Piiblis on huvitav võrdlus, kus kirjeldatakse armastus piltlikult: "Issanda nimi on tugev torn: sinna jookseb õige ja leiab varju." (Õp 18:10) Täna meil ei ole enam kaitseehitisi vaja, aga kindel on see perekond, kus on rahu ja kindel paik väliste ohtude eest. Perekond on selline kindel torn.
Miks meil on vaja sellist pelgupaika? Küllap seetõttu, et armastus kohtab elus palju raskusi, pidevat vaenamist ja kurjust, sageli see kurjus esineb peidetud kujul. Me ei tea, kust lastakse mürske, aga need kukuvad meie kindlustuste suunas ja selles maailmas on inimesel palju kiusatusi. Kahtlemata on palju evangeeliumi õelaid vaenlasi, kes tõde sihilikult ja valede abil takistavad või kinni hoiavad, kes tõde valega kinni katavad, aga ka halbade kavatsustega valevendi, valekirstlasi ja kiuslikke kristlasi, igasuguseid on. Paljud neist on langenud deemonite petmise võrku ja salgavad perekonna või levitavad valeõpetusi kiusu pärast. Igasugust kurjust on, lihalike usklike mõistmatu pöörast sõgedust, auahnust ja elukõrkust ja sõda lihaga, taevaaluste kurjuste vägedega. Kuid õigetele kingib Issand igas võitluses uue armu, ta on tõotanud seda teha ja aitab tõe läbi ületada raskeid olukordi ja võimatuna näivaid olukordi. Vahel Issand ootabki seda, et inimene jõuaks nullpunkti, kust ta enam ei otsi tavalisi lahendusi, vaid pöördub 100% Jumala poole, sest alles nüüd näib, et Jumalal on võimalus. Aga Jumal aitab väe läbi kõike ületada.
Saatanal on iga inimese jaoks kahesugune taktika. Alguses ta eksitab inimest selle maailma asjadega ja püüab patust mitte lasta tulla vaimulikule arusaamisele, kahetsusele ja pöördumisele pattudest. Aga kui patune siiski pöördub ja parandab meelt, siis hingevaenlase rünnakud saavad suuna juba sellele, et kristlase vaimulikku kasvu ja pühitsust takistada ja ahvatleda pattu tegema, rikkuda tema suhet Jumalga, paralüseerida tema vaimne teenistus, jpm.
Algkoguduse kristlased, kohates palju takistusi Issanda järgimisel, hakkasid samuti kahtlema ja esitama küsimusi, kas neil jätkub jõudu ja vaimulikku väge kõige sellega toime tulemiseks? Kas nad ikka on kitsal teel või on usust ära langenud. Kas nad on võitjad või saavad lüüa?
Tundes nende muresid kirjutas ap Paulus mitmeid kordi, et Kristuse armastus on seesama eile, täna ja igavesti ning püsides selles armastuses, me oleme võitjad. Võitmatud. Samas inimlikult vaadates on igal usklikul midagi niisugust, mida ta ei talu. Ka minul on. Kõigil on, ka sinul armas lugeja. Seetõttu me kuuleme sageli: ma poleks seda suutnud ... ma ei suuda seda taluda, jt. Kuid armastus suudab kõike ja talub raskusi hea meelega.
Meie armastuse tugevusest sõltub kogu meie elu hoog ja meie võimekus armastust väljendada, sallida kõike. Me talume vaid niipalju, kui palju me armastame. Mida vähem me armastame, seda vähem me talume. Mida enam me armastame, seda enam kasvab taluvuspiir. Kes üldse ei armasta, see ei talu midagi. Kuid armastus sallib kõik ja teeb seda erilise kannatlikkusega - Kristuse meelsuses. Armastus on tugev torn. Armastus on tugev kodu, kus sa võid alati tunda ennast turvaliselt. Õige leiab varju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar