pühapäev, 25. september 2011

Iisraeli teekond ÜRO liikmeks

I Maailmasõjaga sai Inglismaa haldusõiguse Palestiina üle ja 2. nov. 1917.a. anti A.J.Balfouri deklaratsiooniga juutidele sinna asutamisluba, mille Rahvasteliit (51 riiki) kinnitas 1922.a. Alguses võeti juudid Palestiinas üsna sõbralikult vastu, kuid nende rohkearvulisel saabumisel tekkisid intriigid. Seoses Transjordaania eraldamisega Palestiinast (1922.a), muutus olukord veelgi pingelisemaks. Kui Niville Chamberlini valitus 1939.a juutide arvu Palestiinas piiras ühele kolmandikule kohalikust rahvastikust, sai sisseränne faktiliselt suletud.

Venemaal ja Saksamaal võimutses antisemitism. Venemaa pidev juudivaenulikkus hoidis juudid eraldatuna, kuid Saksamaal toimus kõige suurem assimileerumine, mistõttu neil oli suuri lootusi ja kaotusi. Juutide esiletõus riigitüüril, kultuuris ja majanduses äratas saksa rahvas võimsa antisemitismi.

Peale suurtöösturist välisministri juut Walter Rathenau mõrvamist (24.06.1922) pääses valla üldine juutide vaenamine, mis sai seadusliku õiguse Adolf Hitleri võimuletulekuga (30.01.1933), kes pärines juudi soost (tema ise Alois Scickelgruber (Hitler) oli juut Frankenbergi poja sohilaps).

Nürnbergi riipipäeval 15. september 1935.a võeti juutidelt kodaniku õigused, millele järgnes nn "kristallöö" 9-10. november 1938.a, mil tapeti teadmata hulgal juute, 30 000 pandi koonduslaagritesse ja 7 miljoni marga väärtuses konfiskeeriti nende vara. Rohkem kui 200 000 juudil õnnestus põgeneda välismaale.

Kui Poola allutati Saksamaale (sept. 1939), siis sealsed 3 miljonit juuti langesid sama vaenu alla. Poolas märgiti juudid kuueharulise juuditähega ja valdavas enamuses paigutati sunnitöölaagritesse, kus neid lihtsalt hävitati. Sama saatus tabas kõiki idaalalt vallutatud maade juute.

Juutide üldise surmaotsuse määramise järel 20.01.1942.a tegid surmavabrikud, gaasikambrid ja krematooriumid oma kohutava töö ja ligi 6 miljonit juuti kaotas oma elu lihtsalt seepärast, et nad olid sündinud juutidena.

II Maailmasõda lõppes (30.04.1945), Hitler kadus, juudid vabanesid, kuid sealsetel aladel oli neid alles 87 000, kogu maailmas kokku 11 miljonit. Saksa natsid hävitasid 12ne aasta jooksul enam juute kui kõigil eelmistel sajanditel kokku. Maailm oli vabanenud küll fašismist, kuid mitte antisemitismist.

Traagiliste sündmuste tõttu Saksamaal ja vallutatud aladel suurenes juutide sissevool Palestiinasse mis puudutas araablaste rahvustunnet ja nad asusid ründama nii juute kui inglasi. Araablased varitsesid ja tapsid juute, süütasid nende maju, varastasid loomi ja põlluvilja. Hoolimata inglaste keelust juudid organiseerisid oma salajased kodukaitse salgad "Hagana", mis sai Iisraeli armee algrakuks. Peale ÜRO (57 riiki) otsust 29. november 1947.a jagada Palestiina araablaste ja juutide vahel, otsustasid araablased juudid maalt välja kihutada, kuid kõigil rinnetel löödi nad tagasi; ainuüksi Jaffast põgenes 60 000 araablast, jättes linna juutidele.

Inglismaa kuulutas oma mandaadi lõpetatuks 15. maist 1948.a. Reedel, 14. mai hommikul lahkus Jeruusalemmast Inglise peakomissar sir Allan Gunnisingham ja samal päeval kuulutas David ben Gurion, Iisraeli rahavalaulu "Hatikva" (lootus) saatel, Tel Avivis Iisraeli sõltumatuks riigiks ja luges ette ajutise valituse manifesti, millele kirjutasid alla 37 rahvanõukogu liiget.



Jerussalemma rabi Maimon ülistas Issandat tänupalvega, mida rahvas kinnitas võimsa aameniga (Iiari kuu 5. päeval 5707. aastal juutide ajaarvamise järgi).

Teisel päeval pärast Iisraeli riigi väljakuulutamist, laupäeval 15. mail 1948.a oli Egiptus esimene Araabia liidu seitsmest riigist (Egiptus, Saudi-Araabis, Transjordaanis, Iraak, Jeemen, Liibanon ja Süüria), kes juba kell 6 hommikul tegi õhurünnakku Tel Avivile ja Egiptuse väed ületasid Palestiina piiri. Üks võimas kolonn liikus Jeruusalemma ja teine Tel Avivi poole. Süüria ja Liibanoni armeed ründasid Iisraeli põhjast. Emiir Abdullahi tugevaim araabia leegion iraaklastega ähvardas kitsukest Saaroni tasandikku. Palestiinas asus sellajal 1 327 000 araablast ja ainult 608 000 juuti, Araabia Ühendatud Vabariik ühendas eam kui 88 miljonit vastast.



Egiptuse väed peatati Negba kibbutsi (ühismajand) juures. ÜRO vahendusel sõlmiti vaherahu 11. juunil 1948, kuid 9. juulil algas sõda uuesti ja aasta lõpuks oli Iisrael kõigil rinnetel saavutanud võidu.


David Ben-Gurion and Ariel Sharon rindejoonel.

Iiraelist põgenes ligi miljon araablast. Riigile allutati Irgun ZWAI Leumi ja Sterni terroristide organisatsiooni jõud. Iisraeli riigi esimesel aastapäeval 14. mail 1949.a sai Iisrael ÜRO liikmeks.

Kommentaare ei ole: