kolmapäev, 12. oktoober 2016

Saunakultuuri tõid meile sakslased

SAUNA AJALUGU MEIL JA MUJAL
Palju räägitud nn soome sauna kultuur, mida nõukogude nomenklatuuri eestvõtmisel eestlased 70ndatel soomlastelt üle võtsid ning hakkasid ehitama asutuste saunamaju, suuremaid "puhkemaju", tegelikult pidu panemise kohti, on osalt õige. Ent eestlased ei võtnud sauna üle soomlastelt. Eestlaste avalike saunade ajalugu ulatub juba keskaega, esimese aastatuhande algusesse.
Kui roomlased said sauna kreeka kultuurist, siis eestlased saksa kultuurist, kindlasti mitte soomlastelt.
Kuid laiemalt jõudis saun meie maarahvani XX sajandil, vaatamata sellele et ülikud ja Tallinna linnakodanikud käisid saunas 500 aastat enne seda. 
Saun ei ole pärit ka roomlaste kultuurist (termid, therm), see võeti üle kreeklastelt. Kui roomlased said sauna kreeka kultuurist, siis eestlased saksa kultuurist, kindlasti mitte soomlastelt. Soome saun sellisel kujul on vaid hilisem nähtus, mis muutus eestis populaarseks pärast 1978 aastat. Enne seda kasutati ja tunti Eesti aladel sauna juba 700 aastat ja saun oli kloostri (näiteks Kärkna) ja ka meie linnarahva seas laiemalt kasutust leidnud, teadupärast juba XIII sajandist!
On teada, et Kärskna kloostri mungad panid hämmelduma orduvenna, kes paavsti kõne- või usaldusmehena siia saabus, keda mungad kostitasid kuuma leiliga, kirjeldab Fabrlcluse kroonikas. See leidis märkimist, kuivõrd mungad esitlesid ja rõhutasid saunas käimist kui lihasuretamise ja erilise askeesi ning munkade distsipliinina. 
Tallinnas Sauna tänav on nime saanud seal tegutsenud saunadest alates 14. sajandist, ent neid mainitakse juba 1310, Toompea all, Nunne tänaval (Stockeri saun). Ent saunad ei olnud üksnes linna alluvuses, mida linn välja rentis, vaid need olid kloostrites, hospidalides ja ka eramajades. Sauna embleemiks oli vahutav kauss või õigupoolest tünn koos saunavihaga. Saunas sai ka läbi viia mõningaid raviprotseduure ja vahel ka habet ajada. Isegi Oleviste kiriku juurde tehti saun aastal 1329! Bolemani sauna taha ehitatud torni mainiti kui lihtsalt uut torni (Kiek in de Köki). Saun oli tähtist ja vahel orientiiriks. 
Eesti põlisrahvas sai sauna tänu munkadele ja ülikutele, kes selle nö maale tõid kui nii võib öelda.
Tallinna saunapidajatel ei olnud oma tsunfti, mistõttu meistrieksamid või tänapäeva mõistes atesteerimisel käidi Lübeckis. Seetõttu saunalitsentsid saadi Lübeckist. See on väga tähtis! Sest see asjaolu määrab ära meie saunakultuuri juured ja selle, kust see jõudis eestlasteni. Saunad ehitas linn ja rentis välja ning koolitas sellid ning meistrid, kes käisid ametit saksamaal õppimas. Seetõttu eestlased peavad olema tänulikud sakslastele, kes sauna maale tõid ja meie saunakultuurile aluse panid.
Saunas käimist keskajal ei olnud üldse hea rõhutada. On teada et IV saj püüti saunad keelata rooma valitsemise aladel, kuivõrd see pidavat rahva moraalile halvasti mõjuma (hingeõnnistusele). 
Maarjamaal levis saunakultuur kõigele vaatamata. Just saunakultuur mõjutas ühiskonna suhtumist puhtusesse, selle hoidmisesse, kümblusse enam kui II tuhat aastat. Selles mõttes eestlaste suitsusaun ei ole kindlasti eestlaste leiutis millega uhkeldada, vaid eesti rahvani jõudis saunakultuuri munkadelt kui komme ja ühtlasi ka hoone kui ehitus. Suitsusaun kui selline ei ole saunaliik ega ei omanud kuidagi erilist väärtust iseenesest, vaid ikka leilivõtt ja kümblemine. 
Meie esivanemad ei paistnud silma puhtusega, kui vaatame nende eluasemeid, koobaselamuid ja nendest avanev pilt kõnetab räpasuse poolest. Ent piirkondades kus kultuurid tekkisid (Rooma, Kreeka jt alad), ilmneb teistsugune pilt. Kreeka muinasjaloos on saunal tähendusrikas koht, mida praegu võib võrrelda eesti sauna ja kümblemisega. See ilmneb ka antiikkirjanduses. Homeros kirjaldeb Odysseuse loos, kuidas kõrge külaline - kuningas saadeti sauna kümblema.
Saun kui kultuurisümbol on levinud eelkõige kultuuri ja vanade kultuurirahvaste seas ning eestvõtmisel. Tänu soomlaste joomalembusele, on ka eestlaste seas sauna maine üsna palju kaotanud selle kultuurilist tähendust, mida tihti peetakse pidu panemise kohaks, mitte asutuseks, mis võiks kõnetada läbi kutltuuri. Soomlased tõid meile jooma- mitte saunakultuuri. 
Saun ja ihu puhtus on inimsoo kultuuri kaastingimus, seda nii ajaliselt kui ka ruumilises tähenduses. Inimkonna arenemises võime seoses saunaga uurida terveid ajajärke, kümblemises, pesemises ja puhtuse hoidmises ning ühiskonna suhtumises laiemalt. Kuid kristlik ajalugu käsitles seda vastuoluliselt. Eestlaste eelajalugu ei tunne sauna ja selle kutluuri, mida tõendavad paljud väljakaevamised; üldjoontes meie esivanemad ei pidanud erilist puhtust. Elamud pidid kõvasti haisema, sest sealsamas kus inimesed elasid, hoidsid oma toitu, olid neil ka toidujäänused, kondid, raiped, mida ei tunta vanade kultuurirahvaste juures (kus kultuurid tekkisid), see erineb vanade kreeklaste moraali ja kultuuri kõrgest tasemest. 
Kui võrrelda seda antiikaja kreeklaste kommetega, saab täpse pildi saunast ja kümblemisest. 

Homerose Odysseuse lugu kirjeldab külaliste kohtlemist ja lahkust nende vastu, kui neid saadeti sauna kümblema. Kreeklaste kõrge saunakultuuri võtavad üle ka vanad roomlased. Kuivõrd roomlased olid loomu poolest toretseva ja liiga suurejoonelise vaimsusega, siis arenes roomlaste saunakultuur eriti suurejooneliseks ja suisa omaette institutsioonisks; mitte ainult term, vaid kultuurikeskus. Sellised riiklikud saunad - thermid, mille ajalooliste varemete suurust saame veel täna imetleda, Tituse, Diodetianuse ja Carcalla ajast. 



Need olid mitte üksnes hooned, vaid kvartalid, mis annavad silmad ette meie suurimatele spa keskustele. Suuremates roomlaste saunades sai korraga viibida kuus tuhat inimest. Sellised super supelasutuse alad olid roomlaste kümblemise linnakud või saunad.
Iidne köetav kümblustünn naistele
Kaasaegne köetav kümblustünn "badtunna" (Rootsi)
Just roomlastel kujunes välja riiklikul tasemel keeruline süsteem sauna osakondadest, ruumidest, mis tuli läbida saunatamise juures, alates riietumise ruumist, salvimisruum, külm saun, leige saun, kuum saun, higistamise ruum, küttekerise ruum ja loomulikult ei puudunud sellest basseinid, koosolekute ruumid ülikutele ja lihtrahvale, ning kõige selle juures ka raamatukogu. 


Võib öelda, et need olid kui konverentsikeskused, kus on raamatukogu, basseinid ja leiliruumid ning sinna juurde spa. 


Sel viisil olid need saunad lõõgastumise ja aja veetmise kohad.

Kommentaare ei ole: