kolmapäev, 7. detsember 2016

PÕRGU

"Põrgusse see põrgu!" öeldakse vahel. Sa ei taha põrgusse minna. Mitte keegi ei taha põrgusse!



Me oleme kuulnud, et maisest kehast saab muld ja hing elab igavesti. Kuid vähesed on pannud tähele, et mitte kõik inimese maisest ihust ei muutu mullaks ja see on inimese suurim probleem!

Mida see hingevaenlane seal põrgus ikka saaks teha sinu hingega, kuivõrd ehk hingevalu. On nii?

Kuid häda on selles, et need inimesed, kellele Jeesus andis ülesande hoiatada põrgu kohutavusest, on tunnistanud põrgukogemustest, nad on seal viibides inimesi ära tundnud. Mis see tähendab? See tähendab seda, et põrgus on inimesel kuju, muidu ei saaks teda ära tunda. Põrgus on inimesel ihu. Kas see pole mitte piibliga vastuolus? Jeesus on viinud inimesi põrgusse ja seda näidanud neile teiste hoiatamiseks, et need räägiksid sellest kõigile, kui kohutav see on. Et tõmmata ka tähelepanu piibli faktidele, et põrgu pole mingi väljamõeldis, mentaalne paik, vaid füüsiline, reaalne koht, mis ei olnud mõeldud inimestele. See valmistati kuradile ja tema järgijatele, deemonitele, igaveseks kinnipidamise kohaks. (Mt 25:41) Seal ei ole midagi inimlikku, see on kõige hullem paik kogu universumis.

Kas põrgus on keha?

Jeesus hoiatas oma jüngreid sellest väga selgesõnaliselt keda karta ja keda mitte. (Mt 10:26-31) Ta ütles: "Ja ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata!" Ta selgitab, et põrgus on nii hing kui ihu ehk keha. Aga see selgitab väga palju ära.
Kui inimene sureb, siis põrgu ei satu mitte üksnes hing vaid ka tema ihu osa. 
Kuigi seda osa on äärmiselt vähe, piisab sellest, et inimesel oleks identiteet selgesti eristatav ja äratuntav!

Hing ei kaalu midagi, aga ihul on kaal ning teadupärast muutub inimene pärast surma mõned grammid kergemaks. Sellest piisab. Häda on selles, et selle ihu osaga inimene tunnetab valu. Sest kuidas saab inimest piinata, kui ta surnud on, kui ta ihu on elutu? Suurem osa on elutu, nagu vahel öeldakse heitis hinge. Sellest ihu tühisest osast piisab, et inimene tunneks valuaistinguid, kobab, näeb (Lk 16:23) ja kuuleb (Mt 24:51), haistab ja saab aru, mis temaga toimub.

Põrgus on inimene täie teadvuse juures igavesti, sest teadvusetus oleks pääsemine, kui ta kaotaks mõistuse, ei saaks aru mis temaga toimub ega kogeks enam valuaistinguid. See oleks justkui piinade lõpp. Seetõttu inimene kogeb põrgupiinu kõigi ihu meeltega, mis talle põrgus osaks langeb. Sellel ei ole lõppu!

Piinamine on olukord, kus ihu kogeb meeletut valu, näiteks lükkab deemon tema keha sisse ora, kuivõrd inimesel on ihu, siis on võimalik seda teha igavesti. (Mt 18:34) Verd ei jookse, sest põrgus ei ole vedelikke, vett (Sak 9:11), põrgus ei ole elu allikaid. Selline lõputu ahastav piinamine kordub ja kordub ja kordub... sest seal on hingega kaasas keha, mida piinatakse, mis tajub meelte kaudu ja kogeb valuaistinguid. (keha, ihu, vt siit: Mt 5:29, 18:34), Sel moel saab inimene täiesti aru mis põrgus temaga toimub, kahjuks.

Selline toiming ei ole vaimne piinamine, see oleks liiga lihtne, aga ometi tehakse ka seda, sest inimene kogeb seal lootusetust, pole lootust (Õp 11:7), pole rahu, pole õiglust, ta kogeb hingepiina, ahastust, hirmu, alandust, häbi. Kuid põrgus on ka tuli ja tulepõrgu, kus piinatakse igavesti. (Mt 5:22, 25:41, Mk 9:43, Lk 3:17, Ilm 20:10)

Jeesus ei varjanud tõsiasja, et osa ihust satub põrgusse. 

