõlema osapoole lõpunimineva kooselutahte ebapiisavus või puudumine mõjutada abielu sõlmimist/sõlmimata jätmist ja/või ka teiste õiguslike regulatsioonide tagamist või mittetagamist. Tahes-tahtmatult asetab see nõrgema osapoole ning järeltulijad haavatavasse olukorda.
Vaatamata asjaolule, et Eestis on ka täna õiguslikud võimalused mitteabieluliste kooselupartnerite õiguste tagamiseks, ei ole kooselus elavate paaride hulgas piisavalt teadlikku valmisolekut seesuguste võimaluste kasutamiseks.
Eelnevat silmas pidades peame elu kandvatest väärtustest lähtuvalt oluliseks niisuguseid ühiskondlikke arengusuundi, kus abielu kui mehe ja naise vahelise vastastikuse sügavaima pühendumise mõiste ei hägustuks. Olemuslikult ei saa abielu kui mehe ja naise liidu elulist kehastust võrrelda ega võrdsustada ühegi teise kooselu vormiga. Seepärast ei toeta Eesti Kirikute Nõukogu mitteabieluliste kooseluvormide abielusarnast registreerimist.
EKN on teadlik, et loomisel olev kooseluseadus on sooneutraalne ning hõlmab mitteabielulist kooselu ja selle õiguslikku regulatsiooni, andes ühtlasi võimaluse ka samasooliste isikute kooselu riiklikuks seadustamiseks.
Soo – kas siis mees- või naissoo – kvaliteet on peaasjalikult seotud inimese personaalsuse ehk tema isikulise olemasoluga: „Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks.” Loomispärane inimelu määratlus meesinimeseks ja naisinimeseks ületab inimolemise bioloogilise mõõtme. See on ontoloogiline kategooria. Nii ei ole ka homoseksuaalsus pelgalt moraali või juriidika küsimus. See on sõna otseses mõttes eksistentsiaalne küsimus ehk teisisõnu inimolemise kui niisuguse määratlemise küsimus. Inimese tahe ei saa muuta kahesooliseks loodud inimmaailma jumalikku määratlust.
Kirikute Nõukogu leiab, et homoseksuaalne eluviis on Kõigekõrgema palge ees patt selle mis tahes vormis. Pattu ega pahesid ei saa aga õigustada ega õiguslikult aktsepteerida. Nii taunib EKN ka mitteabielulise kooselu võimaliku õigusliku regulatsiooni kaudu ühiskonnas levivat homoseksuaalsuse heakskiitmist ja propageerimist. Samas ei nõustu EKN end homoseksuaalidena määratlenud inimeste eristamisega selleks, et neid põlgusega kohelda, häbimärgistada või mingil muul moel diskrimineerida. Kõigile inimestele kuulub nii jumalik armastusväärsus kui inimlik väärikus.
Toetudes eelpool väljendatud kristlikule inimesekäsitusele ja EKN liikmeskirikute ühtsele seisukohale soovitab EKN jääda arutluse all olevas seadusandluse muutmise küsimuses traditsioonilise peremudeli juurde, mis kaitseb lapsi ning tagab nendele isa ja ema poolse hoole ja kasvatuse. Sellist mõtteviisi kaitseb ka Eesti Vabariigi Põhiseadus, mille § 27 kohaselt perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all, vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest ning seadus sätestab vanemate ja laste kaitse. Laste kaitsest lähtudes väärtustab enim traditsioonilist ja tervet perekonda ka ÜRO lapse õiguste konventsioon.
Eesti Kirikute Nõukogu, ühendades 8 kirikut ja 2 koguduste liitu 433 koguduse ning enam kui 400 tuhande liikmega palub Justiitsministeeriumil jääda kehtiva Perekonnaseaduse aluspõhimõtete juurde. Teiste kooselu vormide korral saab kasutada olemasolevaid seadusi, neid vajaduse korral muutes ja täiendades.