Selle tõe varjamine on kasulik hingevaenlasele. Sest inimene arvab, et pärast surma ei tunne ta midagi. Et surm on justkui pääsemine maistest raskustest. Vabanemine. Aga tegelikult ei ole. Maised raskused võrreldes põrgupiinadega on naljanumber. See on suur eksitus, hingevaenlase poolt seatud lõks!


Kui inimene vaid teaks, mida ta peab põrgus läbi elama, ei viivitaks ta hetkegi ja võtaks Jeesuse vastu oma päästjaks. 
Paljud inimesed olenemata oma usulistest veenumustest mõtlevad, et nad on piisavalt head ja Jumal ei luba neile midagi nii kohutavat. Kuid nad ei arvesta sellega, et nad ei ole piisavalt head pühaduses. Jumal on püha jumal. Tegelikult ei oma tähtsust mis normidele inimene vastab, vaid see, kas ta usub Jeesust ja võtab ta vastu isiklikuks Päästjaks.

Ei soovita riskida, sest oma arvamus ei tee kõlblikuks. Enamus teab kümmet käsku (nähtavasti pole kedagi tapnud) ja rikkunud enda meelest talle teadaolevaid käske. Kas mitte kunagi valetanud ja Jumalat kõiges austanud? Vaevalt. Me petame ennast. (1Jh 1:8) Seetõttu on vajalik teada, mille alusel Jumal otsustab. Tema otsustas selle ühel tingimusel, kelleks on Kristus, kes suri pattude eest. (Rm 5:8) Enamus inimesi ei mõista, et nad on pattu teinud ja mõned neist arvavad, et religioossete toimingutega tagavad endale pääsu taevasse. Aga Jumal ei ütle seda. Sest päästetud saab usu kaudu, armust ja see ei olene inimestest enestest ega mitte tegudest. (Ef 2:8,9) Jeesus küsis variseridelt: "Kuidas te võiksite ära põgeneda põrgust?" (Mt 23:33)

Kuidas saab armastav Jumal kedagi saata nii kohutavasse paika kui põrgu?

Vastus on lihtne: ta ei saadagi. Vaid sinna saadab inimest tema enda valik!

Sest inimene lükkab tagasi Jeesuse. Jeesus on Jumala poolt määratud päästetee ja Päästja kõigile kes usuvad. Inimesel on vaba tahe, vaba valik. Vaba valik ka patte mitte kahetseda ja patust pöörduda.

Juba Mooses kirjutas, et Jumal pani inimese valiku ette, kas elu või surm, kas õnnistus või needus ja ütles, vali elu!

Jeesuse kohta kirjutab piibel, et ta on tee, tõde ja elu, et mitte keegi ei saa taevasse muidu kui Kristuse kaudu. (Jh 14:16) Kui inimene ei tee mitte midagi selleks, siis ka see on valik. Ta on teinud oma valiku, mis on surm ja põrgu. Mingit muud võimalust ei ole. Kes ei usu Jeesusesse, selle üle on kohus juba otsuse teinud. Ta satub põrgusse. Päris kohutav tõsiasi. Põrgupiin kestab igavaesti...

Ma mõtlen, kes teist tahab minna põrgusse? 

Kui te midagi ette ei võta, lähete põrgusse. (Lk 13:3) Võibolla sa mõtled mida ma peaksin siis tegema et pääseda?

Usu Jeesusesse! Võta ta vastu oma isiklikuks Päästjaks. Kuidas seda teha? Palveta. Sa ei tea mida? Vaata siit: kui sa tahad pääseda  

Siinkohal veel kirjakohti, mis viitavad põrgule.
Põrgu: Ps 55:16, 143:7, Õp 7:28, 9:18, 27:20; Js 5:14, Mt 16:18, 23:33; Lk 12:5, 2Pe 2:4, Ilm 20:14 jpt.

Kommentaare ei ole: